Ühendkuningriigi valitsus küsib foie gras´ asendamiseks kokkadelt taimseid retsepte

Restoranid kutsuti enne maksapõhise foie gras’ga kauplemise keelustamist arutama taimse “faux gras üle.

Alexis Gauthier väidab, et on suutnud oma retseptiga jäljendada foie gras võist maitset.
Foto: Alexis Gauthier

Foie gras’d hindavad tipprestoranid ja gurmaanid rikkaliku maitse ja eksklusiivse imago poolest, kuid nüüd muutub see taimseks. Valitsus kohtub kokkadega, et arutada, kuidas pähklitest ja seentest alternatiive teha.

Restoranipidajad on kutsutud kohtuma Ühendkuningriigi valitsuse nõunikega, et arutada, kuidas eelseisva keelu korral taimset “faux gras“d luua, teatas väljaanne The Guardian. Allikad ütlesid, et valitsus loodab näidata, et tippkokad võivad vastuolulise tootega kauplemise piiramisest tekkinud tühimiku täita alternatiivide pakkumisega.

ÜK parlamendiliikmed on lubanud keelustada foie gras‘ga kauplemise ning Keskkonna-, Toidu- ja Maaeluministeerium konsulteerib seaduste üle, mis keelaksid ka selle müümise ja impordi.

Foie gras‘ tootmine on Ühendkuningriigis loomade julma kohtlemise tõttu ebaseaduslik, kuna parte ja hanesid, kelle maksa kasutatakse, söödetakse selle valmistamiseks sunniviisiliselt. Tipprestoranid impordivad seda siiski teistest riikidest nagu näiteks Prantsusmaa ja müüvad seda. 

Sundsöötmise protsessis kasutatakse sondi, kus vili valatakse lehtrisse või torusse, mis on linnu kurku lükatud. Kahe nädala pärast on maks paisunud mitu korda normaalsest suuremaks.

Prantsuse kokk Alexis Gauthier, kes peab Londonis peent restorani Gauthier Soho ja taimset restorani 123V Bond Streetil, otsustas lõpetada oma söögikohtades foie gras‘ pakkumise pärast seda, kui Peta aktivistid väljas demonstreerisid ja ta liha- ja piimatööstuse kohta luges. Nüüd serveerib ta oma Soho söögikohas seentest, läätsedest, kreeka pähklitest ja konjakist valmistatud faux gras‘d ning ütleb, et see segu jäljendab võist maitset, mida foie gras‘ fännid soovivad. Sellest aastast on kogu tema restoranides pakutav toit taimne.

Valitsus on küsinud temalt retsepti ja kutsunud ta läbirääkimistele poliitnõunikega, et näha, kas keelustamise tõttu tekkinud turulünka saab tema loominguga täita.

Kokkadele saadetud meilis öeldakse: „Näeme, et teie restoran pakub foie gras’le alternatiivi. Oleksime tänulikud võimaluse eest leppida kokku virtuaalne kohtumine peakoka või mõne teise meeskonnaliikmega, et arutada mõnda selle valdkonna küsimust. Need oleksid küsimused teie vaadete kohta foie gras‘le ja eetiliste alternatiivide väljakutsete ning võimaluste kohta.

Gauthier ütleb, et foie gras oli kunagi enimmüüdud toode tema menüüs ja et ta müüs seda 20 kg nädalas, kuid väidab, et nüüd tulevad inimesed kokku kogu riigist, et proovida tema faux gras´d. Ta ütles, et taimse delikatessi tekstuuri, välimuse ja sügavuse jäljendamine nõudis kannatlikkust ja täpsust.

Paljud luksuspoed ja restoranid pööravad foie gras‘le selja, sealhulgas Fortnum & Mason, mis lõpetas selle müügi käesoleva aasta alguses.

Valitsuse pressiesindaja kinnitas, et ametnikud otsivad kohtumisi faux gras‘ loomisega seotud isikutega, et informeerida oma otsust selle kohta, kuidas keelu mõju leevendada.

Alexis Gauthieri taimne faux gras’ retsept

Koostisained

1 šalottsibul, kooritud ja kuubikuteks lõigatud

4 spl oliiviõli

4 küüslauguküünt, kooritud ja lõigatud õhukesteks viiludeks

2 tl hakitud rosmariini

2 tl hakitud tüümiani

2 tl hakitud salveid

24 šampinjoni, jämedalt viilutatud

2 spl konjakit

2 spl sojakastet

400 g keedetud läätsi

150 g röstitud kreeka pähkleid

2 spl peedipüreed

Must pipar, maitse järgi

Valmistamine

Prae sibul paksu põhjaga pannil kahes supilusikatäies oliiviõlis läbipaistvaks. Lisa küüslauk, hakitud ürdid ja seened. Lisa konjak ja tõsta kuumust.

Lisa sojakaste, alanda kuumust ja keeda tasasel tulel kuus minutit. Eemalda pann tulelt ja lase jahtuda.

Töötle köögikombainis seenesegu, ülejäänud oliiviõli, läätsed, kreeka pähklid, peedipüree ja must pipar peaaegu ühtlaseks massiks. Soovi korral lisa täiendav tilk konjakit, et anda faux gras´le see miski.

Allkirjasta petitsioon

Paljud riigid on foie gras tootmise keelustanud, sest nad ei toeta lindude julma kohtlemist. UK, Soome, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, Poola, Türgi, Austraalia, Argentiina on keelustanud selle tootmise. Eestis küll foie gras’d ei toodeta ja loomade sundsöötmine ei ole lubatud, kuid selle müük on levinud nii restoranides kui toidukauplustes.

Aita lõpetada foie gras’ müük Eestis! Allkirjasta petitsioon siin.

RAPORT: Tulevik on puurivaba

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad koostas raporti “Tulevik on puurivaba – Eesti toidusektori ettevõtete üleminek puurivabade kanade munade kasutamisele”.


Puurivaba munatootmine on saamas toidutööstuses uueks normiks. Tarbijad üle maailma tunnevad suurenevat muret farmiloomade elutingimuste ja heaolu üle ning loobutakse toodetest, mis tulevad kõige julmematest tootmissüsteemidest. Näeme üha suuremat fookust eetilisel ja vastutustundlikul ettevõtlusel.


Raporti põhiteemad:
– Tarbijateadlikkuse hoogne kasv Eestis, Euroopas ja maailmas laiemalt.
– Maailma suurimad toidusektori ettevõtted loobuvad puurikanade munadest. 40% Eesti jaekettidest ja ligi 100 toidusektori ettevõtet on teatanud, et lõpetavad puurikanade munade kasutamise. 
– Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu tulemused. 
– Puurikanade munade ja õrrekanade munade hinnavahe.
– Munatootmine Eestis ja Euroopa Liidus.
– Muutused regioonis, Eesti munatootjate plaanid ning takistused. 
– Munatootmise tulevik.

Loe raportit SIIT

Kristina Mering: piiride tõmbamise aeg farmiloomade paremaks kohtlemiseks

Arvamusartikkel ilmus algselt 10.11.2021 ERR-s.

Rohepööre on reaalsus, kriitiline ja oluline teema, mis vajab läbimõeldud ja kiireid sekkumisviise. Toidulaud on küll tundlik teema, aga tugevate inimestena ei taha me sellest rääkimata jätta, sest muutused selles valdkonnas on paratamatult tulemas, kirjutab Kristina Mering.

Viimasel ajal on põllumajandus- ja loomakasvatusringkondades olnud palju juttu ja nördimust Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika teemadel. Peamised käärid on tekkinud seoses rohepöörde ja Euroopa Liidu poolt tulevate signaalidega seoses tööstusliku ja intensiivse loomakasvatuse toetuste vähendamisega, et soodustada tulevikus pigem väiksema keskkonnajalajäljega ja väiksemat arvu loomi pidavaid farme.

See aga ei ühti Eesti praeguse loomakasvatuse profiiliga, mis on Nõukogude Liidu kunagistest mõjutustest tulenevalt endiselt väga tööstuslik. Teatud loomaliikide puhul eksisteerivadki Eestis ainult intensiivfarmid. 

Eesti loomakasvatuse ülesehitus on suures osas ajale selgelt jalgu jäämas, olgu tegu piimalehmade, seafarmide või munatööstuse puurikanadega. Sellisel tööstuslikul loomakasvatusel, kus ühes farmis on koos tuhandeid loomi, kitsad elutingimused, suured heaoluprobleemid ja kõrge negatiivne keskkonnamõju, ei saa olla rohepöörde kontekstis tulevikku. 

Miks on loomade intensiivkasvatusel suur ökoloogiline jalajälg, mida EL tulevikus toetada ei soovi? Kui vaadata seakasvatust, siis Eestis hukatakse aastas üle 600 000 sea. Ühes farmis võib koos olla näiteks pea 10 000 siga.

Kuna lihatootmise jaoks peab loomi kõvasti nuumama, et nad võimalikult suureks kasvaksid, kulub ühe kilo liha tootmiseks mitu kilo sööta, teravilja ja hulgaliselt vett. Lisaks toodab nii suur hulk loomi suures koguses väljaheiteid, mida peab eraldi hiigelmahutites säilitama.

Uuringud näitavad, et intensiivfarmid on ka kiiremaks epideemiate kasvulavaks, sest sellise tiheasustuse puhul levivad haigused kiiremini kui väikefarmide puhul. Kokkuvõttes teeb see lihatoodete jalajälje võrreldes taimsete toitudega suureks, sest ressursse ühe kilo liha tootmiseks kulub tunduvalt rohkem.

Our World in Data andmetel on saja grammi valgu tootmiseks sealihal võrdluses taimsete valguallikatega mitmekordne vahe kasvuhoonegaaside emissioonides. Saja grammi sealiha emissioon on ca 7,61 kg CO2 jt kasvuhoonegaase, kaunviljade puhul 0.84 kg. Eelistades taimseid valguallikaid, saame toetada väiksema negatiivse keskkonnamõjuga toidutootmist.

Tarbija roll

Meie valikud toidupoes loevad olulisel määral. Tänu viimase paari aasta trendile eelistada vabapidamise süsteemidest pärinevaid kanamune on jaeketid saanud tugeva signaali, et tarbijad soovivad muutust, ja mitmetes kauplustes on nüüd isegi 50 protsenti munavalikust pärit puurivabadest süsteemidest.

See on andnud kohalikele tootjatele sõnumi, et tuleks arendada just kõrgema heaolu ja kvaliteediga suunda, mitte investeerida massitootmisse ja intensiivkasvatuse munatootmisse. Puurikanalates on linnud mitmekümnekesi ühes kitsas traatpuuris, kus ühe linnu jagu on ca A4 formaadis paberi suurune ala, kus nad terve elu elavad, saamata astuda ühtegi sammu maapinnal või värskes õhus.

On üsna mõistetav, et kui tarbijad selle odava massitootmise telgitagustega tutvuvad, ei ole raske langetada otsust eelistada kõrgema heaoluga tootmisviisidest pärinevaid kanamune.

Lihatoodete osas on oluline arvestada, et oleme praegu harjunud toidulauaga, kus on kolm kuni neli korda rohkem lihatooteid, kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad.

Jätkusuutlikkuse perspektiivist nii meie enda tervise heaks kui ka keskkonnajalajälje vähendamiseks oleks kindlasti hea mõte vähendada seda liigset lihakogust ja asendada see maitsvate taimsete toitudega. See väike hulk liha, mida tarbida, tasub hankida kõrgema kvaliteediga ja pigem väikefarmidest, et toetada kohalikke kõrge heaoluga ja madalama keskkonnajalajäljega ettevõtjaid.

Kauplustes on kättesaadavad näiteks rohumaaveiste lihatooted, mille puhul veised on saanud terve elu vabalt elada, ringi liikuda ja pole olnud surutud tööstusfarmi kitsasse betoonpuuri. Väikekasvatuste liha puhul ei ole tarvis kasutada ka nii palju antibiootikume, ravimeid ja muud, mida sööme lõpuks ise koos lihaga sisse.

Sealiha puhul on Eestis alternatiiv küll üsna puudulik, sest meil ongi vaid kaks mahefarmi, kus sigadel on paremad elutingimused. Õnneks on ökopoodide lettidel siiski kättesaadav lähiriikide mahesealiha toodang, mille ostmine toetab väiksema keskkonnajalajälje ja kõrgema heaoluga tootmist.

Heade elutingimuste tagamise tõttu on selle toote hind ka veidi kõrgem, kuid vähendades lihatarbimist, on lihtsam osta vähem, aga kõrgema kvaliteedi ja hinnatasemega toodet. Kindlasti näeme lähiaastatel üha enam heaolufarme ka seakasvatuses, sest muutused selles sektoris on üsna paratamatud, vaadates muutuvaid tarbijate eelistusi ja EL-i suundi.

Toidufirmade valikud

Tarbijate otsused mõjutavad suurel määral ka toidufirmade valikuid. Sel nädalal esitleb loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad raportit toidusektori üleminekust vabapidamise süsteemidest pärinevate munade kasutamisele.

Raportist selgub, kuidas viimase paari aastaga on tänu tarbijaeelistuste muutumisele toidukauplused ostjaid kuulda võtnud ning laiendanud munariiulitel kõrgema heaoluga toodetud kanamunade valikut märkimisväärselt. See on suur ja oluline muutus.

Ühtlasi annab see lootust, et saame tendentse paremuse poole suunata ka teiste loomsete toodete puhul. Liikudes eemale tööstuslikust puuritootmisest ja eelistades paremates tingimustes elanud loomade toodangut, langetame valikud, mis leevendavad loomade pidamistingimustest tulenevaid kannatusi, vähendavad toidulaua keskkonnajalajälge ja annavad meile võimaluse tarbida kvaliteetsemat toitu. 

Rohepöörde väheräägitud kangelane

Viimasel ajal on avaldatud palju arvamusartikleid ja meediakajastusi seoses kliimakriisi ja rohepöörde väljakutsetega. Peame langetama targad valikud keskkonnamõjude vähendamiseks ja jätkusuutlikumaks ühiskonna toimimiseks, mis ei kulutaks rohkem ressursse, kui meil kasutada on.

Lahendustest rääkides on välja toodud näiteks energia säästmist koduküttes, energiavaldkonna põnevaid lahendusi taastuvenergia valdkonnast, transpordisektori jalajälje vähendamisest, mis on kõik olulised teemad, kus on kindlasti vaja astuda samme, et rakendada ellu nupukaid ja säästlikke lahendusi.

Huvitaval kombel on sellest arutelust välja jäänud tööstusliku lihatootmise valdkond ja lihtne viis, kuidas tarbijad saavad oma toidulaua keskkonnajalajälge vähendada, vähendades lihatarbimist ja eelistades taimset ning väheses koguses väikekasvanduste liha.

ÜRO andmetel moodustab loomakasvatus ca 16 protsenti kogu kasvuhoonegaaside heidetest, mis on võrreldav kogu transporditööstusega. Seega on sel väga suur mõju, kui vähendame tööstusliku loomakasvatuse hulka ja liigume eemale liigsest lihatarbimisest, et tagada toidulaua väiksem ökoloogiline jalajälg.

Eelmisel nädalal toimus lihatööstuse aastakonverents Lihafoorum, mille ühes ettekandes toodi välja, et üks lihtne viis, kuidas mitmed riigid on otsustanud oma rohepöörde eesmärke saavutada, on programmide rahastamine, mis vähendavad lihatarbimist. Näiteks teatas Taani hiljuti, et investeerib 168 miljonit eurot taimse toidu valdkonna arendamisse.

See annab kohalikele tootjatele võimaluse arendada põnevaid taimseid lihaasendajaid, maitsvaid pihve, kotlette ja muid toidulaua tavapäraseid külalisi, aga taimses ja jätkusuutlikumas võtmes.

Peame sellest ka Eestis rohkem rääkima. Keskmine eestlane sööb praegu ca 80 kilo lihatooteid aastas. See on kolm kuni neli korda rohkem, kui on toidupüramiidi järgi soovituslik meie tervise jaoks, kuid murettekitav ka tööstusliku lihatootmise suure negatiivse jalajälje mõttes.

Mida teadlikumad oleme tarbijatena, seda rohkem saame anda toidutootjatele signaali liikuda parema ja väiksema jalajäljega tootmisviiside suunas. Rohepööre on reaalsus, kriitiline ja oluline teema, mis vajab läbimõeldud ja kiireid sekkumisviise. Toidulaud on küll tundlik teema, aga tugevate inimestena ei taha me sellest rääkimata jätta, sest muutused selles valdkonnas on paratamatult tulemas.

Toetame maitsvat ja taimsemat toidulauda, kus on esindatud paljud tuttavad ja tuntud maitsed, aga väiksema keskkonnajalajäljega taimsest toorainest. Sellega saame mõjutada positiivselt oma tervist, panustada kliimakriisi lahendamisse ja toetada loomade kõrgemat heaolu. 

Kõige ilusam ja endale tähendustunnet loov valik on see, mis on heatahtlik ja aitab luua paremat maailma meie ümber – toidulauavalikutega saame seda tähendusrikkust tunda kolmel toidukorral päevas, mil langetame hoolivama valiku, süües maitsvat keskkonna- ja loomasõbralikumat toitu.

RAPORTI ESITLUS: Eesti toidusektori üleminek puurivabadele munadele

Kolmapäeval, 10. novembril kell 13-15 esitleb loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad Tallinnas, Workland Vabaduses raportit Eesti toiduainetööstuse üleminekust puurivabadele munadele. Üritust kantakse üle veebis. Aasta suurim B2B sündmus loomasõbraliku toidutootmise teemal annab toidufirmadele sisendi ühe olulisima üleminekuprotsessi läbi viimiseks ning vastutustundliku tootmise alustamiseks või jätkamiseks. Oma kogemust ja nõuandeid jagavad Eesti pioneerid puurivabadele munadele ülemineku alal.


Registreeri oma ettevõtte esindajad raporti esitlusele: https://forms.gle/YLdbajvhNEkW4teRA.

Raportist
75% Eesti elanikest ei poolda kanade puuris pidamist munatootmises. Seetõttu töötab Nähtamatud Loomad selle nimel, et aastaks 2025 oleks Eesti toiduainetööstus üle läinud puurivabadest süsteemidest pärinevatele munadele – õrrekanade munadele, vabalt peetavate kanade munadele või mahemunadele. Ülemineku progressi hindamiseks koostas Nähtamatud Loomad raporti, mille jaoks koguti sisendit Eesti toiduainetööstuse ettevõtetelt. Infot saadi nii munatootjatelt, toidutootjatelt kui toitlustussektorilt. Raport annab ülevaate sellest, kui kaugel on Eesti ettevõtted üleminekul vabapidamissüsteemist pärinevatele munadele.

Kinnitatud esinejad ja teemad
Mari-Liis Jaik, Nähtamatud Loomad – raport Eesti toiduainetööstuse üleminekust puurivabadele munadele
Katrin Bats, Rimi – loomade heaolu vastutustundlikus ettevõtluses
Kristiina Esop, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum – 3 sammu vastutustundliku ettevõtluse suunas

Ürituse videoülekanne toimub Nähtamatute Loomade Facebooki lehel ja Youtube’i kanalil.

Intervjuu Nähtamatute Loomade vabatahtliku Meritiga: saame kõik loomi aidata

Intervjuu ilmus algselt 12.10.2021 Delfis.

MTÜ-s Nähtamatud Loomad vabatahtlikuna tegutsev Merit Valge räägib intervjuus, miks farmiloomade elud on samavõrd olulised kui lemmikloomade omad.

Kuidas leidsite tee põllumajandusloomade päästmise juurde, mis selleks ajendas?

Oma koduorganisatsioonist Nähtamatud Loomad kuulsin esimest korda 2018. aasta kevadel, kui olin põhitöö kõrvale otsimas rohkem tähendusrikkaid väljakutseid, mis aitaksid maailma paremaks muuta. Vabatahtlike ankeeti täites ei osanud ma muidugi veel arvata, et see kogemus hakkab olema nii suur osa minu elust, aga Nähtamatute Loomade maailmavaade ja tegutsemisviis klappis minu omaga uskumatult hästi. Kuna põllumajandusloomad peavad taluma väga palju ebavajalikke kannatusi, on nende heaks vabatahtlikuna tegutsemine olnud minu jaoks tohutult jõustav.

Millised on olnud kõige vapustavamad või hingeminevamad lood, millega olete selles töös kokku puutunud?

2019. aastal käisime koos paari loomadest hooliva Riigikogu liikmega Eesti suurimas karusloomafarmis vaatamas, millistes tingimustes sealsed asukad elama peavad. Nägime ilusaid kohevaid, aga surmani hirmunud rebasepoegi pisikestes traadist puurides, mille read näisid lõputuina. Üks rebane vaatas mulle sügavalt silma ning tol hetkel lubasin talle mõttes, et karusloomafarmid saavad Eestis keelustatud. Seda rebast ma küll päästa ei saanud, aga käesoleva aasta suvel, pärast mitmendat katset see julm praktika seadusega keelustada, sai lõpuks talle antud lubadus teoks.

Karusloomafarmide petitsiooni arutamine Riigikogu Maaelukomisjonis. Foto: Riigikogu.

Milline on Teie enda suhe loomadega, kuidas see kujunes – on Teil kodus mõni koduloom?

Lapsena oleksin ma soovinud, et kogu mu kodu oleks loomi täis ning üritasin enda vanemate kurvastuseks koguaeg igasuguseid tänavalt leitud elukaid koju tassida. Nüüd, täiskasvanuna, olen aru saanud, et saan palju rohkem ja efektiivsemalt loomi aidata hoopis paremate vahenditega ning õnneks on see suur tung neid majutada ka üle läinud. Meil on kodus küll üks armas koer nimega Laki, aga temast meile täiesti piisab.

Samal ajal usun, et sooviks teisi elusolendeid mittevajalikest kannatustest säästa ei pea omama loomadega erilist sidet, kõik loomad ei soovigi inimestega suhelda ning samuti ei pea seda soovima kõik inimesed. Sellest hoolimata tahavad enamik inimesi loomadele vaid head ning loomakaitsjate töö ongi loomade aitamine igaühele sobival moel talle kättesaadavaks teha. Suured muutused saavad toimuda siis, kui kõigil on võimalus panustada.

Farmiloomi peetaks lemmikloomadega võrreldes justkui vähem väärtuslikuks. Kas oskate lahti seletada, miks see nii ei ole? Kuidas peaksid inimesed neisse loomadesse/lindudesse tegelikult suhtuma?

Kui rääkida loomadest, siis esimesena tulevad tõesti pähe kas lemmikloomad või metsikud loomad. On lausa raske ette kujutada, et tegelikult on põllumajandusloomade osakaal maailmas võrreldes metsikute loomadega kümneid kordi suurem. Teaduslikult pole meil aga alust arvata, et farmiloomad tunneksid valu ja kannatusi vähem kui lemmikloomad või isegi inimesed.

Kuna elame arenenud ühiskonnas, siis usuvad inimesed, et meile söögiks kasvatatavate farmiloomade heaolu on seadusega tagatud. Reaalsus on aga see, et põllumajandusloomad kogevad väga palju vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mida inimesed saaksid väga väikeseid muudatusi tehes tohutul määral vähendada.

Enamik tööstusfarmides kasvatatavatest loomadest ei saa iialgi tegeleda loomuomaste tegevustega ning kogevad pidevalt nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi.

Hiljuti päästsime Nähtamatute Loomade tiimiga ühest Eesti suurimast puurikanalast peaaegu 200 kana, kellest paljud ei jõudnud alguses isegi oma jalgadel seista, kuna puuritingimustes puudub võimalus oma jäsemeid normaalselt kasutada. Samuti diagnoosis loomaarst neil eluohtliku haiguse, mida kohe ravima asusime. Loomulikult teatasime sellest ka puurikanalasse, kust linnud pärit olid, sest loomaarst ütles, et see nakkav ja kannatusterohke haigus on ilmselt kõigil samas kanalas olevatel kümnetel tuhandetel lindudel. Kanalast aga vastati, et nemad kanade ravimisega tegelema ei hakka, samuti ei pakuta neile halastussurma.

Õnneks saavad kõik inimesed loomi aidata. Sellistes tingimustes elavate lindude kannatusi saab vähendada jättes puurikanade munad ostmata, loomade puhul tasub piirata oma lihatarbimist ja eelistada väiketootjatelt või mahekasvatusest pärit liha. Samuti tasub kõigil, kes loomade pärast südant valutavad, vormistada oma lemmikule loomakaitseorganisatsioonile püsiannetus .

Kui neid loomi tööstuslikul otstarbel mitte kasvatada, siis milline on nende ja meie tulevik?

Nähtamatutes Loomades tegutseme selle nimel, et koos inimeste elatustaseme tõusuga pakuksime ka farmiloomadele paremaid elutingimusi. Hetkel on farmiloomade olukord paradoksaalsel kombel olnud inimeste heaolu kasvuga pöördvõrdelises suhtes – mida rikkamaks oleme saanud, seda rohkem toodetakse ülikitsastes ja ebaloomulikes tingimustes liha, mille lõpuks söömise asemel hoopis tihtilugu prügikasti viskame, sest tegelikult me selliseid koguseid ära süüa ei jõua.

Mida saaksime ära teha, et inimesed käsitleksid loomi sõprade, mitte objektidena?

Farmiloomad on inimeste silmade alt ära kolitud – karjamaa või taluhoovi asemel kasvavad siga, lehm ja kana nüüd tööstuslikes suurhoonetes, kus on koos kümneid tuhandeid loomi. Sellistes tingimustes on väga raske looma näha indiviidina, tarbija ei näe looma ju tegelikult üldse.

Nähtamatutes Loomades soovime inimestele jutustada nende loomade lugusid, et julgustada tarbima loomseid tooteid vähem ja läbimõeldumalt ning astuma vastu eriti julmadele praktikatele nagu näiteks foie gras tootmine, munakanade väikestes puurides pidamine ja sigade sabade lõikamine.

Värske video päästetud puurikanast uues kodus

Septembris päästis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad ühe Eesti suurima puurikanala halbadest tingimustest 176 aastavanust kana, kes oleksid muidu läinud hukkamisele. Teiste hulgas päästeti halbadest puuritingimustest kana Killu. Nüüd on valminud südamlik video, kuidas kana Killu teiste päästetud kanade hulgas esimest korda päevavalgust näeb ja jõuab oma uude armastavasse koju. 

Munatööstuse puurikanalas elavad linnud terve elu umbes A4-suurusel pinnal kitsas puuris koos mitmekümne linnuga. Kanad ei saa tiibu sirutada ega näe päevavalgust. Kanade intensiivpidamine väikestes traatpuurides ei taga nende heaolu. Alternatiiviks on kättesaadavad õrre-, vabalt peetavate või mahekanade munad.

“Puurikanalast päästetud lindude halvad tingimused olid neid korralikult räsinud nii vaimselt kui füüsiliselt – nägime selgelt, et loomad kannatavad tööstuslikus intensiivtootmises ka Eestis ja see ei ole vaid kaugete suurte riikide probleem. Jätkame tööd selle nimel, et Eesti toidufirmad läheksid üle vabapidamise munade kasutamisele. Sadakond toidusektori ettevõtet on tänaseks juba koostöös Nähtamatute Loomadega seda teatanud,” kommenteeris Mari-Liis Jaik, Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania juht. “Kana Killu jääb meile alatiseks meelde, sest tema kannatused ja läbielamised esindavad ligi miljoni Eestis munatootmises peetava linnu lugu,” lisas Jaik.

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad tegutseb selle nimel, et Eestis lõppeks munakanade puurides pidamine ja munad pärineksid vabakasvatuse süsteemidest. Lisaks tõstab Nähtamatud Loomad inimeste teadlikkust puurikanade olukorrast ning kutsub üles tarbijaid eelistama vabapidamise süsteemidest pärit kanade mune. Heategevusorganisatsiooni tööd saab toetada https://nahtamatudloomad.ee/toeta.

Kui me loomi ei näe, ei tunne me neile kaasa?


Mida paremat teha ühel reedesel päeval kui end töölt vabaks võtta ja sõita teise Eesti otsa kanu päästma? Veel parem on kutsuda kaasa ka oma elukaaslane ja töökaaslased, kes alati väljakutseteks valmis on.

Nii juhtuski, et selle asemel, et reedel rahulikult tööd teha ja pärast töökaaslastega pubisse õlut libistama minna, otsustasime 10. septembril  juba varahommikul kanafarmi poole teele asuda. Ees ootas pikk sõit Tallinnast Lõuna-Eestisse.

Ma arvan, et me kõik olime õhinal nõus selle teekonna ette võtma, sest olgem ausad – päästeaktsioon kõlab sada korda põnevamalt kui üks tavaline päev oma mugavustsoonis. Lisaks, olen kuulnud palju õuduslugusid tööstuses peetavatest loomadest, aga varem pole avanenud võimalust oma silmaga neid tingimusi näha.

Blogiartikli autor Henri

Sama mainisid ka mu töökaaslased Marek ja Karel. Nad tahtsid kaasa tulla, et näha, kust kohast ikkagi tulevadi need munad, mida nad poest ostavad. Mäletan, et algkoolis käisime ekskursioonil McDonaldsis ja nägime ära külmlao täis tooraineid ja seda, kuidas paari minutiga burgereid valmistatakse. Küll aga ei näidatud meile koolis kordagi, kust tuleb liha ja muna ja kuidas käib elu ühes tööstuslikus farmis. Enamus meist ei näe oma elu jooksul mitte kunagi neid loomi. Elame mullis, kus need loomad on nähtamatud ja odav valmistoit ilmub poelettidele. 

Taustainfot sain ma nii palju, et kohale jõudes ootab meid ees ~170 kana, kelle tervis tuleb üle kontrollida ja seejärel nad uutesse kodudesse toimetada. Olime jaotatud autodesse paari kaupa. Mina olin autojuhi rollis ja minu elukaaslane Reelyka sai ülesandeks koos teiste tiimiliikmetega kanad kiirelt läbi vaadata ja autodesse transpordipuuri paigutada. Kanade tervist oli vaja enne uutesse kodudesse viimist kontrollida, et nad vajadusel veterinaari juurde viia. Mina jälgisin, et autosse saaks õige arv kanu ja et puuri uks oleks õigel ajal kinni ja lahti – et kõik toimiks kiirelt ja turvaliselt. Seejärel pidime meie auto peal olevad 20 kana toimetama Lääne-Virumaale nende uude kodusse. Marek ja Karel olid eraldi autoga ja nende ülesandeks oli päästetud kanad toimetada Pärnumaale. Eelnevalt olid Nähtamatud Loomad leidnud inimesed üle Eesti, kes soovisid kanad oma maakodudesse võtta.

Kanad, kes meid ees ootasid, on pärast ühte aastat munemist kaotanud oma tööpotentsiaali. Tootmisettevõttel on majanduslikult kasumlikum need kanad piltlikult öeldes lahti lasta ja uued elujõulised noored asemele palgata. Kana eluiga võib parimates tingimustes ulatuda kuni 10 aastani, aga need kanad saadetakse peale aastast tööd varajasele pensionile ehk gaasikambrisse hukkamisele. Jah, ettevõttel ei ole kasulik neid kanu lihaks müüa. Lihaks kasvatatakse broilereid.
Hoiatati, et kanad võivad olla räsitud ja haiged, kuna nad elavad kogu oma “elu” väikesel A4-suurusel pinnal. Jällegi on põhjus rahas – ettevõttele maksab iga ruutmeeter. Võib öelda, et ootasin ühe rahategemismasina nägemist, mis töötab kanade jõul.

Kohapeale jõudes ei erinenud pilt väga kirjeldatust. “Üllatuseks” olid kanad päris ja nad ei olnud kilepakenditesse pakitud nagu meie poelettidel. Kahjuks olid paljud kanad räsitud, sulgedeta, veriste küüntega ja päikesevalgusest hirmunud. Jah, need kanad on elanud terve oma elu ilma akendeta hoonetes ja pole kordagi saanud kõndida muru peal, tunda tuult oma sulgedes ega teha kanaasju. Kui oleksin niisama sattunud nendest hoonetest mööda jalutama, siis ma poleks ilmselt kunagi arvanud, et seal hoitakse elusaid loomi. 

Kanad olid kõik oma nägu ja tundsin nende läheduses olles sarnast sidet nagu oma kassidega. Vaadates neile otsa, näed nende emotsioone – hirmu ja väsimust. Nende silmist on näha, et neil kõigil on omaette iseloom ja karakter. Hiljem, kui kanad olid esmasest šokist taastunud ja said esimest korda oma elus arbuusi ja maisi maitsta, oli näha nende meeleolu paranemist. 

Näha, millistes tingimustes kanad elavad ja seda, et kohtleme neid nagu elutuid asju, tekitab viha. Tekib süütunne, et olen suure osa oma elust läbi tarbimisvalikute toetanud tööstust, mis toetub kellegi kannatustele. Teeb ka kurvaks, et paljud mu sõbrad ja tuttavad elavad samamoodi, nagu mina kunagi, oma valikuid analüüsimata.   

Ma arvan, et keegi meist ei laseks neil kanadel sellistes tingimustes elada, kui nad meie oma koduloomad oleksid. Võrdleksin olukorda Põhja-Korea situatsiooniga. Isegi kui me kuuleme lugusid seal nälgivatest ja kannatavatest inimestest, ei tõtta me sinna appi, kuna meil puudub isiklik emotsionaalne side kellegagi sealt ja arvame, et meie võimuses pole midagi nii kaugel muuta. 

Võiks ju arvata, et seaduse silm hoolitseb meie kõigi eest ja et ettevõtlus loomadega tegelevates valdkondades on inimlikult reguleeritud. Kuid ettevõtjad optimeerivad oma kasumit loomade elutingimuste arvelt täpselt nii kaugele, kui on lubatud ja senikaua, kuni tarbijad tooteid ostavad. 

Pärast sellist kogemust on väga raske näha põhjust odavaid puurikanade mune osta. Kindlasti ei ole nende loomade kannatused seda väikest erinevust rahas väärt. 

Kas see aktsioon oli minu arvates vajalik ja reaalselt muudab midagi pikemas perspektiivis? Tundsin rõõmu iga üksiku päästetud kana pärast, kes said uue koju ja samas kurbust nende tuhandete pärast, kellele õnn ei naeratanud. Iga päästetud kana oli päästmist väärt, isegi kui kõiki teisi polnud kohe võimalik aidata. Samamoodi nagu enamik meist tõttaks appi jõkke uppuvale loomale, päästeti ka need kanad. Usun, et me kõik tahame loomi aidata, kui meid pannakse nendega silmitsi ja meile antakse selleks võimalus.

Kahjuks, kui me loomi ei näe, siis me ka ei tunne midagi. Väga hea oleks, kui rohkematel inimestel oleks võimalik nende loomadega kohtuda. Antud aktsioon andis võimaluse nendel kanadel rääkida meile oma lugu. Meie saame nende lugu jagada edasi teistega, et ka teistel oleks võimalus näha. Meil on võimalik oma tarbimisvalikutega näidata, et me ei toeta sellist tööstust. Meil on võimalik jätta puurikanade munad ostmata. Nii sünnib muutus pikemas perspektiivis. 

Kanakaka taskus ehk kanad külastasid kliinikut

Teksti autor on Nähtamatute Loomade tiimiliige Kadi Kaljurand.

10. septembril päästsime tänu toetajatele ja vahvatele vabatahtlikele puurikanalast 176 kana, et viia nad uutesse kodudesse, kus nad saavad elada liigiomast elu. 176-st kanast 15 olid kehvemas seisus ja nende tee viis esmalt Tartusse kliinikusse. Autojuhiks olin mina ja minuga tuli kaasa fotograaf Joanna Joa. Sõit Tartusse kestis umbes tund ja sel ajal olid kanad rahulikud ja vaiksed.

Kliinikus võeti kanad meelsasti vastu. Ülevaatusele läks 11 valget ja 4 pruuni kana. Kanad olid stressis, aga püsisid siiski puuris paigal. Alustuseks vaatasime valgeid kanu. Arst seadis laua valmis ning tõstsimegi esimese kana lauale. Veterinaar vaatas näopiirkonda, katsus tiibu, uuris kloaagipiirkonda ja sulestikku, et näha, kas on väliseid parasiite. Õnneks ühelgi linnul me neid ei kohanud.

Mõningatel kanadel oli näha vigastusi näopiirkonnas. Seda võis põhjustada näiteks teise linnu nokkimine. Kanadel oli liiga hele harja värvus, mis andis märku, et neil on vedelikupuudus. Puurikanalas on probleeme, et kõik kanad ei saa ligipääsu veele. Liigisisene konkurents ressurssidele on suur ja nõrgemad kanad jäävad ilma.

Kloaagi uurimisel selgus, et kõigil kanadel oli kõhulahtisus ning tegu võib olla bakteriaalse parasiidiga soolestikus. Et teada saada, millega tegu, kogusime väljaheited purki, et need hiljem laborisse viia. Kui arst mainis, et tuleb koguda väljaheidet, kakas üks tubli kanapreili läbivaatuslauale ilusa hunniku, mis läks otse purki.

Murekohaks olid ka kanade küüned. Need olid ebaloomulikult pikad, sest traatpuuris ei ole kanadel võimalik neid kulutada. Seetõttu olid kanade varbad laual olles ebaloomulikus asendis ja üks lind hoidis neid lausa kronksus nagu väikesed beebid hoiavad oma näppe ja varbaid. Olin veterinaarile abiks. Minu ülesanne oli võtta kana puurist ja hoida teda nii, et arst saaks küüned lühemaks lõigata.

Esimesed kanad olid rahulikud ja neid oli lihtne hoida. Hiljem aga taheti juba rohkem tiibu lehvitada ja ülesanne muutus aina raskemaks. Kuna laual olemine oli küünte tõttu ebamugav, siis paremal juhul seisid nad mu käe peal. Üks kana oli lausa nii klammerdunud, et teda oli ülevaatuseks raske laua peale saada. Kõikidel kanadel said küüned ära lõigatud. Mõnel oli küüs juba ise ära murdunud ja alles oli ainult verine tüügas.

Õnneks ühelgi kanal luumurde ei täheldatud ja tiivadki olid korras. Enamus saputas tiibu, kui lauale sai ja nii mõnegi tiivalehvitus lõi mul prillid peast. Ei tasu nina liiga lähedale toppida.

Mida rohkem kanu olime üle vaadanud, seda aktiivsemaks muutusid need, kelleni kord polnud veel jõudnud. Eelviimane valge kana lausa põgenes eest. Enesekaitseinstinkt lõi välja ja seda ei saanud pahaks panna. Need linnud polnud siiski inimeste lähedusega harjunud. Pruunid kanad olid erilise iseloomuga. Nemad ikka uurisid, mis me teeme ja poseerisid fotograafile. Kõige viimane kana ei olnud nõus koerapuurist välja tulema. Kui panin käe ta lähedale, siis ta lõi seda nokaga. Lõpuks kallutasime ta puurist välja. Laual seistes vaatas ta ka kuidagi kurjalt nagu oleksime ta rahu rikkunud.

Kanad, kes olid juba üle vaadatud ja ootasid uues puuris, muutusid keskkonna suhtes uudishimulikuks. Mõni nokkis maast heina või muid asju põrandal. Teised jälgisid pingsalt fotograafi. Puurikanalas poleks nad ealeski nii palju uusi põnevaid asju näinud.

Kanad said vabaduse maitse suhu ja mõned polnud enam nõus puuri minema ning üritasid lennata. Üks sai võimaluse ja püüdis puuri peale hüpata, aga kuna tema füüsiline vorm polnud tugev, siis ei hüpanud ta välja. See näitas, et ta jalad on nõrgad ning maandumine oli samuti raske. Tavaliselt hüppavad kanad ikka kõrgele. Olen varemgi näinud, kuidas kana teeb paari meetri kõrguse hüppe.

Osadele siiski sobis ka puur väga hästi. See valge kana, kes enne end kätte ei tahtnud anda, astus ise transpordipuuri ja läks otsejoones teiste kanade vahele kaugemasse nurka, kus paistis end turvaliselt tundvat.

Kui kõik kanad said üle vaadatud ja tagasi puuridesse pandud, andis arst meile juhised, mida silmas pidada ning täitis pabereid. Kuna labori jaoks oli vaja rohkem väljaheiteid ja lauale neid rohkem ei tehtud, siis võtsin ülejäänud auto pagasiruumist, ajutisest puurist ja oma jope taskust. Keegi oli ikka väga täpselt sihtinud. Loo moraal: hoia taskud kinni.

Viimaks panime kanad autosse ja linad peale, et päike neid ei kõrvetaks, ning seadsime tee laborisse. Andsime proovid üle ning algas 3-tunnine sõit Pärnumaale Ranna Rantšosse. Tund enne kohale jõudmist hakkas üks linnuke rääkima. Ta ikka kaagutas ja kaagutas. Kuulda oli ka puuri nokkimist ja muud liikumist. Me ei saanud aru, mis toimub, aga vähemalt oli neil eluvaim ikka sees. Kui jõudsime kohale ja lasime kanad nende uude ajutisse aedikusse, siis saime aru, mis autos oli toimunud. Puurikanala juures panime kõigile arbuusiviilud kaasa. Nad olid autos need avastanud ja need väga korralikult ära söönud. Ju siis kaklesid nende pärast veidi.

Uues kodus uudistasid osad julgemad kanad ringi, esimene leidis toidukausi ja asus nosima. Arglikumad seisid tükk aega ühe kohapeal, kuhu nad puurist võttes tõsteti. Rõõm oli vaadata, kuidas nad oma tiibu sirutasid ja ümbritseva vastu huvi tundsid.

Hiljuti selgusid labori tulemused, kust leiti massiliselt Eimeria spp ootsüste. Tegu on parasiitidega, mis põhjustavad kanadel kõhulahtisust ning lõpeb kanade jaoks, kes ravi ei saa, väga kurvalt. Puurikanalas elavad kanad umbes A4 suurusel alal, seega nad on tihedalt koos ja haigused levivad kergesti. Antud parasiit levib väljaheite kaudu. Kui teha linnule ravikuur, ei tohi tema mune ligikaudu kuu aega tarvitada. Seega suurtes farmides linnud pigem hukatakse ja asendatakse uutega. Ebasoodsate elutingimuste tõttu on kanad nõrgema tervisega ja parasiidi mõju kurnab lindu rohkem kui vabalt peetavat kana. Ravimata jätmise ja munemise intensiivsuse tõttu võib noor lind lihtsalt surra. Seega nüüd algab 176 vapral kanal ravi Eimeria vastu.

Aitäh kõigile, kes selle päeva võimalikuks tegid ja hoidkem pöidlaid, et kanade ravi kulgeb ilusti. Kliinikus käinud kanu saab vaatama minna Ranna Rantšosse. Aita tasuda lindude ravi eest: https://www.nahtamatudloomad.ee/toeta.

“Kanad ju ei ole paitamiseks” …või on?

Vabatahtlik Brigitta Nõmmik puurikana uude koju viimas. Foto: Paul-Kristjan Abram

10. septembril organiseeris Nähtamatud Loomad suurima kanade päästeaktsiooni, mis Eestis korraldatud on. Värske vabatahtlikuna sain võimaluse aidata neid linde halbadest elutingimustest ja hukkamisest päästa. Munatööstuses elavad kanad lühikese kannatust täis elu ning linnud hukatakse väga noorelt, kui nende munatoodang langema hakkab. Puurikanadel ei ole selle aja jooksul võimalik isegi oma tiibu sirutada ning nad ei saa kunagi kogeda täisväärtuslikku elu.

Kanade päästeaktsiooniga õnnestus meil kitsastest traatpuuridest ja surmamisest päästa 176 kana ja viia nad uutesse kodudesse üle Eesti. Sellisest ettevõtmisest osa saada oli liialdamatult elumuutev kogemus ning kindlasti üks kõige liigutavamaid päevi kogu mu elus.

Ühelt poolt valdas mind kanalasse sõites heldimus ja positiivne ärevus, et hetkel puuris nukrutsevatel kanadel pole veel aimugi, et juba täna muutub nende maailm tundmatuseni. Teiselt poolt võttis terve keha üle hirm vaatepildi ees, mis kanafarmis avalduda võib ning teadmatus kanade seisundi kohta. Kõigeks tuli valmis olla.

Aktsioon oli ootamatusi täis ning esimene nendest võttis meid vastu juba kohe, kui olime farmiväravatest sisenenud. Munafarm on äri, mille toodangut soovivad autod voorivad hoovist läbi terve päev ning see ei sobitu just kõige paremini rahuliku kanade päästmise kontseptsiooniga. Kiire tööpäev farmis ei saanud seisma jääda ning tänu survele kiirelt tegutseda ei olnud enam aega ka enda emotsioonidele mõelda, vaid algas missioon.

Kui rääkida ei oska, siis järelikult valu ei tunne?

Farmitöötajad tõid algselt kanad meie jaoks õue mitme kaupa käte vahel, kuid see enam-vähem normaalne vaatepilt eskaleerus kiirelt ning juba toodi linde välja tihedalt täis topitud pealt kinnistes plastkastides, kus vaesed linnud ei saanud isegi kaela sirgeks ajada. Pead jalgade vahel hoidvad kanad hoidsid kümne küünega kastipõhjast kinni, kui üritasime neid hellalt üksteise alt ja pealt välja aidata. Meie õrn ja ettevaatlik lähenemine vapustas farmitöötajaid, kes omakorda ehmatasid meid väitega, et „ega kana ju aru ei saa, mis temaga tehakse“. 

Puurikana teekond uude koju on alanud. Foto: Joanna Joa

Lisaks oli kahju kuulda, kuidas farmitöötajad arvasid, et kardame kanu, kuigi tegelikult üritasime käituda võimalikult empaatiliselt ja hellalt nende tundevõimeliste olenditega, kes olid nii palju kannatusi oma elus näinud. Õige pea hakkasid farmitöötajad jõuga kastidest kanu välja tirima. Seda nähes tekkis klomp kurku ning oli tahtmine karjuda seda robustset lindude kohtlemist nähes, kuid selle asemel otsustasin siiski missioonile edasi keskenduda, milleks oli kanade turvaliselt ühest kohast teise toimetamine. Kanu enda käte vahele võttes tekkis mul instinkt enne transportboksi panekut kana rahustada ja pai teha, kuid saime seda tehes veel kurbi õpetussõnu puurikanala töötajate poolt – „kanad ei ole paitamiseks“.

Nii jõudsid puurikanad esimest korda päevavalguse kätte. Foto: Joanna Joa

Minu jaoks üks kainestavamaid hetki selles kaoses oli katkiste küünte ja jalgadega kanade liigutamine. Nende verd enda kätel nähes ei oleks tahtnud teha muud, kui nad sealsamas terveks ravida ning neile arusaadavas keeles selgeks teha, et nüüd on neil turvaline, oht on möödas. Nad saavad nüüd koju!

Arutasime tiimiga, et kanad on ootamatult rahulikud ning ei tahtnudki meie käest põgeneda, vaid pigem tundsid silitustest rõõmu ja hoidsid küüntega kõvasti kätest kinni. Tegelikult olid ka kanad kindlasti stressis ja kartsid. Esimest korda elus päikesevalgust nähes, tiibu sirutades ning traadist võrestiku asemel pehmet heina varvaste vahel tundes oleks ilmselt iga elusolend veidi šokis ning ettevaatlik.

Väljendades sealsamas mõtteid kanade räsitud seisukorra kohta – puuduvad suled, põletikud, katkised jalad ja vigastatud kehad – tõid farmitöötajad võrdluseks, et vanad inimesed näevad ka halvad välja ning pole neil häda midagi. Kana võib parimatel juhtudel elada kuni 10-aastaseks, need kanad seal olid vaevu aastased ning ei ole võrreldavad vanuritega. Nende kanade räsitud seis ei jätnud kedagi meist külmaks.

Südamepõhjani liigutav teekond puurist paradiisi

Enne farmist lahkumist sai igasse päästetud kanadega puuri tee peale kaasa maisi ning arbuusi janu kustutamiseks. Arbuus kanadele väga meeldib! Sellel päeval oli nende esimene kokkupuude taoliste viljadega ning mitmes puuris taganesid kanad alguses hirmunult nende veidrate toitude eest.  Aeg-ajalt piilusime, kas keegi on juba arbuusi ka proovinud, kuid läks ikka tükk aega enne, kui esimene julge ampsu võttis. Tema eeskujul liitusid teisedki kanad ning uude koju jõudes seisid linnud ahastuses tühjaks näritud arbuusikoorte ümber ning nõudsid juurde. Imeline oli näha, kuidas nad nii kiiresti kohanesid ja üksteise eeskujul õppisid!

Kana esimest korda arbuusi söömas. Foto: Paul-Kristjan Abram

Mina olin tunnistajaks 12 kana uude koju viimisele. Kõik päästetud kanad said endale kirjeldamatult imelised ja mõnusad uued kodud ja nii ka need 12 vaprat, kelle uue elukeskkonna koos tiimiliikmetega üle vaatasime. Uues kodus oli meeleolu juba imehea ning kontrast vana puurikanala kitsa traatpuuriga meeletu. Nüüd, meie teekonna lõpul kana sülle võttes, oli teda raske lahti lasta. Kogu keha ja meelt valdas täielik hingerahu ning mitte ainult sellepärast, et nii suurepärane muutus on lõpuks toimunud nende kanade elus, vaid kana süles hoidmine ja silitamine lihtsalt mingil seletamatul viisil on rahustav. Emotsionaalse olendiga kontakti loomine täidab südame ning ka hooliv side tekib kiiresti – täpselt nagu näiteks koera, kassi või teise inimesega.

Kana uues armastavas kodus. Foto: Paul-Kristjan Abram

Kana tahab teha kanaasju!

Kuni teised kanad veel puuris arbuusi ja maisi näksisid ning omavahel muljetasid, sai minu süles olnud kana hakata tegema oma esimesi samme murul, mis märkis ära tõelise kanaelu alguse – päikese käes mõnulemine, maailma avastamine ja armastust täis vaba elu. Asetasin kana maha ning nagu oli ka aimata, siis ei arvanud tema sellest esialgu midagi. Tõenäoliselt jooksis tema peast läbi nii palju küsimusi ja kahtlusi, et turvalisem oli mitte liigutada. Julgustuseks oli ta ees kõigi lemmikuks saanud arbuusilõik maiustamiseks ning tasapisi hakkas ta oma tiibu sirutama! Kirjeldamatu soojus tekkis südamesse, kui kana hästi ettevaatlikult ühe jalaga maapinda kompas ning seejärel teise jalaga järele astus. Ringi jooksmiseks oli veel vara, kuid esimesed julged sammud olid tehtud ning pärast aastat vaid traatpinna peal elamist, oli pehme ning turvaline pind jalge all. Sellel hetkel tundus isegi uskumatu, et kahjuks ei tähenda iga kana elu aasal tatsamist ja oma kanasõpradega mängimist.

Koos on ikka julgem astuda ning peagi aitasime ka järgmise kana tema seltsi neile eraldatud murulapikesele. Neid koos murul vaadates meenus, millised näevad tegelikult välja täisväärtuslikku elu elanud kanad – kohevate puhvis sulgedega, õnnelikud, kaunid ja enesekindlad! Meie päästetud kanadel on veel pikk teekond minna, aga võib juba ette kujutada, kuidas nad aastate pärast meenutavad aega, mil nad räsituna puurides elanud tööstuskanadena sinna jõudsid ja kui õnnelikult ning läikivate sulgedega nad nüüd mööda suurt aeda ringi promeneerivad.

Hing ja mõistus, mitte masin

Mõrkjasmagus tunne on siiski hinges, sest meist jäi kanalasse maha hoomamatu arv kanu, keda ootab ees äärmiselt kurb saatus. Nende kanade elu jääb palju lühemaks kui see tegelikult peaks olema ning ka see lühike aeg on täis vaeva ja kannatust. Kuigi see on imeline, et 176 kana said võimaluse hakata lõpuks täisväärtuslikku elu elama, on seda tegelikult  kõik kanad väärt. 

Mitte ükski hingeline, tundevõimeline ja intelligentne olend ei vääri terve elu kitsas traatpuuris elamist ning masina kombel sundtööliseks olemist!

Jätkan Nähtamatutes Loomades tegutsemist, et nende lindude kannatused lõppeksid ja nende heaolu paraneks – see sügav kogemus päästeoperatsioonilt jättis unustamatu jälje ja andis nii palju motivatsiooni edasi tegutsemiseks.

FOTOD: Reedel päästeti Eesti ühest suurimast puurikanalast üle 176 halvas seisus kana

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad päästis reede hommikul ühest Eesti suurimast puurikanalast 176 kana, vastasel juhul oleks kanu ees oodanud  hukkamine. Puurikanala elutingimused ei vasta kanade loomuomastele vajadustele, sest linnul on vaid ca A4 jagu liikumisruumi. Kanad viidi uutesse kodudesse, kus nende eest hoolitsetakse ning kus nad saavad elada vabalt ning heades tingimustes

Puuridest päästetud kanad olid halvas seisus. 15 kana tuli viivitamatult veterinaari juurde viia. Paljudel kanadel puudusid suled ja kehal olid märgatavad vigastused kitsa puuri traadist seinte vastu hõõrdumisest. Päästeaktsioonil osalenud loomaarstid hindasid lindude olukorda alla arvestuse, kommenteerides, et selline ei tohiks ükski terve lind välja näha. Paljudel kanadel oli näha ka nokkimisjälgi ja vigastusi, mis on puurispeetavate kanade puhul ruumikitsikuse tõttu tekkiv probleem. Linnud nägid esimest korda päikesevalgust, kuna kinnistes munatootmise puurikanalates puudub neil võimalus õues käia. Kanad olid määratud sügisel hukkamisele, kuid Nähtamatud Loomad sekkus ja leidis lindudele uued kodud.

Kantar Emori kevadise avaliku arvamuse uuringu põhjal ei toeta 75% Eesti elanikest munatootmises kanade puurispidamist. Õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahekanade munade müüginumbrid Eesti jaesektoris on viimaste aastatega kasvanud mitmekordselt. Nähtamatud Loomad kutsub üles teiste riikide eeskujul toetama kanade vabalt pidamist ja loobuma igandlikust kitsaste traatpuuride süsteemist.

“Reedene päästeaktsioon puurikanalast näitas veelkord puurispidamise julma mõju neile tundlikele lindudele. Nad vajavad meie kaitset ja on oluline, et läheksime üle kõrgema heaoluga puurivabale süsteemile. Lindude halb seisukord puurikanalas on paljudele Eesti elanikele olnud motivatsiooniks eelistada vabalt peetavate kanade mune,” kommenteeris Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania juht Mari-Liis Jaik.

Vaata fotosid siit: https://flickr.com/photos/149531277@N03/albums/72157719884432320

Nähtamatud Loomad jätkab koostööd toidusektori firmade, loomakasvatajate ja tarbijatega, et kasvatada loomade heaolu toiduainetööstuse loomafarmides, näiteks põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise lõpetamise osas.

Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis tegutseb loomade heaolu eest tööstuslikus loomakasvatuses. Kõige enam on Nähtamatute Loomade tegevus puudutanud kanade heaolu ning karusloomafarmide keelustamist. Organisatsioon pälvis president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli.