Intervjuu ilmus 11. oktoobril 2023 Delfi Lemmiklooma portaalis

Septembris šokeerisid paljusid eestimaalasi salaja üles võetud kaadrid meie kanafarmidest. Teeme tutvust Mirjamiga organisatsioonist Nähtamatud Loomad, kes need salvestas ja rahva ette tõi.

Räägi natuke oma taustast: mis eriala inimene oled?

Olen läbi ja lõhki looduse ja loomasõber. Olen omandanud Tartu Ülikoolist magistrikraadi ökoloogia ja elustiku kaitse erialal. Varasemalt olen töötanud Tallinna Loomaaias, kus tegelesin sealsete asukate heaolu teemadega ja Keskkonnaametis abitusse seisundisse sattunud metsloomadele abi korraldamisega. Nähtamatutes Loomades olen tegutsenud üle kahe aasta. Olin seotud näiteks Ukraina loomade päästeaktsiooniga, kus minu ülesandeks oli 14 koera ja kassi eest hoolitsemine nende karantiiniperioodil. Nüüd jätkan organisatsioonis tööd kanade puurispidamise keelustamise nimel.

Kuidas sai sinust Nähtamatute Loomade agent?

Nähtamatud Loomad on tegevuse algusaastatest peale adresseerinud seda, et puurisüsteemis ei ole kanade põhivajadused täidetud. Tänu meie tegevusele ja tarbijateadlikkuse kasvule on juba pooled Eesti jaeketid teatanud, et loobuvad puurikanade munade müügist lähiaastatel. Samas näeme, et Eesti on ülejäänud Euroopast kanade kohtlemise osas kõvasti maha jäänud, oleme Euroopa tipus nende õrnade lindude puurispidamise osakaalu poolest. See on õudne ja sellega tuleb tegeleda. Kuigi meie Nähtamatutes Loomades töötades teadsime väga hästi, milline kanade puurispidamise seestpoolt välja näeb, ei ole Eesti inimestel tegelikult olnud võimalust seda päriselt näha.a. Oli selge, et saame Eesti kanu aidata parimal viisil vaid siis, kui meil on täieliksissevaade kohalikkumunatööstusesse ja seepärast otsustasime, et on vaja minna sinna töötajana. Pakkusin välja, et ma võiksin minna, sest loomade heaolu on minu südameteema ja tahtsin oma silmaga näha, mis farmides toimub.

Kuidas sündis otsus minna neid kanalaid just töötajana uurima?

Mõistsime, et meedias ei ole näidatud tegelikkust sellest, kuidas munatootmise protsess Eestis toimub. Näidatud on vaid armsaid tibusid või äsja puuridesse sisse toodud noorkanu, kes ei ole veel puurielust räsitud. Meie tahtsime Eesti inimesteni tuua selle reaalsuse, kuidas puurispidamine kanadele mõjub ja kuidas terve see tööstus välja näeb, ilma ilustamata. Selleks, et saada tervikpilt sellest, mis suletud uste taga toimub, kuidas farmides kanadesse suhtutakse, kuidas töötajaid juhendatakse ja kuidas puurielu kanu mõjutab, oli vaja põhjalikumat sissevaadet. Selleks läksingi farmidesse just töötajana.

Kui lihtne või keeruline oli farmidesse tööle saada?

Farmidesse oli väga lihtne tööle saada, sest kõigis kolmes farmis, kus käisin, oli töötajatest puudus. On mõistetav, et töökoht, kus igapäeva ülesannete hulka kuulub surnud lindude koristamine ja näed pidevalt kannatusi ja piina, ei ole just populaarsete killast. Oli kuulda, et paljud, kes sinna proovipäevale tulevad, enam teist korda kohale ei ilmu. Pärast kaadrite avaldamist oleme saanud kõnesid ka endistelt farmitöötajatelt ja proovipäeval käinutelt, kes on öelnud, et see olukord, mida nemad nägid, oli veel hullem ja tänanud meid selle tegevuse eest. 

Mil määral juhtisid farmides töötades ülemuste ja kolleegide tähelepanu nendele probleemidele?

Küsisin korduvalt nii farmide juhilt, töödejuhatajalt kui ka kolleegidelt, et kas vigastatud kanadega ei peaks midagi ette võtma, et neid aidata. Olin šokeeritud nähes pealt seda, kuidas kanad teineteist elusast peast söövad ja rääkisin sellest kolleegidega. Loomade heaolu valdkonnas tegutsenud inimesena oli ilmselge, et sellist käitumist ei saa normaalseks pidada ning massiline kannibalism tuleneb stressist ja halbadest elutingimustest. Nägin hulganisti ka kanu, kes olid nii kehvas seisus, et oli selge, et vaja oli teha halastustapp ja uurisin, et kas keegi saaks seda teha. Farmides ei olnud kombeks ka ilmselgelt surevate kanade piinasid lõpetada. Mulle ei olnud antud mitte mingisuguseid juhiseid, kuidas kehvas seisundis kanade puhul käituda ega isegi mitte seda, kuidas nende piinad lõpetada.

Mis selle peale öeldi? Kuidas reageeriti?

Kõik farmitöötajad on harjunud sellega, et kanad nokivad üksteist, sest see on nii igapäevane. Vigastused ja stress on puurisüsteemi olemuslik osa. Mulle räägiti nagu kannibalism oleks midagi täiesti loomulikku, mitte midagi erakordset, millele peaks kuidagi reageerima. Vigastatud kanu seal ei aidata ja veterinaar nendega ei tegele. Farmide juht ütles, et ainuke asi, mida teha saaks, on valgust veelgi enam vähendada, et nad ei näeks teisi nokkida. Selgus, et talitajatel ei ole kohustust või väljaõpet isegi halastustapu sooritamiseks  ja enamus ei tea kuidas seda läbi viia. Leidus vaid mõni üksik töötaja, kes oli nõus palumise peale kanalasse tulema, et mõni raskelt vigastatud kanale lõpp peale teha. Mõni teine ütles, et lükkab sureva kana kaugemale toru taha, et ta munalindile peale ei vajuks, kui ära sureb.

Kas tuli ette ka hetki, mil kartsid oma tegevusega vahele jääda, või nappe pääsemisi sellest?

Filmimisega vahele jäämine oli reaalne risk, millega pidin arvestama. Aga pidasin meeles, et need riskid on minu jaoks seda väärt, sest see teema on nii õudne ja on erakordselt tähendusrikas töö, et paljastada see õudus. Võtsin selle riski, sest see oli nii õige asja nimel, see on kaitsetute loomade aitamiseks, et kellelgi ei oleks nii piinarikas elu. Kahes farmis, kus ma töötasin, ei olnud telefonid kanalates sugugi keelatud. 

Milline kolmest farmist kõige õudsem oli ja miks?

Puurikanade elu on kõikides tööstusfarmides ühtviisi tõeline põrgu. Nad peavad oma elu traatpõranda peal veetma, kus neil pole võimalik täita oma põhivajadusi. Kõigis kolmes farmis olid kanad pärast aastast puurielu kaotanud suurema osa oma sulgedest ja oli ilmselge, et kõik linnud on puurides suures stressis. Mõnes farmis oli kanadel erakordselt vähe ruumi, sest kanu oli isegi lubadust tihedamalt kokku pandud, mis on täiesti jabur, sest seadusega ettenähtud A4 paberilehe suurune ruum on isegi absurdselt väike. Kuid pean tunnistama, et Eesti suurimas kanalas Dava Foodsis, kus toodetakse Eggo kaubamärgi mune, oli vaatepilt üle mõistuse jõhker. Nägin seal massiliselt vigastatud, veriseid kanu, kes puurihulluses üksteist nokkisid ning olin tunnistajaks mitme kana viimastele hetkedele. Üheski farmis kanade heaolu eest keegi ei hoolitse, sest masstootmises ei ole indiviidide elul väärtust. Dava Foodsis on aga mastaabid eriti suured ja nädalas 400-500 linnu surnuks piinlemine on nende jaoks “hea tulemus”.

Mis sa arvad, kuidas on võimalik, et PTA pole varasemate kontrollide käigus neid probleeme tuvastanud?

Kahjuks peab ütlema, et ei ole võimalik, et neid probleeme seal varem näha ei olnud. Tegemist peab olema kas läbi sõrmede vaatamise või ei ole nad kanade heaolu puudutavaid tingimusi üldse kontrollinud.

Kui palju sa ise mune sööd?

Pärast seda kogemust kadus mul mõneks ajaks munaisu täiesti ära, kuid aeg-ajalt, kui mune siiski söön, siis jälgin hoolega, et need oleks pärit heades tingimustes elavatelt kanadelt.

Mida ütleksid inimestele, kes kardavad, et kui kanade puuris pidamine ära keelatakse, siis ei jaksa nad enam mune osta?

Praegu on puuri- ja õrrekanade munade hinnavahe keskmiselt ainult 7 senti karbi kohta. Ka teiste riikide kogemus, kus kanade puurispidamine on keelustatud, näitab, et kanade puurispidamise keelustamisele ei järgne suurt hinnatõusu. Eestis on suur hulk ettevõtteid, sealhulgas Rimi, Maxima, Prisma, Stockmann ja R-kiosk juba mõnda aega tagasi teatanud, et loobuvad puurikanade munade müügist lähiaastate jooksul. 

Mis sa arvad, mis aastal Eestis viimane puurikana õrrele pääseb?

Nähtamatud Loomad töötab selle nimel, et kanade puurispidamine lõppeks võimalikult kiiresti, sest iga hetk, mil kanad puuris elavad, tähendab neile kujuteldamatuid kannatusi Me ei lõpeta enne, kui Eestis on jõustunud seadus, mis keelab kanade puurispidamise. Vestlustest munatootjatega on selge, et soovi korral on võimalik vabapidamissüsteemidele üle minna paari aasta jooksul.  Iga inimene saab anda oma panuse, et kanad neist kohutavatest tingimustest võimalikult kiiresti päästa nii petitsiooni allkirjastades, annetades kui ka jättes puurikanamunad ostmata. Meist kõigist sõltub, kui kiire see protsess on, kuid usume, et oleme keelustamisele lähedal ning kindel on see, et jätkame tööd kuni eesmärk saavutatud.

Mis sinu järgmine suur ettevõtmine olema saab?

Kahjuks on veel palju farmiloomi, kes tööstusfarmide õuduseid igapäevaselt läbi elama peavad. Meil on praegu käimas ka sigade heaolu kampaania, mille eesmärk on lõpetada Eestis vastsündinud põrsaste sabade lõikamine ja parandada nende tarkade loomade pidamistingimusi. Kui munakanade puurispidamine lõpeb, siis võtame suuremalt ette broilerkanade heaolu teemad. Mis täpselt minu fookuses saab olema, seda näitab aeg. Ise loodan, et leian võimaluse aidata ka piimalehmi, kelle kehasid väga intensiivselt piima tootmiseks ekspluateeritakse ja nende vasikad tööstusfarmides kohe pärast sündi emast eraldatakse. Kõik see on väga kurb, aga mul on hea meel, et Nähtamatutes Loomades saan neid olulisi teemasid ühiskonnas esile tõsta, algatada debatte, teha koostööd loomakasvatajatega, ministeeriumitega, erialaorganisatsioonidega ja teha niiviisi loomade heaks olulist progressi.