Tibupõlv
Tere, mina olen Margot. Koorusin täna ühe munafarmi haudejaamas. Kolm nädalat tagasi, kui olin veel munakoore sees, võeti mind ema juurest ära ning sest saati on mind hoitud siin kunstlikus keskkonnas. Munast väljumine osutus päris keeruliseks: pidin kogu koore üksi nokaga katki tegema, sest ema ei olnud siin, kes oleks muidu mind aidanud. Minu ümber koorus samal ajal ka palju teisi õdesid-vendi, nüüd siutsume suures segaduses üksteise võidu ja otsime ema. Aga ema ei näe meist keegi kunagi.
Üsna pea tõstetakse mind koos teistega konveierilindile. Inimkäsi hakkab noppima meie seast välja poisstibusid: kuna suurest peast ei suuda kuked muneda, on nad munafarmi jaoks kasutud ja hukatakse pärast koorumist. Farmitöötaja lükkab poisid kõrvale kiirete teradega purustajasse. Varem kasutati siin hukkamiseks gaasi, kuid nüüd purustajat, sest seda peetakse humaansemaks. Õnneks sündisin mina tüdrukuna ja pääsen konveierilt eluga.
Kümne päeva pärast surutakse mul tulikuum tera läbi noka ja lõigatakse kolmandik sellest maha. Selle abil valmistatakse mind ette puurieluks, et ma ei hakkaks kitsas puuris suure stressi tõttu teisi kanu nokkima. Kuna noka sees on palju närve, teeb see kõik veel pikka aega suurt valu.
Järgmisel päeval tehakse mulle vaktsiinisüst ja parasiiditõrje. Süstimine on ebamugav, ärritab nahka ning teeb haiget. Kuid ilma vaktsiinita ei jääks ma kindlasti puurikanalas ellu, kuna külg külje kõrval elades levib paratamatult rohkelt haigusi ja parasiite. Kui ma peaks siiski haigeks jääma, siis hukatakse nii mind kui ka kõik mu õed.
Kuna ma ei suuda pärast koorumist veel muneda, transporditakse mind haudejaamast kasvatamise hoonesse. Veedan seal neli kuud – kogun jõudu ja kasvatan tiheda sulestiku –, kuni olen sirgunud munafarmi jaoks tööealiseks. Siis transporditakse mind tootmishoonesse.
Munemisiga
Tootmishoones elan ühes traatpuuris koos 60 kanaõega. Lisaks on puuris madal õrs, pesakast, väike kogus põhku ja küüneteritaja. Eluruum on jubedalt kitsas, mulle on antud elamiseks vaid A4-paberi suurune ala. Trügimist on palju ning tihti olen ma nii nurka surutud, et ei jõua ei pesakasti ega õrreni. Tahaksin nii väga nokkida, uurida, kraapida, ehitada pesa, võtta liivavanne ja lehvitada tiibu, nii nagu kõik kanad, kuid siin puuris on see võimatu. Stress on suur.
Hoone on täiesti kinnine, siia ei pääse kunagi looduslikku õhku ega valgust. Lambivalgus on küll sume, kuid seda lülitatakse harva välja: “päev” kestab minu jaoks ühtejutti 24 tundi, millele järgneb 8-tunnine pime “puhkeaeg”. Selline une ja ärkveloleku tsükkel ei ole minu jaoks loomulik, aga munafarm sunnib mind niimoodi elama, sest neil on vaja, et ma muudkui muneksin.
Viimane kaagutus
Olen elanud siin kitsas puuris ühtejärge terve aasta. Selle aja jooksul olen munenud umbes 300 muna. Selline ebaloomulik jõudlus on saavutatud pideva aretustöö kaudu, sest munafarm tahab saada ühe kana käest üha kiiremini üha rohkem mune. Näiteks mu esiemad, kes elasid täiesti loomulikus keskkonnas, munesid kõigest 5–12 muna aastas.
Kuid nüüd on mu munemiskiirus vähenenud, mis tähendab, et olen muutunud munafarmi jaoks kasutuks. Töötaja eemaldab mu puurist: saan esimest korda puurist välja ja lõpuks ometi tiibu sirutada! Kuid see rõõm jääb üürikeseks, sest mind ootab ees viimane pikk autosõit, seekord tapamajja.
Kuidas oleks mu elu olnud parem, kui oleksin sündinud puurivaba tootmisega munafarmis?
Mina elasin terve elu õnnetult kitsas puuris, aga kas see on paratamatus? Kas mul, tööstuslikul munakanal on võimalik elada teistsuguses keskkonnas, kus on vähem kannatusi? Jah!
Õrrekanalas asuvad õrred mitmel tasandil, kus saab turnida ja olla soovi korral rahulikult omaette. Elupind on märksa suurem ning mul oleks ruumi ja võimalust ringi liikuda ja uudistada. Põhk katab kogu põrandat. Pesakastid on eraldi alal, kus saab ka juua. Stressi oleks mul kindlasti vähem.
Vabapidamisega kanalas saaksin ma täiesti vabalt ringi liikuda. Mul oleks eraldi ruum õrte ja pesadega ning ligipääs aedikusse, kus saan lehvitada tiibu, siblida ringi, kraapida maad ja teha kõike muud, mis pakub rõõmu. Aedikutes on tihti ka puid ja kuute, mis muudavad uudistamise veelgi huvitavamaks.
Mahemajanduse kanalas oleks mul sama head elutingimused kui vabapidamise omas ning lisaks saaksin süüa mahetoitu.
Sina saad Margotit ja teisi temasuguseid kanu aidata, kui eelistad puurivabu mune! Jäta poodi minnes puurimunad ostmata ja kindlusta kanadele puurivaba tulevik!
