Nähtamatud Loomad

Hukkamine jalgpalli ilu nimel

2018. aasta suvel toimusid Venemaal jalgpalli maailmameistrivõistlused. See on maailma kõige populaarsem spordiüritus, mis muu hulgas suurendab kogukondade ühtekuuluvust ja loob unustamatuid emotsioone. Meedia pöörab sel ajal rohkelt tähelepanu ka võõrustajariigile, kes soovib loomulikult jätta endast maailmale võimalikult head muljet. Meistrivõistluste ettevalmistuste käigus leidis aga Venemaa, et linnatänavatel elavad miljonid kodutud loomad ei ole just kõige ilusam pilt, mida spordisõpradele näidata, ning otsustas tänavad „puhastada“.

Kohalikud ametivõimud hakkasid spordivõistluse ilu nimel hüljatud ja abituid koeri julmalt hukkama. Enamikule söödeti mürgitatud toitu. Mürgituse tagajärjel saabuv surm on aeglane ja piinarikas, üldjuhul lämbub krampides loom enda okse sisse. Osa koeri tulistati otse tänaval surnuks mürginooltega. Sotsiaalmeedias hakkas levima rohkelt fotosid ja videoid piinlevatest ja hukatud tänavakoertest ning rahva pahameel üha kasvas.

Nõudsime julmuse lõpetamist

Pahameel kasvas ka loomakaitsjate seas ning tundsime, et midagi on vaja ette võtta. Kuu aega enne maailmameistrivõistlusi alustas Nähtamatud Loomad koos Anima Internationali koostöövõrgustikuga laialdast kampaaniat, et see kohutav julmus peatada. Kutsusime üles rahvusvahelist jalgpalliföderatsiooni FIFAt võtma vastutust kodutute loomade tapmise eest ning tegema kõik, mis võimalik, et hukkamised lõpeks.

Petitsioonile kirjutasid esimese paari nädala jooksul alla kümned tuhanded inimesed. FIFA andis meile seejuures teada, et teeb Venemaa kohalike ametivõimudega koostööd selle nimel, et loomi koheldaks humaanselt. Nad lubasid, et suhtuvad kodutute loomade probleemi täie tõsidusega.

Meie rahvusvaheline petitsioon kogus lõpuks üle 100 000 loomasõbra allkirja, nende hulgas oli 9000 inimest, kes ühinesid palvekirjaga tänu Nähtamatute Loomade üleskutsele. Üheskoos suutsime tõmmata kogu maailma tähelepanu neile õudustele, mida jalgpalli nimel tehakse.

Uus seadus kaitseb kodutuid loomi

Eelmise aasta lõpus saabus rõõmusõnum: Venemaa võttis vastu uue laiapõhjalise seaduse, mis suurendab kõigi loomade kaitset ja keelustab igasuguse julmuse loomade suhtes.

Soovimatute ja kodutute loomade tapmine on nüüd täiesti keelatud. Selle asemel piiratakse tänavaloomade arvukust steriliseerimise kaudu: loom püütakse kinni, steriliseeritakse ja vaktsineeritakse ning viiakse leitud kohta tagasi. Loomapüüdjad peavad seejuures salvestama kogu oma tegevuse videole ning avaldama püütud loomade kohta teavet. Varjupaikades tohib loomi hukata vaid juhul, kui loomaarst on kinnitanud, et loomal on ravimatu haigus või surmav vigastus.

Nähtamatute Loomade fundraiser Triin Lutsoja võtab kokku kampaania ja saavutatud tulemuse: „Need suurepärased muudatused said osaliselt teoks just tänu sellele, et survestasime suvel koos sadade tuhandete inimestega nii FIFAt kui ka Venemaa valitsust ning nõudsime nende kohutavate tegude lõpetamist. Üheskoos suutsime loomade elu päriselt muuta.“

Kristo Muurimaa on viimased 12 aastat teinud tööd selle nimel, et Soome inimesed saaksid teada, milline oli neid toitvate ja katvate loomade elu enne tarbekaubaks saamist. Kristo tegutses pikalt varjatud identiteediga, ent otsustas hiljuti, et oma päris nime ja näoga saab ta kõige vahetumalt jagada maailmaga seda, mida ta on viimase aastakümne jooksul näinud. Lõppenud aastal ilmus Soomes ka tema ja Juho Kerola raamat “Eläintehtaat” (“Loomavabrikud”). Intervjueerisime Kristot, et ka Nähtamatute Loomade jälgijad saaksid kuulda tema lugu.

Kristo, sinu hiljuti avaldatud raamatus “Loomavabrikud” ütleb, et oled loomade elutingimusi jäädvustanud juba üle kümne aasta. Miks sa otsustasid sellist tööd tegema hakata?

Üks loomakaitse liikumise tähtsamaid tööriistu on alati olnud loomade piltide kasutamine, et näidata inimestele, milline on farmiloomade elu päriselt. Seda tegime me ka Soomes, ent samas nägime, et kuna materjal ei pärinenud kohalikest farmidest, siis inimesed ei tundnud nende piltidega emotsionaalselt sidet. Soome inimesed uskusid, et farmiloomade elutingimused võivad olla halvad teistes riikides, aga Soomes koheldakse loomi hästi.

2006. aasta sügisel teadsin Soome farmide asukohtadest vaid seda, et minu kodulinna Tampere lähedal külakeses asub üks suur broilerifarm. Otsustasime sinna minna, et jäädvustada kohalike lindude eluolu. Tahtsime inimestele näidata, kui vähe ruumi on kanadel liikumiseks ja seetõttu lootsime, et farmis on suured kanad. Selle asemel leidsime aga eest broileritibud, kelle seas oli palju elu ja surma vahel vaagivaid ja juba surnud linde. Otsustasin pikemalt filmida ühte maas lamavat surnud tibu, kui äkitselt tõstis ta pea ning hakkas meeleheitlikult õhku ahmima.

Ma teadsin, et sel tibul ei ole võimalust elama jääda ning me ei saa tema heaks mitte midagi teha… Samuti teadsin ma seda, et loomade tingimused Soome farmides on täpselt sama hullud, kui igal pool mujal ning edaspidi teeme kõik selleks, et seda ka kohalikele inimestele näidata.

Kuidas sa kirjeldaksid loomade olukorda tüüpilises tööstusfarmis?

Tingimused on optimeeritud täpselt nii, et maksimeerida kasum iga looma kohta. Osad loomad surevad, ent piisavalt paljud jäävad ellu, et tootmine oleks võimalikult kasumlik. Kõikide farmide veduriks on kasum.

Piimafarmid erinevad natuke teistest, kuna piimalehmade elu on teiste loomade omast mõnevõrra pikem. Tänu sellele tekib mõnikord piimalehma ja farmeri vahel side, farmer võib oma loomi eristada. Kanafarmis, kus on mitusada tuhat lindu, pole mingit võimalust selleks, et talitajad loomadel vahet teeksid. Kõige hullem elu ongi naaritsatel, rebastel, kanadel ja sigadel, kelle elu koosneb ainult kannatustest ja hukkamisest. Samas on kõikide farmiloomade elul sama eesmärk – neid nähakse vaid kasumit tootvate masinatena.

Kas sa oskad välja tuua enda tehtud pildi või video, mis on kõige suurema tähelepanu osaliseks saanud?

Ma usun, et need olid “koletisrebased” (karusloomafarmides elavad kindel liik sinirebaseid, kelle nahk on muudetud aretamise tulemusena ebaloomulikult suureks, mis toob rebastele peale hirmuäratava välimuse kaasa ka mitmeid piinarikkaid tervisemuresid – intervjueerija märkus). Soome meedia ei soovinud neid pilte avaldada, nii et me avaldasime need enda sotsiaalmeedias, mille tulemusena hakkas nende vastu huvi tundma meedia mitmetes teistes riikides nagu USA, Hiina, Inglismaa¹ ja mitmed Euroopa riigid. (Neid pilte avaldati üle 50-s riigis üle maailma, nende hulgas ilmusid need ka loomulikult Eesti meedias² – intervjueerija märkus).

Kas sind on kunagi farmi sisenemisel tabatud?

Jaa, ühel korral. Umbes aasta tagasi läksime munafarmi pildistama. Keegi märkas meid ning kutsus politsei. Põgenedes jäid meist lumele maha jalajäljed. Politseikoerad tabasid meid mõne kilomeetri kaugusel farmist. Kuna praegu käib kohtumenetlus selle juhtumiga seoses, siis me veel ei tea, kuidas see lõpeb.

Mis on kõige raskem asi, mida sa enda karjääri jooksul oled näinud või kogenud?

Kõige raskem oli alguses, kui pärast umbes saja farmi külastamist tahtsime kogutud materjalidest esimese videoklipi kokku panna. Mul ei olnud seda tegema hakates mingeid kogemusi videotöötlusega. Farmi minnes ja fotosid tehes olin ma alati keskendunud pildistamisele, olles täielikult selle sees ja adrenaliinilaksu all. Farmis olles ei ole aega mõelda nende loomade kannatuste peale, aga siis, kui hakkasime materjali esimest korda kokku panema…. Oma kogenematuse tõttu pidin erinevaid klippe vaatama kordi ja kordi uuesti ja see oli kohutavalt raske. Minu “kilp”, mis mind filmimise ajal oli kaitsnud, oli nüüd esimest korda täielikult maas.

Kas oled mõne loomaga, keda filmimise käigus oled kohanud, tundnud ka mingit emotsionaalset sidet? Kas oled tundnud kiusatust mõne looma lihtsalt kaasa võtta ja sellest kohutavast saatusest päästa?

Jah, on loomi, kes on jäänud mind saatma. Aga ma proovin sellele mitte mõelda. Loomulikult tahaksin ma neid koju kaasa võtta, aga meie tööeetika ei luba seda.

Mõne aasta eest käisime ühes ja samas karusloomafarmis mitmeid kordi, et tuua inimesteni loomade kasvamise lugu. Esimest korda käisime kevadel, kui rebasepojad olid alles pisikesed. Valisin välja ühe kutsika (tema nimeks sai Taiga – intervjueerija märkus) ja tegin temast pilte, hiljem läksime samasse farmi uuesti ja uuesti, et jäädvustada tema kasvamise ja suuremaks saamise lugu. Ma kohtusin selle sama loomakesega nii mitu korda ning meie peas tekkis plaan ta lõpuks endaga kaasa võtta. Ma ei tea, kas me oleksime seda ka tegelikult teinud, aga ühel päeval tagasi minnes oli ta juba karusnaha saamiseks tapetud…

Millega sa oma tööd tehes riskid? Mis on kõige hullem, mis vahele jäädes võib sinuga juhtuda?

Kõige hullem karistus, mis meie tegude eest saaks määrata, oleks kuus kuud vangistust. Kõige tõenäolisem karistus on siiski rahalised trahvid ja kohtukulude tasumine.

Millist rolli sa arvad, et sellised salaja filmitud foto- ja videomaterjalid loomakaitseliikumises mängivad?

Ma arvan, et selliste materjalide avalikustamine töötab kahel viisil. Esiteks – kui rohkemad inimesed teaksid, milline on tööstusfarmiloomade elu, oleksid nad sellele vastu. Teiseks aga ei piisa muidugi ainult teadmisest ja nägemisest, vaid inimesed peavad muutuste ellukutsumiseks sellest ka hoolima. Filmitud materjalidega saame luua meediafenomeni, mis omakorda paneb inimesed loomade heaolust rääkima ning seda teemat tähtsaks pidama. Tänu sellele on loomade heaoluprobleemid saanud ühiskonnas palju olulisema koha ning see omakorda aitab luua muutusi.

Kristo Muurimaa on Soome loomakaitseorganisatsiooni Oikeutta Eläimillet eestvedaja.

Nähtamatud Loomad võitleb igapäevaselt selle eest, et farmiloomade elu paremaks muuta. Aita Sinagi loomi hakates meie püsitoetajaks, et saaksime koos loomade heaks veel enam ära teha!

Toeta loomi!

1. “Footage Shows ‘monster Foxes’ Being Bred on Fur Farms in Finland.” Mail Online, 25. august 2017, http://www.dailymail.co.uk/~/article-4822946/index.html

2. “KARM PÕHJANAABER | Soome Hõberebasefarmid Pakuvad Luksusnahka Luksusvalu Hinnaga.” Lemmikloom, 13. jaanuar 2018, http://www.delfi.ee/a/80779563.

Hirmul linnud ja mädanevad laibad

Mäletan selgelt neid emotsioone, kui astusin esimest korda linnufarmi uksest sisse. Puuride meri oli nii pikk ja kõrge, et silmaga ei suutnud kõike hoomatagi. Puuriridade vahel oli kõhe kõndida, sest kõik silmapaarid jälgisid mind teravalt läbi puurivõre. Lindude hirmu oli kõikjal tunda.

Minu töö oli puhastada puure ja selle töö suur osa oli koristada lindude laipasid. Iga päev leidsin vähemalt kümmekond uut linnulaipa. Tihti olid surnukehad hakanud juba mädenema ning pidin need kraapima traatharjaga puurivõre küljest lahti. Lisaks jäi osa laipasid puuride vahele kinni, neid ei saanudki kätte.

Kõige kehvemas seisus olid ülemise rea puurid, sest need olid väga kõrgel ja neile oli ebamugav ligi pääseda. Kõikjal paks tolmu- ja ämblikuvõrgukiht. Ülemistes puurides oli ka kõige rohkem laipasid. Mõnikord leidsin isegi luukeresid: surnud lind oli unustatud sinna nii kauaks, et laip oli juba täielikult lagunenud. Ja teised puurikaaslased olid sunnitud istuma ja elama kõigi nende laipade ja luukerede keskel. Need lindude muumiad olid tekkinud sinna ajast, mil mina seal veel ei töötanud, ehk siis kes teab, kaua need seal juba niimoodi olnud on…

• 

Seadusenõuded ei taga loomade heaolu

Enne sinna tööle minemist uskusin, et farmiloomade elu on hea ja nende eest hoolitsetakse hästi. Meil ju ikkagi kehtib loomakaitseseadus, mis tagab loomadele tervise ja heaolu. Ning kogu loomatööstus peab seda seadust järgima. Linnufarmis töötades sain aga aru, et see on kõik suuresti jama.

Jah, tööstushoone ja puuride suurus vastavad ilusti nõuetele, kuid mingist heaolust ei saa juttugi olla. Ühes puuris on väga palju, liiga palju linde koos. Neil on kitsas ning nad on stressis ja hirmul. Nad muudkui nokivad puurikaaslasi, nokivad suled seljast ja silmad peast, nokivad üksteist surnuks. Lind, kelle elu on rõõmus, ei käitu niimoodi.

• 

Iga päev leidsin lisaks laipadele ka sadakond tõsiselt haavatud lindu. Seaduse järgi peaks neid ravima ja abistama, aga seda ei tehtud kunagi. Nad lihtsalt jäeti piinlema ja surema. Lisaks nõuab seadus, et iga looma heaolu kontrollitaks vähemalt korra päevas. Ülemine puuririda oli aga nii kõrgel, et seda niisama ei näinud, vaid pidi appi võtma redeli või tooli. Ma püüdsin neid linde korralikult jälgida, kuid kõigi jaoks lihtsalt ei jätkunud aega. Seetõttu oli ülemistes puurides kõige rohkem vigastatud linde ja mädanevaid laipasid. Kümnete tuhandete lindude heaolu pole võimalik suurtes tööstusfarmides isegi kontrollida, sest neid on lihtsalt liiga palju.

Linnud ei vaja mitte puuri, vaid hoolt ja armastust

Kui mõni lind juhtus puurist välja pääsema, siis viskasin ta üle aia vabadusse, sest seal oli tal suurem tõenäosus ellu jääda ja kogeda päris linnuelu. Mul tõesti ei olnud südant panna neid puuri tagasi ja sundida elama ses lõputus õuduses.

Ükskord viisin ühe neist põgenikest endale koju. Oh, küll ta on armas ja intelligentne! Mängib ja küsib tähelepanu nagu väike koer. Ta on pugenud mulle nii kõvasti hinge, et minu jaoks on ta nagu pereliige. Kontrast vaba linnu ja puurilinnu elurõõmu vahel on tohutu. Avastasin, et talle meeldib väga süüa lehtsalatit. Hakkasin seejärel viima salaja salatimaiust ka farmilindudele, sest muidu neile seda ei antud.

Kogetud trauma muutis mu elu

Töötasin linnufarmis kokku kaks aastat. See töökoht muutis täielikult mu suhtumist loomadesse ja nende heaolusse, pani ümber mõtestama mu rolli maailmas. Nii nagu inimestel on ka loomadel õigus elada piinadeta elu. Me kõik saame teha midagi, et vähendada loomade kannatusi ja parandada nende heaolu. Seda enam, et loomadel ei ole sõnaõigust ning nende eluolu sõltub meie tegevusest ja otsustest.

• 

Jõulud on heade soovide ja soojuse aeg. Pühad võiksid tuua õnne ja rõõmu meile kõigile, ka loomadele. Tee sinagi meie armsatele sõpradele pühade puhul head!

• 

Kingitus 1: Eelista vabapidamise kanade mune!

Kas teadsid, et odaval munal on tegelikult kõrge hind, kuna peidab endas kanade kannatusi? Kõige halvemates tingimustes elab just puurikana. Ta ei näe kunagi lund ega saa ammugi sellel kõndida, sest puurikana ei pääse elus kordagi õue. Ka jõuluööl on ta sunnitud seisma tehisvalguse käes puurivõrel, mis teeb jalgadele haiget. Rahu ja soojuse asemel tunneb tema valu ja kurbust.

Kingi talle, puurikanale, nendel jõuludel lootust ning aseta poes ostukorvi puurivaba kana munad. Sinu otsusel on jõud! Paljud eestlased juba eelistavad vabapidamise kanade mune. Kui Sinagi teed valiku kanade heaolu poolt, siis ei pea varsti enam ükski kana veetma jõule kitsas puuris.

Vaata siit, kuidas puurivaba muna poes ära tunda.

• 

Kingitus 2: Lisa jõululauale taimset toitu!

Kõigile meeldib pühade ajal nautida maitsvat toitu. Selleks, et jõuaks kõike head ja paremat jõululaual proovida ega peaks kartma üle süüa, lisa sel aastal pidulauale maitsvaid ja kergeid taimseid toite. Traditsioonilise jõuluroa kõrvale sobivad imeliselt näiteks täidetud punased sibulad, aga miks mitte ka taimsed kotletid.Lisaks neile leiad Taimse Teisipäeva retseptikogust rohkelt teisi isuäratavaid roogasid, mida nautida nii enne kui ka pärast jõuluvana külaskäiku.

Kas teadsid, et sel aastal langeb esimene jõulupüha teisipäevale? Mitmed restoranid, kohvikud ja toidukohad on liitunud Taimse Teisipäeva kampaaniaga, et kutsuda üles sööma teisipäeviti taimset toitu. Kui suur pühade söömaaeg on selja taga, siis naudi esimesel jõulupühal maitsvaid taimseid roogasid. Sinu kõht ja kõik loomad tänavad Sind!

Kingitus 3: Tee heategu!

Jõulupühadel soovime veeta aega lähedastega ja teha südamlikke kingitusi. Tihti läheb aga meelest jõulude tõeline mõte: selleks pole ei kiirustamine, pakkimine ega ostlemine, vaid hoopis heateod ja nõrgemate abistamine. Südamest tehtud kingitus on alati parim.

Tänavustel jõuludel tee heategu farmiloomadele! Ühenda see heategu toreda kingitusega ja pane lähedase inimese jõulukuuse alla Nähtamatute Loomade annetuskaart. See rõõmustab nii kingisaajat kui ka loomi, kelle heaolu aitate üheskoos parandada. Tänu Sinu heateole saab rohkem kanu tiibu sirutada ning vähem rebaseid hukatakse nende kasuka pärast. Aitäh Sulle!

• 

Avaldatud 22. septembril 1985 Rootsi ajalehes Expressen

Suvi on peaaegu läbi. Ilmad on tõesti olnud ilusad, hoolimata mõnest vihmasabinast. Minu lemmikpilt suvest, mille võtan endaga kõledasse sügisesse kaasa, on künkal asuv kasesalu – kõige kaunim, imelisem paradiis – koos rohelise karjamaa, kannikeste ja karikakardega, siin-seal punavate maasikmarjadega. Kuid tegelikult on siin veel keegi: üks mäletsev vissi. Ta kõnnib ringi, näkitseb rohtu – vaatepilt, mis meenutab pastoraali – ning ma mõtlen: „Armas Mustik (kindlasti on see su nimi), mul on nii hea meel sind näha! Siin sa oled, kõnnid ringi, nagu üks tavaline rahulolev lehmake meie maal! Sa pole mõistetud vangistusse nagu paljud su õed-vennad, sa pole lihtsalt üks „tootmisühik“ meie laudas. Võib-olla sa ei tea seda, aga sina oled õnneseen!“

• 

Mida ma praegu öelda tahan, on see, et kui kõik suured ja väikesed vissid, notsud ja kanad siin maal, kes on ilma jäetud nn inimõigustest, suudaksid põgeneda suurfarmidest ja -lautadest ning organiseerida midagi loomade kohtu taolist, võib-olla just siin kaskede vilus, siis milline verdtarretavalt vali kaebuste laine vallanduks kogu maal! Sellise karje tagajärjel puruneksid lihatootjate liidu hoonete aknad! See kaiguks kui haamrilöök kõigi Rootsi inimeste kõrvus, mis raputaks neid tardumusest üles ja paneks mõtlema selle peale, kas ikka on õige ja ilus kohelda loomi nii, nagu seda tehakse siin maal, kus me tegelikult armastame loomi.

Kuid kahjuks selline asi nagu loomade kohus võib juhtuda vaid muinasloos. Siiski, me seisame silmitsi kurva tegelikkusega ja ma tahan rääkida sellest veidi pikemalt.

Jah, rootslane tõesti armastab loomi. Ma veendusin selles, kui lugesin kirju, mida saadeti mulle hulgaliselt eelmisel kevadel pärast mu lehmade kaitse lühikirjutist.

Kuid inimesed üldiselt ei tunne seda teemat nii põhjalikult, et sekkuda, häält tõsta ja öelda, et asjad ei peaks üldse olema nii, nagu need hetkel on!

Igatahes üks kirjasaatja – kutsume teda Leenaks – oli selle teemaga väga kursis.

Leena töötab loomakirurgina ja tal on veiste meditsiini doktorikraad. Ta oli näinud tapamajades ja suurfarmides piisavalt palju kannatavaid, hirmunud loomi, põduraid, ärevaid vissisid ja notsusid, kes olid määratud eluaegsesse vangistusse. Ta on väga pettunud ja pahane, seistes silmitsi „meie julmusega elu suhtes“.

• 

Miks siis esineb sellist ebaõiglast kohtlemist, mis iga aastaga laieneb? Kes või mis sunnib loomasõbralikke Rootsi talunikke osalema sellises seadustatud loomadevastases julmuses?

Vastus sellele on kasum! Kasum nõuab suuri ohvreid ja igalt „tootmisühikult“ püütakse saada üha suuremat ja suuremat tulu. Loomulikult peab Rootsi põllumajandus olema kasumlik, see on iseenesestmõistetav. Kuid kas ei ole sellisest kasumi tagaajamisest saanud hullus, mis kasumi tühistab? Kas poleks aeg otsida uusi meetodeid?

Sellises kahetsusväärses arengus ei saa süüdistada ainult üksikuid talunikke. Neil on niigi raske selle olukorraga toime tulla ja nende kasumiosa pole eriti suur. Talunikku, kes püüab sellele vastu seista, peetakse reaktsionääriks. Tal on oht sattuda konflikti lihatootjate liidu ja põllumajandusministeeriumiga, eriti kui talunik ei ole majanduslikult täiesti sõltumatu.

Lihatootjate liit väidab põikpäiselt, et nende loomakestega on hällist hauani kõik korras, sest ega nad muidu ei oleks nii tootlikud. See liit investeerib auahnelt suuri summasid uuringutesse, et saada kõige paremat toitu. Ent kas nende uuringute fookus pole mõnikord veidi kallutatud? Miks ei näita kõik need loomad seal täistuubitud suurfarmides välja, et kõik on parimas korras? Miks hakkavad sead üksteisel sabasid otsast hammustama? Seda ei saa kuidagi pidada rahulolu tunnuseks, pigem väljendab see suurt ärevust.

„Noh,“ vastab lihatootjate liit, „siis on aeg alustada uuringuid ja …“ Mitte nii nagu võiks arvata, et töötatakse välja geniaalne plaan, kuidas sigade keskkonda parandada ja nende ärevust vähendada. Üldsegi mitte – nad tahavad hoopis, et teadlased muudaksid notsu tuimaks, kui ta sabast ilma jääb.

• 

Sigu on tõenäoliselt vaja muuta veel tuimemaks, kui nad tapale viiakse. Mitte nii, nagu nüüd, mil nad on hirmunud, täis ärevust ja kokku surutud suure hulga teiste saatusekaaslastega, kes on samamoodi hirmust kanged, kui neisse elektrivool juhitakse, kuni nad lõpuks ja kindlalt ärevusest pääsevad.

Kui vabastada segadust tekitavad notsud stressist, siis saab rahustada kitsas sulus nende naabreid, kes ei oska väljendada hirmu teisiti kui sabasid otsast hammustades. Neid võib rahustada näiteks ravimiga Hogpax. See muudab nad rahulikumaks ja taltsaks ning vähendab sabast ilma jäämise hirmu.

Nüüd ma mõistan, miks seakarbonaad ei maitse enam nagu varem.

Leena ei looda enam, et sigade tapmise ja kanade puurispidamise vallas midagi muutuks. Kuid tema arvates oleks jõuline protest praegu ainuke võimalus, kuidas päästa vissid kitsaste laudaolude eluaegsest vangistusest. Tegelikult usub ta, et on vaja seadusi, mis annaksid piimalehmadele õiguse viibida suvekuudel värskes õhus karjamaal. Niimoodi on ehk võimalik tagada ka see, et noorloomad – mullikad ja pullid – saavad tunda suveajast põgusat rõõmu, kui pääsevad ajutiselt välja lauda ebamugavalt põrandalt ja täistuubitud lahtrist, kuhu vaesed loomad on surmatunnini surutud. Laske neil näha päikest, kasvõi üksainus kord, pääseda eemale mürarikastest ventilaatoritest. Laske neil kordki hingata sõnnikuhaisu asemel värsket õhku. Nende niigi lühike elu möödub kinniste seinte vahel. Töökaitse seaduse järgi ei tohi töötaja sõnnikuhaisu sisse hingata, aga meie vissid peavad selles veetma kõik oma elupäevad.

• 

Võib-olla te mõtlete: kas see pole tülgastav olukord? Kas ei võiks lasta loomadel muundada karjamaa rohtu suurepäraseks valguks (ja samal ajal hoida rohumaid võssa kasvamast)? Kas ei peaks loomad kasvama loomulikus tempos, selle asemel, et sulgeda neid lahtritesse, kus puudub liikumisvõimalus, ja nuumata niivõrd, et nad kasvavad topeltkiirusega? Lisaks manustatakse neile antibiootikume, et vältida kopsupõletiku puhanguid, paiseid ja liigesevaevusi, mis neid sellistes oludes kimbutab?

Ma küsin veel kord: kas selline olukord ei ole tülgastav? Kas on arukas, õigustatud toppida meie veiseid kõrini teravilja täis, samas kui meil on nälgivaid inimesi, kes vajavad toitu? Ning peale selle on keeruline toodetud lihamägedest lahti saada. Kas me peame tegema lehmakesest maani ulatuvate udaratega lihamäe, „tootmisühiku“, kes ei suuda ennast enam liigutadagi?

Minu arvates peaksime meie, tarbijad, alustama boikotti ja andma teada, et me ei aktsepteeri sellist halva kvaliteediga liha ning et me ei osale sellistes kannatustes, mida meie koduloomadele põhjustatakse.

Loomulikult müüdavat liha kontrollitakse ning see on seaduse järgi sertifitseeritud ega kahjusta seega meie tervist. Kuid siiski hakkan ma mõistma, miks biifsteek ja veisekarbonaad ei ole enam endise maitsega.

Nüüd väidavad kasumi kummardajad, et tarbija ei taha maksta kõrgemat hinda, mis kaasneb sellega, kui neist meetoditest loobuda. Tõesti? Ma tean vähemalt ühte sellist inimest. Ja ma usun, et ka paljud teised oleksid valmis maksma hea liha eest pigem veidi rohkem, ostma seda sagedamini kui kehva kvaliteediga liha, mis tegelikult ei tulegi palju odavam.

Inimene, kes tahab osta paremat liha, peab pöörduma väiketootja poole. Neid ikka veel on, kuid kui meie, tarbijad, ei tõsta häält ega anna soovist teada, siis mitte enam kauaks.

• 

Kasumi kummardajad ei mõista sellist rünnakut tänapäeva põllumajandusettevõtetele. Nemad kinnitavad endiselt, et loomad on kinnistes suurfarmides väga heas olukorras.

Hea küll, tõestagu siis seda! Lähme vaatame, kui rahulolevad lehmad seal on! Palume televisioonil sinna minna ja teha dokumentaalsari!

Ei, kasumi kummardajad ei taha sellest midagi kuulda. Ja see on arusaadav. Nii võib tekkida oht, et meist kõigist saavad taimetoitlased ja mis juhtub siis nende kasumiga?

Muide, kellele ja kuhu see kasum läheb? Talunikud saavad sellest vaid väikese osa.

Nähtavasti on ülim aeg Rootsi põllumajanduspoliitika läbi vaadata. Muuta seda nii, et kohalikud talunikud lähtuvad veisekasvatuses tõelisest sisetundest, et mis on õige ja sobiv.

Astrid Lindgren

• 

1990. aastal anti välja raamat „Min ko vill ha roligt“ („Mu lehm tahab lõbutseda“). See sisaldab Astrid Lindgreni ja loomaarsti Kristina Forslundi 1980. aastate ühisartikleid, mis juhtisid tähelepanu tööstusliku loomapidamise puudustele ja farmiloomade halbadele elutingimustele. Paljuski tänu nendele artiklitele võeti Rootsis 1988. aastal vastu uus loomakaitseseadus.