Nähtamatud Loomad

Loomakaitsjate tegevuse peale kehitatakse tihtipeale õlgu, et seda kõike pole ju vaja ja tegelegu inimesed tähtamate asjadega, nagu nälg ja sõda. Meil on ju olemas juba seadused ja nõuded, mis kaitsevad loomi ja tagavad nende heaolu, mis siis veel valesti on?

See arvamus on aga ekslik: näiteks ei peeta kõigist õigusaktidest alati kinni ning lisaks on paljud nõuded niivõrd nõrgad, et isegi nende järgimine ei loo loomale piinavaba elukeskkonda. Toome siinkohal välja mõned kitsaskohad nii loomakaitseseaduses kui ka loomade pidamist puudutavates nõuetes, et näidata, kui kaitsetus olukorras loomad meie ümber tegelikult igapäevaselt elavad. Allpool loetleme mõningad seadused, millega peaks olema loomade heaolu väidetavalt tagatud:

Munakanad ja broilerid

• Munakanade pidamistingimused ei tohi ohustada kana tervist ega heaolu.

Puurikanalas on igale kanale antud elamiseks ühe A4-paberilehe suurune ala. On raske ette kujutada, kuidas saab sellises kitsikuses olla kanade tervis ja heaolu tagatud. Neil pole ruumi isegi ümber pöörata, ammugi rääkimata tiibade sirutamisest või ringi jalutamisest.

• Ruumis või ehitises, kus kanu peetakse, peab vältima pidevat mürataset, mis ületaks 65 dBA.

Võrdluseks: tolmuimeja müratase on umbes sama – 70 dBA. Seaduse järgi on seega kanadel lubatud elada päev läbi justkui töötava tolmuimeja kõrval. Kanad on müra suhtes tundlikud ning lakkamatu vali heli tekitab neile palju stressi.

• Kõik munakanad tuleb vähemalt korra päevas üle vaadata, broilerid lausa kaks korda. Haiged ja vigastatud linnud peab teiste seast eemaldama ning andma neile arstiabi.

Need nõuded tunduvad mõistlikud ja peaksid kanu piisavalt kaitsma, kuid nende täitmisega on palju probleeme. Eesti suurimates farmides elab ühes kanalas ca 300 000 lindu, kelle heaolu kontrollivad üldjuhul vaid paar töötajat. Neil töötajatel ei ole füüsiliselt võimalik iga päev kõiki linde üle vaadata. Parimal juhul jõuavad nad eemaldada vaid surnud kanad, kelle haigusi ja vigastusi oleks pidanud märkama juba palju varem.  

• Ühes puuris võib pidada kuni seitset munakana.

Nii tihedalt üksteise kõrval elades ei ole kanadel piisavalt ruumi, et ringi liikuda ja tiibu sirutada. Lisaks on nad tihti sedavõrd nurka surutud, et ei pääse isegi sööma ega jooma.

• Loomi ei tohi aretada viisil, mis põhjustab neile kannatusi.

Broilerikanade aretamine põhjustab neile aga justnimelt suurt valu ja kannatusi. Broilerid on aretatud kasvama äärmiselt kiiresti ja suureks ning kogukaks, mis tekitab neile tohutuid piinu: kanade jalad on haiged, neid kimbutavad südameprobleemid, nad surevad tihti südamerabandusse või kukuvad omaenese raskuse all kokku.Viimane tuleneb sellest, et majanduslikult ei ole mõttekas aretada kanade jalgu suuremaks kasvama, vaid ainult keha. Seda siis rohkema liha saamise eesmärgil.

Karusloomad

• Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda, end puhastada, heita lamama, sirutada jäsemed välja, tuhnida, närida jms.

Tegelikuses ei ole karusloomadele võimalik farmis taolisi elutingimusi tagada. Rebased, naaritsad jt karusloomad on metsloomad, kes vajavad ringi liikumiseks suurt maa-ala. Karusloomafarmis on antud neile elamiseks vaid pisike puur, kus on ruumi astuda kõigest paar sammu edasi-tagasi.

Näiteks ujumine on naaritsa elus väga tähtsal kohal: looduses elab ta veekogu kaldal ega liigu kunagi veest kaugemale kui 100 meetrit. Karusloomafarmis ei puutu naarits aga üldse veega kokku ega saa kunagi ujuda.

• Puure ei tohi paigutada üksteise kohale selliselt, et väljaheited langeksid alumisse puuri, ega kõrvuti selliselt, et loomad saaksid üksteist vigastada.

Karusloomafarmid ei ole tegelikult teinud midagi selleks, et takistada väljaheidete kukkumist teistesse puuridesse. Lisaks peetakse loomi sageli mitmekesi ühes puuris: see tekitab neile suurt meeleheidet, mistõttu nad hakkavad üksteist purema ja vigastama.

• Karuslooma tervist ja heaolu peab kontrollima vähemalt üks kord ööpäevas. Haigestunud või vigastatud karusloomale tuleb anda arstiabi.

Eesti suurimas karusloomafarmis Karjakülas kasvatatakse korraga mitutsadat tuhandet looma. Nende elutingimusi jälgivad aga kõigest käputäis töötajaid, kes ei suuda kuidagi hoolitseda selle eest, et iga looma heaolu on iga päev tagatud.

Selle loeteluga saaks ilmselt jätkata veel mitu lehekülge; siin postituses tõime aga välja põhilised loomade heaolu tagavate seaduste puudujäägid. Ehk paneb see inimesi rohkem mõistma, miks meil üldse on vaja loomakaitsega tegelevaid organisatsioone ning miks on vaja eriti just farmiloomade heaolu eest võidelda.

Armastatud Eesti näitleja Liis Lass on otsustanud panustada farmiloomade elu parandamisse, ning just sel põhjusel on ta Nähtamatute Loomade püsiannetaja. Uurisime Liisilt, millised on tema suhted loomadega ning kust tekkis tal soov loomi aidata.

Milline on olnud sinu varasem kokkupuude loomadega?

Lapsepõlve esimesed suved sain veeta Jõgevamaal vanaema ja vanaisa talus, kus oli koer, kassid, kanad, kukk, lambad ja hobused. Kahjuks oli see nii varajases nooruses, et loomadest on vaid hägused ja üksikud mälestused. Enamuse elu veetsin väikelinna korteris kasvades. Juba lapsena armastasin väga kasse, aga päris oma kassid (kaks 4-kuust venda) sain 2017. aasta oktoobris ja sellega täitus mu elu üks suurimaid unistusi.

Miks sa otsustasid oma hääle anda just farmiloomade kaitseks?

Et inimeste teadlikkust suurendada sellel teemal. Me tahame uskuda, et kogu loomne toodang pärineb väikefarmidest, kus loomad veedavad oma elu vabaduses, rohelisel aasal, “nagu vanasti”, aga kahjuks ei vasta see enamustel juhtudel enam tõele.

Kas sul on põllumajandusloomadest ka mõni kindel lemmik?

Käisime koos Nähtamatute Loomadega külas Ranna Rantšos, kus kõik loomad olid väga armsad ja sõbralikud – eriti kassid, pull, lehmad ja kitsed. Aga kõige meeldejäävam oli paaripäevase jänesepoja nägemine, kes oli vaid poole peopesa suurune.

Kuidas sa hindad Eesti ühiskonna arengut loomadesse suhtumisel?

Eks kindlasti on põlvkondade vahelisi erisusi. Näiteks vanasti oli kassipoegade “mereväkke” saatmine üsna tavaline nähtus. Nüüd püüeldakse selle poole, et loomade steriliseerimine oleks tavaline nähtus.

Milliseid samme lisaks annetamisele sa igapäevaselt teed, et farmiloomade heaolu parandada?

Ise ma liha ei söö ja püüan oma toidulaual enamasti teha pigem taimseid valikuid, et tööstustele, mis loomadele nii palju liiga teevad, mitte kaasa aidata. Oma lähedasi püüan heatahtlikult suunata paremaid valikud tegema näiteks vabapidamisel kanade munade ostmisel.

Mis oleks sinu loomasõbralik sõnum Eesti rahvale?

Meil on tugev ajalugu ja arusaam loomade pidamisega seoses ja loomse toiduga meie toidulaual, aga ärgitan praegust aega uue pilguga üle vaatama, et kas asjad on ikka nii nagu arvame ja uurima, kust meie toit tuleb. Meie saame peale pikka rasket tööpäeva end teleka ees “välja lülitada”, aga loomad, kelle elu on põrgupiin, sellest ei pääse. Ja neil puudub hääl enda eest seismiseks.

Nähtamatud Loomad on loomakaitseorganisatsioon, mis kutsub inimesi väikeste sammudega loomadest hoolima. Muuhulgas on organisatsiooni eesmärgiks, et kanu ei peetaks enam puurides ning Eesti karusloomafarmide keelustamine.

Vaata liigutavat videoklippi Liisi Ranna Rantšo külastusest:

Intervjuu Venemaa esimese rebaste kasvanduskeskuse juhi Anna Nenastjevaga

Anna Nenastjeva on juba enam kui 4 aastat tegelenud loomade väljaostmisega karusloomafarmidest. Juba enne, kui ta alustas rebaste päästmisega, oli ta tundnud suurt huvi loomakaitse ja vabatahtliku töö vastu. Et propageerida karusloomafarmide keelustamist, otsustas ta päästa vähemalt ühe looma karusloomafarmist. Nii saigi ta endale oma esimese rebase nimega Rick.

Viimastel aastatel on Anna enda abikaasaga korduvalt rebasefarme külastanud ning aidanud inimestel võtta endale neid imeilusaid, ent ka omapäraseid lemmikloomi. Kokku on projekti kestel ostetud Anna abil välja üle 100 looma. Anna lõi ka kodulehe ja Facebooki grupi, kuhu on kogutud vajalik teave rebaste hooldamise kohta ning rebaste pidamise võimalikest raskustest, et inimesed saaksid enne adopteerimist kaaluda oma võimalusi. Samal ajal rajas ta oma organisatsiooni Fox Family, et ühendada rebaseid lemmikloomadena pidavaid inimesi.

Jälgides enda rebaseid ning uurides Novosibirski teadlaste tööd rebaste kodustamisel, tekkis Annal idee aretada rebaseid, kes oleksid veel inimsõbralikumad. Aretusprogramm on veel algstaadiumis, kuid Anna on optimistlik ning selle tegevuskava on juba mitmeks aastaks ette planeeritud.

Et aru saada, mida tähendab rebaste pidamine koduloomana, esitasime talle mõned küsimused.

Anna, ütle palun, kuidas võib muutuda inimeste suhtumine rebastesse kui lemmikloomadesse?

Tavaliselt kui inimesed näevad rebasest lemmiklooma, on nende esimene reaktsioon arusaamatus. Kui nad on loomadega juba natukene suhelnud ja me oleme selgitanud, kust need lemmikloomad tulevad, hakkavad nad positiivselt reageerima. Ma tean isegi mõnda inimest, kes pärast sellist kohtumist on loobunud karusnahast. Mõnega neist suhtlen siiani. Võib juhtuda, et lühike kokkupuude loomaga võib inimese maailmavaadet muuta.

Millised on rebaste hooldamisega seotud raskused?

Rebase kodus hoidmine on raske, loom vajab eraldi ruumi või rõdu. Välisaed oleks ideaalne. Rebased on väga aktiivsed ja oskavad hästi kodu hävitada. Igaüks ei suuda rebase tempe ära taluda. Lemmikloomaga tuleb veeta palju aega koos mängides ja jalutades. Nad ei talu üksindust.

Rebane ei ole kass ega koer ning ei tohiks eeldada, et ta on kuuletuv. Rebastel on hea mälu. Kui karjuda lemmiklooma peale või teda lüüa, võib see teda haavata ja ta võib kaotada usalduse omaniku vastu. Usalduse taastamine rebasega on peaaegu võimatu.

Rebastel on omapäraselt vänge lõhn violettnäärme (nende sabal) tõttu, mida ei soovitata eemaldada, sest see on nende jaoks hädavajalik. Rebased kasutavad seda stressi, hirmu või tugeva rõõmu korral. Ruumi sagedane koristamine võib vähendada lõhnu, kuid teataval määral see ikkagi jääb.

Tuleb mõista, et rebane kui lemmikloom nõuab erilist tähelepanu ja suurt vastutust. On ka juhtumeid, kus inimesed ostavad rebasekutsika lemmikloomaks, kuid ei saa temaga hakkama ja müüvad seejärel ta kellelegi teisele. Kahjuks peame 1-2 korda kuus uut kodu otsima ka sellistele rebastele.

Kas kellelgi võib olla allergia rebaste vastu?

Jah, selliseid allergiaid võib esineda ja see ei ole haruldane. Seetõttu on enne rebase võtmist tungivalt soovitatav külastada lähimat rebasekasvandust ja tutvuda rebasega. Rebastel on paks kasukas ja omapärane lõhn, seetõttu on vaja enne veenduda, et see ei põhjustaks allergilist reaktsiooni, vastasel juhul võib lahusolek peremehest looma traumeerida.

Kas rebastel on eriline dieet?

Rebase dieet võib sisaldada nii kuiva toitu kui ka looduslikke tooteid. Viimasel juhul peaks toit olema korralikult tasakaalustatud. Päris kõike farmirebane süüa ei saa, sest tema kõht on üsna nõrk.

Kui kaua rebased elavad ja kas nende ravimiseks on vaja erilisi veterinaariakliinikuid?

Kodutingimustes elavad nad 10-15 aastat. Veterinaari jaoks on rebane sarnane koertega. Nüüd ei üllata Venemaal rebasega enam kedagi ning rebaseid võetakse vastu peaaegu igas kliinikus.

KUI KAUA PRISMA VASTUTUSE VÕTMISEST KÕRVALE HIILIB?

Prisma emafirma S-grupp Soomes teatas puurimunadest üleminekuajaga loobumisest, Prisma Eestis on aga otsustanud iganenud suunda hoida ja jätkab kanade puurispidamise toetamist…

Nähtamatud Loomad on Prismaga läbirääkimisi puurispeetavate kanade munade müügist loobumise kohta pidanud juba enam kui aasta. Pikalt olime olukorras, kus Prisma ei vastanud isegi meie kirjadele. See kõik tekitas palju küsimusi selles osas, et Prisma üritab üldiselt jätta muljet endast kui vastutustundlikust ettevõttest, kes hoolib oma firma mõjust maailmale laiemalt kui ainult omanike taskusse teenitud tulu. Lisaks oleme olukorras, kus terve hulk Eesti toiduettevõtteid on juba teatanud otsusest minna üle puurivabade munade müügile hiljemalt aastaks 2025.

Kui Nähtamatute Loomade esindajad Prismaga kohtusid, oli meil kahju tõdeda, et muudes valdkondades eeskujulik firma kanade puurispidamise osas probleeme ei näe ning ei plaani ettevõttena teiste firmade eeskujul samme astuda, et üle minna vabakanade munadele.

Selle aja vältel, mil oleme vedanud Eestis kampaaniat, et Prisma teataks samuti heast otsusest üle minna vabalt peetavate kanade munade müügile (munad koodiga 0-2), on Prisma väitnud, et justkui nende tarbijad toetavad kanade puurispidamist. Novembris 2018 Kantar Emori poolt Nähtamatute Loomade tellimusel läbi viidud avaliku arvamuse uuring näitas, et ligi 70% eestimaalastest ei toeta kanade pidamist puurides ning 70% vastanutest eeldab, et kauplustes müüdavad toetad peaksid olema valmistatud farmiloomade heaolu silmas pidades.

Paraku on puurikanade munad pärit tööstusfarmidest, kus kanade heaoluprobleemid põhjustavad neile palju kannatusi. Ühe kana kohta on ruumi veidi enam kui ühe A4 suurune paberileht. See tähendab, et võimalus liikuda või tiibu sirutada on neilt lindudelt pea täielikult ära võetud. Nad elavad oma lühikese elu kitsastes tingimustes, kus nad ei saa liigiomaste tegevustega tegeleda, näiteks siblida või enese puhastamiseks liivavanne võtta. Teadusuuringud on näidanud, et puurispeetavate kanade heaoluprobleemid on erinevatest munatootmise viisidest kõige suuremad.

Õnneks on rahvusvaheline toiduainetööstus selgelt puurimunadest eemale liikumas ning enamik globaalseid toidufirmasid on vastu võtnud poliisi, et hiljemalt aastaks 2025 minna 100% üle puurivabade munade müügile. Nähtamatud Loomad veab Eestis kampaaniategevusi ning peab läbirääkimisi Eesti toidusektori ettevõtetega, et need trendid ka siinmail juurduksid. Tänaseks on 34% Eesti jaesektorist teatanud üleminekust puurivabadele munadele. Näiteks on Rimi, Maxima, Stockmann, Vapiano, Tokumaru, Fazer, McDonald’s, Hilton ja paljud teised firmad otsustanud üle minna puurivabade munade kasutamisele või müügile.

Miks aga ei ole Prisma võtnud vastu vastutustundlikku otsust lõpetada kanade halva kohtlemise toetamine? Eriti suuri küsimusi tekitab see Prisma Soome emafirma S-grupi otsuse valguses, kes teatas sel nädalal otsusest üleminekuajaga minna üle vabakanade munadele. Tuhanded inimesed on andnud allkirja Nähtamatute Loomade petitsioonile, mis toetab Prisma üleminekut puurivabade munade müügile. Miks otsustab Prisma ignoreerida oma tarbijate soove ja avaliku arvamuse uuringuid, mis näitavad, et eestlased ei toeta kanade julma puurispidamist?

Loomade heaolu on kaasaegses toidutootmises oluline teema, millest ei saa üle ega ümber. Üha suurem hulk tarbijaid eelistab tooteid, mis on valmistatud loomade heaolu silmas pidades. On aeg, et ka Prisma lõpetaks tarbijatele kärbeste pähe ajamise ning teataks otsusest minna üle puurivabade munade müügile aastaks 2025.

AITA SINAGI PRISMAL HEA OTSUS LANGETADA!

Võta viisakas vormis ühendust Prisma emafirma esindajatega Soomes ja saada inglise keeles lühike ja viisakas kiri, kus avaldad muret, miks S-grupp küll teatas puurimunadest loobumisest Soomes, aga Prisma Eestis jätkab puurimunade müüki. Anna teada, et loodad väga, et see otsus ka Eestis vastu võetakse ning Prisma puurimunade müügist loobub.

Saada kiri:
antti.oksa@sok.fi, lea.rankinen@sok.fi

Aitäh, et Sa loomade heaolust hoolid!