Vanasti olid loomad majapidamises tavaline nähtus. Väga paljud inimesed said toorainet, nagu piima, liha ja mune, toidu valmistamiseks kodulaudast. Tänapäeval on enamus tootmisest suundunud suurtesse farmidesse, kus tootmise maksimeerimise tõttu ei pöörata tähelepanu loomade heaolule. Kuna nüüd on inimestele suur osa tööstuste telgitagustest internetis kättesaadav, teame me kahjuks või õnneks palju loomade praegusest heaolust. Kahjuks just sellepärast, et seda kõike on jube näha, ning õnneks, sest me saame teadlikena loomade heaolu aktiivselt parandada.
Mis on foie gras?
Foie gras’ on üks nendest roogadest, mille tõttu peavad tänapäeval loomad inimese maitsenaudingute pärast kannatama. Tegu on pardi või hane haigestunud maksaga, mis on enda tavasuurusest kümnekordistunud. Maks ise on sildistatud delikatessroaks, kuid maksa andnud linnud on surnud 4-nädalase julma sundtoitmise teel. Kuna foie gras’ saamiseks väärkoheldakse linde, nõrgeneb ka nende immuunsüsteem ja nad võivad kergemalt haigestuda näiteks linnugrippi.
Foie gras‘ farm
Miks peaksid ettevõtted pöörama tähelepanu loomade heaolule?
Tänu infovabadusele teame me loomade saatusest palju ning loomadest hoolimine on muutunud populaarseks. Ülemaailmselt on võtnud suured ettevõtted, nagu McDonald’s ja Subway, endale eesmärgiks puurivaba tuleviku. Nad on lubanud 2025. aastaks lõpetada koostöö tootjatega, kes peavad munakanu puurides. Seega täidetakse tarbijate soov tuua toidulauale ainult heades tingimustes elanud loomade tooteid.
Eelmisel sügisel läbiviidud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei toeta 72% Eesti elanikest munakanade pidamist kitsas traatpuuris ning 67% foie gras’ müüki siinsetes restoranides ja kauplustes. Lisaks sellele on üle 12000 eestlase allkirjastanud foie gras’ müügivastase petitsiooni. Tarbija suhtumine loomavastasesse vägivalda on üsna selge.
Isegi prantslaste suhtumine foie gras’sse on vastandlik.
Maailma kõige suurem foie gras’ tootmine toimub Prantsusmaal, kuid sel aastal on prantsuse meedia andnud teada foie gras’ puudusest, kuna selle müük on vähenenud kuni 40%. Puudujääk tuleneb vähesest tootmisest, kuna märtsis suri Prantsusmaal palju parte linnugrippi, mis on hävitanud linde intensiivselt juba mitmeid aastaid. Kuna linnugripp on nakkav ka inimesele, on foie gras’ tootmine vastutustundetu.
Mitu Prantsusmaa linna on keelustanud foie gras’ müügi, kuna selle tootmine on niivõrd julm. Grenoble linnapea on kutsunud foie gras’d mitte prantsuse uhkuseks, vaid prantsuse häbiks. Isegi prantsuse tippkokad on loobunud eetilistel põhimõtetel foie gras’ serveerimisest.
Prantsusmaa idufirma Gourmey toodab julmusvaba foie gras’d laboris. Kultuurliha tootmine annab inimestele võimaluse nautida liha süütundeta teades, et nende toidu nimel pole loomad pidanud piinlema. Samuti näitab see prantslaste vastuolu foie gras’ tootmisele, kuna isegi nemad ei toeta enda rahvusroa jõhkrust.
Otsus serveerida ainult julmusvabu tooteid näitab ettevõtete vastutustundlikkust. Loomade heaolust hoolimine näitab tarbijale ettevõtte prioriteete ning valikut tuua klientidele ainult parima kvaliteediga tooteid. Seega on julmusvabade toodete esitlemine mitte ainult loomadest, vaid ka oma klientidest hoolimine.
Ka Uku Suviste on küsinud: “Kas mõneminutiline maitseelamus toidulaua taga on väärt kellegi piinamist terve tema elu?”
Loe täpsemalt foie gras’ tootmisest ja allkirjasta petitsioon siin: https://foiegras.nahtamatudloomad.ee/.
Sigade elu kujutatakse meedias ja lasteraamatutes endiselt sama idülliliselt, kui paljud võib olla oma lapsepõlvestki mäletavad. Pilt sellest, kuidas emis pikutab põhuhunnikute vahel ja imetab pisikesi põrsakesi ning seejärel saavad pojad ema kaisus puhata või ringi hullata, on kahjuks Eesti sigade jaoks aga kõike muud kui reaalsus. Sigade tegelik elu Eesti tööstusfarmides on täis õudusi, mis võivad ka tugevaima inimese südame kildudeks purustada. Üheks kõige kurvemaks võib pidada emasigade ehk emiste elu.
Emis veedab terve imetamiseks ettenähtud aja metallvõrede vahel, kus puudub igasugune võimalus normaalseks kokkupuuteks oma järeltulijatega.
Praktikaid, mida emiste peal kasutatakse, peetakse loomade suhtes ühtedeks julmimateks. Elu kitsastes tingimustes betoonseinte vahel ei ole kellelegi kerge, ent võrreldes nuumsigadega ehk sigadega, keda kasvatatakse otse söögiks, on emiste elu kordades pikem ja veel palju piinarikkam.
Tänapäeva emise elu koosneb puurivõrede vahel puhkepausideta tiinustest, seemendamistest ja poegimistest. Suure osa oma õnnetust eksistentsist veedab emis nii kitsas puuris, et ei saa isegi ümber keerata. Poegadega kokkupuude toimub läbi metallvõre, mistõttu ei saa ei emis ega põrsad järgida oma instinkte, mis loomulikes tingimustes ema oma järeltulijatega nii tugevasti seovad.
Imeline ootus
Selleks, et emis jääks tiineks, pannakse ta väikeste võrede vahele, mida kutsutakse seemendussuluks ja kus hoitakse teda kuni kuu aega. Jah, lugesite õigesti – emis veedab kuu aega väikeste võrede vahel, kus ta ei saa liigutada ega ümber pöörata, ta peab elama iseenda väljaheidete sees. Ja seda ainult selleks, et teda oleks lihtne seemendada ehk kunstlikult viljastada. Farmerid põhjendavad seda sellega, et kui loom ringi ei liigu, on lihtne vahet teha, milline emis kus asub. Liikumisvõimaluse pakkumine tähendaks, et seakasvataja peaks emiseid kõrvalipikute järgi eristama, mida peetakse seatööstuses liiga suureks lisapingutuseks.
Emis on viljastamise perioodil kuni kuuks ajaks surutud piiravate võrede vahele vaid sel põhjusel, et sead ei vahetaks omavahel kohti ja farmeril oleks lihtne neil vahet teha ja neid seemendada.
Esimesed hetked koos
Umbes kaks nädalat enne arvatavat poegimist asetatakse emis emisepuuri põrsaste sündi ootama. Emisepuuri tingimused ei ole sugugi paremad kui seemendussulus.
Emis ootab liikumatult traatvõrede vahel oma põrsaste sündi umbes kaks nädalat.
Kui aeg kätte jõuab, sünnitab emis umbes 11 poega. Sigade emainstinkt on tugev ning emis soovib oma poegi näha, lakkuda ja tervitada. Paraku jääb ta aga kogu imetamisperioodiks kitsasse metallpuuri, nii et normaalne kokkupuude poegadega on täielikult välistatud.
Lisaks vaimsetele kannatustele tekitab ühes asendis lamamine emistele haavu ja lamatisi, pidevat valu ja meeleheidet. Ebamugavus, frustratsioon ja valu on sageli nii tugevad, et emised hakkavad enda pead vastu metallvõresid peksma ning neid närima. Samuti on tavaline, et emised proovivad meeleheitlikult ennast vastu puuri esiosa pressida, et nad ei peaks oma väljaheidete sees lamama.
Enne nädalaseks saamist lõigatakse põrsastel ära sabad ning võib toimuda ka kastreerimine. See hetk on emisele eriti raske, kuna protseduurid tehakse sealsamas emisepuuri kõrval ning põrsad karjuvad südantlõhestavalt ema abi järele, emisel on aga võimatu oma lapsi kaitsta.
Umbes nädalavanusel põrsal lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ära saba.
Õudusunenägu algab uuesti
Põrsad võetakse ema puuri juurest harilikult ära 28 päeva vanuselt, mõnikord varem. Enamikest põrsastest saavad nuumsead, kelle eluiga on kuus kuud. Paar päeva pärast põrsastest võõrutamist pannakse emis tagasi kitsasse seemendussulgu, kus kogu õudusunenägu otsast peale algab.
Sead on loomult väga seltsivad loomad, kelle suhe oma järglastega normaalsetes tingimustes on kompleksne ja hoolitsev. Teadlased on avastanud üle 20 eri tähendusega häälitsuse, mida sead teineteisega suhtlemiseks kasutavad ning osadest ema häälitsustest saavad ka juba vastsündinud põrsad aru. Kas pole armas fakt, et imetavatel põrsaemadel on kombeks isegi oma lastele lausa laulda? Tööstusfarmis ei saa emis aga isegi oma poegade poole vaadata, pisemaid põrsaid soojendada ega kaitset pakkuda.
Sigadel on pikaajaline mälu ja kogu elu jooksul ei unusta emis ilmselt ühtegi pesakonda. Emise eluperiood on küll pikem kui nuumsigadel ning ulatub paari aastani, aga võime ainult ette kujutada, et ilmselt sooviksid nad surra varem.
Vanus: ~8-9 kuud Sugu: isane Suurus: väike/keskmine Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud
Tofik on rõõmus, maias ja ülemeelik kutsikas, kes vajab palju tegelemist. Tofik on ilmselt corgi ja taksi sugemetega kange sell, kes vajab tugeva iseloomuga pereliikmeid, kes oleksid valmis panustama aega tema treenimisele.
Ilmselt on Tofiku noorde ellu mahtunud nii mõnigi pelutav hetk, sest vahel on näha, kuidas ümbritsevad igapäevased asjad või esemed teda hirmutada võivad.
Tofikule meeldivad inimesed väga, kuigi mehi võib ta esialgu natuke peljata, aga enamasti möödub see kiiresti.
Kutsikale kohaselt sooviks Tofik kõike närida ning keelatud tegevustest eemale juhtimiseks naudib aju stimuleerivaid mänguasjadega (näiteks nuuskimis- või lakkumismatt või peidetud maiustega mänguasjad) tegelemist.
Artikkel ilmus 03.10.2024 Delfi/EPLi arvamusrubriigis – https://epl.delfi.ee/artikkel/120326237/mtu-nahtamatud-loomad-tegevjuht-toitu-peab-tootma-aga-loomade-piinamine-tuleb-lopetada
Foto: Delfi Meedia kollaaž
Eile avaldas ERRi „Pealtnägija“ värsked kaadrid Eesti suurest puurikanalast, kust nägime lindude kohutavaid elutingimusi, ruumipuudust ja üksteise otsas hunnikus kanu. Reaktsioon sellisele loomade kohtlemisele on suhteliselt ühtne – see ei ole vastuvõetav.
Ühtlasi on täiesti mõistetav, et selliste loomapiinamise piltide ja videote nägemine tekitab soovi pea ära pöörata. See sama instinkt annabki märku, et meile läheb ühiskonnana väga korda, et teised elusolendid ei piinleks. Vastasel juhul oleks meil ükskõik sellise piinamise ja kannatuse nägemisest ja seda saaks tuima tundega edasi vaadata nagu mis tahes muud neutraalset infot.
Kanade puurispidamisega munatööstuses oleme õnneks probleemi ees, mis on õige poliitilise otsuse korral ka mõistlikult lahendatav. Enamus Euroopa Liidu riikidest on Eestist juba palju kaugemal kanade puurispidamisest loobumisel. Üleminek vabapidamise süsteemidele tähendab näiteks õrrelpidamist, vabaltpidamist või mahemunade tootmist.
Need kolm pidamisviisi täidavad juba praegu üle poole ELi munaturust ja on lähiaastatel mastaapselt kasvamas. Eestis on praegu veel ca 80% kanadest puurides, seega oleme selle julma pidamisviisiga ajale jalgu jäämas.
Mis olukorra lahendaks?
Nähtamatute Loomade rahvaalgatus kanade puurispidamise keelustamiseks kogus rekordilised 21 421 digiallkirja. Selle tagajärjel on regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman esitanud Riigikogu maaelukomisjonile ettepaneku kanade puurispidamine keelustada.
Võib tunda vaid rõõmu, et see nii kaugele jõudnud on, kuid tehtud ei ole veel miski ja mõneti suurem töö on isegi veel ees. Praegu on tegu vaid ettepanekuga, hetkel veel siduvat kaalu sel ei ole. Meil on aga võimalik piisava huvi ülesnäitamise korral aidata sellest ettepanekust teha reaalsus.
Märkimist väärib ka värske ajastu Eesti põllumajanduspoliitika suunamises. On suur asi, et regionaal- ja põllumajandusminister seisab lisaks loomakasvatuse huvidele ka loomade heaolu parandamise eest. See uus tuul mõjub eriti värskendavalt olukorras, kus Eesti munatööstuse puurikanalates 600 000 kuni miljon lindu vajab väga muutust.
Värske paljastus
Puurikanala omanik ja riikliku järelvalve esindaja ütlesid mõlemad „Pealtnägijas“, et fotod ja videod, mis tavavaatajat šokeerivad, on tegelikult tavapärane vaatepilt neile vähestele, kes igapäevaselt puurikanalate siseeluga kursis on. Murekoht ongi selles, et tarbija eest on see tegevus niivõrd varjatud ning turundusega jäetakse puuris peetavatest kanadest muljet kui õnnelikest rõõmsalt murul siblivatest lindudest.
Reaalsuses näeme puurikanalas, kuidas neil lindudel on kitsas traatpuuris nii vähe ruumi, et nahk on sulgedest vastu puurivõresid ja teisi linde paljaks hõõrutud. Need paljad linnud peavad ronima üle teiste surnud kanade laipade, et toiduni pääseda. Linnud ja munad on kaetud parasiitidega.
Juba selles kirjelduses on rohkem, kui enamik meist lubatuks peaks. Selline on aga Eesti puurikanalate igapäev.
Mäletan seda tunnet, kui käisin esimest korda puurikanalas. Olgugi, et teadsin enamvähem ette, mida oodata, on seal kohapeal esmalt meeletu müra, tolm ning puurideni jõudes ei suuda silm kinni püüda neljal puurikorrusel olevat meeletult suurt hulka kanu, kes ruumikitsikuses kannatavad. Neid on ühes farmihoones ca 50 000. Jõuamegi olemusliku probleemini – sellise tootmisviisi juures ei ole võimalik kanade heaolu tagada ega käitumuslikke vajadusi täita.
Ühiskond toetab vabapidamist
Euroopa on puurispidamisest loobumisel palju kaugemal kui Eesti. Seega on põhjust head meelt tunda, et regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman on mõistnud probleemi sügavust ning on lubanud järgmise aasta alguses esitada Riigikogule eelnõu kanade puurispidamise keelustamiseks.
Küll aga pole midagi kindel, sest ministeeriumid peavad eelnõu kooskõlastama ning riigikogu selle toetuseks hääletama. Avalik huvi olukorra paranemiseks ja keelustamise toetamiseks on suur. Avaliku arvamuse uuringute järgi toetab 78% Eesti inimestest puurides kanapidamise keelustamist.
Seda avalikku huvi näitavad ka toidupoodide üha kasvavad vabapidamismunade müügiosakaalud. Mõnekümnesendiline hinnavahe tähendab munatootmisviiside osas meeletut erinevust kvaliteedi ja lindude heaolu osas.
Piinamine tuleb lõpetada
Kanade puurispidamise jõhkruse nägemine on lükanud rattad käima, et Eesti munatootjad liiguksid vabapidamisviisidele. Kuskilt läheb piir – ja puurikanalad on selle ületanud, pidades sadu tuhandeid kaitsetuid linde kohutavates tingimustes, mis päevavalgust ei kannata. Saame aru, et rahaline kokkuhoid, mis tähendab loomade piinamist, ei ole mõnesendist säästu väärt.
Teised Euroopa riigid, kus juba on munatootmises vabapidamisele üle mindud, ei ole kaotanud toidujulgeoleku tagamises või kohaliku munaturu mastaapides – pigem on see üleminek aidanud kohalikel munatootjatel kohaneda turuvajadustega.
Loomade heaolu on väärtuspõhise küsimusena üha rohkematele inimestele oluline teema, mis taustal suunab nii tarbimisvalikuid kui poliitilisi eelistusi. See on tugevalt seotud kasvava keskkonnateadlikkusega, mis vaatab jätkusuutlikuma tuleviku poole, kus lisaks majanduse heale seisukorrale on ka looduse ja loomade heaolu tagatud.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad tõi täna ETV saates “Pealtnägija” avalikkuse ette sel suvel anonüümsete autorite poolt kogutud julmad kaadrid Eesti puurikanala igapäevaelust. Pildi- ja videomaterjal paljastab kanade kohutavad tingimused meie tööstusfarmides.
“Filmitud pildid ja videod puurikanalast on raske vaatamine, sest keegi meist ei tahaks uskuda, et munalettidel olevad munad puurides nii julmal viisil toodetud on. Eesti suurtootja on läinud kõvasti alla lati. Videotelt näeme, kuidas kanad ronivad üle laipade, et söögini jõuda. Nad on kitsas puuris sulgedest paljaks hõõrutud ja vigastatud. Eesti elanikud ei toeta sellist julma loomapiinamist,” kommenteeris olukorda organisatsiooni tegevjuht Kristina Mering.
Eesti puurikanad
Eestis peetakse ca 80% kanadest puurides. Euroopa Liidus vaid Maltal peetakse rohkem – ülejäänud Euroopa riigid on astunud suuri samme puuridest loobumise suunas.
“Meie roll loomakaitseorganisatsioonina on seista loomade heaolu eest. Kui meile saadeti materjal salaja filmitud Eesti puurikanalast, siis pidasime väga oluliseks seda avalikkusega jagada. Tarbijad ei saa langetada teadlikke otsuseid, kui tööstuslikud puurikanalad turunduse abil oma tootmisest absurdselt vale mulje jätavad,” selgitab Mering otsust pakkuda neid kaadreid Mihkel Kärmasele saatesse “Pealtnägija”.
Tänu Nähtamatute Loomade petitsioonile kanade puurispidamise keelustamiseks Eestis, mis kogus 21 421 digiallkirja, on regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman järgmisel aastal esitamas Riigikogule eelnõu, et puurid keelustada. Riigikogu peab algatust toetama, et seadus saaks jõustuda.
“Nähtamatud Loomad jätkab tegevust, et kanade puurispidamine Eestis keelustada. Järgmise sammuna organiseerime Eesti ajaloo suurima päästeaktsiooni sellesse puurikanalasse, kust filmitud videod näitavad kanu erakordselt kehvas seisus. Tänu annetajate toele saame need linnud piinadest päästa ja uutesse hoolivatesse kodudesse viia,” lisas Mering.
Annetusi kasutame lisaks nende konkreetsete kanade päästmisele ka kõigi teiste kanade päästmiseks läbi puurispidamise keelustamise.
Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis tegutseb loomade heaolu nimel tööstuslikus loomakasvatuses. Kõige enam on Nähtamatute Loomade tegevus puudutanud kanade heaolu ning karusloomafarmide keelustamist. Organisatsioon on pälvinud president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli.
Munatööstuses on puuris peetavate kanade elu täis piina ja kannatusi ning nende elu muudab veelgi raskemaks, et nad hukatakse nii pea, kui nende munatoodang langema hakkab. Kuigi nende kanade kehad on intensiivsest munemisest väga kurnatud, võib nii mõnigi neist veel mitmeid aastaid elada. Oktoobris 2024 organiseerib Nähtamatud Loomad suure päästeaktsiooni, et võimalikult paljud kanad julmast hukkamisest päästa ja hoolivatesse uutesse kodudesse viia.
Annetuste toel päästame kanad just sealt samast farmist, kus jäädvustasid jõhkraid kaadreid anonüümsed loomasõbrad ja mis šokeerisid kogu Eestit 2. oktoobri “Pealtnägija” saates. Vaid Sinu abiga saame need samad kanad halbadest tingimustest ära tuua, viia esimest korda puurikitsikusest päikesevalguse kätte ja anda võimalus elada elu, mida iga elusolend väärib. Mida rohkem annetusi kogume, seda rohkem elusid saame päästa. Projekti oluliseks osaks on rääkida nende kanade lugu, et läbi kasvava teadlikkuse kasvatada avalikku toetust kanade puurispidamise keelustamisele, mille üle arutlemine käesoleval sügisel Riigikogus otsustavasse etappi on jõudnud.
Intensiivtööstuses koheldakse kanu kui munatootmismasinaid ja ei arvestata nende lindude loomulike käitumisvajadustega. Nad ei saa kunagi kraapida toidu otsimiseks pinnast, omaette pesas muneda, sulestiku puhastamiseks liivavanni võtta või istuda õrrel, kus nad ennast turvaliselt saaksid tunda. Need on kanale olulised vajadused, mille rahuldamise võimalused on neilt puurisüsteemis ära võetud. Peale tegevusvõimaluste puudumise on nad mitmekümne kaupa puuridesse surutud, kus ühe kana kohta on seaduse alusel ruumi kõigest umbes A4 paberilehe jagu. See kõik tekitab lindudes stressi, mistõttu võivad nad nõrgemaid puurikaaslasi nokkima hakata. Kuna nõrgematel kanadel pole võimalik kitsas traatpuuris kümnete lindude keskel kuhugi varjuda, kannatavad nad pidevalt hullunud puurikaaslaste vägivalla all.
Tööstuskanad on aretatud munema oma elu esimeses pooles umbes 300 muna aastas. Juba üle aasta vanuselt on nende kehad nii kurnatud, et nad ei suuda enam munatootja nõudmistega sammu pidada. Kõik linnud hukatakse piinarikka gaasitamisega ning vahetatakse nooremate isendite vastu välja. Munakanad on nii hapras seisus, et nende liha ei lähe inimestele söögiks.
Koos saame need tundevõimelised ja targad linnud julmast saatusest päästa. Kanade eluiga võib ulatuda kümnekonna aastani, kuid aretuse ja piinarikaste elutingimuste tulemusena ei pruugi need kanad enam kaua vastu pidada. Samas võivad vastupidavamad isendid veel mitmeid aastaid elada. Heade annetajate abiga pakume võimalikult paljudele kanadele, kes on väheneva munemisvõime tõttu munatöösturi jaoks väärtusetuks muutunud ja keda lähinädalail ootaks novembris ees hukkamine, uue võimaluse elu nautida, viies nad elama kodudesse üle Eesti. Seal teevad nad oma elu esimesed sammud maapinnal, tunnevad värsket õhku ja päikesepaistet ning tuult oma sulgedel ja kuulevad looduse helisid. Nad ei ole kunagi varem midagi sellist kogenud. Enam ei kosta nende kõrvu päevast päeva vaid sadade teiste kanade kaagutamine ja silmi ärritava ammoniaagihaisu asemel saavad uues kodus mulla ja muru lõhna tunda.
Tasapisi harjuvad linnud oma uue koduga ja igaühel ilmnevad tema iseloomuomadused, mõni neist võib isegi inimesi usaldama hakata ja paitusi ning süles olemist nautida. Aga mis peamine, neil kõigil oleks siis võimalus vabalt tiibu sirutada, liikuda, päikest nautida, mullas kraapida, toitu otsida, pesal istuda ja liivavanne võtta nii palju, kui hing ihaldab. Enam ei sõltu nende olendite väärtus sellest, kui palju mune nad toodavad, vaid saavad hoolt ja armastust lihtsalt selle eest, et on kanad, kes väärivad loomulikke elutingimusi nagu kõik teised loomadki.
Ole osa Eesti suurimast kanade päästeaktsioonist ja osale annetuskampaanias, et saaksime võimalikult paljud linnud julmast elust ja piinarikkast hukkamisest päästa. Me ei saa küll korraga päästa kõiki kanu, kes praegu Eestis puurides elavad, kuid iga elu on oluline. Otseselt saame selle aktsiooniga aidata päästetud kanu, kes saavad uue võimaluse elule uutes kodudes, aga kaudselt teeme seda kõigi puuris elavate kanade heaks. Kui kogume rohkem ressursse, leiame kodud nii paljudele kanadele kui võimalik.
Kanade päästmise kulude hulka kuulub hein, toit, veterinaarkulud, transport, vajalikud vahendid lindude heaoluks autosõidul ja hilisemad turunduskulud, et jutustada nende lindude lugu avalikult meedia vahendusel. Nii saame hoolitseda selle eest, et tänu Nähtamatute Loomade päästeaktsioonile ei jääks puuris peetavate kanade kannatused varjatuks ja kasvava avaliku toetuse tuules saaksime liikuda puurispidamise keelustamise poole Eestis.
Need päästetud kanad aitavad jutustada puuris peetavate kanade lugu ning näidata inimestele, kui õnnetu nende saatus on. Projekti oluliseks osaks on valguse heitmine varjatud puurikanalatele ja lindude elutingimuste heaoluprobleemidele, kes elavad kitsas puuris umbes A4 suurusel pinnal. Vastasel juhul hukataks need linnud vaikuses ja keegi ei kuuleks nende kannatusi. Ärme lase sel juhtuda – toome need nähtamatud loomad nähtavale.
Need pildid ja video, mida siin blogipostituses näed, on tehtud juuli lõpus ühes Eesti suurimas puurikanalas. Need kanad on puurides kannatamisest muutunud nii kurnatuks, et tööstus soovib neist vabaneda ning nad saadetakse loetud päevade pärast hukkamisele.
Avanenud on erakordne võimalus sekkuda ning tegutsedes kiiresti, saame päästa needsamad kanad puurielust ja julmast hukkamisest.
Tema on üks neist kanadest, kelle elu on võimalik päästa ja igaveseks muuta.
Aega on loetud päevad. Mida rohkem annetusi koguneb, seda rohkem kanu saab päästetud. Päästetud kanad, kes praegu veedavad oma viimaseid nädalaid kitsastes puurides, viiakse elama peredesse, kes neile sobivad tingimused loovad. Need kanad pole kunagi näinud päikest, sirutanud oma tiibu ega tundnud maapinda. Mida rohkem raha kogume, seda rohkem kanu saame päästa ja hoolivatesse kodudesse viia.
Kahjuks ei saa me aga päästa kõiki puurides kannatavaid sadu tuhandeid kanu. Seepärast on vaja raha ka selleks, et rääkida nende kanade lugusid ja paljastada puurispidamise julmus. Eesmärgiks on keelustada kanade puurispidamine, et tulevikus ei peaks ükski kana nii kannatama.
Sinu annetus võib päästa just tema elu.
Sinu annetust kasutatakse:
Pildil nähtud kanade päästmiseks:
Kaubikute rent ja kütus: Suur hulk kanu tuleb transportida mitmesaja kilomeetri kauguselt.
Transpordiboksid ja -vahendid: Kanade mugavuse ja ohutuse tagamiseks on vaja spetsiaalseid puure.
Loomaarsti tasud ja ravimid: Paljud kanad vajavad pärast päästmist kohe arstiabi.
Kõigi Eesti puurikanade päästmiseks:
Varsti otsustatakse Riigikogus, kas keelustada kanade puurispidamine. Kanad vajavad rahva tuge, et poliitikud toetaksid keelu kehtestamist. Laiaulatuslik teavituskampaania on vajalik, et tööstuse lobistide hääl ei oleks loomade eest seisvate inimeste omast tugevam.
Kampaaniategevused, nagu reklaamid, artiklid ja videod, aitavad tuua kanade kannatused avalikkuse ette ning suurendada toetust keelule. Seetõttu on vajalik kasutada kogutud annetusi laiaulatuslike turundustegevuste jaoks, et kõik Eesti inimesed saaksid teada, kuidas kanad puurikanalates kannatavad ja saaksid näidata toetust kanade puurispidamise keelustamisele.
Aitäh, armas annetaja, et oled inimene, kes ei lase ebaõiglusel võita ja päästad need süütud elud. Tänu Sinusugustele inimestele muutub maailm paremaks kohaks nii paljude elusolendite jaoks.
Kui see film esmakordselt Eesti kinodesse jõudis, siis kutsuti Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering sellele sissejuhatust tegema. Jagame siinkohal teiega Kristina avakõne “Gunda” linastustel:
Tere õhtust! Olen Kristina Mering, loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad asutaja ja eestvedaja. Igapäevatöös tegelen just nende loomade heaoluküsimustega, keda me hetke pärast siin mu selja tagant suurelt ekraanilt koos nägema hakkame.
Mul on suur rõõm tänast Victor Kossakovsky “Gunda” linastust sisse juhatada, sest me hakkame nägema midagi imelist.
“Gunda” – kaader filmist
“Gunda” puhul on oluline mainida, et see on üles filmitud väikefarmides ja farmiloomade varjupaikades, mis loob sellele filmile konteksti, kus see on vaadatav. Nt “Gunda” osa on filmitud Norras, Oslo lähedal ühes väikefarmis. Valdav osa farmiloomadest paraku ei ole ligilähedaseltki sellistes tingimustes, aga tööstusfarmidest ja tapamajadest filmi vaadata ei ole ilmselt kellegi meie esimene südamesoov. Need filmid on olemas ja need on rasked, aga täna me näeme farmiloomi hoopis teistel tingimustel. Näeme neid tegutsemas neile sobivas ümbruses, tegelemas neile liigi poolest huvi pakkuvate tegevustega, võimalusega liikumiseks (sest see võimalus paraku tööstusfarmides ei ole tagatud).
“Gunda” on filmi esimese poole osas iga farmilooma unistus. Kahjuks tihti küll kättesaadamatu unistus, aga farmiloomade varjupaigad on selles mõttes praeguses ühiskonnas oaasid, kus tööstusfarmide loogika lakkab toimimast, kus farmidest päästetud loomad saavad suurel maa-alal enda tingimustel tegutseda ja kus kedagi ei hukata tema liha või muu tõttu. Eestis asub sarnane paik Pärnumaal, kuid ka Soomes ja Leedus on sellised kohad. Iga kord, kui olen neid paiku külastanud, tunnen, et lahkun uue inimesena, sest see lootus, mida need kohad süstivad ja see loomateraapia mõju, kui saad aega koos nende ägedate tüübikestega veeta, on kirjeldamatu tunne. Kõige toredam näide on külastusest farmiloomade varjupaika Leedus nimega Try,s paršeliai, kus päästetud kanadele oli rajatud maapinnast ülestõstetud kanakuudi alla eraldi liivavanni võtmise alakene, kus nad ennastunustavalt sulgede sugedes ennast liivas vannitasid.
Tulles tagasi võrdluse juurde farmiloomade elust tööstusfarmides ja sellest, mida me näeme “Gundas”, siis Kossakovsky aitab ehitada meie teadvuses midagi ilusat – seda helget arusaama, kuidas need loomad toimetavad omal moel, oma huvidega, oma eelistustega, oma liigiomaste kiiksude ja vajadustega. Nad on ise, nad on indiviidid. See on palju ilusam kontseptsioon, kui see, millega me praegu igapäevatöös tegeleme Nähtamatutes Loomades, kui võitleme selle eest, et loomakasvatuses väheneksid loomade kannatused, kui reaalsuses seaduse silmis on need loomad täna asjad, esemed, vara, omand. Sel nädalal tuli see eriti selgelt esile, kui sattusin ühel maaeluministeeriumi ümarlaual vestlusesse Eesti loomakasvatajate esindajaga, kes pidas liiga radikaalseks isegi ideed, et Eesti piimalehmad võiksid välja saada ja mitte olla terve elu ja aastaid järjest laudas kinni võimaluseta liikuda ja värskes õhus olla.
“Gunda” puhul on raske jätta mõtlemata John Bergeri ideele ta esseest “Why Look at Animals?” – Berger toob kriitilise noodina välja, et me ühiskonnana ei näe enam loomi nende enda tingimustel ja nende enda perspektiivist. Kui kunagi nad olid meie kaaslased, inspiratsioon esimestele kunstiteostele, kellele me vaatasime silma ja nad vaatasid meile vastu, siis nüüd on küll osad inimkaaslejad, kellega see toimub, aga valdav osa meie planeedi loomadest on kaugel tööstusfarmides, suurtes ligipääsmatutes hoonetes, kus meil ei õnnestu neid näha. Ja kui me neid ka peaksime mingil põhjusel nägema, siis me ei oska enam neisse kuidagi suhtuda peale tooteks mõtlemise või esemestamise, sest lihatööstuse suurte reklaamieelarvete poolt ratsionaliseerimine on oma jälje väga sügavale jätnud. Põhimõtteliselt võib öelda, et meie suhted loomadega on suuresti nässus.
Kui ma lõin organisatsiooni, mis tegeleb nende loomadega, keda me hetke pärast vaatama hakkame, siis ma panin sellele nimeks Nähtamatud Loomad. See tundus paslik olukorras, kus nt Eestis hukatakse aastas ca 20 miljonit farmilooma, aga me ei näe neid sisuliselt kuskil. Eesmärgiks on eksju jõuda olukorrani, kus situatsioon on muutunud ja peame organisatsiooni nime ära muutma. “Gundat” vaadates sain aru, kui väga Kossakovsky NÄGI SISULISELT neid loomi. Siin filmis on nii palju armastust, armastavat nägemist. Ja seda mitte kuidagi imalal või väljakannatamatul moel, vaid siiralt ja puhtalt. Kaamerakeel räägib millestki puhtast, heast, rikkumatust, omal viisil tegutsevatest süütutest loomadest. See viis, kuidas seda filmi jutustatakse, on tabanud mingit sügavamat nooti inimolemuses. Seda tundmust, mis meil kõigil on, aga mis täiskasvanuna tihti varjatuks jääb – see tunne, et me kõik hoolime loomadest, instinktiivselt tahame neid kaitsta, kui näeme, et keegi neile liiga teeb. Me tajume nende süütust, puhtust ja seda, et loomad vajavad, et me oleksime nende heaolu eest väljas, võitleksime nende hea elu ja kohtlemise eest, sest neil endil pole mingit võimalust seda teha.
“Gunda” on mustvalge ja ilma dialoogita film, aga põnevust ja tegutsemist jagub seal rohkem kui ette kujutada. Ma arvan, et valik see mustvalgelt üles filmida on väga hästi põhjendatud. Kossakovsky läheb “Gundaga” kino sünni juurde tagasi, kui filmid olidki mustvalged. Ta toob välja, et värvid võivad olla teatud lugude juures liiga tähelepanu kõrvale juhtivad. Erksad looduse värvid taustal või isegi vastsündinud põrsaste intensiivne roosa on nii armsad ja Kossakovsky ütles, et ta ei tahtnud publikut selle kerge võttega võluda – ta tahtis, et me vaatajatena keskenduksime nende olemusele, nende tegutsemisele, mitte ainult nende armsale välimusele, mis võtaks fookust ära nende muudelt väärtustelt.
Võttetiim ehitas filmimise jaoks täpse koopia Gundale kodusest laudast, kus nad said relsside pealt filmida 360-kraadi ulatuses. See tähendas, et võtettiim oli väljas ja ei seganud Gundat, ainult kaameraobjektiiv oli laudas sees. Eriti lugupidav filmitegemine.
Kui me jõuame nüüd selle olulise küsimuseni, et mida see film meile öelda tahab, siis selles osas on kindlasti nüüd umbes kella 9ks õhtul teil kõigil oma arusaam. Kossakovsky enda sõnadega toob ta välja dokumentalistikat kui suurepärast tööriista, et rääkida maailmas toimuvatest reaalsetest asjadest, mida me tihti ei näe või ei taha näha või mille suhtes oleme ühiskonnana kokku leppinud, et lubame endale privileegi neid teemasid mitte näha.
“Gundaga” lähtus režissööri mõttest, et me näeks loomi kui tundevõimelisi elusolendeid, ja et me kaaluks ideed, et nad on eneseteadvusega ja iseloomudega olendid. Kossakovsky, kes on filme teinud 70ndatest alates ja kelle portfoolio on väga imetlusväärne, on öelnud, et Gunda on talle kõige isiklikum ja kõige olulisem film, mis ta kunagi teinud on. Ja ausalt? Seda on näha. See TUNNE, mis hakkab nüüd kohe jooksma, tuleb nii selgelt esile. Isegi, kui ühtegi sõna ei räägita ja kui film on mustvalge.
Need kaadrid tööstusfarmist puurielust päästetud räbalas seisukorras kanadest, kes esimesi samme värskes õhus ja maapinnal teevad, paigutuvad ilmselt kohe kino kullavaramu hulka. Esimesed sammud pärast kitsast ja piinarikast elu puuris, päästetud halvast elust ja veel hullemast hukkamisest ja aeglasest surmast gaasikambris. See viis, kuidas see lahti rullub kinolinal, on väga võimas.
Filmi lõpp toob meid unistusest maa peale tagasi. Ja ma loodan, et kui filmi vältel Sinus tekivad mõtted enda suhtumise või valikute osas, mis puudutab farmiloomade elu, siis ma kutsun üles – ära pelga neid mõtteid ja see sisemine hoolimine, mis meis kõigis olemas on ja mida “Gunda” kindlasti paratamatult ka esile toob, on pigem meie tugevus ja seda ei tasuks maha vaikida või kuhugi küünilisuse taha varjata, et mitte välja näidata oma hoolimist. Kossakovsky on teinud inimkonnale (ja ka loomadele) suure teene “Gundaga”, sest aitab meil uuesti ühendusse astuda sisemise hoolivusega, mis tihti muidu ei pruugi kõlapinda leida. Laseme sel mõjuda. Kogeme seda ausalt ja ilma ratsionaliseerimata, miks ikka loomi on hea mõte tööstuslikult kasvatada või muude mõteteta.
Kui Sa pärast filmi tunned, et tahaksid rohkem teada, kuidas oma panus anda, et teistel Gunda-sarnastel loomadel elus paremini läheks, siis oleme kaasa võtnud materjale Nähtamatute Loomade poolt, mis annavad praktilisi soovitusi selle jaoks. Hea on see, et igaüks saab anda panuse. Ja positiivseid muutusi on juba näha, näiteks puurispeetavate kanade arvu vähenemises Eestis.
Aitäh kuulamast ja soovin kõigile võimsat järgnevat poolteist tundi “Gunda” seltsis.
Eesti taasiseseisvumise aastapäeva pidustuste taustal tabasin ennast mõtisklemas selle üle, kui erakordselt hea on elada tänases vabas Eestis. Ma südamest loodan, et see ei muutu mitte kunagi.
Ettearvamatud olukorrad maailmas, olgu selleks näiteks koroonapandeemia või Vene-Ukraina sõda, sunnivad siiski endale tunnistama, et see tänane helge elu võib järsult muutuda. Kriis ei hüüa tulles! Kas ma olen selleks valmis? Kas Eesti on selleks valmis?
Naise ja emana ütlen ausalt, et ma siinjuures ei mõtle liiga palju sellele, kas NATO ikka tuleb meile sõjalise konflikti korral appi või kui hea ettevalmistus on meie Kaitseliidul. Pean silmas hoopis eluks vajalikku – toidu olemasolu ja kättesaadavust mistahes olukorras. Ilma interneti ja toimivate pangaautomaatideta saame ilmselt päris pikalt hakkama, kuid tühi kõht annab endast üpris kiiresti märku. Kas Eesti inimeste toidujulgeolek on ikka tagatud, kui ootamatult peaks midagi katastroofilist juhtuma?
Tugev riik peab suutma kindlustada oma elanikud toiduga. Jah, meil on Eesti Varude keskus, kes haldab hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning vajadusel kasutusele võtmist. Riigi valmistoiduvarud on hulgi- ja jaekauplejate ning suurtootjate ladudes. Kogused arvestusega, et sellest piisab suuremahulise hädaolukorra korral 10 protsendi Eesti elanikkonna toitlustamiseks ühe kuu jooksul ja see on mõeldud kasutusele võtmiseks viimase abinõuna, kui muud võimalused inimeste toitlustamiseks on ammendunud. Seega, näiteks sõjaolukorras riigi varudele kindlasti lootma jääda ei saa.
Siinkohal on eluliselt oluline kohalik põllumajandus ja toidutootmine, et me ei jääks nälga impordivõimekuse puudumisel. Õnneks on meil strateegilistes toiduvaldkondades isevarustatus päris hea, aga murekoht on hoopis see, et meie põllumajandus konsentreerub. Suurtootjad muutuvad aina suuremaks, väiksemaid jääb järjest vähemaks. Näiteks katab kanalihaga Eesti turu sisuliselt üks ettevõte. Suur enamus munadest tuleb kokku neljalt tootjalt. Klassikalised Eesti põllumehed ei jõua nendega sammu pidada. Nad ei tule enam ots otsaga kokku, nad mattuvad bürokraatia alla ja nende jaks saab otsa.
Suurettevõtted lubavad küll tõhusust, saagikust, piisavat toodangut, et toita näljane elanikkond, aga mis neist tegelikult saab, kui olukord muutub raskeks? Kas nad suudavad tagada toiduvarud ka siis, kui tarneahelad katkevad, kui söödad ja väetised enam kohale ei jõua, kui riigi erinevad piirkonnad okupeeritakse, kui suurtes tootmisettevõtetes ei ole nädal aega elektrit ja lehmad lüpsmata? Julgen kahelda.
Siin tulebki mängu väikeste üle riigi laiali asuvate põllumajandusettevõtete tegelik ülioluline roll vastupidava ja jätkusuutliku toidusüsteemi tagamisel. Nemad on meie salarelv. Neid talunikke, kelle toodang on olnud meie toidusüsteemi selgroog põlvkondade kaupa, on palju keerulisem rivist välja lüüa. Toidu tootmise eelduseks on lisaks mulla elurikkusele ja puhta vee olemasolule inimeste teadmised ja väiketootjatel on need olemas, põlvest põlve kaasa antud.
Erinevalt suuremahulistest monokultuuridest kipuvad väikesed tootjad kasutama erinevaid põllukultuuride süsteeme, mis parandavad mulla tervist ja vähendavad vajadust keemiliste väetiste ja pestitsiidide järele. Nad on võimelised jätkama ka siis, kui väetiseauto üle piiri ei saa ja nad on ka suutelised oma tootmises olema paindlikud.
Ka suhtumine oma loomadesse on väiketootjatel teine. Suurtes tööstusfarmides on põhirõhk tootmisprotsesside efektiivsusel. Süsteemide mehhaniseeritus on olulisem loomadest kes veedavad seetõttu oma elu julmades tingimustest ja kellel pole võimalust tegeleda liigiomaste tegevustega. Ja mis saab ruumikitsikuses elavatest loomakarjadest siis, kui mingis kriisiolukorras kõik need põhivajaduste rahuldamiseks loodud suured seadmed ja süsteemid töötamast lakkavad? Ilmselt nad kõik lihtsalt lämbuvad või surevad nälga. Samal ajal talunikud küll toodavad oluliselt vähem, aga nende loomad elavad hoopis teistsugust kõrge heaoluga elu.
Väiketootjate väärtus ei peitu ainult selles, et nad varustavad meid kriisi ajal söögipoolisega ja hoolivad oma loomadest. Maapiirkondades elab ja tegutseb pea kolmandik Eesti elanikkonnast. Nad on meie maaelu süda, olles majanduslikult oma kogukondadele eluliselt tähtsad, pakkudes kohalikele elanikele tööd ja hoides piirkonnas raha ringluses, edendades seeläbi ümbritseva arengut ja stabiilsust. On aeg hakata neid lõpuks väärtustama, neile tähelepanu pöörama.
Paraku soosib tänane põllumajanduspoliitika hiiglasi, muutes väiketalunike konkureerimise keeruliseks. Sellised probleemid nagu juurdepääs turgudele, kõrged transpordikulud ja keerulised regulatiivsed nõuded kujutavad endast olulisi takistusi. Ebapiisava infrastruktuuri ja toe tõttu on väiketalunikel raskusi oma toodete tarbijateni viimisega. Nad sõltuvad olulisel määral riiklikest toetustest, et ots otsaga kokku tulla. Toetuste saamiseks tuleb aga piltlikult öeldes läbi rõngaste hüpata. Olukorra parandamiseks on mitmeid võimalusi, mida lahutab teostamisest vaid poliitiline otsus.
Väikepõllumajandusettevõtete reguleeriva raamistiku lihtsustamine võib vähendada halduskoormust ja muuta nende tegutsemise kergemaks. Eeskirjade kohandamine väikesemahuliste säästvate põllumajandustavade toetamiseks võib julgustada rohkem tootjaid jätkama oma tegevust.
Eesti toidujulgeoleku tagamine ei ole siiski pelgalt riigijuhtide teha. Suurt rolli mängib siin ka tarbija, kes eelistades kohalikku, saab aidata toetada seda elutähtsat majandussektorit. Meil on väga palju väiketootjaid, kelle toodang on ülikvaliteetne ja maitsev. Nende kaupa ostes hoiame ja loome uusi töökohti, vähendame transpordist tekkivat jalajälge ning jätame raha kodusesse Eestisse.
Väiketootjad saavad olema need, kes meid halvas olukorras toidavad. Need inimesed ei ole pelgalt harrastajad ega mineviku jäänused. Nad on meie eesliinikaitsjad võitluses toiduga kindlustatuse eest – praktiline ja tõestatud viis tagamaks, et Eesti suudab end ise ära toita, hoolimata sellest, mis tulevik toob.
Me peaks tegema kõik endast oleneva, et väikepõllumajandus poleks pelgalt nostalgiline lapsepõlve mälestus, vaid meie tuleviku õitsev osa ja turvatunde salarelv.
Liina Peäske, Nähtamatute Loomade kommunikatsioonijuht
Täna tuli Regionaal- ja Põllumajandusministeerium välja ettepanekuga lõpetada munakanade puurispidamine Eestis aastaks 2035 ja keelustada uute kanalate rajamine, kus munakanu peetakse puuris aastaks 2026. Ühtlasi oodatakse tootjatelt ettepanekuid juba olemasolevate kitsaskohtade lahendamiseks.
Ettepanek kasvas välja Nähtamatute Loomade poolt Riigikogule esitatud rahvaalgatuslikust petitsioonist, mille allkirjastasid rekordilised 21 421 inimest.
“Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi otsus on väga positiivne, sest kanade puurispidamine on väga piinarikas munatootmise viis, kus lindudel pole ruumi, et isegi oma tiibu välja sirutada. Ka paljud teised Euroopa riigid on otsustanud kanade puurispidamisest loobuda ning asendada see loomasõbralikemate tootmisviisidega” kommenteeris uudist loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatute Loomade tegevjuht ja asutaja Kristina Mering.
“See on suur samm edasi, ent ühtegi seadust ei ole veel vastu võetud ja Riigikogu peab samuti selle ettepaneku heaks kiitma ja algatama sellesisulise eelnõu, mis tähendab, et meie töö pole kaugeltki mitte veel tehtud,” lisas Mering.
Nähtamatute Loomade esindaja pidas oluliseks veel lisada, et tegelikkuses nõuab turuolukord muutuseid oluliselt varem ning juba täna küsivad jaeketid puurivabade kanade mune rohkem, kui tootjad suudavad pakkuda. Seega on munatootjatel mõistlik tegutseda kiiresti ja mitte jääda ootama aastat 2035. ”Positiivne on ka asjaolu, et ministeerium analüüsib võimalusi anda üleminekuperioodil kohalikele tootjatele toetusi” lisas Kristina Mering, “Nähtamatud Loomad seisab loomade heaolu eest ja riigipoolne toetus on igati oluline, et tagada neile kiiremini paremad elutingimused.”
Tänapäeval kasvatatakse farmiloomi peamiselt industriaalsetes tööstusfarmides. Seal koheldakse loomi suurema kasumi nimel kui tootmisüksusi, mitte kui tundevõimelisi olendeid. Kitsastes tingimustes peetakse koos nii palju loomi, et nad saavad seal vaevu liigutada, rääkimata loomuomase käitumise väljendamisest. Selleks, et loomade stressirikastes ja ebahügieenilistes tingimustes nii tihedalt koos pidamine kuidagi võimalik oleks, mutileeritakse neid rutiinselt. Sellisteks valulikeks protseduurideks on kanade nokkade lõikamine, põrsaste sabade ja hammaste lõikamine, kastreerimine ja veiste sarvede eemaldamine. Valuvaigistavaid vahendeid üldjuhul ei kasutata ja mutileerimisi viivad enamasti läbi farmitöötajad, mitte veterinaarid. Tihti arvatakse, et Eestis on olukord parem, kuid tegelikult on siinne loomakasvatus nõukogude pärandi tõttu eriti tööstuslik ja kõik alljärgnevad praktikad on ka Eesti farmides kasutusel.
Põrsaste sabade lõikamine
Tööstuslikult kasvatatavatel sigadel lõigatakse nende esimesel elunädalal sabad ära. Sageli viiakse samal ajal läbi ka hammaste lõikamine ja isaste põrsaste kastreerimine. Põrsaste sabu lõigatakse selleks, et vältida ebasobivate elutingimuste tõttu hullunud sulukaaslaste poolt sabade närimist. See on ebanormaalne käitumine, mis tuleneb sellest, et sigu peetakse betoonpõrandaga sulus äärmises ruumikitsikuses, kus pole võimalik rahuldada vajadust tuhnida, uudistada ja mängida. Suurest stressist ja igavusest võivad sead sulukaaslaste sabu ja muid kehaosi hammustama hakata. Uuringud näitavad, et vaid peotäis põhku kaks korda päevas aitaks oluliselt sabade närimise probleemi vähendada, sest pakuks seale midagi uudistamiseks ja närimiseks1. Selle asemel lõikavad farmerid kõikidel vastsündinud põrsaste sabad ära, kuigi isegi seaduse2 järgi peaksid seakasvatajad läbi heaolu parandamise sabade närimist ennetama. Sabade lõikamist tehakse tuimestuseta ja see on äärmiselt valulik. Järjest enam tõestust leiab ka asjaolu, et lõigatud sabaots põhjustab kroonilist valu3.
Peaaegu kõigil Eestis sündivatel põrsastel lõigatakse esimesel elunädalal sabad ära.
Nokkade lõikamine
Nokkade lõikamine on oma olemuselt sarnane protseduur nagu sigade sabade lõikamine – seda tehakse selleks, et kehvadest elutingimustest hullunud loomad üksteist nii palju ei vigastaks. Sedapuhku lõigatakse munatööstuses ära vastkoorunud kanatibude nokaotsad. Tavaliselt kasutatakse Euroopa Liidu riikides selleks infrapunakiirgusega kudede hävitamist, aga võidakse kasutada ka kuuma teraga lõikamist3. Nokkade lõikamine põhjustab lindudele alati valu, stressi ja noka funktsiooni kadu, sest nokas on palju närve ja see on väga tundlik. Sarnaselt sabade lõikamisega ei ole see mutilatsioon vajalik, kui lindude heaolu eest hoolitsetakse. Puuritingimustes aga pole kanadel võimalik oma põhivajadusi, nagu näiteks nokkides toidu otsimine, täita ja nokkimine suunatakse ümber puurikaaslaste sulgede ja kudede nokkimisele. Lahenduseks oleks anda liigile sobiv elukeskkond, kus linnud saavad oma käitumuslikke vajadusi rahuldada. Ometi peetakse Eestis endiselt üle 80% munakanadest puurides, kus pole võimalik nende heaolu tagada3.
Lõigatud nokaga kana.
Kastreerimine
Tööstuses kastreeritakse ehk eemaldatakse sageli isaste sigade ja mäletsejate (veised, kitsed, lambad) munandid. Sigade puhul tehakse seda selleks, et vältida nn kuldilõhna teket, mis võib mõjutada sealiha maitset. Kuldilõhna ja -maitset tekitavad hormoonid, kuid umbes 80%-l kultidest seda ei teki ning kõik inimesed ei tunne seda. Teiste liikide puhul võib põhjuseks olla agressiivsuse vähendamine, soovimatu paaritumise vältimine, aga ka lihakeha omaduste muutmine. Selleks kasutatakse skalpelli või meetodit, millega purustatakse veresooned, mille tagajärjel munandid aja jooksul kärbuvad. Ei vaja ilmselt mainimist, et kastreerimine on loomale äärmiselt valulik protseduur. Valuvaigistavaid vahendeid üldjuhul tööstuslikus loomakasvatuses ei kasutata.
Burdizzo tangid, millega purustatakse munanditesse viivad veresooned.
Nudistamine
Nudistamiseks nimetatakse veiste ja ka kitsede sarvede eemaldamist. Selleks kasutatakse kudede põletamist, aga ka keemilisi aineid, mis mõlemad on loomulikult äärmiselt valulikud protseduurid. Enamasti tehakse seda noortele vasikatele sarvekühmu tekkel, aga erandjuhtudel on lubatud ka täiskasvanud loomade sarvede koljuluu küljest eemaldamine. Eesmärgiks on vähendada vigastusi, mida loomad võivad teineteisele või farmitöötajatele tekitada või mis võivad transpordil tapamajja sarvede tõttu tekkida. Alternatiiviks oleks pidada veiseid väikefarmides, kus talitajad tunnevad loomi ning on nendega heades suhetes. Vajadusel saab teravaid sarveotsi ka viilida, mis ei ole valulik protseduur.
Vasika sarvekühmude hävitamine kuuma rauaga põhjustab loomalapsele kujutlematut valu ja kannatust.
Hammaste lõikamine
Farmides asetleidvate õõvastavate, kuid legaalsete toimingute hulka kuuluvad ka põrsaste silmahammaste lõikamine ja kultide kihvade lühendamine. Selle mutileerimise peamiseks põhjuseks toovad farmerid põrsaste vahelise konkurentsi emise nisade juures. Aretustegevuse tulemusena on pesakonnad ebaloomulikult suured ja kõikidele põrsastele ei jätku nisasid, kust nad piima saaksid imeda. Seetõttu peavad väikesed põrsad kohe peale sündimist ellujäämise nimel võitlema ja kaitsevad oma positsiooni kasutades oma teravaid hambaid, millega võivad vigastada üksteist ja emist. Lahenduseks oleks valida paljundamiseks emiseid pesakondadest, kus on mõistlik arv järglasi, mitte kasuahnuses järjest suuremate järglaste arvuga sigu aretada. Hammaste lõikamine tekitab nii lühi- kui pikaajalist valu, kuna vigastada võivad saada ka igemed ja keel ning sageli tekib põletik, mis võib levida muudesse kehaosadesse4 ja isegi emise nisadele5.
Teiseks põrsaste hammaste lõikamise põhjusena tuuakse sama, mis sabade lõikamise puhul – kehvades elutingimustes (eelkõige piisava ruumi ja tegevusvõimaluste puudumisel) võivad loomad üksteist, farmitöötajaid ja varustust igavuse ja frustratsiooni tõttu vigastada. Abinõuks peaks olema sigade heaolu parandamisega tegelemine, kuid selle asemel valitakse Eesti farmides veel endiselt loomade mutileerimine.
Hammaste lõikamine on üks paljudest piinadest, mida enamus põrsastest pärast sündi läbi peavad elama.
Neid jõhkraid toiminguid peavad suurfarmi sündinud loomalapsed juba esimestel päevadel pärast sündi läbi elama. Enamikke neist ei oleks üldse vaja teha, kui loomade heaolule piisavalt tähelepanu pöörata ja pakkuda neile võimalust oma loomuomaseid põhivajadusi rahuldada. Kui ka Sinu jaoks ei ole selline loomade kohtlemine vastuvõetav, siis näita oma toetust siin: toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee.
Zonderland, et. al., 2007. Prevention and treatment of tail biting in weaned piglets. Applied Animal Behaviour Science 110. 269–281. 10.1016/j.applanim.2007.04.005
Chou, et. al., 2022. Investigating risk factors behind piglet facial and sow teat lesions through a literature review and a survey on teeth reduction. Front Vet Sci 9: 909401. 10.3389/fvets.2022.909401
Artikkel ilmus 27.06.2024 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis – https://epl.delfi.ee/artikkel/120303576/kristina-mering-puurikanade-elu-on-porgupiin-mida-vahem-nende-mune-ostame-seda-enam-neid-aitame
Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering
Üle poole Eesti jaeturust teatanud, et loobuvad puurikanamunadest täielikult, mis andis otsese sisendi munatootjatele, kes peavad arvestama suurimate klientide muutunud ootustega.
Riigikogu maaelukomisjon otsustas veel enne suvepuhkusele minekut saata loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad petitsiooni kanade puurispidamise keelustamiseks edasi regionaal- ja põllumajandusministeeriumisse. See tähendab, et suure tõenäosusega keelatakse ränkade heaoluprobleemide tõttu Eesti munatootmises kanade pidamine väikestes puurides. Paika tuleb aga arutada, millise üleminekuajaga.
Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus Eestil on valmisolek ka tööstusfarmide varjatud oludes elavate loomade heaolu parandada? Nüüd on tähelepanu saamas teema, mis varasemalt pole suurelt pildis olnud. Murekohad on kestnud aga pikalt.
Mu peamine seisukoht on, et oleme jõudnud ühiskonna arengus etappi, kus meil on nüüd võhma, et vaadata ka kõige kriitilisematele loomade heaolu probleemidele otsa, sest oleme teatud hulga kiiremaid inimeste head olemist puudutavaid asju liikuma saanud.
Tööstusfarmide võit, loomade heaolu kaotus
Loomade pidamistingimused keskmises Eesti farmis on nii trööstitud, et juba minimaalse liikumisruumi tagamist loomale nähakse kui lisakulu. Tööstusfarmide põhimõte on, et kulusid hoitakse maksimaalselt kokku, muuhulgas ka loomade heaolult. Kui loom või lind panna nii väiksesse puuri, kus ta ei mahu ümbergi pöörama, siis ta ei liigu ja seega ei kuluta ka energiat, mistõttu saab talle vähem süüa anda.
Tööstusfarmide vaates on see võit ja mõistlik lähenemine. Loomade heaolu arvestades võtab see aga loomalt võimaluse kõige minimaalsematekski elule väärtust andvateks tegevusteks. Liikumisvõimaluse ära võtmine, kitsas puur, kus puudub igasugune loomuomane tegevusvõimalus koos terve hulga mutileerimispraktikatega (nt kanade nokkade lõikamine, sigade sabade lõikamine jpm), et saaks võimalikult palju loomi kokku suruda, muudab elu looma jaoks põrgupiinaks.
On aga häid näiteid, kus teadliku tarbimise mõju jõuab tootmissüsteemini ning toob loomadele olulise leevenduse. Üks neist näidetest on juba mainitud kanade puurispidamine munatootmises, mille aeg hakkab ümber saama. Euroopa Liidus on kasutusel neli erinevat munatootmisviisi – puurikanalad, õrrekanalad, vabapidamine ja mahekanalad. Kolm viimast neist on puurivabad.
Mida rohkem tarbijaid puurivabu mune eelistama on hakanud, seda enam neid ka kaupluste valikusse tuleb. Selle tagajärjel on tänaseks üle poole Eesti jaeturust teatanud, et lähevad puurivabade munade müügile üle ja loobuvad puurikanamunadest täielikult. See on andnud otsese sisendi munatootjatele, kes peavad arvestama nende suurimate klientide muutunud ootustega.
Nõudlust ei suudeta rahuldada
Tänaseks paraku näeme, et meil on tekkinud turuanomaalia – nõudlus puurivabadele munadele turul on, aga Eesti munatootjad ei suuda seda rahuldada. Munatootjad vajavad lisatõuget, et otsustada üleminek puurivabale tootmisele, mida ootavad nii tarbijad kui ka jaeketid. Sealt on tulnud ka Nähtamatute Loomade ettepanek, mis on pälvinud piisavat poliitilist toetust, et lõpetada kanade puurispidamine Eestis ning jätkata kolme vabapidamissüsteemiga.
Ühelt poolt on tore tõdeda, et Eesti astub samme riigi poole, kus ka tööstusfarmides toimuvaid õuduseid adresseeritakse. Teisalt tuleb Euroopa laiemat konteksti vaadates nentida, et oleme ülejäänud riikidest päris kõvasti maha jäänud. Oleme Euroopa Liidus kanade puurispidamise osakaalult teine, pidades lausa 80% munakanadest puurides, Euroopa Liidu keskmine jääb 39% juurde ning on lähiaastatel kiiresti vähenemas. Lisaks tuleb arvestada ka üldisemat konteksti – Eestis peetakse enamik farmiloomadest Nõukogude ajast alles jäänud tööstusfarmide tingimustes, oleme Lääne-Euroopaga võrreldes loomakasvatuses palju industriaalsemad ning loomade heaolu tagamises vägagi mahajäänud.
Kohtan väga tihti arvamust, et oleme väike riik ja seega on Eesti loomakasvatus ka väiksel skaalal, kuid paraku ei vasta see tõele. Mainitud munatootmises toodavad neli suurt ettevõtet üle 90% Eesti munadest. Sealihatööstuses on Viljandi lähedal Rakvere lihatööstusel Ekseko farm, mis on Nõukogude ajal ehitatud kuuekorruseline paneelmaja, mis mahutab ca 60 000 siga.
Teleris kipub olema tendents, et kui loomakasvatusest räägitakse, siis minnakse filmima väga vähestesse väikefarmidesse, kus loomadel on head tingimused. Paraku ei saa mõne mahetootja eeskujulikkust üldistada kogu loomakasvatussektorile, kus enamik tegijatest on kümnete või isegi sadade tuhandete loomade-lindudega megafarmid, mis meie pilgu eest kiivalt varjatud on.
Alternatiivne variant
Tööstuslik loomakasvatus ei ole ka heas kooskõlas toidujulgeolekuga, mis riigikaitse olukorda arvestades üha olulisemaks muutub. Toidujulgeoleku vaatevinklist oleks hea hajutatud süsteemiga stabiilne toodang. Praegu oleme olukorras, kus on teatud hulk strateegilisi hiigelkaliibriga tööstusfarme, mille rivist väljaminekul on tootmisahel katkestatud. Need tööstushooned kümnete või sadade tuhandete loomadega justkui kutsuvad enda peale vaenlase halbu kavatsusi.
Alternatiivse variandina tagaks võrgustik väikestest või keskmise suurusega tootjatest kõrgema toidujulgeoleku, ühtlasi ka kõrgema toidukvaliteedi ja loomade heaolu. See tähendab paraku aga, et peame Eestis seda esimesel võimalusel alles arendama hakkama. Eesti lihatootmises on vaid maheveised heaks näiteks mitteintensiivsest toidutootmisest. Sigade puhul räägime aga põhimõtteliselt ainult kahest väikesest mahefarmist, kõik ülejäänud tootmine lähtub masstootmise loogikast. Ka enamik piimafarmidest on viimase paarikümne aasta jooksul rajatud hiigelhoonetesse, kust lehmad kunagi välja ei saa.
Euroopa Liidu Talust taldrikule (Farm to Fork) strateegia seab ette, et vähendaksime toidutootmise jalajälge, suurendaksime loomade heaolu ning muuhulgas suurendaksime ka mahetootmise osakaalu. Tööstusliku loomakasvatuse vähendamine mängib suurt rolli ka keskkonnaeesmärkide saavutamiseks – FAO andmetel panustab see ca 12% globaalsetest kasvuhoonegaaside emissioonidest.
Pöidlad pihku!
Olgugi, et uuringute põhjal on Eesti tarbija Skandinaavia ja teiste Balti riikidega võrreldes veidi vähem teadlik loomade heaolu ja keskkonnaalastest tootmisküsimustest, saab selgelt öelda, et need teemad on meilgi kanda kinnitanud. Tänu sellele teevad ka kohalikud suured tootjad uued tootearendused pigem seda arvestades, näiteks Tere Piim tõi turule brändi Deary, mille alt pakub taimseid piimatooteid, nagu kohukesed, kohupiimakreemid ja toidukoored, mis valmistatud kaerapiimast. Tuleb tunnistada, et need viivad keele alla. See otsus on võit igal rindel, sest nii väheneb ettevõtte keskkonnajalajälg ja panus tööstuslikku loomakasvatusse, see toob ettevõttele kasumit ja pakub tarbijale tervislikumaid ning maitsvaid taimseid tooteid, millega toidulauda rikastada.
Oleme tulnud pika tee, et vähemalt kanade puurispidamise lõpetamisega tegeleme reaalseid lahendusi arutades ning mõistes, et kõigil osapooltel oleks üleminekust puurivabadele pidamisviisidele võita. 78% Eesti elanikest toetab kanade puurispidamise keelustamist, seega avalik huvi osutab, et loomade ja lindude piinamine odava massitoodangu saamiseks ei ühti Eesti väärtussüsteemiga. Oleme valmis, et Eestis üha enam väikefarme ja mahetootmist toetada, millega kaasnevad ka kõrged nõuded loomade heaolule ja toidu kvaliteedile.
Pöidlad pihus, et munakanade kitsas traatpuur jääb minevikku ning astume samme paremate elutingimuste poole ka teiste farmiloomade puhul. Eesti väärtussüsteem kindlasti toetaks seda – keegi meist ei tahaks, et loomad halbades tingimustes kannatama peaksid.
Nähtamatute Loomade projektijuht Kadi, avaliku sektori koostöö koordinaator Merit ja kommunikatsioonijuht Liina räägivad sellest, kuidas nad on jõudnud farmiloomade heaolu eest seismiseni, mis neid seob ja mis neid motiveerib tegema seda, mida nad teevad.
Kadi
Mina olen Kadi ja hetkel Nähtamatudes Loomades projektijuht. Kõik loomad on mulle alati olnud hingelähedased, mistõttu läksin pärast keskkooli õppima bioloogiat. Tudengina otsisin oma ellu uusi kogemusi ja juhuslikult jõudsingi Nähtamatusse Loomadesse. Alustasin vabatahtlikuna ja annetajana. Tegelesin tänavaaktivismiga jagades lendlehti Tartus. Lisaks tegelesin veel sotsiaalmeedia analüüsiga. Olin olnud 1,5 aastat vabatahtlik, kui sain pakkumise hakata vastutama telefundraising’u üles ehitamise eest. See oli põnev ja kaasahaarav kogemus. Samal ajal tegelesin juba kõrvalt ka palju organisatsiooni operatiiv- ja finantsülesannetega. Tänaseks on minu roll muutunud. Tegelen ikka finantsülesannetega, aga lisaks vastutan ka mõju mõõtmise ja infolaudade eest. Minu ülesanded on väga varieeruvad ja teen seda, mida parasjagu vaja.
Mulle väga meeldib see, et saan aidata kolleege ja vabatahtlikke, et nad saaksid keskenduda loomade aitamisele ja ei pea muretsema paberimajanduse või muu säärase pärast. Mul on hea meel, et hästi organiseeritud töökeskkond aitab tõhusamalt loomi aidata. Muidugi aitan ka ise loomi ja pingutan iga päev selle nimel, et farmiloomade kannatused väheneks.
Kadi
Merit
Mina olen Merit ja olen Nähtamatutes Loomades tegutsenud kuus aastat. Alustasin vabatahtlikuna, aga üsna kiiresti taipasin, et just loomakaitse on ala, millele tahan päriselt pühenduda ning loobusin oma varasemast pikaaegsest tööst riigiametnikuna.
Lisaks sellele, et tunnen suurt soovi aidata neid, kes peavad asjatult suuri kannatusi läbi elama, on minu jaoks oluline ka aitamise viis ja mõju. Nähtamatutes Loomades tunnen, et saan loomade heaks kõige rohkem ära teha, sest enamik tööstusfarmides kasvatatavatest loomadest ei saa iialgi tegeleda loomuomaste tegevustega ning kogevad pidevalt nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi.
Minu põhitööks on nii avalikud kampaaniategevused kui ka seadusloome protsessi mõjutamine, et lõpetada kanade puurispidamine Eestis. Igapäevaselt tähendab see seda, et tööülesanded varieeruvad täiesti seinast seina – alustades salakaamera üles seadmisest, millega puurikanalate suletud uste taga toimuvat filmida ning lõpetades Riigikogus või ministeeriumis poliitikutega kohtumistega.
Mul on tohutult hea meel, et saan oma tööga igapäevaselt mõjutada valdkonda, mis mulle tõsiselt korda läheb ning seetõttu olen ka ise Nähtamatute Loomade püsiannetaja.
Olen kahe armsa lapse ema ning mulle on oluline ka neile anda edasi väärtust, et nõrgemaid tuleb aidata ja näidata, et igaühe võimuses on esile kutsuda muutust, mida nad näha soovivad. Sellepärast on mul ülihea meel, kui neil avaneb näiteks võimalus riietuda kanaks ja võtta osa rongkäigust kanade puurispidamise keelustamiseks :).
Merit
Liina
Mina olen Liina, uhke ema kolmele imelisele lapsele, kes on mu elu süda. Minu elu keerleb enamus osas nende heaolu ja tegemiste ümber. Tänu oma lastele leidsin ka tee Nähtamatute Loomadeni.
Olen kirglik hea toidu armastaja ja pean väga oluliseks pakkuda oma lastele tervislikku toitu. Seetõttu kõnetaski mind uue töökoha valikul esiti väga Taimse Teisipäeva kooliprogramm, mille eesmärk on vähendada liigset lihatarbimist ja suurendada taimsete valikute olemasolu Eesti koolides ja lasteaedades. Taimne Teisipäev on teatavasti Nähtamatute Loomade projekt ja läks hoopis nii, et maandusin Nähtamatute Loomade kommunikatsioonijuhi kohale ja olen selle üle väga õnnelik. Mulle läheb korda teadmine, et tööl, mida ma igapäevaselt teen, on väärtus – panus loomade heaolu parandamisse.
Kuna elu on mind hästi hoidnud ja ma olen vähemalt esimesed 38 aastat läbinud suuremate raskusteta, siis tunnen vajadust elule tagasi anda. Seetõttu ongi heategevus – sh vabatahtlik töö ja annetamine – minu jaoks oluline väärtus. Juba palju aastaid enne Nähtamatute Loomadega liitumist olen olnud erinevate heategevusorganisatsioonide püsiannetaja. Ma tahan aidata neid, kellel ei ole olnud sellist õnne ja kes on sunnitud kannatama mistahes erinevatel põhjustel. See on minu viis väljendada tänulikkust.
