Nähtamatud Loomad

Elame ajajärgul, kus paljude väärtuspõhiste ja tulevikku vaatavate otsuste langetamine on muutunud vältimatuks. Viimastel aastatel oleme näinud rohkem, kui eelnenud aastakümnetel kokku – ülemaailmne pandeemia, sõda Euroopa südames ja aina enam endast märkuandev kliimakriis. 

Sellega seoses on tööstusliku loomakasvatuse probleemid muutunud veelgi põletavamaks ning on tekkinud mitmeid pakilisi majanduslikke, eetilisi ja julgeolekut puudutavaid küsimusi, millega 2023. aastal rahva mandaadi saanud Riigikogu ja valitsus otsustavalt tegelema peavad.

Nähtamatute Loomade visioon paremast loomakasvatusest pakub lahendusi kriitilistele küsimustele loomakasvatuses ning suunab meid jätkusuutlikuma, inim- ja loomasõbralikuma Eesti poole, kus ka toidujulgeolek on tagatud. Nähtamatute Loomade ettepanekud on kooskõlas Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ja Euroopa Keskkonnapoliitika instituudi (IEEP) teaduslike uuringute ja soovitustega kui ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega.

Ettepanekud 

1. Valitsus peaks suurettevõtete soosimise asemel toetama väiksemaid loomakasvatajaid, et tagada toidujulgeolek Eestis. 

Eesti loomakasvatus on meie väikese riigi kohta Nõukogude aja pärandina äärmiselt tööstuslik. Meie riigis domineerivates hiigelfarmides ei ole tagatud ei töötajate ega loomade heaolu ning see süsteem on suureks ohuks meie toidujulgeolekule. Näiteks on kohalike kanamunade tootmine koondunud kolme suure munatootja kätte, kelle toodang kokku moodustab umbes 80% kõigist Eesti kanamunadest. See tähendab, et kui vaid üks neist ettevõtetest mingil põhjusel tootmise lõpetaks, tekiks kohene kriis Eesti munaturul. Sama olukord valitseb ka lihaturul. 

Ometi lähevad praegu valitsuse toetused suuresti vaid hiigelloomakasvatajatele ning pisematel on keeruline ellu jääda. Seepärast peaks valitsus võtma loomakasvatuse toetuste maksmisel jõulisema suuna väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks, mis lisaks paremale toidujulgeoleku tagamisele aitaks ka elavdada ettevõtlust maapiirkondades ning vähendaks loomakasvatuse negatiivset mõju keskkonnale.

2. Kodumaine toit peab olema tervislik ning toodetud loomade heaolu arvestades. 

Loomsete toodete kvaliteet on märkimisväärselt kõrgem, kui see on toodetud farmides, mis ei toimi intensiivkasvatuse põhimõtetel. Kui ühes hoones on tihedalt koos tuhanded loomad, siis kannatavad loomade tervis ja heaolu. See toob kaasa vajaduse massiliseks antibiootikumide ja muude ravimite kasutamiseks, mis toiduainete kaudu inimeste tervist kahjustavad. Antibiootikume kasutatakse regulaarselt tööstusfarmides, et ennetada haigusi, mis muidu oleksid vältimatud, kuna loomad on tihedalt stressirikastesse tingimustesse vangistatud. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi raport rõhutab, et antimikroobsete ravimite ülekasutamine industriaalses loomakasvatuses on oluline mikroobide resistentsuse tekitaja inimestel, mida peetakse üheks suurimaks ohuks tänapäeva inimeste tervisele. 

Kuigi COVID-19 ilmumist seostatakse metsloomade söömisega, on sellel palju sarnaseid omadusi teiste viirustega, nagu näiteks linnu- ja seagripp. Need kanadelt ja sigadelt pärinevad haigused on olnud laastavad. Usutakse, et need tekkisid elavate, hingavate ja tundevõimeliste olendite kõige ebaloomulikemas tingimustes pidamise tagajärjel – loomade aheldamisel tihedalt intensiivfarmide puuridesse. Euroopa Food Navigator rõhutab, et Intensiivse loomakasvatusega käib kaasas kõrgenenud oht uute inimestele ohtlike viiruste tekkeks ja levikuks, mis väikefarmides märkimisväärselt väheneks. 

3. Jätkusuutlikkuse tagamiseks peavad Eesti loomakasvatuse praktikad vastama Eestis ja Euroopas kehtivatele õigusaktidele.

Viimase aasta jooksul oleme näinud sööda- ja energiahindade olulist kallinemist, mis Venemaa agressiooni kontekstis on eriti kriitiliseks muutunud ning toonud kaasa keerulised ajad ka Eesti seakasvatuses. Seakasvatussektor nõustub, et aeg on muutusteks ning kasvama peab Eesti sealiha konkurentsieelis, sigade heaolu ja sealiha kvaliteet, et kohalik toidutootmine suudaks võistelda importsealihaga. Ometi toimub Eestis rutiinne sigade sabade lõikamine, mis on nii Eestis kui kogu Euroopas juba aastakümneid seadusega keelatud olnud. Hetkel puudub Eestil igasugune strateegia ja plaanid sigade sabade lõikamise lõpetamiseks.

Euroopa Liidus on sigade sabade rutiinne lõikamine olnud oma julmuse tõttu keelatud juba 1994. aastast. Sellest hoolimata on Eestis sabade rutiinse lõikamisega jätkatud ning sabad lõigatakse ära peaaegu kõigil vastsündinud põrsastel. Maaeluministeerium ja Põllumajandus- ja Toiduamet ei ole siiani selle probleemiga piisavalt strateegiliselt ja jätkusuutlikult tegelenud ega pakkunud seakasvatajatele motivatsiooni ja vahendeid praktikate muutmiseks.

Seakasvatuses lõigatakse sigade sabu, sest ekstreemselt ebasobivatest elamistingimustest tulenevast stressist hakkavad sead harrastama kannibalismi ning teineteise väljaulatuvaid kehaosasid närima. Loomade heaolu teadlased nõustuvad, et sabade lõikamine iseenesest tekitab sigadele suuri kannatusi ning selle asemel peaks tõstma sigade elutingimusi, et sabade lõikamise vajadus kaoks. Sabade närimise probleem kerkis ülitööstusliku seakasvatuse arenemisel ning on probleemiks riikides, kus sigade elutingimused on väga kehvad, kahjuks kuulub nende hulka ka Eesti.

Sabade lõikamise lõpetamine on teema, mis vajaks prioriteediks tõstmist ka poliitikute poolt, et edukas üleminek paremale seakasvatusele saaks toimuda. Sabade lõikamise lõpetamise eeltingimuseks on sigade heaolu tõstmine. 

4. Valitsus peab loomakasvatajaid aitama tõsta loomade heaolu ning julgustama jätkusuutlikke investeeringuid tulevikuks. 

Aastal 2020. esitati Euroopa Komisjonile 1,4 miljoni inimese toetusega kodanikuinitsiatiiv “End the cage age”, millega Euroopa Liidu kodanikud paluvad farmiloomade väikestes puurides pidamise lõpetamist. Euroopa Komisjon töötab käesoleva aasta lõpuks välja ettepaneku, millega loobutakse väikeste puuride kasutamisest Euroopa loomatööstuses. Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) värske raport tõestab, et munakanade puurispidamisel ei ole võimalik nende heaolu tagada.  Paljud Euroopa riigid on juba praegu loobunud näiteks munakanade ja emaste sigade väikestes puurides pidamisest, kahjuks peab Eestis endiselt valdav osa munakanu ja emiseid veetma oma elu puurides, kus neil pole isegi ruumi ümberpööramiseks. 

Umbes 80% Eesti munakanadest elavad puurides, kuigi tarbijaeelistused kõrgema heaoluga pidamisviisidest pärit munadele on meie tootmismääradest kõrgemad ning aina kasvavad. Mida rohkem toodetakse kõrgema heaoluga kanade mune, sest kiiremini langeb ka nende hind võrreldes puurisüsteemidest pärit munadega. Ka hinnatundlikel tarbijatel ei ole probleemi eelistada kõrgema heaoluga süsteemidest pärit mune, sest hinnavahe puurikanade ja õrrekanade munade vahel on sisuliselt kadunud. 

Hetkel on nii tarbijad kui ka jaesektor astunud otsustavaid samme munakanade puurispidamise lõpetamiseks, millega Eesti munatootjad ei ole suutnud sammu pidada. Seetõttu ongi vajalik valitsuse tugi julgustamaks munatootjate investeeringuid, mis varsti muutuvad vältimatuks.

Riik peaks võtma eesmärgiks nende munatootjate toetamist, kes soovivad laiendada kõrgema heaoluga munakanade arvu ning vähendada puurispidamise osakaalu. See aitaks lisaks kanade heaolu suurendamisele kaasa sellele, et meie munatööstus oleks valmis üle-Euroopalisteks muudatusteks. Hetkel oleme teiste Euroopa riikidega võrreldes puuride osakaalu poolest tugevalt maha jäänud (Euroopa munaturu statistikast nähtub, et  riikide keskmine puurikanade osakaal on 44,9%, võrdluseks Eestis 87,7%) ning see kahjustab meie toidutootjate konkurentsivõimet ja paneb nad ebasoodsasse olukorda.

Ka Eesti seakasvatuses on emiste puurispidamine tavapraktikaks. Emised veedavad suure osa oma elutsüklist nii kitsaste võrede vahel, et ei saa isegi ümber keerata ning peavad lamama enese väljaheidete sees. Seda nii indlemise, gestatsiooni kui imetamise ajal. Toetudes teaduslikele seisukohtadele sigade heaolu vallas ning Euroopa Komisjoni ettevalmistatavale ettepanekule võiks ka Eesti võtta eesmärgiks järk-järgulise ülemineku emisepuuride kasutamiselt loomasõbralikematele alternatiividele, mis praegu paljudes teistes riikides levinud on. Eestis peavad aga enamik emiseid endiselt liikumatult raudvõrede vahel lamama.  

Nähtamatud Loomad

Nähtamatud Loomad on Eestis 2017. aastal loodud mittetulundusühing, mille eesmärgiks on farmiloomade heaolu tõstmine. Kõik Nähtamatute Loomade seisukohad põhinevad teaduslikul ja tõenduspõhisel maailmavaatel, väärtustades lisaks loomade heaolule ka inimeste toimetulekut, tervist, keskkonda ja jätkusuutlikku toidutootmist. Seisame selle eest, et Eesti loomsete toiduainete tootmine muutuks inim- ja loomasõbralikumaks, suurendades Eesti toidujulgeolekut ja konkurentsivõimet, parendades Eesti inimeste tervist ja vähendades negatiivset keskkonnamõju. Neid eesmärke järgides saame teiste Euroopa riikidega arengutes kaasas käia ja olulisi loomade heaolu aspekte arvestades meie loomakasvatuse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagada. 

Meil on käes sõbrakuu. Traditsiooniliselt tehakse sel päeval armsaid kingitusi oma lähedastele ja sõpradele. Võib-olla leidub kingikotis ka Eestis ikka veel müügil olev traditsiooniline foie gras, mõtlemata, et selle saamiseks on keegi pidama taluma kirjeldamatuid kannatusi. See keegi on olnud hani, kes sarnaselt inimestega on tundevõimeline elusolend.  Me peaksime olema juba väljakasvanud sellest ajale jalgujäänud arvamusest, et vaid inimesel on õigused ja vaid inimene kannatab valu, tunneb kurbust, armastust, sõprusetunnet ja teisi olulisi emotsioone. 

Mis on foie gras?

Foie gras’ on üks nendest roogadest, mille tõttu peavad tänapäeval loomad inimese maitsenaudingute pärast kannatama. Tegu on pardi või hane haigestunud maksaga, mis on enda tavasuurusest kümnekordistunud. Maks ise on sildistatud delikatessroaks, kuid maksa andnud linnud on surnud 4-nädalase julma sundtoitmise teel, mil neid hoitakse ülipisikestes puurides. Kuna foie gras’ saamiseks väärkoheldakse linde, nõrgeneb ka nende immuunsüsteem ja nad võivad kergemalt haigestuda näiteks linnugrippi. 

Haned on intelligentsed linnud

Haned on äärmiselt intelligentsed linnud. Neid võib veidi võrrelda koertega – ka hanedel on loomulik eluiga on 10-15 aastat ja neil on tugev territooriumi ning oma kodu valvamise instinkt. Kaitsemiseks teevad nad omamoodi tugevat prääksuvat häält (alternatiiviks koera haukumisele). Neil on ka väga hea mälu ning nad suudavad meelde jätta külalised, kes on varasemalt neile liiga teinud või neid halvasti kohelnud. 

Sellegipoolest on enamik hanesid sõbralikud ja heatahtliku loomuga, seda eriti oma pererahva suhtes. 

Haned on monogaamsed, mis tähendab, et emased ja isased moodustavad eluaegseid paare. Kaaslase surma korral ei pruugi üksi leinama jäänud kaaslane endale enam uut kaaslast leida. See on ju väga sarnane meie, inimestega?  

Ja vist ei ole vaja mainida, et haned ja pardid tunnevad valu ja neil on emotsioonid sarnaselt koerte, kasside ja inimestega. Kuidas on siis võimalik, et me tolereerime sedavõrd julma kohtlemist, mida traditsioonilistes foie gras farmides hanede ja partide peal jätkuvalt rakendatakse? 

Allkirjasta petitsioon keelustamaks julma foie gras müük Eestis: bit.ly/3lFMJjx

Artikkel ilmus 29.01.2023 Postimehe arvamusrubriigis – https://arvamus.postimees.ee/7700362/kristina-mering-porsaste-sandistamine-on-seatoostuse-habiplekk

• Isegi sead ei vääri suurtööstusele omast hingetut ja loomalikku kohtlemist.

• Lihasöömist piirates saab igaüks loomade heaolule kaasa aidata.

Sigade heaolu sealihatootmisel saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võttateistest riikidest, kes on suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi. Ja saaksime ka vähem liha süüa, kirjutab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht Kristina Mering.

«Astun sisse õdusalt heina järgi lõhnavasse farmihoonesse. Mu pilk püüab eemal värskes põhus põõnava põrsakarja, kes tihedasti teineteise ümber kaissu kogunenud. Eemal nohistavad suuremad sead heinas tuhnida. Mind nähes tunneb emis huvi, ilmselt vaatab, kas võin ta magavale põrsakarjale ohuks olla. Põrsad virguvad ja hakkavad mängima nagu koerakutsikad. Nad jooksevad ringi, liputavad mängurõõmust saba ja nende jälgimine teeb endal ka tuju paremaks.» See on kirjeldus Järvamaa mahesigalast, mida külastasime Nähtamatute Loomadega eelmisel aastal.

Selliselt kujutamegi ette elu Eesti farmides, kus kasvatatakse sigu sealihatööstuse jaoks. Kahjuks on selliseid farme Eestis täpselt kaks ja neis elab kokku umbes 300 siga. Kokku aga hukatakse Eestis aastas ca 600 000 siga.

Eesti seatööstus on nõukogude aja tootmisloogikast endiselt mõjutatult väga tööstuslik ja intensiivne.

Kasutuses on paljud farmihooned ja praktikad, mis toonase riigikorra ajal levinud olid. Enamasti elavad sead kas betoonpõrandal või restpõrandal, neil puudub võimalus tuhnida. Seasulg on igav ja kõle koht, kus neil koertest targemateks loomadeks hinnatutel lihtsalt ei ole hea elu.

Sead vajavad heaoluks normaalseid karjasuhteid ning piisavalt huvitavat tuhnimismaterjali. Kuna ühes sulus on liiga palju loomi koos ning mänguasjad või tegevusmaterjal puudub, tekib neil stress, mis väljendub tihti teiste sigade ründamises ja sabade või kõrvade närimises. Seda käitumist ei kohta kõrge heaoluga väikefarmides või vabalt elavatel sigadel pea kunagi.

Tööstusfarmis on see aga nii levinud käitumine, et tööstusfarmerid lõikavad kõigil vastsündinud põrsastel tuimestuseta sabad maha, et neid ära ei näritaks. Sabade mahalõikamine tegeleb aga tagajärjega, mitte probleemi tuumaga – loomade heaolu pole tagatud ning kehvad elutingimused põhjustavad stressi. Muu hulgas on Euroopa Liidus põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine profülaktilise meetmena juba 1994. aastast ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm, mida endiselt regulaarselt tehakse. Põllumajandus- ja toiduameti andmetel, kes seafarmidesse regulaarseid visiite teevad, lõigatakse 97 protsendil Eesti põrsastest sabad maha.

Euroopa Liidus on põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm.

Õnneks saab ka paremini

Sigade heaolu sealihatootmises saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võtta teistest riikidest, kes on lõpetanud põrsaste sabade lõikamise ja suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi, mis avaldub kannibalismina.

Paremad loomade elutingimused, kus arvestatakse nende loomuomaste vajadustega, on miski, millele on raske väärtuspõhiselt vastu vaielda. See nõuab poliitilist ja majanduslikku otsust, et tahame kõrgemat kvaliteeti ja oleme nõus selle tagamiseks investeerima. Juba ammu oleks pidanud toimuma üleminek, kus loobume nõukogudeaegsest masstootmisest ja liigume Põhjamaades levinud kõrge heaoluga väiksema tootmise juurde.

Huvitav on näiteks Taani seatööstus, kus kasvatatakse aastas 12 miljonit siga ja kus sealiha on justkui kohalik kuld, moodustades viis protsenti riigi koguekspordist, kuid kus isegi viimaste aastakümnete kasvu juures on 90 protsenti kasvatatavatest sigadest farmides, kus on ca 2000 looma. Ülejäänud on väikefarmides.

Kui 12 miljoni seaga riik suudab tagada kõrgema sigade heaolu kui meie 600 000 juures, siis on meil siit kindlasti palju õppida.

Eesti seakasvatuse lipulaevaks peetakse Viljandimaal asuvat Eksekot – 70ndatel rajatud kuuekorruseline paneelmaja, mis mahutab kuni 60 000 siga. Ka teistes farmides räägime me 5000 – 10 000 loomast ühe farmi kohta. Teeme endal ise elu raskeks, kui tahame ühiskonnana toetada väärtust loomade heaolust ja mõistlikust loomakasvatusest, aga samal ajal toetame superindustriaalset seakasvatust, kus paraku ka kõige usinamad farmitöötajad ei suuda iga päev kõikide loomade heaolu kontrollida. Ka kõige suuremates farmides on tuhandete sigade peale vaid mõni töötaja, kes seaduse järgi peaks neil kõigil silma peal hoidma. Üsna ebarealistlik ülesande püstitus.

Kui vaatame loomade heaolu väikekasvandustes, siis tänu rohkemale liikumisruumile, allapanule, tegelusvõimalustele ja parematele karjasuhetele ilmneb loomadel ka vähem haigusi ja tuleb vähem kasutada antibiootikume ja muid ravimeid. Kõrgem heaolu tõlgendub ka kõrgemaks lõpptoote kvaliteediks.

Kui ma võrdlen oma kogemuse põhjal sigade käitumist väikefarmis ja tööstusfarmis, siis tegu oleks justkui erinevate loomadega. Ühed on aktiivsed ja huvituvad ümbrusest, tuhnivad põhus ja liputavad rõõmust sabasid nagu koeradki. Teised on apaatsed, kustunud eluvaimuga, tihti ära kraabitud kehadega vigastustest ja teiste sigade hammustustest. Saba neil pole, mida liputada, sest see lõigati juba vastsündinuna ära. Aga ega vist väga poleks põhjust ka.

Antibiootikumide toel toodetud liha

Püstitatud küsimus ei puuduta ju tegelikult ainult loomade heaolu. Liigintensiivne lihatootmine tähendab ka suuremat patogeenide levikut, mistõttu tuleb kasutada rohkem antibiootikume ja muid ravimeid, et loomi masstootmisega levivatest haigustest ravida. Paratamatult peame endalt küsima, kas selliselt toodetud toit on midagi, mida süües end mugavalt tunneme.

Tartu Ülikooli antibiootikumiresistentsuse uuringute keskuse andmetel kasutatakse maailmas pool antibiootikumidest loomakasvatuses. See on suur risk antibiootikumiresistentsuse probleemi seisukohalt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul võib see panustada inimestel ohtlike haiguste antibiootikumide suhtes immuunseks muutumisse. Antibiootikumiresistentsuse ilminguid näeme globaalselt ka juba praegu, hinnanguliselt 700 000 inimest sureb selle tagajärjel, et antibiootikumid neile enam ei mõju. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ÜRO kutsuvad muu hulgas üles ka loomatööstusi vähendama antibiootikumide kasutust farmiloomadel. Euroopa Liidus näeme Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel juba vaikselt antibiootikumide kasutamise vähenemist loomakasvatuses, aga pikk tee on veel minna.

Kui sööksime vähem lihatooteid, ja vaid selliseid, mis pärinevad kõrge heaoluga väiketootmisest, teeksime teene endale, süües paremat toitu; keskkonnale, vähendades intensiivkasvatusega kaasnevat jalajälge ning ka loomade heaolule, kes ei pea elama tööstusfarmi ruumikitsikuses. Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse lihakoguse. Sellise minimaalse koguse juures saame endale lubada ka kõrgema hinnaga lihatooteid, mis on kvaliteetsemad ja parematel tingimustel valmistatud. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.

Millal näeme progressi?

Teema on tõsine ja puudutab mitut olulist valdkonda rahvatervisest keskkonnani. Hea on tõdeda, et asjaga tegeletakse ja nii avalik, era- kui mittetulundussektor on töötamas lahenduste kallal mitmel suunal. Tööd on aga palju.

Euroopa Liidu ühinenud põllumajanduspoliitika soosib samuti pigem väikseid ja keskmise suurusega loomafarme, mis Eesti praeguse tootmisprofiiliga väga ei ühti. EL soovib suunata toetusi ka pigem väiksema mahu ja keskkonnajalajäljega lihatootmise suunas. Baasloogika on ikka sama – toodame vähem, aga kõrgema kvaliteediga. Ehk siis sööme ka vähem liha, aga tunduvalt paremates tingimustes toodetud.

Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.

Isegi kui seakasvatus või lihatootmine on avalikkusele pigem võõrad või vähemräägitud teemad, siis olulise osa inimeste toidulauast moodustab liha siiski. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et oleme Eestis pigem mõistlikkusele suunatud tootmise pooldajad. Kantar Emori küsitluse põhjal toetab 84 protsenti Eesti elanikest sigadele paremate elutingimuste tagamist ja põrsaste sabade lõikamise lõpetamist. Loomadest hoolimine on meile ühiskonnas oluline väärtus – nüüd on hea võimalus loomade suurema heaolu kaudu teha teene ka tervisele ja keskkonnale.

Nähtamatud Loomad võttis 23. jaanuaril 2023 ühendust Eesti maaeluministri Urmas Kruusega, et tuua veelkord tähelepanu sigade kannatustele Eesti tööstusfarmides.