Featured

Emis – elu kui õudusunenägu

Sigade elu kujutatakse meedias ja lasteraamatutes endiselt sama idülliliselt, kui paljud võib olla oma lapsepõlvestki mäletavad. Pilt sellest, kuidas emis pikutab põhuhunnikute vahel ja imetab pisikesi põrsakesi ning seejärel saavad pojad ema kaisus puhata või ringi hullata, on kahjuks Eesti sigade jaoks aga kõike muud kui reaalsus. Sigade tegelik elu Eesti tööstusfarmides on täis õudusi, mis võivad ka tugevaima inimese südame kildudeks purustada. Üheks kõige kurvemaks võib pidada emasigade ehk emiste elu. 

Emis veedab terve imetamiseks ettenähtud aja metallvõrede vahel, kus puudub igasugune võimalus normaalseks kokkupuuteks oma järeltulijatega.

Praktikaid, mida emiste peal kasutatakse, peetakse loomade suhtes ühtedeks julmimateks. Elu kitsastes tingimustes betoonseinte vahel ei ole kellelegi kerge,  ent võrreldes nuumsigadega ehk sigadega, keda kasvatatakse otse söögiks, on emiste elu kordades pikem ja veel palju piinarikkam. 

Tänapäeva emise elu koosneb puurivõrede vahel puhkepausideta tiinustest, seemendamistest ja poegimistest. Suure osa oma õnnetust eksistentsist veedab emis nii kitsas puuris, et ei saa isegi ümber keerata. Poegadega kokkupuude toimub läbi metallvõre, mistõttu ei saa ei emis ega põrsad järgida oma instinkte, mis loomulikes tingimustes ema oma järeltulijatega nii tugevasti seovad. 

Imeline ootus

Selleks, et emis jääks tiineks, pannakse ta väikeste võrede vahele, mida kutsutakse seemendussuluks ja kus hoitakse teda kuni kuu aega. Jah, lugesite õigesti – emis veedab kuu aega väikeste võrede vahel, kus ta ei saa liigutada ega ümber pöörata, ta peab elama iseenda väljaheidete sees. Ja seda ainult selleks, et teda oleks lihtne seemendada ehk kunstlikult viljastada. Farmerid põhjendavad seda sellega, et kui loom ringi ei liigu, on lihtne vahet teha, milline emis kus asub. Liikumisvõimaluse pakkumine tähendaks, et seakasvataja peaks emiseid kõrvalipikute järgi eristama, mida peetakse seatööstuses liiga suureks lisapingutuseks. 

Emis on viljastamise perioodil kuni kuuks ajaks surutud piiravate võrede vahele vaid sel põhjusel, et sead ei vahetaks omavahel kohti ja farmeril oleks lihtne neil vahet teha ja neid seemendada.

Esimesed hetked koos

Umbes kaks nädalat enne arvatavat poegimist asetatakse emis emisepuuri põrsaste sündi ootama. Emisepuuri tingimused ei ole sugugi paremad kui seemendussulus.

Emis ootab liikumatult traatvõrede vahel oma põrsaste sündi umbes kaks nädalat.

Kui aeg kätte jõuab, sünnitab emis umbes 11 poega. Sigade emainstinkt on tugev ning emis soovib oma poegi näha, lakkuda ja tervitada. Paraku jääb ta aga kogu imetamisperioodiks kitsasse metallpuuri, nii et normaalne kokkupuude poegadega on täielikult välistatud.

Lisaks vaimsetele kannatustele tekitab ühes asendis lamamine emistele haavu ja lamatisi, pidevat valu ja meeleheidet. Ebamugavus, frustratsioon ja valu on sageli nii tugevad, et emised hakkavad enda pead vastu metallvõresid peksma ning neid närima. Samuti on tavaline, et emised proovivad meeleheitlikult ennast vastu puuri esiosa pressida, et nad ei peaks oma väljaheidete sees lamama. 


Sabade lõikamine

Enne nädalaseks saamist lõigatakse põrsastel ära sabad ning võib toimuda ka kastreerimine. See hetk on emisele eriti raske, kuna protseduurid tehakse sealsamas emisepuuri kõrval ning põrsad karjuvad südantlõhestavalt ema abi järele, emisel on aga võimatu oma lapsi kaitsta. 

Umbes nädalavanusel põrsal lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ära saba.

Õudusunenägu algab uuesti

Põrsad võetakse ema puuri juurest harilikult ära 28 päeva vanuselt, mõnikord varem. Enamikest põrsastest saavad nuumsead, kelle eluiga on kuus kuud. Paar päeva pärast põrsastest võõrutamist pannakse emis tagasi kitsasse seemendussulgu, kus kogu õudusunenägu otsast peale algab.

Sead on loomult väga seltsivad loomad, kelle suhe oma järglastega normaalsetes tingimustes on kompleksne ja hoolitsev. Teadlased on avastanud üle 20 eri tähendusega häälitsuse, mida sead teineteisega suhtlemiseks kasutavad ning osadest ema häälitsustest saavad ka juba vastsündinud põrsad aru. Kas pole armas fakt, et imetavatel põrsaemadel on kombeks isegi oma lastele lausa laulda? Tööstusfarmis ei saa emis aga isegi oma poegade poole vaadata, pisemaid põrsaid soojendada ega kaitset pakkuda.

Sigadel on pikaajaline mälu ja kogu elu jooksul ei unusta emis ilmselt ühtegi pesakonda. Emise eluperiood on küll pikem kui nuumsigadel ning ulatub paari aastani, aga võime ainult ette kujutada, et ilmselt sooviksid nad surra varem.

Featured

Tofik (9 k)

KODU LEITUD ❤️

Vanus: ~8-9 kuud
Sugu: isane
Suurus: väike/keskmine
Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud

Tofik

Tofik on rõõmus, maias ja ülemeelik kutsikas, kes vajab palju tegelemist. Tofik on ilmselt corgi ja taksi sugemetega kange sell, kes vajab tugeva iseloomuga pereliikmeid, kes oleksid valmis panustama aega tema treenimisele.

Ilmselt on Tofiku noorde ellu mahtunud nii mõnigi pelutav hetk, sest vahel on näha, kuidas ümbritsevad igapäevased asjad või esemed teda hirmutada võivad.

Tofikule meeldivad inimesed väga, kuigi mehi võib ta esialgu natuke peljata, aga enamasti möödub see kiiresti.

Kutsikale kohaselt sooviks Tofik kõike närida ning keelatud tegevustest eemale juhtimiseks naudib aju stimuleerivaid mänguasjadega (näiteks nuuskimis- või lakkumismatt või peidetud maiustega mänguasjad) tegelemist.

Genka kutsub üles sigu õiglaselt kohtlema

Genka kutsub koos imearmsa väiketalus sündinud põrsaga allkirjastama loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad petitsiooni, mille eesmärk on lõpetada tööstuslikes suurfarmides sigade sabade lõikamine ja parandada nende elutingimusi.

Genka ja väiketalus kasvav armas põrsas

Nähtamatute Loomade sigade heaolukampaania «Õige siga on sabaga» nõuab tööstusfarmidelt loomakaitseseaduse järgimist, sabade ebaseadusliku rutiinse lõikamise lõpetamist ning sigadele elamisväärsete tingimuste pakkumist.

Petitsiooni saab allkirjastada SIIN. Pea 9000 inimest on oma allkirja juba andnud.

Üle 90% Eesti sigadest elab kohutavates tingimustes betoonseinte vahel, kus 140-kilose sea kohta on terveks elutegevuseks ruumi vaid ühe ruutmeetri jagu. Sead on erakordselt targad loomad ning satuvad sellises keskkonnas nii stressi, et hakkavad teineteise sabasid närima. Seetõttu on tööstusfarmides tavaks sigade sabad kohe pärast sündi tuimetuseta ära lõigata, mis on pisikestele põrsastele valus, traumeeriv ning samas halbade elutingimuste probleemi ei lahenda. Kui sigadel oleksid tagatud elamisväärsed tingimused nagu paljudes teistes Euroopa riikides, ei peaks lõikamisi teostama. Rutiinne sabade lõikamine on Eestis seadusega keelatud, ent praktika kuulub siiski tööstusfarmide rutiini.

Pisike põrsas, kes Genka süles videos üles astub, elab ühes vähestest Eesti taludest, kus endiselt sigu kasvatatakse ning neile on tagatud võimalus loomuomaselt käituda – neil on põhku ja liikumisruumi. Ülejäänud Eesti sead elavad betoonseinadega suurhoonetes.

Nähtamatute Loomade kampaaniajuht Merit Valge sõnab: «Tarbija eest on jäänud varjatuks, kuidas tema toidulauale jõudvaid sealihast tooteid Eestis valmistatakse. Head inimesed usuvad, et loomadele on tagatud loomuomaste vajaduste rahuldamine ning tööstusfarmerid järgivad seaduseid. Kahjuks reaalsus on palju kurvem ning seetõttu on meie missiooniks tuua sigade kurb olukord inimesteni, et saaksime seda ebaõiglust muuta.»

Eestis kaoks vajadus sabade lõikamiseks, kui meie seatööstused oleksid loomasõbralikumad.

Karl-Erik Taukar kaitseb Eesti sigu

Armastatud laulja Karl-Erik Taukar kutsub üles allkirjastama loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad petitsiooni, mille eesmärk on lõpetada tööstuslikes suurfarmides vastsündinud põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine ja parandada nende elutingimusi.

Karl-Erik Taukar ja heas väiketalus kasvav väike põrsas

Nähtamatute Loomade sigade heaolukampaania “Õige siga on sabaga” nõuab tööstusfarmidelt loomakaitseseaduse järgimist, sabade ebaseadusliku rutiinse lõikamise lõpetamist ning sigadele elamisväärsete tingimuste pakkumist.

Taukar hoiab videos käes väikest põrsast, kes on üles kasvanud väiketalus, kus talle on tagatud loomuomased tingimused – ta saab ringi joosta, tuhnida ja mängida. Teised, suurfarmides elavad sead, elavad aga oma väljaheidete sees, kõledate betoonseinte vahel.

Sellistes tingimustes lähevad need intelligentsed loomad stressi ja hakkavad saatusekaaslaste sabasid närima ja seetõttu sabasid ka lõigatakse. Vajadus sabade lõikamiseks kaoks, kui meie seatööstused oleksid loomasõbralikumad ja pakuksid sigadele tegevusvõimalusi ning loomuomaseid tingimusi. “Mitte keegi ei vääri sellist elu. Ka mitte loom, keda me kasvatame enda toidulauale,” sõnab Taukar.

“Näeme üha enam tarbijaid soovimas kõrgemaid heaolustandardeid loomadele, keda tööstusfarmides kasvatatakse – keegi meist ei soovi, et neid sigu halvasti koheldakse,” kommenteeris Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Töö jätkub, et olukord Eesti sigalates paraneks ja loomad ei peaks elama tööstusfarmide ruumikitsikuses,” lisas Mering.

Nähtamatute Loomade petitsiooni on allkirjastanud juba üle 8600 inimese. Allkirja saab anda – https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Saage tuttavaks – Nähtamatute Loomade vabatahtlik Estin

Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame Taimse Teisipäeva avaliku sektori tiimis tegutsevat Estinit.

Estin ürituse infolauas

Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?

Hetkel naudin suve. Varasemalt aga töötasin lasteaias õpetaja assistendina. Vabal ajal meeldib mulle teha üpriski erinevaid asju – lugeda, vaadata mõnda head filmi või sarja, olla looduses ja käia jalutamas.

Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?

Umbes 4 aastat tagasi käidi meil koolis loomade heaolust rääkimas ning sealt jäi mulle kogu see teema kõrva. Hiljem hakkasin rohkem ka ise selle kohta uurima.

Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.

Ka Nähtamatutest Loomadest kuulsin ma esimest korda koolis loengus. Aastaid hiljem nägin sotsiaalmeedias Taimse Teisipäeva üleskutset tulla vabatahtlikuks ning otsustasin kandideerida. Nüüdseks olen vabatahtlik olnud juba pea 9 kuud.

Kas sul on vabatahtliku kogemus ka väljaspool Nähtamatuid Loomi?

Eelkõige piirdub see kogemus kooliajal ürituste läbiviimise ning korraldamisega.

Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?

Olen Taimse Teisipäeva avaliku sektori tiimis ning osalen kooliprogrammis. Seal ma olen hariduliku osa koordinaator ehk korraldan koolikokkadele koolitusi. Lihtsamalt öeldes viin kokku koolitajad ja koolikokad.
Lisaks sellele olen aidanud korraldada muid üritusi (nt Nähtamatute Loomade 5. sünnipäevapidu) ning osalesin esimest korda ka Käpakäigul infolauas.

Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?

Olen saanud selle aja jooksul arendada oma suhtlusoskust ning saanud juurde julgust avaldada oma mõtteid ja arvamusi. Lisaks eelnevale olen omandanud palju uusi ja huvitavaid teadmisi taimsest toitumisest ning loomade heaolu parandamisest.

Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?

Muidugi eelkõige see, et saan loomi aidata ning anda oma panuse ühiskonda puudutavates küsimustes. Suureks plussiks on ka tutvumine uute ning inspireerivate inimestega, kes jagavad minuga sarnast maailmavaadet, kuid õpetavad kõik ikkagi midagi uut ja erilist.

Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?

Leian, et iga inimene võiks panustada veidikene ühiskonda, kus me elame. Vabatahtlikuks olemine on aga muutunud minu jaoks igapäeva osaks. Kui teema ja valdkond, kus tegutseme, läheb korda, siis ei ole ka keeruline seda tasakaalu viia kõige muuga enda ümber.

Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi oled viimasel ajal
näinud/lugenud/külastanud?

Viimati lugesin James Clear’i raamatut “Atomic Habits.” Kindlasti soovitan kõigil lugeda, on nii mõndagi, mida oma igapäeva ellu rakendada.

Mõni soovitus tulevastele vabatahtlikele?

Haara kinni igast võimalusest, mis sulle pakutakse ning naudi kõike täiest südamest!

Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.

Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.

Nähtamatute Loomade suurimad võidud ja tulemused loomade heaks

Juunis 2022 tähistame Nähtamatute Loomade viiendat sünnipäeva. Viis aastat rasket, ent tulemuslikku tööd loomade heaolu parandamiseks on meile õpetanud, kuidas võib üks efektiivne ja pragmaatiline vabaühendus Eestis läbi lüüa. Kui organisatsiooni asutaja Kristina Mering Nähtamatute Loomade tegevusega algust tegi, oli palju kahtlejaid, kes ütlesid, et läbilöömise ja edu tõenäosus on madal ja miks vaeva näha. Meie sihtrühmaks on ca 20 miljonit farmilooma, keda Eestis aastas hukatakse – nende heaolu parandamine ei ole väike väljakutse. Seda suurem rõõm on meil viienda sünnipäeva puhul suures tegutsemisõhinas võtta korraks aeg ja tuua sinuni senised olulisemad verstapostid meie tulemustest loomade kannatuste leevendamisel. On erakordselt oluline mainida, et kõike seda ei oleks saanud juhtuda ilma meie suurepärase annetajate ja toetajate kogukonnata, kellega üheskoos loomade eest seisame. Aitäh viie hooliva aasta eest!

Kanade heaolukampaania

Veame Nähtamatute Loomade algusest alates aktiivselt kampaaniat, et Eestis lõppeks munatööstuses kanade puurispidamine ning kõik munalettidel müüdavad munad pärineksid vabapidamissüsteemidest nagu paljudes teistes Euroopa riikides. Oleme tänaseks välja arvutanud, et meie kanade heaolukampaania tulemused on mõjutanud 200 000 linnu elu ja heaolu. 40% jaekettidest ja sadakond toidusektori ettevõtet on koostöös Nähtamatute Loomadega andnud lubaduse minna üle puurivabade kanade munadele müümisele või kasutamisele oma toodetes. Viimased meie tellitud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringud näitavad, et 72% Eesti elanikest ei toeta munakanade kitsastes traatpuurides pidamist. Sellest statistikast lähtuvalt koostasime 2021. aasta lõpus raporti, mis kaardistas Eesti toidusektori ülemineku seisu puurivabadele munadele. Raporti jätkuks avaldasime tänavu juunis jaekettide paremusjärjestuse, mille käigus selgusid jaeketid, kes enim pingutavad puurivabade kanade munade müügi vähenemise nimel. Tunnustame siinkohal esikolmikut: Rimi, Stockmann ja Selver.

Loeme oma mitmete edukate kampaaniate tulemuseks asjaolu, et puurivabade kanade munade eelistamises ja müügis on võrreldes teiste tootegruppidega toimunud kõige kiiremad muudatused teadlikkuse tõusu ning nii tarbijate kui ka ettevõtete käitumise osas.

Kanade heaolukampaania enim meedia tähelepanu pälvinud südamlikuks aktsiooniks jääb aga eranditult 2021. aasta sügisel toimunud kanade päästeaktsioon, mille käigus päästsime ühest Lõuna-Eesti farmist 176 halbades tingimustes elanud lindu, kes oleksid muidu läinud hukkamisele. Ostsime nad farmi käest välja ja leidsime neile pea 200 linnule uued ja toredad kodud üle kogu Eesti. 

Karusloomafarmide keelustamine Eestis

Üks meie intensiivsemaid kampaaniategevusi oli karusloomafarmide keelustamine. See seadus võeti edukalt vastu juunis 2021. Kogusime 2019. aastal toonase suurima arvu digiallkirju rahvaalgatus.ee petitsioonile, mille esitasime 2020 jaanuaris riigikogule, millest järgnevate sammudena sündiski eelnõu karusloomafarmide keelustamiseks. Eelnõu tekst on muide meie tiimiliikme koostatud. Olgugi, et karusloomade puhul oli avalik kampaania kõige pilkupüüüdvam koos välireklaamide, digiekraanide, veebibännerite, sponsoreeritud sotsiaalmeediapostituste ja mõjuisikute kaasamise, läks tegelikult põhiaur kulissidetagusele otsesuhtlusele ja läbirääkimistele erinevate riigikogu liikmete, franktsioonide ja teiste poliitilist maastikku mõjutavate inimestega. Helistasime läbi kõik riigikogu liikmed ja suure osaga suhtlesime korduvalt, lisaks moodustasid põhituumiku liitlastest loomasõbrad, kes aitasid riigikogus protsessi vedada. 

Pärast organisatsioonide ca 15 aastat kestnud tööd, milles ka Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering eestvedajana juba enne Nähtamatuid Loomi osa võttis, kuulutas riigikogu lõpuks 2021. suvel välja karusloomafarmide keelu Eestis. 

Sigade heaolukampaania

Nähtamatute Loomade sigade heaolukampaania eesmärk on parandada sigade elutingimusi Eestis, mis on nende loomade suhtes julmad ja ajale jalgu jäänud. Meie sigade heaolukampaania sai alguse 2021. aasta sügisel – kuni selle hetkeni ei olnud avalikkuses olnud debatti ebaseadusliku sabade lõikamise kohta, mida Eesti farmerid aga rutiinselt praktiseerivad. Sigade kampaania on toonud sigade heaolu farmerite fookusesse ning nii seakasvatajad kui riigiametid on hakanud mõistma, et sigade heaoluprobleeme ignoreerides ning ebaloomulikke praktikaid varjates enam edasi minna ei saa. Eesti inimesed ei lepi ajale jalgu jäänud pidamisviisidega, sest sead väärivad paremat.

Meie sigade heaolu petitsioon on kogunud ligi 10 000 allkirja, mis näitab suurt avalikku huvi ja hoolivust nende tarkade loomade vastu. Sigadele elavad kaasa ka muusikud Karl-Erik Taukar ja Genka, kes astusid avalikkuse ette ja palusid Eesti inimestel sigu aidata. Praeguseks oleme suhelnud paljude seakasvatajate, erialaorganisatsioonide, ministeeriumite ja ametiasutustega, et kaasata sigade heaolu parandamise tegevusse mõjusaid institutsioone. Töö jätkub täie hooga! 

Foie gras’ kampaania

Foie gras’ ehk rasvase hanemaksapasteedi lugu on kummaline – Eestis on selle julma toidu tootmine keelatud, ent seda sisse osta, müüa ja tarbida võib. Meie foie gras’ kampaania raames on kolm restorani teinud julge sammu ning loobunud selle “delikatessi” pakkumisest. See on põhjendatud otsus, sest ligi 70% eestlastest toetab foie gras’ müügi lõpetamist. Nähtamatute Loomade foie gras’ müügi keelustamise petitsioonil on tänaseks üle 11 000 allkirja.

Teeme inimeste jaoks nähtavaks, kuidas ka nii peenena tunduvad road tegelikult nende taldrikutesse jõuavad. Näeme, et tarbijate teadlikkus on kõvasti kasvanud – ka Uku Suviste lõi kampaanias kaasa ning oli valmis avalikult avaldama oma foie gras’ vastast seisukohta. Samuti seisab meie toetajate hulgas ka hinnatud peakokk Aldur Soosalu, kes sellist julma “hõrgutist” heaks ei kiida.

Taimne Teisipäev

Viis aastat tagasi sai koos Nähtamatute Loomadega alguse ka meie kampaania Taimne Teisipäev, mille eesmärk on vähendada Eestis liigset lihatarbimist. Keskmine Eesti elanik sööb aastas ca 80 kg lihatooteid, mis on 3-4 korda rohkem kui riiklikes toitumissoovitustes välja toodud. Lahendame seda probleemi mitmel tasandil – koostöös koolide-lasteaedade ja teiste avalike asutuste, läbi aktiivse restoranikampaania ning läbi tarbijateadlikkuse edendamise koos praktilise, maitsva ja kasuliku toiduinfo jagamisega.

Viime koolides koolikokkadele ja õpilastele läbi ettekandeid ja koolitusi, teeme koostööd ettevõtete ja restoranidega taimsete toodete valiku suurendamiseks Eesti poelettidel ning muudame koolide-lasteaedade lõunasöögimenüüd tervislikumaks ja tasakaalustatumaks.

Taimse Teisipäeva kooliprogrammiga on viie aasta jooksul liitunud 138 kooli ja lasteaeda, kus õpib kokku 29 061 õpilast, kes saavad igal teisipäeval maitsvat taimset lõunasööki süüa. Need 138 liitunud asutust säästavad igal aastal 203 427 looma ning 508 000 kg CO2te. Tänu sellisele lähenemisele ei ole programmist nii-öelda väljakukkujaid. 

Taimse Teisipäeva restoranikampaaniaga on liitunud 250 söögikohta, kes teisipäeviti pakuvad maitsvat taimset toitu ja kutsuvad üles külastajaid just neid toite menüüst proovima. Oleme korraldanud kolm taimse toidu innovatsioonikonverentsi Põhjamaade toidusektori esindajatega, millest on kokku osa võtnud umbes 500 külastajat. Neljas, 2022 aasta Food Innovation Summit toimub 25. oktoobril Tallinnas Swisshotelis. Samuti viime läbi turunduskonsultatsioone toidusektori ettevõtetele, et taimne toit teha laiemale publikule nähtavamaks ja atraktiivsemaks.

Taimse Teisipäeva eduloos tõusevad eredalt esile just need inimesed, kes toetavad meid ka palumatagi – Eesti suurima toitlusteenust pakkuva ettevõte Baltic Restaurants Estonia tegevjuht Aaro Lode hakkas meie saadikuks. Aaro Lode ja ka näiteks Tartu Linnavalitsus on pikaaegsed Taimse Teisipäeva kaasaelajad. Baltic Restaurantsi tegevjuht Aaro Lode mainis Taimset Teisipäeva hea sõna ja kiitusega isegi oma ettekandes lihatööstuse aastakonverentsil “Lihafoorum”. 

Taimne Teisipäev viib läbi ka Taimetoidu Väljakutset – 22 päeva maitsvaid retsepte, et lihatarbimise vähendamine kergeks teha. Väljakutses on kokku osalenud 9218 inimest, iga kuu liitub umbes sada inimest. Eraldi oleme läbi viinud Kliimaväljakutset, mis sai populaarseks nii meedias kui ka ettevõtete hulgas. Näiteks osalesid kliimaväljakutses poliitikud Raimond Kaljulaid, Keit Pentus-Rosimannus, Rainer Vakra, Zuzu Izmailova, Andrei Korobeinik, Yoko Alender, Annely Akkermann, Joosep Vimm ja Kaspar Kurve.

Samuti teeme koostööd Santa Mariaga, et väljakutse eriti maitsev ja samas ka praktiliselt kasulik oleks. Filmisime toiduvideoid, Santa Maria töötajad osalesid Taimetoidu Väljakutses, et koos põnevaid uusi maitseid proovida. 

Analüüsides väljakutse läbimise mõju osalejatele, oleme teada saanud, et 95% osalejatest jääb pärast väljakutse läbimist lihatarbimist vähendama ja taimset toitu eelistama. Kõik need inimesed säästavad igal aastal 412 354 looma.

Ukraina varjupaigaloomade päästeoperatsioon

Nähtamatud Loomad on farmiloomade heaoluga tegelev loomakaitseorganisatsioon. Meie fookus on just tööstuslikus loomakasvatuses kannatavate loomade heaolu parandamine, sest nende miljonite loomade piinad jäävad tihti tähelepanuta. Märtsis 2022 aga olime sunnitud olukorra ümber hindama ning õige otsusena ka koerte ja kasside aitamisega tegelema, kui meie kolleegid Ukrainast palusid meie kiiret abi. Ukraina loomade varjupaigad palusid, et me päästaksime need sõja puhkedes pommirahe alla jäänud kaitsetud loomad, kes Euroopa Liidu ja ka Eesti Vabariigi silmis olid kurjategijad – kolmandast riigist pärit kahtlase päritolu ja omanikuta hüljatud. Eestist sõitis Poola-Ukraina piirile neli meie tiimiliiget, kes jätsid piiril asuvasse humanitaarabipunkti kolm tonni toitu, kütust ja muud vajalikku. Päästsime Ukrainast 15 varjupaigalooma – 14 koera ja ühe kassi – ning tõime nad turvalisse Eestisse. Põllumajandus- ja Toiduameti kolmekuulise karantiini nõude ajal olid loomad isolatsioonis, meie hoolsate vabatahtlike valvsate pilkude all, samal ajal otsisime suure hoolega loomadele kodusid. Tänaseks ootab oma päriskodu veel vaid üks koer – Scooby.

Lisaks ise oma kätega aitamisele annetasime Ukraina farmiloomade varjupaikadele 6000 eurot, et nad saaksid toita ja ravida nii iseend kui oma loomi ning valmistuda evakueerimiseks. Kuu aega hiljem saatsime taas Poola-Ukraina piirile umbes 700kg toitu, meditsiinitarbeid, tekke, loomade evakueerimiseks vajalikke kiipe ja puure.


Tiimi ülesehitus, organisatsioonikultuur ja majandusliku võimekuse kasvatamine

Nähtamatute Loomade tiimis on 10 töötajat (värbame kahte uut lisaks) ja sadakond vabatahtlikku üle Eesti ja ka välismaalt interneti vahendusel kaugtööna ülesandeid täitmas. 

Meie töö jaotub erinevatesse kampaaniatesse, tiimidesse või vastutusvaldkondadesse ja kuna pidevalt on miskit toimumas, tuleb välja uus kampaania, toimub üritus, üleskutse, kohtumine vms, siis jaotuvad abikäed kindlatesse, kuid paindlikesse rollidesse, mis võimaldavad nii töötajatel kui vabatahtlikel pühenduda oma ülesannetele ja tunda, et neil on kontroll oma töö ja selle tulemuste üle.

Oleme küll noor ja idufirmalik organisatsioon, ent tegus ja aktiivne tark tiim samade eesmärkide nimel pingutamas ei ole midagi, mida võtaksime iseenesestmõistetavalt. Meie tugev ja strateegiline organisatsioonikultuur ning pidevad enesearenguvõimalused on need, mis hoiavad pikaaegseid vabatahtlikke jätkuvalt meiega ja mis meelitab uusi inimesi liituma. Üheks toredaimaks tagasisideks vabatahtlike poolt on mõte, et Nähtamatute Loomade koolitused, teadmised tõhusast kommunikatsioonist ja strateegilisest muutuste esile kutsumisest on neile kasulikud ka elus ja tegemistes väljaspool organisatsiooni. Oleme siiralt tänulikud kõigile tiimiliikmetele, kellega koos seda rasket ja olulist tööd loomade heaks ellu viime! 

Meil on suur rõõm, et aastate vältel oleme pälvinud tunnustusi ka väljaspoolt. Oleme saanud president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli ning meie tegevjuht Kristina Mering pälvis Kaljulaidilt Aasta Vabatahtlike juhendaja/kaasaja tunnustuse. Oleme Keskkonnaministeeriumilt saanud nii Aasta Keskkonnateo kui ka Keskkonnakäpa tiitlid.

Kõik need viis aastat on olnud võimalikud tänu Sulle, võimas toetaja. Sinu annetustel on jõud, mis aitab parandada loomade heaolu. Siinses kokkuvõttes toodud tulemused poleks saanud sündida, kui piisavalt suur hulk hoolivaid inimesi poleks kokku tulnud ja Nähtamatute Loomade püsiannetajateks hakanud. Aitäh, hea sõber, et koos loomi aitame! Järgmised viis aastat veelgi võimsamalt edasi! 

Kuidas me Nähtamatute Loomadega mahefarmis sigadel külas käisime

Hiljuti käisime Nähtamatute Loomade sigade heaolu kampaaniatiimiga ühes Eesti mahefarmis külaskäigul. Kuna oleme hästi kursis Eesti seakasvatuse tööstuslikkusega, kus ühes farmis võib koos olla ka näiteks kümme tuhat siga, oli selle väiketalu külastamine loomade heaolutingimusi nähes suur rõõm. Enamus Eesti sigadest võivad vaid und näha sellest toredusest, millega need sead meie külastatud mahefarmis iga päev kogevad.

Kui lauta sisenesime, siis 2 pesakonda põrsaid magasid kõik koos. Et soojas püsida olid nad oma emade kõrval tihedalt üksteise kõrval. Meie häälte peale nad ärkasid ja algas mänguaeg.

Põrsakesed ajasid üksteist taga, mängisid teineteisega, uudistasid  ja hullasid põhu sees. Nende mäng meenutas väga koerakutsikate mängu – notsu togis kaaslast ninaga, näkitses teist õrnalt kõrva otsast ja jooksis siis eest ära. Sarnaselt koertega tervitasid nad üksteist rõõmsa sabaliputusega. Õigupoolest polnudki mingit vahet, kas tegemist on koera või seaga – nad olid vabad loomalapsed, kes olid alles loetud päevad tagasi siia ilma sündinud ja avastasid hoolega oma mängumaad. Kaitsvad emad hoidsid hoolega põnnidel silma peal ja polnud kahtlust, et vajadusel kaitseb iga emis nii enda kui teiste emade järglasi. Loomalapsi mängimas vaadata oli puhas rõõm ja tundus, et sinna võikski jääda.

Mirjam, Kristina ja Merit väikest põrsas Petsi silitamas

Eriti südamesse läks meile väike põrsas, kellele panime kohapeal nimeks Pets. Farmer oli teda inimese lähedusega harjutanud ja süles olles jäi ta mõnusasti magama ja oli hästi soe ja oma väiksusest sõltumata suure kohaloluga kaaslane. 

Tööstusfarmides sünnivad samasugused notsukesed aga betoonpõrandale. Neil pole palju ruumi ringi hullamiseks ega põhku, milles katsetada oma tuhnimisoskust. Nende ema on aheldatud külmade metallpiirete vahele, kus tema tööks on vaid lebamine ja imetamine kuni põrsakesed saavad 28 päeva vanuseks. Seal ei saa emis oma järglasi kaitsta inimkäe eest, kes üksteise järel ta laste järele haarab, et lõigata maha nende sabad.

Loomi ise kohates tekib inimlik soov neid julmuste eest kaitsta. Nad on ju loomalapsed, kes väärivad elu sellistes tingimustes, kus nad saavad liigiomaselt käituda ja kus neil on hea olla.

Naastes linna oleme aga tagasi ühiskonnas, kus on vaikiv kokkulepe, et siga on lihtsalt toit restoranide menüüdes ja poeriiulitel. Nõudlus odava liha järele on tekitanud olukorra, kus vähesed farmiloomad saavad elada loomulikus keskkonnas, mis vastaks nende vajadustele. Selle asemel toodetakse sigu nad oleksid vaid toit, mitte tundevõimelised, targad ja vahvad loomad. Selleks, et poes oleks alati saadaval odava hinnaga sealiha peavad meie sead veetma elu tegevusetult kitsastes betoonsulgudes. Juba viis kuud pärast ema juurest ära viimist liiguvad need loomad tapamajja ja nende ema on juba paar päeva pärast poegade võõrutamist uuesti tiinestatud.


Kõik loomad väärivad elutingimusi, kus nad saavad käituda liigile omaselt ja ei ole inimeste ahnuse tõttu kitsastesse tingimustesse surutud. Kahjuks on Eestis sigade mahefarme vaid kaks ja aastas hukatavast ca 600 000 seast elab vaid umbes 300 sellistes heades loomade heaoluga arvestavates tingimustes. Aga pärast nende toredate sigade ja Petsiga kohtumist on motivatsioon veelgi kõrgem, et parema süsteemi eest võidelda.

Aita loomi kannatustest välja, allkirjasta petitsioon põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise lõpetamiseks ja paremate elutingimuste tagamiseks – https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Vaata südamlikku videot, mis farmis koos loomasõprade Karl-Erik Taukari ja Genkaga koos filmisime.

Hoiame sabad rõngas!

Eelnevalt kirjutasin sellest, mida olen sigadelt nendega igapäevaselt töötades õppinud. Nüüd soovin aga lähemalt kirjutada ühest suurest murekohast ja nii-öelda avalikust saladusest seatööstuses: põrsaste rutiinsest sabade lõikamisest.

Miks põrsaste sabad ära lõigatakse?

Siga tahab uudistamist ja mängimist, aga kõledas tööstusfarmis ei ole tal mitte midagi teha. Tegelikult on tal seal üksnes kõva ebameeldiv põrandapind ja liiga vähe ruumi. Põhusülemist või pinnase sonkimisest võib tööstusfarmi siga üksnes und näha. Selline siga on stressis ja kannatab. Kui tal mitte midagi muud teha pole, hakkabki ta näiteks sulukaaslaste saba närima – see on indikaator, et midagi on sea jaoks valesti. Midagi vajab farmis muutmist.

Selle asemel, et põrsaid kuulda võtta ja farmis vastavaid muutusi teha, lõigatakse aga paaripäevaste põrsaste sabad tangidega maha, tuimestust kasutamata. Euroopa Liidus on küll rutiinne sabade lõikamine keelatud, aga seda tehakse jätkuvalt. Kahjuks ka üle 90% Eestis kasvavate põrsaste sabad lõigatakse maha.

Kõle tööstusfarm, kus pole kahjuks ei piisavalt ruumi ega tegelusmaterjale.

Oluline on rõhutada, et sabade lõikamine ei tähenda, et sabade närimist farmis edasi ei esineks. Kahjuks närivad tööstusfarmide põrsad edasi ka juba lõigatud lühikest saba, kuigi sabade lõikamine vähendab sabade närimise esinemist. Seda eelkõige seetõttu kuna allesjäänud sabajupp on lõikamise tõttu tundlikum. See aga viitab sellele, et sigade loomuomane vajadus mängida, närida ja tuhnida on alles ka pärast sabade julma lõikamist. Seega, sabade lõikamine ei kõrvalda seda põletavat probleemi tööstusfarmides.

Milline probleem on sabade närimine?

Sabade närimine on keeruline, peamiselt tööstusfarmide massiivsuse ja kõledusega kaasnev probleem. See ei ole aga kindlasti mitte midagi ilmvõimatut. Sabade närimine on ikkagi tekkinud siis, kui farmid muutusid massiivseteks tööstusfarmideks, kus koos on tuhandeid loomi. Loomupäraselt ei näri siga teise sea saba.

Sabade närimist on võimalik ära hoida tagades sigadele neile sobivad elamistingimused. Tühipaljas seasulg, kus mitte midagi teha pole, ei ole seale sobiv tingimus. Üks efektiivsemaid sabade närimise ennetajaid on sigadele põhu või mulla andmine. Mitmed uuringud näitavad, et isegi peotäis põhku vähendab sabade närimist.

Tore rõngassaba, piisavalt põhku ja julgustav musi oma emalt – kahjuks sellist idüllilist pidamisviis Eestis peaaegu polegi.

Ärme karda rõngassabu

Seakasvatajate esialgne hirm sabade närimise ees leiab mingil määral õigustust. Tegelusmaterjalide nagu põhu, jutekottide või pakkepaberi kasutuselevõtt vajab täielikku poolehoidu farmi juhtkonna ja farmi töötajate poolt. See peab saama igapäevaseks, normaalseks osaks. 

Kuskilt tuleb algust teha, näiteks proovides mõnedes tegelusmaterjalidega sulgudes kasvatada normaalsete, pikkade sabadega sigu. Olukorras, kus seafarmerile hingab ühelt poolt kuklasse nii laenu- kui ka tarnekohustus ning teiselt poolt tapamaja, mis seakilo hindasid põhimõtteliselt dikteerib, ei ole see lihtne samm. Küll aga tuleks arvesse võtta, et sabade lõikamist ning sigade ebasobivates tingimustes pidamist võetakse tõsiselt. Näiteks on juba määratud kopsakas rahatrahv seafarmerile sabade rutiinse lõikamise jätkamise eest.

Tekib aga küsimus, milleks seatööstus end lõhki rebib ning seejuures veel suure sigade kannatuse hinnaga. Kas oleks aeg lõpetada see ulmeline eksperiment kümnete tuhandete sigadega tööstusfarmides ning liikuda väiksemate mahekasvanduste poole? Kontrollitud mahekasvandus võiks olla Eesti seatööstuse nišš. Kahjuks hetkel ei ole selline seakasvatus Eestis levinud, kuigi leidub üksikuid erandeid tublide farmerite hulgas.

Esimesed märgid

Tänu oma tööle koos sigadega olen õppinud ka ära tundma esimesi märke sabade närimise algamisest ning sellest, kuidas sabade närimist lõpetada. Loomulikult ei tea ma sabade närimise lõpetamise kohta kõike, aga heal meelel jagan oma kogemusi. Üks parimaid viiteid sabade närimise algamisele on kui põrsas ei hoia oma saba enam rõngas, vaid sirgelt all. Sabaots võib tunduda tume või määrdunud, aga lähemalt vaadates võib näha, et sabaots on juba hammustatud, verine ja nekrootiline. 

Mõnikord võib näritud saba olla ka punakas või paistes, aga see esineb pigem siis kui närimine on juba mõnda aega kestnud. Kiire reageerimine ja sabade kontrollimine on ülioluline! Sabasid saab näiteks söömise ajal väga lihtsalt kontrollida kui kõigi põrsaste taguotsad ühtepidi on. Kui kõigi sabad on rõngas, siis närimist tõenäoliselt ei esine.

Häid soovitusi sabadega sigade kasvatamiseks leiab näiteks ka siit videost. See Soome seafarmer omab juba 15 aastat kogemust sabadega sigade kasvatamisest.

Mis aitab sabade närimist ennetada?

Sabade närimist aitab ennetada sigadele tegevuse pakkumine. Näiteks riputada sulu seintelt alla mõned jutekotid või looduslikust (söödavast) materjalist köiejupid, mida põrsad sakutada ja närida saavad. Köie näritav ots peaks rippuma maapinnast vähemalt 10 cm kõrgemal, et see pisikestele võõrdepõrsastele ohtlik poleks.

Hea oleks lisada põrandale saepuru ning anda mängimiseks puupulki, võimalusel põhku või pakkepaberit. Kui võimalik, siis ka uut põnevat toitu või nuuskimismaterjali – pressitud heinakuubikud, silo, kapsas, makaronid, mais. Kõik see viib sigade mõtted teiste sabadelt eemale.

Pakkepaber on huvitaval kombel sigade suur lemmik, eriti kui sulgu visata suur tükk, millest iga põrsas saab ise endale sobiva tüki sakutada ja seda edasi hekseldada. Vastavalt vajadusele tuleb neid asju juurde lisada või välja vahetada, nii paari-kolme päeva tagant. Kui närimise probleem on tõsine, siis iga päev või isegi mitu korda päevas. Lihtne on sulgude vahekäigus hoida need asjad kärus valmis, siis on kasutamine lihtsam.

Samuti aitab sabade närimise vastu sabade katmine kas vastava sprei või loomadele sobiva tõrvaga (sellega, mida jahimehedki söödaplatsidel kasutavad). Viimastel on väga tugev lõhn, mis katab võimaliku verelõhna ja teeb saba hammustamise sea jaoks ebameeldivaks.

Juhul kui farmis peaks tekkima närimine, peaks farmer koheselt sekkuma ning lisaks värskele tegevusmaterjalile (põhk, pakkepaber, köied jne) kasutama sabadel ka kas spreid või tõrva (u 4-5 päeva kuniks on näha, et närimist enam ei esine).  Kui närimisele kohe alguses jaole saada ja nn härjal sarvist haarata, andes põrsastele tegevust, siis ligi nädala-kahe pärast võib probleem juba lahendatud olla.

Eestis on paar tublit seakasvatajat, kes kasvatavaid õigeid, ilusate rõngassabadega sigu. Kindlasti oleks neilt paarilt seakasvatajalt palju juurde õppida, kuidas normaalsete sabadega sigu kasvatada.

Toeta sabade lõikamise lõpetamist

Rõngas saba on nii suurt head meelt tekitav vaatepilt, mille üle iga seafarmer võiks uhkust tunda! Sead on tundevõimalised, vahvad ning mängulusti täis loomad, kes väärivad elamisväärset elu. Anneta sigade toetuseks siin: https://nahtamatudloomad.ee/toeta

Valminud on jaekettide paremusjärjestus puurikanade munadest loobumisel

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad koostas ülevaate jaekettide edusammudest puurikanade munadest loobumisel. Ülevaate alusel koostati paremusjärjestus.

Puurikanade munadest loobumise küsimustiku täitsid 11 jaeketti. Esikolmikusse pääsesid Rimi, Stockmann ja Selver.

Rimi on seadnud eesmärgi aastaks 2025 loobuda puurikanade munade müügist ning on seda selgelt oma kommunikatsioonis ka väljendanud. Nende sortimendist moodustavad puurikanade munad alla 50%. Rimi reklaamib puurivabade kanade mune, suunab tegema loomasõbralikke valikuid ning munaleti juures on munakoodi lugemise õpetus, mis on toidupoe munaleti juures asuv selgitus, mille järgi saab ostja aru, millisest kanade pidamise viisist muna pärineb. 

Rimi on liider vabapidamissüsteemidest pärinevate munade müügi edendamises

Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats kommenteerib Rimi liidripositsiooni: “Näeme, et puurikanade munade müük on langevas trendis ja samal ajal tõuseb vabapidamissüsteemidest pärinevate munasortide müük. Kliendid teevad üha enam teadlikke otsuseid, näiteks on vabapidamissüsteemidest pärinevad munad Rimi e-poes enim ostetud munasort. Soovime Rimi poodides vabakasvatuse valikud veelgi täiendada,” kirjeldab Bats.

Stockmann loobub samuti aastaks 2025 puurikanade munadest ning on seda selgelt oma kommunikatsioonis väljendanud. Stockmannis moodustavad puurikanade munad kogu sortimendis alla 50% ning oma brändi alt nad neid ei müü.

Selveris on viimase aasta jooksul puurikanade munade müük 7% langenud ning kogu sortimendist moodustavad puurimunad alla 50%. Selveris on tarbijateadlikkuse tõstmiseks munaleti ääres ka munakoodi lugemise õpetus.

Loe põhjalikku ülevaadet jaekettide paremusjärjestuse kujunemisest SIIT

Jakob, Betti ja Ella – tavalised nuumsead, kes saavad teha erilisi asju

Kristina Kull
Nähtamatute Loomade vabatahtlik
Viini BOKU ülikooli doktorant 


Kuidas ma sigadeni jõudsin?

Olen doktorant, kelle uurimisalaks on sigade kognitsioon ehk mõtlemine. Täpsemalt uurin seda, milline on sigade ajataju ning kas sigu kimbutab igavus. Sead on ühed uudishimulikumad ja mänguhimulisemad loomad, keda tean.

Oma töös võrdlen sigu, kes elavad nn põnevates sulgudes sigadega, kelle sulud vastavad üksnes tööstusstandarditele. Esimeste nn põnevate sulgude sead saavad iga päev tuhnida põhus, saepuruhunnikutes, mängida mänguasjadega, kasutada kratsimisharju ja muud toredat. Tööstusstandarditega sulgudes elavatel sigadel sulus mänguasju ega korralikku tuhnimismaterjali pole, sest kahjuks sellised kõledad tingimused just seakasvatuses kõige levinumad on. Vahe nende kahe pidamisviisi puhul on meeletult suur.

 

Päeva parim osa on põrsastega mängimine. Inimestega harjumine käib uudishimulikel põrsastel üpris kähku.

Kuigi kognitisioonikatse võib kõlada nagu uurin lähemalt sigade ajusid, siis tegelikult põhinevad kõik minu katsed sigade treenimisel. Uurin nende mõtlemist ja proovin aru saada, kuidas nad otsuseid teevad. Sead on ülimalt taibukad ja õpihimulised – õunatüki eest on nad valmis paljutki tegema! 

Treenimisel kasutan positiivse kinnistamise meetodit – iga õige vastuse eest saab notsu ühe õunatüki. Mõnikord on naljakas näha kui hoolikalt nad seda ühte õunatükki söövad – mõni  notsu närib suutäit hoolega vähemalt kakskümmend korda nagu meile koolis õpetati, mõni teine aga sööb pehme mahlase osa ära ja sülitab kõvema õunakoore demonstratiivselt suu otsast välja.

Selle ajataju katse jaoks on tarvis sigadele igapäevaselt “koolitunde” anda. Mina nii hästi sigadega ühte keelt ei oska ega saa neile katse põhimõtet paari lausega selgitada, seega saan neile katset õpetada üksnes treenimise meetodil. Siin tulevad notsude loomupärane õpihimu ja õunatükid kasuks.

Milliste sigadega ma koos töötan?

Töötan nuumsigadega nende terve eluaja. Alustan nendega tööd kui põrsad on veel päris pisikesed ja oma emaga ehk emisega ühes puuris elavad. Jätkan samade põrsastega tööd ka pärast emise juurest võõrutamist. Siis elavad põrsad ligikaudu kümnekesi koos teiste pisikeste põrsastega uutes sulgudes. Minu töö nendega lõpeb nende sigade nuumaperioodi lõpul ehk kuue kuu möödudes.

Hästi põnev on nendega kogu selle aja igapäevaselt koos olla ja näha, kuidas vaikselt hakkavad pisikesed põrsad ka oma iseloomu näitama – kes neist on vaiksem ja hellem, uudistades uusi asju oma pehme ninaga ettevaatlikult. Mõni neist on aga ees valmis, et saaks kohe esimesena treenima tulla! Hästi hämmastav kuivõrd erinevad ühest tõust sead olla võivad.

Vapper roosa nelik on valmis “koolitundi” tulema. Fotol on põrsad umbes pooleteise kuu vanused.

Milline näeb välja minu igapäev?

Praegune aeg, igapäevaselt sigadega farmis töötamine, on minu jaoks kogu doktorantuuri üks põnevaimaid aegu! Samuti on tegu väga intensiivse tööajaga. Hommikud algavad tassi musta kohvi ja jalutuskäiguga sigalasse. Sigalasse jõudes käin esmalt duši all ning pärast seda riietun spetsiaalsetesse, üksnes seal sigalas kasutuses olevatesse riietesse. Sama käib jalanõude kohta. See on oluline bioturvalisuse tagamiseks kuna inimesed võivad edasi kanda sigade jaoks ohtlikke haiguseid.

Pärast pesu saan lõpuks oma sigade juurde minna! Ütlen notsudele tere hommikust ja annan hommikusöögi. Lisaks mõned paid või kõhu alt sügamised ka. Kui vaja, siis koristan natuke sigade sulgusid. Siis on aeg treenimisega alustada, mis olenevalt sigade tujust võib võtta 4-8 tundi päevast.

Lõuna ajal koristan sigade sulud ja annan neile tegelusmaterjali. Selleks võib olla näiteks piuksuv koertemänguasi, porgandid pappkastis, sületäis põhku või – sigade lemmikuks osutunud – tükk pakkepaberit.

Olenevalt päevast võib mõnel notsul olla vaja eraldi arstiabi – lihtsamad mured saan ise vastavate ravimitega leevendatud, aga kangemate ravimite nagu antibiootikumide ja valuvaigistite andmiseks tuleb farmi kutsuda veterinaar. Õnneks tulevad positiivne treenimismeetod ja õunatükid väga palju kasuks ning arstimite andmine on enamasti väga lihtne – sead on igati koostööaltid.

Sead tahavad tuhnida ja mängida. Pildil on näha põrsad, kelle sulgu on just lisatud värsket seene-põhu komposti. Sead armastavad selles tuhnida. Säärane põnevus ajab põrsaid isegi oma saba liputama.

Kas ma töötan eriliste sigadega?

Sead, kellega töötan on täiesti “tavalised” seatööstuse mõttes. Nad on tööstusfarmide sigadega sama tõugu. Selles mõttes ei erine nad mingil moel teistest tuhandetest sigadest, kes meil tööstusfarmides elavad. See tähendab ka kahjuks seda, et poole aasta vanuselt ootab ka neid põrsaid tapamaja. Sellele üritan hetkel mitte mõelda, sest see teeb meele väga kurvaks. 

Küll aga elab lõpmatuseni edasi neilt põrsastelt saadav teaduslik info. Etteruttavalt võin juba öelda, et see info näitab, et sead on targemad ja taibukamad kui ehk arvame. Just tänu neile sigadele saame seda kõike teada ja õppida.

Olen aga väga tänulik, et saan just nuumsigadega töötada, sest sel viisil saan näidata, et nemad, täitsa tavalist tõugu sead on just väga erilised ja vajavad me kõigi tähelepanu, et me neid paremates tingimustes kasvataksime ja rohkem nende maailma tundma õpiksime. 

Ning loomulikult on minu jaoks mu notsud – Jakob, Betti, Ella ja kõik teised sadakond siga – väga erilised, sest mul on olnud imeline võimalus just neid põrsaid tundma õppida ja näha kui imetabased, naljakad ja põnevad loomad nad on.

Notsude magus lõunauinak. Sead on üpris häälekad, aga maru armsad norskajad. Samuti mõnikord nad matsutavad või “jooksevad” unes.

Mida põnevat olen sigadelt õppinud?

Paljude inimeste jaoks on üllatav, et sigade mäng meenutab koerte mängustiili – sead sakutavad oma mänguasju, kannavad neid suus, jooksevad ringiratast, liputavad saba ja isegi hauguvad mängides. Kodustamine ei ole sigade käitumist nii palju muutnud nagu võiks arvata. Ühe jalaga on sead jätkuvalt koerlaste ja karnivooride klubis 🙂

Aita teha sigade elu paremaks

Nähtamatud Loomad on alustanud tänuväärt ja vajaliku kampaania, et muuta sigade elu elamisväärsemaks ja lõpetada rutiinne põrsaste sabade lõikamine Eesti seafarmides. Loe selle probleemi kohta lähemalt ning anna oma toetusallkiri sigade kaitseks siin:  https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/ 

Prantsuse kohus karistas seafarmi põrsaste sabade lõikamise julmuse eest 50 000€ trahviga

 Prantsuse kriminaalkohus mõistis enneolematu sammuna hukka sigade rutiinse ebaseadusliku sabade lõikamise ja määras seafarmi omanikele tingimuste rikkumise eest 50 000 euro suuruse rahatrahvi.

Kolmapäeval, 6. aprillil mõistis Moulinsi kriminaalkohus Prantsusmaal Limoise’is asuva Herta kaubamärki tarniva seafarmi omanikele 50 000 euro suuruse rahatrahvi. Kohus pidas sigade sabade süstemaatilist lõikamist väärkohtlemiseks.

Sabade lõikamine on sea saba lühendamine, et vältida nende hammustamist. Saba hammustamine toimub tavaliselt siis, kui sigadel on halbade elutingimuste, ruumikitsikuse või tegevuse puudumise tõttu igav või stress. Tavaliselt viiakse see ilma tuimestuseta protseduur läbi alla 7 päeva vanustel põrsastel. Kuigi see on seadusega alates 1994. aastast keelatud, lõigatakse 99% Prantsusmaa seafarmides siiski rutiinset sabu.

Kõnealune farm, kus peetakse üle 9000 sea, sattus tähelepanu keskpunkti tänu Prantsuse loomakaitseorganisatsiooni L214 avaldatud salajasele materjalile, mis paljastas sigade kasvatamise kohutavad tingimused.

“See rahatrahv tähistab tõelist pöördepunkti! 20 aastat talutud kuriteod mõistab õiglus lõpuks hukka. Peaaegu kõigis farmides praktiseeritakse rutiinselt sabade lõikamis. Euroopa Komisjon kutsus Prantsusmaa isegi 2020. aastal eraldi korrale. Õiguse poolt täna saadetud sõnum on selge: loomapidamise tingimusi puudutavate seaduste osas pole võimalik eraldi läbi rääkida. Need peavad kehtima kõikidele farmidele, olenemata sellest, kas see meeldib loomapidajatele või mitte, ja riik on kohustatud seda kohaldama.”

– Brigitte Gothière, L214 kaasasutaja

Loodame, et varsti saabub aeg, kui ka Eestis hinnatakse loomade heaolu ja toetatakse nende mutileerimise lõpetamist. Eestis lõigatakse pea kõigil kuni 7-päevastel põrsastel sabad, sest enamus sigu peetakse kitsastes tööstuslikes tingimustes, kus nende heaolu ei ole tagatud ja kus nad stressist ja igavusest sabu närima võivad hakata.

Anna allkiri, et lõppeks põrsaste julm sabade lõikamine Eestis – https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Allikas: https://www.eurogroupforanimals.org/news/justice-served-pigs-french-court-case-condemns-routine-tail-docking 

Sabade lõikamine seafarmis, mis on tavapraktika ka Eesti seakasvatustes