Vanasti olid loomad majapidamises tavaline nähtus. Väga paljud inimesed said toorainet, nagu piima, liha ja mune, toidu valmistamiseks kodulaudast. Tänapäeval on enamus tootmisest suundunud suurtesse farmidesse, kus tootmise maksimeerimise tõttu ei pöörata tähelepanu loomade heaolule. Kuna nüüd on inimestele suur osa tööstuste telgitagustest internetis kättesaadav, teame me kahjuks või õnneks palju loomade praegusest heaolust. Kahjuks just sellepärast, et seda kõike on jube näha, ning õnneks, sest me saame teadlikena loomade heaolu aktiivselt parandada.
Mis on foie gras?
Foie gras’ on üks nendest roogadest, mille tõttu peavad tänapäeval loomad inimese maitsenaudingute pärast kannatama. Tegu on pardi või hane haigestunud maksaga, mis on enda tavasuurusest kümnekordistunud. Maks ise on sildistatud delikatessroaks, kuid maksa andnud linnud on surnud 4-nädalase julma sundtoitmise teel. Kuna foie gras’ saamiseks väärkoheldakse linde, nõrgeneb ka nende immuunsüsteem ja nad võivad kergemalt haigestuda näiteks linnugrippi.
Foie gras‘ farm
Miks peaksid ettevõtted pöörama tähelepanu loomade heaolule?
Tänu infovabadusele teame me loomade saatusest palju ning loomadest hoolimine on muutunud populaarseks. Ülemaailmselt on võtnud suured ettevõtted, nagu McDonald’s ja Subway, endale eesmärgiks puurivaba tuleviku. Nad on lubanud 2025. aastaks lõpetada koostöö tootjatega, kes peavad munakanu puurides. Seega täidetakse tarbijate soov tuua toidulauale ainult heades tingimustes elanud loomade tooteid.
Eelmisel sügisel läbiviidud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei toeta 72% Eesti elanikest munakanade pidamist kitsas traatpuuris ning 67% foie gras’ müüki siinsetes restoranides ja kauplustes. Lisaks sellele on üle 12000 eestlase allkirjastanud foie gras’ müügivastase petitsiooni. Tarbija suhtumine loomavastasesse vägivalda on üsna selge.
Isegi prantslaste suhtumine foie gras’sse on vastandlik.
Maailma kõige suurem foie gras’ tootmine toimub Prantsusmaal, kuid sel aastal on prantsuse meedia andnud teada foie gras’ puudusest, kuna selle müük on vähenenud kuni 40%. Puudujääk tuleneb vähesest tootmisest, kuna märtsis suri Prantsusmaal palju parte linnugrippi, mis on hävitanud linde intensiivselt juba mitmeid aastaid. Kuna linnugripp on nakkav ka inimesele, on foie gras’ tootmine vastutustundetu.
Mitu Prantsusmaa linna on keelustanud foie gras’ müügi, kuna selle tootmine on niivõrd julm. Grenoble linnapea on kutsunud foie gras’d mitte prantsuse uhkuseks, vaid prantsuse häbiks. Isegi prantsuse tippkokad on loobunud eetilistel põhimõtetel foie gras’ serveerimisest.
Prantsusmaa idufirma Gourmey toodab julmusvaba foie gras’d laboris. Kultuurliha tootmine annab inimestele võimaluse nautida liha süütundeta teades, et nende toidu nimel pole loomad pidanud piinlema. Samuti näitab see prantslaste vastuolu foie gras’ tootmisele, kuna isegi nemad ei toeta enda rahvusroa jõhkrust.
Otsus serveerida ainult julmusvabu tooteid näitab ettevõtete vastutustundlikkust. Loomade heaolust hoolimine näitab tarbijale ettevõtte prioriteete ning valikut tuua klientidele ainult parima kvaliteediga tooteid. Seega on julmusvabade toodete esitlemine mitte ainult loomadest, vaid ka oma klientidest hoolimine.
Ka Uku Suviste on küsinud: “Kas mõneminutiline maitseelamus toidulaua taga on väärt kellegi piinamist terve tema elu?”
Loe täpsemalt foie gras’ tootmisest ja allkirjasta petitsioon siin: https://foiegras.nahtamatudloomad.ee/.
Sigade elu kujutatakse meedias ja lasteraamatutes endiselt sama idülliliselt, kui paljud võib olla oma lapsepõlvestki mäletavad. Pilt sellest, kuidas emis pikutab põhuhunnikute vahel ja imetab pisikesi põrsakesi ning seejärel saavad pojad ema kaisus puhata või ringi hullata, on kahjuks Eesti sigade jaoks aga kõike muud kui reaalsus. Sigade tegelik elu Eesti tööstusfarmides on täis õudusi, mis võivad ka tugevaima inimese südame kildudeks purustada. Üheks kõige kurvemaks võib pidada emasigade ehk emiste elu.
Emis veedab terve imetamiseks ettenähtud aja metallvõrede vahel, kus puudub igasugune võimalus normaalseks kokkupuuteks oma järeltulijatega.
Praktikaid, mida emiste peal kasutatakse, peetakse loomade suhtes ühtedeks julmimateks. Elu kitsastes tingimustes betoonseinte vahel ei ole kellelegi kerge, ent võrreldes nuumsigadega ehk sigadega, keda kasvatatakse otse söögiks, on emiste elu kordades pikem ja veel palju piinarikkam.
Tänapäeva emise elu koosneb puurivõrede vahel puhkepausideta tiinustest, seemendamistest ja poegimistest. Suure osa oma õnnetust eksistentsist veedab emis nii kitsas puuris, et ei saa isegi ümber keerata. Poegadega kokkupuude toimub läbi metallvõre, mistõttu ei saa ei emis ega põrsad järgida oma instinkte, mis loomulikes tingimustes ema oma järeltulijatega nii tugevasti seovad.
Imeline ootus
Selleks, et emis jääks tiineks, pannakse ta väikeste võrede vahele, mida kutsutakse seemendussuluks ja kus hoitakse teda kuni kuu aega. Jah, lugesite õigesti – emis veedab kuu aega väikeste võrede vahel, kus ta ei saa liigutada ega ümber pöörata, ta peab elama iseenda väljaheidete sees. Ja seda ainult selleks, et teda oleks lihtne seemendada ehk kunstlikult viljastada. Farmerid põhjendavad seda sellega, et kui loom ringi ei liigu, on lihtne vahet teha, milline emis kus asub. Liikumisvõimaluse pakkumine tähendaks, et seakasvataja peaks emiseid kõrvalipikute järgi eristama, mida peetakse seatööstuses liiga suureks lisapingutuseks.
Emis on viljastamise perioodil kuni kuuks ajaks surutud piiravate võrede vahele vaid sel põhjusel, et sead ei vahetaks omavahel kohti ja farmeril oleks lihtne neil vahet teha ja neid seemendada.
Esimesed hetked koos
Umbes kaks nädalat enne arvatavat poegimist asetatakse emis emisepuuri põrsaste sündi ootama. Emisepuuri tingimused ei ole sugugi paremad kui seemendussulus.
Emis ootab liikumatult traatvõrede vahel oma põrsaste sündi umbes kaks nädalat.
Kui aeg kätte jõuab, sünnitab emis umbes 11 poega. Sigade emainstinkt on tugev ning emis soovib oma poegi näha, lakkuda ja tervitada. Paraku jääb ta aga kogu imetamisperioodiks kitsasse metallpuuri, nii et normaalne kokkupuude poegadega on täielikult välistatud.
Lisaks vaimsetele kannatustele tekitab ühes asendis lamamine emistele haavu ja lamatisi, pidevat valu ja meeleheidet. Ebamugavus, frustratsioon ja valu on sageli nii tugevad, et emised hakkavad enda pead vastu metallvõresid peksma ning neid närima. Samuti on tavaline, et emised proovivad meeleheitlikult ennast vastu puuri esiosa pressida, et nad ei peaks oma väljaheidete sees lamama.
Enne nädalaseks saamist lõigatakse põrsastel ära sabad ning võib toimuda ka kastreerimine. See hetk on emisele eriti raske, kuna protseduurid tehakse sealsamas emisepuuri kõrval ning põrsad karjuvad südantlõhestavalt ema abi järele, emisel on aga võimatu oma lapsi kaitsta.
Umbes nädalavanusel põrsal lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ära saba.
Õudusunenägu algab uuesti
Põrsad võetakse ema puuri juurest harilikult ära 28 päeva vanuselt, mõnikord varem. Enamikest põrsastest saavad nuumsead, kelle eluiga on kuus kuud. Paar päeva pärast põrsastest võõrutamist pannakse emis tagasi kitsasse seemendussulgu, kus kogu õudusunenägu otsast peale algab.
Sead on loomult väga seltsivad loomad, kelle suhe oma järglastega normaalsetes tingimustes on kompleksne ja hoolitsev. Teadlased on avastanud üle 20 eri tähendusega häälitsuse, mida sead teineteisega suhtlemiseks kasutavad ning osadest ema häälitsustest saavad ka juba vastsündinud põrsad aru. Kas pole armas fakt, et imetavatel põrsaemadel on kombeks isegi oma lastele lausa laulda? Tööstusfarmis ei saa emis aga isegi oma poegade poole vaadata, pisemaid põrsaid soojendada ega kaitset pakkuda.
Sigadel on pikaajaline mälu ja kogu elu jooksul ei unusta emis ilmselt ühtegi pesakonda. Emise eluperiood on küll pikem kui nuumsigadel ning ulatub paari aastani, aga võime ainult ette kujutada, et ilmselt sooviksid nad surra varem.
Vanus: ~8-9 kuud Sugu: isane Suurus: väike/keskmine Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud
Tofik on rõõmus, maias ja ülemeelik kutsikas, kes vajab palju tegelemist. Tofik on ilmselt corgi ja taksi sugemetega kange sell, kes vajab tugeva iseloomuga pereliikmeid, kes oleksid valmis panustama aega tema treenimisele.
Ilmselt on Tofiku noorde ellu mahtunud nii mõnigi pelutav hetk, sest vahel on näha, kuidas ümbritsevad igapäevased asjad või esemed teda hirmutada võivad.
Tofikule meeldivad inimesed väga, kuigi mehi võib ta esialgu natuke peljata, aga enamasti möödub see kiiresti.
Kutsikale kohaselt sooviks Tofik kõike närida ning keelatud tegevustest eemale juhtimiseks naudib aju stimuleerivaid mänguasjadega (näiteks nuuskimis- või lakkumismatt või peidetud maiustega mänguasjad) tegelemist.
Toidu päritolu läheb tarbijale õigustatult üha enam korda
Suurkanalates toimunu paljastamine sai väga aktiivse vastukaja
Loomatööstuse mastaabisääst tuleb liiga tihti loomapiinamise hinnaga
Eesti inimene sööb liha rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, rohkem kui tervislik ning samuti läheb talle korda loomade heaolu. Seaduste abil saab kiirendada üleminekut kvantiteedilt kvaliteedile, millest võidaksid kõik, selgitab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad asutaja ja tegevjuht Kristina Mering.
Teadlik tarbimimine on ajastu üks võtmeteemadest. Energia ja tooraine rohelisusest erinevate tervislikkusnäitajateni ning ühe viimase näitena kodanikualgatusena sündinud kleebised, mis tähistavad tootjaid, kes ikka veel Venemaal tegutsevad. Üks suur valdkond selles teemas on loomakasvatussektori toodang ja meie toidulaua mõttes kõik loomset päritolu tooted, mille jaoks kasvatatakse loomi ja linde. Suur küsimus, mille üle kaasaegses ühiskonnas põhjendatult üha rohkemarutatakse, on see, kuidas ja millistes tingimustes me neid loomi ja linde peame, kellelt pärinevaid tooteid me tarbime.
Julmust hoitakse varjus Oleme selgelt liikumas ära sellest mõttelaadist, et kui liha, piima või mune sööme, siis vahet ei ole, millistes tingimustes elanud loomadelt see tuleb. Oleme nii moraalses kui ka majanduslikus plaanis liikumas ühiskonna sellesse etappi, kus saame ja hoolimegi loomade heaolust ja nende pidamisstandarditest.
See ei tähenda muidugi, et et tööstusliku loomakasvatuse probleemi lahendamisel loorberitele puhkama saaks jääda, paraku kaugel sellest. Kõige suurem murekoht lisaks loomade mittesobivatele ja tihti lausa õudsetele elutingimustele ning julmadele ilma valuvaigistita protseduuridele on see, et see süsteem on tarbija eest nii kiivalt varjatud. Kui loomakaitseorganisatsioonid toovad tööstuslikus loomakasvatuses toimuvat päevavalgele, järgneb sellele suur ühiskondlik šokilaviin. Me ei suuda uskuda, et mõni ettevõte meid nii rängalt petaks ja reedaks ning hea turunduse varjus tegelikult loomapiinamisega tegeleks.
Eesti puurikanalate õudused šokeerisid sügavalt
Seesama juhtus hiljuti Eesti munatööstuse puurikanalate paljastamisega meedia vahendusel. Avalikustasime Nähtamatute Loomadega 20. septembri ETV Pealtnägijas kaadrid Eesti puurikanalatest. Meie töötaja oli talitaja kolmes hiigelkanalas, mis moodustavad 95% Eesti puurispeetavate kanade munatoodangust. Pildid ja videod[1], mis ta oma igapäevatööst jäädvustas, viivad söögiisu ka külmema kõhuga inimestel. Näeme puurikanalate igapäevaelu maapealset põrgut neile tundevõimelistele lindudele – meeletu ruumikitsikus, erinevad vigastused, lindude laibad poolsurnud, vigastatud ja elusate lindude vahel ja elutingimused, mida ilmselt ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele.
See materjal on karm vaatamine. Eriti ränk on mõelda, et meil küll on võimalus pea ära pöörata ja teemat ignoreerida, aga neil lindudel ei ole munatööstuse puuridest kuhugi põgeneda. Nende ainus pääsemine on kas enneaegne surm kurnatusest või vigastusest või siis umbes 1,5-aastaselt tapale minek, sest nad ei mune siis enam standardse suurusega mune. Kana loomulik eluiga on kuni kümme aastat. Seega saadetakse tapale noored linnud, kes on puurielust ja intensiivtootmisest juba nii räsitud, et tööstus otsustab neist vabaneda. Munakanadest lihatööstusele muide sisendit ei ole, nad on liiga kehvas seisus.
Eesti puurikanala 2023.
Kui tõime avalikkuse pilgu ette puurikanalate lindude halvad elutingimused, sai meie värske petitsioon[2] kanade puurispidamise keelustamiseks Riigikokku jõudmiseks vajalikud tuhat digiallkirja kokku vähem kui tunniga. Teema pälvis suurt huvi nii tavameedia kui sotsiaalmeedia kanalites ja liigutas paljusid Eesti elanikke. See annab veelkord tunnistust, et kui näeme ja saame teada, mis tööstusliku loomakasvatuse kulisside taga toimub, ei lepi me ühiskonnana sellega. Need kiired ja tugevad reaktsioonid nõrgemate kaitseks näitavad, et ühiskonna moraalne kompass töötab hästi ja ei aktsepteeri loomapiinamist tööstuslikus loomakasvatuses.
Petitsiooni allkirjastamine, ostuotsustes vabapidamise kanamunade valimine, loomakaitseorganisatsioonide töö annetusega toetamine ja info jagamine on kõik head sammud, mida paljud inimesed selle võika loomafarmide materjaliga tutvumise järel astusid.
See aga ei tähenda, et muutused paremuse poole paraku kergelt käiksid. Suurtööstuste mõjuvõim on suur nagu teistega tootmisvaldkondade puhul. Küll aga motiveerib ettevõtteid praegu selgelt valitsev muutuv turuolukord, kus tarbijate ostueelistused on muutumas ja soovitakse paremates tingimustes toodetud kaupa, mis ei tule kellegi piinamise hinnaga.
Mis on tööstusfarmide loogika
Tööstuslik loomakasvatus lähtub massitootmise põhimõttest – kuidas võimalikult väikeste kuludega võimalikult palju toota. Paraku on loomakasvatuse puhul tootmisühikuks elusolend, tundevõimeline, valu ja kannatust tundev loom või lind, kes jääb selle süsteemi hammasrataste vahele. Enamasti saavutatakse mastaabisääst loomade heaolu ja paremate pidamistingimuste arvelt. See tähendab, et loomi või linde peetakse intensiivkasvatuse tingimustes, kus ühte puuri, sulgu või muule väiksele alale mahutatakse võimalikult suur hulk loomi. Nad ei saa sellistes tingimustes teha muud kui kannatada ning kellelt on võetud võimalused isegi baasvajaduste rahuldamiseks. See aga annab tööstusfarmidele võimaluse toota odavat liha või mune.
Üks näide reaalsest elust pärineb ühe puurikanala juhtkonna argumendist, miks neil ei tasu vabapidamisele üle minna. Kuna puurides ei saa linnud ruumipuuduse tõttu liikuda, saab neile seega vähem süüa anda. Vabapidamisel on söödakulu 5% suurem, mis on nende silmis põhjendamatu lisakulu. Loomade heaolu tööstuslikus loomakasvatuses on üks üsna absurdne kontseptsioon, sest sellisel mõõtmel lihtsalt puudub optimeerimistabelis vastav lahter.
Loomade mutileerimine kui tööstusfarmide igapäevareaalsus
Tööstuslikul loomakasvatusel on veel üks tume tahk. Selleks, et nii suurel hulgal loomi nii väiksele alale mahutada, tuleb arvestada teatud kõrvalnähtudega, mis loomade jaoks sellega kaasnevad. Peamiselt on selleks «puurihullus», psühholoogiline nähtus, kus loomad hakkavad stressist agressiivselt käituma. Selle mõjudega tegelemiseks tehakse loomadega sündides mitmeid julmi ja valusaid protseduure. Näiteks on tavapraktika, et vastsündinud põrsastel lõigatakse tuimestuseta sabad maha. Seda tehakse, et vältida stressis sigade hulgas levinud sabade närimist. Lisaks kastreeritakse nad ja eemaldatakse silmahambad, valuleevendust kasutamata. Munatootmises lõigatakse kanadel tihti nokaotsad maha, et nad ei nokiks stressist puurikaaslasi. Nokkimine siiski jääb nokalõikamisest sõltumata, seda tehakse lihtsalt tömbima nokaotsaga. Valu noka lõikamisest on aga meeletu. Sama lugu sigadega – stress ruumikitsikusest ja ebasobivatest elutingimustest ei kao kuhugi, juurde lisanduvad aga mutileerimise tagajärjel tekkinud valu ja kannatus.
Kui vaadata videoid vastsündinud põrsaste sabade äralõikamisest, näeb selgelt valu, mida need loomad julmast protsessist tunnevad. Kahju hakkab ka inimestest, kes tööstusfarmides töötavad ja kelle jaoks sellised protseduurid on igapäevatöö.
Põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine
Tööstusfarmide muutuv roll
Kõige selle lugemine ei ole kerge ja sellega kaasneb enamasti ebamugavustunne. Mida enam sellest erinevates riikides aga räägitakse, seda enam näeme ka positiivseid muutuseid paremuse poole. Paljud loomade suhtes julmad praktikad lõpetatakse seaduse tasandil ja liigutakse edasi loomade vähem julma kohtlemise suunas.
Kui olen külastanud tööstusfarme, on pärast seda olnud alati sees kõle tunne. Kui näed massiliselt kanu või sigu kinniselt peetuna, paneb see mõtlema inimese rolli üle seoses loomade eest hoolitsemisega. Kas tahame olla sellised, kes kohtlevad neid, kelle heaolu neist otseselt sõltub, lugupidavalt ja väärikalt või sellised, kes kasutavad ära oma suuremat jõudu nõrgemate üle ja kasutavad neid kasumi teenimiseks ära? Tööstusfarmid kipuvad praegu selgelt olema selle lähenemisega, et loomi võib pidada ruumikitsikuses, tingimustes, mis põhjustavad neile vigastusi ja kannatusi ning tekitavad puurihullust. Ma olen üsna veendunud, et tööstusfarmid lähtuvast teisest loogikast kui ülejäänud ühiskond. Neil aitab edasi tegutseda varjatus ja suletud uksed.
Õnneks on meil laual valikud vähendada lihatarbimist ja eelistada väikefarmide toodangut.
Sööme vähem liha, piima ja mune, aga sööme paremat
Eesti on lihatarbimise poolest praegu veel Euroopa keskmisest kõvasti üle – keskmine Eesti elanik sööb 78 kg lihatooteid aastas[3], Euroopa Liidus 69 kg. Eestis on see kolm-neli korda rohkem kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Päevane soovituslik lihakogus nende järgi on umbes 1-2 tikutopsi suurune hulk[4]. Küll aga plaanivad avaliku arvamuse uuringute järgi 40% Eesti elanikest vähendada lihatarbimist.
Mõõdukam lihatarbimine on mõistlik mõte nii meie enda tervise, loomade heaolu kui ka lihatootmise väga suure keskkonnajalajälje poolest. Ühtlasi oleks see hea viis liikuda kvantiteedilt kvaliteedile – eelistades vähem lihatooteid, aga parema kvaliteediga väikefarmidest, mitte massitootmise tööstustootmisest.
Liigume positiivses suunas
Kui ma 17 aastat tagasi loomade heaolu valdkonnas tegutsema hakkasin, huvitas see teema Eestis vaid käputäit lillelapsi. Tänaseks võib öelda, et see on kujunemas oluliseks poliitiliseks ja majanduslikuks küsimuseks ning tööstuslik loomakasvatus on selgelt valdkond, mille probleemidega peame tegelema ka kliimakriisi lahendamiseks.
Tarbijateadlikkus on häid samme astunud, et tööstuslikust loomakasvatusest eemale liikuda. Nüüd on kriitiliselt oluline, et toidutootjad ja seadusandjad järgi tuleks ja arvestaks kõrgemate standarditega. Usun, et oleme Eestis piisavalt hoolivad ja pealehakkajad, et lahendame tööstusliku loomakasvatuse probleemi, kaitstes sellega nii rahvatervist, keskkonda kui loomade heaolu.
«Tööstuslikult kasvatatud loomade saatus on üks meie aja pakilisemaid eetilisi küsimusi. Kümned miljardid elusolendid, kes kõik on mitmekülgsete tajude ja emotsioonidega, elavad ja surevad tootmisliinil.» – Yuval Noah Harari
Sadistliku gurmaanluse hääbimine vajab seaduse tuge
Hea illustratsioon üle piiri minevast tööstuslikust loomakasvatusest on foie gras ehk hane või pardi rasvamaksapasteedi tootmine. Ühelt poolt peetakse seda Prantsuse ja Belgia köögis delikatessiks. Samal ajal kaasnevad selle tootmisega nii suured kannatused, et paljud riigid on selle keelustanud, kaasa arvatud Eesti. Foie gras’ tootmiseks pannakse linnud elama nende keha suurusesse puuri, sest mida vähem nad liiguvad, seda «hõrgum» on lõpptoode. Siis hakatakse linde sundsöötma. Selle jaoks surutakse neile kurku pikk metalltoru, mille kaudu topitakse neile otse makku kordades rohkem toitu, kui nad ise vabatahtlikult sööks. Selle tagajärjel tekib neil maksahaigus, rasvumine, kuid seda maksa peetakse delikatessiks. Paljud linnud surevad juba enne tapmiseni jõudmist.
Foie gras ehk rasvamaksapasteet on hea näide loomakasvatusviisist, mis üsna selgelt ületab teatud taluvuspiiri ja paigutub julmuse kategooriasse. See annab märku mõtteviisist, et lihtsalt seepärast, et me ühiskonnas loomi kasvatame, ei tähenda, et nende pidamine mis tahes tingimustel ja viisil oleks meie arvates õigustatud.
Nähtamatud Loomad esitas Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) kaebuse Eesti Muna OÜ-s nähtud rikkumiste kohta. Tänu sellele viis PTA läbi visiidi farmi, millega said mitmed rikkumised ametliku kinnituse. PTA kontrollraportitega saab tutvuda siin. Alljärgnevalt avaldame esitatud kaebuse täismahus.
Mina, Mirjam Näkk, täitsin 2023. a suvel lindude talitaja tööülesandeid ettevõttes Eesti Muna OÜ, kus peetakse puurisüsteemis munakanu. Viibisin kõikides lautades, kus munakanu peetakse. Töötasin seal nii nagu teisedki töötajad 2 h päevas laudas, kus tööülesanneteks oli koristamine, laipade puuridest ära korjamine ning sõnniku välja laskmine. Minu parima teadmise kohaselt rikuti Ettevõtte Eesti Muna munakanade pidamise hoonetes järgmisi määruse “Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele” punkte:
3. peatükk NÕUDED KANADE PIDAMISELE
§ 6.Kanadega tegelevad isikud
Kanade pidamisega vahetult tegelevatel isikutel peavad olema tööks vajalikud teadmised kanade anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisharjumustest ning asjakohastest loomakaitsenõuetest.
Lähtudes minule teadaolevast antud farmide töökorraldusest ja tööülesannetest võin väita, et kanadega tegelemine ei kuulu ühegi farmis töötava isiku tööülesannete hulka ja teadmisi nende kohta töötajatelt ei eeldata ning vastavaid teadmisi töötajatele ka ei jagata. Mind tööle võtnud farmi juhtivtöötajad ei informeerinud mind kanade heaoluga seotud teemadel kordagi.
§ 7.Kanade tervise kontrollimine
(1) Paragrahvis 6 nimetatud isik peab kanad nende tervise ja heaolu kontrollimiseks vähemalt üks kord päevas üle vaatama. Koorunud kanatibud ja haiged, vigastunud või ebaloomulikult käituvad linnud tuleb üle vaadata vähemalt kaks korda päevas. Kui kontrollimisel avastatakse, et kanad käituvad ebaloomulikult, tuleb kasutusele võtta meetmed selle kõrvaldamiseks.
Lähtudes minule teadaolevast antud farmide töökorraldusest ja tööülesannetest võin enda parimale teadmisele tuginedes väita, et kanade heaolu ja tervist antud farmides ei kontrollita, ühegi töötaja tööülesannete hulka see ei kuulu ning selleks tööaega ettenähtud ei ole. Surnud eemaldatakse puuridest nii palju, kui kiiruga möödudes neid näha on.
(2) Haigestunud või vigastatud kana peab saama vajalikku ravi. Veterinaarabi saamiseks tuleb loomapidajal viivitamata kutsuda veterinaararst. Vajadusel tuleb haige või vigastatud kana teistest lindudest eraldada, paigutades ta ruumi, kus on kuiv allapanu.
Nõrgaks jäänud ja/või vigastatud kanadele antud farmides ravi ei pakuta ning veterinaararsti ei kutsuta.
4. peatükk NÕUDED MUNAKANADE PIDAMISELE
1. jagu Munakanade pidamine puurides
§ 11.Munakanade pidamine täiustatud puurides
(1) Munakanade täiustatud puurides pidamise korral peab kanadel olema: 1) vähemalt 750 cm2 puuripinda kana kohta, millest 600 cm2 on kasutatav pind ning ülejäänud pinna kohal peab puuri kõrgus olema vähemalt 20 cm ning puuri üldpindala vähemalt 2000 cm2;
Täites tööülesandeid ettevõttes Eesti Muna OÜ märkasin puure, kus lindudele ei olnud võimaldatud seadusega ettenähtud ruumi. Puuride kogupindala 4 laudas selles ettevõttes on 15 120 m2, mis tähendab, et maksimaalne seadusega lubatud arv kanu sellistes puurides on 20 kana. Mitmetes puurides oli kokku surutud aga üle 20 kana, fotodelt ja videotelt on võimalik kokku lugeda isegi üle 30 linnu.
3) allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks;
Eesti Muna OÜ nimetatud farmides puudub kanadel allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks.
(2) Puuris peab olema söötur, millele kõik kanad takistusteta ligi pääsevad. Sööturi pikkus peab olema vähemalt 12 cm korrutatuna puuris peetavate kanade arvuga.
Maksimaalne kanade arv 240 cm laiustes puurides, kus söötur asetseb puuri ees, on seaduse järgi 20. Mitmetes puurides oli kanu umbes 30. Tulenevalt sellest, et kanu oli mitmetes puurides ettenähtust tunduvalt rohkem, ei olnud kanadel võimalik takistusteta pääseda sööma ja jooma. Kanade liiga suure arvu kohta puuris on olemas ka videotõestus.
Foto 1. Kanu on puuridesse kokku surutud rohkem, kui seaduse järgi lubatud.Foto 2. Kanu on puuridesse kokku surutud rohkem, kui seaduse järgi lubatud. Foto 3. Kanu on puurides nii tihedalt, et kõigil ei ole võimalik samal ajal söödani pääseda.
Mina olen Mirjam ja ma töötasin 6 nädalat Eesti suurimates puurikanalates, kus toodetakse peaaegu kõik Eesti puurikanamunad. Olen terve elu loomade vastu suurt huvi tundnud ja nendega ka tööalaselt seotud olnud. Läksin kanalatesse tööle, sest tahtsin ise näha, kuidas need linnud meie riigis elavad, kes tavapäraselt meie pilkude eest kiivalt varjatud on. See on minu kogemuslugu ehk ühe tüüpilise tööpäeva kirjeldus, mille farmis töötades kirja panin, et see endast välja saada. Nüüd otsustasin seda ka teiega jagada.
Sellel päeval mõjus igasuguste vigastustega elusate ja surnute kanade nägemine eriti raskelt.
Oluline on vaid muna
Sisenedes kanalasse, kus on üheskoos kümneid tuhandeid linde on esimese asjana tunda iseloomulikku haisu. Esmalt ei tundugi see nii hull, kuid päevast-päeva seda läbi elades, mida alljärgnevalt kirjeldan, on see hais esimene signaal kannatustest, mille tunnistajaks talitajana farmis pean olema. Kõrvu kostab kanakoori ärev kaagutamine ja masinavärgi müra, mis munatootmisega kaasneb.
Talitaja töö puhul on kõige tähtsam tagada munade sujuv liikumine kanalast sorteerimisliinile, kust edasi liiguvad munad pakkimisse. Kanalas veerevad munad puuride kaldpõrandatelt ise vastu traati, mis nende hoogu pidurdab ning kui traat automaatselt üles liigub, vabanevad munad lindile ja munad liiguvadki kanalast välja. Munade liikumist võib takistada katki läinud pidurdustraat, keerdu läinud munalint või kõige sagedamini surnud kana, kelle jalad või pea on munalindi peal.
Talitaja põhiülesandeks on korjata ära surnud kanad, et nad ei takistaks munade liikumist lindil.
Muidugi on oluline jälgida, et söödaketi liikumisel ei ole takistusi ning kontrollida, et vesi on jooturites olemas. Tähtis on, et korraga ei hukkuks massiliselt kanu millegi sellise tõttu nagu vee või sööda puudumine. Kümnete lindude surm on aga igapäevane nähtus.
Peamine tööülesanne: laibakoristus
Ühes lõputuna tunduvas kanala hoones on koos ligi 50 000 kana, nad on üheksas puurireas, igas reas üksteise peal neli kanadega täidetud korrust. Mulle ei mahu pähe, et üks talitaja on vastutav kahe kanala ehk 100 000 kana eest. Seaduse järgi peaksin kõigi nende lindude heaolu jälgima, kuid praktikas pidin puurivahed läbi käima vaid surnute otsimiseks ja sedagi ühel päeval üks pool kanalast ja teine päev teine pool, et peale surnute korjamise jõuaks ka koristada.
Puurikanala masstootmises peetakse ühes hoones koos kuni 50 000 lindu.
Kui kõik toimib, siis saabki alustada surnud kanade ära korjamisega. Seda tehakse taskulambiga valgustades – äkilise valguse peale kanad ehmuvad ja jooksevad küünteklabina ja hirmunud kaagutamise saatel puuri teise otsa kokku ning elutud laibad leiab nii nende vahelt kergemini üles. Ära ei põgene ka need, kes on puuris oleva metalltoru alla kinni jäänud ja leidub ka neid, kelle jalg on puuri metallkonstruktsiooni vahele kinni jäänud. Niisiis, metalltorud, mis peaksid kanalas õrre funktsiooni täitma, on tegelikult hoopis eluohtlikud. Torud on puuripõrandast sellisel kõrgusel, et kana ülakeha mahub sinna vahele ära, kuid taguots võib kinni jääda. Kui jalad ka veel põrandavõrest seal siplemise peale läbi vajuvad, siis ei ole tal mingit võimalust ise sealt lahti pääseda. Saan juba esimestel päevadel kanade väljakangutamise selgeks. Alguses tundub, et need õrnad linnud ongi lootusetus olukorras, kuid hiljem saan selgeks, et jõu rakendamine on ainus võimalus neid aidata.
See kana oli puuris oleva toru alla kinni jäänud ja ilma abita sealt enam välja ei pääseks.
Kinnijäänud kanade saatus sõltubki sellest, kas talitaja märkab ja aitab ta sealt välja või ei vaevu. Piina ja kannatusi on puurikanalas nii palju, et võin ainult arvata, et põhjuseks, miks osad talitajad kinnijäänud kanasid ei aita, on enesesäilitusmehhanism. Selleks, et suuta sellises kohas töötada, on ilmselt vajalik ära unustada, et tegu on tundevõimeliste elusolenditega.
Surnud kanad kogusime kanala tagaukse juurde suurde hunnikusse. Nii surnud kui elusaid kanu kantakse võttes kana ühest jalast kinni, nii mahub mõlemasse kätte neid hulgim. Peopesas on tunda, et see on kehaosa, samasugune nagu inimese sõrm.
Linde, kes enam liikuda ei jaksa või kes peidavad oma pead söödarenni ääre alla, sest see on ainuke koht, kus oma pead kaitsta, kohtab igapäevaselt. Puurikanala stressirikastes tingimustes, kus kanadel puuduvad igasugused tingimused oma loomuomaste vajaduste rahuldamiseks ning muudeks tegevusteks, juhtub sageli, et kana, kellel on tekkinud haav, hakatakse puurikaaslaste poolt järjepidevalt nokkima. Kõige jubedam oli olla tunnistajaks sellele, kui puurikaaslased ühe kana verist taguotsa nokkisid ja ta mu silme all hinge heitis, tehes veel viimased tõmblused.
Kanadel on puurikanalas oma vigastamiseks palju võimalusi. Selle kana kõrbenud pea on ilmselt tekkinud sellest, et ta on läinud vastu elektrit täis traati, mis puuri äärde paigutatud on.
Vigastatud kanade aitamiseks puuduvad võimalused
Seaduse järgi tuleb vigastatud kana teistest eraldada ja kutsuda veterinaar. Tegelikkuses ei maksa üksikisendite elu tööstusfarmides mitte midagi ja vigastatud loomad jäetakse saatuse hooleks. Seal ei olnud jäetud ühtegi tühja puuri, kus vigastatud kana saaks teistest eraldatuna taastuda. Ning ausalt öeldes muutub ka eraldamine jaburaks, kui ühes kanalas on nii palju veriste haavadega kanu, et vaevu suudaks neid kokku lugeda. Tavalised on tiiva- ja jalavigastused. Kas verest tilkuvad või kuivanud ja paistes haavaga jalad, millele ei saa toetada. Samuti on tavalised verised kloaagid ja sealt tulnud verised munad. Võib arvata, et see on ka üks tavalisemaid surma põhjusi, sest surnutel on tihti kloaak avatud ja verine.
Verised munad pestakse enne pakkimisliinile jõudmist.
Veterinaar küll käib farmi teatud regulaarsusega külastamas, kuid teeb seda vaid proovide võtmiseks, et jälgida ega farmis linnugrippi ja salmonelloosi pole. Jällegi tagamaks, et kanad massiliselt ei sureks ja töösturitele majanduslikku kahju ei tooks, mitte selleks, et mingil moel kanade kannatusi leevendada.
Võib ka öelda, et talitaja saab ju teha halastussurma. Jah, kuigi ma armastan loomi ja pean iga elu väärtuslikuks, siis puurikanalas töötades uurisin ma ka selle võimaluse kohta, sest keegi ei vääri päevade kaupa piinlemist ja see tundus ainus viis kanade aitamiseks. Leidsin kanalast linnu, kelle suu oli verd täis vajunud ning kes vaikselt piineldes oma surma ootas ning uurisin teiselt töötajalt, kas on midagigi, mida saaksime selle kana heaks teha, olgu selleks siis kasvõi halastussurma pakkumine. Teine töötaja hukkas selle kana mu silme all. Aga vigastatud kanu on massiliselt ja isegi see ei oleks mõeldav, et kanalas oleks eraldi töötaja, kes käiks päev otsa puuriridade vahel ringi ja kanu tapaks. Kusjuures seaduse järgi on lubatud ühe inimese kohta 70 linnu tapmine päevas.
See on vaid osa sellel päeval puuridest välja korjatud laipadest.
Niigi on tavaline poole kanala pealt leida umbes 30 surnud kana. Mõnikord on laibad mitu päeva märkamata jäänud ja lagunevad seal juba. Tavaliselt on nad puuri traatpõranda külge kinni jäänud ja neid peab sealt lahti rebima. Seal on tolmune ja palav ja eriti katki nokitud surnud, kes on seal ju tavapäraselt kuni 2 päeva seisnud, haisevad kohutavalt. Neid laipu on seal igasugustes asendis ja näiteks võib mõnel kael selgrooni paljaks söödud olla. Surnud tuleb koristada ka ülemistelt korrustelt ja sinna pääseb ratastel käru-redeli peal, millega ennast mööda 100 meetri pikkust koridori edasi vedada. Koristad sealt juba 10ndat surnut, see haiseb, see on rõve. Liigud edasi ja veel 2 surnut kõrvuti. Ma ei oska öelda, kuidas mõned inimesed seda tööd aastaid teevad, ilmselt on nad selle kuidagi enda jaoks välja lülitanud, et need on tundevõimelised õrnad olendid. Ei ole sugugi tavapäratu näha kanu oma surnud liigikaaslasi sõna otses mõttes söömas. Kui seda esimest korda nägin, läks mul mitmeks tunniks süda pahaks. Kusjuures millegi nägemine ei ole mul kunagi varem elus päriselt südant pahaks ajanud.
Ja kõige valusam on ikka näha neid, kes on haavatud ja kelle aitamiseks olen täiesti võimetu. Eriti läks mulle hinge üks kana, kelle pealael oli suur haav. Märkasin, et minu juuresolekul jõi ta palju ja kui teda veelgi enam vaatlesin, siis oli näha, et teised pidevalt nokivad ta peahaava. Ajasin teisi eemale ja nii sai ta sööma minna. Ta sõi isukalt, sest muidu ei olnud tal selleks võimalust, kui ma teda ei kaitsnud. Jälgisin teda mitu päeva ja tahtsin väga teda aidata, kuid lõpuks ei olnud mul ikka muud võimalust, kui ta abituna sinna jätta.
Suure peahaavaga noor kana, kelle aitamiseks ei olnud mul võimalik mitte midagi teha.
Hirm, stress ja paanika
Lisaks nendele õudustele on tavapärane kanade täielik sulgede puudumine, hirm ja stress. Need kanad, kes on nende puurivõrede vahel veetnud üle poole aasta, on juba kaotanud suure osa oma sulgedest. Loomuliku tegevuse puudumise tõttu nokivad nad üksteiselt sulgi välja ning kaotavad neid puurivõre vastu hõõrdudes. Kuna looduslikult on kana saakloom, siis nad ehmuvad kergesti näiteks lihtsalt talitajate liigutuste peale. Ka muidu on nad väga liikuvad ja sellel ajal, kui neil on tehislikult loodud päev, ei ole nad üldiselt kunagi paigal. Nii näeb neid pidevalt vastu puuri seinu rapsimas ja paaniliselt vastu lage lendamas. Minu jaoks ei olnud kahtlust, et neil kõigil on väga halb seal olla. Pool ööpäevast on nad seal kottpimedas. Nende “päev” möödub õrna tehisliku valguse käes, kusjuures alumistele puurikorrustele paistab veelgi vähem valgust. Pimedas on nad küll rahulikumad, kuid liikumisvajadus jääb rahuldamata ja võime igaüks ise mõelda, mis tunne võib olla täielikult ära lõigatud nii loomulikust asjast nagu päikesevalgus.
Ei pea olema ekspert, et aru saada, et nendel lindudel seal ei ole hea olla.
See ei pea nii olema
Mõtlesin seal, et see on lihtsalt haige, mis süsteemi inimesed on loonud, tõeline põrgu nende kanade jaoks. See ei ole lihtsalt vangistus, vaid pigem sarnaneb koonduslaagriga, kus elu ei ole mitte midagi väärt. Ma ei näe siin muud lahendust, kui tuua see õudus avalikkuseni ja koos nõuda süsteemimuutust. Munakanade puhul on kõrgema heaoluga süsteemid ammu olemas ja mujal Euroopas laialdaselt kasutusel. Eesti Inimesed arvavad, et väikeses riigis on väiketootmine, kuid tõde on hoopis see, et Eesti on Euroopa Liidus üks kõige suurema kanade puurispidamise osakaaluga riik.
See õudus ei pea jätkuma. Aeg on küps, et minna üle loomasõbralikumale munatootmisele ja jätta minevikku see aegunud süsteem, kus loomade heaolule mingit tähelepanu ei pöörata. Keelustame puuride kasutamise munakanade pidamisel nagu on teinud juba Austria, Tšehhi ja Šveits. Ole osa sellest olulisest sammust, et luua hoolivam Eesti. Anna oma allkiri puuride kasutamise keelustamiseks kanada pidamisel: eestipuurikana.nahtamatudloomad.ee
Esmakordselt Eestis avalikustas Nähtamatud Loomad jõhkrad kaadrid Eesti puurikanalatest. Nähtamatute Loomade tiimiliige filmis ja pildistas puurikanade tegelikku olukorda kolmes Eesti suurimas puurikanalas: Dava Foodsis, Linnu Talus ja Eesti Munas, mis moodustavad 95% Eesti puurispeetavate kanade munatoodangust.
Tööstuslikust munatootmisest rääkides näitab tööstus meedia vahendusel tihti tarbijatele kaadreid armsatest tibudest või värskelt puuridesse pandud kanadest, jättes puuritootmisest eksitava mulje. Nähtamatute Loomade paljastus näitab puurispidamise reaalsust läbi kaamerasilma ilma eksitavat muljet jätmata. See, mida meie inimene seal nägi, on nii šokeeriv ja julm, et kõik kaadrid ei kannata isegi avaldamist.
Ühes kanalas on kümneid tuhandeid linde. Pilt LINNU TALUOÜ kanalast.
Maast laeni kõrguvad puuririvid, kus on koos kümneid tuhandeid kannatavaid linde, kes peavad terve oma elu veetma kitsastes ja piinarikastes tingimustes. Elusate lindude vahel on hingevaakuvad kanad ning juba lagunema hakanud laibad. Eesti on munakanade puurispidamise poolest Euroopa tipus, tootes umbes 80% Eesti munadest puurikanalates. Paljud riigid sh Austria, Tšehhi ja Taani on otsustatud seaduse tasandil kanade puurispidamise keelata. Eestis jäädvustatud materjal näitab, et peaksime neist riikidest eeskuju võtma ja kanade puurispidamise Eestis keelustama. Paljude teiste riikide eeskujul on paremaks lahenduseks munade tootmine kõrgema heaoluga süsteemides.
Selleks, et päästaksime sajad tuhanded linnud puurikitsikusest, tuleb näha palju vaeva. Tarbijad hoolivad ja ei toeta loomade halba kohtlemist. Avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei poolda 78% Eesti elanikest kanade puurispidamist (Kantar Emor, september 2023). Seega on vaja, et seadused vastaks elanike ootustele ning munatööstus muudatused ellu viiks.
Mida me teeme selleks, et puurikanalate keelustamine Eestis jõustuks?
Et puurikanalate keelustamine Eestis jõustuks, alustame Nähtamatute Loomadega üleriigilist avalikku kampaaniat, mis paljastab Eesti kanalates toimuva ning tõmbab saladuseloori selle suure ja mastaapse süsteemi julmuselt, mida meie eest igapäevaselt varjatakse. 20. septembril avalikustasime ETV Pealtnägijas loo Eesti puurikanalate julmusest ning avaldasime rahvaalgatus.ee keskkonnas petitsiooni üleskutse, et koguda allkirju puurikanalate keelustamise toetuseks Eestis. Eesmärk on kokku koguda vähemalt 1000 digiallkirja, et riiklikul tasandil keelustamise käik sisse anda. Loodame aga, et allkirju koguneb ikka rohkem, et algatus oleks mõjusam.
Selleks aga, et petitsioonile edukalt just digiallkirju koguda, on vaja, et kogutud materjalid ja teadmine, milline on Eesti puurikana argipäev, jõuaksid võimalikult suure hulga Eesti inimesteni. Avaldame mitu erineva väljundiga videot, kus kõigis on üks läbiv verdtarretav teema: reaalsed kaadrid Eesti puurikanalatest. Tegemist on väga jõhkrate kaadritega, kuid seda enam on vaja neid jagada, et inimestele ei jääks muljet nagu Eestis selliseid julmusi ei toimu. Mainimist vajab ka asjaolu, et avaldatud videod on pehmem versioon kogu tegelikust õõvastavast materjalist. Kõikide videote filmimise, videotiimi, järeltöötluse ja avaldamise jaoks vajame 7200 eurot.
Surnud kana puuri metallkonstruktsiooni vahel. Pilt DAVA FOODSOÜkanalast.
Lisaks avaldame Nähtamatute Loomade poolt kogutud materjalid koos petitsiooni allkirjastamise üleskutsega puurispidamise keelustamiseks välireklaamidel, digiekraanidel, veebibänneritel suurimates portaalides, sisuturundusartiklites ning sponsoreeritud sotsiaalmeedia reklaamides, et jõuda sadade tuhandete Eesti inimesteni. Selleks on vaja vähemalt 11 200 eurot.
Nähtamatute Loomade tööstusfarmide kriitika kampaania välireklaam Eesti linnatänavatel, august 2023.
Selleks, et Eestis liikuda tööstusfarmide vähenemise ja kõrge heaoluga väikefarmide suunas, on vaja teha tihedat koostööd avaliku sektori ametiasutustega, ministeeriumite, ametkondade ja poliitikutega. Selleks korraldame mitme kuu vältel erinevaid üritusi, kuhu kaasame oma ala eksperdid, poliitikud, meedia ja muude valdkondade esindajad. Arutleme avalikult kanade puurispidamise keelustamise olulisust ja hoiame teemat nii kaua aktuaalsena kuni oleme eesmärgi saavutanud. Ürituste korraldamiseks ja turundamiseks on vaja koguda 3300 eurot.
Kogutud materjalide avalikustamise eel on Nähtamatud Loomad pidanudtihedalt läbirääkimisi munatootjatega. et nad lähtuksid oma tootmises kõrgemast loomade heaolust ning lõpetaksid kanade puurispidamise. Kuna Nähtamatute Loomade poolt kogutud materjalid kajastavad puurikanade reaalset julma elu nii, et tootjatel pole võimalik seda eitada ja nad teadvustavad endale, et puurikanalate lõpp Eestis on käes. Loodame, et munatootmisettevõtted Eestis mõistavad, et kanade puurispidamine ei ole tarbijatele vastuvõetav ning loobuvad puurisüsteemidest oma kanalates.
Pöördumegi nüüd Nähtamatute Loomade toetava loomasõprade kogukonna poole, kellega koos oleme senised edusammud loomade kannatuste leevendamiseks saavutanud. Püsiannetajaks hakates aitad Sa meil võidelda tööstuslike hiiglaste vastu ning süstemaatiliselt tegutseda selle nimel, et kitsastes puurides linnud ei jääks tarbijate eest varjatuks ja selline süsteem ei saaks jätkuda. Ühtlasi aitab et Su toetus tegutseda strateegiliselt, mitte ainult ühekordseid aktsioone läbi viies. Ühinedes Nähtamatute Loomade püsiannetajate kogukonnaga, oled osa maailmamuutjatest, tänu kellele juba praegu kümneid tuhandeid linde ja loomi oleme aidanud. Uued väljakutsed on aga ees ning ilma Sinu olulise abita meil ei õnnestu seda tähtsat kampaaniat ellu viia.
Aitäh, et Sa hoolid! Koos viime selle suure kampaania eduka lõpuni, et säästa sadu tuhandeid linde julmusest ja kannatustest.
Kristina Kull, sigade käitumise uurija ja õppefarmi seatalitaja, Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli doktorant ning Nähtamatute Loomade vabatahtlik
Igaüks, kes on mõne haiguse raviks antibiootikumikuuri pidanud läbi tegema, teab täpselt kuivõrd reguleeritud kogused ning range kava selle ravikuuriga kaasneb. Tõsiasi on aga, et umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidus tarbitud antibiootikumidest antakse põllumajandusloomadele – lehmadele, kanadele, sigadele, ka kaladele. Kuidas aga toimub antibiootikumide manustamine neile farmiloomadele? Lühivastus on: kühvliga, kilode kaupa otse ämbrist ning toidu või joogivee sisse segatuna kogu grupile, tuhandetele loomadele korraga. Seda ka Eestis.
Tõepoolest, kahjuks on Eesti Euroopa Liidus esirinnas inimeste raviks kasutatavate antibiootikumide, 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinide, manustamisega põllumajandusloomadele. Euroopa Ravimiamet näeb olukorra tõsidust ning on loonud ekspertgrupi farmiloomade kontrollimiseks. Ekspertgrupi soovitusel on antibiootikumid jaotatud nelja riskikategooriasse vastavalt antibiootikumiklassi olulisusele inimeste ravis ja võimalikule ohule rahvatervisele. 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinid ja fluorokinoloonid on Euroopa Ravimiameti poolt klassifitseeritud gruppi B (“piiratud kasutus”) ehk neid võib kasutada üksnes pärast antibiootikumi tundlikkuse testi läbi viimist. On aga põhjust arvata, et suures osas Eesti farmides selliseid teste enne antibiootikumide manustamist läbi ei viida.
Eesti farmides on seega probleemiks just inimeste ravis kasutatavate antibiootikumide laialdane kasutus loomakasvatuses. Siinjuures tuleb rõhutada, et antibiootikume antakse farmiloomadele ennetamaks halbadest pidamistingimustest tulenevaid probleeme. Samuti on farmerite hulgas teada, et antibiootikumide kasutus suurendab loomade kehamassi ning tootlikkust. Ilmselgelt võib siin seoseid näha.
Milliseid haiguseid Eesti farmides antibiootikumidega ravitakse?
Enamlevinuim on Eesti piimafarmides antibiootikumide andmine lehmadele mastiidi ehk udarapõletiku, aga ka emakapõletike ning sõrahaiguste puhul. Sigadele antakse antibiootikume eelkõige põrsastele võõrutusperioodi tõttu tekkiva kõhulahtisuse pärast (kõhulahtisus tekib väikestel põrsastel sel stressirohkel perioodil üldiselt šokist uue toidu, uue grupi ning emast järsu võõrandamise tõttu). Põrsastele antakse suukaudseid antibiootikume, mis enamasti tähendab, et farmitöötaja peab suurest ämbrist kühvliga antibiootikumipulbri loomade söödakünas segama. Alternatiivina segatakse antibiootikumikogused söödaga juba hoidlas, kust see siis mööda torusid otse loomade söödakünadesse jõuab. Vanasti olid sigade sulgude kohal isegi antibiootikumipulbriga ämbrid, mis kõigutades loomadele kaela langesid, kes siis seda pulbrit sisse sõid. Tundub uskumatu, aga selline laialdane antibiootikumikasutus on olnud tööstuslikus loomakasvatuses tavapärane praktika.
Suur osa antibiootikumidest antakse emistele ehk emastele sigadele ravimaks liigese- ning emakapõletikke. Emiseid peetakse tööstusfarmides kogu sünnituse, poegade imetamise ning ka ligi kuu gestatsiooni algusest puurides, kus nad ei saa end isegi ümber pöörata ning kus nende all on üksnes kõva põrandapind (allapanu nagu põhk puudub täielikult). Kui farmides parandataks loomade pidamistingimusi, väheneks ka vajadus nii palju antibiootikume kasutada.
Samuti antakse antibiootikume emistele ehk emastele sigadele liigeste ning emakapõletike raviks. Liigesepõletike tekkepõhjuseks on enamasti ebasobiv põrandapind (kõva betoonpõrand, kus puudub põhk või muu allapanu), kindlasti ka ruumipuudus – enamustes Eesti seafarmides peetakse emiseid suur osa nende elust puuris, kus emis ei saa end isegi ümber pöörata. Seetõttu ei saa loomad oma lihaseid ja liigeseid loomulikul teel kasutada ega tugevana hoida. Samuti on aastatega liiga suureks aretatud loomade kehamass, mille all nende liigesed vastu ei pea. Emakapõletikud vihjavad aga mõlemate loomade puhul sellele, et järjestikuste sünnitustega kaasnev kehaline koormus looma kohta on liiga suureks aetud. Näiteks Eesti sigalate emiseid viljastatakse kunstlikult vähem kui nädal peale poegadest võõrutamist, see tähendab vaid ligi kuu pärast eelmist sünnitust. Emiseid peetakse farmides keskeltläbi neli aastat ning igal aastal annab emis seega vähemalt kaks pesakonda põrsaid, mis loomade kehadele ilmselgelt liiga intensiivne on.
Kus tuleb mängu antibiootikumiresistentsus?
Üheks suurimaks inimtervist puudutavaks probleemiks tulevikus on antibiootikumiresistentsus, mis tähendab, et antibiootikumid ei aita enam teatud tüüpi haiguseid ravida. Tuntud meditsiiniväljaandes The Lancet avaldatud uurimuse põhjal on antibiootikumiresistentsus peamine surmapõhjus ülemaailmselt. Samuti suurendavad reistentsete bakteritega haigestunud patsiendid haigla ravikulusid.
Peamiseks antibiootikumiresistentsuse tekke põhjuseks on antibiootikumide liigne või ebaotstarbekas kasutamine nii inimeste kui loomade ravis. Antibiootikumidega käib nimelt paratamatult kaasas resistentsete bakterite – ehk niinimetatud superbakterite – areng. Need resistentsed bakterid tekivad, kui antibiootikume manustatakse kontrollimatult ning nende soodsaim kasvulava on just tuhandete loomadega farmid. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige looma organismis ellu ja jätkavad paljunemist. Intensiivsetes farmides on bakteritel võimalus tuhandetel loomadel kontrollimatult paljuneda ning areneda selliseks, et isegi tugevad antibiootikumid ei hoia neid enam kontrolli all.
Maailma Terviseorganisatsioon on hoiatanud, et farmides tekkinud resistentsed bakterid võivad inimestele levida, seda nii otsekontakti kaudu. Näiteks kui farmitöötaja puutub kokku haige loomaga või juhul kui tapale saadetud looma seedekulglast ei ole veel antibiootikumid väljutatud ning lihakeha lõikamisel seedekulglas olnud antibiootikumid inimesega kokku puutuvad. Samuti on murekohaks farmidest tekkinud väetise kasutamine põllumaadel või farmist tekkinud keskkonnareostuse tõttu (näiteks kui farmi lägahoidlasse kogutud väljaheited lekivad veekogudesse).
Intensiivse põllumajandusega käib paratamatult käsikäes tohutu suur hulk tekkinud väljaheiteid. Loomad väljutavad antibiootikumid kehast näiteks uriini ja ekskrementidega. Keskkonnareostuse ära hoidmiseks tuleb kõiki farmis tekkinud väljaheiteid hoiustada suurtes betoonist lägahoidlates. Pildil ühe Eesti suure seafarmi lägahoidlad.
Tegu on tõsise probleemiga kui varem inimesi aidanud antibiootikumid ei suuda enam kontrolli all hoida haiguseid nagu tuberkuloos, kopsupõletik või sepsis ehk veremürgitus. Ainult antibiootikumide kasutamist vähendades ning kontrollitud ravikava järgides saame vähendada resistentsete bakterite teket ning levikut. Siinkohal tuleb aga pilk taas suunata sinna, kus neid kõige rohkem kasutatakse – loomafarmidesse.
Antibiootikumid “pumpavad” loomade kehamassi üles
Siin tuleb mängu ka antibiootikumide teine, varjatum pool. Nimelt 1940ndatel avastati, et loomad, kelle sööda sisse segatakse antibiootikume, kasvavad kiiremini ning saavutavad suurema kehamassi. Samuti on leitud, et antibiootikume söönud lehmad annavad rohkem piima kui antibiootikumide vabalt kasvanud lehmad. Farmid nägid antibiootikume lihtsa lahendusena, kuidas hoida kokku sööda pealt ja panna ühte ruumi võimalikult palju loomi kokku ning saada iga kana, sea või lehma pealt rohkem kasumit. Lihtne loogika.
Juba mitukümend aastat tagasi on täheldatud, et antibiootikumid ajendavad loomi kiiremini kasvama. Kanabroilerid kasvavad väikesest tibust 3-4 kiloseks linnuks kõigest kuu ajaga. Selline ebaloomulik kasvuspurt on lindude kehale niivõrd raske koormus, et tihti ei jaksa nad enam isegi püsti tõusta.
Kuigi Euroopa Liit keelustas küll 2006. aastal antibiootikumide lisamise loomasööda sisse loomade suurema kasvu eesmärgil, antakse antibiootikume farmides ikkagi edasi, kuid profülaktika või ravi eesmärgi nime all. Loomulikult käib ka nende antibiootikumidega kaasas loomade suurem kasv ning tootlikkus.
1940ndatel toimus farmides teinegi tohutu muutus: intensiivistumine ehk suure hulga loomade pidamine ühes grupis äärmiselt nigelates tingimustes. Säärastes suurfarmides peetakse loomi ruumipuuduses, üksnes sisetingimustes ning kõval põrandapinnal, mis liigeseid ja nahka hõõruvad ning kehas põletikke tekitavad. Kahjuks on sellised farmid ka Eestis.
Antibiootikumide manustamisega saavad suured farmid ennetada udara-, liigeste- või emakapõletike süvenemist, aga see on nagu plaaster põletikulise haava peal. Probleem jääb alles, sest farmid ei pea loomade tegelikke pidamistingimusi parandama, et haiguseid loomulikul teel kontrolli all hoida.
Mida ütleb seadusandlus loomakasvatuses kasutatavate antibiootikumide kohta?
Farmiloomadele antakse antibiootikume nende eluperioodi kestel läbivalt. Kuni 2021. aastani puudus Eestis seadusandlus, mis keelaks või piiraks B-kategooria (“piiratud kasutus”) antibiootikumide kasutust põllumajandusloomadel. Alles 2022. aastal kinnitas maaeluminister määruse, mille kohaselt tohib B-kategooria antibiootikume kasutada loomade jaoks kasutada üksnes siis, kui farmis on läbi viidud antibiootikumi tundlikkuse test ning on kinnitatud mikroobide resistentsus esimese valiku antibiootikumide suhtes. Sääraste farmidest pärit testide arv ei ole pärast määruse kehtima hakkamist veterinaarlaborites suurenenud. See tähendab, et kehtestatud määrust Eesti farmides ei järgita.
Euroopa Liit keelustas 2022 aasta jaanuaris rutiinse antibiootikumide kasutamise farmides. Rutiinne, seejuures profülaktiline antibiootikumikasutus tähendab, et farm üritab kompenseerida ebasobivates tingimustes kasvanud loomade tervist. Eestis läbiviidud uurimused piimalehmafarmides ning sigalates on näidanud, et antibiootikumide kasutuse vajadus loomade ravi eesmärgil on suuresti ebaselge või mitte põhjendatud. Inimmeditsiinis on selline “igaks juhuks” antibiootikumide andmine keelatud ning tugevalt reguleeritud. Miks mitte farmides?
Eesti riik näeb olukorra tõsidust ning on alates 2023. aasta juulist kehtestanud nõude, mille kohaselt veterinaarid peavad riiklikusse andmebaasi sisestama loomadele antud antimikroobsete ravimite koguse ning otstarbe. Käesoleval hetkel sellised andmed Eesti farmide kohta puuduvad. Siiani on Eestis levinud praktika, et farmidesse saadetakse antibiootikumid kellegi teise, mitte veterinaari tellimuse alusel ning tellimusleht vormistatakse tagantjärele. Taoline andmebaas peaks sellist tegevust kontrolli all hoidma ning vähendama.
Ka aitab taoline andmebaas pidada antibiootikumide kasutuse järelvalvet ning analüüsida, kuidas saaks antibiootikumide kasutust Eesti farmides vähendada. Siinkohal tasub lisaks mainida ka Norra näidet, kus veterinaarid ei teeni väljakirjutatud antibiootikumide pealt lisatasu. Seega väheneb ka farmiveterinaaridel motivatsioon antibiootikumide väljakirjutamiseks lihtsa ning kiire ravina. Kindlasti võiks seda näidet ka Eestis rakendada.
Kas antibiootikumid võivad liha kaudu inimeste toidulauale sattuda?
Antibiootikumide kasutamisega kehtib keeluaeg ehk nõue, et näiteks lehmadele, kanadele või sigadele, kelle puhul kogunevad antibiootikumid ka piima, munadesse või lihasse, ei tohi teatud arv päevi enne tapale saatmist antibiootikume anda. Või ravikuuri ajal tehtud lüpsi või munade kogus visatakse minema, et see inimeste toidulauale ei jõuaks. Olenevalt antibiootikumi tüübist võib see nõue olla 7, 14, 21 või enamgi päeva. See eeldab, et selle ajavahemiku jooksul on looma kehast väljutatud antibiootikumijäägid ning see peaks ära hoidma nende inimese toidulauale jõudmise.
Kanabroilerite puhul, kes elavad ligikaudu 30 päeva vanuseks, tähendab see näiteks, et nädal-kaks enne tapale saatmist, ei tohi lindudele antibiootikume anda. Siinjuures tuleb toonitada, et lindude säärane kasvuspurt, kus väikesest tibust kasvab vaid kuu ajaga 3-4 kilone lind, on aretatud kunstlikult ning põhjustab kanadele mitmeid probleeme. Poest võib aga riiulist haarata kanaliha tooteid märgisega “antibiootikumideta kasvatatud kana”. Mida see täpsemalt tähendab? See tähendab, et kuigi rutiinselt kanabroileritele näiteks joogivette antibiootikume ei panda, siis juhul kui farmist võetud haigusproov saab laborist kinnitust bakteri olemasolust, antakse kogu grupile siiski antibiootikume. Tegelikkuses tähendab see lihtsalt seaduste ning määruste järgimist ning see ei peegelda koheselt paremat loomade heaolu.
Seega saabki lihatööstus müüa “antibiootikumideta kasvatatud liha”, olenemata sellest, et looma eluea jooksul talle antibiootikume ikkagi sisse söödeti. Lisaks tuleb täheldada, et paratamatult jõuab antibiootikumijääke just lihaga ka inimeste toidulauale, seda peamiselt siis, kui looma või linnu seedekulglas on veel antibiootikume alles, mis aga tapamajas ning lihatööstuses pärast lõikamist lihakehale satuvad ning ka pakendatult poes ning süüa tehes alles võivad jääda.
Eelista väikefarme: neis on tingimused paremad ning vajadus antibiootikume kasutada väiksem
Tippkokad on öelnud, et antibiootikumidega kasvatatud loomade lihast tuleb praadides palju vett välja kuna antibiootikumid hoiavad elusa looma kehas vett kinni. Kokkade sõnul ei ole selline liha maitsev ega esinduslik ning oma klientidele nad seda mingil juhul ei pakuks. Samuti ei saa kindel olla ega seal lihas antibiootikumijääke alles pole. Antibiootikumijääke niiviisi pidevalt väikses koguses sisse süües võib inimene oma organismis loomulikult pesitsevad bakterid ära harjutada ning saavutada teatud tüüpi antibiootikumide suhtes resistentsuse.
Parem on sellist kahtlase väärtusega liha vältida. Seda saab teha mitmel moel – esiteks võiks iga tarbija eelistada väiketootjad, kelle farmides kasvavad loomad sobivates heaolutingimustes ning puudub vajadus antibiootikumide manustamine ennetusena. Siin on mõned soovitused. Tasub ka tootjalt otse küsida, kas ja kui palju tema oma loomadele antibiootikume annab. Teiseks tasub tervise nimel söödavat lihakogust vähendada, süües maitsvaid taimset päritolu toite ning avastades uusi põnevaid maitseid.
Lisainfo:
Soovitused B-kategooriasse kuuluvate antbiootikumide kasutamise vähendamiseks loomade ravis
Kristina Mering, organisatsiooni asutaja ja tegevjuht
Oleme Nähtamatutes Loomades juba 2023. aasta algusest saadik planeerinud suurt tööstusfarmide telgitaguste teavituskampaaniat, et tuua tarbijateni aus info, kuidas loomi Eesti tööstusfarmides peetakse. Tööstuslik loomakasvatus on Eestis enim levinud loomakasvatuse viis, kus farmiloomi peetakse kitsastes tingimustes suurel hulgal koos. Näeme olulise prioriteedina soodustada Eestis tööstusfarmide vähenemist ja alternatiive kõrge loomade heaoluga väikekasvatuse näol. Augustis keelati meil aga selle sõnumi ehedal kujul levitamine ja tööstusfarmide tavapraktikate näitamise kampaaniale tõmmati loetud päevad enne kampaania planeeritud lansseerimist pidur peale.
Jagame loomasõprade kogukonnaga lugu, kuidas tööstusfarmide argireaalsus on loomade jaoks nii hull, et sellest ei saa isegi avalikult rääkida, et loomi aidata.
Meie avaliku kampaania eesmärk on tutvustada Eesti elanikele tööstusfarmide loomade pidamistingimusi ja argipraktikaid, mida paraku laialdaselt tehakse (vastsündinud põrsaste sabade lõikamine jms). Kampaaniaga näitame, mis toimub Eesti väga tööstusliku reljeefiga loomakasvatuses. Meie oluline eesmärk on kutsuda üles üleminekule tööstuslikult loomakasvatuselt väiksema mahu ja kõrge loomade heaoluga toidutootmisele. Selle jaoks teeme organisatsioonis koostööd Maaeluministeeriumi, Põllumajandus- ja Toiduameti, meedia, loomakasvatajate ja valdkonna erialaliitudega.
Oluline osa progressist, et Eestis loomade heaolu kasvaks, on ka tarbijateadlikkuse edendamine. Näeme, et Eesti inimesed hoolivad oma tarbimisvalikute mõjust ja soovivad ostuotsustega toetada kõrgema heaoluga tootmisviisidest pärinevaid tooteid.
Seega on meie roll farmiloomade heaolu parandamisele pühendunud organisatsioonina tuua avalikkuse pilgu alla tööstusfarmides loomadega toimuv. Maikuus toimunud annetuskampaaniale, millega kogusime ressursse nüüd alanud tööstusfarmide kriitika suure avaliku kampaania elluviimiseks, pani annetustega õla alla sadu ja sadu inimesi. Tänu lahkete annetajate panusele saame pikalt planeeritud kampaania ellu viia – meie plaanis oli ausa kommunikatsiooniga kampaania välireklaamide, digiekraanide, veebibännerite, sponsoreeritud sotsiaalmeedia postitustega.
Täna alanud kampaanias saame avalikkuseni tuua sellest vaid lahjendatud leebe versiooni, sest loetud päevad enne kampaania kooskõlastatud algust lükati suurima välimeedia pinna pakkuja poolt tagasi meie esialgsed kujundused, kus olid kirjas lihtsad faktid Eesti tööstusliku loomakasvatuse kohta, nähes seal laimu ohtu tööstusfarmide suunal. Lisaks keelas Eesti suurim välireklaamipakkuja meil kasutada isegi juba valitud leebeid fotosid tööstusfarmidest, öeldes, et kampaania on agressiivne ning jätab mulje, et kõikides farmides on halb seis. Kuna meie kampaania sihib tööstusliku loomakasvatuse tuuma paljastamist, siis näitame nüüd, millised reklaamid ei sobinud avalikustamiseks linna tänavatele ja mida Eesti avalikkuse eest taheti varjata.
Kanabroiler tööstusfarmis
Meie avalikus kampaanias pidi originaalis olema viis kujundust – esimene neist räägib kanalihatööstuse broilerite käekäigust odava liha tootmises. Broilerifarmides on aretatud linnud kasvama vaid 37 päevaga 2,36 kilo raskuseks. See fakt pärineb muide Eesti suurima broilerikasvataja Talleggi enda kodulehelt. Paraku kaasnevad sellise pööraselt kiire kasvutempoga lindudele suured kannatused – nende jalad ei jaksa kanda nende ülekasvanud keha ning kui lind muutub liikumisvõimetuks, on ta ainus saatus surnuks piinelda, sest sööda- ja joodakünani tal enam minna pole võimalik.
Lahenduseks on kanaliha tarbimise vähendamine ning aeglasemalt kasvavate kanatõugude kasutamine, kellele elu ei oleks liigselt kiire kasvu tõttu pidev kannatus. Tihti näidatakse tarbijatele kanalihatootmisest kaadreid, mis paraku ei näita tööstust kogu ulatuses ning lindude kannatused jäävad varjatuks.
Emis tööstusfarmis
Sel fotol toome avalikkusele näha seatööstuses kõige levinuma sigade paljundamiseks kasutatava praktika – emisesulud. Nii Põllumajandus- ja Toiduamet kui seatööstus ise kinnitavad, et Eestis kasutatakse neid sisuliselt kõigi emiste jaoks, et hoida neid suure osa oma elust kinni. See puudutab emaseid sigu, keda kasutatakse massiliselt järglaste toomiseks läbi nende elu – üks paljundamistsükkel järgneb teisele ja neid kasutatakse tööstusfarmides vaid uute pesakondade tootmiseks.
Emisesulud on palju kriitikat saanud julma loomade kohtlemise meetodina – liikumisruumi puudumine põhjustab loomadele suuri kannatusi. Seetõttu arutab Euroopa Liit praegu ka kõikides liikmesriikides emisesulgude keelustamist.
Nähtamatutes Loomades usume, et sellise levinud loomade pidamisviisi varjamine tarbijate eest ei too kasu kellelegi peale seatööstusfarmide, kaitstes ainult nende majanduslike huve.
Põrsas tööstusfarmis
Põrsaste rutiinne tuimestuseta sabade lõikamine on teema, mille lõpetamise poole oleme Nähtamatutes Loomades püüelnud juba kaks aastat. Praegu oleme Eestis olukorras, kus üle 97% sündinud põrsastest lõigatakse vastsündinult sabad maha. See protseduur tekitab neile valu. Põrsastel lõigatakse sabad maha, sest tööstusliku loomakasvatuse ruumikitsikus põhjustab neile suurt stressi, mille tagajärjel nad hakkavad teiste sigade sabasid närima. Selmet anda loomadele rohkem liikumisruumi ja tegelusvõimalusi, on võimalikult odava liha tootmiseks seatööstus otsustanud nende sabad ära lõigata. Paraku ei eemalda see aga probleemi tuuma – kehvad elutingimused tekitavad loomadele stressi ning näritakse siis lihtsalt lõikamisest üle jäänud sabakönti.
See vastsündinud põrsaste suhtes julm praktika on Euroopa Liidus juba 1994. aastast ka keelustatud. Paraku aga jätkavad Eestis tööstuslikud seakasvatajad sellega, et kuludelt kokku hoida.
Vasikas tööstusfarmis
Eesti tööstusfarmide kriitika kampaania ei saa tähelepanuta jätta ka piimatootmist, mis on ülitööstuslik. See tähendab paraku ka sealsetele lehmadele kehvemaid ja neile mittevastavaid elutingimusi, mis ei taga nende heaolu. Lehmad annavad imetajatena piima vaid siis, kui neil sünnivad vasikad, samamoodi nagu inimesedki. Piimatööstus saab kasu vaid emastest vasikatest, sest nendelt saab edasise sundviljastamisega piima. Isased vasikad lähevad liha tootmiseks kohe pärast sündi nuumale ja siis tapale.
Munakanad tööstusfarmis
Munakanad elavad puurides, kus seaduse järgi antakse neile ca ühe A4 suuruse pinna jagu ruumi. Nad on ülimalt piiratud alal, kus rahulik ringi liikumine, tiibade sirutamisest rääkimata, on sisuliselt välistatud. Euroopa liigub selgelt kanade puurispidamise lõpetamise poole ning Nähtamatutes Loomades oleme viimased kuus aastat tegutsenud edukalt selle nimel, et ka Eestis munatootmine liiguks vabapidamissüsteemidele. Puurispidamise reeglid, kus linnule on seaduse tasandil ette nähtud ca A4 jagu ruumi, teeb asjaolust, et linnud on ruumikitsikuses ning neil puudub piisav liikumisruum paraku puuritootmisega olemuslikult kaasaskäiva nähtuse. Seetõttu on oluline kiirendada progressi vabapidamisele üleminekul. Tarbijatena saame poes mune ostes alati valida vabapidamisest pärinevad kanamunad.
Need viis kujundust ei sobinud tänavapilti. Tööstuslik loomakasvatus oma julmade argipraktikatega aga tegutseb edasi. Nüüd on rohkem kui kunagi varem vaja, et hoolivad loomasõbrad ei pööraks pead ära ja annaks oma toetuse kõrgema loomade heaolu jaoks.
Avalikustasime täna oma kampaania olude sunnil lahjendatud kujul – reklaamipindade pakkuja pidas sobimatuks kasutada Eesti reaalset olukorda kirjeldavaid fakte ning isegi kampaania lause “Looma elu tööstusfarmis” vajas võitlust.
Sellegipoolest võtame olukorrast viimast – tänu annetajate toele saame tööstusfarmide probleemidest rääkida avalikel pindadel, mida näevad sajad tuhanded Eesti elanikud.
Nähtamatute Loomade töö tööstusfarmides kannatavate loomade parema elu eest võitlemiseks jätkub täie hooga. Anneta juba täna, et saaksime osta võimalikult palju reklaamipindu, et rääkida ausalt tööstusliku loomakasvatuse telgitagustest, mida need hiigeltootjad meie eest kiivalt varjavad. Tänu Sinu annetusele saame rääkida meie abi väga vajavate loomade kannatustest ja ehitada üles Eestis väiketootmisele suunatud loomakasvatuse, kus loomade heaoluga on olemuslikult arvestatud.
Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame kanade heaolukampaania vabatahtlikku Viivi-Mariat.
Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Olen Tartu Ülikooli õigusteaduse 3. aasta tudeng. Vabal ajal meeldib mulle laulda ja pilatesega tegeleda.
Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?
Ma olen alati olnud suur loomasõber ning mu perel on olnud palju koduloomi. Seega loomade heaks panustamine polnud minu jaoks küsimus.
Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.
Ma olen aastaid olnud Nähtamatute Loomade uudiskirja lugeja. Ühel õhtupoolikul mõtlesin sellele, kui õudsetest tingimustes loomad tegelikult elama peavad. Mõistsin, et mul on aega ja võimalust ka enda poolt loomi aidata, mistõttu otsustasin Nähtamatutesse Loomadesse vabatahtlikuks kandideerida.
Kas sul on vabatahtliku kogemus ka väljaspool Nähtamatuid Loomi?
Nähtamatud Loomad on minu esimene vabatahtliku kogemus ja saan rõõmuga tunnistada, et see on olnud imeline.
Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?
Nähtamatutes Loomades panustan kanade heaolukampaaniasse. Suhtlen kohvikute ja restoranidega eesmärgiga suunata ettevõtteid kasutama puurivabade kanade mune.
Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?
Nähtamatutes Loomades panustatud aja jooksul olen saanud arendada enda suhtlemisoskust. Samuti olen hakanud erinevaid situatsioone efektiivsemalt lahendama. Mulle meeldib, et meil on võimalus panustada ka teistes kampaaniates, näiteks sain just osa võtta kanade päästeaktsioonist. Väga lahe, et meil on võimalus selliste väljakutsetega uusi oskusi juurde saada.
Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?
Mulle meeldib, et Nähtamatutes Loomades on nii palju loomasõpru, kes panustavad enda vaba aega just loomade heaks. See tõestab, et meil on väga empaatiline ja sihikindel kogukond.
Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?
Minu jaoks ei ole raske vabatahtlik olla. Ma leian, et kui sulle meeldib, mida sa teed, siis selle jaoks pole keeruline aega leida. Ja kui mul on vahepeal kiiremad perioodid, siis loomade aitamise mahutan naturaalselt enda graafikusse.
Kas sul on koduloomi?
Mul on kodus saksa lambakoer Kurland, kes on 12aastane. Kuigi vanus on tal kõrge, mängib ta nagu kutsikas. Ühelt poolt on ta karm majavalvur, kes pakub palju turvatunnet, teiselt poolt on ta armas padjakoer, kellele meeldib diivani peal magada.
Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi oled viimasel ajal näinud/lugenud/külastanud?
Ilmselgelt käisin ka mina kinos Barbiet ja Oppenheimerit vaatamas ning mulle väga meeldisid mõlemad filmid. Samas üks viimaseid põnevaid vaatamisi oli mul hoopis Netflixi dokumentaal “A trip to infinity”.
Mõni soovitus tulevastele vabatahtlikele?
Kui Sulle meeldivad samuti loomad ning oled varem mõelnud nende aitamisele, siis ära lükka seda mõtet edasi, vaid lihtsalt kandideeri vabatahtlikuks. See kogemus on seda väärt!
Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.
Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Kui Sind huvitab farmiloomade tõhus aitamine, siis võta ühendust info@nahtamatudloomad.ee, saada oma CV ja kirjeldus ja siis teame Sinuga ühendust võtta.
Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame kanade heaolukampaania vabatahtlikku Emilyt.
Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Hetkel töötan koostöötamiskeskuses LIFT99-s assistendina – aitan ürituste läbiviimisega, uutel liikmetel sisse elada ja muude igapäeva toimetustega kontoris. Vabal ajal naudin muusikat, loodust, pilatest, kokkamist ja muidugi koos aega veeta inimestega, keda armastan. Tahaksin rohkem keraamika ja muude loovate kunstidega tegeleda, aga pean veel nende jaoks õige aja leidma.
Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?
Mul on olnud väiksest saati loomadega mingi side ja olen nendest alati huvitatud olnud. Usun, et meil on nendest nii palju õppida ja nad annavad meile nii palju, seega minu jaoks tundu loogiline, et nad väärivad meie poolset austust ja hellust.
Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.
Gümnaasiumis olles võtsin mooduli nimega “Inimene ühiskonnas” ning selle raames oli meil koolitund, mille käigus me pidime gruppides valima ühe Nähtamatute Loomade kampaania ja seda tervele klassile tutvustama.
Meie grupp rääkis elusloomade ekspordist. Ettekannet tehes ja nende loomade kannatustest rääkides tundsin, kuidas see andis mulle nii palju energiat ja mu sees justkui süttis miski. Ma polnud varem sellist kirge otseselt tundnud, kuigi loomad on mulle alati väga hingelähedased olnud.
Pärast seda uurisin Nähtamatute Loomade kohta rohkem ja nägin ka vabatahtlikuks saamise võimalust. Ootasin veel paar kuud, lõpetasin gümnaasiumi ära ja täitsingi ankeedi.
Kas sul on vabatahtliku kogemus ka väljaspool Nähtamatuid Loomi?
Varasemalt olen aidanud ürituste ja festivalide läbiviimise ning nende korraldusliku poolega nagu näiteks turundus, artistidega suhtlus ning lava või ruumi kujundus.
Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?
Ma olen kanade kampaania restoranide ja kohvikute koordinaator. Seega suhtlen restoranide ja kohvikutega, et neid veenda mitte kasutama puuris peetavate kanade mune.
Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?
Kindlasti on arenenud minu suhtlus korporatiiv tasandil, sest eelnevalt mul selles kogemus täielikult puudus. Nähtamatutes Loomades on nii palju toredaid koolitusi tervele tiimile, kuhu on alati kõik oodatud. Samuti jagatakse Slacki kanalites omavahel igasuguseid nippe ja trikke või niisama toredaid avastusi- nt artiklid, seriaalid, filmid, raamatud või igapäevaelu kogemused.
Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?
Suurim pluss minu jaoks on inimesed Nähtamatutes Loomades ja muidugi ka loomade heaolule kaasa aitamine. Olen nii palju armsaid inimesi kohanud selle aasta jooksul, mis NL-is tegutsenud olen ja see teeb tõesti südame soojaks.
Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?
Vabatahtlikuna tegutsedes näen päriselt, kuidas aitan kaasa loomade heaolu kasvamisele ja see annab mulle juurde energiat ja sisemist rahu. Tasakaalu leidmine kõige muu kõrvalt polegi nii raske, sest mu armas tiim on uskumatult toetav ja, kui vajangi rohkem aega enda jaoks saan seda alati küsida.
Kas sul on koduloomi?
Mul on mu kallis kuldne retriiver Wilson, kelle sain, kui olin üheksa. Nüüd ta on 11, aga käitub siiamaani nagu kutsikas. Ta on kõige rõõmsameelsem kutsu ja teda reaalselt ei saa närvi ajada – ma olen teda proovinud n-ö kiusata, aga ta ikka vaatab sulle sama õnnelikult otsa nagu enne ja liputab saba edasi. Wilson hoiab väga meie pere lähedale ja on truu meile kõigile. Gümnaasiumi lõpus ma kolisin välja ning ta jäi mu vanematega Viimsisse, sest seal on tal ikkagi aed ja mets kohe maja kõrval ning ei tundunud aus Wilsonit linna tirida. Ma kasvasin temaga üles ja igatsen teda iga päev, aga õnneks näen teda iga nädal!
Pean mainima ka enda armsaid kiisusid Jossu, Vurr ja Lilli, kes enam kahjuks meiega ei ole, aga, kelle peale mõtlen pidevalt ja, kes lisasid mu ellu nii palju rõõmu ja armastust!
Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi oled viimasel ajal näinud/lugenud/külastanud?
Ma pean ütlema ausalt, et hetkel mul on nii kiired ajad, et kui ma lõpuks olen kodus ja töö on tehtud siis ma vaatan mingit täielikkut jama, kus mu aju saab ennast lihtsalt välja lülitada. Üks nendest on nt sari Trailer Park Boys.
Mõni soovitus tulevastele vabatahtlikele?
Ei ole vaja muretseda ja üle mõelda, et kas ma ikka jõuan ja, kas ma tean piisavalt – lihtsalt täida ankeet ja kõik muu loksub paika!
Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.
Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Kodusead on loomuomaselt ülimalt uudishimulikud ning mänguhuvilised loomad. Vabas looduses kasvanud kodusead veedavad 75% päevast tuhnides, toitu otsides, juurikaid ja muud värsket materjali närides ning süües. See näitab, et kodusigadel on suur vajadus oma ümbrust uudistada ning tuhnida. Farmis saab seda võimaldada pakkudes sigadele sobivate tegelusmaterjali.
Kuigi sigade kodustamine algas juba nii 9000 aasta eest, ei ole see sigade olemust palju muutnud – kodusigade käitumisrepertuaar ühtib pea üks ühele metssigade omaga. Sigade aretus on peaasjalikult keskendunud lihasmassi kasvatamisele ja -kvaliteedile ning sigade käitumise valikulisele aretusele suurt tähelepanu pööratud ei ole (v.a. emahool emiste puhul). Seega võib iga seakasvataja uhkusega mõelda, et tema farmis elavad veel üsnagi metsiku käitumisega kodusead.
Võimalusel veedavad kodusead 75% päevast tuhnides. Sobiv tuhnimismaterjal nagu põhk on neile hädavajalik. Foto: K. Kull.
Heaoluprobleemid seakasvatuses
Viimase mõnekümne aasta jooksul on seatootmisettevõtetes toimunud järsk muutus – farmid on muutunud intensiivsemaks, ühes seakasvatusettevõttes elab tihtipeale mitmeid tuhandeid sigu. Suuremas osas elavad sead üksnes sisetingimustes, kus kõval põrandal kasvades on ainsaks tegelusmaterjaliks paar metallketti mitmekümne sea peale. Farmide intensiivistumine on sigade elukeskkonda vaesemaks ning üksluisemaks muutnud. Tekkinud on käärid sigade vajaduste ning farmide pakutavate tingimuste vahel.
Kodusigadel on alles uudishimu ning vajadus tuhnida, kuid farmikeskkond enamasti seda ei võimalda. Ideaalne rikastusmaterjal tõstab nii sigade heaolu kui ka muudab tootmise ökonoomsemaks. Suur väljakutse on sigadele sobiv ning põnev keskkonna rikastamine farmi igapäevarutiini osaks muuta – siin on kõige suurem roll loomulikult farmi juhtkonnal ja töötajatel, kes oma ettevõtet ning loomi kõige paremini tunnevad.
Restpõrandatega sulgudes saab allapanu pakkuda põhukorvidest, mille all on pilusid kattev matt. Ühtlasi saab sulu uste külge kinnitada jutekotid ning looduslikust materjalist köied, mida sead närida ning sakutada saavad. Foto: A. Palmetzhofer.
Rikastamine aitab lahendada probleeme
Seakasvatuses nähakse sigade elukeskkonna rikastamist tihti luksusena, mida see kindlasti ei ole – tegelusmaterjali pakkumine on vajalik sigade käitumisvajaduste rahuldamiseks ning aitab ennetada mitmeid seakasvatuses levinuid probleeme. Pikas perspektiivis toob see kasu nii loomadele kui ettevõttele.
Tegelusmaterjalid nagu köied, jutekotid või põhk võimaldavad sigadel rahuldada tuhnimis– ja närimisvajadust seakasvatajale ning sigadele sobival moel. Väheneb farmi inventari närimine ja teiste sigade sabade- ning kõrvade närimine. Looduslikud materjalid (põhk, saepuru, silo, papp) annavad sigadele lisaks kiudaineid, mis peale närimisvajaduse väljaelamise hoiavad kauem täiskõhutunnet ning aitavad vähendada agressiivset käitumist karjas.
Rikastatud sulgudes kasvanud sigu on lihtsam talitada, nad ei ole nii kartlikud või etteaimamatu käitumisega, näiteks on nende kaalule ajamine lihtsam. Põhu ning turbaga rikastatud sulgudes kasvavad sead paremini, neil on suurem rümbakaal ning nende liha kvaliteet on parem võrreldes tavatingimustes (rikastamata) sulgudes kasvanud sigadega. Samuti on mõned seakasvatajad täheldanud, et rikastatud sulgudes esineb vähem sööda raiskamist, sest söödas tuhnimise ja selle restpõrandale ajamise asemel leiavad rikastatud sulgude sead hoopis põhu ja muu sobiliku närimismaterjaliga tegevust.
Võõrdepõrsatele sobivad turvas ning köiejupid
Äsja võõrutatud põrsastele on heaks tegelusmaterjaliks turvas, sest see aitab parandada põrsaste seedimist üleminekul tahkele toidule ja vähendab võõrutusstressist tulenevat kõhulahtisust. Soovituslik on anda üks kühvlitäis turvast kümne põrsa kohta, paar korda nädalas pärast võõrutust. Nädal-kaks peale võõrutust ei ole enam mõtet turvast selle suure keskkonnajalajälje tõttu anda ning edaspidi võiks pakkuda teisi tuhnimis- ja närimismaterjale nagu köisi, jutekotte, saepuru ja põhku. Turba andmine sel perioodil aitab vähendada antibiootikumide kasutust võõrdepõrsastel.
Põrsastele lisatoidu andmine nn mängulistest sööturitest (kuhu on seotud lühikesi köie- või riidejuppe, vt pilti 3), paraneb põrsaste tervis: neil on vähem probleeme kõhulahtisusega, nad kasvavad paremini ning neil esineb vähem sabade-kõrvade vigastusi. Seega on kasulik alustada keskkonna rikastamisega juba võõrdeeas. Siinkohal on oluline meeles pidada, et sobiva tegelusmaterjali andmist tuleb jätkata kogu sea eluea jooksul.
Põhk allapanuna vähendab liigeste ning sõrgade vigastusi ning aitab ennetada lonke teket. Seda seetõttu, et paljal põrandapinnal hõõrduvad sea sõrad ja liigesed vastu kõva põrandat, millest tulenevad nahavigastused võivad edasi areneda põletikuks. Allapanu vähendab kõval põrandal libisemist ja pehmendab kukkumist ning väheneb vigastuste hulk.
Seakasvatuses on siiani levinuim rikastamise viis sulu seinale riputatud metallist söödakett, mõnel juhul ka plastiktaara. Selline tegelusmaterjal on parem kui mitte midagi, kuid see ei rahulda kindlasti sigade käitumisvajadusi.
Heaks sigadele sobivaks rikastuseks on looduslikust materjalist köied (näiteks sisalist, puuvillast, kanepist). Riputa köis sulu seina või ukse külge. Jälgi, et kõik sulus elavad sead ulatuvad köit närima, muidu pole rikastusest tolku. Vaata, et köis ei puudutaks põrandat, sest muidu köie ots määrdub ning sigade huvi määrdunud mänguasja kasutada väheneb tunduvalt. Köied on lihtne rikastusmaterjal ka puuris peetavatele emistele tiinuse ajal. Kindlasti soovitan kasutada ka jutekotte. Need saab samamoodi sulu seina külge riputada ning sead saavad neid sikutada ja närida. Nende funktsioon on sarnane köitega.
Köit võib sigadele ette anda otse kerast või poolilt, mis on kinnitatud sulust väljapoole (pilt 4). See aitab köit kokku hoida, sest nii ei teki lühikeseks näritud köiejuppe, mida peaks ära viskama. Kui teed köie sisse iga paarikümne sentimeetri järel sõlmed, siis ei saa sead sellest pikki juppe sulgu tõmmata ja köis kestab kauem. Vaheta köisi vastavalt vajadusele – kui köis on nii lühike, et sead ei ulatu enam närima, on aeg uus köis panna. Näritud köis on hea märk – see tähendab, et sead vajavad seda ja on väga huvitatud sinu antud tegelusmaterjalist.
Köit niiviisi sulu piirde külge sidudes ei pea lühikeseks näritud köiejuppi ära viskama. Foto: A. Palmetzhofer.
Miks eelistada köit metallist ketile?
Köis on tehtud looduslikust materjalist ja siga saab seda närida, sellest hammastega kinni võttes seda sikutada ning nii enda loomuomast käitumist päriselt välja elada. Võid sigadele kõrvuti pakkuda nii köit kui ka metallketti ning sigade eelistusi jälgida. Siga üritab ka metallketti närida, kuid see pole materjali kõvaduse tõttu võimalik. Heal juhul saab ta metallketti ninaga liigutada või seda lutsutada. See aga ei täida vajalikku närimisvajaduse rahuldamise funktsiooni.
Uudsuse võlu
Kindlasti on mõned seakasvatajad täheldanud, et sigade huvi metallist, plastikust või kummist valmistatud „mänguasjade“ vastu kaob mõne päeva jooksul. Näiteks kui kollane kõva plastikpall rändab sulu otsa, kus see määrdunult nädalaid puutumatult seisab. Soovitatav on „mänguasjad“ sulgu riputada mitte põrandale jätta, vältimaks nende määrdumist. Soovitatav ka plastikust „mänguasju“ iga paari päeva tagant vahetada, nii säilib nende uudsus sigade jaoks kauem.
Mõistlik on sigadele anda farmis tekkivaid „ülejääke“. Heaks materjaliks on papp, pakkepaber, tühjad söödakotid, osad kasvatajad kiidavad ka jõuluajast järgi jäänud kuusepuude andmist. Soovitan kuusepuu ühte otsa pidi sulgu riputada, nii et see liigselt ei määrduks, nii püsib sigade huvi kauem. Kindlasti tuleb järgida bioturvalisuse ja SAKi tõttu kehtivaid nõudeid. Mõned väiksemad seafarmid on koostöös seenekasvatajatega leidnud võimaluse oma sigadele pakkuda austerservikute kasvatamisest ülejäävat põhu-seenekomposti (pilt 1). Selles tuhnimine meeldib sigadele väga. Kontrolli enne sigadele andmist, et asjadel poleks küljes plastiku või metalli tükke. Selliste „jääkide“ vastu säilib sigade huvi kauem kuna nad saavad seda närida ning sakutada. Seakasvatajal on neid lihtne iga paari päeva tagant uuendada kuna neid saab hõlpsalt sulu äärest sigadele visata.
Sigadel on suur loomuomane vajadus närida, sakutada ning tuhnida. Looduslik köis sobib närimiseks väga hästi ning on parem kui metallkett. Pildi vasakus nurgas on näha ka puidust selja- ja küljekratsimisnurk, mis sigadele väga meeldib. Foto: A. Palmetzhofer.
Hästi läbi mõeldud rikastus hoiab ära sabade närimist
Kellel on õnnestunud sigadele põhku anda, on ilmselt märganud, et peotäis värsket põhku ei jäta ühtki siga külmaks. Sead tulevad seda kohe uudistama ning selles tuhnima. Põhk on suurepärane rikastusmaterjal – vaid peotäis põhku päevas aitab ennetada sigade sabade närimist. Köite lisamine närimispuhanguga sulgudesse vähendab sabade närimise kestust ning intensiivsust. Seo köied sulus erinevatesse kohtadesse, et ka ujedamad sead pääseksid köitele ligi.
Üks suuri eesootavaid muutuseid seakasvatuses on rutiinse sigade sabade lõikamise lõpetamine. Üheskoos tuleb leida võimalused sigade kasvatamiseks sabasid lõikamata. Juba praegu erinevate rikastustega katsetamine ning nende farmi igapäevarutiini integreerimine on mõistlik viis selleks üleminekuks valmistuda.
Rootsi sigalate veterinaarid soovitavad põhku käsitsi otse sulu põrandale panna (Rebecka Westin, isiklik vestlus). Rootsis ei ole täisrestpõrandad lubatud, põhusülem pannakse piludeta alale. See annab talitajatele võimaluse tegelusmaterjali jagamise aega kasutada sigade tervise jälgimiseks. Kohe on näha, kui mõnel seal on vigastusi, kuidas siga kõnnib, jalgadele toetub või kas ta üldse püsti tõusta jaksab. Nii saab ravi vajava sea spreiga markeerida ning hiljem kõik haiged sead ühekorraga ravida. Selline rutiin aitab farmi töötajatel aega kokku hoida ning ühtlasi tõsta loomade heaolu.
Sigade huvi kallite plastikust või kummist mänguasjade vastu kaob mõne päeva jooksul ning loomad seda hiljem ei kasuta. Seega on tulusam pakkuda farmis niigi leiduvat närimismaterjali nagu näiteks põhku, pappi või köisi. Foto: K. Kull.
Kuidas restpõrandatega farmides põhku kasutada?
Seakasvatajad, kelle tootmisettevõttes on restpõrandad, pelgavad sageli põhku kasutada, sest kardavad lägakanalite ummistusi (põhk võib läbi restpõranda vajuda ning torudesse kuhjuda). Seda on võimalik edukalt ennetada. Näiteks võib sigadele anda hekseldatud põhku. Samuti võib põhku panna põhukorvidesse, kust siga peab kõrsi vähehaaval välja urgitsema – nii on sigadel pikalt tegevust ning põrandale kukub vaid väike osa.
Soovitatav on riputada põhukorvid sööturi kohale – nii kukub kasutamata põhk sööturisse, kust siga selle hiljem kätte saab. Samuti saab põhukorvi aluse restpõranda umbes 1 m2 suuruselt katta tugeva kummimatiga (pilt 2) või põrandapilud sellel väikesel alal kinni katta. Farmides, kus sellisel viisil põhku antakse, ei ole lägakanalite ummistuste ega sulu määrdumisega probleeme olnud. Jälgi hoolega, et põhukorvid oleksid sigadele sobival kõrgusel, nii ulatuvad ka väiksemat kasvu sead põhuni (korvi alumine ots võiks ulatuda peaaegu põrandani).
Ideaalis võiks põhukorve täita kord päevas, näiteks päevase talituse ajal. Selleks sobib hästi täis kühveldada sügavam käru, mida sulgudevahelises koridoris edasi viies saab kiirelt kõik ühe ruumi sulud põhuga rikastatud. Eesti tingimustes tuleb põhku hoida 90 päeva karantiinis, et vältida SAKi levikut. Kindlasti tasub oma farmis avatud silmadega ringi käia ning läbi mõelda, kuidas põhu pakkumine ja hoiustamine oma sigadele võimalikuks teha. Põhk on üks parimaid ning tõhusamaid tegelusmaterjale sigade jaoks ning seda väärt.
Pakutav põhk peab olema puhas ja värske. Põhku hoiusta sigadest eraldi ruumis – sead ei ole huvitunud põhust, mis lõhnab nagu seasulg – nad eelistavad värsket, põhulõhnalist põhku. Põhukorve täites jäta põhk kohevaks, et sigadel oleks selle välja sikutamine just parasjagu lihtne. Ära suru liiga palju põhku korraga ühte põhukorvi ega paki põhku liiga tihedalt nii, et sead seda üldse välja ei saa. Sigade huvi põhu vastu, mida nad korvist kätte ei saa ja mis nende sulus päevi seistes põneva põhulõhna minetanud on, kaob kiiresti.
Sobiv tegelusmaterjal hoiab sead tervena
Hea rikastusmaterjal on brikett ehk kokkupressitud looduslik materjal, näiteks saepuru, hein, lutsern. Eriti meeldib sigadele, kui brikett on immutatud melassiga, millel on magus maitse ja lõhn ning mis sisaldab mitmeid sigadele kasulikke aineid. Tihti on sulgudes juba olemas briketi-hoidjad, nagu näha pildilt 6. Vajadusel saab briketi ka köie või keti abil sulgu riputada. Brikett sobib väga hästi kasutamiseks restpõrandatega farmides.
Melassiga immutatud brikett briketi-hoidjas. Sigadele see meeldib ning on hõlpsasti kasutatav täisrestpõrandatega farmides. Foto: A. Palmetzhofer.
Heaks rikastuseks on ka papp, pakkepaber, tühjad söödakotid, osad kasvatajad kiidavad ka jõuluajast järgi jäänud kuusepuude andmist. Soovitan kuusepuu ühte otsa pidi sulgu riputada, nii et see liigselt ei määrduks, nii püsib sigade huvi kauem. Kindlasti tuleb järgida bioturvalisuse ja SAKi tõttu kehtivaid nõudeid. Mõned väiksemad seafarmid on koostöös seenekasvatajatega leidnud võimaluse oma sigadele pakkuda austerservikute kasvatamisest ülejäävat põhu-seenekomposti (pilt 1). Selles tuhnimine meeldib sigadele väga.
Nuputamisülesandeid sigadele?
Küllap paljud seakasvatajad on omal nahal kogenud kuivõrd nutikad loomad sead on. Sead on uudishimulikud ja huvitavaid seiku tuleb nendega kindlasti ette. Seda, et sead oskavad erinevaid nuputamist nõudvaid ülesandeid lahendada, näitavad ka teadusuuringud. Sigadel on väga hea mälu ning nad teevad erinevatel inimestel vahet.
Sigade peas käib pidev mõttetöö, nad on taibukad ning kindlasti tasub kasvatajal mõelda, kuidas sigade taibukust oma huvides ära kasutada. Näiteks soovitan selliste toimingute ajal, nagu sigade kaalumine, kasutada sigade treenimist. Just nagu koeri istuma või palli tooma õpetatakse, saab ka sigu edukalt treenida. Säärase treenimise eesmärk ei ole sea lemmikloomaks kasvatamine, vaid farmitöö lihtsustamine.
Sead teadupärast alati vabatahtlikult kaalule astuda ei taha, kuna see on tundmatu ja kitsas koht, ning isepäisemate sajakiloste sigade sundimine ei ole just lihtsaim ülesanne. Seetõttu võiks sigu juba varakust east peale kaalule minema treenida maiusega – näiteks maapähklite või õunatükkidega. Anna maius seale siis, kui siga on kaalul ning kaalu uks kinni pandud. Siga õpib kähku selgeks, et selles olukorras saab ta midagi maitsvat ning järgmistel kordadel läheb ta kaalule kiiremini, sest ootab preemiat. Nii läheb kaalumine juba kiiremini ja stressivabamalt.
Põhu ja muu sobiva rikastusmaterjalidega sulgudes kasvavad tervemad ning rahulikumad sead, kelle talitamine on ka personalile lihtsam. Foto: K. Kull.
Loomade suuremast heaolust võidavad ka tootjad
Sigade elukeskkonna hästi läbi mõeldud rikastamine toob seakasvatajale kasu. Kõrgema loomade heaoluga farmides on töötajate tööga rahulolu suurem ning kaadri voolavus väiksem. Loomad on tervemad ja väheneb antavate ravimite kogus.
Kõrge loomade heaolu farmis on osa tarbijate ootusest loomsetele toodetele. Ka Eesti tarbijad hindavad loomade heaolu kõrgelt, nutikas seakasvataja saab selle signaali enda kasuks pöörata. Paljud tootjad kasutavad oma ettevõtte eeskujulikke heaolutingimusi täiendava müügiargumendina toodangu turustamisel. Sigadele sobiva tegelusmaterjali pakkumine on selleks hea võimalus.
Julgustan kõiki seakasvatajaid katsetama oma farmis sigadele sobivate tegelusmaterjalidega. Näiteks siduda nädala alguses sulgu kaks-kolm köit, nädala keskel anda sigadele pappi või muud pabermaterjali või siduda paar uut jutekotti. Nädala lõpus lisada üks-kaks briketitoru. Põhku võiks pakkuda igapäevaselt. Nagu mainisin, siis põhk on üks parimaid tegelusmaterjale ning annab parimaid tulemusi. Edu katsetajatele!
Kristina Kull on Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli loomakasvatuse töögrupi doktorant. Tema töövaldkond hõlmab sigade heaolu, käitumise ning kognitsiooni ehk mõttetöö uurimist. Täpsemalt uurib ta seda, kuidas kodusigade elukeskkonna rikastamine mõjutab sigade heaolu. Tal on mitmeaastane kogemus õppefarmi sigade talitamisest (põrsastest nuumsigadeni kogu elutsükli vältel). Ühtlasi kuulub tema kogemustepagasisse sigade treenimine positiivse kinnistamise meetodil ning loomade-inimeste positiivse suhte arendamine igapäevases talituses. Ta on loomade heaolule keskenduva organisatsiooni Nähtamatud Loomad vabatahtlik liige, kus ta tegeleb sigade heaolu edendamisega Eesti seakasvatuses.
Beattie, V. E.; O’Connell, N. E.; Moss, B. W. (2000): Influence of environmental enrichment on the behaviour, performance and meat quality of domestic pigs. In Livestock Production Science 65, pp. 71–79. DOI: 10.1016/S0301-6226(99)00179-7.
Chou, Jen-Yun; O’Driscoll, Keelin; D’Eath, Rick B.; Sandercock, Dale A.; Camerlink, Irene (2019): Multi-Step Tail Biting Outbreak Intervention Protocols for Pigs Housed on Slatted Floors. In Animals : an open access journal from MDPI 9 (8). DOI: 10.3390/ani9080582.
D’Eath, R. B.; Arnott, G.; Turner, S. P.; Jensen, T.; Lahrmann, H. P.; Busch, M. E. et al. (2014): Injurious tail biting in pigs: how can it be controlled in existing systems without tail docking? In Animal : an international journal of animal bioscience 8 (9), pp. 1479–1497. DOI: 10.1017/S1751731114001359.
Fernandes JN, Hemsworth PH, Coleman GJ, Tilbrook AJ. (2021) Costs and Benefits of Improving Farm Animal Welfare. In Agriculture 11(2):104. https://doi.org/10.3390/agriculture11020104.
Godyń, Dorota; Nowicki, Jacek; Herbut, Piotr (2019): Effects of Environmental Enrichment on Pig Welfare-A Review. In Animals : an open access journal from MDPI 9 (6). DOI: 10.3390/ani9060383.
Grześkowiak, Ł.; Saliu, E-M; Martínez-Vallespín, B.; Aschenbach, J. R.; Brockmann, G. A.; Fulde, M. et al. (2022): Dietary fiber and its role in performance, welfare, and health of pigs. In Animal health research reviews 23 (2), pp. 165–193. DOI: 10.1017/S1466252322000081.
Mering, Kristina (2023) Tööstuslikul loomakasvatusel ei saa olla pikka tulevikku, kui hoolime keskkonnast, tervisest ja loomadest, https://nahtamatudloomad.ee/toostuslikul-loomakasvatusel-ei-saa-olla-pikka-tulevikku-kui-hoolime-keskkonnast-tervisest-ja-loomadest
Middelkoop, Anouschka; Costermans, Natasja; Kemp, Bas; Bolhuis, J. Elizabeth (2019): Feed intake of the sow and playful creep feeding of piglets influence piglet behaviour and performance before and after weaning. In Scientific reports 9 (1), p. 16140. DOI: 10.1038/s41598-019-52530-w.
Scott, K.; Chennells, D. J.; Campbell, F. M.; Hunt, B.; Armstrong, D.; Taylor, L. et al. (2006): The welfare of finishing pigs in two contrasting housing systems: Fully-slatted versus straw-bedded accommodation. In Livestock Science 103 (1-2), pp. 104–115. DOI: 10.1016/j.livsci.2006.01.008.
Stolba, A.; Wood-Gush, D. G. M. (1989): The behaviour of pigs in a semi-natural environment. In Anim. Sci. 48 (2), pp. 419–425. DOI: 10.1017/S0003356100040411.
Tönepöhl, Björn; Appel, Anne K.; Welp, Stephan; Voß, Barbara; König von Borstel, Uta; Gauly, Matthias (2012): Effect of marginal environmental and social enrichment during rearing on pigs’ reactions to novelty, conspecifics and handling. In Applied Animal Behaviour Science 140 (3-4), pp. 137–145. DOI: 10.1016/j.applanim.2012.05.002.
Valros, Anna; Munsterhjelm, Camilla; Hänninen, Laura; Kauppinen, Tiina; Heinonen, Mari (2016): Managing undocked pigs – on-farm prevention of tail biting and attitudes towards tail biting and docking. In Porcine health management 2, p. 2. DOI: 10.1186/s40813-016-0020-7.
Van de Perre, V., Driessen, B., Van Thielen, J., Verbeke, G., & Geers, R. (2011). Comparison of pig behaviour when given a sequence of enrichment objects or a chain continuously. Animal Welfare,20(4), 641-649. doi:10.1017/S0962728600003286.
van de Weerd, Heleen A.; Day, Jon E.L. (2009): A review of environmental enrichment for pigs housed in intensive housing systems. In Applied Animal Behaviour Science 116 (1), pp. 1–20. DOI: 10.1016/j.applanim.2008.08.001.
van Weerd, Heleen A. de; Docking, Caroline M.; Day, Jon E.L.; Breuer, Kate; Edwards, Sandra A. (2006): Effects of species-relevant environmental enrichment on the behaviour and productivity of finishing pigs. In Applied Animal Behaviour Science 99 (3-4), pp. 230–247. DOI: 10.1016/j.applanim.2005.10.014.
Westin, Rebecka; Holmgren, Nils; Hultgren, Jan; Algers, Bo (2014): Large quantities of straw at farrowing prevents bruising and increases weight gain in piglets. In Preventive veterinary medicine 115 (3-4), pp. 181–190. DOI: 10.1016/j.prevetmed.2014.04.004.
Zonderland, Johan J.; Wolthuis-Fillerup, Maaike; van Reenen, Cornelis G.; Bracke, Marc B.M.; Kemp, Bas; Hartog, Leo A. den; Spoolder, Hans A.M. (2008): Prevention and treatment of tail biting in weaned piglets. In Applied Animal Behaviour Science 110 (3-4), pp. 269–281. DOI: 10.1016/j.applanim.2007.04.005.
Zwicker, Bettina; Gygax, Lorenz; Wechsler, Beat; Weber, Roland (2012): Influence of the accessibility of straw in racks on exploratory behaviour in finishing pigs. In Livestock Science 148 (1-2), pp. 67–73. DOI: 10.1016/j.livsci.2012.05.008.
