Riigikogu hääletas täna menetlusest välja eelnõu, mis oleks ette näinud karusloomafarmide sulgemise viie aasta jooksul. Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad president Kristina Mering peab eelnõu ebaõnnestumise põhjuseks karusloomakasvatajate tähelepanuta jätmist.
«Oleme juba alustanud tööd parema plaani elluviimiseks, et karusloomafarmide teemaga uues Riigikogu koosseisus jätkata. Senised arutelud pole arvesse võtnud karusnahatööstuse huvisid,» sõnas Mering, lisades, et uus eelnõu peaks sisaldama läbimõeldud üleminekumeetmed karusloomafarmeritele ja farmi töötajatele.
Lisaks detailsele üleminekuplaanile tuleks loomakaitseorganisatsiooni sõnul arutada ka võimalikke toetusi seoses kuludega, mis keelustamisega kaasnevad. «Karusnahatööstuses palgal olevad paarkümmend inimest peaksid kindlasti riigi toel saama ümberõppevõimalused, et tööturul edukalt jätkata,» kommenteeris Mering.
«Päeva lõpuks on oluline välja tuua tendents, et teema tähtsus kasvab nii tavakodanike kui ka Riigikogu liikmete hulgas, mis saab tähendada vaid seda, et ühel päeval see loomasõbralik otsus ka jõustub,» märkis loomakaitsja lõpetuseks.
Loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu tagasilükkamise poolt hääletas täna esimesel lugemisel 28 rahvasaadikut, seadusemuudatust toetas 25 saadikut ning üks Riigikogu liige jäi erapooletuks, 30 jätsid hääletamata. Saalist puudus 17 rahvasaadikut.
Tere ja head uut aastat armsad Nähtamatute Loomade sõbrad!
Meil on hea meel alustada uut aastat juba kümnenda
üritusega Nähtamatud Loomad kutsub ürituste sarjast! Seekord kutsume
Sind kuulama 29.jaanuaril ettekannet “Miks ja kuidas tähistada Taimset
Teisipäeva?”. Üritus toimub Õpetajate maja Magistri saalis algusega kell
18:30. Tule kuulama ja võta sõber kaasa!
Mis on aga Taimne Teisipäev?
Taimne Teisipäev on Eestis aina populaarsust koguv
algatus, mis kutsub üles ühel päeval nädalas liha menüüst välja jätma ja
nautima tervislikku ja maitsvat taimset toitu. See on kampaania
igaühele – üks taimne päev nädalas on lihtne ja jõukohane, kuid samas
väga oluline samm parema tervise poole!
Taimse Teisipäeva kampaaniaga on liitunud ka mitmeid
toidukohti üle Eesti, tehes põnevate taimsete roogade proovimise
väljaspool kodu veelgi lihtsamaks! Samas on Taimse Teisipäeva Facebook-i
leheküljel palju lihtsaid retsepte, mida teha ka kodus: https://taimneteisipaev.ee
Ettekandes tuleb juttu miks ja kuidas liha tarbimist vähendada ning kuidas ja milliseid tervislikke taimseid toite süüa!
Kui Sulle pakub huvi tervislik toitumine ning soovid
alustada uut aastat saades teadmisi, kuidas tervislikult toituda, siis
tule kuulama ja arutlema!
Oled oodatud juba neljateistkümnendale Tartu Nähtamatute Loomade õhtule, mis toimub teisipäeval, 22. jaanuaril kell 18:30 Domus Dorpatensises (Raekoja plats 1)!
Näitame dokumentaalfilmi “Ghosts in our machine” (Liz Marshall, 2013, www.theghostsinourmachine.com). Läbi fotoajakirjaniku Jo-Anne McArthur’i südame ja fotokaamera film käsitleb globaalseid loomatööstuse sektoreid: toit, mood, meelelahutus ja uurimistöö, ning püüab vastata küsimusele: kas loomad on vara, mida me võime kasutada või tundlikud olendid, kes väärivad õigusi?
Filmile järgneb teemakohane arutelu, kus kõik on oodatud mõtteid jagama! Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud, kus on võimalik organisatsiooni tegevusega lähemalt tutvuda ja osta heategevuslikke meeneid (selle jaoks soovitame varuda sularaha).
Üritus on kõigile tasuta!
Nähtamatute Loomade õhtud on Tartus toimuv üritustesari, mille raames leiavad aset filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritustel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega. Nähtamatute Loomade õhtud on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.
Kohtume Nähtamatute Loomade õhtul 22. jaanuaril kell 18:30 Domus Dorpatensises!
2018. aasta suvel toimusid
Venemaal jalgpalli maailmameistrivõistlused. See on maailma kõige
populaarsem spordiüritus, mis muu hulgas suurendab kogukondade
ühtekuuluvust ja loob unustamatuid emotsioone. Meedia pöörab sel ajal
rohkelt tähelepanu ka võõrustajariigile, kes soovib loomulikult jätta
endast maailmale võimalikult head muljet. Meistrivõistluste
ettevalmistuste käigus leidis aga Venemaa, et linnatänavatel elavad
miljonid kodutud loomad ei ole just kõige ilusam pilt, mida
spordisõpradele näidata, ning otsustas tänavad „puhastada“.
Kohalikud ametivõimud hakkasid spordivõistluse ilu
nimel hüljatud ja abituid koeri julmalt hukkama. Enamikule söödeti
mürgitatud toitu. Mürgituse tagajärjel saabuv surm on aeglane ja
piinarikas, üldjuhul lämbub krampides loom enda okse sisse. Osa koeri
tulistati otse tänaval surnuks mürginooltega. Sotsiaalmeedias hakkas
levima rohkelt fotosid ja videoid piinlevatest ja hukatud tänavakoertest
ning rahva pahameel üha kasvas.
Nõudsime julmuse lõpetamist
Pahameel kasvas ka loomakaitsjate seas ning tundsime,
et midagi on vaja ette võtta. Kuu aega enne maailmameistrivõistlusi
alustas Nähtamatud Loomad koos Anima Internationali koostöövõrgustikuga
laialdast kampaaniat, et see kohutav julmus peatada. Kutsusime üles
rahvusvahelist jalgpalliföderatsiooni FIFAt võtma vastutust kodutute
loomade tapmise eest ning tegema kõik, mis võimalik, et hukkamised
lõpeks.
Petitsioonile kirjutasid esimese paari nädala jooksul
alla kümned tuhanded inimesed. FIFA andis meile seejuures teada, et teeb
Venemaa kohalike ametivõimudega koostööd selle nimel, et loomi
koheldaks humaanselt. Nad lubasid, et suhtuvad kodutute loomade
probleemi täie tõsidusega.
Meie rahvusvaheline petitsioon kogus lõpuks üle 100 000
loomasõbra allkirja, nende hulgas oli 9000 inimest, kes ühinesid
palvekirjaga tänu Nähtamatute Loomade üleskutsele. Üheskoos suutsime
tõmmata kogu maailma tähelepanu neile õudustele, mida jalgpalli nimel
tehakse.
Uus seadus kaitseb kodutuid loomi
Eelmise aasta lõpus saabus rõõmusõnum: Venemaa võttis
vastu uue laiapõhjalise seaduse, mis suurendab kõigi loomade kaitset ja
keelustab igasuguse julmuse loomade suhtes.
Soovimatute ja kodutute loomade tapmine on nüüd täiesti
keelatud. Selle asemel piiratakse tänavaloomade arvukust
steriliseerimise kaudu: loom püütakse kinni, steriliseeritakse ja
vaktsineeritakse ning viiakse leitud kohta tagasi. Loomapüüdjad peavad
seejuures salvestama kogu oma tegevuse videole ning avaldama püütud
loomade kohta teavet. Varjupaikades tohib loomi hukata vaid juhul, kui
loomaarst on kinnitanud, et loomal on ravimatu haigus või surmav
vigastus.
Nähtamatute Loomade fundraiser Triin Lutsoja võtab
kokku kampaania ja saavutatud tulemuse: „Need suurepärased muudatused
said osaliselt teoks just tänu sellele, et survestasime suvel koos
sadade tuhandete inimestega nii FIFAt kui ka Venemaa valitsust ning
nõudsime nende kohutavate tegude lõpetamist. Üheskoos suutsime loomade
elu päriselt muuta.“
15. jaanuaril arutatakse Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil
karusloomafarmide keelustamise eelnõu. Loomakaitseorganisatsioon
Nähtamatud Loomad kutsus kuu aja jooksul oma kampaanias “Aitan
karusloomi” inimesi üles allkirjastama petitsiooni karusloomafarmide
keelustamise toetuseks. Selle lühikese ajaga koguti üle 17 000 allkirja.
2018. novembris Kantar Emorilt tellitud avaliku arvamuse
uuringu kohaselt ei poolda karusloomafarme 69% Eesti elanikest. “Olen
kategooriliselt igasuguse majanduslikel eesmärkidel karusloomatööstuse
vastu. Toetan veendunult igat initsiatiivi, mis on suunatud selle
anakronistliku ja ökoloogiliselt täielikult ebaeetilise tegevuse vastu,”
ütles samuti petitsiooni allkirjastanud Eesti tuntuim zooloog Aleksei Turovski,
kelle sõnul tuleks nüüdisajal, mil väga kiiresti on arenemas suur
liikide massiväljasuremine, käsitleda traditsioonilist karusnahkade
kasutamist kui täiesti lubamatut igandit.
“Tuleb selgelt mõista, et karusloomade kasvatamine farmis
ei toeta mitte kuidagi liigilise mitmekesisuse säilimist, sest
farmiloomad on oma looduslikest kohastumustest ja esivanemate
populatsioonidest välja rebitud. Farmi karusloomade näol on tegemist
tõeliselt ökoloogiliselt kodutute, väga kurva saatusega hingedega, kelle
ekspluateerimine majandusliku kasu nimel tuleb viivitamatult lõpetada,
rääkimata karusfarmide üüratutest negatiivsetest keskkonnamõjudest, mis
kaudselt teevad üha keerulisemaks elu ka maailmasse alles jäänud
metsikutel loomade” lisas Turovski.
“Aitan karusloomi” üleskutse eesmärgiks oli inimesi
eelnõust teavitada ning julgustada karusloomafarmide sulgemise toetajaid
oma häält kuuldavaks tegema. “Lühikese aja jooksul kogutud allkirjade
arv näitab, kui väga see teema Eesti inimestele korda läheb,“ ütles MTÜ
Nähtamatud Loomad kampaaniajuht Elina Aru. Teiste hulgas andsid
petitsioonile allkirja ka mitmed tuntud inimesed nagu Evelin Ilves, Mick Pedaja, Karl-Erik Taukar, Jim Ashilevi, Helene Vetik, Sandra Raju, Martti Hallik, Liina Ariadne Pedanik
jpt. “Ükski elav hing ei pea julma vangistust taluma ega tootmise
objekt olema. Kaasaegne inimene ei vaja enda katmiseks vangilaagrites
virelevate kaunite loomade kasukaid. Nad kõik on loodud elama väärikalt
ja vabaduses”, sõnas Evelin Ilves.
Riigikogus arutlusele tulev eelnõu puudutab peaasjalikult
Soome kapitalile kuuluvat ettevõtet Balti Karusnahk AS, mille turuosa
on 90-95% kogu Eesti karusnaha toodangust. Eestis kasvatatakse aastas
ligikaudu 200 000 karuslooma.
Nimetatud keelu kohaldamist loomapidajate suhtes nähakse
eelnõu jõustumisel ette alates 2024. aasta 1. juunist. Eelnõu puudutab
ainult karusnaha saamise eesmärgil kasvatatavaid loomi, kelleks Eestis
on rebased, naaritsad ja tšintšiljad.
Üle maailma tuleb järjest enam teateid riikidest, kus
karusloomafarmid eelkõige eetilistel põhjustel keelustatakse, sh
Suurbritannia, Austria, Horvaatia, Holland ja Belgia.
Kristo Muurimaa on viimased 12 aastat teinud tööd selle nimel, et Soome inimesed saaksid teada, milline oli neid toitvate ja katvate loomade elu enne tarbekaubaks saamist. Kristo tegutses pikalt varjatud identiteediga, ent otsustas hiljuti, et oma päris nime ja näoga saab ta kõige vahetumalt jagada maailmaga seda, mida ta on viimase aastakümne jooksul näinud. Lõppenud aastal ilmus Soomes ka tema ja Juho Kerola raamat “Eläintehtaat” (“Loomavabrikud”). Intervjueerisime Kristot, et ka Nähtamatute Loomade jälgijad saaksid kuulda tema lugu.
Kristo, sinu hiljuti avaldatud raamatus “Loomavabrikud” ütleb, et oled loomade elutingimusi jäädvustanud juba üle kümne aasta. Miks sa otsustasid sellist tööd tegema hakata?
Üks loomakaitse liikumise tähtsamaid tööriistu on alati olnud loomade
piltide kasutamine, et näidata inimestele, milline on farmiloomade elu
päriselt. Seda tegime me ka Soomes, ent samas nägime, et kuna materjal
ei pärinenud kohalikest farmidest, siis inimesed ei tundnud nende
piltidega emotsionaalselt sidet. Soome inimesed uskusid, et farmiloomade
elutingimused võivad olla halvad teistes riikides, aga Soomes
koheldakse loomi hästi.
2006. aasta sügisel teadsin Soome farmide asukohtadest
vaid seda, et minu kodulinna Tampere lähedal külakeses asub üks suur
broilerifarm. Otsustasime sinna minna, et jäädvustada kohalike lindude
eluolu. Tahtsime inimestele näidata, kui vähe ruumi on kanadel
liikumiseks ja seetõttu lootsime, et farmis on suured kanad. Selle
asemel leidsime aga eest broileritibud, kelle seas oli palju elu ja
surma vahel vaagivaid ja juba surnud linde. Otsustasin pikemalt filmida
ühte maas lamavat surnud tibu, kui äkitselt tõstis ta pea ning hakkas
meeleheitlikult õhku ahmima.
Ma teadsin, et sel tibul ei ole võimalust elama jääda
ning me ei saa tema heaks mitte midagi teha… Samuti teadsin ma seda,
et loomade tingimused Soome farmides on täpselt sama hullud, kui igal
pool mujal ning edaspidi teeme kõik selleks, et seda ka kohalikele
inimestele näidata.
Kuidas sa kirjeldaksid loomade olukorda tüüpilises tööstusfarmis?
Tingimused on optimeeritud täpselt nii, et maksimeerida kasum iga
looma kohta. Osad loomad surevad, ent piisavalt paljud jäävad ellu, et
tootmine oleks võimalikult kasumlik. Kõikide farmide veduriks on kasum.
Piimafarmid erinevad natuke teistest, kuna piimalehmade elu on teiste loomade omast mõnevõrra pikem. Tänu sellele tekib mõnikord piimalehma ja farmeri vahel side, farmer võib oma loomi eristada. Kanafarmis, kus on mitusada tuhat lindu, pole mingit võimalust selleks, et talitajad loomadel vahet teeksid. Kõige hullem elu ongi naaritsatel, rebastel, kanadel ja sigadel, kelle elu koosneb ainult kannatustest ja hukkamisest. Samas on kõikide farmiloomade elul sama eesmärk – neid nähakse vaid kasumit tootvate masinatena.
Kas sa oskad välja tuua enda tehtud pildi või video, mis on kõige suurema tähelepanu osaliseks saanud?
Ma usun, et need olid “koletisrebased” (karusloomafarmides elavad kindel liik sinirebaseid, kelle nahk on muudetud aretamise tulemusena ebaloomulikult suureks, mis toob rebastele peale hirmuäratava välimuse kaasa ka mitmeid piinarikkaid tervisemuresid – intervjueerija märkus). Soome meedia ei soovinud neid pilte avaldada, nii et me avaldasime need enda sotsiaalmeedias, mille tulemusena hakkas nende vastu huvi tundma meedia mitmetes teistes riikides nagu USA, Hiina, Inglismaa1 ja mitmed Euroopa riigid. (Neid pilte avaldati üle 50-s riigis üle maailma, nende hulgas ilmusid need ka loomulikult Eesti meedias2 – intervjueerija märkus).
Kas sind on kunagi farmi sisenemisel tabatud?
Jaa, ühel korral. Umbes aasta tagasi läksime munafarmi pildistama. Keegi märkas meid ning kutsus politsei. Põgenedes jäid meist lumele maha jalajäljed. Politseikoerad tabasid meid mõne kilomeetri kaugusel farmist. Kuna praegu käib kohtumenetlus selle juhtumiga seoses, siis me veel ei tea, kuidas see lõpeb.
Mis on kõige raskem asi, mida sa enda karjääri jooksul oled näinud või kogenud?
Kõige raskem oli alguses, kui pärast umbes saja farmi külastamist tahtsime kogutud materjalidest esimese videoklipi kokku panna. Mul ei olnud seda tegema hakates mingeid kogemusi videotöötlusega. Farmi minnes ja fotosid tehes olin ma alati keskendunud pildistamisele, olles täielikult selle sees ja adrenaliinilaksu all. Farmis olles ei ole aega mõelda nende loomade kannatuste peale, aga siis, kui hakkasime materjali esimest korda kokku panema…. Oma kogenematuse tõttu pidin erinevaid klippe vaatama kordi ja kordi uuesti ja see oli kohutavalt raske. Minu “kilp”, mis mind filmimise ajal oli kaitsnud, oli nüüd esimest korda täielikult maas.
Kas oled mõne loomaga, keda filmimise käigus oled kohanud, tundnud ka mingit emotsionaalset sidet? Kas oled tundnud kiusatust mõne looma lihtsalt kaasa võtta ja sellest kohutavast saatusest päästa?
Jah, on loomi, kes on jäänud mind saatma. Aga ma proovin sellele
mitte mõelda. Loomulikult tahaksin ma neid koju kaasa võtta, aga meie
tööeetika ei luba seda.
Mõne aasta eest käisime ühes ja samas karusloomafarmis
mitmeid kordi, et tuua inimesteni loomade kasvamise lugu. Esimest korda
käisime kevadel, kui rebasepojad olid alles pisikesed. Valisin välja ühe
kutsika (tema nimeks sai Taiga – intervjueerija märkus) ja tegin
temast pilte, hiljem läksime samasse farmi uuesti ja uuesti, et
jäädvustada tema kasvamise ja suuremaks saamise lugu. Ma kohtusin selle
sama loomakesega nii mitu korda ning meie peas tekkis plaan ta lõpuks
endaga kaasa võtta. Ma ei tea, kas me oleksime seda ka tegelikult
teinud, aga ühel päeval tagasi minnes oli ta juba karusnaha saamiseks
tapetud…
Millega sa oma tööd tehes riskid? Mis on kõige hullem, mis vahele jäädes võib sinuga juhtuda?
Kõige hullem karistus, mis meie tegude eest saaks määrata, oleks kuus kuud vangistust. Kõige tõenäolisem karistus on siiski rahalised trahvid ja kohtukulude tasumine.
Millist rolli sa arvad, et sellised salaja filmitud foto- ja videomaterjalid loomakaitseliikumises mängivad?
Ma arvan, et selliste materjalide avalikustamine töötab kahel viisil. Esiteks – kui rohkemad inimesed teaksid, milline on tööstusfarmiloomade elu, oleksid nad sellele vastu. Teiseks aga ei piisa muidugi ainult teadmisest ja nägemisest, vaid inimesed peavad muutuste ellukutsumiseks sellest ka hoolima. Filmitud materjalidega saame luua meediafenomeni, mis omakorda paneb inimesed loomade heaolust rääkima ning seda teemat tähtsaks pidama. Tänu sellele on loomade heaoluprobleemid saanud ühiskonnas palju olulisema koha ning see omakorda aitab luua muutusi.
Kristo Muurimaa on Soome loomakaitseorganisatsiooni Oikeutta Eläimillet eestvedaja.
Nähtamatud Loomad võitleb igapäevaselt selle eest, et farmiloomade elu paremaks muuta. Aita Sinagi loomi hakates meie püsitoetajaks, et saaksime koos loomade heaks veel enam ära teha!
Mäletan selgelt neid emotsioone, kui astusin esimest korda linnufarmi uksest sisse. Puuride meri oli nii pikk ja kõrge, et silmaga ei suutnud kõike hoomatagi. Puuriridade vahel oli kõhe kõndida, sest kõik silmapaarid jälgisid mind teravalt läbi puurivõre. Lindude hirmu oli kõikjal tunda.
Minu töö oli puhastada puure ja selle töö suur osa oli koristada lindude laipasid. Iga päev leidsin vähemalt kümmekond uut linnulaipa. Tihti olid surnukehad hakanud juba mädenema ning pidin need kraapima traatharjaga puurivõre küljest lahti. Lisaks jäi osa laipasid puuride vahele kinni, neid ei saanudki kätte.
Kõige kehvemas seisus olid ülemise rea puurid, sest need olid väga kõrgel ja neile oli ebamugav ligi pääseda. Kõikjal paks tolmu- ja ämblikuvõrgukiht. Ülemistes puurides oli ka kõige rohkem laipasid. Mõnikord leidsin isegi luukeresid: surnud lind oli unustatud sinna nii kauaks, et laip oli juba täielikult lagunenud. Ja teised puurikaaslased olid sunnitud istuma ja elama kõigi nende laipade ja luukerede keskel. Need lindude muumiad olid tekkinud sinna ajast, mil mina seal veel ei töötanud, ehk siis kes teab, kaua need seal juba niimoodi olnud on…
Seadusenõuded ei taga loomade heaolu
Enne sinna tööle minemist uskusin, et farmiloomade elu on hea ja nende eest hoolitsetakse hästi. Meil ju ikkagi kehtib loomakaitseseadus, mis tagab loomadele tervise ja heaolu. Ning kogu loomatööstus peab seda seadust järgima. Linnufarmis töötades sain aga aru, et see on kõik suuresti jama.
Jah, tööstushoone ja puuride suurus vastavad ilusti nõuetele, kuid mingist heaolust ei saa juttugi olla. Ühes puuris on väga palju, liiga palju linde koos. Neil on kitsas ning nad on stressis ja hirmul. Nad muudkui nokivad puurikaaslasi, nokivad suled seljast ja silmad peast, nokivad üksteist surnuks. Lind, kelle elu on rõõmus, ei käitu niimoodi.
Iga päev leidsin lisaks laipadele ka sadakond tõsiselt haavatud lindu. Seaduse järgi peaks neid ravima ja abistama, aga seda ei tehtud kunagi. Nad lihtsalt jäeti piinlema ja surema. Lisaks nõuab seadus, et iga looma heaolu kontrollitaks vähemalt korra päevas. Ülemine puuririda oli aga nii kõrgel, et seda niisama ei näinud, vaid pidi appi võtma redeli või tooli. Ma püüdsin neid linde korralikult jälgida, kuid kõigi jaoks lihtsalt ei jätkunud aega. Seetõttu oli ülemistes puurides kõige rohkem vigastatud linde ja mädanevaid laipasid. Kümnete tuhandete lindude heaolu pole võimalik suurtes tööstusfarmides isegi kontrollida, sest neid on lihtsalt liiga palju.
Linnud ei vaja mitte puuri, vaid hoolt ja armastust
Kui mõni lind juhtus puurist välja pääsema, siis viskasin ta üle aia vabadusse, sest seal oli tal suurem tõenäosus ellu jääda ja kogeda päris linnuelu. Mul tõesti ei olnud südant panna neid puuri tagasi ja sundida elama ses lõputus õuduses.
Ükskord viisin ühe neist põgenikest endale koju. Oh, küll ta on armas ja intelligentne! Mängib ja küsib tähelepanu nagu väike koer. Ta on pugenud mulle nii kõvasti hinge, et minu jaoks on ta nagu pereliige. Kontrast vaba linnu ja puurilinnu elurõõmu vahel on tohutu. Avastasin, et talle meeldib väga süüa lehtsalatit. Hakkasin seejärel viima salaja salatimaiust ka farmilindudele, sest muidu neile seda ei antud.
Kogetud trauma muutis mu elu
Töötasin linnufarmis kokku kaks aastat. See töökoht muutis täielikult mu suhtumist loomadesse ja nende heaolusse, pani ümber mõtestama mu rolli maailmas. Nii nagu inimestel on ka loomadel õigus elada piinadeta elu. Me kõik saame teha midagi, et vähendada loomade kannatusi ja parandada nende heaolu. Seda enam, et loomadel ei ole sõnaõigust ning nende eluolu sõltub meie tegevusest ja otsustest.
Nähtamatud Loomad on tänaseks tegutsenud poolteist aastat ning selle ajaga oleme juba nii palju korda saatnud!
Oleme suutnud veenda 34% Eesti jaekaplustest võtma vastu otsust loobuda puuris peetavate kanade munade müümisest ning juba poolsada Eesti restorani on liitunud Taimse Teisipäeva kampaaniaga, mis laiendab taimse toidu kättesaadavust!
Oktoobris korraldasime esimest korda üliedukalt Eestis erakordset rahvusvahelist taimse toidu innovatsiooni konverentsi Food Innovation Summit, millest saab nüüd iga-aastane traditsioon!
Nähtamatutes Loomades on lisaks viiele töötajale viiskümmend tarka, professionaalset ja motiveeritud vabatahtlikku, kes tegutsevad loomade heaks oma põhitöö kõrvalt ning tänu kellele tunnustas president Kersti Kaljulaid meid aasta vabatahtlike kaasaja tiitliga!
Vaata lähemalt meie 2018 aasta tegemiste ja saavutuste kohta kokkuvõtvast videost:
Kõik tegevused ja saavutused ühte videolõiku ära ei mahtunud ning sel aastal plaanime korda saata veel enam! Kui tahad meie edaspidisel tegevusel silma peal hoida, jälgi meid Facebookis või Instagramis!
Meil on hea meel tutvustada värskelt valminud e-bukletti “Taimse toidu kasvav trend toidutööstuses”! Sellest 24-leheküljelisest tekstikogumikust leiab viis ülevaatlikku artiklit taimse toidu erinevate valdkondade kohta, näiteks tuleb juttu laboritingimustes kasvatatud puhtast lihast, taimsete valkude baasil valmistatud lihatoodetest, toiduettevõtete seisukohtadest seoses taimse toiduga ja paljust muust!
Tekstid on koostatud rahvusvahelise toidukonverentsi Food Innovation Summit ettekannete baasil ja annavad ülevaate konverentsil räägitust.
Jõulud on heade soovide ja soojuse aeg. Pühad võiksid tuua õnne ja rõõmu meile kõigile, ka loomadele. Tee sinagi meie armsatele sõpradele pühade puhul head!
Kingitus 1: Eelista vabapidamise kanade mune!
Kas teadsid, et odaval munal on tegelikult kõrge hind, kuna peidab endas kanade kannatusi? Kõige halvemates tingimustes elab just puurikana. Ta ei näe kunagi lund ega saa ammugi sellel kõndida, sest puurikana ei pääse elus kordagi õue. Ka jõuluööl on ta sunnitud seisma tehisvalguse käes puurivõrel, mis teeb jalgadele haiget. Rahu ja soojuse asemel tunneb tema valu ja kurbust.
Kingi talle, puurikanale, nendel jõuludel lootust ning aseta poes ostukorvi puurivaba kana munad. Sinu otsusel on jõud! Paljud eestlased juba eelistavad vabapidamise kanade mune. Kui Sinagi teed valiku kanade heaolu poolt, siis ei pea varsti enam ükski kana veetma jõule kitsas puuris.
Kõigile meeldib pühade ajal nautida maitsvat toitu. Selleks, et jõuaks kõike head ja paremat jõululaual proovida ega peaks kartma üle süüa, lisa sel aastal pidulauale maitsvaid ja kergeid taimseid toite. Traditsioonilise jõuluroa kõrvale sobivad imeliselt näiteks täidetud punased sibulad, aga miks mitte ka taimsed kotletid.Lisaks neile leiad Taimse Teisipäeva retseptikogust rohkelt teisi isuäratavaid roogasid, mida nautida nii enne kui ka pärast jõuluvana külaskäiku.
Kas teadsid, et sel aastal langeb esimene jõulupüha teisipäevale? Mitmed restoranid, kohvikud ja toidukohad on liitunud Taimse Teisipäeva kampaaniaga, et kutsuda üles sööma teisipäeviti taimset toitu. Kui suur pühade söömaaeg on selja taga, siis naudi esimesel jõulupühal maitsvaid taimseid roogasid. Sinu kõht ja kõik loomad tänavad Sind!
Kingitus 3: Tee heategu!
Jõulupühadel soovime veeta aega lähedastega ja teha südamlikke kingitusi. Tihti läheb aga meelest jõulude tõeline mõte: selleks pole ei kiirustamine, pakkimine ega ostlemine, vaid hoopis heateod ja nõrgemate abistamine. Südamest tehtud kingitus on alati parim.
Tänavustel jõuludel tee heategu farmiloomadele! Ühenda see heategu toreda kingitusega ja pane lähedase inimese jõulukuuse alla Nähtamatute Loomade annetuskaart. See rõõmustab nii kingisaajat kui ka loomi, kelle heaolu aitate üheskoos parandada. Tänu Sinu heateole saab rohkem kanu tiibu sirutada ning vähem rebaseid hukatakse nende kasuka pärast. Aitäh Sulle!