Lord Goldsmith, Ühendkuningriigi loomade heaolu minister
Ühendkuningriigi ministrid plaanivad keelustada metsloomade karusnaha impordi riiki. Otsus mõjutaks karusnaha ja karusnahksete toodete importi 200 miljoni naela väärtuses. Karusnaha müük keelatakse ministrite ettepanekul hetkest, kui Ühendkuningriik detsembris Euroopa Liidu ühtselt turult ja tolliliidust lahkub. Algatust veab eest Lord Goldsmith, kes on loomade heaolu minister ja peaminister Boris Johnsoni lähedane sõber ning poliitiline liitlane.
Valitsus kaalub metsloomade karusnaha impordi keelustamist, mis sisuliselt keelaks karusnahka sisaldavate riiete müügi pärast üleminekuperioodi. Otsus mõjutaks karusnaha ja karusnahksete toodete importi 200 miljoni naela väärtuses. Suurem osa neist toodetest pärinevad mandri-Euroopast.
Defra (the Department for Environment, Food and Rural Affairs) ehk Keskkonna-, Toidu- ja Maaeluministeerium avaldab sellekohase dokumendi pärast üleminekuperioodi lõppemist sel aastal. Lekkinud materjalid tõestavad, et Lord Goldsmith kohtus 12. mail karusnahavastase organisatsiooni Humane Society Internationali tegevjuhiga. Nad arutasid, millistes karusnahaäriga seotud valdkondades saaks valitsus midagi ära teha.
2018. aastal nimetas Lord Goldsmith karusnahaäri “üheks julmemaks inimtegevuseks” ning ütles, et valitsus “soovib väga” sellega pärast Brexitit tegeleda. “Meil on maailma ühed kõrgemad heaolustandardid,” ütles Goldsmith eelmisel aastal. “Karusloomafarmid on õigusega olnud juba 20 aastat meie riigis keelustatud ning pärast üleminekuperioodi lõppu saame oma standardid veel kõrgemale seada.”
Defra minister on väitnud, et tänu Brexitile on võimalik impordistandardeid kergitada, sest seda piiravat barjääri enam ei ole. “Me saame siis vabalt otsustada, kas me soovime ühe kõige julmema inimtegevuse saadusi importida või mitte,” on ta varasemalt öelnud. Ka tema kihlatu pooldab kaasust tugevalt, olles olnud vastu vaalapüügile ning vaadanud viltu peaminister Johnsoni kavandatud mägrajahile.
Defra eestkõneleja ütles: “Meil on maailma ühed kõrgemad heaolustandardid, mis tekitab meile uhkust ning näitab selgelt Ühendkuningriigi suhtumist loomadesse. Karusloomafarmid on õigusega olnud juba 20 aastat meie riigis keelustatud. Kui selgub meie tulevane suhe Euroopa Liiduga, avaneb valitsusel võimalus arutada edasisi samme karusnaha müügi osas.”
Ühendkuningriigis keelustati karusloomafarmid juba 2003. aastal, kuid siiamaani on lubatud karusnahksete toodete importimine, mille peamine tarnija on Prantsusmaa. Taganemislepingu kohaselt on Põhja-Iirimaale siiski võimalik karusnahka sisse tuua.
Valitsus usub, et karusnaha müügi keelustamine osutub äärmiselt populaarseks, sest arvamusküsitlused näitavad, et ligi 80% brittidest peab sellega kauplemist lubamatuks.
Järjest sagedamini avaldatakse rahvusvahelisi uudiseid karusloomakasvanduste šokeerivatest elutingimustest, küsitavatest igapäevapraktikatest ja minimaalsete heaolunõuete eiramisest. Ka Eesti suurim Karjaküla karusloomafarm on seaduslikke nõudeid puudutavate rikkumiste tõttu korduvalt uudistes olnud.
Enamikus Euroopa riikidest ei pooldata karusloomafarme ja on tugev toetus nende keelustamisele.* Avalikkuse surve kajastub järjest enamate riikide seadusandluse muudatustes, kas siis karusloomafarmide keelustamise, loomade pidamistingimuste parandamise või karusnahkade impordi ja müügi lõpetamise kujul. Järgneb ülevaade riikidest, kes näitavad karusloomafarmide keelustamise või loomade heaolunõuete tõstmisega teed kogu ülejäänud maailmale.
Karusloomafarmide keelustamise teekond ajajoonel
1995
– Rootsis jõustus juba 1995. aastal seadus, mis keelas rebaste puurispidamise ning mille kohaselt hakati nõudma loomade liigiomaste vajaduste tagamist: loomadel peab olema võimalus ringi liikuda, kaevata ja suhelda. Rebasekasvatus muutus ebatulusaks ja farmid sulgesid järk-järgult uksed.
– Hollandis lõppes samal põhjusel 1995. aastal rebaste ning 1997. aastal tšintšiljade nahkade tootmine.
2000
– Suurbritannias keelustati eetilistel kaalutlustel karusloomakasvatus juba kaks kümnendit tagasi. Esialgne keeld (2000) kehtis Inglismaal ja Walesis, aastal 2002 järgnesid ka Šotimaa ja Põhja-Iirimaa.
2005
– Austria üheksast liidumaast kuues keelustati karusloomakasvatus täielikult. Ülejäänud kolmes regioonis kehtestati loomade heaolu tõstvad regulatsioonid, mis muutsid karusloomakasvatuse majanduslikult ebatõhusaks.
2006
– Jaapan võttis vastu invasiivseid võõrliike piirava seaduse, mis lõpetas ameerika naaritsa, pesukaru ja nutria aretamise. Keelustati uute naaritsafarmide rajamine ning riiklik karusnahatööstus mandus.
– Horvaatia kehtestas 10-aastase üleminekuperioodi karusloomakasvanduste sulgemiseks.
2007
– Hispaanias jõustusid karmimad regulatsioonid eesmärgiga peatada karusnaha tootmiseks sissetoodud võõrliigi, ameerika naaritsa tekitatud kahju kohalikule bioloogilisele mitmekesisusele. Keelustati uute naaritsafarmide rajamine.
– Taanis võeti vastu legislatuur rangemate heaolunõuetega karusloomafarmidele, mis tõi kaasa elutingimuste paranemise sealsetes rebasefarmides.
Mink Hispaania karusloomafarmis (Foto: Tu Abrigo Su Vida)
2008
– Itaalias jõustusid karmistatud loomade heaolu nõuded, mille kohaselt peavad rebased ja tšintšiljad elama maapinnal, mitte traatvõredel. Loomad peavad elama aedikus (mitte puuris), neil peavad olema pesakohad, esemed mängimiseks ja vesi ujumiseks.
2009
– Bosnia ja Hertsegoviinas võeti vastu karusloomakasvatuse keeld, pakkudes tegutsevatele tootjatele 10-aastast üleminekuperioodi. Keeld oleks pidanud jõustuma juba 2018. aastal, kuid karusnahatöösturite vastupanu tõttu lükati selle jõustumine veel 10 aastat edasi, aastasse 2028.
– Serbia võttis samuti vastu karusloomakasvanduste keelustamise 10-aastase üleminekuperioodiga. Kuigi kohalikud karusnahatootjad rõhusid valitsust, et üleminekuperioodi veelgi pikendada, jäi muudatus loomakaitseorganisatsioonide pingutuste tõttu siiski jõusse.
– Taanis keelustati rebasenahkade tootmine.
– Eestis arutati esimest korda karusloomafarmide keelustamist. Teema tõstatasid Sotsiaaldemokraatlik Erakond, erakond Eestimaa Rohelised ning loomakaitsjad.
2011
– Ungari teatas, et riigis on edaspidi lubatud karusnaha saamiseks vaid tšintšiljade ja angoorajäneste kasvatamine.
– West Hollywoodi (trendikas linn California osariigis, Los Angelese piirkonnas) linnavolikogu keelustas uute karusnahksete jakkide, vestide, saabaste ja muude toodete müügi linna piires.
West Hollywood Californias keelustas karusnaha müügi linnas (Foto: Last Chance for Animals)
2012
– Holland (suuruselt teine Euroopa naaritsakasvataja) võttis vastu karusloomakasvatuse keelu, pakkudes naaritsakasvajatele üleminekuperioodi kuni aastani 2024.
– Itaalia viimane tšintšiljafarm sulges uksed 2008. aastal vastu võetud rangemate nõuete tagajärjel.
2013
– Sloveenia võttis vastu progressiivse loomakaitseseaduse, mis keelustas loomade kasvatuse naha saamise eesmärgil. Tegutsevatele farmidele anti 3-aastane üleminekuperiood.
– Uus-Meremaa keelustas naaritsate impordi, mis lõpetas efektiivselt ka naaritsakasvanduste tegevuse riigis. Sellest hoolimata on Uus-Meremaal endiselt lubatud tuhkrute kasvatamine karusnaha saamise eesmärgil.
2014
– São Paolos ehk ühes maailma suurimas, 12 miljoni elanikuga Brasiilia linnas keelustati karusloomakasvatus.
– Makedoonias võeti vastu 3-aastase üleminekuperioodiga karusloomafarmide keelustamine.
2015
– São Paolos keelati aasta hiljem lisaks tootmisele ka karusnahksete esemete import ja müük.
2016
– Sloveenias kehtestati üleriiklik karusloomafarmide keeld.
– Jaapanis sulges uksed riigi viimane naaritsakasvandus. Farm oli tegutsenud ilma litsentsita ja vastuolus Jaapani 2006. aasta invasiivsete võõrliikide seadusega.
Naaritsafarm Jaapanis 2014. aastal (Foto: FFA)
2017
– Saksamaal karmistati loomade heaolu tagamisega seonduvat seadusandlust. Näiteks on nüüd nõutud senisest märkimisväärselt suuremad puurid ning naaritsatele tuleb tagada ujumisvõimalus. Järelejäänud üksikutel farmidel lubati vanaviisi jätkata aastani 2022, mil uued reeglid ka nende jaoks jõustuvad.
– Horvaatias lõppes 10 aastat kestnud üleminekuperiood. 2017. aastal jõustus täielik karusloomafarmide keeld.
– Makedoonias hakkas kehtima täielik karusloomafarmide keeld.
– Taanis suleti enamik rebasefarme.
– Berkeleys (linn USA California osariigis) keelustati paljude karusloomaliikide naha müük.
– Tšehhis kehtestati 2-aastane üleminekuperiood karusloomafarmide keelustamiseks.
Horvaatias kehtib 2017. aastast täielik karusloomakasvatuse keeld (Foto: Prijatelji Zivotinja)
2018
– Norra, kunagine maailma suurim rebasenahkade tootja, otsustas karusloomakasvatuse lõpetada. Üleminekuperiood lõpeb aastal 2025.
– Belgia keelustas karusloomafarmid (üleminekuperioodiga kuni 2023).
– Luksemburgis võeti täieliku karusloomakasvatuse keelustamise otsus juunis vastu ning seadusemuudatus hakkas kehtima juba paar kuud hiljem, oktoobris 2018.
– Los Angelese linna volikogu hääletas septembris 2018 ühehäälselt karusnahkade tootmise ja müügi keelustamise poolt. Keeld jõustub aastal 2021. Tegemist on märkimisväärse saavutusega – Los Angeles on 4 miljoni elanikuga suurlinn.
– San Francisco suurlinnas keelustati karusnahkade müük.
– Eestis korraldas Nähtamatud Loomad suure kampaania karusloomafarmide keelustamise toetuseks, välireklaamid ühistranspordil ja aktiivne meediatöö tõid teema suurelt meedia huviorbiiti.
Punarebane Karjaküla karusloomafarmis 2018. aastal (Foto: Nähtamatud Loomad)
2019
– Serbia 10-aastane üleminekuperiood sai läbi: alates jaanuarist 2019 on Serbias keelatud loomi karusnaha eesmärgil kasvatada ja tappa.
– Slovakkia oli viieteistkümnes Euroopa riik, kes karusloomakasvatuse keelu vastu võttis. Seadus jõustub riigis aastal 2021. Juba tegutsevatele farmidele antakse üleminekuperiood aastani 2025. Hetkel töötavad riigis üks naaritsafarm, kus kasvatatakse ligi 5000 naaritsat aastas, ning kaheksa jänesefarmi.
– Tšehhis on alates 2019. aastast karusloomakasvandused seadusega keelatud.
– Saksamaal lõppes karusloomakasvatus (tänu 2017. aastal karmistatud seadusemuudatusele). Riigi viimane farm sulges uksed juba aastal 2019 ehk 3 aastat enne uute nõuete kehtima hakkamist, kuna heaolutingimustele vastav äri polnud enam tulus.
– California osariigis USA-s keelustati karusnaha tootmine ja müük (jõustub 2023). Juba eelnevalt kehtisid osariigis ranged loomade heaolu nõuded, mis aitasid tootmise lõpetada. California on ka esimene osariik, kus keelati metsloomade püünistega püüdmine karusnaha saamise eesmärgil.
– Eestis kogus Nähtamatud Loomad petitsioonile karusloomafarmide keelustamiseks suurima arvu digiallkirju, mis riigis kunagi kogutud.
2020
– Eestis, Soomes, Lätis, Iirimaal, Bulgaarias, Leedus, Montenegros, Ukrainas ja Poolas toimub avalik arutelu karusloomafarmide keelustamiseks. Nähtamatud Loomad esitab Riigikogule 6161 digiallkirjaga petitsiooni, mille tulemusena Riigikogu hakkab seaduseelnõud menetlema.
Nähtamatud Loomad esitas Riigikogu esimehele üle 6000 digiallkirja kogunud petitsiooni karusloomafarmide keelustamiseks Eestis (Foto: Siim Lõvi / ERR)
– Hollandi parlament otsustab üksmeelselt seoses hiljutise naaritsafarmide COVID-19 skandaaliga (viiruse kandumisega naaritsatelt farmitöölistele) naaritsate aretamise 2020. aastal lõpetada ning tõsta 2024. aastaks plaanitud keelu jõustumine varasemaks – kevadeks 2021. Rahvatervise huvides on Hollandis hukatud üle miljoni naaritsa.
– Soome valitsev erakond Sotsiaaldemokraatlik Partei ning lisaks ka Rohelised ja Vasakpartei pooldavad karusnahatööstuse lõpetamist mõistliku üleminekuajaga. Soome on maailmas enim rebasenahku tootev riik, kes on sinirebaste ülearetamise tõttu rahvusvaheliselt kriitikat pälvinud.
Ülekaaluline, moondunud jalgade ja silmapõletikuga sinirebane Soome karusloomafarmis (Foto: Oikeutta eläimille)
– Poolas toodi avalikkuse ette Góreczki farmis 2 kuu vältel kogutud õõvastavad kaadrid maailma ühe suurima karusloomafarmi igapäevatööst. Sellest ajendatuna algatati koheselt karusloomafarmide keelustamist puudutav eelnõu, mida veab juhtiva erakonna Õiguse ja Õigluse liider Jaroslaw Kaczyński. Poola on maailmas suuruselt kolmas karusnahatootja.
– Hispaania Aragonipiirkonna naaritsafarmides puhkenud koroonapuhangus tuvastati viirus 90 loomal ja seitsmel farmitöölisel. Seetõttu hukati pea 100 000 naaritsat. Lisaks on Santa Maria de Alameda elanikud juba 2013. aastast esitanud kohalikule omavalitsusele kaebusi seoses sealsest naaritsafarmist tulevate lõhnade, kärbeste, müra ja jäätmetest tekkiva reostuse pärast. Kohalikud paluvad nüüd avaliku protestiga valitsuselt naaritsafarmide keelustamist, et tagada maapiirkonnas elavate inimeste heaolu, majanduslik jätkusuutlikkus ja bioloogiline mitmekesisus.
– Suurbritannias vallutab meediat laiaulatuslik kampaania Fur Free Britain, millega soovitakse lõpetada karusnahkade import ja müük riigis. Kuigi karusloomafarmid keelustati kaks kümnendit tagasi, impordib UK igal aastal Euroopa farmidest miljoneid karusnahku. Kolmveerand brittidest peavad karusnahkade importimist ebaõigeks topeltstandardiks, karusnahavaba Suurbritannia petitsioon on kogunud üle 750 000 allkirja. Pärast Brexiti lõpuleviimist keelustatakse riigis karusnahkade import ja müük.
Suurbritannia astub samme karusnahkade impordi ja müügi keelustamiseks (Foto: Humane Society International / Open Cages)
– Eesti Riigikoguson sel sügisel menetluses karusloomafarmide keelustamist käsitlev seaduseelnõu.
On aeg, et karusloomafarmid sulgetaks ka Eestis. Oma poolehoidu selle aegunud ja julma tööstuse lõpetamiseks Eestis saad näidata, kui toetad Nähtamatute Loomade tööd, kes seisab karusloomafarmide keelustamise eest aktiivselt nii Riigikogu komisjonides, ministeeriumide kui poliitikutega suheldes. Vaata lisainfot ja toeta: https://nahtamatudloomad.ee/karusloomafarmid-ajalukku.
Karusloomafarmide keelustamise välireklaamid Tallinnas ja Tartus (Foto: Nähtamatud Loomad)
* 91% Itaalia, 86% Saksamaa ja Belgia; 85% Šveitsi, 84% Hollandi, 82% Tšehhi, 80% Iirimaa, Kreeka ja Austria, 78% Rootsi, 75% Bulgaaria, 74% Suurbritannia ja Horvaatia, 69% EestijaSlovakkia, 68% Norra, 67% Leedu, 64% Läti, 60% Soome, 55% Ukraina ja Taani elanikest leiab, et karusloomade pidamine ja tapmine nende naha saamiseks ei ole õigustatud.
Rebane Eesti suurimas karusloomafarmis. Foto: Nähtamatud Loomad
Riigikogu keskkonnakomisjonis toimub täna avalik istung, mille teemaks on karusloomafarmide keelustamine Eestis. 23 Riigikogu saadikut esitasid parlamendile seaduseelnõu, mis teeb ettepaneku keelustada karusloomafarmid üleminekuajaga aastaks 2023. Tänasel istungil on kaasatud huvigrupid loomakaitsjatest karusloomakasvatajateni, kes arutavad karusnahatööstuse kahaneva rolli üle Eestis.
Lisaks Riigikogu keskkonnakomisjonile oli karusloomafarmide keelustamine üle-eelmisel nädalal arutlusel ka maaelukomisjonis, kus arutleti suurima rahvaalgatuse üle, mis Riigikogule kunagi esitatud. Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kogus 6161 digiallkirja karusloomafarmide keelustamiseks Eestis.
Veterinaar- ja toiduameti värskete andmete kohaselt on Eesti karusnahatööstus kunagisest hiilgusest vähenenud ca 99% – kui kunagi kasvatati Eestis ca 200 000 looma karusloomafarmides, siis tänaseks päevaks on alles vaid 2000 looma ning enamik karusloomakasvatusi on Veterinaarametile teada andnud, et on uksi sulgemas. Värskest Kantar Emori läbiviidud uuringust selgub, et karusloomafarmide keelustamist toetab 75% Eesti elanikest.
“Selle kümnekonna aasta jooksul, mil karusloomafarmide keelustamise aruteludes olen osalenud, olen näinud, kuidas aastatega üha enam poliitikuid mõistab teema olulisust. Üha kasvav hulk poliitikuid hindab loomade kannatuste tähtsust ning seda, kuidas Euroopa on selgelt võtmas suunda karusloomafarmide tegevuse lõpetamise poole, arvestades, et pea pooled riigid on karusloomakasvatuse juba keelustanud,” kommenteeris Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. “Toetus karusloomafarmide keelustamisele nii avalikkuse kui Riigikogu liikmete hulgas pole kunagi nii kõrge olnud ja loodame, et tänu sellele sel sügisel eelnõu ka lõpuks vastu võetakse,” lisas Mering.
Karusloomafarmide keelustamise eelnõu on Riigikogu suures saalis esimesel lugemisel 15. oktoobril 2020. Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub inimesi sel päeval Hea Tahte Avaldusele loomadest hoolimisele toetust näitama ning Riigikogu ees toetusavaldusel osalema.
Karusloomafarmid on keelustatud Suurbritannias, Hollandis, Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis. Taanis ja Norras on keelustatud rebasefarmid.
Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis tegutseb loomade heaolu eest tööstuslikus loomakasvatuses. Kõige enam on Nähtamatute Loomade tegevus puudutanud kanade heaolu ning karusloomafarmide keelustamist. Organisatsioon pälvis president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli.
Ülearetatud sinirebane karusloomafarmis. Foto: Oikeutta eläimille
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud mitmed šokeerivad kaadrid tugevalt ülekaalulistest karusloomadest, kes veedavad oma elu väikestes traatpuurides. Soome loomakaitseorganisatsioonide käesoleval ja eelmisel aastal läbiviidud salajased uurimused kinnitavad, et monstrumrebaste kasvatus jätkub, hoolimata rahvusvahelisest vastuseisust ja karusnahatootjate väidetest, justkui oleks see ebaeetiline aretuspraktika lõpetatud. Ka Eestis tegutsevas, aga Soome ettevõttele kuuluvas Karjaküla karusloomafarmis on 2018. aastal jäädvustatud samasugused koletisrebased.
Eurooplased ei poolda karusnahatööstuse jätkumist
Karusloomafarmid on juba pooltes Euroopa riikides eetilistel kaalutlustel kas täielikult või osaliselt keelustatud. Mitmetes riikides on käsil üleminekuperiood, teistes on karusloomafarmide keelustamise eelnõu parlamendis arutlusse võetud. Kuigi Norra, Rootsi ja Taani on olnud maailmaturu kontekstis olulised karusnahatootjad, on neis riikides sotsiaalse surve mõjul rakendatud juba kas täielikke või osalisi keelde. Enamik eurooplasi (sh Eesti kodanikud) on olnud juba aastaid loomade puuris kasvatamise vastu karusnaha saamise eesmärgil.
Luksuse ja jõukuse staatuse asemel seostub karusnahk inimestele üha rohkem eetiliste, poliitiliste, majanduslike ja keskkonnaalaste vastuoludega. Kuigi vastavad erialaliidud on hoolikalt püüdnud selle tööstusharu praktikaid varjata, on info karusnahatööstuse võikusest jõudnud nüüdseks nii tarbijate, moetööstuse kui ka Riigikogu liikmeteni. Kui varasemalt vajati karusnahka sooja saamiseks, siis tänapäeval on selleks palju mugavamaid alternatiive. Karusloomi kasvatatakse peamiselt aksessuaaride, nagu kindaääriste, mütsituttide või võtmehoidjate valmistamiseks, mis on ebavajalik nii inimese heaolu kui keskkonnakaitse aspektist.
Metsikud loomad ei sobi intensiivtootmiseks
Hoolimata kümneid põlvkondi kestnud vangistustingimustes toimunud aretustööst, ei saa karusloomi kuidagi võrrelda kodustatud põllumajandusloomadega, kuna aretuse fookus asetub looma kodustamise asemel kasuka värvuse, mõõtmete ja tiheduse parandamisele ning pesakonna suurendamisele. Inimesega harjunud ning puurieluga paremini kohanevate loomade aretamisega kaasneksid iseloomulikud karvkatte muutused, mis ei ole kooskõlas tööstuse nõudmistega. Kui näiteks kodusiga on aretatud juba 10 000 aasta vältel, siis karusloomade aretusega on tegeletud vaid üle 100 aasta. Niisiis on sisuliselt tegemist kodustamata metsloomadega, kelle liigiomased baasvajadused on jäetud rahuldamata, rääkimata elamisväärse elu tagamisest või heaolust.
Vaatamata karusnahatööstuse väidetele, on rebased ja mingid mitmete teadusuuringute kohaselt puuris pidamiseks fundamentaalselt ebasobivad. Tegemist on karnivoorsete ja territoriaalsete loomadega – pannes need kaevama, jahtima ja päevas kümneid kilomeetreid jooksma kohastunud loomad puurikitsikusse, kaotavad nad meeleheitest sõna otseses mõttes mõistuse, mis väljendub enesevigastamises, kannibalismis, sama tõmbleva liigutuse lakkamatus kordamises, viljakusprobleemides ja silmnähtavas stressis.
Ülearetatud sinirebased annavad selge pildi karusnahatööstuse huvidest
Püüdes loomadega teenitavat tulu veelgi suurendada, on karusloomakasvatajad kasutanud ära polaarrebase liigiomast kohastumust arktiliste alade ettearvamatute ilmastikutingimuste tõttu sügiseti rasva talletada. Erinevatest polaarrebase variatsioonidest aretati välja sinirebane ja selle erinevad hübriidid, kes on tänapäeval valikulise aretuse ja söötmise tõttu niivõrd massiivsed, et neid nimetatakse „koletisrebasteks“. See näitab väga selgelt, et karusnahatootjaid huvitab peaasjalikult kasumi maksimeerimine. Mida suurem on naha pindala, seda kõrgem on selle hind oksjoniturul.
Ülearetatud sinirebane. Foto: Oikeutta eläimille
Viimaste aastakümnetega on aretatud sinirebaste kaal karusloomafarmides drastiliselt kasvanud. Kui 1990ndate keskel kaalusid need rebased umbes 10-11 kg, siis aastaks 2007 oli nende keskmine kaal tõusnud 15-20 kiloni. 2012. aastal Soomes läbiviidud uuringu kohaselt oli sinirebaste keskmine kaal 19,4 kg. Isendite normaalkaal on umbes 5 korda väiksem: 3-5 kg.
Sinirebaste ülearetusest tekkivatest terviseprobleemidest on räägitud juba alates 1980ndatest. Uuringute kohaselt on ülekaalulisus kõige rängem sinirebaste heaolu kahjustav tegur. Kiiretempoline rasvumine koormab eelkõige looma jalgu, mis väljendub ulatuslikus liigeste väärarengus, paindumatuses või halvatuses (st loom ei suuda oma keha isegi tugeva häirimise juures märgatavalt liigutada). Sinirebastel on pärilik eelsoodumus haigestuda silmapõletikesse – kasvu lõpuperioodil võivad näo ja kõrvade piirkonda kogunev rasv ja nahaalused tekitada silmalau struktuurkahjustust, põhjustada valulisi infektsioone ja muuta looma pimedaks. Lisaks võivad rasvumisega kaasneda suhkurtõbi, kardiorespiratoorsed haigused, kuseteede häiringud, reproduktiivsed häired, dermatoloogilised haigused ja probleemid anesteesia teostamisel. On aeg mõista, et neis puurides on intelligentsed ja tundevõimelised elusolendid, kes väärivad paremat.
Konarlikust minevikust keelustamiseni
Soome, enim sinirebaseid kasvatav riik, tootis 2018. aastal 2 miljonit nahka aastas. Tänaseks on see number seoses globaalse karusnahatööstuse allakäiguga suuresti vähenenud. Kuigi mitmed Soome karusnahatootjad on aastaid tagasi öelnud, et nad on lõpetanud raskelt ülekaaluliste sinirebaste aretamise ja kasvatamise, kinnitavad sel ja eelmisel aastal avalikkuse ette toodud salajased kaadrid ja oksjonimüügi statistika siiski selliste isendite olemasolu. Kogutud materjalid näitavad äärmiselt rasvunud loomi, kellel on rasked silmainfektsioonid, tugevalt voltis nahk ja deformeerunud jäsemed. Soome loomakaitseorganisatsiooni Oikeutta Eläimille väitel ei ole uued karusloomafarmides tehtud kaadrid ülekaalulistest rebastest mitte erandlikud nähtused, vaid pigem on see tavaline praktika. Märtsis 2020 Soomes toimunud oksjonil kuulusid üle 50% sinirebaste nahkadest suurimasse suuruskategooriasse.
Tänaseks on Soome kui maailma suurim rebasenahkade tootja astumas samme karusloomafarmide keelustamiseks. Mis siis meid takistab? Nimelt pooldavad Soome suurim erakond Sotsiaaldemokraatlik Partei (kuhu kuulub ka peaminister Sanna Marin), Rohelised ja Vasakpartei nii karusloomafarmide kui karusnaha müügi keelustamist mõistliku üleminekuaja vältel. Kuna Eesti karusnahatööstus on sisuliselt pankrotistunud ja meie riigile arvestatavat tulu ei too, võiksime praegusel soodsal ajal Euroopa eesrindlikest riikidest eeskuju võtta ja näidata, et ka Eesti ei toeta selle aegunud ja ebaeetilise tööstusharu hoidmist.
Käesoleval sügisel on Riigikogu menetlemas karusloomafarmide keelustamise eelnõud. Nähtamatud Loomad on käivitanud laiaulatusliku kampaania, et toetada selle hädavajaliku seadusemuudatuse vastuvõtmist. Kutsume kõiki kampaaniale toetust avaldama, soetades sinirebasega heategevustooteid, annetades kampaania toetuseks, jagades artiklit või lisades sinirebase märgi Facebooki profiilipildile.
Täna toimus Tallinna ja Tartu kesklinnas samaaegselt aktsioon, mille raames jagasid rebased möödujatele infot karusloomafarmide keelustamise kohta. Rebasekostüümides vabatahtlikud loomakaitseorganisatsioonist Nähtamatud Loomad sõnasid, et ürituse eesmärk oli toetada karusloomafarmide keelustamist Eestis.
Rõõmsameelsed rebased ja nende abilised organisatsioonist Nähtamatud Loomad tõstsid Tallinna ja Tartu kesklinnas pikast tööpäevast väsinud inimestel tuju. Huvilised said rebastega koos pilti teha, pidades seejuures silmas tervisealaseid ohutusnõudeid. Aktsiooni eesmärk oli kutsuda inimesi üles toetama karusloomafarmide keelustamist.
Lähinädalatel arutab Riigikogu eelnõud karusloomafarmide keelustamise kohta. Keelustamise toetuseks on Nähtamatute Loomade rahvaalgatusel oma digiallkirja andnud 6161 Eesti inimest, mis tegi sellest enim toetatud rahvaalgatuse. Karusloomafarmid on keelustatud näiteks Norras, Belgias, Hollandis, Suurbritannias ja paljudes teistes riikides ning eelmisel nädalal võeti karusloomafarmide keelustamise otsus vastu Poola parlamendi alamkojas.
“Tänase aktsiooniga nägime Tallinna ja Tartu tänavatel suurt toetust karusloomafarmide keelustamisele ja loomade heale kohtlemisele. See sügis toob palju lootust, et nii avalikkuses kui Riigikogus kasvav toetus karusloomafarmide keelustamisele kandub ka hääletustulemustesse ning eelnõu võetakse lõpuks vastu peale pikki aruteluaastaid. On erakordselt suur rõõm näha Eesti ühiskonnas kasvavat loomadest hoolimist ja oleme aruteludes karusloomafarmide keelustamise üle jõudnud uuele arenguetapile,” kommenteeris Nähtamatute Loomade president Kristina Mering.
Aktsiooni korraldanud organisatsioon Nähtamatud Loomad tegeleb Eesti farmiloomade heaolu parandamise ja kannatuste vähendamisega tööstusfarmides. Organisatsioon pälvis mullu Aasta Vabaühenduse tiitli.
Oma toetust karusloomafarmide keelustamisele saab näidata, lisades oma Facebooki profiilipildile sinirebase ikooniga raami ning annetades loomadele 5 eurot, kui helistad numbril 9 000 555.
FOTOD Tallinnast – https://www.flickr.com/photos/149531277@N03/albums/72157716074620703/with/50371446353/
Karusnahatööstus paistab jäävat järjest rohkemates maades minevikku – karusloomafarmid on keelustatud juba umbes pooltes Euroopa riikides. Taolisi arenguid võib märgata ka Eesti lähiriikides, nii Skandinaavias kui Baltimaades.
Skandinaavia riikidest on Norras karusloomafarmid juba keelustatud ning üleminekuperiood lõpeb aastal 2025. Rootsis on järjest rangemate nõuete sätestamine loomade heaolu tagamiseks viinud järk-järgult farmide sulgemiseni. Kui paarkümmend aastat tagasi oli Rootsis umbes 200 karusloomafarmi, siis tänaseks on vaid ligi 40 alles. Järel on ainult naaritsakasvandused, mis on samuti suurtes raskustes, kuna karusnaha müümine on muutunud keeruliseks ning farme kritiseeritakse COVID-19 levimise ohu tõttu. Lausa 78% Rootsi elanikest on naaritsafarmide keelustamise poolt. Taanis ei ole üldist keelustamist veel toimunud, aga aastal 2007 võeti vastu seadusemuudatus karusloomade heaolu parandamiseks ja aastal 2009 keelustati rebasenahkade tootmine. Samal ajal on üle poole Taani elanikest karusloomakasvatuse vastu.
Soomes on karusloomakasvatuse küsimus samuti aktuaalne, eriti pärast uurimiste teostamist kolmeteistkümnes kasvanduses, mille käigus leiti äärmiselt kehvades tingimustes elavad loomad. Praegu on võimalik alla kirjutada petitsioonile karusloomafarmide keelustamise toetuseks ning viimase avaliku arvamuse uuringu kohaselt pooldab seda 74% elanikkonnast. Augustis 2020 toimus ka valitsuses murrang, kuna Soome valitsev erakond Sotsiaaldemokraatlik Partei otsustas hakata tegutsema karusloomade pidamise ja karusnaha müümise lõpetamise nimel, mis tähendab, et enamik valitsusest pooldab farmide keelustamist. Teistest erakondadest on oma poolehoidu avaldanud ka Roheline Liit ja Vasakpartei.
Baltimaades on karusloomakasvanduste hulk viimastel aastatel samuti drastiliselt vähenenud. Lätis on alles 8 karusloomafarmi ning loomade arv on vähenenud poolelt miljonilt 150 000 loomani. Leedus oli mõne aasta eest 150 karusloomafarmi, millest 60 on alles. Suurtes farmides on nii töötajate kui ka loomade arv kõvasti kahanenud. Avaliku arvamuse uuringud näitavad ka Baltimaades inimeste selget toetust karusloomakasvatuse lõpetamisele – Lätis 64%, Leedus 67% ja Eestis 69%.
Poolas, mis on maailma suuruselt kolmas karusnahatootja, on karusloomafarmide keelustamine korduvalt arutlusel olnud. Teema tõusis päevakorda uuesti septembris 2020 pärast seda, kui organisatsioon Nähtamatud Loomad Poolas avaldas šokeerivad kaadrid riigi suurimast karusloomakasvandusest. Poola valitsev partei Õigus ja Õiglus võttis seadusemuudatuse kohe käsile ning praeguseks on parlamendi alamkoda juba karusloomafarmide keelustamise poolt hääletanud. Järgnevalt tuleb eelnõu arutlusele Senatis.
Sarnaselt lähiriikidega on Eestis karusloomakasvanduste ja karusloomade hulk drastiliselt vähenenud ning farmid on suurtes majanduslikes raskustes. Eestis arutati karusloomafarmide keelustamist esmakordselt aastal 2009. Eelmise aastal andis MTÜ Nähtamatud Loomad Riigikogule üle 6161 digiallkirjaga petitsiooni, mis on seni suurima allkirjade hulgaga petitsioon Eestis. Selle tulemusena menetleb Riigikogu sel sügisel karusloomafarmide keelustamise eelnõud.
Käesoleval sügisel menetleb Riigikogu loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadust, mille vastuvõtmise korral keelustatakse Eestis karusloomafarmide tegevus.(1) Eelnõu algatajad toetuvad Euroopa Parlamendis esitletud teadusraportile, mille järgi ei suudeta karusloomakasvandustes metsloomade heaolu tagada ning keelustamist nähakse ainsa lahendusena.(2) Maaeluministeerium ja Keskkonnaministeerium esitasid eelnõule omapoolsed seisukohad, kus kumbki ei näe põhjust karusloomafarmide keelustamiseks.(3)(4) Mõlemas seisukohavõtus esineb aga küsitavaid väiteid, millele loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad soovib lisada omapoolse kommentaari.
Karusloomad – metsloomad või kodustatud loomad?
Maaeluministeerium väidab, et kuna tänapäeval peetavad karusloomad on tehistingimustes sündinud ja aretatud, ei ole tegu metsloomadega.(3) Kuigi karusloomad võib liigitada nende pidamise eesmärgi tõttu vaieldamatult põllumajandusloomade alla, ei tähenda see, et nad ei ole oma olemuselt metsloomad.
Loomade kodustamine on evolutsiooniline protsess, mille käigus loomapopulatsioon kohastub inimese ja kammitseva keskkonnaga geneetiliste muutuste kaudu, mis toimuvad mitmete põlvkondade vältel. Kodustatud loomi eristab metsloomadest nende võime elada inimese poolt kehtestatud tingimustes, ilma et paljunemisvõime väheneks ja et nad oleksid inimese suhtes kartlikud.(2) Niisiis on kodustamine eelduseks looma metsloomade hulgast välja arvamiseks.
Vaatamata sellele, et karusloomad sünnivad tehistingimustes ja on aretatud, ei ole aretustegevuse käigus tegeletud kodustamisega. Aretamisel pole üldiselt olulised käitumuslikud tunnused, vaid sobiv värvus, naha kvaliteet, kehasuurus ja pesakonna suurus.(2) Näiteks rebaseid on kasvatatud karusloomadena ligi sada aastat, aga nad on inimeste suhtes endiselt väga kartlikud.(5) Isegi Maaeluministeeriumi seisukohas on kirjas, et aretustööd tehakse „eesmärgiga täiustada või säilitada karuslooma majanduslikult kasulikke omadusi“.(3) Need omadused ei ole aga kuidagi loomade vajaduste ja iseloomuga seotud, seega ei saa aretamise argumendile toetudes väita, et karusloomadel on looduses elavatest liigikaaslastest põhimõtteliselt erinevad vajadused.
Eelnevast järeldub, et karusloomad on olemuslikult siiski metsloomad, mitte kodustatud liigid. Sel moel eristub karusloomakasvatus teistest loomakasvatuse harudest, kus peetakse pika kodustamisajalooga loomaliike. Seetõttu ei ole muuhulgas põhjust karta, et keelustamine seaks ohtu loomatööstuse tervikuna – riikides, kus karusloomafarmid on juba keelustatud, ei ole see samm ohustanud ülejäänud loomatööstust, samuti on karusloomafarmide keelustamisel palju suurem avalik toetus (Eestis ligi 70% inimestest).(6)
Loomade heaolu ja tervis
Maaeluministeeriumi seisukoha järgi ei ole vaja karusloomafarme keelustada loomade heaolu ja tervise nõuete täitmisel ning loomade pidamisel seadusega määratud tingimustes.(3) Kahjuks esineb karusnahatööstuses tõsiseid probleeme nii loomade heaolu (ehk võimalusega liigiomaseks käitumiseks), tervise kui ka hukkamisviisidega.
Karusloomad elavad puurides väga kitsastes tingimustes, kus nad ei saa ringi liikuda. Koera ja kassi sarnaste pehmete käpapatjadega valusal puuri traatpõrandal kõndides võib toimuda kergesti käppade väärareng.(2) Metsloomadele eluks vajalikke tingimusi ei täideta karusloomafarmides paraku ligilähedaseltki ning isegi kui see on võimalik, ei oleks karusloomade pidamine sel juhul enam tulus. Kasutusel olevad puurid ei võimalda loomadel liigiomaselt käituda – rebastel kaevata, tšintšiljadel liivavanne võtta ja hüpata, minkidel vees olla ja ronida. Samuti ei ole rebaseid harjutatud inimkontaktiga ja aretustegevuses ei ole sellele tähelepanu pööratud, seega näiteks hõberebased on eriti tundlikud ja pelgavad inimesi.(5) Olukorras, kus kehtivad reeglid ei taga tegelikult loomade heaolu, tuleb tihti ette isegi olemasolevate reeglite rikkumist.(7) Heaoluks hädavajalike tingimuste puudumine põhjustab stereotüüpset käitumist ning enese ja teiste vigastamist.(5)
Liiati on järjest suuremate loomade aretamine viinud ülekaaluliste loomadeni sinirebaste hulgas, kelle elu on tavapärasest ligi viis korda suurema kaalu ja sellest tulenevate tervisemurede tõttu väga piinarikas, nad ei suuda end liigutada ning silmalaugudele vajuv nahk põhjustab suuri vaevusi.(5) Säärane aretustegevus on vastuolus Euroopa Nõukogu soovitustega karusloomade pidamise osas, mille järgi ei tohiks kasvatada loomi karusnaha saamise eesmärgil, kui loomaliik ei suuda kohaneda põllumajanduslike tingimustega ilma heaoluprobleemide tekkimiseta.(5) Samuti ei ole see kooskõlas Loomakaitseseadusega (§4), mis sätestab looma suhtes lubamatu teona „loomale kannatusi põhjustav[a] aretustegevus[e]“.(8) Paraku on taolisi nn koletisrebaseid leitud ka Eestis (vt foto).
Karusloomakasvatuses on normiks väga piinarikkad hukkamisviisid. Mingid hukatakse gaasikambris, kusjuures ühte gaasikambrisse võidakse panna korraga 30 kuni üle 100 mingi. Nad peavad taluma kohutavaid piinu, kuna ei kaota tihti kohe teadvust, millele lisandub nii mitmekesi väikeses ruumis olemise stress ja laiakslitsumise oht. Rebased hukatakse elektrišokiga, neile pannakse vardad samaaegselt suhu ja pärakusse. Kuna loomi ei tuimestata eelnevalt ja hukkamise läbiviijalt ei nõuta pädevustunnistust, võib kergesti juhtuda, et protsess põhjustab loomale ebavajalikke kannatusi.(5)
Ülearetatud rebane Karjaküla karusloomafarmis aastal 2018. Foto: Nähtamatud Loomad.
Keskkonnaohutuse küsimus
Kuid karusloomakasvatus ei ole problemaatiline ainult karusloomade endi seisukohast, vaid ka laiemalt. Keskkonnaministeerium leiab, et karusloomakasvandusi pole vaja ära keelata, kui keskkonnaohutuse reeglid on täidetud ning võõrliigid ei pääse loodusesse.(4) Paraku ei ole karusnahatööstuse näol tegemist keskkonnasõbraliku ega ohutu praktikaga.
Karusloomakasvatus mõjub keskkonnale kahjulikult, kuna selle käigus eraldub tohutul hulgal lämmastikku, fosforit ja süsihappegaasi, samuti tarbivad karusloomafarmid väga palju energiat. Soomes ja Hollandis läbiviidud uuringute tulemusena selgus, et karusnahast kasukate tootmisel on tunduvalt negatiivsem keskkonnamõju kui teistest materjalidest riietel.(9) Samuti kasutatakse karusnaha töötlemisel tervist ohustavaid kemikaale, kuna loomanahk hakkab pärast loomade nahastamist loomulikult lagunema.(10)
Lisaks mainitud teguritele võib karusloomakasvatus kahjustada keskkonda kohalikul tasandil. Näiteks pole ümbruskonda jätnud puutumata Karjakülas asuv Eesti suurim karusloomafarm. Keila jõge, mille valgala on Karjaküla farmi juures, peetakse väga reostatuks ning ühe reostusallikana on välja toodud suured loomakasvatuskompleksid.(11) Samuti on probleemiks kajakad, kes käivad farmis söömas, häirivad Keila linna elanikke ning võivad halvemal juhul haigusi laiali kanda.(12)
Karusloomatöösturid pole kahjuks suutnud mingi ehk ameerika naaritsa pääsemist loodusesse ära hoida, mis on viinud nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides euroopa naaritsa väljasuremise äärele.(13) Maaeluministeerium viitab seejuures ekslikult Tiit Marani ekspertarvamusele, kes on teemat juba omapoolselt kommenteerinud ja avaldanud toetust farmikasvatuse lõpetamisele.(14) Karusloomafarmide keelustamine tagaks ohutumad elutingimused põlisele looduslikule liigile Eestis – euroopa naaritsale.
Kevadel lahvatanud COVID-19 puhang Euroopas ja kogu maailmas jõudis kiiresti ka mingifarmidesse, näiteks Hollandis, Taanis, Hispaanias ja USAs, ning selle tulemusena on hukatud juba umbes 2 miljonit minki.(15) Kahtlustatakse, et viirus võis levida minkidelt uuesti inimestele.(16) Hollandis, kus karusloomafarmide keelustamise seadus oli juba vastu võetud, otsustati COVID-19 puhangute tõttu farmid varem, juba 2021. aastal sulgeda.(17) Kuna tänapäeval pole karusnahk vajalik jahedas kliimas ellujäämiseks, vaid on kasutusel peamiselt pisidetailide ja aksessuaaride tootmiseks, seavad karusloomafarmid rahvatervise asjatult ohtu.
Euroopa naarits looduses
Karusloomakasvatuse roll majanduses
Maaeluministeerium toob karusloomakasvatuse rolli majanduses rõhutades välja, et sellel on oluline panus põllumajandussektori kogutoodangusse ja eksporti ning positiivne mõju tööhõivele, et see aitab kaasa maaelu jätkusuutlikkusele ja on paljudele väiketootjatele ainsaks sissetulekuks, ning et see aitab väärindada liha- ja kalatööstuse jäätmeid.(3)
Uurides lähemalt karusloomakasvatuse panust põllumajandussektori kogutoodangusse ja eksporti, võib märgata, et karusnaha populaarsus on langenud, rahvusvaheline karusnahaturg on äärmiselt kehvas seisus ja pidevas languses. Mitmed rahvusvahelised suurpangad ei rahasta enam karusnahatööstust, paljud karusnahatööstusega seotud ettevõtted on kahjumis ning karusloomafarme suletakse pankrotiohu tõttu.(18) Kuna Eesti majandust ei saa näha isoleerituna rahvusvahelisest olukorrast ja liiati läheb Eestis toodetav karusnahk just ekspordiks, tuleks karusnahatööstuse hääbumisele maailmas suurt tähelepanu pöörata. Eestiski on karusloomade hulk viimaste aastate jooksul üle 90% vähenenud.(9) Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) andmetel kasvatatakse Eesti karusloomafarmides 2020. aasta septembri seisuga ligikaudu 1550 rebast ja 720 tšintšiljat. Kui karusloomafarmid keelustatakse, hoiab see ära raha investeerimise väljasurevasse tööstusharru ning toob seega kaasa positiivsed majanduslikud mõjud.
Karusnahatööstuse positiivne mõju tööhõivele on Eestis minimaalne. Eesti karusnahasektor on tööandjaks ainult kümnekonnale inimesele ning ainsas suures farmis Karjakülas on tänaseks päevaks kõigest 7 töötajat. Väikestes rebase- ja tšintšiljafarmides ei ole peaaegu üldse töötajaid, vaid tegu on pereettevõtetega.(9) Niisiis ei kaotaks suur hulk inimesi karusloomafarmide keelustamise tõttu tööd, ning nende väheste jaoks, keda sulgemine puudutab, võimaldaks pikk üleminekuaeg probleemile õigeaegselt lahenduse leida. Samuti ei mõjutaks karusloomafarmide keelustamine praktiliselt üldse kaudselt karusnahatööstusega seotud ettevõtete tööhõivet, kuna Eestis toodetud karusnahad eksporditakse.(18)
Arvestades karusnahatööstuse hääbumist kogu maailmas ja selle märke ka Eestis, ei ole tervikuna tegu jätkusuutliku tööstusharuga ning seetõttu ei panusta karusloomafarmid oluliselt maaelu jätkusuutlikkusse. Samuti ei ole karusloomakasvatus maal tegutsevatele väiketootjatele tavaliselt ainsaks sissetulekuallikaks – näiteks tšintšiljasid peetakse tihti muu sissetuleku kõrvalt, seega moodustab karusloomakasvatus nende tegevusest ainult osa ning võib väita, et see ei ohusta üldiselt toimetulekut ega maaelu jätkusuutlikkust.(9) Peale selle kavatsevad kuus tšintšiljafarmi üheksast VTA andmetel lähiajal tegevuse lõpetada.
Seoses liha- ja kalatööstuse jäätmete väärindamisega karusloomafarmides leiab Maaeluministeerium, et toidutootjatel tekiksid lisakulud, kui nad ei saaks neist jäätmetest tänu karusloomakasvandustele lahti.(3) Praeguses olukorras, kus karusnahatööstus on hääbumas ja karusloomade arv drastiliselt vähenenud, ei suuda karusloomakasvandused nende jäätmetega nagunii toime tulla.(9) Ajal, mil on saadud aru taastuvenergia kasutamise olulisusest, on heaks ja keskkonnasõbralikuks alternatiiviks loomsete jäätmete käitlemine biokütuseks.
Kokkuvõte – viimane aeg iganenud praktikast loobuda
Eelneva põhjal võib järeldada, et Maaelu- ja Keskkonnaministeeriumi välja toodud murekohad seoses karusloomafarmide keelustamisega ei ole küllaldasel määral põhjendatud, et keelustamise protsessi nende tõttu peatada. Karusloomakasvanduste näol on tegemist metsloomi kitsastes puurides kinni hoidvate asutustega, mis ei suuda tagada vajalikke tingimusi loomade heaolu ja tervise tagamiseks ka seaduses nõutud määral. Karusnahatööstusega kaasnevad laiaulatuslikud keskkonnakahjud, samuti ohustavad farmides levivad haigused Eesti elanike tervist. Majanduslikus mõttes on tegu väljasureva tööstusharuga, mille toetamine pole tänapäeval kuidagi põhjendatud. 2018. aastal Kantar Emori poolt tehtud uuringu kohaselt on 85% Eesti noortest (15-34) loomade pidamise vastu karusnaha saamise eesmärgil, mis näitab taaskord karusnahatööstuse perspektiivitust.
Riigikogu liikmetel on võimalus teha eetiline, keskkonnasõbralik ja majanduslikult tark otsus lõpetada Eestis selle iganenud tööstusharu tegevus ning liikuda vastutustundlikuma ühiskonna poole.
Täna öösel hääletas hääletas Poola parlamendi alamkoda erakorralisel istungil karusloomafarmide keelustamise seaduseelnõu üle. Eelnõu on osa Poola juhtiva erakonna Tõde ja Õiglus esitatud loomakaitseseaduse paketist, mille eesmärgiks on parandada loomade heaolu riigis. Eelnõu läbis Seimi edukalt ning liigub nüüd edasi Poola Senatisse.
Kiired arengud Poola karusnaha tööstuse lõpetamise üle arutamisega said alguse 9. septembril, mil Poola loomakaitsjad organisatsioonist Nähtamatud Loomad Poola avaldasid töötaja filmitud kaadrid Poola suurimast karusloomafarmist. Loomade halvad elutingimused, kannibalism, kitsad puurid ning poolemiljoni pealine loomakari, kelle heaolu eest on pea võimatu hoolt kanda, panid Poola poliitikud kiiresti reageerima. Arutelud karusloomafarmide keelustamiseks Poolas on ka varem agendas olnud, kuid nüüd on protsess üsna kiiresti liikumas edasi seadusemuudatuseks saamise poole.
Poola on maailma üks suurimaid karusnahkade tootjaid, kasvatades ja hukates karusloomafarmides aastas ca 5 miljonit looma karusnaha saamise eesmärgil.
“Näeme, et Poola parlamendi esindajad võtavad loomade julma kohtlemist karusloomafarmides tõsiselt ja tänaöine Seimi hääletuse tulemus näitab, et oleme liikumas õiges suunas, et karusloomafarmid jääksid ajalukku,” kommenteeris Poola Nähtamatute Loomade president Pawel Rawicki.
“Poolas toimuvad positiivsed arengud innustavad meid edasi töötama ka Eestis, kus Riigikogu arutleb lähinädalatel karusloomafarmide keelustamist,” lisas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. “Näeme üha kasvavat toetust eelnõule nii avalikkuse kui Riigikogu liikmete hulgas, mistõttu on lootust arvata, et Eesti liitub pika nimekirjaga riikidest, kes juba on karusloomafarmid keelustanud, et toetada loomade head kohtlemist,” lisas Mering.
Karusloomafarmid on keelustatud Suurbritannias, Hollandis, Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis. Taanis ja Norras on keelustatud rebasefarmid.
Karusloomafarm Góreczkis. Fotod: Nähtamatud Loomad
Nähtamatud Loomad Poolas on paljastanud juba mitmeid aastaid Poola karusloomafarmides valitsevaid elutingimusi. Avaldatud materjalid on saadud farmides läbiviidud uurimiste tulemusena ning on mitmel juhul aidanud päästa loomi kõige hullematest kannatustest. Poola karusnahatööstuse esindajad on alati avaldanud kahtlust materjalide objektiivsuse suhtes. Nende põhiargumendiks on väide, et paljastatud õudusi esineb ainult vanades väikestes perefarmides, millel pole professionaalse tööstusliku loomakasvatusega mingit pistmist. Et tegu on patuoinastega, kes ei esinda kogu karusnahatööstust.
Nähtamatud Loomad on otsustanud vastuseks neile süüdistustele näidata avalikkusele Poola karusnahatööstuse tegelikkust. Järgnevalt on võimalik tutvuda uurimistulemustega Poolas Góreczkis asuva farmi kohta, kus kasvatatakse ameerika naaritsaid ehk minke. Farm kuulub Wojciech Wójcikile, kelle vend on Szczepan Wójcik – Poola karusnahatööstuse keskne kuju, kes on töötanud juba aastaid karusloomafarmide keelustamise vastu.
Poola veterinaarameti andmetel kuulub Wójciki perekonnale Poolas 56 farmi 476st. Tegelikkuses on Wójcikitel ja Poolas üldse palju vähem kasvandusi – näiteks kõnealune hiiglaslik Góreczki farm on veterinaarameti registris 33 farmina kirjas. See on muidugi kunstlik jaotus, kuna tegu on ühe suure taraga ümbritsetud hoonetekompleksiga.
Aktivisti sõnul, kes Góreczki farmis töötas ja uurimist teostas, peetakse seal umbes poolt miljonit looma. Seega ei ole tegemist mitte ainult Poola, vaid ilmselt kogu maailma suurima mingikasvandusega. Sealjuures asuvad farmist juba vähem kui 300 meetri kaugusel elumajad.
Otsides Poola mingikasvanduste töökuulutusi, selgus kiiresti, et Poola tööportaalides on neid väga vähe. Ukraina tööagentuuride veebilehtedel leidus aga rohkem kuulutusi. Tänu Nähtamatute Loomade Ukraina harule õnnestus võtta ühendust Yevheniga – loomaõiguste liikumisega seotud noore aktivistiga, kes nõustus mingifarmi tööle minema.
Yevhen sõitis käesoleva aasta juunis Poola ning pärast COVID-19 tõttu kehtestatud kahenädalast karantiini alustas tööd Góreczki farmis. Ukraina töölised elasid ühes farmikompleksis paiknevas hoones ja üür võeti maha nende niigi kesisest palgast. Veel võeti palgast maha “kahjustuste” kulud – muuhulgas puurikahjustuste eest, kuigi puure toodeti sealsamas asuvas tehases. Vaatamata sellele, et Yevhenil puudus kogemus loomadega, ei saanud ta mingit väljaõpet. Talle anti paar kindaid ja natuke põhiteadmisi igapäevase töö kohta. Ta ei õppinud ülemustelt mitte midagi loomade heaolu ega tööohutuse kohta – kuidas hoolitseda haigete ja raskelt vigastatud loomade eest, millised on tuleohutusreeglid, kuidas teha tööd turvaliselt ja hügieeniliselt.
Paljud farmitöölised tulid Ukrainast nagu Yevhengi. Nad töötasid seitse päeva nädalas, üle 300 tunni kuus. Yevheni teatel ei olnud Góreczki farmis tööl rohkem kui 50 inimest, mis tähendab ühte töötajat 10 000 mingi kohta. Kuna tööülesandeid oli palju, ei jäänud aega selleks, et hoolitseda loomade heaolu eest, ravida haigeid ja vigastatud loomi, eemaldada surnud loomad kiiresti puuridest. Seda kinnitavad õudsed kaadrid, mille Yevhen kahe kuu jooksul jäädvustas.
Farmitööliste elu oli täis ebamugavusi. Palju inimesi ühes toas, pidev sadade tuhandete väikesele alale surutud loomade hais, lõputud kärbseparved tube vallutamas, ja pidev lärm – eriti öösiti. Mingid on kiskjad, kes on öösel väga aktiivsed, nende häälitsused tegid võimatuks rahuliku une pärast rasket, tavaliselt 12-tunnist vahetust. Yevhen kurtis korduvalt iivelduse ja peavalude üle, mida põhjustas sadadest hoonetest tulev hais.
Wojciech Wójciki farmis dokumenteeritud heaoluprobleemidest olid levinuimad sügavad haavad, mida pidevas stressis elavad loomad üksteisele hammustustega tekitasid. Mink on metsloom, keda pole suudetud kodustada, ja looduses elavad nad eraklikult. Kui nad sunnitakse teiste loomadega kitsaid puure jagama, hakkavad nad kiiresti omavahel võitlema. Puuri kõrgemasse ossa pandud toit kukkus tihti loomade peale, mistõttu hammustati üksteist toidujääke otsides. Yevheni jäädvustatud kaadrites on näha palju loomi sügavate avatud haavadega pea ja kaela piirkonnas. Tihti ründasid loomad üksteist ka ilma silmnähtava põhjuseta. Minkidel võimaldati kõrvuti asetsevate puuride tõttu isegi neist eraldatud loomi rünnata, mis juhtus tavaliselt, kui looma jäse või saba rippus üle puurivõre.
Loomadevaheline vägivald viis sageli kannibalismini. Yevhen jäädvustas palju juhtumeid, kus mingid söödi kaaslaste poolt peaaegu tervenisti ära. Kannibalism ja vägivald on farmides niivõrd tavalised, et farmiomanikud nimetavad suveperioodi tihti ‘kannibalistlikuks faasiks’, mis lõpeb varasügisel, kui loomad on juba täis nuumatud, muutuvad laisemaks ja rünnakud on vähem tõenäolised. Taolist käitumist ei ole võimalik ära hoida, kuna seda põhjustab otseselt tööstuslik loomapidamine, mis ei arvesta minkide liigiomaste vajadustega.
Hammustushaavadele ja enesevigastustele lisaks dokumenteeris Yevhen arvukalt silmainfektsioonidega, mürgitusega, krampides, halvatud ja apaatseid loomi. Mitte keegi Yevheni töökaaslastest ei käitunud tema juuresolekul loomadega vägivaldselt. Vahel visati küll minke puuridesse, näiteks vaktsineerimise ajal, ja noored mingid eraldati emadest, aga see oli kiire töötempo tagajärg, mis tööstuslikus loomakasvatuses töölistele peale sunnitakse. Kui mingid võeti puurist välja, siis nad kaitsesid end töötajaid hammustades. Kaitsekindad kulusid äärmiselt kiiresti läbi ja ei toiminud juba mõne päeva pärast hammustuste vastu. Ainus viis hammustusi vältida oligi looma kiirelt puuri viskamine.
Suurimate vigastustega ja haigeimad loomad viidi nn ‘haiglasse’. See hoone ei erinenud millegi poolest ülejäänud farmist, seal lõpetasid lihtsalt nõrgimad loomad, kes ei suutnud tugevamatega võistelda. Kahjuks ei osutatud neile ka ‘haiglas’ arstiabi. Töötajad, kelle kord oli sealt läbi käia, kõigest puistasid haavadele söödakriiti, mis ainult pikendas loomade piinu. Yevhen ei kohanud kedagi, kellel oleks loomaarsti kogemus. Kui loom ei suutnud enam iseseisvalt süüa, hukati ta gaasikambris. Sama juhtus emadega, kes sünnitasid vähem kui viis kutsikat.
Góreczki farmi töötajate ülesanne oli ka puurist põgenenud minkide kinnipüüdmine. Nad ajasid minke treenitud koerte abiga mööda farmiterritooriumi taga, otsides neid urgudest, kaubaaluste alt ja hoonetevahelistelt murulappidelt. Mingid küll põgenesid, aga tulid tihti nälja tõttu tagasi, kui kuulsid toitu laiali jagava auto hääli. Minkidel ehk ameerika naaritsatel on paljudes riikides sissetungiva võõrliigi staatus, nagu ka Eestis, kus nad on viinud euroopa naaritsa väljasuremise äärele. Farmidest põgenenud mingid on kohalikke ökosüsteeme tugevasti kahjustanud, mille tagajärjel kehtib Poolas alates 2018. aastast nõue, et mingikasvandused peavad olema ümbritsetud kahekordse piirdeaiaga. Paljud mingikasvatajad eiravad nõuet tänase päevani.
Loomade põgenemise probleem on hetkel eriti oluline seoses koroonaviiruse pandeemiaga – nimelt on mingid senistel andmetel ainsad farmiloomad, kes on viirusega nakatunud ja seda nii teistele loomadele kui ka inimestele edasi levitanud. Taolisi juhtumeid on dokumenteeritud näiteks Hollandis, kus karusloomafarmide keelustamise otsus oli juba vastu võetud, aga kus nüüd otsustati ohu tõttu inimeste tervisele farmid plaanitust veelgi varem sulgeda.
Nähtamatud Loomad on seisukohal, et professionaalse arstiabi, korraliku ravi ja töötajate väljaõppe puudumine näitab täielikku hoolimatust loomade heaolu suhtes. Farmiomanik on otseselt vastutav Góreczki farmis valitseva süsteemse julmuse eest.
Wojciech Wójcikit nägi Yevhen kahe kuu jooksul vaid ühe korra, kui Wójcik sõitis autoga farmist mööda. Nad ei kohtunud isiklikult – Wójcik ei suhtle töötajatega. Ta on ärimees ja tootja, mitte loomakasvataja. Ta räägib meediaga äärmiselt harva, jättes selle töö vennale, Szczepanile, kes on tegutsenud Poolas juba aastaid karusloomafarmide keelustamise vastu. Seniajani on tema lobitöö olnud nii halastamatu ja tõhus, et tal õnnestus mõjutada valitsevat erakonda 2017. aastal arutlusel olnud karusloomafarmide keelustamise eelnõust tagasi tõmbuma.
Karusnahatööstus ei võimalda teada saada, millisest farmist pärineb karusnahk poeriiulil olevas tootes. Mingi- ja rebasenahku müüakse oksjonikeskustes, peamiselt Kopenhaagenis, Torontos, Hiinas ja Helsingis. Arvestades, et Poola on maailma suuruselt kolmas karusnahatootja, võib eeldada, et väga paljud karusnahksed tooted poodides üle maailma pärinevad Poola farmidest, kaasa arvatud Góreczkist.
Nähtamatud Loomad Poolas esitas uurimise järel süüteoteate võimaliku loomapiinamise kohta, mis on juba prokuratuuri jõudnud. Pärast materjali avalikustamist kuulutas Poola valitseva erakonna Tõde ja Õiglus juht välja pressikonverentsi, kus teatas loomakaitse eelnõupaketist, millega keelustataks Poolas karusloomafarmid.
Karusloomafarmide keelustamise küsimus on ka Eestis aktuaalne, kuna Riigikogu menetleb sel sügisel Nähtamatute Loomade rahvaalgatust karusloomafarmide tegevuse lõpetamiseks. Seaduseelnõu vastuvõtmisel muutuvad Góreczki farmis toimuvad õudused Eestis võimatuks.
Täna kell 14.00 arutab Riigikogu maaelukomisjon rahvaalgatust karusloomafarmide keelustamiseks. Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad algatatud petitsioon kogus suurima arvu digiallkirju, mis kunagi Eestis Riigikogule esitatud on.
Eesti karusnahatööstus on viimaste aastatega jõudnud kokkuvarisemise äärele – tööstus on kahanenud ca 90% nii loomade arvu kui töötajate poolest ning pakub tööd vaid alla 10 inimestele ning see arv on iga kvartaliga vähenemas. Naaritsakasvatus on Eestis lõpetatud ning senisest 9 tšintšiljafarmist on 6 Veterinaar- ja Toiduameti andmetel lähiajal uksi sulgemas – kunagisest 200 000 loomast on järel vaid 2000.
Maaelukomisjoni istungil esinevad rahvaalgatuse esindajad Nähtamatutest Loomadest ettekandega, millele järgneb arutelu, kus osalevad kutsutud karusnahatööstuse esindajad ning Maaeluministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad.
“Maaelukomisjoni arutelu on oluline, et ligi 10 aastat arutatud probleem liiguks lähemalt lahendusele ja positiivsele seadusemuudatusele,” kommenteeris Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. “Toetus karusloomafarmide keelustamisele on iga aastaga kasvamas. Värske mõtteviis, mis väärtustab loomade heaolu üle ebavajaliku luksus-nišitoote on Eestis selgelt kanda kinnitanud. Ka Riigikogu liikmete hulgas on toetus karusloomafarmide keelustamisele rekordkõrge – seega lootus, et sel sügisel juhtub Eestis midagi väga head ja karusloomafarmid keelustatakse, on paljude inimeste hulgas väga kõrge,” lisas Mering.
