Intervjuu Nähtamatute Loomade vabatahtliku Meritiga: saame kõik loomi aidata

Intervjuu ilmus algselt 12.10.2021 Delfis.

MTÜ-s Nähtamatud Loomad vabatahtlikuna tegutsev Merit Valge räägib intervjuus, miks farmiloomade elud on samavõrd olulised kui lemmikloomade omad.

Kuidas leidsite tee põllumajandusloomade päästmise juurde, mis selleks ajendas?

Oma koduorganisatsioonist Nähtamatud Loomad kuulsin esimest korda 2018. aasta kevadel, kui olin põhitöö kõrvale otsimas rohkem tähendusrikkaid väljakutseid, mis aitaksid maailma paremaks muuta. Vabatahtlike ankeeti täites ei osanud ma muidugi veel arvata, et see kogemus hakkab olema nii suur osa minu elust, aga Nähtamatute Loomade maailmavaade ja tegutsemisviis klappis minu omaga uskumatult hästi. Kuna põllumajandusloomad peavad taluma väga palju ebavajalikke kannatusi, on nende heaks vabatahtlikuna tegutsemine olnud minu jaoks tohutult jõustav.

Millised on olnud kõige vapustavamad või hingeminevamad lood, millega olete selles töös kokku puutunud?

2019. aastal käisime koos paari loomadest hooliva Riigikogu liikmega Eesti suurimas karusloomafarmis vaatamas, millistes tingimustes sealsed asukad elama peavad. Nägime ilusaid kohevaid, aga surmani hirmunud rebasepoegi pisikestes traadist puurides, mille read näisid lõputuina. Üks rebane vaatas mulle sügavalt silma ning tol hetkel lubasin talle mõttes, et karusloomafarmid saavad Eestis keelustatud. Seda rebast ma küll päästa ei saanud, aga käesoleva aasta suvel, pärast mitmendat katset see julm praktika seadusega keelustada, sai lõpuks talle antud lubadus teoks.

Karusloomafarmide petitsiooni arutamine Riigikogu Maaelukomisjonis. Foto: Riigikogu.

Milline on Teie enda suhe loomadega, kuidas see kujunes – on Teil kodus mõni koduloom?

Lapsena oleksin ma soovinud, et kogu mu kodu oleks loomi täis ning üritasin enda vanemate kurvastuseks koguaeg igasuguseid tänavalt leitud elukaid koju tassida. Nüüd, täiskasvanuna, olen aru saanud, et saan palju rohkem ja efektiivsemalt loomi aidata hoopis paremate vahenditega ning õnneks on see suur tung neid majutada ka üle läinud. Meil on kodus küll üks armas koer nimega Laki, aga temast meile täiesti piisab.

Samal ajal usun, et sooviks teisi elusolendeid mittevajalikest kannatustest säästa ei pea omama loomadega erilist sidet, kõik loomad ei soovigi inimestega suhelda ning samuti ei pea seda soovima kõik inimesed. Sellest hoolimata tahavad enamik inimesi loomadele vaid head ning loomakaitsjate töö ongi loomade aitamine igaühele sobival moel talle kättesaadavaks teha. Suured muutused saavad toimuda siis, kui kõigil on võimalus panustada.

Farmiloomi peetaks lemmikloomadega võrreldes justkui vähem väärtuslikuks. Kas oskate lahti seletada, miks see nii ei ole? Kuidas peaksid inimesed neisse loomadesse/lindudesse tegelikult suhtuma?

Kui rääkida loomadest, siis esimesena tulevad tõesti pähe kas lemmikloomad või metsikud loomad. On lausa raske ette kujutada, et tegelikult on põllumajandusloomade osakaal maailmas võrreldes metsikute loomadega kümneid kordi suurem. Teaduslikult pole meil aga alust arvata, et farmiloomad tunneksid valu ja kannatusi vähem kui lemmikloomad või isegi inimesed.

Kuna elame arenenud ühiskonnas, siis usuvad inimesed, et meile söögiks kasvatatavate farmiloomade heaolu on seadusega tagatud. Reaalsus on aga see, et põllumajandusloomad kogevad väga palju vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mida inimesed saaksid väga väikeseid muudatusi tehes tohutul määral vähendada.

Enamik tööstusfarmides kasvatatavatest loomadest ei saa iialgi tegeleda loomuomaste tegevustega ning kogevad pidevalt nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi.

Hiljuti päästsime Nähtamatute Loomade tiimiga ühest Eesti suurimast puurikanalast peaaegu 200 kana, kellest paljud ei jõudnud alguses isegi oma jalgadel seista, kuna puuritingimustes puudub võimalus oma jäsemeid normaalselt kasutada. Samuti diagnoosis loomaarst neil eluohtliku haiguse, mida kohe ravima asusime. Loomulikult teatasime sellest ka puurikanalasse, kust linnud pärit olid, sest loomaarst ütles, et see nakkav ja kannatusterohke haigus on ilmselt kõigil samas kanalas olevatel kümnetel tuhandetel lindudel. Kanalast aga vastati, et nemad kanade ravimisega tegelema ei hakka, samuti ei pakuta neile halastussurma.

Õnneks saavad kõik inimesed loomi aidata. Sellistes tingimustes elavate lindude kannatusi saab vähendada jättes puurikanade munad ostmata, loomade puhul tasub piirata oma lihatarbimist ja eelistada väiketootjatelt või mahekasvatusest pärit liha. Samuti tasub kõigil, kes loomade pärast südant valutavad, vormistada oma lemmikule loomakaitseorganisatsioonile püsiannetus .

Kui neid loomi tööstuslikul otstarbel mitte kasvatada, siis milline on nende ja meie tulevik?

Nähtamatutes Loomades tegutseme selle nimel, et koos inimeste elatustaseme tõusuga pakuksime ka farmiloomadele paremaid elutingimusi. Hetkel on farmiloomade olukord paradoksaalsel kombel olnud inimeste heaolu kasvuga pöördvõrdelises suhtes – mida rikkamaks oleme saanud, seda rohkem toodetakse ülikitsastes ja ebaloomulikes tingimustes liha, mille lõpuks söömise asemel hoopis tihtilugu prügikasti viskame, sest tegelikult me selliseid koguseid ära süüa ei jõua.

Mida saaksime ära teha, et inimesed käsitleksid loomi sõprade, mitte objektidena?

Farmiloomad on inimeste silmade alt ära kolitud – karjamaa või taluhoovi asemel kasvavad siga, lehm ja kana nüüd tööstuslikes suurhoonetes, kus on koos kümneid tuhandeid loomi. Sellistes tingimustes on väga raske looma näha indiviidina, tarbija ei näe looma ju tegelikult üldse.

Nähtamatutes Loomades soovime inimestele jutustada nende loomade lugusid, et julgustada tarbima loomseid tooteid vähem ja läbimõeldumalt ning astuma vastu eriti julmadele praktikatele nagu näiteks foie gras tootmine, munakanade väikestes puurides pidamine ja sigade sabade lõikamine.

Värske video päästetud puurikanast uues kodus

Septembris päästis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad ühe Eesti suurima puurikanala halbadest tingimustest 176 aastavanust kana, kes oleksid muidu läinud hukkamisele. Teiste hulgas päästeti halbadest puuritingimustest kana Killu. Nüüd on valminud südamlik video, kuidas kana Killu teiste päästetud kanade hulgas esimest korda päevavalgust näeb ja jõuab oma uude armastavasse koju. 

Munatööstuse puurikanalas elavad linnud terve elu umbes A4-suurusel pinnal kitsas puuris koos mitmekümne linnuga. Kanad ei saa tiibu sirutada ega näe päevavalgust. Kanade intensiivpidamine väikestes traatpuurides ei taga nende heaolu. Alternatiiviks on kättesaadavad õrre-, vabalt peetavate või mahekanade munad.

“Puurikanalast päästetud lindude halvad tingimused olid neid korralikult räsinud nii vaimselt kui füüsiliselt – nägime selgelt, et loomad kannatavad tööstuslikus intensiivtootmises ka Eestis ja see ei ole vaid kaugete suurte riikide probleem. Jätkame tööd selle nimel, et Eesti toidufirmad läheksid üle vabapidamise munade kasutamisele. Sadakond toidusektori ettevõtet on tänaseks juba koostöös Nähtamatute Loomadega seda teatanud,” kommenteeris Mari-Liis Jaik, Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania juht. “Kana Killu jääb meile alatiseks meelde, sest tema kannatused ja läbielamised esindavad ligi miljoni Eestis munatootmises peetava linnu lugu,” lisas Jaik.

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad tegutseb selle nimel, et Eestis lõppeks munakanade puurides pidamine ja munad pärineksid vabakasvatuse süsteemidest. Lisaks tõstab Nähtamatud Loomad inimeste teadlikkust puurikanade olukorrast ning kutsub üles tarbijaid eelistama vabapidamise süsteemidest pärit kanade mune. Heategevusorganisatsiooni tööd saab toetada https://nahtamatudloomad.ee/toeta.

Kui me loomi ei näe, ei tunne me neile kaasa?


Mida paremat teha ühel reedesel päeval kui end töölt vabaks võtta ja sõita teise Eesti otsa kanu päästma? Veel parem on kutsuda kaasa ka oma elukaaslane ja töökaaslased, kes alati väljakutseteks valmis on.

Nii juhtuski, et selle asemel, et reedel rahulikult tööd teha ja pärast töökaaslastega pubisse õlut libistama minna, otsustasime 10. septembril  juba varahommikul kanafarmi poole teele asuda. Ees ootas pikk sõit Tallinnast Lõuna-Eestisse.

Ma arvan, et me kõik olime õhinal nõus selle teekonna ette võtma, sest olgem ausad – päästeaktsioon kõlab sada korda põnevamalt kui üks tavaline päev oma mugavustsoonis. Lisaks, olen kuulnud palju õuduslugusid tööstuses peetavatest loomadest, aga varem pole avanenud võimalust oma silmaga neid tingimusi näha.

Blogiartikli autor Henri

Sama mainisid ka mu töökaaslased Marek ja Karel. Nad tahtsid kaasa tulla, et näha, kust kohast ikkagi tulevadi need munad, mida nad poest ostavad. Mäletan, et algkoolis käisime ekskursioonil McDonaldsis ja nägime ära külmlao täis tooraineid ja seda, kuidas paari minutiga burgereid valmistatakse. Küll aga ei näidatud meile koolis kordagi, kust tuleb liha ja muna ja kuidas käib elu ühes tööstuslikus farmis. Enamus meist ei näe oma elu jooksul mitte kunagi neid loomi. Elame mullis, kus need loomad on nähtamatud ja odav valmistoit ilmub poelettidele. 

Taustainfot sain ma nii palju, et kohale jõudes ootab meid ees ~170 kana, kelle tervis tuleb üle kontrollida ja seejärel nad uutesse kodudesse toimetada. Olime jaotatud autodesse paari kaupa. Mina olin autojuhi rollis ja minu elukaaslane Reelyka sai ülesandeks koos teiste tiimiliikmetega kanad kiirelt läbi vaadata ja autodesse transpordipuuri paigutada. Kanade tervist oli vaja enne uutesse kodudesse viimist kontrollida, et nad vajadusel veterinaari juurde viia. Mina jälgisin, et autosse saaks õige arv kanu ja et puuri uks oleks õigel ajal kinni ja lahti – et kõik toimiks kiirelt ja turvaliselt. Seejärel pidime meie auto peal olevad 20 kana toimetama Lääne-Virumaale nende uude kodusse. Marek ja Karel olid eraldi autoga ja nende ülesandeks oli päästetud kanad toimetada Pärnumaale. Eelnevalt olid Nähtamatud Loomad leidnud inimesed üle Eesti, kes soovisid kanad oma maakodudesse võtta.

Kanad, kes meid ees ootasid, on pärast ühte aastat munemist kaotanud oma tööpotentsiaali. Tootmisettevõttel on majanduslikult kasumlikum need kanad piltlikult öeldes lahti lasta ja uued elujõulised noored asemele palgata. Kana eluiga võib parimates tingimustes ulatuda kuni 10 aastani, aga need kanad saadetakse peale aastast tööd varajasele pensionile ehk gaasikambrisse hukkamisele. Jah, ettevõttel ei ole kasulik neid kanu lihaks müüa. Lihaks kasvatatakse broilereid.
Hoiatati, et kanad võivad olla räsitud ja haiged, kuna nad elavad kogu oma “elu” väikesel A4-suurusel pinnal. Jällegi on põhjus rahas – ettevõttele maksab iga ruutmeeter. Võib öelda, et ootasin ühe rahategemismasina nägemist, mis töötab kanade jõul.

Kohapeale jõudes ei erinenud pilt väga kirjeldatust. “Üllatuseks” olid kanad päris ja nad ei olnud kilepakenditesse pakitud nagu meie poelettidel. Kahjuks olid paljud kanad räsitud, sulgedeta, veriste küüntega ja päikesevalgusest hirmunud. Jah, need kanad on elanud terve oma elu ilma akendeta hoonetes ja pole kordagi saanud kõndida muru peal, tunda tuult oma sulgedes ega teha kanaasju. Kui oleksin niisama sattunud nendest hoonetest mööda jalutama, siis ma poleks ilmselt kunagi arvanud, et seal hoitakse elusaid loomi. 

Kanad olid kõik oma nägu ja tundsin nende läheduses olles sarnast sidet nagu oma kassidega. Vaadates neile otsa, näed nende emotsioone – hirmu ja väsimust. Nende silmist on näha, et neil kõigil on omaette iseloom ja karakter. Hiljem, kui kanad olid esmasest šokist taastunud ja said esimest korda oma elus arbuusi ja maisi maitsta, oli näha nende meeleolu paranemist. 

Näha, millistes tingimustes kanad elavad ja seda, et kohtleme neid nagu elutuid asju, tekitab viha. Tekib süütunne, et olen suure osa oma elust läbi tarbimisvalikute toetanud tööstust, mis toetub kellegi kannatustele. Teeb ka kurvaks, et paljud mu sõbrad ja tuttavad elavad samamoodi, nagu mina kunagi, oma valikuid analüüsimata.   

Ma arvan, et keegi meist ei laseks neil kanadel sellistes tingimustes elada, kui nad meie oma koduloomad oleksid. Võrdleksin olukorda Põhja-Korea situatsiooniga. Isegi kui me kuuleme lugusid seal nälgivatest ja kannatavatest inimestest, ei tõtta me sinna appi, kuna meil puudub isiklik emotsionaalne side kellegagi sealt ja arvame, et meie võimuses pole midagi nii kaugel muuta. 

Võiks ju arvata, et seaduse silm hoolitseb meie kõigi eest ja et ettevõtlus loomadega tegelevates valdkondades on inimlikult reguleeritud. Kuid ettevõtjad optimeerivad oma kasumit loomade elutingimuste arvelt täpselt nii kaugele, kui on lubatud ja senikaua, kuni tarbijad tooteid ostavad. 

Pärast sellist kogemust on väga raske näha põhjust odavaid puurikanade mune osta. Kindlasti ei ole nende loomade kannatused seda väikest erinevust rahas väärt. 

Kas see aktsioon oli minu arvates vajalik ja reaalselt muudab midagi pikemas perspektiivis? Tundsin rõõmu iga üksiku päästetud kana pärast, kes said uue koju ja samas kurbust nende tuhandete pärast, kellele õnn ei naeratanud. Iga päästetud kana oli päästmist väärt, isegi kui kõiki teisi polnud kohe võimalik aidata. Samamoodi nagu enamik meist tõttaks appi jõkke uppuvale loomale, päästeti ka need kanad. Usun, et me kõik tahame loomi aidata, kui meid pannakse nendega silmitsi ja meile antakse selleks võimalus.

Kahjuks, kui me loomi ei näe, siis me ka ei tunne midagi. Väga hea oleks, kui rohkematel inimestel oleks võimalik nende loomadega kohtuda. Antud aktsioon andis võimaluse nendel kanadel rääkida meile oma lugu. Meie saame nende lugu jagada edasi teistega, et ka teistel oleks võimalus näha. Meil on võimalik oma tarbimisvalikutega näidata, et me ei toeta sellist tööstust. Meil on võimalik jätta puurikanade munad ostmata. Nii sünnib muutus pikemas perspektiivis. 

Kanakaka taskus ehk kanad külastasid kliinikut

Teksti autor on Nähtamatute Loomade tiimiliige Kadi Kaljurand.

10. septembril päästsime tänu toetajatele ja vahvatele vabatahtlikele puurikanalast 176 kana, et viia nad uutesse kodudesse, kus nad saavad elada liigiomast elu. 176-st kanast 15 olid kehvemas seisus ja nende tee viis esmalt Tartusse kliinikusse. Autojuhiks olin mina ja minuga tuli kaasa fotograaf Joanna Joa. Sõit Tartusse kestis umbes tund ja sel ajal olid kanad rahulikud ja vaiksed.

Kliinikus võeti kanad meelsasti vastu. Ülevaatusele läks 11 valget ja 4 pruuni kana. Kanad olid stressis, aga püsisid siiski puuris paigal. Alustuseks vaatasime valgeid kanu. Arst seadis laua valmis ning tõstsimegi esimese kana lauale. Veterinaar vaatas näopiirkonda, katsus tiibu, uuris kloaagipiirkonda ja sulestikku, et näha, kas on väliseid parasiite. Õnneks ühelgi linnul me neid ei kohanud.

Mõningatel kanadel oli näha vigastusi näopiirkonnas. Seda võis põhjustada näiteks teise linnu nokkimine. Kanadel oli liiga hele harja värvus, mis andis märku, et neil on vedelikupuudus. Puurikanalas on probleeme, et kõik kanad ei saa ligipääsu veele. Liigisisene konkurents ressurssidele on suur ja nõrgemad kanad jäävad ilma.

Kloaagi uurimisel selgus, et kõigil kanadel oli kõhulahtisus ning tegu võib olla bakteriaalse parasiidiga soolestikus. Et teada saada, millega tegu, kogusime väljaheited purki, et need hiljem laborisse viia. Kui arst mainis, et tuleb koguda väljaheidet, kakas üks tubli kanapreili läbivaatuslauale ilusa hunniku, mis läks otse purki.

Murekohaks olid ka kanade küüned. Need olid ebaloomulikult pikad, sest traatpuuris ei ole kanadel võimalik neid kulutada. Seetõttu olid kanade varbad laual olles ebaloomulikus asendis ja üks lind hoidis neid lausa kronksus nagu väikesed beebid hoiavad oma näppe ja varbaid. Olin veterinaarile abiks. Minu ülesanne oli võtta kana puurist ja hoida teda nii, et arst saaks küüned lühemaks lõigata.

Esimesed kanad olid rahulikud ja neid oli lihtne hoida. Hiljem aga taheti juba rohkem tiibu lehvitada ja ülesanne muutus aina raskemaks. Kuna laual olemine oli küünte tõttu ebamugav, siis paremal juhul seisid nad mu käe peal. Üks kana oli lausa nii klammerdunud, et teda oli ülevaatuseks raske laua peale saada. Kõikidel kanadel said küüned ära lõigatud. Mõnel oli küüs juba ise ära murdunud ja alles oli ainult verine tüügas.

Õnneks ühelgi kanal luumurde ei täheldatud ja tiivadki olid korras. Enamus saputas tiibu, kui lauale sai ja nii mõnegi tiivalehvitus lõi mul prillid peast. Ei tasu nina liiga lähedale toppida.

Mida rohkem kanu olime üle vaadanud, seda aktiivsemaks muutusid need, kelleni kord polnud veel jõudnud. Eelviimane valge kana lausa põgenes eest. Enesekaitseinstinkt lõi välja ja seda ei saanud pahaks panna. Need linnud polnud siiski inimeste lähedusega harjunud. Pruunid kanad olid erilise iseloomuga. Nemad ikka uurisid, mis me teeme ja poseerisid fotograafile. Kõige viimane kana ei olnud nõus koerapuurist välja tulema. Kui panin käe ta lähedale, siis ta lõi seda nokaga. Lõpuks kallutasime ta puurist välja. Laual seistes vaatas ta ka kuidagi kurjalt nagu oleksime ta rahu rikkunud.

Kanad, kes olid juba üle vaadatud ja ootasid uues puuris, muutusid keskkonna suhtes uudishimulikuks. Mõni nokkis maast heina või muid asju põrandal. Teised jälgisid pingsalt fotograafi. Puurikanalas poleks nad ealeski nii palju uusi põnevaid asju näinud.

Kanad said vabaduse maitse suhu ja mõned polnud enam nõus puuri minema ning üritasid lennata. Üks sai võimaluse ja püüdis puuri peale hüpata, aga kuna tema füüsiline vorm polnud tugev, siis ei hüpanud ta välja. See näitas, et ta jalad on nõrgad ning maandumine oli samuti raske. Tavaliselt hüppavad kanad ikka kõrgele. Olen varemgi näinud, kuidas kana teeb paari meetri kõrguse hüppe.

Osadele siiski sobis ka puur väga hästi. See valge kana, kes enne end kätte ei tahtnud anda, astus ise transpordipuuri ja läks otsejoones teiste kanade vahele kaugemasse nurka, kus paistis end turvaliselt tundvat.

Kui kõik kanad said üle vaadatud ja tagasi puuridesse pandud, andis arst meile juhised, mida silmas pidada ning täitis pabereid. Kuna labori jaoks oli vaja rohkem väljaheiteid ja lauale neid rohkem ei tehtud, siis võtsin ülejäänud auto pagasiruumist, ajutisest puurist ja oma jope taskust. Keegi oli ikka väga täpselt sihtinud. Loo moraal: hoia taskud kinni.

Viimaks panime kanad autosse ja linad peale, et päike neid ei kõrvetaks, ning seadsime tee laborisse. Andsime proovid üle ning algas 3-tunnine sõit Pärnumaale Ranna Rantšosse. Tund enne kohale jõudmist hakkas üks linnuke rääkima. Ta ikka kaagutas ja kaagutas. Kuulda oli ka puuri nokkimist ja muud liikumist. Me ei saanud aru, mis toimub, aga vähemalt oli neil eluvaim ikka sees. Kui jõudsime kohale ja lasime kanad nende uude ajutisse aedikusse, siis saime aru, mis autos oli toimunud. Puurikanala juures panime kõigile arbuusiviilud kaasa. Nad olid autos need avastanud ja need väga korralikult ära söönud. Ju siis kaklesid nende pärast veidi.

Uues kodus uudistasid osad julgemad kanad ringi, esimene leidis toidukausi ja asus nosima. Arglikumad seisid tükk aega ühe kohapeal, kuhu nad puurist võttes tõsteti. Rõõm oli vaadata, kuidas nad oma tiibu sirutasid ja ümbritseva vastu huvi tundsid.

Hiljuti selgusid labori tulemused, kust leiti massiliselt Eimeria spp ootsüste. Tegu on parasiitidega, mis põhjustavad kanadel kõhulahtisust ning lõpeb kanade jaoks, kes ravi ei saa, väga kurvalt. Puurikanalas elavad kanad umbes A4 suurusel alal, seega nad on tihedalt koos ja haigused levivad kergesti. Antud parasiit levib väljaheite kaudu. Kui teha linnule ravikuur, ei tohi tema mune ligikaudu kuu aega tarvitada. Seega suurtes farmides linnud pigem hukatakse ja asendatakse uutega. Ebasoodsate elutingimuste tõttu on kanad nõrgema tervisega ja parasiidi mõju kurnab lindu rohkem kui vabalt peetavat kana. Ravimata jätmise ja munemise intensiivsuse tõttu võib noor lind lihtsalt surra. Seega nüüd algab 176 vapral kanal ravi Eimeria vastu.

Aitäh kõigile, kes selle päeva võimalikuks tegid ja hoidkem pöidlaid, et kanade ravi kulgeb ilusti. Kliinikus käinud kanu saab vaatama minna Ranna Rantšosse. Aita tasuda lindude ravi eest: https://www.nahtamatudloomad.ee/toeta.

“Kanad ju ei ole paitamiseks” …või on?

Vabatahtlik Brigitta Nõmmik puurikana uude koju viimas. Foto: Paul-Kristjan Abram

10. septembril organiseeris Nähtamatud Loomad suurima kanade päästeaktsiooni, mis Eestis korraldatud on. Värske vabatahtlikuna sain võimaluse aidata neid linde halbadest elutingimustest ja hukkamisest päästa. Munatööstuses elavad kanad lühikese kannatust täis elu ning linnud hukatakse väga noorelt, kui nende munatoodang langema hakkab. Puurikanadel ei ole selle aja jooksul võimalik isegi oma tiibu sirutada ning nad ei saa kunagi kogeda täisväärtuslikku elu.

Kanade päästeaktsiooniga õnnestus meil kitsastest traatpuuridest ja surmamisest päästa 176 kana ja viia nad uutesse kodudesse üle Eesti. Sellisest ettevõtmisest osa saada oli liialdamatult elumuutev kogemus ning kindlasti üks kõige liigutavamaid päevi kogu mu elus.

Ühelt poolt valdas mind kanalasse sõites heldimus ja positiivne ärevus, et hetkel puuris nukrutsevatel kanadel pole veel aimugi, et juba täna muutub nende maailm tundmatuseni. Teiselt poolt võttis terve keha üle hirm vaatepildi ees, mis kanafarmis avalduda võib ning teadmatus kanade seisundi kohta. Kõigeks tuli valmis olla.

Aktsioon oli ootamatusi täis ning esimene nendest võttis meid vastu juba kohe, kui olime farmiväravatest sisenenud. Munafarm on äri, mille toodangut soovivad autod voorivad hoovist läbi terve päev ning see ei sobitu just kõige paremini rahuliku kanade päästmise kontseptsiooniga. Kiire tööpäev farmis ei saanud seisma jääda ning tänu survele kiirelt tegutseda ei olnud enam aega ka enda emotsioonidele mõelda, vaid algas missioon.

Kui rääkida ei oska, siis järelikult valu ei tunne?

Farmitöötajad tõid algselt kanad meie jaoks õue mitme kaupa käte vahel, kuid see enam-vähem normaalne vaatepilt eskaleerus kiirelt ning juba toodi linde välja tihedalt täis topitud pealt kinnistes plastkastides, kus vaesed linnud ei saanud isegi kaela sirgeks ajada. Pead jalgade vahel hoidvad kanad hoidsid kümne küünega kastipõhjast kinni, kui üritasime neid hellalt üksteise alt ja pealt välja aidata. Meie õrn ja ettevaatlik lähenemine vapustas farmitöötajaid, kes omakorda ehmatasid meid väitega, et „ega kana ju aru ei saa, mis temaga tehakse“. 

Puurikana teekond uude koju on alanud. Foto: Joanna Joa

Lisaks oli kahju kuulda, kuidas farmitöötajad arvasid, et kardame kanu, kuigi tegelikult üritasime käituda võimalikult empaatiliselt ja hellalt nende tundevõimeliste olenditega, kes olid nii palju kannatusi oma elus näinud. Õige pea hakkasid farmitöötajad jõuga kastidest kanu välja tirima. Seda nähes tekkis klomp kurku ning oli tahtmine karjuda seda robustset lindude kohtlemist nähes, kuid selle asemel otsustasin siiski missioonile edasi keskenduda, milleks oli kanade turvaliselt ühest kohast teise toimetamine. Kanu enda käte vahele võttes tekkis mul instinkt enne transportboksi panekut kana rahustada ja pai teha, kuid saime seda tehes veel kurbi õpetussõnu puurikanala töötajate poolt – „kanad ei ole paitamiseks“.

Nii jõudsid puurikanad esimest korda päevavalguse kätte. Foto: Joanna Joa

Minu jaoks üks kainestavamaid hetki selles kaoses oli katkiste küünte ja jalgadega kanade liigutamine. Nende verd enda kätel nähes ei oleks tahtnud teha muud, kui nad sealsamas terveks ravida ning neile arusaadavas keeles selgeks teha, et nüüd on neil turvaline, oht on möödas. Nad saavad nüüd koju!

Arutasime tiimiga, et kanad on ootamatult rahulikud ning ei tahtnudki meie käest põgeneda, vaid pigem tundsid silitustest rõõmu ja hoidsid küüntega kõvasti kätest kinni. Tegelikult olid ka kanad kindlasti stressis ja kartsid. Esimest korda elus päikesevalgust nähes, tiibu sirutades ning traadist võrestiku asemel pehmet heina varvaste vahel tundes oleks ilmselt iga elusolend veidi šokis ning ettevaatlik.

Väljendades sealsamas mõtteid kanade räsitud seisukorra kohta – puuduvad suled, põletikud, katkised jalad ja vigastatud kehad – tõid farmitöötajad võrdluseks, et vanad inimesed näevad ka halvad välja ning pole neil häda midagi. Kana võib parimatel juhtudel elada kuni 10-aastaseks, need kanad seal olid vaevu aastased ning ei ole võrreldavad vanuritega. Nende kanade räsitud seis ei jätnud kedagi meist külmaks.

Südamepõhjani liigutav teekond puurist paradiisi

Enne farmist lahkumist sai igasse päästetud kanadega puuri tee peale kaasa maisi ning arbuusi janu kustutamiseks. Arbuus kanadele väga meeldib! Sellel päeval oli nende esimene kokkupuude taoliste viljadega ning mitmes puuris taganesid kanad alguses hirmunult nende veidrate toitude eest.  Aeg-ajalt piilusime, kas keegi on juba arbuusi ka proovinud, kuid läks ikka tükk aega enne, kui esimene julge ampsu võttis. Tema eeskujul liitusid teisedki kanad ning uude koju jõudes seisid linnud ahastuses tühjaks näritud arbuusikoorte ümber ning nõudsid juurde. Imeline oli näha, kuidas nad nii kiiresti kohanesid ja üksteise eeskujul õppisid!

Kana esimest korda arbuusi söömas. Foto: Paul-Kristjan Abram

Mina olin tunnistajaks 12 kana uude koju viimisele. Kõik päästetud kanad said endale kirjeldamatult imelised ja mõnusad uued kodud ja nii ka need 12 vaprat, kelle uue elukeskkonna koos tiimiliikmetega üle vaatasime. Uues kodus oli meeleolu juba imehea ning kontrast vana puurikanala kitsa traatpuuriga meeletu. Nüüd, meie teekonna lõpul kana sülle võttes, oli teda raske lahti lasta. Kogu keha ja meelt valdas täielik hingerahu ning mitte ainult sellepärast, et nii suurepärane muutus on lõpuks toimunud nende kanade elus, vaid kana süles hoidmine ja silitamine lihtsalt mingil seletamatul viisil on rahustav. Emotsionaalse olendiga kontakti loomine täidab südame ning ka hooliv side tekib kiiresti – täpselt nagu näiteks koera, kassi või teise inimesega.

Kana uues armastavas kodus. Foto: Paul-Kristjan Abram

Kana tahab teha kanaasju!

Kuni teised kanad veel puuris arbuusi ja maisi näksisid ning omavahel muljetasid, sai minu süles olnud kana hakata tegema oma esimesi samme murul, mis märkis ära tõelise kanaelu alguse – päikese käes mõnulemine, maailma avastamine ja armastust täis vaba elu. Asetasin kana maha ning nagu oli ka aimata, siis ei arvanud tema sellest esialgu midagi. Tõenäoliselt jooksis tema peast läbi nii palju küsimusi ja kahtlusi, et turvalisem oli mitte liigutada. Julgustuseks oli ta ees kõigi lemmikuks saanud arbuusilõik maiustamiseks ning tasapisi hakkas ta oma tiibu sirutama! Kirjeldamatu soojus tekkis südamesse, kui kana hästi ettevaatlikult ühe jalaga maapinda kompas ning seejärel teise jalaga järele astus. Ringi jooksmiseks oli veel vara, kuid esimesed julged sammud olid tehtud ning pärast aastat vaid traatpinna peal elamist, oli pehme ning turvaline pind jalge all. Sellel hetkel tundus isegi uskumatu, et kahjuks ei tähenda iga kana elu aasal tatsamist ja oma kanasõpradega mängimist.

Koos on ikka julgem astuda ning peagi aitasime ka järgmise kana tema seltsi neile eraldatud murulapikesele. Neid koos murul vaadates meenus, millised näevad tegelikult välja täisväärtuslikku elu elanud kanad – kohevate puhvis sulgedega, õnnelikud, kaunid ja enesekindlad! Meie päästetud kanadel on veel pikk teekond minna, aga võib juba ette kujutada, kuidas nad aastate pärast meenutavad aega, mil nad räsituna puurides elanud tööstuskanadena sinna jõudsid ja kui õnnelikult ning läikivate sulgedega nad nüüd mööda suurt aeda ringi promeneerivad.

Hing ja mõistus, mitte masin

Mõrkjasmagus tunne on siiski hinges, sest meist jäi kanalasse maha hoomamatu arv kanu, keda ootab ees äärmiselt kurb saatus. Nende kanade elu jääb palju lühemaks kui see tegelikult peaks olema ning ka see lühike aeg on täis vaeva ja kannatust. Kuigi see on imeline, et 176 kana said võimaluse hakata lõpuks täisväärtuslikku elu elama, on seda tegelikult  kõik kanad väärt. 

Mitte ükski hingeline, tundevõimeline ja intelligentne olend ei vääri terve elu kitsas traatpuuris elamist ning masina kombel sundtööliseks olemist!

Jätkan Nähtamatutes Loomades tegutsemist, et nende lindude kannatused lõppeksid ja nende heaolu paraneks – see sügav kogemus päästeoperatsioonilt jättis unustamatu jälje ja andis nii palju motivatsiooni edasi tegutsemiseks.

FOTOD: Reedel päästeti Eesti ühest suurimast puurikanalast üle 176 halvas seisus kana

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad päästis reede hommikul ühest Eesti suurimast puurikanalast 176 kana, vastasel juhul oleks kanu ees oodanud  hukkamine. Puurikanala elutingimused ei vasta kanade loomuomastele vajadustele, sest linnul on vaid ca A4 jagu liikumisruumi. Kanad viidi uutesse kodudesse, kus nende eest hoolitsetakse ning kus nad saavad elada vabalt ning heades tingimustes

Puuridest päästetud kanad olid halvas seisus. 15 kana tuli viivitamatult veterinaari juurde viia. Paljudel kanadel puudusid suled ja kehal olid märgatavad vigastused kitsa puuri traadist seinte vastu hõõrdumisest. Päästeaktsioonil osalenud loomaarstid hindasid lindude olukorda alla arvestuse, kommenteerides, et selline ei tohiks ükski terve lind välja näha. Paljudel kanadel oli näha ka nokkimisjälgi ja vigastusi, mis on puurispeetavate kanade puhul ruumikitsikuse tõttu tekkiv probleem. Linnud nägid esimest korda päikesevalgust, kuna kinnistes munatootmise puurikanalates puudub neil võimalus õues käia. Kanad olid määratud sügisel hukkamisele, kuid Nähtamatud Loomad sekkus ja leidis lindudele uued kodud.

Kantar Emori kevadise avaliku arvamuse uuringu põhjal ei toeta 75% Eesti elanikest munatootmises kanade puurispidamist. Õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahekanade munade müüginumbrid Eesti jaesektoris on viimaste aastatega kasvanud mitmekordselt. Nähtamatud Loomad kutsub üles teiste riikide eeskujul toetama kanade vabalt pidamist ja loobuma igandlikust kitsaste traatpuuride süsteemist.

“Reedene päästeaktsioon puurikanalast näitas veelkord puurispidamise julma mõju neile tundlikele lindudele. Nad vajavad meie kaitset ja on oluline, et läheksime üle kõrgema heaoluga puurivabale süsteemile. Lindude halb seisukord puurikanalas on paljudele Eesti elanikele olnud motivatsiooniks eelistada vabalt peetavate kanade mune,” kommenteeris Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania juht Mari-Liis Jaik.

Vaata fotosid siit: https://flickr.com/photos/149531277@N03/albums/72157719884432320

Nähtamatud Loomad jätkab koostööd toidusektori firmade, loomakasvatajate ja tarbijatega, et kasvatada loomade heaolu toiduainetööstuse loomafarmides, näiteks põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise lõpetamise osas.

Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis tegutseb loomade heaolu eest tööstuslikus loomakasvatuses. Kõige enam on Nähtamatute Loomade tegevus puudutanud kanade heaolu ning karusloomafarmide keelustamist. Organisatsioon pälvis president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli.

Nähtamatud Loomad võtab tööle kommunikatsioonijuhi, tarbijateadlikkuse koordinaatori ja Taimse Teisipäeva kampaaniajuhi


Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad värbab täistööajaga kommunikatsioonijuhi, tarbijateadlikkuse koordinaatori ja Taimse Teisipäeva kampaaniajuhi.

Tööpakkumised on täisajaga 40h nädalas. Kandideerimine on avatud, kuni leiame õiged inimesed.

Kandideerimiseks täida avaldus põhjaliku infoga enda kohta.

16. septembril toimus Zoomi vahendusel infotund, kus rääkisime lähemalt ametikohtadest ja eeldustest kandideerimisel. Infotunni salvestist vaata siit:

KOMMUNIKATSIOONIJUHT

Sinu vastutusvaldkonnaks on Nähtamatute Loomade kampaaniate turunduse ja meediatöö organiseerimine, et loomasõbralikud sõnumid jõuaksid võimalikult paljude inimeste ja õigete sihtrühmadeni. Sa koordineerid meediaga suhtlust, pressiteadete saatmist, kaasad tiime turundusprojektide planeerimisse ja elluviimisse ja analüüsid organisatsiooni turundusalaseid vajadusi. 

Kandidaadilt eeldame: 

  • Kõrgharidust või põhjalikku töökogemust kommunikatsiooni- ja turundusvaldkonnas
  • Head enesejuhtimisoskust
  • Kõrget motiveeritust loomade heaolu suurendada
  • Põhjalikke teadmisi farmiloomade heaoluprobleemidega tööstuslikus loomakasvatuses
  • Pingetaluvust keerulistes olukordades ja kampaaniates
  • Loovat ja vaba mõtlemist 
  • Huvi enesearengu vastu
  • Väga head tiimitöö oskust
  • Teaduspõhist maailmavaadet

Omalt poolt pakume: 

  • Võimalust oma tegevusega reaalselt loomade elusid mõjutada
  • Põhjalikku enesearengupaketti, koolitusvõimalusi
  • Suurepäraseid kolleege ning kokkuhoidvat ja sõprussuhteid väärtustavat kollektiivi, kus hooliva maailmavaatega töökad inimesed
  • Motiveerivat töötasu
  • Põnevat tööd rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonis
  • Paindlikku graafikut täistööaja töötundide raames
  • Osalist kaugtöö võimalust
  • Kompenseeritud sportimisvõimalust
  • Tasustatud aega läbi raamatulugemise oma valdkonna ekspertiisi kasvatada

TARBIJATEADLIKKUSE KOORDINAATOR

Su ülesandeks on muuta eestlaste tarbimisharjumusi loomasõbralikumaks ning vähendada puurispeetavate kanade munade müüki läbi avalike kampaaniate, meediatöö, tuntud inimeste kaasamise ja teadlikkuse kasvu, miks loomade heaolu on oluline küsimus ka tarbimisvalikutes. Lisaks organiseerid koos tiimiga suuri turunduskampaaniaid, mis aitavad tarbijatel teadlikumaid valikuid langetada, et loomade heaolu kasvaks. 

Kandidaadilt eeldame: 

  • Kõrgharidust või põhjalikku töökogemust turundus- ja kommunikatsioonivaldkonnas
  • Väga head suhtlus- ja esinemisoskust
  • Loovat mõtlemist tõhusate turundusideede välja töötamisel, mis aitaksid tarbijatel loomasõbralikumaid valikuid langetada
  • Põhjalikke teadmisi farmiloomade heaoluprobleemidega tööstuslikus loomakasvatuses
  • Teadmisi psühholoogia põhitõdedest, mis motiveerib inimesi ning milline sõnumiedastus mitte, et tõhusalt tarbijakäitumist suunata
  • Head pingetaluvust
  • Väga head eesti keele kirjaoskust ning head inglise keele oskust
  • Väga head tiimitöö oskust
  • Teaduspõhist maailmavaadet

Omalt poolt pakume: 

  • Võimalust oma tegevusega reaalselt loomade elusid mõjutada
  • Põhjalikku enesearengupaketti, koolitusvõimalusi
  • Suurepäraseid kolleege ning kokkuhoidvat ja sõprussuhteid väärtustavat kollektiivi, kus hooliva maailmavaatega töökad inimesed
  • Motiveerivat töötasu
  • Põnevat tööd rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonis
  • Paindlikku graafikut täistööaja töötundide raames
  • Osalist kaugtöö võimalust
  • Kompenseeritud sportimisvõimalust
  • Tasustatud aega läbi raamatulugemise oma valdkonna ekspertiisi kasvatada

TAIMSE TEISIPÄEVA KAMPAANIAJUHT

Sinu vastutuseks on Nähtamatute Loomade lihatarbimise vähendamise kampaania Taimse Teisipäeva tegevuste koordineerimine, tiimiliikmete koolitamine ning toidusektori firmadega koostöö, et taimsed maitsvad tooted oleksid kättesaadavad ja tuntud valikud, millega lihatarbimist täisväärtuslikult asendada. Sa sead koos tiimiga ka kampaania põhisuundasid ja aitad liikuda suurima võimaliku mõju suunas, et lihatarbimine väheneks. Lisaks koordineerid koos tiimiga rahvusvahelise taimse toidu konverentsi Food Innovation Summit’i korraldust. 

Kandidaadilt eeldame: 

  • Põhjalikke teadmisi ja laialdast kogemust taimse toidu ja toodetega
  • Valmisolekut end taimse toidu valla kiirete arengutega kursis hoida
  • Strateegilist mõtlemist kampaania suundade paikapanekul
  • Väga head tiimitöö oskust 
  • Väga head läbirääkimis- ja esinemisoskust
  • Head pingetaluvust
  • Väga head eesti keele kirjaoskust ning head inglise keele oskust
  • Põhjalikku kursisolekut Taimse Teisipäeva kampaaniategevuste ja eesmärkidega
  • Tulemustele orienteeritud suhtumist töös
  • Teaduspõhist maailmavaadet

Omalt poolt pakume: 

  • Võimalust oma tegevusega reaalselt loomade elusid mõjutada
  • Põhjalikku enesearengupaketti, koolitusvõimalusi
  • Suurepäraseid kolleege ning kokkuhoidvat ja sõprussuhteid väärtustavat kollektiivi, kus hooliva maailmavaatega töökad inimesed
  • Motiveerivat töötasu
  • Põnevat tööd rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonis
  • Paindlikku graafikut täistööaja töötundide raames
  • Osalist kaugtöö võimalust
  • Kompenseeritud sportimisvõimalust
  • Tasustatud aega läbi raamatulugemise oma valdkonna ekspertiisi kasvatada

Värbamisel tuleb kasuks huvi psühholoogia, turunduse ja ressursside optimeerimise vastu. Lisaks eeldame põhjalikku kursisolekut Nähtamatute Loomade töö, kampaaniate ja lähenemisega loomade aitamisele. 


Kandideeri siin lingil.

Eesti üks suurimaid puurikanalaid hukkab sügisel oma linnud, Sina saad nad gaasitamisest päästa

Munatööstuse puurikanade elu on täis piina ja kannatusi ning nende elu muudab veelgi raskemaks, et nad hukatakse nii pea, kui nende munatoodang langema hakkab. Kuigi nende kanade kehad on intensiivsest munemisest väga kurnatud, võib nii mõnigi neist veel mitmeid aastaid elada. Septembris organiseerime Nähtamatute Loomadega suure päästeaktsiooni, et vähemalt 100 kana julmast hukkamisest päästa ja hoolivatesse uutesse kodudesse viia. Vaid sinu abiga saame nad halbadest tingimustest päästa ning viia esimest korda puurikitsikusest päikesevalguse kätte ja anda võimalus elada elu, mida iga elusolend väärib. Mida rohkem annetusi kogume, seda rohkem elusid saame päästa. Projekti oluliseks osaks on rääkida nende kanade lugu, et läbi kasvava teadlikkuse üha rohkem tarbijaid puurikanalate toodangut vältida teaks ning eelistaksid vabalt peetavate kanade mune.

Eestis peetakse puurides sadu tuhandeid kanu, kelle lühike elu on täis piina ja kannatusi. Pärast koorumist purustatakse isased tibud selleks ettenähtud masinas, emased pannakse üksteise otsa puuridesse, kus nad lakkamatult piiksudes oma ema otsivad. Intensiivtööstuses koheldakse neid kui munatootmismasinaid ja ei arvestata nende lindude loomulike käitumisvajadustega. Nad ei saa kunagi kraapida toidu otsimiseks pinnast,  omaette pesas muneda, sulestiku puhastamiseks liivavanni võtta või istuda õrrel, kus nad ennast turvaliselt saaksid tunda. Need on kanale olulised vajadused, mille jaoks neilt puurisüsteemis võimalus ära võetud on. Peale tegevusvõimaluste puudumise on nad mitmekümne kaupa puuridesse surutud, kus ühe kana kohta on seaduse alusel ruumi umbes A4 paberilehe jagu. See kõik tekitab lindudes stressi, mistõttu võivad nad nõrgemaid puurikaaslasi nokkima hakata. Kuna nõrgematel kanadel pole võimalik kitsas traatpuuris kümnete lindude keskel kuhugi varjuda, kannatavad nad pidevalt puurikaaslaste vägivalla all.

Tööstuskanad on aretatud munema oma elu esimeses pooles umbes 300 muna aastas. Juba üle aasta vanuselt on nende kehad nii kurnatud, et nad ei suuda enam munatootja nõudmistega sammu pidada ja kõik linnud hukatakse piinarikka gaasitamisega ning vahetatakse nooremate isendite vastu välja. Munakanad on nii hapras seisus, et nende liha ei lähe inimestele söögiks.

Koos saame need tundevõimelised ja targad linnud julmast saatusest päästa. Kanade eluiga võib ulatuda kümnekonna aastani, kuid aretuse ja piinarikaste elutingimuste tulemusena ei pruugi need puurikanad enam kaua vastu pidada. Samas võivad vastupidavamad isendid veel mitmeid aastaid elada. Heade inimeste abiga pakume vähemalt 100 kanale, kes on väheneva munemisvõime tõttu munatöösturi jaoks väärtusetuks muutunud ja keda ootaks novembris ees hukkamine, uue võimaluse elu nautida, viies nad elama kodudesse üle Eesti. Seal teevad nad oma elu esimesed sammud maapinnal, tunnevad värsket õhku ja päikesepaistet ning tuult oma sulgedel ja kuulevad looduse helisid. Nad ei ole kunagi varem midagi sellist kogenud. Enam ei kosta nende kõrvu päevast päeva vaid sadade teiste kanade kaagutamine ja silmi ärritava ammoniaagihaisu asemel saavad uues kodus mulla ja muru lõhna tunda.

kanade päästeaktsioon

Tasapisi harjuvad linnud oma uue koduga ja igaühel ilmnevad tema iseloomuomadused, mõni neist võib isegi inimesi usaldama hakata ja paitusi ning süles olemist nautida. Aga mis peamine, neil kõigil oleks siis võimalus vabalt tiibu sirutada, liikuda, päikest nautida, mullas kraapida, toitu otsida, pesal istuda ja liivavanne võtta nii palju, kui hing ihaldab. Enam ei sõltu nende olendite väärtus sellest, kui palju mune nad toodavad, vaid saavad hoolt ja armastust lihtsalt selle eest, et on kanad, kes väärivad loomulikke elutingimusi nagu kõik teised loomadki.

Ole osa Eesti suurimast kanade päästeaktsioonist ja osale annetuskampaanias, et saaksime võimalikult paljud linnud julmast elust ja piinarikkast hukkamisest päästa. Me ei saa küll korraga päästa kõiki kanu, kes praegu Eestis puurides elavad, kuid iga elu on oluline. Otseselt saame selle aktsiooniga aidata vähemalt 100 kana, kes saavad uue võimaluse elule uutes kodudes, aga kaudselt teeme seda kõigi puuris elavate kanade heaks. Kui kogume rohkem ressursse, leiame kodud nii paljudele kanadele kui võimalik. 

Ühe kana päästmiseks kulub ca 31 € – sinna hulka kuulub hein, toit, veterinaarkulud, transport, vajalikud vahendid lindude heaoluks autosõidul ja hilisemad turunduskulud, et jutustada nende lindude lugu avalikult meedia vahendusel ja hoolitseda selle eest, et tänu Nähtamatute Loomade päästeaktsioonile ei jääks puurikanade kannatused varjatuks ja saaksime liikuda üha suurema puurivaba munatootmise poole Eestis. 

Need 100 kana aitavad jutustada puurikanade lugu ning näidata inimestele, kui õnnetu nende saatus on. Projekti oluliseks osaks on valguse heitmine varjatud puurikanalatele ja lindude elutingimuste heaoluprobleemidele, kes elavad kitsas puuris umbes A4 suurusel pinnal. Vastasel juhul hukataks need linnud vaikuses ja keegi ei kuuleks nende kannatusi. Ärme lase sel juhtuda – toome need nähtamatud loomad nähtavale. Jaga ja anneta juba täna!

Subway liitus European Chicken Commitment’iga, et parandada broilerkanade elu

European Chicken Commitnent (ECC) on teaduspõhine kanade heaolu poliis, mis kohustab kõigil liitunud kanafirmadel kehtestada 2026. aastaks kõikide nende tarneahelas olevate kanade jaoks kõrgemad heaolustandardid.

ECC kohaselt tuleb loomakasvatajatel lindudele anda rohkem ruumi liikumiseks ühe linnu kohta, loomulikku valgust, õrsi, nokitsemisaluseid ning kasutada aeglasemalt kasvavaid kanatõuge, mis on lindude heaolu ja tervise seisukohalt ülioluline.

Loomade heaolu

Subway arvates on tarbijatele ja sihtrühmadele oluline, et tooraine pärineks kõrgeima kvaliteedi ja heaoluga kohast. Ettevõtte loomade heaolu poliitika põhineb põllumajandusloomade heaolu nõukogu (FAWC) poolt välja toodud Viie Vabaduse põhimõttel, mis käsitleb põllumajanduslikel eesmärkidel peetavate loomade kaitset.

Osana nende jätkuvast pühendumusest loomade heaolu parandamiseks, läbi tarneahela muutmise, teeb Subway koostööd ülemaailmselt tunnustatud loomade heaolu organisatsiooniga Compassion In World Farming (CIWF). Koostöös CIWF-iga jätkatakse uute ja pidevalt arenevate süsteemide ja tavade hindamist, et edendada loomade heaolu pikaajalist paranemist kogu nende ülemaailmses tarneahelas.

“Me toetame vastutustundliku põllumajanduse, kalapüügi ja loomakasvatuse põhimõtteid, et tagada maailma loodusvarade ja kogukondade pikaajaline jätkusuutlikkus kogu maailmas”, kommenteeris Subway.

Antibiootikumid – ravi või ennetus

On hea teada, et Subway võtab ka antimikroobse resistentsuse küsimust tõsiselt ja usub, et antibiootikumide vastutustundlik haldamine põllumajandusloomade kasvatamisel on oluline komponent vastutustundliku tarneahela saavutamisel. Nad leiavad, et antibiootikume tuleks kasutada haiguste raviks, mitte põllumajandusloomade kasvu soodustamiseks või tavapäraseks haiguste ennetamiseks.

“Meil on rõõm kuulda, et Subway on võtnud vastu otsuse olla loomade, keskkonna ja inimeste heaolust hooliv ettevõte. Selline muudatus aitab miljonite farmiloomade elukvaliteeti parandada ning on kindlasti imeliseks eeskujuks ka teistele toitlustusettevõtetele,” kommenteeris Nähtamatute Loomade tarbijateadlikkuse koordinaator Sandra Šebaršova.

Subway on loonud ka Ülemaailmse Antibiootikumi poliisi (Global Antibiotics policy) kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooniga. Poliisi eesmärk on antibiootikumide vastutustundlik kasutamine põllumajanduses.

Kuna kanaliha tarbimine on kasvamas, on väga oluline, et selles valdkonnas võetaks muudatusi vastu. Ka Eestis on broilerite tootmine väga intensiivne, mis võib põhjustada neile tarkadele ja tundevõimelistele lindudele suuri heaoluprobleeme. Kanaliha intensiivse ja suuremahulise tootmisega kaasnevad ebainimlikud tingimused, mida tuleb kindlasti muuta, kui soovime liikuda loomasõbralikuma ja jätkusuutlikuma ühiskonna poole.

Selleks, et loomade kannatusi vähendada, vaata poes oma valikut tehes kindlasti lihatoodete päritolu, toetades tootjaid, kes hoolivad loomade heaolust. Oma toidulaua mitmekesistamiseks vähenda liha kogust oma menüüs ning lisa sinna uusi ja põnevaid maitseid Taimse Teisipäeva retseptikogust.

Allikad:

https://www.subway.com/en-GB/AboutUs/SocialResponsibility/SustainableSourcing

https://www.compassioninfoodbusiness.com/our-news/2021/08/subway-joins-the-european-chicken-commitment

Kultiveeritud gurmee: Prantsusmaa iduettevõte kasvatab laboris eetilist foie gras’d

Gourmey foie gras. Foto: Cyril Marcilhacy/Bloomberg

Pariisis tegutseva laboriliha idufirma Gourmey loodud foie gras pälvis Prantsusmaa valitsuse toetuse ning väidetavalt on see traditsioonilisega äravahetamiseni sarnane. Piloottehase eetilised tooted peaksid välja tulema järgmise aasta lõpuks.

Foie gras on läbimas eksistentsiaalset kriisi,“ ütles idufirma kaasasutaja Nicolas Morin-Forest, kes soovib täita praeguse turutühimiku sundtoitmise ja hukkamiseta valminud foie gras’ga.

Gourmey toode on valmistatud pardi tüvirakkudest, mis on saadud ühest viljastatud pardimunast ning mida on seejärel katseklaasis edasi kasvatatud. Bioreaktoritena tuntud roostevabast terasest mahutites antakse rakkudele toitaineid, et need paljuneksid ja moodustaksid lõpuks mis tahes koe, olgu see siis rasv, lihas või kõõlus. Sama tehnoloogia on kasutusel kultiveeritud liha tööstuses.

Kuna foie gras’l on pehme tekstuur, on seda võrreldes kiulise kanafilee või veise antrekoodiga märkimisväärselt lihtsam toota. Gourmey foie gras on esmaste kriitikute sõnul originaali kvaliteediga äravahetamiseni sarnane: pealt kerge koorikuga, õrnroosat tooni ning suussulavalt võine. 

Ettevõte loodab järgnevate kuude jooksul tootmiskulusid 40-kordselt vähendada, mis tähendaks, et labori foie gras hakkab olema traditsiooniliselt valmistatud tootega samaväärses hinnaklassis.

Morin-Forest’i sõnul soovib Gourmey, et kultiveeritud liha nähtaks olulise osana gastronoomiast, ning usub, et parimaks tõenduseks sellest oleks tippkokkade heakskiit. „Meie ambitsiooniks on, et paljudes kohtades ei oleks kultiveeritud foie gras mitte parim valik, vaid ainus võimalik valik.“

Gourmey kogus äsja 10 miljoni dollari suuruse rahastuse investoritelt nagu Point Nine, Air Street Capital ning Euroopa Komisjoni ja Prantsusmaa riiklik investeerimispank Bpifrance, mis on märk valitsuse toetusest alternatiivsetele valkudele.

Üle 70 laboriliha idufirma kogu maailmas on reageerinud keskkonna- ja põllumajandusloomade heaoluga seotud probleemidele, valmistades laboris kõike alates sea- ja kängurulihast kuni tuunikalani. Kultiveeritud liha globaalne turuväärtus võib 2040. aastaks moodustada hinnanguliselt 35-protsendilise osa 1,8 triljoni dollari suurusest globaalsest lihaturust.

Foie gras on Prantsusmaa kultuuripärandisse kuuluv rasvamaksapasteet, mille tootmiseks sundsöödetakse hanesid ja parte mitmel korral päevas läbi metalltoru, kuni linnu maks patoloogiliselt paisub ja rasvub. Kuigi delikatess maitseb paljude sõnul hõrgult ja luksuslikult, peetakse sundtoitmise protseduuri rahvusvaheliselt ebaeetiliseks. 

Foie gras’ tootmine on loomade heaolu kaalutlustel seadusega keelatud enam kui kümnes riigis, sh Eestis. New York liigub California osariigi jälgedes ning plaanib järgmisel aastal keelustada foie gras’ müügi restoranides. Ühendkuningriigi valitsus astub samme müügi- ja impordikeelu kehtestamiseks. Hiljutises Prantsusmaa YouGov’i küsitluses ütles kolmveerand vastanutest, et võimalusel eelistaksid nad tarbida sundtoitmise protseduurita valminud foie gras’d. 

Eestis on Nähtamatute Loomade foie gras’ müügi vastasele petitsioonile andnud toetusallkirja üle 8500 inimese.

Uudis ilmus ka Delfi Lemmikloomaportaalis.

Allikas: Bloomberg