Käsitöö kondiitrikoda Reval Kondiiter teatas, et kasutab oma toodangus vaid puurivabade kanade mune. Reval Kondiiter lisas, et nii on kanad õnnelikumad – ja meie ka. Nähtamatud Loomad nõustub ja ei saakski olla tänulikum!
Reval Kondiiter loodi 2008. aasta kevadel ning nende tootesortimenti kuuluvad pagaritooted, mida turustatakse küpsetatult ja sügavkülmutatult; kondiitritoodetest tordid, minikoogid, koogid, keeksid ja küpsised.
Lisaks valmistavad nad erinevaid hooajatooteid, näiteks jõulutooteid, vastlakukleid, munadepüha tooteid jne.
Reval Kondiiter toob oma kodulehel välja, et kõik nende tooted on valmistatud käsitsi ja suure südamega. Lisaks kasutavad nad nüüdsest ka ainult vabalt peetavate kanade mune. See on suurepärane uudis ning suur samm kanadele nende eluolude paranemise poole. See on samm parema maailma poole!
Täna avaldati kaadrid EGGO kaubamärgi all tuntud Eesti suurimast puurikanalast, kus töötajad tapavad kanu õhupüssilaskudega. Kanade heaoluga tegeleva organisatsiooni Nähtamatud Loomad presidendi Kristina Meringu sõnul on tegu ebaseadusliku ja eelkõige väga julma loomade väärkohtlemisega, mis vajab selget hukkamõistu riigiametite poolt.
Kuna Eesti suurimas puurikanalas avastati kevadel inimtervisele ohtlik salmonellabakter, otsustati osa farmi kanadest gaasitades hukata. Kokku on farmis kuni 330 000 kana, haiguspuhangu tõttu hukati neist 55 000. Kuna osad linnud pääsesid puuride vahele liikuma, otsustati humaanse kinnipüüdmise asemel kasutada töödejuhi korraldusel õhupüssist tulistamist.
“Selline käitumine loomade suhtes on vastuvõetamatu. Lisaks sellele, et puurisüsteemides ei saa kanad väärikalt elada, näitavad kaadrid, et neilt võeti ka ära võimalus väärikale ja piinavabale surmale,” sõnas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering, lisades, et Eesti Loomakaitse Liidu avalikustatud videod juhivad tähelepanu puurikanalate ebaeetilisusele laiemalt.
Veterinaaride läbiviidud uuringud on näidanud, et kanade puurispidamissüsteemis on suurem tõenäosus salmonella levikuks võrreldes puurivabade süsteemidega. Kuna kanu on puurisüsteemis kümneid tuhandeid väga kitsal alal puurides koos, suureneb ka haigustekitajate leviku tõenäosus. Ühes puuris on koos keskmiselt 60 kana ja ühe kana kohta on ca A4 suurune ruum. Sellest lähtuvalt on inimtervise huvides mõistlikum eelistada puurivabu mune.
Ruumikitsikusest tulenevalt tekivad puurikanadel psühholoogilised probleemid ning nad hakkavad üksteist ruumipuuduse tõttu nokkima. See tekitab nende õrnadele kehadele vigastusi. Samuti hõõruvad kanad kitsastes tingimustes elades vastu üksteist ning traatpuuri võret, mille tagajärjel nad võivad kaotada osa sulestikust.
Nähtamatud Loomad alustas juunis toetusallkirjade kogumist, et peatada tapale saadetavate elusloomade vedu Euroopa Liidu välistesse riikidesse. Tänaseks on petitsiooni allkirjastanud 14 000 inimest.
Eesti loomakaitsjad avaldasid koostöös organisatsiooniga Animals International hiljuti kaadrid, kuidas Leedu ja Ukraina veiseid Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika tapamajades piinarikkalt ilma uimastamata tapetakse. Kuna ka Eesti saadab igal aastal tuhandeid loomi sarnastesse sihtkohtadesse, nõuavad loomakaitsjad, et Eesti valitsus selle veo peataks.
foto: Animals International
“Oleme nii tänulikud kõigile, kes meie kampaaniat toetasid – on rõõm näha, kui paljudele inimestele lähevad farmiloomade kannatused korda,” kommenteeris Nähtamatute Loomade kampaaniajuht Triin Lutsoja. “Anname endast parima, et loomad ei peaks enam nii kurnavat teekonda läbima, ainult et jõuda sihtkohta, kus nende tegelikud piinad alles algavad,” lisas Lutsoja.
Ka Eesti Veterinaar- ja Toiduamet on petitsiooni osas toetaval seisukohal.
“Loomade vedu kätkeb endas palju heaolu riske ning siinkohal toetan Nähtamatute Loomade kampaaniat juhtida tähelepanu tegelikule olukorrale. Paraku nii pikkade vahemaade ja väljaspool Euroopa Liitu kehtivate madalamate heaolustandardite tõttu ei suuda me tihti tagada meie loomadele vajalikku heaolu elu lõpuni, ” sõnas Eesti Veterinaar- ja Toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Harles Kaup.
Nähtamatute Loomad plaanib anda kogutud allkirjad üle Maaeluministeeriumile, nõudes, et valitsus peataks tapale saadetavate elusloomade veo Euroopa Liidu välistesse riikidesse, kus piisavad loomakaitseseadused puuduvad.
AS Prisma Peremarketid teatas otsusest loobuda puurikanade munade müügist 2026. aasta lõpuks. Otsus sündis emafirma, Soome kaubanduskontserni S-Grupi eeskujul, kes kuulutas puurivaba suuna välja tänavu juunis.
Prismaga pikalt läbirääkimisi pidanud loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad sõnul tõstab jaeketi otsus loomade heaolu pjedestaalile.
”Tänu Prismale on 40% Eesti jaesektorist teatanud otsusest minna üle puurivabadele munadele, mis vähendab loomade kannatusi märkimisväärselt. Soovime õnne ka põhjanaabritele – puurikanamunadest loobus Soome viimane jaekett,” kommenteeris töövõitu Nähtamatute Loomade korporatiivsuhete juht Sirly Meriküll.
Prisma sõnul põhineb otsus nii klientide ostukäitumise muutusel, grupi vastutustundliku kaubanduse põhimõtetel kui ka üldistel rahvusvahelistel trendidel. Koostöös Eesti tootjatega soovib Prisma laiendada juba praegu alternatiivsete toodete valikut, et tagada 2026. aastaks üleminek puurikanamunade vabale sortimendile.
“Prisma teeb tööd, et tarbijaid alternatiivsetest kanapidamise viisidest teavitada ja tootjatega tulevaste sammude osas läbi rääkida, et saaksime emafirma poolt otsustatud põhimõtte kohaselt käituda ja samuti 7 aasta pärast puurikanade munadest loobuda,” seisab AS Prisma Peremarketite ametlikus pressiteates.
Hetkel on Eesti Prismades enamik müüdud munadest puurikanade munad, kuid inimeste teadlikkus munade päritolu kohta tõuseb pidevalt: 2016. aastal ostis puurivabu mune 2,3%, praegu ligi 5% inimestest.
Lisaks Prismale on Eesti jaekettidest otsustanud puurikanade munadest loobuda ka Rimi, Maxima ja Stockmann.
Vastuseks Postimehe Tarbija portaalis ilmunud munatootja DAVA Foodsi juhatuse liikme Vladimir Sapožnini kommentaarile, et Eesti inimene ei hooli kanade heaolust vaid ainult hinnast, sõnab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatute Loomade president Kristina Mering, et eestlane hoolib küll.
“Kantar Emori eelmise aasta lõpus läbi viidud uuringust selgus, et ligi 70% eestlasest ei poolda kanade puuris pidamist ning ligi 60% soovib, et munakanade pidamine kitsastes traatpuurides oleks lausa seadusega keelatud,” kommenteeris Mering. “Neid muutuvaid väärtushinnanguid ei saa tootjad enam eirata – see pole enam mingi väikese seltskonna mure.”
Suurim probleem lasub Meringu sõnul tarbijaid eksitavates lausetes munakarpidel. “Tarbija näeb munade pakendil säravaid lauseid nagu “Õnnelike kanade munad”, “Number üks munad,” kui munal olev tempel paljastab, et tegemist on hoopis number 3 märgistuse ehk tööstuslikult kasvatatud puurikanade munadega,” sõnas Mering. “Tarbijaid ei saa süüdistada tootja usaldamises.”
Meringu sõnul on aeg, et tootjad eesotsas Eggo kaubamärki kasutava suurkorporatsiooni DAVA Foodsiga võtaksid vastutuse loomade heaolu eest.
“Munakanade olukord väärib meie tähelepanu, kuna need õnnetud loomad, kes peavad oma elu veetma umbes A4 suurusel pinnal, on väga haiged, stressis ega saa isegi tiibu sirutada. Eesti inimene seda kindlasti ei toeta,” lisas Mering lõpetuseks.
Toidupoes ringi kõndides jõuab nii mõnigi meist lõpuks munaleti juurde.
Seal võib lausa silme eest kirjuks minna, sest valik on väga suur! Tihtipeale
valib inimene just kõige odavama munakarbi, millel jooksevad sageli illustreeritult
ringi „õnnelikud kanad“, ning kõnnib
pikemalt mõtlemata edasi. Tavaliselt on too odavaim karp mune pärit aga
puurikanalast ning on nõnda odav põhjusega. Siinkohal tuleks endale meelde tuletada tõsiasja: kui
toode on odav, on tema tootmise pealt mingites aspektides kokku hoitud.
Puurikanade munade puhul on seda tehtud just loomade heaolu arvelt. Toome siin
artiklis välja 5 kõige suuremat põhjust, miks tasuks puurikanade munad
kindlasti ostmata jätta ning miks eelistada kasvõi kõrval olevat mõni sent kallimat
õrrekana muna. See on väikseim asi, mida me tarbijatena teha saame, et
munakanade elu paraneks.
Kanad ei saa terve oma elu jooksul kunagi vabalt liikuda. Nende igapäevane reaalsus on veeta terve oma lühike, kuid piinarikas elu kitsas traatpuuris. Loomakasvatajad on toonud välja isegi seisukoha, et kui kana saab liikuda, kulub tema sööda peale rohkem ressurssi ning teda on sellevõrra kallim ülal pidada. Iga elusolend peaks aga saama liikuda! Kui puurikanalates hoitakse kokku lausa nii ilmselge isikliku vajaduse pealt, nagu liikumisvõimalus, ei peaks sellise tootmisviisi mune kindlasti ostma ja toetama.
Puurid on kanade jaoks ebainimlikult kitsad. Puurikanalas on seadusega lubatud pidada ca 60 kana ühe m² kohta. Reaalsuses tähendab see seda, et igale kanale on lubatud laias laastus ühe A4 paberi suurune ala. Klaustrofoobiline, kas pole?
Kanad ei näe kunagi päevavalgust. Kanadele vajalikku öö- ja päevavalgust imiteeritakse puurikanalas lambivalgusega ning päris päikesevalgust ei näe ega tunne nad mitte kunagi. See tähendab, et nad ei saa omandada ka eluks vajalikku D-vitamiini, mis kanduks edasi ka kanamunasse, muutes selle rebu kollasemaks. Samuti kujutage ette, kuidas on elada mitte kordagi päikesevalgust või -soojust tundmata!
Nokkade kärpimine ilma tuimestuseta. Kuna väga kitsastes tingimustes elades kannatab kana psüühika ning nad ei saa isegi tiibu välja sirutada – liikumisest rääkimata – on puurikanade seas levinud kannibalism. See tähendab seda, et kanad hakkavad kitsastes puurides üksteist nokkadega vigastama. Selle ennetamiseks lõigatakse neil tibudena u 1/3 nokka spetsiaalsete tangide vahel maha. Kogu protseduur toimub ilma tuimestuseta ning on kanale füüsiliselt ja vaimselt äärmiselt valus.
Kanadel puudub võimalus muudele liigiomastele tegevustele. Tiibade sirutamine, liivavannide võtmine, siblimine või lausa liikumine suuremal kui A4 paberi suurusel alal – kõiki neid tegevusi on puurikanadel võimatu kunagi kogeda. Liivavannide võtmine on kanadele aga lausa eluliselt vajalik tegevus, sest linnud puhastavad end niiviisi. Kas kujutaksite ette, et te ei saa end kunagi pesta? Kitsastes puurides kuuekümnekesi tihedalt üksteise vastas elades ning end mitte kunagi pesta saades levivad kanade seas mitmed haigused ja bakterid.
Võttes arvesse ülalmainitud põhiprobleeme just puurikanalates, on üsna selge, et seal elavatel kanadel on
kõige liigivaenulikum ja kannatusterohkem elu võrreldes teistest
pidamissüsteemidest pärit kanadega. Kui me eelistame puurivabadest süsteemidest
pärit mune, ei toeta me siin artiklis kirjeldatud kanade julma kohtlemist ning
kogu süsteem saab muutuda humaansemaks. Kui kahaneb nõudlus puurikanade munade
järgi, näevad ka tootjad, et inimestele läheb antud teema korda ning nad
muudavad oma kanade ülalpidamisviise. Seega on meil tarbijatena ülimalt oluline
meeles pidada, et makstes poes veidi rohkem munade eest ning eelistades
puurivabasid mune, ei ole me vähemalt panustanud sellesse julma loomade
pidamisviisi, nagu seda on puurisüsteemidega kanalad.
Kui tarbijate eelistused muutuvad ning
puurisüsteemid lõpuks meie maailmast kaovad, ühtlustuvad ka hinnatasemed eri
pidamisviisidest pärit munade vahel. Seda trendi on näha igal aastal kasvamas –
aina enam ettevõtteid läheb üle puurivabade munade kasutamisele või müügile
ning seetõttu kaovad need tarneahelast. Taanis, Saksamaal ning Austrias on juba
100% jaekettidest üle läinud vaid puurivabade munade müügile. Näitame
tarbijatena üheselt, et me ei toeta selliseid kanade pidamisviise, nagu puurikanalates! Puurid minevikku!
Winston Churchill kirjutas 1931. aastal essee „50 aasta pärast”, kus ta nendib, et selle aja vältel lõpetame me absurdsuse kasvatada terve kana vaid selle jaoks, et süüa tema koiba või rinda. Churchill osutab, et selle jaoks luuakse mõistlikumad viisid, kuidas kasvatada liha tehnoloogia vahendusel loomadest eraldi.
Churchill oli 30ndatel oma mõtetega küll veidi ajast ees nagu paljud suured mõtlejad ikka, kuid see ei vähenda kuidagi selle idee aktuaalsust täna, kui oleme sellise toidutehnoloogia massilise leviku ukselävel.
USA ja Euroopa teaduslaborite eestvedamisel on viimase kümnekonna aasta jooksul laboriliha ehk puhta liha väljaarendamises toimunud suured edusammud.
Tehnoloogia põhimõte ise on üllatavalt lihtne – loomalt võetakse vereprooviga tüvirakud. Need rakud pannakse laboris kasvama toitainerikkasse kasvukeskkonda, kus need hakkavad paljunema samamoodi, nagu nad teeks seda looma kehas kasvades. Laboris kasvab samasugune loomalihas nagu looma seeski, samas toimub see kõik ilma vajaduseta selle jaoks globaalselt miljardeid farmiloomi tööstusfarmide kitsikuses pidada ja tapamajja viia.
Sellise lihatootmise ökoloogiline jalajälg on võrreldes tööstusliku lihatootmisega uskumatult väike. Laboriliha tootmiseks kulub 99 protsenti vähem maad, 96 protsenti vähem vett, 45 protsenti vähem energiat ning see toodab 96 protsenti vähem kasvuhoonegaase (Harvard Political Review). Suur osa ressursside kokkuhoiust tuleneb väga nutikast optimeerimisest – selle asemel, et kasvatada sarved, soomused, sõrad, luud ja kõõlused, mis on energiakulukad ja mida söögiks ei tarvitata, kasvatatakse laboris ainult vajalik lihakude, mille baasil erinevaid toidutooteid valmistada saab.
Kui 2013. tutvustati maailma esimest laboritingimustes valmistatud lihapalli, maksis see 300 000 dollarit. Laboriliha arendamisega tegelevate teadurite sõnade põhjal võib aga öelda, et puhta liha hind on langenud ka selle ajaga, mil sa selle artikli lugemise lõpetad. Eesmärk on, et laboriliha oleks odavam kui tavapäraselt tööstusfarmidest tulev liha ja viimaseid arenguid vaadates tundub see lähima kümne aasta jooksul isegi realistlik.
Euroopas tegutsev Mosa Meat lubab lähiaastatel puhta liha burgeri turule tuua hinnaga 10 dollarit burger ja sealt edasi hinda langetada tehnoloogia arenguga käsikäes. 8,9 euro eest on võimalik õige pea saada burger, mille tootmiseks kuluv ressurss on vähendatud pea väiksema võimalikuni, mis maitseb samamoodi kui liha, sest see ju ongi liha ja millega ei pea kaasnema kellegi näpuviibutust lihasöömise ebamoraalsuse osas, kuna selle jaoks ei ole ühtegi looma tapetud.
Veel enam – Uma Valeti Ameerika ettevõttest Memphis Meats, kes teiste hulgas praegu puhast liha välja arendab, on elukutselt kardioloog ja esimese poole oma elust opereeris ameeriklasi, kel ebatervislikust toitumisest südame- ja veresoonkonnahaigused tekkisid. Nüüd on see südamearst võtnud südameasjaks vähendada nende haiguste tekkepõhjust ja teha puhas liha ühtlasi tervislikumaks traditsioonilisest lihast. Kuna see kasvab laboris teadlaste valvsa pilgu all, on neil võimalik sekkuda laboriliha toitainelise koostise arendamisse. See oleks väga oluline areng nii Ameerikas kui Euroopas, kus süüakse riiklikest toitumissoovitustest tunduvalt rohkem liha (Eestis süüakse näiteks kaks korda rohkem liha kui Tervise Arengu Instituut soovitab).
Eesti vaatenurgast on eriti tore mõelda, et ka meie oma teadlane on ühes USA idufirmas puhta liha arendamisega tegelemas. Finless Foods, mis arendab maailma kalavarude kaitseks laboritingimustes kalatooteid, palkas hiljuti Mariliis Holmi üheks teaduriks, kes selle innovaatilise toote arendamisega tegeleb. Holm tuleb muuhulgas selle aasta oktoobris ka Eestisse konverentsile Food Innovation Summit oma tegemistest rääkima.
Toit on teema, mille tähtsus kunagi väheneda ei saa, pigem vastupidi – kasvava populatsiooniga planeedil peame üha enam optimeerima selle tootmist ja sellele kuluvaid ressursse. Sellest lähtuvalt on ainult hea meel jälgida puhta lihaga seonduvaid arenguid, mis justkui toovad ühisele ristmikule kõik erinevad vaatenurgad kokku. Meil on tagatud maitsenaudingud ja vanad head tuttavad toidud; meil on keskkonnamõjud minimeeritud; loomade heaolu ei ole enam murekohaks ja ühtlasi saame ka toidu tervislikkusele rohkem tähelepanu pöörata.
Kõlab nagu lausa liiga hea, et olla tõsi? Tahaks loota, et seepärast meid Homo Sapiensiks kutsutaksegi – meie kognitiivne areng annab meile potentsiaali ja võimalused, et arendada välja selliseid geniaalseid leiutisi, mis nii meie enda kui ka teiste liikide heaoliu siin planeedil tunduvalt parandavad.
Luksuslik ning uus hotell Võrus – Georgi Hotell – teatas, et loobub puurikanade munadest kasutamisest oma menüüs. Tegemist on Võru kesklinnas peatänaval asuva ajaloolise hoonega, mis on renoveeritud luksuslikuks boutique hotelliks.
Puurikanade munade kasutmisest loobumine on väike samm ettevõtete, kuid tohutult suur samm kanade jaoks! Seda sammu astudes saavad ettevõtted näidata end kui vastutustundlikku ettevõtet ning olla uue tõusva trendi esileeris.
Aitäh, Georgi Hotell, et näitad head eeskuju loomadest hoolimisel!
Koerad ja rebased kuuluvad mõlemad koerlaste sugukonda ning kuigi rebased ei ole kohastunud inimestega koos elama, on neil kahel liigil siiski palju sarnasusi.
Lisaks sellele, et rebased on sarnaselt koertega väga intelligentsed ja tundevõimelised loomad, võib paljudele tulla üllatusena, et ka nemad hauguvad ning võivad isegi rõõmust saba liputada.
Selleks, et saada paremini aimu koerlaste psühholoogiast ning läbi selle mõista, millise psühholoogilise mõjuga võib olla rebasele veeta kogu elu karusloomafarmis, vestis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad juttu tunnustatud koeratreener Kati Ernitsaga.
Milline on koerlaste normaalne käitumine ja mis juhtub, kui ta ei saa oma liigiomaseid vajadusi rahuldada?
Igal liigil on omad spetsiifilised loomulikud käitumismustrid ja vajadused. Kui loom ei saa elada loomulikus keskkonnas ja praktiseerida liigile omast käitumist, on ta suure tõenäosusega stressis ja pingeseisundis. Distantsid ja tempo võivad liigiti olla erinevad, aga vajadus füüsiliselt olla aktiivne ning saada uusi kogemusi on kõikidel koerlastel ühine.
Kas sa oled kokku puutunud koertega, kes on sunnitud terve elu elama lühikese keti otsas? Mis juhtub nende vaimse ja füüsilise tervisega?
Kui koera hoitakse keti otsas, tekib tal enamasti tohutult üleliigset füüsilist energiat. See tähendab, et looma keha on pidevalt pinges. Pingeseisund on ebamugavusseisund. Sageli hakkavad koerad siis käituma viisil, mis inimesele ei meeldi: hauguvad, kaevavad, lõhuvad elamist või muutuvad agressiivseks. On ka juhtumeid, kus selleks, et koer ei saaks elamist lõhkuda, pandi ta puuri. Puuris olles ta siis hakkas iseennast lõhkuma – lakkus ja näris oma käpad veriseks. Just sellise pinge all peavad elama karusloomad.
Rebane karusloomafarmis
Uuringud näitavad, et karusloomafarmides on väga tavaline, et loomad vigastavad ennast või teisi, muutuvad apaatseks või teevad pidevalt ühesuguseid ilma kindla eesmärgita liigutusi. Kas oled ka koertel sellist käitumist täheldanud?
Jah, ka koertel esineb nn sundkäitumist. See viitab alati looma stressiseisundile. Teatud käitumisviisid aitavad looma kehal vallandada heaoluhormoone ning seetõttu hakkavad nad seda kasutama pingeseisundi muutmiseks. Eriti kui põgenemine, mis oleks sageli esmane valik, ei ole võimalik.
Mis juhtuks koera vaimse tervisega, kui ta peaks terve elu veetma 0,8 m2 puuris nagu rebased Eesti karusloomafarmides?
Puuris oleks koer pidevas stressiseisundis ja pikaajaline stress toob omakorda kaasa mitmeid füüsilise tervise hädasid. Suure tõenäosusega täispikka elu paljud loomad ei elaks.
Kas sa usud, et karusloomafarmid suudavad pakkuda rebastele, naaritsatele ja tšintšiljadele liigiomaseid või sellele lähedasi aktsepteeritavaid elutingimusi?
Ei usu. Liikumine on koerlastele samasugune baasvajadus nagu söök või korras füüsiline tervis. Samuti vajab iga loom uusi kogemusi. See on elu loomulik osa. Puuris elamine ei ole loomulik. Igaüks võiks mõelda, kas loomade heaolu hinnaga tasub oma elukvaliteeti tõsta, kui meil on olemas tänapäeval tohutult palju alternatiive samu hüvesid endale saada. Enamus inimestel on riideid ilmselt rohkem, kui nad päriselt vajavad.
Hurraa! Nähtamatutel Loomadel täitus teine tegutsemisaasta. Vahepeal on korda saadetud palju ning oleme kasvanud jõudsalt: tänaseks on meie tegevusse kaasatud ligi 70 vabatahtlikku ja organisatsioonis töötab varsti 8 täistööajaga töötajat, kes näevad iga päev vaeva, et farmiloomade olukord paraneks.
“Peame oluliseks, et meie tegevus oleks võimalikult tõhus – tahame piiratud ressurssidega ellu viia võimalikult palju positiivset muutust loomade heaks,” selgitas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. “Tänu heale eeskujule saame ka teisi heategevusorganisatsioone aidata suurema kulutõhususe poole liikuda, et rohkem muutust ühiskonnas esile kutsuda,” lisas Mering.
Siin on meie kolm suurimat saavutust seni:
Kolmandik Eesti jaesektorist loobub puurikanamunadest
Kanade heaolu on üheks Nähtamatute Loomade keskseks valdkonnaks. Läbi läbirääkimiste ettevõtetega ning avalikkuse teavitamise on tänaseks teatanud puurikanade munade loobumisest 34% Eesti jaesektorist, sealhulgas populaarsed supermarketid nagu Rimi, Stockmann ja Maxima.
“Munakanad on ühed halvemini koheldud loomad maailmas, kuna enamus neist veedab oma piinarikka elu puurides, kus neil on umbes A4-paberilehe jagu ruumi,” sõnas Nähtamatute Loomade kanade heaolu kampaaniajuht Sirly Meriküll. “Seega on meil suurim rõõm teha koostööd ettevõtetega, kes aina loomasõbralikumas suunas liiguvad,” lisas Meriküll.
Taimse Teisipäeva kampaaniaga on liitunud üle 50 restorani
Nähtamatud Loomad veavad eest ka üleriigilist rahvatervise kampaaniat Taimne Teisipäev, millega on praeguseks hetkeks liitunud üle 50 restorani üle Eesti, nende hulgas Vapiano, Tokumaru, Sushi Plaza ja Mamo. Kampaania eesmärgiks kutsuda inimesi korra nädalas üles eelistama taimset toitu ning seeläbi hoolima oma tervisest, loomadest ja keskkonnast.
Karusloomafarmidest pääsenud naaritsad said uue kodu
Kuna Nähtamatud Loomad on osa Euroopa koostöövõrgustikust Anima International, kogusime tänavu märtsis toetust ka karusloomafarmidest pääsenud naaritsatele varjupaiga rajamiseks Poola. Eesti inimesed annetasid toetuseks üle 1500 € ning nii saigi varjupaik koos basseinide ja mängualaga avatud.
“Oleme südamest tänulikud meie toetajatele, kes loomade heaks nii palju panustavad. Naaritsad Nora, Pärl ja paljud teised on oma uues kodus väga õnnelikud ning loodame sulgeda peagi julma karusnahatööstuse ka Eestis,” kommenteeris Nähtamatute Loomade karusloomafarmide keelustamise kampaaniajuht Merit Valge.
Tule tähista koos meiega!
Täna õhtul, 20. juunil kell 18.00 on kõik oodatud tähistama Nähtamatute Loomade sünnipäeva tasuta üritusel Õpetajate Majas. Rohkem infot leiad SIIT.
