Vanasti olid loomad majapidamises tavaline nähtus. Väga paljud inimesed said toorainet, nagu piima, liha ja mune, toidu valmistamiseks kodulaudast. Tänapäeval on enamus tootmisest suundunud suurtesse farmidesse, kus tootmise maksimeerimise tõttu ei pöörata tähelepanu loomade heaolule. Kuna nüüd on inimestele suur osa tööstuste telgitagustest internetis kättesaadav, teame me kahjuks või õnneks palju loomade praegusest heaolust. Kahjuks just sellepärast, et seda kõike on jube näha, ning õnneks, sest me saame teadlikena loomade heaolu aktiivselt parandada.
Mis on foie gras?
Foie gras’ on üks nendest roogadest, mille tõttu peavad tänapäeval loomad inimese maitsenaudingute pärast kannatama. Tegu on pardi või hane haigestunud maksaga, mis on enda tavasuurusest kümnekordistunud. Maks ise on sildistatud delikatessroaks, kuid maksa andnud linnud on surnud 4-nädalase julma sundtoitmise teel. Kuna foie gras’ saamiseks väärkoheldakse linde, nõrgeneb ka nende immuunsüsteem ja nad võivad kergemalt haigestuda näiteks linnugrippi.
Foie gras‘ farm
Miks peaksid ettevõtted pöörama tähelepanu loomade heaolule?
Tänu infovabadusele teame me loomade saatusest palju ning loomadest hoolimine on muutunud populaarseks. Ülemaailmselt on võtnud suured ettevõtted, nagu McDonald’s ja Subway, endale eesmärgiks puurivaba tuleviku. Nad on lubanud 2025. aastaks lõpetada koostöö tootjatega, kes peavad munakanu puurides. Seega täidetakse tarbijate soov tuua toidulauale ainult heades tingimustes elanud loomade tooteid.
Eelmisel sügisel läbiviidud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei toeta 72% Eesti elanikest munakanade pidamist kitsas traatpuuris ning 67% foie gras’ müüki siinsetes restoranides ja kauplustes. Lisaks sellele on üle 12000 eestlase allkirjastanud foie gras’ müügivastase petitsiooni. Tarbija suhtumine loomavastasesse vägivalda on üsna selge.
Isegi prantslaste suhtumine foie gras’sse on vastandlik.
Maailma kõige suurem foie gras’ tootmine toimub Prantsusmaal, kuid sel aastal on prantsuse meedia andnud teada foie gras’ puudusest, kuna selle müük on vähenenud kuni 40%. Puudujääk tuleneb vähesest tootmisest, kuna märtsis suri Prantsusmaal palju parte linnugrippi, mis on hävitanud linde intensiivselt juba mitmeid aastaid. Kuna linnugripp on nakkav ka inimesele, on foie gras’ tootmine vastutustundetu.
Mitu Prantsusmaa linna on keelustanud foie gras’ müügi, kuna selle tootmine on niivõrd julm. Grenoble linnapea on kutsunud foie gras’d mitte prantsuse uhkuseks, vaid prantsuse häbiks. Isegi prantsuse tippkokad on loobunud eetilistel põhimõtetel foie gras’ serveerimisest.
Prantsusmaa idufirma Gourmey toodab julmusvaba foie gras’d laboris. Kultuurliha tootmine annab inimestele võimaluse nautida liha süütundeta teades, et nende toidu nimel pole loomad pidanud piinlema. Samuti näitab see prantslaste vastuolu foie gras’ tootmisele, kuna isegi nemad ei toeta enda rahvusroa jõhkrust.
Otsus serveerida ainult julmusvabu tooteid näitab ettevõtete vastutustundlikkust. Loomade heaolust hoolimine näitab tarbijale ettevõtte prioriteete ning valikut tuua klientidele ainult parima kvaliteediga tooteid. Seega on julmusvabade toodete esitlemine mitte ainult loomadest, vaid ka oma klientidest hoolimine.
Ka Uku Suviste on küsinud: “Kas mõneminutiline maitseelamus toidulaua taga on väärt kellegi piinamist terve tema elu?”
Loe täpsemalt foie gras’ tootmisest ja allkirjasta petitsioon siin: https://foiegras.nahtamatudloomad.ee/.
Sigade elu kujutatakse meedias ja lasteraamatutes endiselt sama idülliliselt, kui paljud võib olla oma lapsepõlvestki mäletavad. Pilt sellest, kuidas emis pikutab põhuhunnikute vahel ja imetab pisikesi põrsakesi ning seejärel saavad pojad ema kaisus puhata või ringi hullata, on kahjuks Eesti sigade jaoks aga kõike muud kui reaalsus. Sigade tegelik elu Eesti tööstusfarmides on täis õudusi, mis võivad ka tugevaima inimese südame kildudeks purustada. Üheks kõige kurvemaks võib pidada emasigade ehk emiste elu.
Emis veedab terve imetamiseks ettenähtud aja metallvõrede vahel, kus puudub igasugune võimalus normaalseks kokkupuuteks oma järeltulijatega.
Praktikaid, mida emiste peal kasutatakse, peetakse loomade suhtes ühtedeks julmimateks. Elu kitsastes tingimustes betoonseinte vahel ei ole kellelegi kerge, ent võrreldes nuumsigadega ehk sigadega, keda kasvatatakse otse söögiks, on emiste elu kordades pikem ja veel palju piinarikkam.
Tänapäeva emise elu koosneb puurivõrede vahel puhkepausideta tiinustest, seemendamistest ja poegimistest. Suure osa oma õnnetust eksistentsist veedab emis nii kitsas puuris, et ei saa isegi ümber keerata. Poegadega kokkupuude toimub läbi metallvõre, mistõttu ei saa ei emis ega põrsad järgida oma instinkte, mis loomulikes tingimustes ema oma järeltulijatega nii tugevasti seovad.
Imeline ootus
Selleks, et emis jääks tiineks, pannakse ta väikeste võrede vahele, mida kutsutakse seemendussuluks ja kus hoitakse teda kuni kuu aega. Jah, lugesite õigesti – emis veedab kuu aega väikeste võrede vahel, kus ta ei saa liigutada ega ümber pöörata, ta peab elama iseenda väljaheidete sees. Ja seda ainult selleks, et teda oleks lihtne seemendada ehk kunstlikult viljastada. Farmerid põhjendavad seda sellega, et kui loom ringi ei liigu, on lihtne vahet teha, milline emis kus asub. Liikumisvõimaluse pakkumine tähendaks, et seakasvataja peaks emiseid kõrvalipikute järgi eristama, mida peetakse seatööstuses liiga suureks lisapingutuseks.
Emis on viljastamise perioodil kuni kuuks ajaks surutud piiravate võrede vahele vaid sel põhjusel, et sead ei vahetaks omavahel kohti ja farmeril oleks lihtne neil vahet teha ja neid seemendada.
Esimesed hetked koos
Umbes kaks nädalat enne arvatavat poegimist asetatakse emis emisepuuri põrsaste sündi ootama. Emisepuuri tingimused ei ole sugugi paremad kui seemendussulus.
Emis ootab liikumatult traatvõrede vahel oma põrsaste sündi umbes kaks nädalat.
Kui aeg kätte jõuab, sünnitab emis umbes 11 poega. Sigade emainstinkt on tugev ning emis soovib oma poegi näha, lakkuda ja tervitada. Paraku jääb ta aga kogu imetamisperioodiks kitsasse metallpuuri, nii et normaalne kokkupuude poegadega on täielikult välistatud.
Lisaks vaimsetele kannatustele tekitab ühes asendis lamamine emistele haavu ja lamatisi, pidevat valu ja meeleheidet. Ebamugavus, frustratsioon ja valu on sageli nii tugevad, et emised hakkavad enda pead vastu metallvõresid peksma ning neid närima. Samuti on tavaline, et emised proovivad meeleheitlikult ennast vastu puuri esiosa pressida, et nad ei peaks oma väljaheidete sees lamama.
Enne nädalaseks saamist lõigatakse põrsastel ära sabad ning võib toimuda ka kastreerimine. See hetk on emisele eriti raske, kuna protseduurid tehakse sealsamas emisepuuri kõrval ning põrsad karjuvad südantlõhestavalt ema abi järele, emisel on aga võimatu oma lapsi kaitsta.
Umbes nädalavanusel põrsal lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ära saba.
Õudusunenägu algab uuesti
Põrsad võetakse ema puuri juurest harilikult ära 28 päeva vanuselt, mõnikord varem. Enamikest põrsastest saavad nuumsead, kelle eluiga on kuus kuud. Paar päeva pärast põrsastest võõrutamist pannakse emis tagasi kitsasse seemendussulgu, kus kogu õudusunenägu otsast peale algab.
Sead on loomult väga seltsivad loomad, kelle suhe oma järglastega normaalsetes tingimustes on kompleksne ja hoolitsev. Teadlased on avastanud üle 20 eri tähendusega häälitsuse, mida sead teineteisega suhtlemiseks kasutavad ning osadest ema häälitsustest saavad ka juba vastsündinud põrsad aru. Kas pole armas fakt, et imetavatel põrsaemadel on kombeks isegi oma lastele lausa laulda? Tööstusfarmis ei saa emis aga isegi oma poegade poole vaadata, pisemaid põrsaid soojendada ega kaitset pakkuda.
Sigadel on pikaajaline mälu ja kogu elu jooksul ei unusta emis ilmselt ühtegi pesakonda. Emise eluperiood on küll pikem kui nuumsigadel ning ulatub paari aastani, aga võime ainult ette kujutada, et ilmselt sooviksid nad surra varem.
Vanus: ~8-9 kuud Sugu: isane Suurus: väike/keskmine Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud
Tofik on rõõmus, maias ja ülemeelik kutsikas, kes vajab palju tegelemist. Tofik on ilmselt corgi ja taksi sugemetega kange sell, kes vajab tugeva iseloomuga pereliikmeid, kes oleksid valmis panustama aega tema treenimisele.
Ilmselt on Tofiku noorde ellu mahtunud nii mõnigi pelutav hetk, sest vahel on näha, kuidas ümbritsevad igapäevased asjad või esemed teda hirmutada võivad.
Tofikule meeldivad inimesed väga, kuigi mehi võib ta esialgu natuke peljata, aga enamasti möödub see kiiresti.
Kutsikale kohaselt sooviks Tofik kõike närida ning keelatud tegevustest eemale juhtimiseks naudib aju stimuleerivaid mänguasjadega (näiteks nuuskimis- või lakkumismatt või peidetud maiustega mänguasjad) tegelemist.
5. aprillil kell 11.00 – 12.30 korraldab loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad veebiürituse, kus tutvustatakse hiljuti valminud sigade sabade lõikamise lõpetamise juhendit.
Üritusel astuvad lühikeste sõnavõttudega üles maaeluminister Urmas Kruuse, Põllumajandus- ja Toiduameti peaspetsialist Helen Prommik, Maaülikooli seakasvatuse teadur Ragnar Leming, Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikool sigade heaolu uurija Kristina Kull ning Nähtamatute Loomade kampaaniajuht Merit Valge ning tegevjuht Kristina Mering.
Juhend valmis Põllumajandus- ja Toiduameti ja MTÜ Nähtamatud Loomad koostöös ning põhineb Euroopa Komisjoni poolt kokkupandud materjalidel. Juhend võtab kokku rahvusvaheliste seakasvatuse ekspertide ja praktikute pikaajalise kogemuse ja soovitused sigade heaolu tõstmiseks soodsal ja efektiivsel viisil, et kaotada vajadus sabade lõikamiseks.
Üritus on kõigile tasuta. Veebiülekande lingi saadame registreerunute meilile. Registreerimine avatud kuni 5. aprillil kuni kell 10.00.
Elame ajajärgul, kus paljude väärtuspõhiste ja tulevikku vaatavate otsuste langetamine on muutunud vältimatuks. Viimastel aastatel oleme näinud rohkem, kui eelnenud aastakümnetel kokku – ülemaailmne pandeemia, sõda Euroopa südames ja aina enam endast märkuandev kliimakriis.
Sellega seoses on tööstusliku loomakasvatuse probleemid muutunud veelgi põletavamaks ning on tekkinud mitmeid pakilisi majanduslikke, eetilisi ja julgeolekut puudutavaid küsimusi, millega 2023. aastal rahva mandaadi saanud Riigikogu ja valitsus otsustavalt tegelema peavad.
Valitsus peaks suurettevõtete soosimise asemel toetama väiksemaid loomakasvatajaid, et tagada toidujulgeolek Eestis.
Eesti loomakasvatus on meie väikese riigi kohta Nõukogude aja pärandina äärmiselt tööstuslik. Meie riigis domineerivates hiigelfarmides ei ole tagatud ei töötajate ega loomade heaolu ning see süsteem on suureks ohuks meie toidujulgeolekule. Näiteks on kohalike kanamunade tootmine koondunud kolme suure munatootja kätte, kelle toodang kokku moodustab umbes 80% kõigist Eesti kanamunadest. See tähendab, et kui vaid üks neist ettevõtetest mingil põhjusel tootmise lõpetaks, tekiks kohene kriis Eesti munaturul. Sama olukord valitseb ka lihaturul.
Ometi lähevad praegu valitsuse toetused suuresti vaid hiigelloomakasvatajatele ning pisematel on keeruline ellu jääda. Seepärast peaks valitsus võtma loomakasvatuse toetuste maksmisel jõulisema suuna väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks, mis lisaks paremale toidujulgeoleku tagamisele aitaks ka elavdada ettevõtlust maapiirkondades ning vähendaks loomakasvatuse negatiivset mõju keskkonnale.
Kodumaine toit peab olema tervislik ning toodetud loomade heaolu arvestades.
Loomsete toodete kvaliteet on märkimisväärselt kõrgem, kui see on toodetud farmides, mis ei toimi intensiivkasvatuse põhimõtetel. Kui ühes hoones on tihedalt koos tuhanded loomad, siis kannatavad loomade tervis ja heaolu. See toob kaasa vajaduse massiliseks antibiootikumide ja muude ravimite kasutamiseks, mis toiduainete kaudu inimeste tervist kahjustavad. Antibiootikume kasutatakse regulaarselt tööstusfarmides, et ennetada haigusi, mis muidu oleksid vältimatud, kuna loomad on tihedalt stressirikastesse tingimustesse vangistatud. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi raport rõhutab, et antimikroobsete ravimite ülekasutamine industriaalses loomakasvatuses on oluline mikroobide resistentsuse tekitaja inimestel, mida peetakse üheks suurimaks ohuks tänapäeva inimeste tervisele.
Kuigi COVID-19 ilmumist seostatakse metsloomade söömisega, on sellel palju sarnaseid omadusi teiste viirustega, nagu näiteks linnu- ja seagripp. Need kanadelt ja sigadelt pärinevad haigused on olnud laastavad. Usutakse, et need tekkisid elavate, hingavate ja tundevõimeliste olendite kõige ebaloomulikemas tingimustes pidamise tagajärjel – loomade aheldamisel tihedalt intensiivfarmide puuridesse. Euroopa Food Navigator rõhutab, et Intensiivse loomakasvatusega käib kaasas kõrgenenud oht uute inimestele ohtlike viiruste tekkeks ja levikuks, mis väikefarmides märkimisväärselt väheneks.
Jätkusuutlikkuse tagamiseks peavad Eesti loomakasvatuse praktikad vastama Eestis ja Euroopas kehtivatele õigusaktidele.
Viimase aasta jooksul oleme näinud sööda- ja energiahindade olulist kallinemist, mis Venemaa agressiooni kontekstis on eriti kriitiliseks muutunud ning toonud kaasa keerulised ajad ka Eesti seakasvatuses. Seakasvatussektor nõustub, et aeg on muutusteks ning kasvama peab Eesti sealiha konkurentsieelis, sigade heaolu ja sealiha kvaliteet, et kohalik toidutootmine suudaks võistelda importsealihaga. Ometi toimub Eestis rutiinne sigade sabade lõikamine, mis on nii Eestis kui kogu Euroopas juba aastakümneid seadusega keelatud olnud. Hetkel puudub Eestil igasugune strateegia ja plaanid sigade sabade lõikamise lõpetamiseks.
Euroopa Liidus on sigade sabade rutiinne lõikamine olnud oma julmuse tõttu keelatud juba 1994. aastast. Sellest hoolimata on Eestis sabade rutiinse lõikamisega jätkatud ning sabad lõigatakse ära peaaegu kõigil vastsündinud põrsastel. Maaeluministeerium ja Põllumajandus- ja Toiduamet ei ole siiani selle probleemiga piisavalt strateegiliselt ja jätkusuutlikult tegelenud ega pakkunud seakasvatajatele motivatsiooni ja vahendeid praktikate muutmiseks.
Seakasvatuses lõigatakse sigade sabu, sest ekstreemselt ebasobivatest elamistingimustest tulenevast stressist hakkavad sead harrastama kannibalismi ning teineteise väljaulatuvaid kehaosasid närima. Loomade heaolu teadlased nõustuvad, et sabade lõikamine iseenesest tekitab sigadele suuri kannatusi ning selle asemel peaks tõstma sigade elutingimusi, et sabade lõikamise vajadus kaoks. Sabade närimise probleem kerkis ülitööstusliku seakasvatuse arenemisel ning on probleemiks riikides, kus sigade elutingimused on väga kehvad, kahjuks kuulub nende hulka ka Eesti.
Rõõmsad põrsad, kelle elutingimused on head ja sabade lõikamiseks puudub vajadus.
Sabade lõikamise lõpetamine on teema, mis vajaks prioriteediks tõstmist ka poliitikute poolt, et edukas üleminek paremale seakasvatusele saaks toimuda. Sabade lõikamise lõpetamise eeltingimuseks on sigade heaolu tõstmine.
Valitsus peab loomakasvatajaid aitama tõsta loomade heaolu ning julgustama jätkusuutlikke investeeringuid tulevikuks.
Aastal 2020. esitati Euroopa Komisjonile 1,4 miljoni inimese toetusega kodanikuinitsiatiiv “End the cage age”, millega Euroopa Liidu kodanikud paluvad farmiloomade väikestes puurides pidamise lõpetamist. Euroopa Komisjon töötab käesoleva aasta lõpuks välja ettepaneku, millega loobutakse väikeste puuride kasutamisest Euroopa loomatööstuses. Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) värske raport tõestab, et munakanade puurispidamisel ei ole võimalik nende heaolu tagada. Paljud Euroopa riigid on juba praegu loobunud näiteks munakanade ja emaste sigade väikestes puurides pidamisest, kahjuks peab Eestis endiselt valdav osa munakanu ja emiseid veetma oma elu puurides, kus neil pole isegi ruumi ümberpööramiseks.
Umbes 80% Eesti munakanadest elavad puurides, kuigi tarbijaeelistused kõrgema heaoluga pidamisviisidest pärit munadele on meie tootmismääradest kõrgemad ning aina kasvavad. Mida rohkem toodetakse kõrgema heaoluga kanade mune, sest kiiremini langeb ka nende hind võrreldes puurisüsteemidest pärit munadega. Ka hinnatundlikel tarbijatel ei ole probleemi eelistada kõrgema heaoluga süsteemidest pärit mune, sest hinnavahe puurikanade ja õrrekanade munade vahel on sisuliselt kadunud.
Hetkel on nii tarbijad kui ka jaesektor astunud otsustavaid samme munakanade puurispidamise lõpetamiseks, millega Eesti munatootjad ei ole suutnud sammu pidada. Seetõttu ongi vajalik valitsuse tugi julgustamaks munatootjate investeeringuid, mis varsti muutuvad vältimatuks.
Riik peaks võtma eesmärgiks nende munatootjate toetamist, kes soovivad laiendada kõrgema heaoluga munakanade arvu ning vähendada puurispidamise osakaalu. See aitaks lisaks kanade heaolu suurendamisele kaasa sellele, et meie munatööstus oleks valmis üle-Euroopalisteks muudatusteks. Hetkel oleme teiste Euroopa riikidega võrreldes puuride osakaalu poolest tugevalt maha jäänud (Euroopa munaturu statistikast nähtub, et riikide keskmine puurikanade osakaal on 44,9%, võrdluseks Eestis 87,7%) ning see kahjustab meie toidutootjate konkurentsivõimet ja paneb nad ebasoodsasse olukorda.
Ka Eesti seakasvatuses on emiste puurispidamine tavapraktikaks. Emised veedavad suure osa oma elutsüklist nii kitsaste võrede vahel, et ei saa isegi ümber keerata ning peavad lamama enese väljaheidete sees. Seda nii indlemise, gestatsiooni kui imetamise ajal. Toetudes teaduslikele seisukohtadele sigade heaolu vallas ning Euroopa Komisjoni ettevalmistatavale ettepanekule võiks ka Eesti võtta eesmärgiks järk-järgulise ülemineku emisepuuride kasutamiselt loomasõbralikematele alternatiividele, mis praegu paljudes teistes riikides levinud on. Eestis peavad aga enamik emiseid endiselt liikumatult raudvõrede vahel lamama.
Nähtamatud Loomad
Nähtamatud Loomad on Eestis 2017. aastal loodud mittetulundusühing, mille eesmärgiks on farmiloomade heaolu tõstmine. Kõik Nähtamatute Loomade seisukohad põhinevad teaduslikul ja tõenduspõhisel maailmavaatel, väärtustades lisaks loomade heaolule ka inimeste toimetulekut, tervist, keskkonda ja jätkusuutlikku toidutootmist. Seisame selle eest, et Eesti loomsete toiduainete tootmine muutuks inim- ja loomasõbralikumaks, suurendades Eesti toidujulgeolekut ja konkurentsivõimet, parendades Eesti inimeste tervist ja vähendades negatiivset keskkonnamõju. Neid eesmärke järgides saame teiste Euroopa riikidega arengutes kaasas käia ja olulisi loomade heaolu aspekte arvestades meie loomakasvatuse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagada.
Meil on käes sõbrakuu. Traditsiooniliselt tehakse sel päeval armsaid kingitusi oma lähedastele ja sõpradele. Võib-olla leidub kingikotis ka Eestis ikka veel müügil olev traditsiooniline foie gras, mõtlemata, et selle saamiseks on keegi pidama taluma kirjeldamatuid kannatusi. See keegi on olnud hani, kes sarnaselt inimestega on tundevõimeline elusolend. Me peaksime olema juba väljakasvanud sellest ajale jalgujäänud arvamusest, et vaid inimesel on õigused ja vaid inimene kannatab valu, tunneb kurbust, armastust, sõprusetunnet ja teisi olulisi emotsioone.
Mis on foie gras?
Foie gras’ on üks nendest roogadest, mille tõttu peavad tänapäeval loomad inimese maitsenaudingute pärast kannatama. Tegu on pardi või hane haigestunud maksaga, mis on enda tavasuurusest kümnekordistunud. Maks ise on sildistatud delikatessroaks, kuid maksa andnud linnud on surnud 4-nädalase julma sundtoitmise teel, mil neid hoitakse ülipisikestes puurides. Kuna foie gras’ saamiseks väärkoheldakse linde, nõrgeneb ka nende immuunsüsteem ja nad võivad kergemalt haigestuda näiteks linnugrippi.
Haned on intelligentsed linnud
Haned on äärmiselt intelligentsed linnud. Neid võib veidi võrrelda koertega – ka hanedel on loomulik eluiga on 10-15 aastat ja neil on tugev territooriumi ning oma kodu valvamise instinkt. Kaitsemiseks teevad nad omamoodi tugevat prääksuvat häält (alternatiiviks koera haukumisele). Neil on ka väga hea mälu ning nad suudavad meelde jätta külalised, kes on varasemalt neile liiga teinud või neid halvasti kohelnud.
Sellegipoolest on enamik hanesid sõbralikud ja heatahtliku loomuga, seda eriti oma pererahva suhtes.
Haned on monogaamsed, mis tähendab, et emased ja isased moodustavad eluaegseid paare. Kaaslase surma korral ei pruugi üksi leinama jäänud kaaslane endale enam uut kaaslast leida. See on ju väga sarnane meie, inimestega?
Ja vist ei ole vaja mainida, et haned ja pardid tunnevad valu ja neil on emotsioonid sarnaselt koerte, kasside ja inimestega. Kuidas on siis võimalik, et me tolereerime sedavõrd julma kohtlemist, mida traditsioonilistes foie gras farmides hanede ja partide peal jätkuvalt rakendatakse?
Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame videomontaaži vabatahtliku Sandrat.
Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Töötan telekommunikatsiooni firmas testijuhina. Vabal ajal meeldib mulle lugeda, looduses jalutada, ujumas käia, trenni teha ja tegelen ka hobifotograafiaga ja investeerimisega.
Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?
Loomad ja nende heaolu on mulle alati korda läinud. Juba enne NL’ga liitumist oli minu jaoks see teema häiriv, et karusnahad jätkuvalt ka tänapäeval teemaks on, ehk siis nende kasutamise vajadus oli minu jaoks arusaamatu.
Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.
See oli nüüd küll aastaid tagasi, aga ma mingi aeg hakkasin jälgima sotsiaalmeedias Nähtamatute Loomade tegemisi ja ühel hetkel olin ma oma elus jõudnud sellisesse punkti, kus mõtlesin, et nüüd oleks aeg kuskil vabatahtlikuna panustada. Nii jäigi selleks silma juba minu jälgimises olev NL organisatsioon, mis kõnetas mind oma tööga loomade heaolu parendamisse. Lisaks kuna loomad on südamelähedane valdkond ja nägin ka, et vabatahtlike sinna otsitakse, siis nii ma avalduse ära saatsingi.
Kas sul on vabatahtliku kogemus ka väljaspool Nähtamatuid Loomi?
Väga väike kogemus. Olen käinud ühe metsatulekahju kustutamisel abiks paari päeva jagu.
Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?
Minu põhitegevus on videomontaaž ja töötlus.
Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?
Isiklikus plaanis olen kindlasti saanud juurde arendada oma videotöötlus oskusi. Ülesande püstitused võivad olla erinevad ja tuleb lahendada erinevaid olukordi.
Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?
NL’s tegutsevad inimesed, kes on tõesti südamega asja juures ja pingutavad palju loomade heaolu nimel. See töö, mis selles organisatsioonis tehakse on hämmastav ja ongi inspireeriv ja motiveeriv ka iseendale. Kindlasti väga palju arenguvõimalusi isiklikus plaanis.
Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?
Minu jaoks ongi oluline, et ühiskonnale omaltpoolt midagi tagasi anda. Ajaplaneerimises tuleb mõista, palju mingite tegevuste jaoks energiat on. Läbipõlemine ei tule kasuks kellegile.
Kas sul on koduloomi?
Mul on üks Püha birma tõugu emane kass, keda kutsun Sherryks. Sherry on hästi malbe, tagasihoidlik, pisut ka arglik kass, kuid väga intelligentne ja jutukas. Tema suur jutukus on tõesti naljakas, mida temal ka alati öelda poleks 😊 Armastab väga lähedust ja paisid saada.
Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi oled viimasel ajal näinud/lugenud/külastanud?
Filmidest meeldis mulle väga “Kus laulavad langustid” (“Where the Crawdads sing”) ja raamatusoovitus oleks kindlasti Jaan Aru sulest tulnud “Loovusest ja logelemisest”, mis on väga kasulik ja hariv lugemine. Kahjuks viimasel ajal on teatris käimine soiku jäänud.
Mõni soovitus tulevastele vabatahtlikele?
Kui Sul juba mõlgub mõte vabatahtliku tööst, siis ära kõhkle – kandideeri! NL’is on palju erinevaid võimalusi, kuidas oma panuse anda. Julget pealehakkamist!
Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.
Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Täna hommikul said tööle ja kooli kiirustajad sõbrapäeva puhul kana käest teele kaasa soojad kallistused. Täna toimus Tallinna kesklinnas “Kallista kana” aktsioon, mille käigus jagas sõbrapäeva puhul kallistusi suur kanamaskott.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad rõõmustas tallinlasi soojade kallistustega ning jagas flaiereid, mille eesmärgiks oli juhtida tähelepanu puuris peetavate kanade heaolu probleemidele.
“Kanad on tundevõimelised linnud ja imelised kaaslased. Nii ka meie kana,” kommenteeris kanade heaolukampaania juht Mari-Liis Jaik. “Kahjuks peetakse umbes 80% Eesti munakanadest kitsastes traatpuurides, milles puuduvad võimalused liigiomaselt käituda. Jaanuaris läbi viidud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei toeta 77% Eesti elanikest kanade julma puurispidamist,” lisas Jaik.
Meeleoluka aktsiooni käigus kutsus loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad möödujaid üles olema kanade sõber. Kõige lihtsam viis kanu toetada on eelistada puurivabade kanade mune.
Tuludeklaratsioonide esitamisega kaasneb Eestis suurepärane võimalus ka tulumaksu annetamiseks!
Nähtamatud Loomad kutsub üles veebruarist annetama enammakstud tulumaksu Eesti kannatavate farmiloomade aitamiseks. Tulumaksu saab annetada Eestis tegutsevatele ühingutele, muuhulgas ka loomakaitseorganisatsioonile Nähtamatud Loomad.
Tulumaksu annetamine on EMTA kodulehel lihtne ja mugav. Annetada saab kas kogu tagasisaadava tulumaksu summa või osa sellest, vastavalt soovile. Annetada võib ka mitmele organisatsioonile, summad ja saajad valib iga annetaja ise.
Võimalus tulumaksu annetada on iga aasta üha enam populaarsust koguv viis lihtsalt head teha, sest vaid mõne klikiga saab aidata neid, kes seda väga vajavad.
Kasuta Sinagi võimalust näidata oma headust, hoolivust ja armastust loomade suhtes, märkides oma annetuse saajaks Mittetulundusühing Nähtamatud Loomad.
Siin on ka väike videoklipp, kuidas see käib:
Annetustest saadud tulu kasutame sigade heaolukampaania edukaks läbiviimiseks, et Eestis paraneks sigade pidamistingimused ja lõppeks vastsündinud põrsaste rutiinne tuimestuseta sabade lõikamine. Meie aktiivne sigade heaolu tiim plaanib korraldada suure avaliku debati Eesti seakasvatuse teemal, kuhu kaasata erinevaid osapooli ning meediat.
Lisaks organiseerime uue teadlikkuse kasvatamise turunduskampaania, mis jõuab sadade tuhandete inimesteni läbi teadlikkust kasvatavate reklaamide. Turunduskampaania eesmärgiks on luua lai kõlapind sigade tööstusfarmide probleemidele, et suunata seakasvatust üha enam kõrgema loomade heaolu tagamise poole, andes loomadele liikumisruumi, tegelusvõimalusi, tuhnimisvõimalusi ja vähendades neis halbadest elutingimustest tekkivat stressi.
Kui soovid loomade parema tuleviku heaks annetada otse Nähtamatutele Loomadele, tee seda SIIN.
Jaanuaris läbi viidud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu tulemused kinnitavad, et Eesti inimesed hoolivad farmiloomade heaolust.
77% küsitlusele vastanutest ei toeta munakanade pidamist kitsastes traatpuurides. Lausa 80% vastajatest eelistab süüa toitu, mis on valmistatud vabalt peetud kanade munadest.
“Samal ajal, kui pea neli viiendikku Eesti inimestest soovib munakanadele paremaid elutingimusi, peetakse üle 80% Eesti kanadest endiselt puurides,” kommenteeris kanade heaolukampaania juht Mari-Liis Jaik. “Eesti on selle näitaja poolest teistest Euroopa Liidu riikidest kõvasti maha jäänud, protsentuaalselt toodab rohkem puuris peetavate kanade mune vaid Malta. Ülejäänud Euroopas on kasvanud õrre- ja vabalt peetavate kanade ning mahepõllumajandusliku munatootmise osakaal,” lisas Jaik.
Varasemalt olid puurikanade munad kõige soodsamad, kuid seoses hinnatõusuga on hinnad erinevate pidamisviiside lõikes ühtlustunud. Poodides leidub õrrekanade mune, mis on puurikanade omadest soodsamad. Loomasõbraliku ostuotsuse tegemine on tarbija jaoks üha lihtsam.
“Kanade puurides pidamine on kõige julmem munade tootmise viis,” lisas Mari-Liis Jaik Nähtamatutest Loomadest. “Mitmed Euroopa riigid, näiteks Austria ja Tšehhi, on keelustanud kanade puurispidamise. Ka Euroopa Liidu komisjonis arutatakse puuride keelustamist kõigis liikmesriikides. Praegune seadus lubab kanu pidada kitsas traatpuuris umbes A4-suurusel pinnal. Lindudel ei ole ruumi ega võimalusi käituda liigiomaselt. Kitsad olud ja halvad tingimused kahjustavad nende heaolu,” tõi Jaik välja.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub koos muusiku Kristjan Kasearuga kõiki loomasõpru tegema mune ostes teadliku valiku ja eelistama puurivabade kanade mune. Organisatsioon alustas sellesisulist kampaaniat Kristjani üleskutsega Tallinna ja Tartu tänavatel. Tänu Nähtamatute Loomade koostööle toidusektoriga on ca 60% jaekettidest ning sadakond toitlustusettevõtet teatanud üleminekust vabapidamise süsteemidest pärinevate munade müügile aastaks 2025.
Lisainfo: Kantar Emori CAWI- bussi avaliku arvamuse uuring viidi läbi 2023 aasta jaanuaris.
Värsked Kantar Emori jaanuaris läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et üle 90% Eesti elanikest soovib näha loomade heaolu parandamist Eesti seakasvatuses. Uuringu tellis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad, kes veab eest kampaaniat, et parandada loomade elutingimusi ja lõpetada vastsündinud põrsaste rutiinne sabade lõikamine seakasvatuses.
Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel lõigatakse 97% Eesti sigadest rutiinselt sabad maha. See on see aga sigade heaolu silmas pidades kogu Euroopa Liidus juba 1994. aastast keelatud. Keelu eesmärgiks on, et seakasvatajad pakuksid sigadele elamisväärseid elutingimusi. Sabu lõigatakse, et vähendada sigade vahelist kannibalismi, mis tekib ebapiisavatest elutingimustest.
“Tööd on veel palju, et põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise asemel loomade elutingimusi parandataks, et loomadel ei tekiks stressi ja nad ei näriks teiste sabasid,” kommentaaris Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Näeme paljude teiste riikide eeskujul, et loomade elutingimuste parandamine vähendab nende kannatusi. Suur avalikkuse tugi loomade heaolu parandamisele näitab, et ka tarbijad eeldavad lihatootjatelt paremaid loomade pidamistingimusi,” lisas Mering.
Eestis on vastsündinud põrsaste rutiinne sabade lõikamine endiselt levinud, kuna seakasvatus on äärmiselt tööstuslik ja intensiivne. Ruumikitsikusest tekib loomadel stress, mille üks väljund on teiste sabade närimine. Loomakaitsjad kutsuvad sabade lõikamise asemel loomade elutingimusi parandama, et vältida halbadest elutingimustest probleemide teket.
Üle 11 000 inimese on andnud oma toetusallkirja Nähtamatute Loomade petitsioonile, mis kutsub ameteid ja seakasvatajaid sigade heaoluprobleemidele lahendusi leidma. https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/
Nähtamatute Loomade kampaaniale on õla alla pannud ka Genka ja Karl-Erik Taukar.
Isegi sead ei vääri suurtööstusele omast hingetut ja loomalikku kohtlemist.
Lihasöömist piirates saab igaüks loomade heaolule kaasa aidata.
Sigade heaolu sealihatootmisel saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võttateistest riikidest, kes on suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi. Ja saaksime ka vähem liha süüa, kirjutab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht Kristina Mering.
«Astun sisse õdusalt heina järgi lõhnavasse farmihoonesse. Mu pilk püüab eemal värskes põhus põõnava põrsakarja, kes tihedasti teineteise ümber kaissu kogunenud. Eemal nohistavad suuremad sead heinas tuhnida. Mind nähes tunneb emis huvi, ilmselt vaatab, kas võin ta magavale põrsakarjale ohuks olla. Põrsad virguvad ja hakkavad mängima nagu koerakutsikad. Nad jooksevad ringi, liputavad mängurõõmust saba ja nende jälgimine teeb endal ka tuju paremaks.» See on kirjeldus Järvamaa mahesigalast, mida külastasime Nähtamatute Loomadega eelmisel aastal.
Selliselt kujutamegi ette elu Eesti farmides, kus kasvatatakse sigu sealihatööstuse jaoks. Kahjuks on selliseid farme Eestis täpselt kaks ja neis elab kokku umbes 300 siga. Kokku aga hukatakse Eestis aastas ca 600 000 siga.
Eesti seatööstus on nõukogude aja tootmisloogikast endiselt mõjutatult väga tööstuslik ja intensiivne.
Kasutuses on paljud farmihooned ja praktikad, mis toonase riigikorra ajal levinud olid. Enamasti elavad sead kas betoonpõrandal või restpõrandal, neil puudub võimalus tuhnida. Seasulg on igav ja kõle koht, kus neil koertest targemateks loomadeks hinnatutel lihtsalt ei ole hea elu.
Sead vajavad heaoluks normaalseid karjasuhteid ning piisavalt huvitavat tuhnimismaterjali. Kuna ühes sulus on liiga palju loomi koos ning mänguasjad või tegevusmaterjal puudub, tekib neil stress, mis väljendub tihti teiste sigade ründamises ja sabade või kõrvade närimises. Seda käitumist ei kohta kõrge heaoluga väikefarmides või vabalt elavatel sigadel pea kunagi.
Tööstusfarmis on see aga nii levinud käitumine, et tööstusfarmerid lõikavad kõigil vastsündinud põrsastel tuimestuseta sabad maha, et neid ära ei näritaks. Sabade mahalõikamine tegeleb aga tagajärjega, mitte probleemi tuumaga – loomade heaolu pole tagatud ning kehvad elutingimused põhjustavad stressi. Muu hulgas on Euroopa Liidus põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine profülaktilise meetmena juba 1994. aastast ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm, mida endiselt regulaarselt tehakse. Põllumajandus- ja toiduameti andmetel, kes seafarmidesse regulaarseid visiite teevad, lõigatakse 97 protsendil Eesti põrsastest sabad maha.
Euroopa Liidus on põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm.
Õnneks saab ka paremini
Sigade heaolu sealihatootmises saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võtta teistest riikidest, kes on lõpetanud põrsaste sabade lõikamise ja suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi, mis avaldub kannibalismina.
Paremad loomade elutingimused, kus arvestatakse nende loomuomaste vajadustega, on miski, millele on raske väärtuspõhiselt vastu vaielda. See nõuab poliitilist ja majanduslikku otsust, et tahame kõrgemat kvaliteeti ja oleme nõus selle tagamiseks investeerima. Juba ammu oleks pidanud toimuma üleminek, kus loobume nõukogudeaegsest masstootmisest ja liigume Põhjamaades levinud kõrge heaoluga väiksema tootmise juurde.
Huvitav on näiteks Taani seatööstus, kus kasvatatakse aastas 12 miljonit siga ja kus sealiha on justkui kohalik kuld, moodustades viis protsenti riigi koguekspordist, kuid kus isegi viimaste aastakümnete kasvu juures on 90 protsenti kasvatatavatest sigadest farmides, kus on ca 2000 looma. Ülejäänud on väikefarmides.
Kui 12 miljoni seaga riik suudab tagada kõrgema sigade heaolu kui meie 600 000 juures, siis on meil siit kindlasti palju õppida.
Eesti seakasvatuse lipulaevaks peetakse Viljandimaal asuvat Eksekot – 70ndatel rajatud kuuekorruseline paneelmaja, mis mahutab kuni 60 000 siga. Ka teistes farmides räägime me 5000 – 10 000 loomast ühe farmi kohta. Teeme endal ise elu raskeks, kui tahame ühiskonnana toetada väärtust loomade heaolust ja mõistlikust loomakasvatusest, aga samal ajal toetame superindustriaalset seakasvatust, kus paraku ka kõige usinamad farmitöötajad ei suuda iga päev kõikide loomade heaolu kontrollida. Ka kõige suuremates farmides on tuhandete sigade peale vaid mõni töötaja, kes seaduse järgi peaks neil kõigil silma peal hoidma. Üsna ebarealistlik ülesande püstitus.
Kui vaatame loomade heaolu väikekasvandustes, siis tänu rohkemale liikumisruumile, allapanule, tegelusvõimalustele ja parematele karjasuhetele ilmneb loomadel ka vähem haigusi ja tuleb vähem kasutada antibiootikume ja muid ravimeid. Kõrgem heaolu tõlgendub ka kõrgemaks lõpptoote kvaliteediks.
Kui ma võrdlen oma kogemuse põhjal sigade käitumist väikefarmis ja tööstusfarmis, siis tegu oleks justkui erinevate loomadega. Ühed on aktiivsed ja huvituvad ümbrusest, tuhnivad põhus ja liputavad rõõmust sabasid nagu koeradki. Teised on apaatsed, kustunud eluvaimuga, tihti ära kraabitud kehadega vigastustest ja teiste sigade hammustustest. Saba neil pole, mida liputada, sest see lõigati juba vastsündinuna ära. Aga ega vist väga poleks põhjust ka.
Antibiootikumide toel toodetud liha
Püstitatud küsimus ei puuduta ju tegelikult ainult loomade heaolu. Liigintensiivne lihatootmine tähendab ka suuremat patogeenide levikut, mistõttu tuleb kasutada rohkem antibiootikume ja muid ravimeid, et loomi masstootmisega levivatest haigustest ravida. Paratamatult peame endalt küsima, kas selliselt toodetud toit on midagi, mida süües end mugavalt tunneme.
Tartu Ülikooli antibiootikumiresistentsuse uuringute keskuse andmetel kasutatakse maailmas pool antibiootikumidest loomakasvatuses. See on suur risk antibiootikumiresistentsuse probleemi seisukohalt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul võib see panustada inimestel ohtlike haiguste antibiootikumide suhtes immuunseks muutumisse. Antibiootikumiresistentsuse ilminguid näeme globaalselt ka juba praegu, hinnanguliselt 700 000 inimest sureb selle tagajärjel, et antibiootikumid neile enam ei mõju. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ÜRO kutsuvad muu hulgas üles ka loomatööstusi vähendama antibiootikumide kasutust farmiloomadel. Euroopa Liidus näeme Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel juba vaikselt antibiootikumide kasutamise vähenemist loomakasvatuses, aga pikk tee on veel minna.
Kui sööksime vähem lihatooteid, ja vaid selliseid, mis pärinevad kõrge heaoluga väiketootmisest, teeksime teene endale, süües paremat toitu; keskkonnale, vähendades intensiivkasvatusega kaasnevat jalajälge ning ka loomade heaolule, kes ei pea elama tööstusfarmi ruumikitsikuses. Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse lihakoguse. Sellise minimaalse koguse juures saame endale lubada ka kõrgema hinnaga lihatooteid, mis on kvaliteetsemad ja parematel tingimustel valmistatud. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.
Millal näeme progressi?
Teema on tõsine ja puudutab mitut olulist valdkonda rahvatervisest keskkonnani. Hea on tõdeda, et asjaga tegeletakse ja nii avalik, era- kui mittetulundussektor on töötamas lahenduste kallal mitmel suunal. Tööd on aga palju.
Euroopa Liidu ühinenud põllumajanduspoliitika soosib samuti pigem väikseid ja keskmise suurusega loomafarme, mis Eesti praeguse tootmisprofiiliga väga ei ühti. EL soovib suunata toetusi ka pigem väiksema mahu ja keskkonnajalajäljega lihatootmise suunas. Baasloogika on ikka sama – toodame vähem, aga kõrgema kvaliteediga. Ehk siis sööme ka vähem liha, aga tunduvalt paremates tingimustes toodetud.
Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.
Isegi kui seakasvatus või lihatootmine on avalikkusele pigem võõrad või vähemräägitud teemad, siis olulise osa inimeste toidulauast moodustab liha siiski. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et oleme Eestis pigem mõistlikkusele suunatud tootmise pooldajad. Kantar Emori küsitluse põhjal toetab 84 protsenti Eesti elanikest sigadele paremate elutingimuste tagamist ja põrsaste sabade lõikamise lõpetamist. Loomadest hoolimine on meile ühiskonnas oluline väärtus – nüüd on hea võimalus loomade suurema heaolu kaudu teha teene ka tervisele ja keskkonnale.
23.01.2023 Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad alustas täna kaks nädalat kestvat kampaaniat, millega tuuakse tähelepanu Eesti tööstusfarmides elavate sigade heaoluprobleemidele.
Eestis on väga tööstuslik seakasvatus, mistõttu elavad loomad ruumikitsikuses betoon- või restpõrandatel, kus neil ei ole tarkade loomadena midagi teha. Tööstusfarmis puuduvad neile heaoluks sobivad elutingimused. Loomadel puudub enamasti allapanu ja tuhnimisvõiamlus, mis on sigadele loomuomaselt heaoluks vajalik.
Nähtamatud Loomad toetab sigade heaolu suurendamist – rohkem liikumisruumi, väiksem loomkoormus, rohkem tegelusvõimalusi loomadele, et need intelligentsed loomad ei peaks halbadest tingimustest tulenevast stressist kannatama. Stress väljendub tihti kannibalismina, kui sead ründavad teisi ja närivad sabu või kõrvu. Selmet parandada loomade elutingimusi, lõikab seatööstus vastsündinud põrsastel rutiinselt tuimestuseta sabad maha. See on Euroopa Liidus keelatud praktika, üle 90% Eesti sigadest on aga sabad lõigatud.
Organisatsioon teeb kampaania raames teavitustööd probleemi taustast ning lahendustest ning jagab praktilist infot seakasvatajatele, kuidas teistes riikides on loobutud sabade lõikamisest ning suurendatud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi, mis väljendub sabade närimisena. Lisaks tehakse koostööd maaeluministeeriumi ja Põllumajandus- ja Toiduametiga, et toetada kõrgemat loomade heaolu.
Kampaanialaine raames on sigade heaolu sõnum mitmekümnetel välireklaamidel ja digiekraanidel Tallinnas ja Tartus, lisaks suuremate uudisteportaalide veergudel veebibänneritena ning sponsoreeritud postitustena sotsiaalmeedias. Kampaania toimub tänu lahketele loomasõpradest annetajatele.
