Euroopa Toiduohutusamet: munakanade heaolu tagamiseks peab loobuma puuride kasutamisest

2021. a andmetel peeti Euroopa Liidu 27-s liikmesriigis 376 miljonit munakana, kes tootsid 6,4 miljonit tonni mune. Ligi pool munevatest kanadest EL-s peeti puurides (45%), 36% õrrekanalates, 13% oli vabalt peetavaid ja 7% mahetootmises. Eestis peetakse puurides oluliselt rohkem kanu, koguni 86%, õrresüsteemis 5%, vabapidamises 6% ja mahetootmises 3% (PRIA, oktoober 2023).

Euroopa Liidus toimub praegu loomakaitseseaduste ümberhindamine ning selleks tellis Euroopa Komisjon Euroopa Toiduohutusametilt sõltumatu hinnangu praegustele loomakaitseseadustele, sealhulgas Nõukogu direktiivile 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded. Hinnati praeguseid kanade pidamissüsteeme, kuidas need mõjutavad kanade heaolu ja missugused on kaasnevad ohud heaolule. Anti ka soovitused, kuidas heaolu parandada ja ohtusid ennetada.

Selles teadusliku hinnangu kohaselt on igale rohkem kui 30 linnust koosnevale grupile vajalik ruum minimaalselt 80 m2, et vältida negatiivseid tagajärgi kanade heaolule, mis tulenevad ruumipuudusest. Kui grupi suurus on vähem kui 30 lindu, siis 25 m2.

Euroopas peetakse kanu nn rikastatud puurides, õrrekanalates, mis on koos veranda või välialaga või ilma selleta. Puurides on ühe looma kohta ette nähtud ruum 750 cm2. Puurisüsteemis on varustus söötmiseks, jootmiseks, munade kogumiseks, sõnniku eemaldamiseks ja küünte kulutamiseks. Lisaks peab seal olema varustus osade kanade käitumuslike vajaduste rahuldamiseks: õrred, pesakastid, nokkimise ja kraapimise ala. Täiustatud puurides peetakse koos u 40-80 kana. Nokkimis- ja kraapimisala ei pruugi olla adekvaatne, et lubada täielikku käitumuslike vajaduste väljendumist nagu toidu otsimine ja liivavannide võtmine, kuna puuride põrandad on traadist ning seetõttu on keeruline hoida puurid allapanuga varustatuna. Õrred asuvad enamasti vähem kui 10 cm kõrgusel. Tänapäevastesse puuridesse, kus on 1-2 pesa, pannakse kokku 60-80 kana. Munetud munad veerevad puuride ees olevale munalindile.

Heaoluprobleemid puurisüsteemis

Peamine erinevus puuri- ja vabapidamissüsteemide vahel on, et puurikanade liikumisvõimalused on piiratud ja neil ei ole võimalik mugavuskäitumisega ning uudistamise ja toidu otsimisega tegeleda. Need on kindlaks määratud kui kõrge tähtsusega tagajärjed nende heaolule. Vabapidamissüsteemis vaadeldakse neid käitumisi sagedamini, sest seal on rohkem ruumi liikuda ja võimaldatakse allapanu, mida on puurides keeruline adekvaatselt tagada. Need tagajärjed heaolule mõjutavad kõiki linde ja kestavad terve nende elu. Katusealuse veranda või väliala võimaldamine annab veelgi suurema võimaluse tegeleda mugavuskäitumisega (nt liivavannide võtmine), liikumisega, avastamisega ja toiduotsinguga.

Ei ole võimalik tegeleda mugavuskäitumisega 

Need on tegevused, millega loomad hoolitsevad oma sulestiku, karvastiku, naha või lihaste eest ja suurendavad füüsilist mugavustunnet. Võimetus sellist tüüpi tegevustega tegeleda identifitseeriti kui kõrgelt oluline kanade heaolu mõjutav tagajärg puurisüsteemis. See defineeriti kui stress ja/või negatiivne tundeseisund nagu ebamugavus ja/või frustratsioon, mis tuleneb sellest, kui loomal pole võimalik rakendada oma soovi hoolitseda oma sulestiku ja naha eest (nt kui pole võimalik end puhtana hoida, ennast kratsida ja liivavanne võtta) või kui puuris pole üldse loomuomaselt käituda võimalik. Oluline selle juures on ka selle ebamugavustunde kestvus, mis on terve kana eluaeg. Mugavuskäitumise alla kuuluvad ka tiibade sirutamine ja lehvitamine, jalgade sirutamine, sulgede silumine, saba liputamine, päikese võtmine, sulgede tõstmine ja keha raputamine ning enese kratsimine.

Eriti oluline tundub neist olevat liivavannide võtmine, mis koosneb tegelikult mitmest mugavuskäitumisest, sest selle käigus lehvitatakse ka tiibu, kratsitakse pead, sirutatakse jalgu ja raputatakse keha. Peene tolmuse substraadi sees kümmeldes satub liivatolm sulestiku vahele ja see aitab sulestiku toimiva ja terviklikuna hoida, kuna jaotab laiali sulestikul olevaid lipiide ja eemaldab parasiite. Liivavannide võtmine on tunnustatud kui käitumuslik vajadus, kuna kanad on väga motiveeritud, et nii käituda. Lisaks pöörab kana selle käigus oma keha ja sirutab jalgu viisil, mis tugevdab lihaseid ja ennetab nii jala deformatsioone ja võimetust liikuda.

Liivavannide võtmine koosneb tegelikult mitmest järjestikusest mugavuskäitumisest (van Liere, 1990)

Peamisteks probleemideks võimaldamaks kanadel rikastatud puurides liivavannide võtmise, on põranda puudumine, piisava ruumi puudumine, ebasobiv või ebapiisavas koguses allapanu ja ebapiisav valgustugevus. Valgus ja soojus suurendavad liivavannide võtmise sagedust. Ruumipuuduse tõttu ei ole võimalik tiibu lehvitada (vajalik ruum 3300 cm2) ega jalgu sirutada (vajalik ruum 1000 cm2). 

Rikastatud puurides on võimetusel mugavuskäitumistega tegeleda kanade heaolule väga selge negatiivne mõju. Nokkimiseks ja kraapimiseks mõeldud ala on tihti liiga väike ja seal on ebapiisavalt pudedat allapanu. Isegi kui puuris on koht, kuhu allapanu lisada ja seda tehtaks regulaarselt, siis siledal pinnal kandub see kiirelt laiali ja vähestel kanadel on võimalik samaaegselt liivavanne võtta (vajalik ruum 1100 cm2) ning kui puuris on mitukümmend kana, siis vähendab see veelgi ruumi käitumuse täies ulatuses läbiviimiseks. Piisava allapanu puudumisel ei toimu liivavannide võtmine normaalsel kujul. Esineda võib võlts-liivavannide võtmine, kus kana teeb sarnaseid liigutusi, aga liiva asemel hõõrub ennast puurivõrede vastu, mis halvendab aga lindude heaolu veelgi kuna lõhub sulestikku ja võib tekitada vigastusi. 

Võimetus mugavuskäitumisega tegeleda võib kahjustada sulestikku, mille tagajärjeks on selle kehv seisund, sulgede murdumine ja normaalse lihastöö häirumine. Igasuguse substraadi puudumine ja puurides sulgede vastu traati hõõrumine võib põhjustada veelgi enam sulgede kulumist. Sulgedel on aga oluline roll kehatemperatuuri reguleerimisel, keskkonnamõjude eest kaitsmisel ja terve sulestik võimaldab turvaliselt põgeneda.

Efektiivseim viis lahendamaks probleemi, et kanadel pole võimalik mugavuskäitumisega tegeleda, oleks kasutada  puurivaba pidamisviisi. Kuna vabapidamissüsteemis saab võimaldada pudedat allapanu ja piisavalt ruumi, siis kanade heaolu tagamiseks on soovitatav puure mitte kasutada.

Ei ole võimalik tegeleda ringi uudistamisega ja toidu otsimisega 

Kodukanad on säilitanud enamuse oma eellase käitumisrepertuaarist nagu toidu otsimisega seotud tegevused. See koosneb toidu otsimisest, kättesaamisest, saagi eraldamisest ja toidu töötlemisest selliselt, et see on võimalik alla neelata ning selle tarbimisest. Looduses elavad linnud kulutavad toitumuslikule käitumisele suure osa oma ajast, sest see on neile ellujäämiseks vajalik. Ka kodukanad veedavad pool-looduslikus elupaigas 60% oma ajast nokkides ja 34% kraapides (tegevused võisid toimuda samaaegselt). Kuid tööstuslikus linnukasvatuses toimub toitainerikka ja tasakaalustatud sööda küllusliku kättesaadavuse tõttu ainult tarbimise osa. Sellegipoolest võivad kanad tööstusfarmis allapanu seest toitu otsida kuigi seal ei ole midagi söödavat ja sööt on läheduses. Seega on toidu otsimine käitumuslik vajadus.

Uudistav ja uuriv käitumine on lähedalt toidu ja teiste ressursside otsimisega seotud ja tegelikult ei saa neid tegevusi eristada. Loomad avastavad oma keskkonda selleks, et leida toitu või vett, vältida kiskjaid ja keskkonnaohte ning leida paaritumiskaaslasi. Seega on selline käitumine samuti looduses ellujäämiseks hädavajalik. Ringi uudistades õpivad loomad oma keskkonda tundma ja seda tehakse ka siis, kui keskkond on alati samasugune. Kodukanad tegelevad uudistamisega igapäevaselt ja mängivad väikeste esemetega, mida nad allapanu seest leiavad.

Puuriseinte vahel ei ole kanadel piisavalt võimalusi, et olla aktiivne ja ümbrust avastada. Kui on olemas nokkimis- ja kraapimisala, siis on see sageli liiga väike. Ülejäänud puurikeskkond koosneb peamiselt traadist, mis ei soodusta toidu otsimisega ja avastamisega tegelemist. Lisaks on ruum puuris väga piiratud, et sellise käitumisega tegeleda.

Ühes Eesti puurikanalas on olemas kraapimismatid, kuid need on liiga väikesed ja ei rahulda kanade vajadust toiduotsinguga tegeleda.

Kuna puurides ei ole üldse või on väga vähe allapanu, siis suunatakse uudistav käitumine puurikaaslastele ning väljendub sulgede nokkimise ja kannibalismina. See võib viia vigastusi tekitava nokkimiseni, sulgede puudumiseni ja nahahaavade tekkeni. Allapanu puudumise korral tegelevad kanad toiduotsinguga ka väljaheidete sees ja söövad seda. Isegi kui allapanu on puurides olemas, siis kuna kanu on puurides palju ja puurid on liiga väikesed, siis on võimalused avastamiseks ja toidu otsimiseks piiratud.

Seega on tugevalt piiratud võimalusel toidu otsimise ja uudistamisega tegeleda oluline negatiivne mõju kanade heaolule, sest selle tulemusena kogevad kanad negatiivseid tundeseisundeid nagu kannatamine, igavus ja frustratsioon. See stressi tekitav probleem kestab terve kana elu.

Puurisüsteemis ei ole võimalik täielikult ennetada võimetust uudistava ja otsiva käitumisega tegeleda. Puurid ei võimalda suurel alal piisavas koguses pudeda allapanu kasutamist. Samuti ei ole seal sellist keerukat keskkonda, mis soodustaks uudistava käitumise avaldumist. 

Seega on kanade heaolu suurendamiseks soovituslik pidada kanu vabapidamissüsteemides, kus on olemas adekvaatne, kuiv ja pude allapanusubstraat, mis on alaliselt esimest päevast saadik olemas. Samuti on soovitatav võimaldada kanadele piisavalt suur erinevatel kõrgustel asetsevate tasapindadega rikastatud keskkond, et oleks võimalik avastamise ja toiduotsinguga seotud käitumisega tegeleda.

Liikumisvõimaluse piiratus

Liikumisvõimaluse piiratus on väga oluline munakanade heaolu negatiivselt mõjutav tegur puurisüsteemides. See tähendab, et loom kogeb stressi või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm, ebamugavus või frustratsioon selle tõttu, et ta ei saa vabalt liikuda, näidata erinevaid käitumisviise või mugavalt kõndida (nt kui puuris on liiga palju loomi üheskoos, ebasobiv põrand, tõkked, õrred, mis jäävad liikumisele ette). On näidatud, et ruumipuudus põhjustab ka füsioloogilist stressi ehk stressihormoonide tõusu kanade veres. Suureneb ka suremus.

Kanade puhul on selgelt näha, et vangistusest pääsedes hakkavad nad taas suurel määral mugavuskäitumisega (nt tiibade sirutamise ja lehvitamisega) tegelema. See näitab, et kanad on kõrgelt motiveeritud selliselt käituma ka sellel ajal, kui neil pole võimalust liikuda ja on sellest tulenevalt frustreeritud. Samuti näitab see, et kanad ei kohane ruumipuudusega.

Veelgi enam, ruumipuudusest tulenev vähene liikumine võib põhjustada luude hõrenemist ja nõrku lihaseid, mis võivad viia valulike luumurdude tekkeni. Puurikanadel on seetõttu kõige rohkem luumurde võrreldes kanadega teiste pidamisviisides.

Peale selle mõjutab vähene ruum sulestiku seisundit kuna puuris hõõrduvad kanad vastu puuriseinu. Kui sulestik on hõõrdumise tõttu juba kahjustunud, siis soodustab see vigastuste tekkeni viivat nokkimist. Vigastused võivad tekkida ka puurikonstruktsiooniga seoses. Näiteks kui kana lendab vastu puuri või kui varbad jäävad kinni kitsastesse pragudesse raami ja võrepõranda vahel või väikestesse aukudesse, millesse võivad küünised kinni jääda. Kui kana püüab ennast vabaks saada või ära lennata, siis võib kinni jäänud küünis vigastada saada või isegi küljest ära rebeneda.

Kanade sulestik saab ruumipuudusest tuleneva hõõrdumise tõttu vastu puuriseinu kahjustada ja puuridesse paigutatud torud takistavad veelgi enam liikumist.

Täiustatud puuride mõõdud ja õrte, pesade ja nokkimisalade paigutus puuri keskel piirab nii kanade võimalust vertikaalseks liikumiseks (lendamine ja hüppamine) kui ka horisontaalset liikumist nagu jooksmine ja suuremate vahemaade läbimine kõndides. Kõrge asustustiheduse tõttu ei ole puurides vaba ruumi ning seetõttu on sellised liigutused nagu tiibade lehvitamine, tiibade ja jalgade sirutamine ja liivavannide võtmine ainult osaliselt võimalik.

Seda heaoluprobleemi on võimalik lahendada vaid puuride kasutamisest loobumisega. Selle asemel kasutada süsteeme, kus kanadel on võimalik vabalt liikuda ja kus käitumuslikud tegevused ei ole piiratud.

Vigastusi tekitav nokkimine

Eristada saab õrnemat kanadevahelist sulgede nokkimist, mis ei tekita suuri kahjustusi ja raskekujulist sulgede nokkimist, mis hõlmab sulgede tõmbamist, eemaldamist (ja mõnikord alla neelamist). See põhjustab sulgede kaotust ja valu. Sellega saab seostada ka tagaosa (kloaagi) nokkimist, mis võib põhjustada tõsiseid vigastusi ja surma. Varvaste nokkimine võib olla endale suunatud või isenditevahelise nokkimise üks vormidest. Tagajärjeks on haavad või rasketel juhtudel varvaste kaotus. Varvaste nokkimist esineb rohkem valgetel tõugudel kui pruunidel. Agressiivne peale ja harjale suunatud nokkimine võib viia väikeste augukesteni harjal või rasketel juhtudel haavadeni kuklas. 

Eesti suurimas puurikanalas esineb rohkesti jalavigastusi, mille üks põhjustest on liigikaaslastele suunatud varvaste nokkimine toiduotsinguga tegelemise asemel.

Vigastusi tekitaval nokkimisel on palju põhjusi. Arvatakse, et raskekujuline sulgede nokkimine on ümbersuunatud nokkimise vorm, mis tekib, kui linnud on frustreeritud, kui ei saa tegeleda tavapäraste tegevustega nagu toidu otsimine, mugavuskäitumine ja avastamine. Kui toit on pelletitena ja allapanu puudub või ei ole sobilik toiduotsinguga tegelemiseks, siis suunavad kanad motivatsiooni toitumisega seotud tegevustele ümber nokkides oma liigikaaslasi. On ka hiljutisi tõendeid, et sulgede nokkimine on väärtalitlus, mis tekib, kui varajases eas kogetud stress ja ebasobiv kasvatuskeskkond põhjustavad neurobioloogilisi muutusi. 

Agressiooni põhjustab peamiselt konkurents ressursside pärast. Haavad tekivad tõenäoliselt agressiivse lindudevahelise kokkupuute tagajärjel. Sulgede nokkimise tagajärjel tekkinud haavad võivad viia kannibalismini. See on nokkimine, mille käigus toimub ka koe ära söömine. Erinevate vigastusi tekitava nokkimise vormide sagedaseks tagajärjeks on sulestiku kaotus, nahakahjustused, suurenev risk häirunud soojusregulatsiooniks, põletike tekkeks ja suurenenud suremus.

Kuigi vigastusi tekitav nokkimine esineb nii puuri- kui ka vabapidamissüsteemides, siis viimastes on palju rohkem võimalusi ennetavate meetmete kasutamiseks.

Grupistress

Grupistressiks nimetatakse stressi ja/või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm ja/või frustratsioon, mida loom kogeb sagedaste agressiivsete ja teiste negatiivsete sotsiaalsete kokkupuudete tõttu. Negatiivseid tundeseisundeid saab määrata füsioloogiliste muutuste, häälitsuste, liikumismustrite ja suurenenud kartlike reaktsioonide järgi.

Kõrge asustustihedus tekitab ohtu grupistressiks. Nagu ka ebaühtlane või ebapiisav ressursside jaotus (suurendab konkurentsi) ja struktuuride nagu õrte puudumine või ligipääsematus, et pääseda konfliktsituatsioonidest. Grupistress tuleneb sagedastest ebameeldivatest sotsiaalsetest interaktsioonidest (agressiivne käitumine, vigastav nokkimine, kuhjumine, lämmatamine) viies negatiivsete tundeseisunditeni, mis suurendavad nii individuaalset kui ka grupi stressitaset.

Puurikanalates on väga kõrge asustustihedus, konkurents, ebapiisavalt ressursse ja pole võimalik konfliktsituatsioonidest pääseda.

Strateegiad vigastusi tekitava nokkimise vältimiseks ennetavad mingil määral ka grupistressi. Meetmeteks on anda piisavalt ressursse konkurentsi minimeerimiseks lisaks eritasandilistele struktuuridele ja vaheseintele, et anda lindudele võimalus konfliktsituatsioonidest põgenemiseks.

Kuigi grupistressi esineb kõikides pidamisviisides, siis grupistressi vähendamiseks on soovituslik loobuda puuride kasutamisest ja pidada kanu vabalt hoones, kus on erinevad tasapinnad. Samuti on soovituslik võimaldada ligipääs ressurssidele nagu allapanu, pesad ja õrred piisaval määral, et vältida konkurentsi. Konfliktsituatsioonidest pääsemiseks on soovituslik pakkuda õrsi, vaheseinu, platvorme ja korruseid, mis võimaldavad kanadel soovimatuid sotsiaalseid kontakte vältida. Õrresüsteemis on paaniliste reaktsioonide ja lämmatamise vältimiseks soovituslik kasutada vaheseinu, mis jaotavad ruumi mitmeteks osadeks ja kanakarjad sellega väiksemateks gruppideks.

Lahendused

Selleks, et kanad saaksid oma käitumuslikke vajadusi täita, on vajalik pidada munakanu vabapidamissüsteemides. Vabapidamist siseruumis nimetatakse õrresüsteemis. Seal on lindude heaolu tunduvalt kõrgem, sest põrandale saab panna piisavalt pudedat allapanu, paigutada õrred kõrgemale, kus kanad saavad ennast turvaliselt tunda või kasutada erinevaid tasapindu. Õrrekanalas on oluliselt rohkem liikumisruumi ja sellega seoses on täidetud ka mitmed teised käitumuslikud vajadused.

Pakkudes kanadel võimalust minna õue või kiskjate eest kaitstud verandale paraneb lindude heaolu veelgi. Väheneb näiteks grupistress kuna vabapidamises saab tagada piisava ligipääsu ressurssidele ja põgenemisvõimaluse soovimatute olukordade eest. On näidatud, et välialaga pidamissüsteemis on kanadel vähem sulestikukahjustusi ja vigastusi, sest üksteise nokkimise asemel saavad kanad tegeleda toidu otsimise, mugavuskäitumise ja ümbruse avastamisega.

Õrresüsteem

Kanade pidamine õrresüsteemis tähendab, et linnud saavad hoonesiseselt vabalt ringi liikuda. Seal on võimalik kasutada erinevaid tasapindasid, mille vahel saavad kanad liikuda ning paigutada õrred kõrgemale, kus nad täidavad oma funktsiooni turvalise puhkekohana. Tabelist 1 näeme, et kolm olulist kanade heaolu negatiivselt mõjutavat tagajärge (võimetus tegeleda mugavuskäitumisega, võimetus uudistada ja toitu otsida ja liigumisvõimaluste piiratus) on õrresüsteemis väheolulised.

Ligipääs kaetud verandale või välialale

Kaetud veranda on katusega ja soojustamata väliala lisaks hoonele. Vähemalt üks külg on ilma seinata ja on kas võrega kaetud (lastes valgust ja õhku läbi) või sagedamini on päeval avatud, et võimaldada ligipääs õuealale. On näidatud, et kui läbi veranda pääseb välialale, siis kasutas 90% kanadest seda vähemalt mõnikord 3-nädalase vaatlusperioodi jooksul. Mõned uuemad süsteemid on laiendanud kaetud verandat, kuid lubavad väga vähe või mitte üldse ligipääsu välialale. Selliste süsteemide eesmärk on võimaldada parem haiguste kontroll kompromiteerimata kanade heaolu. Võrreldes välialaga väheneb kisklusstressi, mao- ja sooleprobleemide ja teiste nakkushaiguste risk.

Väliala munatootmises on tavaliselt muruplats kuigi on teada, et varjumisvõimaluste (puud, põõsad, tehislikud rajatised) pakkumine suurendab kanade arvu, kes ala kasutavad.

Kanala veranda ja õueala. Foto: Toni’s Freilandeier

Ligipääs kaetud verandale ja/või välialale võib vähendada grupistressi riski ja sellest tulenevaid tagajärgi kanade heaolule (nt koe- ja nahakahjustused nokkimise tõttu). Vigastusi tekitav nokkimine võib väheneda kuna kasutada on rohkem ruumi, mitmekesisemalt ressursse ja valikuid lindudele, samuti võimalus kasutada struktuure, mis võimaldavad liigikaaslaste eest põgeneda. Sellest tulenevalt on vähem ka sulestiku kahjustusi.

Kaetud verandada ja õueala võimaldab täita käitumuslikke vajadusi, nagu mugavuskäitumine (nt liivavannide võtmine), liikumine, avastav ja toitumisega seotud käitumine, suuremal määral kui puurisüsteemis.

Veranda kasulik effekt võib tuleneda vähenenud asustustihedusest hoone sees, võimalusest eemalduda soovimatust sotsiaalsest kontaktist, hea õhukvaliteediga ja samas varju pakkuva ala olemasolust, suurenenud õueala kasutamisest ja/või hügieenitingimuste paranemisest ning allapanu kvaliteedi paranemisest kanamajas moodustades vahepealse ala õueala ja hoone vahel.

Õrte, allapanu ja muu varustuse tagamine

Ligipääs kas mittelibiseva pinnaga õrtele või platvormidele on vajalik, et täita kanade vajadust öösel õrrel puhata. Õrre minimaalne pikkus peaks olema 18 cm kana kohta. Õrte ja platvormide päevast ja öist kasutamist suurendab nende kõrguse reguleerimine ja/või kaldteede paigaldamine.

Allapanu pakkumine vähendab negatiivseid tagajärgi heaolule nagu võimetus mugavuskäitumise, uudistamise ja toiduotsinguga tegeleda. Kuid seda tingimusel, et allapanu on kuiv ja pude materjal, mis on saadaval tervel selleks mõeldud alal ja alaliselt üle 6 päeva vanustele lindudele või kuni toitumuslik käitumine on välja kujunenud. Kasutatavast alast vähemalt üks kolmandik peaks olema kuiva ja pudeda allapanuga kaetud, et ennetada negatiivseid tagajärgi heaolule.

Õrresüsteemis on kanadel võimalik ringi liikuda, kasutada õrsi ja erinevaid tasapindu ning siblida allapanus.

Võimaldades alaliselt materjali keskkonnarikastuseks ja toiduotsinguks saab ennetada negatiivseid tagajärgi heaolule, mis tulenevad võimetusest avastava ja toituva käitumisega tegeleda (ja sellega ennetab ka grupistressi ja koekahjustusi). Rikastus peab vastama järgnevatele kriteeriumitele: lisaks allapanule on olemas peen substraat liivavannide võtmiseks (liiv või turvas); olemas on söödav keskkonnarikastus, mida uuendatakse nii pea kui see on ära tarbitud; rikastus on alaliselt saadaval hetkest, kui linnud pidamiskohta saabuvad (1.-6. elupäeval võib tibusid paberil või muul pinnal pidada).

Pesitsemine on üks tähtsamaid kanade käitumuslikke vajadusi. Enne munemist otsivad nad sobivat pesapaika ja kohendavad keha ja jalgadega allapanu, et ehitada pesa. Selleks, et täita kanade vajadus pesitsemisega seotud käitumiseks, peavad täidetud olema järgmised pesa omadused: pesa põrandal olema pehme manipuleeritav materjal võimaldamaks pesa ehitamisega seotud käitumist (näiteks põhk); pesa peab olema kinnine (läbipaistmatud lagi, küljed ja tagaosa, et võimaldada eraldatud, turvaline õhustik munevale linnule); pesa peaks olema osadeks jaotatud, näiteks alla 0,5 m2 osadeks ja võimaldama iga linnu kohta piisavalt ruumi, näiteks vähemalt 1 individuaalpesa iga 7 kana kohta ja 1 m2 pesaruumi maksimaalselt 120 kana kohta, kui kasutusel grupipesa.

Kokkuvõte

Ruumipuudusest tulenevate negatiivsete tagajärgede (grupistress, võimetus tegeleda mugavuskäitumisega, võimetus tegeleda uudistava ja toitumusliku käitumisega, liikumisvõimaluse piiratus, koe- ja sulestiku kahjustused) vältimiseks grupis suurusega üle 30 linnu on minimaalne pindala hinnanguliselt 80 m2. Kui grupi suurus on alla 30 linnu, siis on see hinnanguliselt 25 m2. Võrdluseks: tänapäevane nõuetekohane puur 30 kana jaoks on 2,25 m2 suurune.

Peamine soovitus, mis puudutab kiireloomuliselt lahendust vajavaid heaolu probleeme munatootmises, on pidada kõiki kanu puurivabades süsteemides. Lisaks võimaldada kanadele alaliselt ligipääs allapanule ja muule keskkonnarikastusele, platvormidele ja/või õrtele, kaetud verandale või lisaruumi.

Euroopa Toiduohutusameti poolt koostatud täieliku ülevaatega munakanade heaolu kohta farmides saab tutvuda siin.

Kanalate õudused paljastanud Mirjam Näkk: suurfarmi jaoks on nädalas 500 linnu surnuks piinamine „hea tulemus“

Intervjuu ilmus 11. oktoobril 2023 Delfi Lemmiklooma portaalis

Septembris šokeerisid paljusid eestimaalasi salaja üles võetud kaadrid meie kanafarmidest. Teeme tutvust Mirjamiga organisatsioonist Nähtamatud Loomad, kes need salvestas ja rahva ette tõi.

Räägi natuke oma taustast: mis eriala inimene oled?

Olen läbi ja lõhki looduse ja loomasõber. Olen omandanud Tartu Ülikoolist magistrikraadi ökoloogia ja elustiku kaitse erialal. Varasemalt olen töötanud Tallinna Loomaaias, kus tegelesin sealsete asukate heaolu teemadega ja Keskkonnaametis abitusse seisundisse sattunud metsloomadele abi korraldamisega. Nähtamatutes Loomades olen tegutsenud üle kahe aasta. Olin seotud näiteks Ukraina loomade päästeaktsiooniga, kus minu ülesandeks oli 14 koera ja kassi eest hoolitsemine nende karantiiniperioodil. Nüüd jätkan organisatsioonis tööd kanade puurispidamise keelustamise nimel.

Kuidas sai sinust Nähtamatute Loomade agent?

Nähtamatud Loomad on tegevuse algusaastatest peale adresseerinud seda, et puurisüsteemis ei ole kanade põhivajadused täidetud. Tänu meie tegevusele ja tarbijateadlikkuse kasvule on juba pooled Eesti jaeketid teatanud, et loobuvad puurikanade munade müügist lähiaastatel. Samas näeme, et Eesti on ülejäänud Euroopast kanade kohtlemise osas kõvasti maha jäänud, oleme Euroopa tipus nende õrnade lindude puurispidamise osakaalu poolest. See on õudne ja sellega tuleb tegeleda. Kuigi meie Nähtamatutes Loomades töötades teadsime väga hästi, milline kanade puurispidamise seestpoolt välja näeb, ei ole Eesti inimestel tegelikult olnud võimalust seda päriselt näha.a. Oli selge, et saame Eesti kanu aidata parimal viisil vaid siis, kui meil on täieliksissevaade kohalikkumunatööstusesse ja seepärast otsustasime, et on vaja minna sinna töötajana. Pakkusin välja, et ma võiksin minna, sest loomade heaolu on minu südameteema ja tahtsin oma silmaga näha, mis farmides toimub.

Kuidas sündis otsus minna neid kanalaid just töötajana uurima?

Mõistsime, et meedias ei ole näidatud tegelikkust sellest, kuidas munatootmise protsess Eestis toimub. Näidatud on vaid armsaid tibusid või äsja puuridesse sisse toodud noorkanu, kes ei ole veel puurielust räsitud. Meie tahtsime Eesti inimesteni tuua selle reaalsuse, kuidas puurispidamine kanadele mõjub ja kuidas terve see tööstus välja näeb, ilma ilustamata. Selleks, et saada tervikpilt sellest, mis suletud uste taga toimub, kuidas farmides kanadesse suhtutakse, kuidas töötajaid juhendatakse ja kuidas puurielu kanu mõjutab, oli vaja põhjalikumat sissevaadet. Selleks läksingi farmidesse just töötajana.

Kui lihtne või keeruline oli farmidesse tööle saada?

Farmidesse oli väga lihtne tööle saada, sest kõigis kolmes farmis, kus käisin, oli töötajatest puudus. On mõistetav, et töökoht, kus igapäeva ülesannete hulka kuulub surnud lindude koristamine ja näed pidevalt kannatusi ja piina, ei ole just populaarsete killast. Oli kuulda, et paljud, kes sinna proovipäevale tulevad, enam teist korda kohale ei ilmu. Pärast kaadrite avaldamist oleme saanud kõnesid ka endistelt farmitöötajatelt ja proovipäeval käinutelt, kes on öelnud, et see olukord, mida nemad nägid, oli veel hullem ja tänanud meid selle tegevuse eest. 

Mil määral juhtisid farmides töötades ülemuste ja kolleegide tähelepanu nendele probleemidele?

Küsisin korduvalt nii farmide juhilt, töödejuhatajalt kui ka kolleegidelt, et kas vigastatud kanadega ei peaks midagi ette võtma, et neid aidata. Olin šokeeritud nähes pealt seda, kuidas kanad teineteist elusast peast söövad ja rääkisin sellest kolleegidega. Loomade heaolu valdkonnas tegutsenud inimesena oli ilmselge, et sellist käitumist ei saa normaalseks pidada ning massiline kannibalism tuleneb stressist ja halbadest elutingimustest. Nägin hulganisti ka kanu, kes olid nii kehvas seisus, et oli selge, et vaja oli teha halastustapp ja uurisin, et kas keegi saaks seda teha. Farmides ei olnud kombeks ka ilmselgelt surevate kanade piinasid lõpetada. Mulle ei olnud antud mitte mingisuguseid juhiseid, kuidas kehvas seisundis kanade puhul käituda ega isegi mitte seda, kuidas nende piinad lõpetada.

Mis selle peale öeldi? Kuidas reageeriti?

Kõik farmitöötajad on harjunud sellega, et kanad nokivad üksteist, sest see on nii igapäevane. Vigastused ja stress on puurisüsteemi olemuslik osa. Mulle räägiti nagu kannibalism oleks midagi täiesti loomulikku, mitte midagi erakordset, millele peaks kuidagi reageerima. Vigastatud kanu seal ei aidata ja veterinaar nendega ei tegele. Farmide juht ütles, et ainuke asi, mida teha saaks, on valgust veelgi enam vähendada, et nad ei näeks teisi nokkida. Selgus, et talitajatel ei ole kohustust või väljaõpet isegi halastustapu sooritamiseks  ja enamus ei tea kuidas seda läbi viia. Leidus vaid mõni üksik töötaja, kes oli nõus palumise peale kanalasse tulema, et mõni raskelt vigastatud kanale lõpp peale teha. Mõni teine ütles, et lükkab sureva kana kaugemale toru taha, et ta munalindile peale ei vajuks, kui ära sureb.

Kas tuli ette ka hetki, mil kartsid oma tegevusega vahele jääda, või nappe pääsemisi sellest?

Filmimisega vahele jäämine oli reaalne risk, millega pidin arvestama. Aga pidasin meeles, et need riskid on minu jaoks seda väärt, sest see teema on nii õudne ja on erakordselt tähendusrikas töö, et paljastada see õudus. Võtsin selle riski, sest see oli nii õige asja nimel, see on kaitsetute loomade aitamiseks, et kellelgi ei oleks nii piinarikas elu. Kahes farmis, kus ma töötasin, ei olnud telefonid kanalates sugugi keelatud. 

Milline kolmest farmist kõige õudsem oli ja miks?

Puurikanade elu on kõikides tööstusfarmides ühtviisi tõeline põrgu. Nad peavad oma elu traatpõranda peal veetma, kus neil pole võimalik täita oma põhivajadusi. Kõigis kolmes farmis olid kanad pärast aastast puurielu kaotanud suurema osa oma sulgedest ja oli ilmselge, et kõik linnud on puurides suures stressis. Mõnes farmis oli kanadel erakordselt vähe ruumi, sest kanu oli isegi lubadust tihedamalt kokku pandud, mis on täiesti jabur, sest seadusega ettenähtud A4 paberilehe suurune ruum on isegi absurdselt väike. Kuid pean tunnistama, et Eesti suurimas kanalas Dava Foodsis, kus toodetakse Eggo kaubamärgi mune, oli vaatepilt üle mõistuse jõhker. Nägin seal massiliselt vigastatud, veriseid kanu, kes puurihulluses üksteist nokkisid ning olin tunnistajaks mitme kana viimastele hetkedele. Üheski farmis kanade heaolu eest keegi ei hoolitse, sest masstootmises ei ole indiviidide elul väärtust. Dava Foodsis on aga mastaabid eriti suured ja nädalas 400-500 linnu surnuks piinlemine on nende jaoks “hea tulemus”.

Mis sa arvad, kuidas on võimalik, et PTA pole varasemate kontrollide käigus neid probleeme tuvastanud?

Kahjuks peab ütlema, et ei ole võimalik, et neid probleeme seal varem näha ei olnud. Tegemist peab olema kas läbi sõrmede vaatamise või ei ole nad kanade heaolu puudutavaid tingimusi üldse kontrollinud.

Kui palju sa ise mune sööd?

Pärast seda kogemust kadus mul mõneks ajaks munaisu täiesti ära, kuid aeg-ajalt, kui mune siiski söön, siis jälgin hoolega, et need oleks pärit heades tingimustes elavatelt kanadelt.

Mida ütleksid inimestele, kes kardavad, et kui kanade puuris pidamine ära keelatakse, siis ei jaksa nad enam mune osta?

Praegu on puuri- ja õrrekanade munade hinnavahe keskmiselt ainult 7 senti karbi kohta. Ka teiste riikide kogemus, kus kanade puurispidamine on keelustatud, näitab, et kanade puurispidamise keelustamisele ei järgne suurt hinnatõusu. Eestis on suur hulk ettevõtteid, sealhulgas Rimi, Maxima, Prisma, Stockmann ja R-kiosk juba mõnda aega tagasi teatanud, et loobuvad puurikanade munade müügist lähiaastate jooksul. 

Mis sa arvad, mis aastal Eestis viimane puurikana õrrele pääseb?

Nähtamatud Loomad töötab selle nimel, et kanade puurispidamine lõppeks võimalikult kiiresti, sest iga hetk, mil kanad puuris elavad, tähendab neile kujuteldamatuid kannatusi Me ei lõpeta enne, kui Eestis on jõustunud seadus, mis keelab kanade puurispidamise. Vestlustest munatootjatega on selge, et soovi korral on võimalik vabapidamissüsteemidele üle minna paari aasta jooksul.  Iga inimene saab anda oma panuse, et kanad neist kohutavatest tingimustest võimalikult kiiresti päästa nii petitsiooni allkirjastades, annetades kui ka jättes puurikanamunad ostmata. Meist kõigist sõltub, kui kiire see protsess on, kuid usume, et oleme keelustamisele lähedal ning kindel on see, et jätkame tööd kuni eesmärk saavutatud.

Mis sinu järgmine suur ettevõtmine olema saab?

Kahjuks on veel palju farmiloomi, kes tööstusfarmide õuduseid igapäevaselt läbi elama peavad. Meil on praegu käimas ka sigade heaolu kampaania, mille eesmärk on lõpetada Eestis vastsündinud põrsaste sabade lõikamine ja parandada nende tarkade loomade pidamistingimusi. Kui munakanade puurispidamine lõpeb, siis võtame suuremalt ette broilerkanade heaolu teemad. Mis täpselt minu fookuses saab olema, seda näitab aeg. Ise loodan, et leian võimaluse aidata ka piimalehmi, kelle kehasid väga intensiivselt piima tootmiseks ekspluateeritakse ja nende vasikad tööstusfarmides kohe pärast sündi emast eraldatakse. Kõik see on väga kurb, aga mul on hea meel, et Nähtamatutes Loomades saan neid olulisi teemasid ühiskonnas esile tõsta, algatada debatte, teha koostööd loomakasvatajatega, ministeeriumitega, erialaorganisatsioonidega ja teha niiviisi loomade heaks olulist progressi.

113 Eesti toidusektori ettevõtet loobub puurikanade munadest

Juba 113 Eesti toidusektori ettevõtet on teatanud puurikanade munadest loobumisest. 

Puurivaba munatootmine on saamas toidutööstuses uueks normiks. Tarbijad üle maailma tunnevad suurenevat muret farmiloomade elutingimuste ja heaolu üle ning loobutakse toodetest, mis tulevad kõige julmematest tootmissüsteemidest. Näeme üha suuremat fookust eetilisel ja vastutustundlikul ettevõtlusel.
Aina enam ettevõtteid on võtnud vastu vastutustundliku otsuse loobuda puurikanade munade tootmisest, kasutamisest ja müügist.

Siin on nimekiri Eesti toidusektori ettevõtetest, kes on otsustanud hiljemalt aastaks 2025 minna üle puurivabadest süsteemidest pärinevatele munadele – õrrekanade munadele, vabalt peetavate kanade munadele või mahemunadele. Aitäh kõigile ettevõtetele, kes kanade heaolust hoolivad!

MUNATOOTJAD

  • Linnu Talu (2027)

JAEKETID

  • Rimi 
  • Maxima
  • Prisma (2027)
  • Stockmann
  • Lidl
  • R-Kiosk
  • Circle-K

KOHVIKUD JA RESTORANID

  • Aida Kohvik
  • Akord Resto
  • Barbarea
  • Basiilik
  • Beguta Taimetoidukohvik
  • Burger King
  • Caffeine
  • China Red
  • Coffee Terminal
  • Dereku Burger
  • Estonian Burger Factory
  • F-Hoone
  • Fellin
  • Good Mood Food
  • Gotsu
  • Gourmet Coffee Kadriorg
  • Gruusia trahter Mimino
  • Hafen Resto
  • Härg
  • Hell Hunt
  • Kaja Pizzaköök
  • Kalevi Jahtklubi Resto
  • Kampus
  • Kärme Küülik
  • Kauss
  • Kivi Paber Käärid
  • Kohvik Kroon
  • Kohvik Maiasmokk
  • Kolm Tilli
  • Lee Restoran
  • Lennunduspubi Legend
  • Lihuniku Äri
  • Lore Bistroo
  • McDonald´s
  • Mila Studio
  • NOA
  • NOA Chef’s Hall
  • Edmundi Köök
  • Ocean Sushi Baar
  • OKO
  • OmNom
  • Ott&Matilda
  • Paju Villa
  • Pierre
  • Pizza La Mimosa
  • Põhjala Tap Room
  • Poke Bowl
  • POKO Rannarestoran
  • Pompei
  • Pull
  • Puree
  • Restoran Raimond
  • Reval Cafe
  • Rukis kohvik-pagarikoda
  • Sailors Home
  • Saka Mõisa Restoran
  • SOHO restoran ja hotell
  • Speakeasy
  • Sushi Tiger
  • Take Off One/Two
  • Tervisetoidukoda
  • TOKO Resto & Baar
  • Tokumaru
  • Tuljak
  • Ugala teatrikohvik
  • UMA Restoran
  • ÜLO
  • Uulits
  • Vapiano
  • Vilde ja Vine
  • VLND burger

PAGARID JA KONDIITRID

  • Cruffin Saiatehas
  • Däp
  • Fazer Eesti
  • Karjase sai
  • Pagar Võtaks
  • Reval Kondiiter

TOITLUSTUS

  • Baltic Restaurants
  • BBQ Entertainment Catering
  • Oaas Catering
  • Tuli Catering

HOTELLID JA MAJUTUS

  • Georgi Hotell
  • Hestia Hotel Barons
  • Hestia Hotel Europa
  • Hestia Hotel Ilmarine
  • Hestia Hotel Haapsalu Spa
  • Hestia Hotel Kentmanni
  • Hestia Hotel Seaport
  • Hestia Hotel Strand
  • Hestia Hotel Susi
  • Hilton Tallinn Park Hotel
  • Hotell Telegraaf
  • Huusi Holiday and Spa
  • Kivi Turismitalu
  • Looming Hostel
  • Mokko Maahotell
  • Nordic Hotel Forum
  • Radisson Blu Hotel Olümpia
  • Radisson Collection Hotel
  • Sokos Hotels
  • Swissotel Tallinn
  • Vaskna Turismitalu
  • Vergi Külalistemaja
  • Hedon SPA & Hotel
  • Kivitalu Country Hotel

Nähtamatud Loomad esitas Põllumajandus- ja Toiduametile kaebuse Dava Foods AS-s nähtud rikkumiste kohta

Nähtamatud Loomad esitas Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) kaebuse ettevõttes Dava Food AS nähtud rikkumiste kohta. Tänu sellele viis PTA läbi visiidi farmi, millega said mitmed rikkumised ametliku kinnituse. PTA kontrollraportitega saab tutvuda siin. Alljärgnevalt avaldame esitatud kaebuse täismahus.

Mina, Mirjam Näkk, töötasin 2023. a veebruar-märts linnutalitajana ettevõttes Dava Foods Estonia AS Kulli farmides, kus peetakse munakanu ja Tellivere farmis, kus kasvatatakse tibusid. Teatavasti peetakse kõiki sealseid tibusid, noorkanu ja munakanu puurides. AS Dava Foods töötajana märkasin ma suurel määral süstemaatilisi rikkumisi, mis on seotud lindude heaolu tagamisega. 

Töötasin Kulli farmide kõikides hoonetes, kus peetakse kanu. Need on Kulli 1, Kulli 3, Kulli 5, Kulli 6, Kulli 7, Kulli 8. Ettevõtte Dava Foods kõikides munakanade pidamise hoonetes rikuti järgmisi määruse “Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele” punkte:

2. peatükk NÕUDED KANADE PIDAMISE RUUMILE VÕI EHITISELE

§ 5.  Kanade pidamiseks kasutatavad vahendid ja seadmed

  (1) Kanade pidamiseks kasutatavad vahendid ja seadmed tuleb paigutada nii, et need ei põhjustaks kana vigastumist.

Rikkumine: Puuridesse paigaldatud “õrred”, puurikonstruktsioonid ja elektrikarjused põhjustavad kanadele vigastusi. Järgnevad selgitused ja fotod. 

Foto 1. Puuridesse paigaldatud “õrred” põhjustavad kanade kinni jäämist nende alla ja kanade vigastumist.
Foto 2. Puuridesse paigaldatud “õrred” põhjustavad kanade kinni jäämist nende alla ja kanade vigastumist.
Foto 3. Levinud on jalavigastused, mille üheks põhjuseks on jalgade kinni jäämine puurikonstruktsiooni vahele.
Foto 4. Selle kana tiib oli kinni jäänud puurikonstruktsiooni vahele. Tekkinud raske haav ja tiivavigastus.
Foto 5. Minu hinnangul ja tulenevalt vestlustest teiste farmitöötajatega arvan, et farmides kasutusel olevad elektrikarjused põhjustavad kanadele tõsiseid vigastusi. Sellised vigastused kanadel olid farmides levinud.
Foto 6. Minu hinnangul ja tulenevalt vestlustest teiste farmitöötajatega arvan, et farmides kasutusel olevad elektrikarjused põhjustavad kanadele tõsiseid  vigastusi. Sellised vigastused kanadel olid farmides levinud.

3. peatükk NÕUDED KANADE PIDAMISELE 

§ 6.  Kanadega tegelevad isikud

Kanade pidamisega vahetult tegelevatel isikutel peavad olema tööks vajalikud teadmised kanade anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisharjumustest ning asjakohastest loomakaitsenõuetest.

Minule kui linnutalitajana tööle asunud inimesele ei jagatud ei suuliselt ega kirjalikult mitte mingisuguseid teadmisi kanade anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisharjumustest ega asjakohastest loomakaitsenõuetest. Samuti ei küsitud ega ei saadud eeldada, et mul need teadmised varasemalt olemas oleksid olnud, kuna ma polnud varem lindudega töötanud. Samuti ei jagatud ega ei palutud omandada teadmisi asjakohastest loomakaitsenõuetest. 

§ 7.  Kanade tervise kontrollimine

  (1) Paragrahvis 6 nimetatud isik peab kanad nende tervise ja heaolu kontrollimiseks vähemalt üks kord päevas üle vaatama. Koorunud kanatibud ja haiged, vigastunud või ebaloomulikult käituvad linnud tuleb üle vaadata vähemalt kaks korda päevas. Kui kontrollimisel avastatakse, et kanad käituvad ebaloomulikult, tuleb kasutusele võtta meetmed selle kõrvaldamiseks.

Linnutalitajana või farmitöölistena töötavate isikute tööülesannete hulka ei kuulunud kanade tervise ja heaolu kontrollimine. Samuti ei olnud farmides kedagi teist, kelle tööülesannete hulka see oleks kuulunud. Puurivahed pidi läbi käima surnud kanade korjamiseks, aga seda tehti ülepäeviti (ühe tööpäeva jooksul pidi töötaja läbi vaatama vaid pool kanalat), mitte iga päev, nagu määrus ette näeb. Sellise töökorralduse andis farmide juht ja nii juhendasid mind ka teised farmitöötajad.

Kanalates leidus iga päev kümneid kui mitte sadu vigastunud linde. Tööülesannete hulka ei kuulunud nende vaatamine, eraldamine ega muul moel nende nägemisele reageerimine. Ebaloomuliku käitumise tuvastamiseks ei antud teadmisi ega käitumisjuhiseid, kuid kannibalism nii elavate kui surnud kanade suhtes oli väga levinud. Tööülesannete hulka kuulus surnute eemaldamine puuridest, aga veritsevate, haavadega ja puurikaaslaste poolt nokitavate kanade aitamiseks puudusid võimalused.

  (2) Haigestunud või vigastatud kana peab saama vajalikku ravi. Veterinaarabi saamiseks tuleb loomapidajal viivitamata kutsuda veterinaararst. Vajadusel tuleb haige või vigastatud kana teistest lindudest eraldada, paigutades ta ruumi, kus on kuiv allapanu.

Nõrgaks jäänud ja/või vigastatud kanad ei saa ravi. Veterinaari ei kutsuta, vigastatud kanad jäävad puuridesse ja mitte midagi ei võeta ette, võimalust linde eraldada ei ole. Küsimise peale sain farmide juhi ja töödejuhataja poolt vastuseks, et ainuke asi, mis vigastatud kanadega teha võib, on nad hukata. Kohustust ega väljaõpet kuidas seda teha, ei antud.

Verised kloaagid, jala- ja tiivavigastused olid väga levinud.

4. peatükk NÕUDED MUNAKANADE PIDAMISELE

1. jagu Munakanade pidamine puurides 

§ 11.  Munakanade pidamine täiustatud puurides

  (1) Munakanade täiustatud puurides pidamise korral peab kanadel olema:

3) allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks;

AS Dava Foods nimetatud farmides puudub kanadel allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks. 

(5) Puur peab olema varustatud sobivate vahenditega kanade varbaküüniste kulutamiseks.

AS Dava Foods nimetatud farmides puuduvad igasugused vahendid kanade varbaküüniste kulutamiseks. 

Foto 7. Puurides puuduvad vahendid varbaküüniste kulutamiseks, kanade küünised kasvavad väga pikaks, murduvad ja takerduvad puuritraatide taha.

Siin on veel pilte AS Dava Foods farmide vigastatud ja halvas seisukorras kanadest:

Foto 8. Kana, kelle hingamisteed olid täitunud verega.
Foto 9. Kehvas seisundis kana raskelt vigastatud jalaga.
Foto 10. Kehvas seisundis suure jalahaavaga kana.
Foto 11. Ülimalt kehvas seisundis kana, kellel haavad jalgadel ja seal, mis tiivast järgi jäänud.
Foto 12. Punn silma kohal, mis on võrreldav kana pea suurusega. 
Foto 13. Haavatud ja veritsev kana.
Foto 14. Tugevalt veritsev tagakeha.

Lisaks rikuti loomakaitseseadust AS DAVA Foods Tellivere farmis, kus 15.03.2023 saabunud tibude seast nõrgad tibud, kes olid niigi hapras seisus, jäeti külmale põrandale ja viidi läbi nende hukkamine minu hinnangul sobimatul viisil.

Loomakaitseseadus

5. peatükk LOOMA KAITSE TAPMISEL JA HUKKAMISEL

§ 10.  Looma lubatud hukkamine

 (2) Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.

Foto 15. Elusad tibud, kes pandi külmale kivipõrandale, kuna nad olid nõrgad.
Foto 16. Kuvatõmmis videost, kus farmitöötaja lõi järjest elavaid tibusid enne prügikotti panekut vastu plastiktoru. Võib eeldada, et osad tibud sattusid prügikotti ka veel elusalt.

Kristina Mering: Tööstuslik loomapiinamine pole ainus viis liha, piima ja muna tootmiseks

Artikkel ilmus 28. septembril 2023 Postimehe paberlehes ja veebis – https://arvamus.postimees.ee/7863797/kristina-mering-toostuslik-loomapiinamine-pole-ainus-viis-liha-piima-ja-muna-tootmiseks

  • Toidu päritolu läheb tarbijale õigustatult üha enam korda
  • Suurkanalates toimunu paljastamine sai väga aktiivse vastukaja
  • Loomatööstuse mastaabisääst tuleb liiga tihti loomapiinamise hinnaga

Eesti inimene sööb liha rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, rohkem kui tervislik ning samuti läheb talle korda loomade heaolu. Seaduste abil saab kiirendada üleminekut kvantiteedilt kvaliteedile, millest võidaksid kõik, selgitab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad asutaja ja tegevjuht Kristina Mering.

Teadlik tarbimimine on ajastu üks võtmeteemadest. Energia ja tooraine rohelisusest erinevate tervislikkusnäitajateni ning ühe viimase näitena kodanikualgatusena sündinud kleebised, mis tähistavad tootjaid, kes ikka veel Venemaal tegutsevad. Üks suur valdkond selles teemas on loomakasvatussektori toodang ja meie toidulaua mõttes kõik loomset päritolu tooted, mille jaoks kasvatatakse loomi ja linde. Suur küsimus, mille üle kaasaegses ühiskonnas põhjendatult üha rohkemarutatakse, on see, kuidas ja millistes tingimustes me neid loomi ja linde peame, kellelt pärinevaid tooteid me tarbime.

Julmust hoitakse varjus
Oleme selgelt liikumas ära sellest mõttelaadist, et kui liha, piima või mune sööme, siis vahet ei ole, millistes tingimustes elanud loomadelt see tuleb. Oleme nii moraalses kui ka majanduslikus plaanis liikumas ühiskonna sellesse etappi, kus saame ja hoolimegi loomade heaolust ja nende pidamisstandarditest. 

See ei tähenda muidugi, et et tööstusliku loomakasvatuse probleemi lahendamisel loorberitele puhkama saaks jääda, paraku kaugel sellest. Kõige suurem murekoht lisaks loomade mittesobivatele ja tihti lausa õudsetele elutingimustele ning julmadele ilma valuvaigistita protseduuridele on see, et see süsteem on tarbija eest nii kiivalt varjatud. Kui loomakaitseorganisatsioonid toovad tööstuslikus loomakasvatuses toimuvat päevavalgele, järgneb sellele suur ühiskondlik šokilaviin. Me ei suuda uskuda, et mõni ettevõte meid nii rängalt petaks ja reedaks ning hea turunduse varjus tegelikult loomapiinamisega tegeleks.

Eesti puurikanalate õudused šokeerisid sügavalt

Seesama juhtus hiljuti Eesti munatööstuse puurikanalate paljastamisega meedia vahendusel. Avalikustasime Nähtamatute Loomadega 20. septembri ETV Pealtnägijas kaadrid Eesti puurikanalatest. Meie töötaja oli talitaja kolmes hiigelkanalas, mis moodustavad 95% Eesti puurispeetavate kanade munatoodangust. Pildid ja videod[1], mis ta oma igapäevatööst jäädvustas, viivad söögiisu ka külmema kõhuga inimestel. Näeme puurikanalate igapäevaelu maapealset põrgut neile tundevõimelistele lindudele –  meeletu ruumikitsikus, erinevad vigastused, lindude laibad poolsurnud, vigastatud ja elusate lindude vahel ja elutingimused, mida ilmselt ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele. 

See materjal on karm vaatamine. Eriti ränk on mõelda, et meil küll on võimalus pea ära pöörata ja teemat ignoreerida, aga neil lindudel ei ole munatööstuse puuridest kuhugi põgeneda. Nende ainus pääsemine on kas enneaegne surm kurnatusest või vigastusest või siis umbes 1,5-aastaselt tapale minek, sest nad ei mune siis enam standardse suurusega mune. Kana loomulik eluiga on kuni kümme aastat. Seega saadetakse tapale noored linnud, kes on puurielust ja intensiivtootmisest juba nii räsitud, et tööstus otsustab neist vabaneda. Munakanadest lihatööstusele muide sisendit ei ole, nad on liiga kehvas seisus.

Eesti puurikanala 2023.

Kui tõime avalikkuse pilgu ette puurikanalate lindude halvad elutingimused, sai meie värske petitsioon[2] kanade puurispidamise keelustamiseks Riigikokku jõudmiseks vajalikud tuhat digiallkirja kokku vähem kui tunniga. Teema pälvis suurt huvi nii tavameedia kui sotsiaalmeedia kanalites ja liigutas paljusid Eesti elanikke. See annab veelkord tunnistust, et kui näeme ja saame teada, mis tööstusliku loomakasvatuse kulisside taga toimub, ei lepi me ühiskonnana sellega. Need kiired ja tugevad reaktsioonid nõrgemate kaitseks näitavad, et ühiskonna moraalne kompass töötab hästi ja ei aktsepteeri loomapiinamist tööstuslikus loomakasvatuses. 

Petitsiooni allkirjastamine, ostuotsustes vabapidamise kanamunade valimine, loomakaitseorganisatsioonide töö annetusega toetamine ja info jagamine on kõik head sammud, mida paljud inimesed selle võika loomafarmide materjaliga tutvumise järel astusid. 

See aga ei tähenda, et muutused paremuse poole paraku kergelt käiksid. Suurtööstuste mõjuvõim on suur nagu teistega tootmisvaldkondade puhul. Küll aga motiveerib ettevõtteid praegu selgelt valitsev muutuv turuolukord, kus tarbijate ostueelistused on muutumas ja soovitakse paremates tingimustes toodetud kaupa, mis ei tule kellegi piinamise hinnaga. 

Mis on tööstusfarmide loogika

Tööstuslik loomakasvatus lähtub massitootmise põhimõttest – kuidas võimalikult väikeste kuludega võimalikult palju toota. Paraku on loomakasvatuse puhul tootmisühikuks elusolend, tundevõimeline, valu ja kannatust tundev loom või lind, kes jääb selle süsteemi hammasrataste vahele.  Enamasti saavutatakse mastaabisääst loomade heaolu ja paremate pidamistingimuste arvelt. See tähendab, et loomi või linde peetakse intensiivkasvatuse tingimustes, kus ühte puuri, sulgu või muule väiksele alale mahutatakse võimalikult suur hulk loomi. Nad ei saa sellistes tingimustes teha muud kui kannatada ning kellelt on võetud võimalused isegi baasvajaduste rahuldamiseks. See aga annab tööstusfarmidele võimaluse toota odavat liha või mune. 

Üks näide reaalsest elust pärineb ühe puurikanala juhtkonna argumendist, miks neil ei tasu  vabapidamisele üle minna. Kuna puurides ei saa linnud ruumipuuduse tõttu liikuda, saab neile seega vähem süüa anda. Vabapidamisel on söödakulu 5% suurem, mis on nende silmis põhjendamatu lisakulu. Loomade heaolu tööstuslikus loomakasvatuses on üks üsna absurdne kontseptsioon, sest sellisel mõõtmel lihtsalt puudub optimeerimistabelis vastav lahter.

Loomade mutileerimine kui tööstusfarmide igapäevareaalsus

Tööstuslikul loomakasvatusel on veel üks tume tahk. Selleks, et nii suurel hulgal loomi nii väiksele alale mahutada, tuleb arvestada teatud kõrvalnähtudega, mis loomade jaoks sellega kaasnevad. Peamiselt on selleks «puurihullus», psühholoogiline nähtus, kus loomad hakkavad stressist agressiivselt käituma. Selle mõjudega tegelemiseks tehakse loomadega sündides mitmeid julmi ja valusaid protseduure. Näiteks on tavapraktika, et vastsündinud põrsastel lõigatakse tuimestuseta sabad maha. Seda tehakse, et vältida stressis sigade hulgas levinud sabade närimist. Lisaks kastreeritakse nad ja eemaldatakse silmahambad, valuleevendust kasutamata. Munatootmises lõigatakse kanadel tihti nokaotsad maha, et nad ei nokiks stressist puurikaaslasi. Nokkimine siiski jääb nokalõikamisest sõltumata, seda tehakse lihtsalt tömbima nokaotsaga. Valu noka lõikamisest on aga meeletu. Sama lugu sigadega –  stress ruumikitsikusest ja ebasobivatest elutingimustest ei kao kuhugi, juurde lisanduvad aga mutileerimise tagajärjel tekkinud valu ja kannatus. 

Kui vaadata videoid vastsündinud põrsaste sabade äralõikamisest, näeb selgelt valu, mida need loomad julmast protsessist tunnevad. Kahju hakkab ka inimestest, kes tööstusfarmides töötavad ja kelle jaoks sellised protseduurid on igapäevatöö. 

Põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine


Tööstusfarmide muutuv roll

Kõige selle lugemine ei ole kerge ja sellega kaasneb enamasti ebamugavustunne. Mida enam sellest erinevates riikides aga räägitakse, seda enam näeme ka positiivseid muutuseid paremuse poole. Paljud loomade suhtes julmad praktikad lõpetatakse seaduse tasandil ja liigutakse edasi  loomade vähem julma kohtlemise suunas. 

Kui olen külastanud tööstusfarme, on pärast seda olnud alati sees kõle tunne. Kui näed massiliselt kanu või sigu kinniselt peetuna, paneb see mõtlema inimese rolli üle seoses loomade eest hoolitsemisega. Kas tahame olla sellised, kes kohtlevad neid, kelle heaolu neist otseselt sõltub, lugupidavalt ja väärikalt või sellised, kes kasutavad ära oma suuremat jõudu nõrgemate üle ja kasutavad neid kasumi teenimiseks ära? Tööstusfarmid kipuvad praegu selgelt olema selle lähenemisega, et loomi võib pidada ruumikitsikuses, tingimustes, mis põhjustavad neile vigastusi ja kannatusi ning tekitavad puurihullust. Ma olen üsna veendunud, et tööstusfarmid lähtuvast teisest loogikast kui ülejäänud ühiskond. Neil aitab edasi tegutseda varjatus ja suletud uksed. 

Õnneks on meil laual valikud vähendada lihatarbimist ja eelistada väikefarmide toodangut.

Sööme vähem liha, piima ja mune, aga sööme paremat

Eesti on lihatarbimise poolest praegu veel Euroopa keskmisest kõvasti üle – keskmine Eesti elanik sööb 78 kg lihatooteid aastas[3], Euroopa Liidus 69 kg. Eestis on see kolm-neli korda rohkem kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Päevane soovituslik lihakogus nende järgi on umbes 1-2 tikutopsi suurune hulk[4]. Küll aga plaanivad avaliku arvamuse uuringute järgi 40% Eesti elanikest vähendada lihatarbimist. 

Mõõdukam lihatarbimine on mõistlik mõte nii meie enda tervise, loomade heaolu kui ka lihatootmise väga suure keskkonnajalajälje poolest. Ühtlasi oleks see hea viis liikuda kvantiteedilt kvaliteedile –  eelistades vähem lihatooteid, aga parema kvaliteediga väikefarmidest, mitte massitootmise tööstustootmisest. 

Liigume positiivses suunas

Kui ma 17 aastat tagasi loomade heaolu valdkonnas tegutsema hakkasin, huvitas see teema Eestis vaid käputäit lillelapsi. Tänaseks võib öelda, et see on kujunemas oluliseks poliitiliseks ja majanduslikuks küsimuseks ning tööstuslik loomakasvatus on selgelt valdkond, mille probleemidega peame tegelema ka kliimakriisi lahendamiseks. 

Tarbijateadlikkus on häid samme astunud, et tööstuslikust loomakasvatusest eemale liikuda. Nüüd on kriitiliselt oluline, et toidutootjad ja seadusandjad järgi tuleks ja arvestaks kõrgemate standarditega. Usun, et oleme Eestis piisavalt hoolivad ja pealehakkajad, et lahendame tööstusliku loomakasvatuse probleemi, kaitstes sellega nii rahvatervist, keskkonda kui loomade heaolu. 

[1] https://lemmik.postimees.ee/7860555/sokeeriv-nahtamatud-loomad-avaldasid-veelgi-johkramaid-kaadreid-puurikanade-piinadest

[2] https://www.eestipuurikana.nahtamatudloomad.ee/
[3] https://kodu.postimees.ee/7859658/numbrid-ei-valeta-mis-liha-eestlased-koige-isukamalt-soovad
[4] https://tervis.postimees.ee/7077002/teadlane-raagib-kui-palju-voib-suua-liha-ja-kas-liiter-apelsinimahla-on-kahjulik

«Tööstuslikult kasvatatud loomade saatus on üks meie aja pakilisemaid eetilisi küsimusi. Kümned miljardid elusolendid, kes kõik on mitmekülgsete tajude ja emotsioonidega, elavad ja surevad tootmisliinil.» – Yuval Noah Harari

Sadistliku gurmaanluse hääbimine vajab seaduse tuge


Hea illustratsioon üle piiri minevast tööstuslikust loomakasvatusest on foie gras ehk hane või pardi rasvamaksapasteedi tootmine. Ühelt poolt peetakse seda Prantsuse ja Belgia köögis delikatessiks. Samal ajal kaasnevad selle tootmisega nii suured kannatused, et paljud riigid on selle keelustanud, kaasa arvatud Eesti. Foie gras’ tootmiseks pannakse linnud elama nende keha suurusesse puuri, sest mida vähem nad liiguvad, seda «hõrgum» on lõpptoode. Siis hakatakse linde sundsöötma. Selle jaoks surutakse neile kurku pikk metalltoru, mille kaudu topitakse neile otse makku kordades rohkem toitu, kui nad ise vabatahtlikult sööks. Selle tagajärjel tekib neil maksahaigus, rasvumine, kuid seda maksa peetakse delikatessiks. Paljud linnud surevad juba enne tapmiseni jõudmist. 

Foie gras ehk rasvamaksapasteet on hea näide loomakasvatusviisist, mis üsna selgelt ületab teatud taluvuspiiri ja paigutub julmuse kategooriasse. See annab märku mõtteviisist, et lihtsalt seepärast, et me ühiskonnas loomi kasvatame, ei tähenda, et nende pidamine mis tahes tingimustel ja viisil oleks meie arvates õigustatud. 

Näita toetust, et loomad tööstuslikus tootmises väärivad kõrgemat heolu: https://toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee/

Nähtamatud Loomad esitas Põllumajandus- ja Toiduametile kaebuse Eesti Muna OÜ-s nähtud rikkumiste kohta

Nähtamatud Loomad esitas Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) kaebuse Eesti Muna OÜ-s nähtud rikkumiste kohta. Tänu sellele viis PTA läbi visiidi farmi, millega said mitmed rikkumised ametliku kinnituse. PTA kontrollraportitega saab tutvuda siin. Alljärgnevalt avaldame esitatud kaebuse täismahus.

Mina, Mirjam Näkk, täitsin 2023. a suvel lindude talitaja tööülesandeid ettevõttes Eesti Muna OÜ, kus peetakse puurisüsteemis munakanu. Viibisin kõikides lautades, kus munakanu peetakse. Töötasin seal nii nagu teisedki töötajad 2 h päevas laudas, kus tööülesanneteks oli koristamine, laipade puuridest ära korjamine ning sõnniku välja laskmine. Minu parima teadmise kohaselt rikuti Ettevõtte Eesti Muna munakanade pidamise hoonetes järgmisi määruse “Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele” punkte:

3. peatükk NÕUDED KANADE PIDAMISELE 

§ 6.  Kanadega tegelevad isikud

  Kanade pidamisega vahetult tegelevatel isikutel peavad olema tööks vajalikud teadmised kanade anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisharjumustest ning asjakohastest loomakaitsenõuetest.

Lähtudes minule teadaolevast antud farmide töökorraldusest ja tööülesannetest võin väita, et kanadega tegelemine ei kuulu ühegi farmis töötava isiku tööülesannete hulka ja teadmisi nende kohta töötajatelt ei eeldata ning vastavaid teadmisi töötajatele ka ei jagata. Mind tööle võtnud farmi juhtivtöötajad ei informeerinud mind kanade heaoluga seotud teemadel kordagi. 

§ 7.  Kanade tervise kontrollimine

  (1) Paragrahvis 6 nimetatud isik peab kanad nende tervise ja heaolu kontrollimiseks vähemalt üks kord päevas üle vaatama. Koorunud kanatibud ja haiged, vigastunud või ebaloomulikult käituvad linnud tuleb üle vaadata vähemalt kaks korda päevas. Kui kontrollimisel avastatakse, et kanad käituvad ebaloomulikult, tuleb kasutusele võtta meetmed selle kõrvaldamiseks.

Lähtudes minule teadaolevast antud farmide töökorraldusest ja tööülesannetest võin enda parimale teadmisele tuginedes väita, et kanade heaolu ja tervist antud farmides ei kontrollita, ühegi töötaja tööülesannete hulka see ei kuulu ning selleks tööaega ettenähtud ei ole. Surnud eemaldatakse puuridest nii palju, kui kiiruga möödudes neid näha on.

  (2) Haigestunud või vigastatud kana peab saama vajalikku ravi. Veterinaarabi saamiseks tuleb loomapidajal viivitamata kutsuda veterinaararst. Vajadusel tuleb haige või vigastatud kana teistest lindudest eraldada, paigutades ta ruumi, kus on kuiv allapanu.

Nõrgaks jäänud ja/või vigastatud kanadele antud farmides ravi ei pakuta ning veterinaararsti ei kutsuta. 

4. peatükk NÕUDED MUNAKANADE PIDAMISELE 

1. jagu Munakanade pidamine puurides 

§ 11.  Munakanade pidamine täiustatud puurides

  (1) Munakanade täiustatud puurides pidamise korral peab kanadel olema:
  1) vähemalt 750 cm2 puuripinda kana kohta, millest 600 cm2 on kasutatav pind ning ülejäänud pinna kohal peab puuri kõrgus olema vähemalt 20 cm ning puuri üldpindala vähemalt 2000 cm2;

Täites tööülesandeid ettevõttes Eesti Muna OÜ märkasin puure, kus lindudele ei olnud võimaldatud seadusega ettenähtud ruumi.  Puuride kogupindala 4 laudas selles ettevõttes on 15 120 m2, mis tähendab, et maksimaalne seadusega lubatud arv kanu sellistes puurides on 20 kana. Mitmetes puurides oli kokku surutud aga üle 20 kana, fotodelt ja videotelt on võimalik kokku lugeda isegi üle 30 linnu. 

 3) allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks;

Eesti Muna OÜ nimetatud farmides puudub kanadel allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks. 

  (2) Puuris peab olema söötur, millele kõik kanad takistusteta ligi pääsevad. Sööturi pikkus peab olema vähemalt 12 cm korrutatuna puuris peetavate kanade arvuga.

Maksimaalne kanade arv 240 cm laiustes puurides, kus söötur asetseb puuri ees, on seaduse järgi 20. Mitmetes puurides oli kanu umbes 30. Tulenevalt sellest, et kanu oli mitmetes puurides ettenähtust tunduvalt rohkem, ei olnud kanadel võimalik takistusteta pääseda sööma ja jooma. Kanade liiga suure arvu kohta puuris on olemas ka videotõestus. 

Foto 1. Kanu on puuridesse kokku surutud rohkem, kui seaduse järgi lubatud.
Foto 2. Kanu on puuridesse kokku surutud rohkem, kui seaduse järgi lubatud. 
Foto 3. Kanu on puurides nii tihedalt, et kõigil ei ole võimalik samal ajal söödani pääseda.

Minu kõige jubedam tööpäev ehk kanatalitaja argipäev

Mina olen Mirjam ja ma töötasin 6 nädalat Eesti suurimates puurikanalates, kus toodetakse peaaegu kõik Eesti puurikanamunad. Olen terve elu loomade vastu suurt huvi tundnud ja nendega ka tööalaselt seotud olnud. Läksin kanalatesse tööle, sest tahtsin ise näha, kuidas need linnud meie riigis elavad, kes tavapäraselt meie pilkude eest kiivalt varjatud on. See on minu kogemuslugu ehk ühe tüüpilise tööpäeva kirjeldus, mille farmis töötades kirja panin, et see endast välja saada. Nüüd otsustasin seda ka teiega jagada.

Sellel päeval mõjus igasuguste vigastustega elusate ja surnute kanade nägemine eriti raskelt.

Oluline on vaid muna

Sisenedes kanalasse, kus on üheskoos kümneid tuhandeid linde on esimese asjana tunda iseloomulikku haisu. Esmalt ei tundugi see nii hull, kuid päevast-päeva seda läbi elades, mida alljärgnevalt kirjeldan, on see hais esimene signaal kannatustest, mille tunnistajaks talitajana farmis olemas pean. Kõrvu kostab kanakoori ärev kaagutamine ja masinavärgi müra, mis munatootmisega kaasneb.

Talitaja töö puhul on kõige tähtsam tagada munade sujuv liikumine kanalast sorteerimisliinile, kust edasi liiguvad munad pakkimisse. Kanalas veerevad munad puuride kaldpõrandatelt ise vastu traati, mis nende hoogu pidurdab ning kui traat automaatselt üles liigub, vabanevad munad lindile ja munad liiguvadki kanalast välja. Munade liikumist võib takistada katki läinud pidurdustraat, keerdu läinud munalint või kõige sagedamini surnud kana, kelle jalad või pea on munalindi peal.

Talitaja põhiülesandeks on korjata ära surnud kanad, et nad ei takistaks munade liikumist lindil.

Muidugi on oluline jälgida, et söödaketi liikumisel ei ole takistusi ning kontrollida, et vesi on jooturites olemas. Tähtis on, et korraga ei hukkuks massiliselt kanu millegi sellise tõttu nagu vee või sööda puudumine. Kümnete lindude surm on aga igapäevane nähtus.

Peamine tööülesanne: laibakoristus

Ühes lõputuna tunduvas kanala hoones on koos ligi 50 000 kana, nad on üheksas puurireas, igas reas üksteise peal neli kanadega täidetud korrust. Mulle ei mahu pähe, et üks talitaja on vastutav kahe kanala ehk  100 000 kana eest. Seaduse järgi peaksin kõigi nende lindude heaolu jälgima, kuid praktikas pidin puurivahed läbi käima vaid surnute otsimiseks ja sedagi ühel päeval üks pool kanalast ja teine päev teine pool, et peale surnute korjamise jõuaks ka koristada.

Puurikanala masstootmises peetakse ühes hoones koos kuni 50 000 lindu.

Kui kõik toimib, siis saabki alustada surnud kanade ära korjamisega. Seda tehakse taskulambiga valgustades – äkilise valguse peale kanad ehmuvad ja jooksevad küünteklabina ja hirmunud kaagutamise saatel puuri teise otsa kokku ning elutud laibad leiab nii nende vahelt kergemini üles. Ära ei põgene ka need, kes on puuris oleva metalltoru alla kinni jäänud ja leidub ka neid, kelle jalg on puuri metallkonstruktsiooni vahele kinni jäänud. Niisiis, metalltorud, mis peaksid kanalas õrre funktsiooni täitma, on tegelikult hoopis eluohtlikud. Torud on puuripõrandast sellisel kõrgusel, et kana ülakeha mahub sinna vahele ära, kuid taguots võib kinni jääda. Kui jalad ka veel põrandavõrest seal siplemise peale läbi vajuvad, siis ei ole tal mingit võimalust ise sealt lahti pääseda. Saan juba esimestel päevadel kanade väljakangutamise selgeks. Alguses tundub, et need õrnad linnud ongi lootusetus olukorras, kuid hiljem saan selgeks, et jõu rakendamine on ainus võimalus neid aidata. 

See kana oli puuris oleva toru alla kinni jäänud ja ilma abita sealt enam välja ei pääseks.

Kinnijäänud kanade saatus sõltubki sellest, kas talitaja märkab ja aitab ta sealt välja või ei vaevu. Piina ja kannatusi on puurikanalas nii palju, et võin ainult arvata, et põhjuseks, miks osad talitajad kinnijäänud kanasid ei aita, on enesesäilitusmehhanism. Selleks, et suuta sellises kohas töötada, on ilmselt vajalik ära unustada, et tegu on tundevõimeliste elusolenditega. 

Surnud kanad kogusime kanala tagaukse juurde suurde hunnikusse. Nii surnud kui elusaid kanu kantakse võttes kana ühest jalast kinni, nii mahub mõlemasse kätte neid hulgim. Peopesas on tunda, et see on kehaosa, samasugune nagu inimese sõrm. 

Linde, kes enam liikuda ei jaksa või kes peidavad oma pead söödarenni ääre alla, sest see on ainuke koht, kus oma pead kaitsta, kohtab igapäevaselt. Puurikanala stressirikastes tingimustes, kus kanadel puuduvad igasugused tingimused oma loomuomaste vajaduste rahuldamiseks ning muudeks tegevusteks, juhtub sageli, et kana, kellel on tekkinud haav, hakatakse puurikaaslaste poolt järjepidevalt nokkima. Kõige jubedam oli olla tunnistajaks sellele, kui puurikaaslased ühe kana verist taguotsa nokkisid ja ta mu silme all hinge heitis, tehes veel viimased tõmblused.

Kanadel on puurikanalas oma vigastamiseks palju võimalusi. Selle kana kõrbenud pea on ilmselt tekkinud sellest, et ta on läinud vastu elektrit täis traati, mis puuri äärde paigutatud on. 

Vigastatud kanade aitamiseks puuduvad võimalused

Seaduse järgi tuleb vigastatud kana teistest eraldada ja kutsuda veterinaar. Tegelikkuses ei maksa üksikisendite elu tööstusfarmides mitte midagi ja vigastatud loomad jäetakse saatuse hooleks. Seal ei olnud jäetud ühtegi tühja puuri, kus vigastatud kana saaks teistest eraldatuna taastuda. Ning ausalt öeldes muutub ka eraldamine jaburaks, kui ühes kanalas on nii palju veriste haavadega kanu, et vaevu suudaks neid kokku lugeda. Tavalised on tiiva- ja jalavigastused. Kas verest tilkuvad või kuivanud ja paistes haavaga jalad, millele ei saa toetada. Samuti on tavalised verised kloaagid ja sealt tulnud verised munad. Võib arvata, et see on ka üks tavalisemaid surma põhjusi, sest surnutel on tihti kloaak avatud ja verine.

Verised munad pestakse enne pakkimisliinile jõudmist.

Veterinaar küll käib farmi teatud regulaarsusega külastamas, kuid teeb seda vaid proovide võtmiseks, et jälgida ega farmis linnugrippi ja salmonelloosi pole. Jällegi tagamaks, et kanad massiliselt ei sureks ja töösturitele majanduslikku kahju ei tooks, mitte selleks, et mingil moel kanade kannatusi leevendada. 

Võib ka öelda, et talitaja saab ju teha halastussurma. Jah, kuigi ma armastan loomi ja pean iga elu väärtuslikuks, siis puurikanalas töötades uurisin ma ka selle võimaluse kohta, sest keegi ei vääri päevade kaupa piinlemist ja see tundus ainus viis kanade aitamiseks. Leidsin kanalast linnu, kelle suu oli verd täis vajunud ning kes vaikselt piineldes oma surma ootas ning uurisin teiselt töötajalt, kas on midagigi, mida saaksime selle kana heaks teha, olgu selleks siis kasvõi halastussurma pakkumine. Teine töötaja hukkas selle kana mu silme all. Aga vigastatud kanu on massiliselt ja isegi see ei oleks mõeldav, et kanalas oleks eraldi töötaja, kes käiks päev otsa puuriridade vahel ringi ja kanu tapaks. Kusjuures seaduse järgi on lubatud ühe inimese kohta 70 linnu tapmine päevas. 

See on vaid osa sellel päeval puuridest välja korjatud laipadest.

Niigi on tavaline poole kanala pealt leida umbes 30 surnud kana. Mõnikord on laibad mitu päeva märkamata jäänud ja lagunevad seal juba. Tavaliselt on nad puuri traatpõranda külge kinni jäänud ja neid peab sealt lahti rebima. Seal on tolmune ja palav ja eriti katki nokitud surnud, kes on seal ju tavapäraselt kuni 2 päeva seisnud, haisevad kohutavalt. Neid laipu on seal igasugustes asendites ja näiteks võib mõnel kael selgrooni paljaks söödud olla. Surnud tuleb koristada ka ülemistelt korrustelt ja sinna pääseb ratastel käru-redeli peal, millega ennast mööda 100 meetri pikkust koridori edasi vedada. Koristan sealt juba 10ndat surnut, see haiseb, see on rõve. Liigun edasi ja veel 2 surnut kõrvuti. Ma ei oska öelda, kuidas mõned inimesed seda tööd aastaid teevad, ilmselt on nad selle kuidagi enda jaoks välja lülitanud, et need on tundevõimelised õrnad olendid. Ei ole sugugi tavapäratu näha kanu oma surnud liigikaaslasi sõna otses mõttes söömas. Kui seda esimest korda nägin, läks mul mitmeks tunniks süda pahaks. Kusjuures millegi nägemine ei ole mul kunagi varem elus päriselt südant pahaks ajanud.

Ja kõige valusam on ikka näha neid, kes on haavatud ja kelle aitamiseks olen täiesti võimetu. Eriti läks mulle hinge üks kana, kelle pealael oli suur haav. Märkasin, et minu juuresolekul jõi ta palju ja kui teda veelgi enam vaatlesin, siis oli näha, et teised pidevalt nokivad ta peahaava. Ajasin teisi eemale ja nii sai ta sööma minna. Ta sõi isukalt, sest muidu ei olnud tal selleks võimalust, kui ma teda ei kaitsnud. Jälgisin teda mitu päeva ja tahtsin väga teda aidata, kuid lõpuks ei olnud mul ikka muud võimalust, kui ta abituna sinna jätta.

Suure peahaavaga noor kana, kelle aitamiseks ei olnud mul võimalik mitte midagi teha.

Hirm, stress ja paanika

Lisaks nendele õudustele on tavapärane kanade täielik sulgede puudumine, hirm ja stress. Need kanad, kes on nende puurivõrede vahel veetnud üle poole aasta, on juba suure osa oma sulgedest kaotanud. Loomuliku tegevuse puudumise tõttu nokivad nad üksteiselt sulgi välja ning kaotavad neid puurivõrede vastu hõõrdudes. Kuna looduslikult on kana saakloom, siis nad ehmuvad kergesti näiteks lihtsalt talitajate liigutuste peale. Ka muidu on nad väga liikuvad ja sellel ajal, kui neil on tehislikult loodud päev, ei ole nad üldiselt kunagi paigal. Nii näeb neid pidevalt vastu puuri seinu rapsimas ja paaniliselt vastu lage lendamas. Minu jaoks ei olnud kahtlust, et neil kõigil on seal väga halb olla. Pool ööpäevast on nad seal kottpimedas. Nende “päev” möödub õrna tehisliku valguse käes, kusjuures alumistele puurikorrustele paistab veelgi vähem valgust. Pimedas on nad küll rahulikumad, kuid liikumisvajadus jääb rahuldamata ja võime igaüks ise mõelda, mis tunne võib olla täielikult ära lõigatud nii loomulikust asjast nagu päikesevalgus.

Ei pea olema ekspert, et aru saada, et nendel lindudel ei ole seal hea olla.

See ei pea nii olema

Mõtlesin seal, et see on lihtsalt haige, mis süsteemi inimesed on loonud, tõeline põrgu nende kanade jaoks. See ei ole lihtsalt vangistus, vaid pigem sarnaneb koonduslaagriga, kus elu ei ole mitte midagi väärt. Ma ei näe siin muud lahendust, kui tuua see õudus avalikkuseni ja koos nõuda süsteemimuutust. Munakanade puhul on kõrgema heaoluga süsteemid ammu olemas ja mujal Euroopas laialdaselt kasutusel. Eesti Inimesed arvavad, et väikeses riigis on väiketootmine, kuid tõde on hoopis see, et Eesti on Euroopa Liidus üks kõige suurema kanade puurispidamise osakaaluga riik. 

See õudus ei pea jätkuma. Aeg on küps, et minna üle loomasõbralikumale munatootmisele ja jätta minevikku see aegunud süsteem, kus loomade heaolule mingit tähelepanu ei pöörata. Keelustame puuride kasutamise munakanade pidamisel nagu on teinud juba Austria, Tšehhi ja Šveits. Ole osa sellest olulisest sammust, et luua hoolivam Eesti. Anna oma allkiri puuride kasutamise keelustamiseks kanada pidamisel: https://bit.ly/julmpaev

Vaata ka lühidokumentaali minu kogemusest:

Nähtamatud Loomad kogub annetusi, et kanade puurispidamine Eestis keelustataks

Esmakordselt Eestis avalikustas Nähtamatud Loomad jõhkrad kaadrid Eesti puurikanalatest. Nähtamatute Loomade tiimiliige filmis ja pildistas puurikanade tegelikku olukorda kolmes Eesti suurimas puurikanalas: Dava Foodsis, Linnu Talus ja Eesti Munas, mis moodustavad 95% Eesti puurispeetavate kanade munatoodangust. 

Tööstuslikust munatootmisest rääkides näitab tööstus meedia vahendusel tihti  tarbijatele kaadreid armsatest tibudest või värskelt puuridesse pandud kanadest, jättes puuritootmisest eksitava mulje. Nähtamatute Loomade paljastus näitab puurispidamise reaalsust läbi kaamerasilma ilma eksitavat muljet jätmata. See, mida meie inimene seal nägi, on nii šokeeriv ja julm, et kõik kaadrid ei kannata isegi avaldamist. 

Ühes kanalas on kümneid tuhandeid linde. Pilt LINNU TALU OÜ kanalast.

Maast laeni kõrguvad puuririvid, kus on koos kümneid tuhandeid kannatavaid linde, kes peavad terve oma elu veetma kitsastes ja piinarikastes tingimustes. Elusate lindude vahel on hingevaakuvad kanad ning juba lagunema hakanud laibad. Eesti on munakanade puurispidamise poolest Euroopa tipus, tootes umbes 80% Eesti munadest puurikanalates. Paljud riigid sh Austria, Tšehhi ja Taani on otsustatud seaduse tasandil kanade puurispidamise keelata. Eestis jäädvustatud materjal näitab, et peaksime neist riikidest eeskuju võtma ja kanade puurispidamise Eestis keelustama. Paljude teiste riikide eeskujul on paremaks lahenduseks munade tootmine kõrgema heaoluga süsteemides.

Selleks, et päästaksime sajad tuhanded linnud puurikitsikusest, tuleb näha palju vaeva. Tarbijad hoolivad ja ei toeta loomade halba kohtlemist. Avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei poolda 78% Eesti elanikest kanade puurispidamist (Kantar Emor, september 2023). Seega on vaja, et seadused vastaks elanike ootustele ning munatööstus muudatused ellu viiks. 

Mida me teeme selleks, et puurikanalate keelustamine Eestis jõustuks?

Et puurikanalate keelustamine Eestis jõustuks, alustame Nähtamatute Loomadega üleriigilist avalikku kampaaniat, mis paljastab Eesti kanalates toimuva ning tõmbab saladuseloori selle suure ja mastaapse süsteemi julmuselt, mida meie eest igapäevaselt varjatakse. 20. septembril avalikustasime ETV Pealtnägijas loo Eesti puurikanalate julmusest ning avaldasime rahvaalgatus.ee keskkonnas petitsiooni üleskutse, et koguda allkirju puurikanalate keelustamise toetuseks Eestis. Eesmärk on kokku koguda vähemalt 1000 digiallkirja, et riiklikul tasandil keelustamise käik sisse anda. Loodame aga, et allkirju koguneb ikka rohkem, et algatus oleks mõjusam.

Anna oma allkiri siin → Eesti puurikana | Nähtamatud Loomad (nahtamatudloomad.ee)

Selleks aga, et petitsioonile edukalt just digiallkirju koguda, on vaja, et kogutud materjalid ja teadmine, milline on Eesti puurikana argipäev, jõuaksid võimalikult suure hulga Eesti inimesteni. Avaldame mitu erineva väljundiga videot, kus kõigis on üks läbiv verdtarretav teema: reaalsed kaadrid Eesti puurikanalatest. Tegemist on väga jõhkrate kaadritega, kuid seda enam on vaja neid jagada, et inimestele ei jääks muljet nagu Eestis selliseid julmusi ei toimu. Mainimist vajab ka asjaolu, et avaldatud videod on pehmem versioon kogu tegelikust õõvastavast materjalist. Kõikide videote filmimise, videotiimi, järeltöötluse ja avaldamise jaoks vajame 7200 eurot. 

Surnud kana puuri metallkonstruktsiooni vahel. Pilt DAVA FOODS OÜ kanalast.

Lisaks avaldame Nähtamatute Loomade poolt kogutud materjalid koos petitsiooni allkirjastamise üleskutsega puurispidamise keelustamiseks välireklaamidel, digiekraanidel, veebibänneritel suurimates portaalides, sisuturundusartiklites ning sponsoreeritud sotsiaalmeedia reklaamides, et jõuda sadade tuhandete Eesti inimesteni. Selleks on vaja vähemalt 11 200 eurot.

Nähtamatute Loomade tööstusfarmide kriitika kampaania välireklaam Eesti linnatänavatel, august 2023.

Selleks, et Eestis liikuda tööstusfarmide vähenemise ja kõrge heaoluga väikefarmide suunas, on vaja teha tihedat koostööd avaliku sektori ametiasutustega, ministeeriumite, ametkondade ja poliitikutega. Selleks korraldame mitme kuu vältel erinevaid üritusi, kuhu kaasame oma ala eksperdid, poliitikud, meedia ja muude valdkondade esindajad. Arutleme avalikult kanade puurispidamise keelustamise olulisust ja hoiame teemat nii kaua aktuaalsena kuni oleme eesmärgi saavutanud. Ürituste korraldamiseks ja turundamiseks on vaja koguda 3300 eurot.

Kogutud materjalide avalikustamise eel on Nähtamatud Loomad pidanudtihedalt läbirääkimisi munatootjatega. et nad lähtuksid oma tootmises kõrgemast loomade heaolust ning lõpetaksid kanade puurispidamise. Kuna Nähtamatute Loomade poolt kogutud materjalid kajastavad puurikanade reaalset julma elu nii, et tootjatel pole võimalik seda eitada ja nad teadvustavad endale, et puurikanalate lõpp Eestis on käes. Loodame, et munatootmisettevõtted Eestis mõistavad, et kanade puurispidamine ei ole tarbijatele vastuvõetav ning loobuvad puurisüsteemidest oma kanalates. 

Pöördumegi nüüd Nähtamatute Loomade toetava loomasõprade kogukonna poole, kellega koos oleme senised edusammud loomade kannatuste leevendamiseks saavutanud. Püsiannetajaks hakates aitad Sa meil võidelda tööstuslike hiiglaste vastu ning süstemaatiliselt tegutseda selle nimel, et kitsastes puurides linnud ei jääks tarbijate eest varjatuks ja selline süsteem ei saaks jätkuda. Ühtlasi aitab et Su toetus tegutseda strateegiliselt, mitte ainult ühekordseid aktsioone läbi viies. Ühinedes Nähtamatute Loomade püsiannetajate kogukonnaga, oled osa maailmamuutjatest, tänu kellele juba praegu kümneid tuhandeid linde ja loomi oleme aidanud. Uued väljakutsed on aga ees ning ilma Sinu olulise abita meil ei õnnestu seda tähtsat kampaaniat ellu viia. 

Aitäh, et Sa hoolid! Koos viime selle suure kampaania eduka lõpuni, et säästa sadu tuhandeid linde julmusest ja kannatustest.

Hakka püsiannetajaks siin → Eesti puurikana | Nähtamatud Loomad (nahtamatudloomad.ee)

Hakka püsiannetajaks, sest ükski lind ei vääri sellist elu. Pilt EESTI MUNA OÜ kanalast.

Antibiootikumikokteil Eesti loomakasvatuses

Kristina Kull, sigade käitumise uurija ja õppefarmi seatalitaja, Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli doktorant ning Nähtamatute Loomade vabatahtlik

Igaüks, kes on mõne haiguse raviks antibiootikumikuuri pidanud läbi tegema, teab täpselt kuivõrd reguleeritud kogused ning range kava selle ravikuuriga kaasneb. Üllatusena võib aga tulla teave, et umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidus tarbitud antibiootikumidest antakse hoopis põllumajandusloomadele – lehmadele, kanadele, sigadele ning kaladele.

Antibiootikumide kasutamisega kaasnevad mitmed ohud, sest väär või valesti manustatud ravikuur tekitab mikroobide ehk haigustekitajate antibiootikumiresistentsust ehk tõsist ohtu, et antibiootikumid mitmete inimestele ohtlike haiguste raviks enam ei toimi. Seega on seire põllumajandusloomadele manustatud antibiootikumide kohta hädavajalik.

Euroopa Ravimiamet näeb olukorra tõsidust ning on loonud ekspertgrupi teema kontrollimiseks. Ekspertgrupi soovitusel on antibiootikumid jaotatud nelja riskikategooriasse vastavalt antibiootikumiklassi olulisusele inimeste ravis ja võimalikule ohule rahvatervisele. 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinid on Euroopa Ravimiameti poolt klassifitseeritud gruppi B (“piiratud kasutus”) ehk neid võib kasutada üksnes pärast antibiootikumi tundlikkuse testi läbi viimist.

Kahjuks on aga antibiootikumide müük Eesti loomakasvatuses olnud siiski kasvutrendis. Ühtekokku tarvitatakse Eesti loomakasvatuses keskeltläbi 5700 kg eri tüüpi antibiootikume igal aastal. Rohkem kui kogus, teeb aga muret kasutatud antibiootikumide tüüp. Eesti puhul on kahjuks levinud just inimeste ravis kasutatavate antibiootikumide, 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinide laialdane manustamine põllumajandusloomadele. Kuigi viimastel aastatel on nende kasutamine veterinaarias pisut vähenenud, on Eesti loomakasvatus varasemalt olnud esikohal seda tüüpi antibiootikumide kasutuses Euroopa Liidus.

Pildil mitukümmend tabletilehte oranžide, siniste, pruunide ning valgete tablettidega.

Miks põllumajandusloomadele just antibiootikume antakse?

Laias laastus võib öelda, et antibiootikumid on loomakasvatuses populaarsed peamiselt kahel tingimusel. Tihti antakse antibiootikume põllumajandusloomadele, et ravida halbadest pidamistingimustest tulenevaid probleeme. Samuti on teada, et antibiootikumide kasutus suurendab loomade kehamassi ning tootlikkust. Kuigi ametlikult on antibiootikumide kasutamine loomade kasvu kiirendamise eesmärgil Euroopa Liidus keelatud, võib siin siiski seoseid näha.

Levinud on Eesti piimafarmides antibiootikumide andmine lehmadele mastiidi ehk udarapõletiku, aga ka emakapõletike ning sõrahaiguste puhul. Emakapõletikud on kahjuks levinud ka teiste emaste loomade, näiteks emiste puhul. Taolised põletikud vihjavad aga sellele, et järjestikuste viljastamiste ning sünnitustega kaasnev kehaline koormus looma kohta on liiga suureks aetud. Näiteks emiseid viljastatakse uuesti vähem kui nädal peale poegadest võõrutamist, see tähendab vaid ligi kuu pärast eelmist sünnitust. Emiseid peetakse farmides keskeltläbi neli aastat ning igal aastal annab emis seega vähemalt kaks pesakonda põrsaid, mis looma kehale liiga intensiivne on.

Suur osa antibiootikumidest antakse emistele ehk emastele sigadele ravimaks liigese- ning emakapõletikke. Emiseid peetakse tööstusfarmides kogu sünnituse, poegade imetamise ning ka ligi kuu tiinuse algusest puurides, kus nad ei saa end isegi ümber pöörata ning kus nende all on üksnes kõva põrandapind (allapanu nagu põhk puudub täielikult). Kui farmides parandataks loomade pidamistingimusi, väheneks ka vajadus nii palju antibiootikume kasutada.

Sigadele antakse antibiootikume eelkõige põrsastele võõrutusperioodi tõttu tekkiva kõhulahtisuse pärast (kõhulahtisus tekib väikestel põrsastel sel stressirohkel perioodil tihti uue toidu, uue grupi ning emast järsu võõrandamise tõttu). Samuti antakse antibiootikume sigadele liigestepõletike tõttu. Tihti pääseb bakter sigade kehasse näiteks põrsaste kastratsioonihaavade, hammaste lõikamisest tekkinud igemehaavade või kõval betoonpõrandal hõõrdunud nahavigastuste kaudu. Tuleb toonitada, et taoliseid põletikke (ning antibiootikumide kasutamise vajadust) annab edukalt kõrgema loomade heaolu tagamisega ennetada. Kahjuks aga pole see levinud praktika.

Kanade – peamiselt munejate kanade ning broilerkanade – puhul puudub tööstusfarmides võimalus linnu individuaalseks raviks, sest karjad on tohutult suured. Enamasti on ühes broilerkanade kasvatamise ruumis koos tuhandeid linde; ühe linnu mitu päeva kestev ravi ei ole võimalik, sest on pea võimatu seda konkreetset lindu hiljem teiste hulgast uuesti üles leida. Seetõttu manustatakse antibiootikume kogu linnugrupile joogivee sisse segatuna korraga.

Kus tuleb mängu antibiootikumiresistentsus?

Üheks suurimaks inimtervist puudutavaks probleemiks tulevikus on antibiootikumiresistentsus, mis tähendab, et antibiootikumid ei aita enam teatud haiguseid ravida. Tuntud meditsiiniväljaandes The Lancet avaldatud uurimuse põhjal on antibiootikumiresistentsus peamine surmapõhjus ülemaailmselt. Samuti suurendavad reistentsete bakteritega haigestunud patsiendid haigla ravikulusid.

Peamiseks antibiootikumiresistentsuse tekke põhjuseks on antibiootikumide liigne või ebaotstarbekas kasutamine nii inimeste kui loomade ravis. Antibiootikumidega käib nimelt paratamatult kaasas resistentsete bakterite – ehk niinimetatud superbakterite – areng. Need resistentsed bakterid tekivad, kui antibiootikume manustatakse kontrollimatult ning nende soodsaim kasvulava on just tuhandete loomadega farmid. Eestis läbiviidud uuringud piimalehmafarmides ning sigalates on näidanud, et antibiootikumiresistentsuse esinemine Eesti farmides on kõrge ning loomade ravikava vajaks ülevaatamist.

Maailma Terviseorganisatsioon on hoiatanud, et farmides tekkinud resistentsed bakterid võivad inimestele levida. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige looma organismis ellu ja jätkavad paljunemist. Intensiivsetes farmides on bakteritel võimalus tuhandetel loomadel kontrollimatult paljuneda ning areneda selliseks, et isegi tugevad, uuemat tüüpi antibiootikumid ei hoia neid enam kontrolli all.

Antibiootikumiresistentsus kujutab ohtu inimestele otsekontakti kaudu kui farmitöötaja puutub kokku haige loomaga ning seejärel teiste inimestega või näiteks juhul kui tapale saadetud loomal on väära antibiootikumde kasutuse tõttu tekkinud resistentsed bakterid ning kui need lihakeha lõikamisel laiali kanduvad või inimesega kokku puutuvad. Teisalt on ka murekohaks farmidest tekkinud keskkonnareostus, näiteks kui resistentseks muutunud bakterid loomade väljaheidetega keskkonda satuvad.

Droonifotol on näha kümme väga suurt betoonist lägahoidlat (diameeter u 15 meetrit), mille kõrval on näha seafarmi hoone katus ning pisut metsa/raiesmikku. Lägahoidlates on erinevat värvi väljaheited - tumeroheline, erkroheline, pruunikas ja vahutav ning hallikas.
Intensiivse põllumajandusega käib paratamatult käsikäes tohutu suur hulk tekkinud väljaheiteid. Loomad väljutavad antibiootikumid kehast näiteks uriini ja ekskrementidega. Keskkonnareostuse ära hoidmiseks tuleb kõiki farmis tekkinud väljaheiteid hoiustada suurtes betoonist lägahoidlates. Pildil ühe Eesti suure seafarmi lägahoidlad.

Tegu on tõsise probleemiga kui varem inimesi aidanud antibiootikumid ei suuda  enam kontrolli all hoida haiguseid nagu tuberkuloos, kopsupõletik või sepsis ehk veremürgitus. Ainult antibiootikumide kasutamist vähendades ning kontrollitud ravikava järgides saame vähendada resistentsete bakterite teket ning levikut. Siinkohal tuleb aga pilk taas suunata sinna, kus neid kõige rohkem kasutatakse – loomafarmidesse.

Antibiootikumid “pumpavad” loomade kehamassi üles

Siin tuleb mängu ka antibiootikumide teine, varjatum pool. Nimelt 1940ndatel avastati, et loomad, kelle sööda sisse segatakse antibiootikume, kasvavad kiiremini ning saavutavad suurema kehamassi. Samuti on leitud, et antibiootikume söönud lehmad annavad rohkem piima kui antibiootikumide vabalt kasvanud lehmad. Farmid nägid antibiootikume lihtsa lahendusena, kuidas hoida kokku sööda pealt ja panna ühte ruumi võimalikult palju loomi kokku ning saada iga kana, sea või lehma pealt rohkem kasumit. Lihtne loogika.

Pildil ülekasvanud valge kanabroiler istumas, jalad ettesirutatult. Pildilt on näha, et lind ei jaksa normaalselt püsti tõusta, sest ta kehamass on kasvanud liiga ruttu liiga suureks.
Juba mitukümend aastat tagasi on täheldatud, et antibiootikumid ajendavad loomi kiiremini kasvama. Lisaks sellele on kanabroilereid hakatud aretama nii, et väikesest tibust kasvab üle 4 kilone lind kõigest kahe kuuga. Selline ebaloomulik kasvuspurt on lindude kehale niivõrd raske koormus, et tihti ei saa nad enam isegi püsti tõusta.

Kuigi Euroopa Liit keelustas küll 2006. aastal antibiootikumide lisamise loomasööda sisse loomade suurema kasvu eesmärgil, antakse antibiootikume farmides ikkagi edasi, kuid ravi eesmärgi nime all. Loomulikult käib aga sellegipoolest ka nende antibiootikumidega kaasas loomade suurem kasv ning tootlikkus.

1940ndatel toimus farmides teinegi tohutu muutus: intensiivistumine ehk suure hulga loomade pidamine ühes grupis äärmiselt nigelates tingimustes. Säärastes suurfarmides peetakse loomi ruumipuuduses, üksnes sisetingimustes ning kõval põrandapinnal, mis liigeseid ja nahka hõõruvad ning kehas põletikke tekitavad. Kahjuks on sellised farmid levinud ka Eestis.

Antibiootikumide manustamisega saavad suured farmid küll ära hoida udara-, liigeste- või emakapõletike süvenemist, aga see on nagu plaaster põletikulise haava peal. Probleem jääb alles, sest farmid ei pea loomade tegelikke pidamistingimusi parandama, et haiguseid loomulikul teel kontrolli all hoida.

Mida ütleb seadusandlus loomakasvatuses kasutatavate antibiootikumide kohta?

Euroopa Liit keelustas 2022. aasta jaanuaris rutiinse antibiootikumide kasutamise farmides. Rutiinne, seejuures profülaktiline antibiootikumikasutus tähendab enamasti, et farm üritab kompenseerida ebasobivates tingimustes kasvanud loomade tervist. Eestis läbiviidud uurimused piimalehmafarmides ning sigalates on näidanud, et antibiootikumide kasutuse vajadus loomade ravi eesmärgil on suuresti ebaselge või mitte põhjendatud. Inimmeditsiinis on selline ebamäärane antibiootikumide andmine keelatud ning tugevalt reguleeritud. Miks mitte farmides?

Kuni 2021. aastani puudus Eestis seadusandlus, mis keelaks või piiraks B-kategooria (“piiratud kasutus”) antibiootikumide kasutust põllumajandusloomadel. Alles 2022. aastal kinnitas maaeluminister määruse, mille kohaselt tohib B-kategooria antibiootikume kasutada loomade jaoks üksnes siis, kui farmis on läbi viidud antibiootikumi tundlikkuse test ning on kinnitatud mikroobide resistentsus esimese valiku antibiootikumide suhtes. Veterinaarlaboritesse saadetud sääraste testide arv peaks selgelt näitama, kas kehtestatud määrust Eesti loomakasvatuses ka reaalselt järgitakse.

2024. aasta juulis on esimest korda kohustus ka kõigil Eesti veterinaararstidel teada anda, kui suur kogus antibiootikume veterinaarias tarvitati ning millistele loomaliikidele neid manustati. Siiani on Eestis levinud praktika, et farmidesse saadetakse antibiootikumid kellegi teise, mitte veterinaari tellimuse alusel ning tellimusleht vormistatakse tagantjärele. Loodetavasti aitab taoline seire laialdast antibiootikumikasutust Eesti loomakasvatuses vähendada.

Ka aitab taoline andmebaas pidada antibiootikumide kasutuse järelvalvet ning analüüsida, kuidas saaks antibiootikumide kasutust Eesti farmides vähendada. Siinkohal tasub lisaks mainida ka Norra näidet, kus veterinaarid ei teeni väljakirjutatud antibiootikumide pealt lisatasu. Seega väheneb ka farmiveterinaaridel motivatsioon antibiootikumide väljakirjutamiseks lihtsa ning kiire ravina. Kindlasti võiks seda näidet ka Eestis rakendada.

Kas antibiootikumid võivad liha kaudu inimeste toidulauale sattuda?

Antibiootikumide kasutamisega kehtib keeluaeg ehk nõue, et lehmadele, kanadele või sigadele, kelle puhul kogunevad antibiootikumid ka piima, munadesse või lihasse, ei tohi teatud arv päevi enne tapale saatmist antibiootikume anda. Või tuleb ravikuuri ajal tehtud lüpsi või munade kogus minema visata, et see inimeste toidulauale ei jõuaks. Olenevalt antibiootikumi ja farmi tüübist võib see nõue olla 7, 14, 21 või enamgi päeva. 

Keeluaeg eeldab, et selle ajavahemiku jooksul on looma kehast väljutatud antibiootikumijäägid ning see peaks ära hoidma nende inimese toidulauale jõudmise. Vähemlevinud, kuid siiski võimalik on variant, kus tapale saadetud looma või linnu seedekulglas on veel antibiootikume alles, mis aga tapamajas ning lihatööstuses pärast lõikamist lihakehale satuvad ning ka pakendatult poes alles võivad jääda.

Põhjus, miks Eestis laialdaselt just inimesele olulisi antibiootikume – 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiine – loomadel laialdaselt kasutatud on, on tõenäoliselt selles, et seda tüüpi antibiootikumid lagunevad looma kehas kiiremini ära ehk nende keeluaeg on lühem. Nii saab tootja näiteks piimalehma varem tootmistsüklisse tagasi panna ning ei pea nii palju piima ära viskama. Tootjale toob see küll lühiajaliselt rohkem kasu, aga see tuleb inimkonna tulevikutervise arvelt kui seda tüüpi antibiootikume resistentsete mikroobide tõttu inimravis tulevikus enam kasutada ei saa.

Kanabroilerite  puhul, kes elavad tööstusfarmides ligikaudu 37-38 päeva vanuseks, tähendab keeluaeg näiteks, et nädal-kaks enne tapale saatmist, ei tohi lindudele antibiootikume anda. Siinjuures tuleb ka toonitada, et lindude säärane kasvuspurt, kus väikesest tibust kasvab selle aja jooksul ligi 2.5 kilone lind, on aretatud kunstliku aretusena ning põhjustab kanadele mitmeid probleeme.

Poest võib aga riiulist haarata kanaliha tooteid märgisega “antibiootikumideta kasvatatud kana”. Mida see täpsemalt tähendab? See tähendab, et kuigi rutiinselt kanabroileritele  näiteks joogivette antibiootikume ei panda, siis juhul kui farmist võetud haigusproov saab laborist kinnitust bakteri olemasolust, antakse kogu grupile siiski antibiootikume. Tegelikkuses tähendab see lihtsalt seaduste ning määruste järgimist ning see ei peegelda koheselt paremat loomade heaolu.

Eelista mahe- ja väikefarme: neis on tingimused paremad ning vajadus antibiootikume kasutada väiksem

Tippkokad on öelnud, et antibiootikumidega kasvatatud loomade lihast tuleb praadides palju vett välja kuna antibiootikumid hoiavad elusa looma kehas vett kinni. Kokkade sõnul ei ole selline liha maitsev ega esinduslik ning oma klientidele nad seda mingil juhul ei pakuks.

Parem on sellist kahtlase väärtusega liha vältida. Seda saab teha mitmel moel – esiteks võiks iga tarbija eelistada mahe- ning väiketootjad, kelle farmides kasvavad loomad sobivates heaolutingimustes ning puudub vajadus laialdaseks antibiootikumide manustamiseks. Siin on mõned soovitused. Tasub ka tootjalt otse küsida, kas ja kui palju tema oma loomadele antibiootikume annab. Teiseks tasub tervise nimel söödavat lihakogust vähendada, süües maitsvaid taimset päritolu toite ning avastades uusi põnevaid maitseid.

Näita toetust, et loomad tööstuslikus tootmises väärivad kõrgemat heolu: https://toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee/

Lisainfo:

Veterinaarravimite statistika

https://www.ravimiamet.ee/statistika-ja-kokkuvotted/statistika/veterinaarravimite-statistika

Antibiootikumide kasutamine loomakasvatuses luubi all

https://maaelu.postimees.ee/4093649/antibiootikumide-kasutamine-loomakasvatuses-luubi-all

Antibiotic and synthetic growth promoters in animal diets: Review of impact and analytical methods

https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0956713516301062

Nähtamatutel Loomadel keelati avalikustada aus teavituskampaania tööstusfarmidest Eestis

Kristina Mering, organisatsiooni asutaja ja tegevjuht

Oleme Nähtamatutes Loomades juba 2023. aasta algusest saadik planeerinud suurt tööstusfarmide telgitaguste teavituskampaaniat, et tuua tarbijateni aus info, kuidas loomi Eesti tööstusfarmides peetakse. Tööstuslik loomakasvatus on Eestis enim levinud loomakasvatuse viis, kus farmiloomi peetakse kitsastes tingimustes suurel hulgal koos. Näeme olulise prioriteedina soodustada Eestis tööstusfarmide vähenemist ja alternatiive kõrge loomade heaoluga väikekasvatuse näol. Augustis keelati meil aga selle sõnumi ehedal kujul levitamine ja tööstusfarmide tavapraktikate näitamise kampaaniale tõmmati loetud päevad enne kampaania planeeritud lansseerimist pidur peale. 

Jagame loomasõprade kogukonnaga lugu, kuidas tööstusfarmide argireaalsus on loomade jaoks nii hull, et sellest ei saa isegi avalikult rääkida, et loomi aidata. 

Meie avaliku kampaania eesmärk on tutvustada Eesti elanikele tööstusfarmide loomade pidamistingimusi ja argipraktikaid, mida paraku laialdaselt tehakse (vastsündinud põrsaste sabade lõikamine jms). Kampaaniaga näitame, mis toimub Eesti väga tööstusliku reljeefiga loomakasvatuses. Meie oluline eesmärk on kutsuda üles üleminekule tööstuslikult loomakasvatuselt väiksema mahu ja kõrge loomade heaoluga toidutootmisele. Selle jaoks teeme organisatsioonis koostööd Maaeluministeeriumi, Põllumajandus- ja Toiduameti, meedia, loomakasvatajate ja valdkonna erialaliitudega. 

Oluline osa progressist, et Eestis loomade heaolu kasvaks, on ka tarbijateadlikkuse edendamine. Näeme, et Eesti inimesed hoolivad oma tarbimisvalikute mõjust ja soovivad ostuotsustega toetada kõrgema heaoluga tootmisviisidest pärinevaid tooteid. 

Seega on meie roll farmiloomade heaolu parandamisele pühendunud organisatsioonina tuua avalikkuse pilgu alla tööstusfarmides loomadega toimuv. Maikuus toimunud annetuskampaaniale, millega kogusime ressursse nüüd alanud tööstusfarmide kriitika suure avaliku kampaania elluviimiseks, pani annetustega õla alla sadu ja sadu inimesi. Tänu lahkete annetajate panusele saame pikalt planeeritud kampaania ellu viia – meie plaanis oli ausa kommunikatsiooniga kampaania välireklaamide, digiekraanide, veebibännerite, sponsoreeritud sotsiaalmeedia postitustega. 

Täna alanud kampaanias saame avalikkuseni tuua sellest vaid lahjendatud leebe versiooni, sest loetud päevad enne kampaania kooskõlastatud algust lükati suurima välimeedia pinna pakkuja poolt tagasi meie esialgsed kujundused, kus olid kirjas lihtsad faktid Eesti tööstusliku loomakasvatuse kohta, nähes seal laimu ohtu tööstusfarmide suunal. Lisaks keelas Eesti suurim välireklaamipakkuja meil kasutada isegi juba valitud leebeid fotosid tööstusfarmidest, öeldes, et kampaania on agressiivne ning jätab mulje, et kõikides farmides on halb seis. Kuna meie kampaania sihib tööstusliku loomakasvatuse tuuma paljastamist, siis näitame nüüd, millised reklaamid ei sobinud avalikustamiseks linna tänavatele ja mida Eesti avalikkuse eest taheti varjata. 

Kanabroiler tööstusfarmis

Meie avalikus kampaanias pidi originaalis olema viis kujundust – esimene neist räägib kanalihatööstuse broilerite käekäigust odava liha tootmises. Broilerifarmides on aretatud linnud kasvama vaid 37 päevaga 2,36 kilo raskuseks. See fakt pärineb muide Eesti suurima broilerikasvataja Talleggi enda kodulehelt. Paraku kaasnevad sellise pööraselt kiire kasvutempoga lindudele suured kannatused – nende jalad ei jaksa kanda nende ülekasvanud keha ning kui lind muutub liikumisvõimetuks, on ta ainus saatus surnuks piinelda, sest sööda- ja joodakünani tal enam minna pole võimalik. 

Lahenduseks on kanaliha tarbimise vähendamine ning aeglasemalt kasvavate kanatõugude kasutamine, kellele elu ei oleks liigselt kiire kasvu tõttu pidev kannatus. Tihti näidatakse tarbijatele kanalihatootmisest kaadreid, mis paraku ei näita tööstust kogu ulatuses ning lindude kannatused jäävad varjatuks.

Emis tööstusfarmis

Sel fotol toome avalikkusele näha seatööstuses kõige levinuma sigade paljundamiseks kasutatava praktika – emisesulud. Nii Põllumajandus- ja Toiduamet kui seatööstus ise kinnitavad, et Eestis kasutatakse neid sisuliselt kõigi emiste jaoks, et hoida neid suure osa oma elust kinni. See puudutab emaseid sigu, keda kasutatakse massiliselt järglaste toomiseks läbi nende elu – üks paljundamistsükkel järgneb teisele ja neid kasutatakse tööstusfarmides vaid uute pesakondade tootmiseks. 

Emisesulud on palju kriitikat saanud julma loomade kohtlemise meetodina – liikumisruumi puudumine põhjustab loomadele suuri kannatusi. Seetõttu arutab Euroopa Liit praegu ka kõikides liikmesriikides emisesulgude keelustamist. 

Nähtamatutes Loomades usume, et sellise levinud loomade pidamisviisi varjamine tarbijate eest ei too kasu kellelegi peale seatööstusfarmide, kaitstes ainult nende majanduslike huve.

Põrsas tööstusfarmis

Põrsaste rutiinne tuimestuseta sabade lõikamine on teema, mille lõpetamise poole oleme Nähtamatutes Loomades püüelnud juba kaks aastat. Praegu oleme Eestis olukorras, kus üle 97% sündinud põrsastest lõigatakse vastsündinult sabad maha. See protseduur tekitab neile valu. Põrsastel lõigatakse sabad maha, sest tööstusliku loomakasvatuse ruumikitsikus põhjustab neile suurt stressi, mille tagajärjel nad hakkavad teiste sigade sabasid närima. Selmet anda loomadele rohkem liikumisruumi ja tegelusvõimalusi, on võimalikult odava liha tootmiseks seatööstus otsustanud nende sabad ära lõigata. Paraku ei eemalda see aga probleemi tuuma – kehvad elutingimused tekitavad loomadele stressi ning näritakse siis lihtsalt lõikamisest üle jäänud sabakönti. 

See vastsündinud põrsaste suhtes julm praktika on Euroopa Liidus juba 1994. aastast ka keelustatud. Paraku aga jätkavad Eestis tööstuslikud seakasvatajad sellega, et  kuludelt kokku hoida. 

Vasikas tööstusfarmis

Eesti tööstusfarmide kriitika kampaania ei saa tähelepanuta jätta ka piimatootmist, mis on ülitööstuslik. See tähendab paraku ka sealsetele lehmadele kehvemaid ja neile mittevastavaid elutingimusi, mis ei taga nende heaolu.  Lehmad annavad imetajatena piima vaid siis, kui neil sünnivad vasikad, samamoodi nagu inimesedki. Piimatööstus saab kasu vaid emastest vasikatest, sest nendelt saab edasise sundviljastamisega piima. Isased vasikad lähevad liha tootmiseks kohe pärast sündi nuumale ja siis tapale.

Munakanad tööstusfarmis

Munakanad elavad puurides, kus seaduse järgi antakse neile ca ühe A4 suuruse pinna jagu ruumi. Nad on ülimalt piiratud alal, kus rahulik ringi liikumine, tiibade sirutamisest rääkimata, on sisuliselt välistatud. Euroopa liigub selgelt kanade puurispidamise lõpetamise poole ning Nähtamatutes Loomades oleme viimased kuus aastat tegutsenud edukalt selle nimel, et ka Eestis munatootmine liiguks vabapidamissüsteemidele. Puurispidamise reeglid, kus linnule on seaduse tasandil ette nähtud ca A4 jagu ruumi, teeb  asjaolust, et linnud on ruumikitsikuses ning neil puudub piisav liikumisruum paraku puuritootmisega olemuslikult kaasaskäiva nähtuse. Seetõttu on oluline kiirendada progressi vabapidamisele üleminekul. Tarbijatena saame poes mune ostes alati valida vabapidamisest pärinevad kanamunad. 

Need viis kujundust ei sobinud tänavapilti. Tööstuslik loomakasvatus oma julmade argipraktikatega aga tegutseb edasi. Nüüd on rohkem kui kunagi varem vaja, et hoolivad loomasõbrad ei pööraks pead ära ja annaks oma toetuse kõrgema loomade heaolu jaoks. 

Avalikustasime täna oma kampaania olude sunnil lahjendatud kujul – reklaamipindade pakkuja pidas sobimatuks kasutada Eesti reaalset olukorda kirjeldavaid fakte ning isegi kampaania lause “Looma elu tööstusfarmis” vajas võitlust.

Sellegipoolest võtame olukorrast viimast – tänu annetajate toele saame tööstusfarmide probleemidest rääkida avalikel pindadel, mida näevad sajad tuhanded Eesti elanikud. 

Nähtamatute Loomade töö tööstusfarmides kannatavate loomade parema elu eest võitlemiseks jätkub täie hooga. Anneta juba täna, et saaksime osta võimalikult palju reklaamipindu, et rääkida ausalt tööstusliku loomakasvatuse telgitagustest, mida need hiigeltootjad meie eest kiivalt varjavad. Tänu Sinu annetusele saame rääkida meie abi väga vajavate loomade kannatustest ja ehitada üles Eestis väiketootmisele suunatud loomakasvatuse, kus loomade heaoluga on olemuslikult arvestatud. 

Loe lisaks meie põhjalikku ülevaadet tööstusfarmide toimimisloogika kohta – https://nahtamatudloomad.ee/toostuslikul-loomakasvatusel-ei-saa-olla-pikka-tulevikku-kui-hoolime-keskkonnast-tervisest-ja-loomadest

Siit saad vaadata Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuhi ettekannet tööstuslikust loomakasvatusest Eestis – https://www.youtube.com/watch?v=J5pt-vswelI&ab_channel=N%C3%A4htamatudLoomad

Anna allkiri petitsioonile, et Eesti toetaks Euroopa Liidus farmiloomade puurispidamise keelustamist – https://www.punktpuuriajastule.nahtamatudloomad.ee/