Vanus: ~4 aastat Sugu: emane Suurus: keskmine Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud
Saarale ei paku teiste koertega mängimine huvi, ta on täielikult inimesele orienteeritud. Saara on näidanud ka oma jahiinstinkti aias tiibu puhkava varese suunas sööstes. Rihma otsas kõnnib väga rahulikult ja ükskord loodusesse jalutama pääsedes tuleb rihm alati nimetatud jahiinstinkti tõttu küljes hoida. Kuulab hästi sõna ning soovib väga inimesele meele järele olla. Saaraga on vaja tegeleda, et ta tunneks end ka üksi koju jäädes mugavalt ning ei oleks oma toidu osas liialt kaitsev.
Vanus: ~4 aastat Sugu: emane Suurus: suur Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud
Tarmukas husky-tüüpi Mila ootab juba aega, kui saaks joosta üle väljade. Ilmselgelt meeldiks talle ka mägedes matkata, sest ronib karantiinikodus oleva mängumaja katusele, paneb esikäpad käsipuu peale ja vaatab kaugustesse. Mila tahab väga õppida ning vajab palju tegelemist ja liikumist värskes õhus. Sobib hästi kaaslaseks pikkadele matkadele.
Vanus: ~1 aasta Sugu: isane Suurus: suur Tehtud protseduurid: kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud
Blacky on vapper koer, kes pidi pärast Eestisse saabumist 3 nädalat loomakliinikus oma elu eest võitlema. Blacky on nii välimuselt kui iseloomult labradorilaadne – talle meeldivad väga inimesed ja paid ning tal on väga palju energiat.
Blacky uue omaniku üheks väljakutseks saab talle rahunemise ja keskendumise õpetamine. Ta on energiline, armastab liikuda, aga oskab väsinuna ka rahulikult omaette pikutada. Paistab, et Blacky teiste loomadega kokku ei sobi.
24. veebruaril, Eesti Vabariigi 104. sünnipäeval algas Ukrainas sõda. Kogu Nähtamatute Loomade tiim valutas südant Ukraina inimeste pärast, loomakaitseorganisatsioonina aga tõusis meie prioriteediks kiiresti ka Ukraina loomade olukord. Kuna Nähtamatud Loomad tegeleb eelkõige farmiloomade heaoluga, võtsime ühendust Ukraina farmiloomade turvakoduga Shelter Ugolyok, et uurida nende olukorra, murede ja vajaduste kohta, millega Lõuna-Ukrainas Hersonis silmitsi seisti.
„Olud on loomulikult ärevad. Kogume annetusi, et nii enda kui ka loomade eest hoolitseda. Oleme hakanud varjupaika tooma ka neid loomi, kes on tänavatele sattunud. Neid on väga palju… Ja nende hulgas pole mitte ainult kassid ja koerad, vaid ka muud väiksemad farmiloomad,“ räägib telefonikõnes ärev Alexandra Levitska, Ugolyoki asutaja ja omanik.
Autor: Shelter Ugolyok
Mõneks ajaks kadus varjupaigas elekter, töötajad olid päevi söömata ning varjupaigast kõigest 300 meetri kaugusel plahvatasid pommid. Levitska kirjeldas, et ka loomad olid hirmunud ja ta andis endast kõik, et nende jaoks rahulikuks jääda.
Meie tiim reageeris kiiresti – loetud päevadega tehti mitmeid üleskutseid sotsiaalmeedias, jagati uudiseid lähedastega ning äratati ka Eesti ettevõtete tähelepanu, et leida viis, kuidas sulelisi-karvaseid kaugel Ukrainas aidata. Eesti inimeste süda tuksus meie omadega samas rütmis ja meel mõlkus samadesse koledatesse paikadesse, sest vaid mõne päevaga kogusime 244 eraisiku ja kuue ettevõtte annetuste abil 5000 eurot Ugolyoki toetuseks ning panime oma imeliste toetajate panuse teele. Kirjeldamatu tänu kõikidele inimestele, kes olid valmis mõtlema neile kaitsetutele ja hirmunud loomadele, kes kriisiolukordades paraku alati tagaplaanile jäävad. Nähtamatute Loomade tiimi poolt maailma suurim aitäh!
Selle raha eest osteti loomadele ja töötajatele süüa, ravimeid ja muud eluks vajalikku, et hoida sõjatingimustes turvakodu võimalikult efektiivselt funktsioneerimas. Levitska tunnistab, et olukord on jõudnud kriitilise piirini, evakueerimine oleks ainuõige, kuid nii mahukas ettevõtmine ei ole sõjakoldes paraku praegu võimalik. “Ma loodan, et presidentide läbirääkimised toovad mingisuguseid tulemusi. Kui ei, siis mõtleme edasi, mis saab,” räägib Levitska kõva südamega.
Autor: Shelter Ugolyok
Ugolyoki töötajad ja vabatahtlikud olid ja on siiani väga keerulises olukorras. Suurtes tööstusfarmides ei jää töötajatel muud üle kui põgeneda ja loomad maha jätta. See on kohutav otsus, mille ette inimesed sõjaolukorras asetatud on ja mille tulemusena võib kaasneda tõsiseid keskkonnakatastoofe. Tuhanded loomad jäävad farmidesse kinni ning surevad piinarikkasse surma nii õhu-, toidu- kui veepuuduse tõttu. Farmiloomade turvakodu töötajad ei saa endale selliseid otsuseid lubada – nemad teevad oma tööd armastusest loomade vastu ega saa neid kaitsetuid olendeid lihtsalt saatuse hooleks jätta.
Suuri loomi, näiteks lehmi, hobuseid ja lambaid, on tohutult keeruline evakueerida, ja nii oligi rahaline annetus parim, mida sellises olukorras omalt poolt pakkuda saime. Levitska sõnul tõusid Ukrainas peale esimesi sõjapäevi hinnad kolmekordseks, mis tegi keeruliseks nii töötajate kui loomade toitmise. Siiski suutsid nad aidata ka teisi varjupaikasid, kellel said toit ja vajalikud ravimid veelgi varem otsa kui neil.
Autor: Shelter Ugolyok
Levitska asutas Ugolyoki aastal 2013 ning selle ajaga on leidnud kodu või saanud päästetud sadu lehmi, lambaid, eesleid, kasse-koeri jne, kes on hädasti vajanud inimeste headust. Enamasti satuvad Ugolyoki loomad, kellega on midagi traumaatilist juhtunud, näiteks vigastada saanud võidusõiduhobused, kes ei suuda enam raha sisse tuua ja oleks muidu hukatud, sead, kelle toitmiseks omanikel enam raha polnud jpt.
Mitme asukohaga üle Ukraina on Ugolyok äärmiselt suur farmiloomade turvakodu. „Esimene loom, kelle päästsin, oli hobune. Ühest hobusest sai peagi kolm, sellele järgnesid mõned lehmad ja koerad ja nii need numbrid kasvasid, kuni ühest varjupaigast tekkiski kolm,“ räägib Levitska, kuidas ta farmiloomade aitamiseni jõudis.
Alexandra Levitska on näidanud üles enneolematut vaprust ja südikust, hülgamata oma loomi ning seades nende vajadused koos enda ja oma töötajate omadega samale pulgale. Need niigi traumeeritud ja juba korra inimeste poolt hüljatud loomad on heades kätes. Nähtamatute Loomade tiimil on rõõm, et saime anda oma panuse, et Ugolyoki farmiloomade varjupaiga koormat veidigi kergendada.
Reedel, 4. märtsil saatis Nähtamatud Loomad Eestist Ukraina piiri ääärde teele kaks bussi toiduabi, esmatarbekaupade, joogivee, kütuse ja muu vajalikuga, mis toimetati Ukraina varjupaikade loomade ja töötajateni. Nähtamatute Loomade tiimiliikmed viisid annetused Ukraina piiril asuvasse humanitaarabipunkti, kus need toimetati meie kontaktide kaudu Ukraina loomade varjupaikadeni. Toitu ja muud kaupa kogunes tänu heade annetajate toele ja Nähtamatute Loomade poolsele panusele lausa üle kolme tonni.
Esimene Nähtamatute Loomade buss Eestist jõudis Ukraina piirini ilma suuremate viperusteta. Terve tee oli tihe suhtlus Ukraina kolleegidega ja loomapäästjatega, kes koordineerisid loomade transporti sõjakolletest piirile. Eriti suured tänusõnad meie Ukraina koostööorganisatsiooni vabatahtlikule Lenale, kes on läbi projekti ennastunustavalt võidelnud selle eest, et loomi päästa. Nagu sõjakoldesse minnes eeldada võib, muutub kõik kogu aeg ja pidime korduvalt plaane ümber arvestama, et kiirelt muutuvate oludega kohaneda.
Esimese bussi autojuht oli vapper ja hea südamega motiveeritud, et loomi aidata. Seega kui selgus, et on vaja sõita Ukrainasse sisse, Lvivi varjupaika, et sealt loomad kätte saada, võttis ta selle käigu südikalt ette. Lvivi varjupaika toodi kokku erinevatest Kiievi jt Ukraina sõjakolde piirkondade varjupaigaloomi, kellele otsiti transporti Ukrainast välja. Kaks Kiievi loomade varjupaika on tänaseks Vene vägede pommitamise tõttu maha põlenud. Seda teades muutus meile eriti oluliseks anda endast parim, et neid kaitsetuid loomi aidata. Kui 8 koera ja üks kass olid Ukrainas bussi transpordipuuridesse paigutatud, algas sõit tagasi Poola piiri poole. Eriti toredad olid sealsed kohalikud piirivalvurid, kes loomadega kaubikule natuke eelisjärjekorda tekitasid ja tänu sellele piir kiiremini ületatud sai.
Samal ajal käis Eestist tihe suhtlus Põllumajandus- ja Toiduametiga, et läbirääkimistes loomadele Eestisse saabudes võimalikult head karantiinitingimused tagada. Ametkond oli meie päästeoperatsiooni suhtes väga kriitiliselt meelestatud ja üritas loomade jõudmist Eestisse keelata, sest Euroopa Liitu ei ole praegu lubatud Ukrainast varjupaigaloomi tuua. Peljatakse erinevaid haigusi, mille riskid on Ukrainas kõrgemad kui ELis ja mida võtame väga tõsiselt. Me küll mõistame riigiameti seadusepügalate järgimist ja tavaolukorras teeme seda ka ise, kuid sõjasituatsiooni kriisis oli vaja neid pommirahe all kannatavaid loomi kiirelt aidata. Kõige konstruktiivsem lahendus oli neile Eestis luua turvalised karantiinimajad ja hoolitseda selle eest, et nii inimeste kui loomade tervis ja heaolu on tagatud.
Läbirääkimistega samal ajal liikus esimene buss Riia poole veterinaaride esmakontrolli ja teine buss, mis seisis silmitsi tehniliste viperustega, jõudis ka lõpuks Ukraina piirini. Kogu sõit oli pikitud tihedas ühenduses olemisega nii Ukraina kohalike loomakaitsjatega, kes hoidsid meid kursis, millal mis loomi piirile toodamas on kui ka Eesti poolse tiimiga, kes organiseeris kõike muud jooksvat, et bussitiimi toetada ja infot vahetada.
Ühtlasi oli info kogu aeg muutuv, sõjasituatsiooni ebastabiilsus oli pidevalt selgelt esil. Meie tiim oli kogu aeg valmis paindlikkuseks, et kohaneda muutuvate oludega. Varjupaikadel, kes tahtsid loomi üle piiri tuua, pidid olema naisautojuhid, sest mehed ei saa Ukraina-Poola piiri sõja tõttu ületada. Naisautojuhid olid muutumas üha suuremaks defitsiidiks, sest neid oli igal pool tarvis. Pidime ootama, mil varjupaikade naisautojuhid vabanesid oma paljudest sõitudest. Ebastabiilsetes ja ohtlikes oludes juhtus ka kurvemaid asju. Näiteks hakkas Harkovist piiri poole sõitma üks sõiduk, kus oli sees 60 kutsikat varjupaigast. Sõit pidi läbima Kiievi. Poole tee peal enam autojuhti kätte ei saanud. Telefon on siiamaani tumm ja me saame ainult loota, et ei juhtunud kõige hullem.
Pärast muutuvat infot ja ootamist saime lõpuks Ukraina piiri äärest varjupaigast kuus koera peale võtta. See oli suur rõõm ja kergendus, et lisaks teises bussis olevale kaheksale koerale ja ühele kassile saime veel kuue koera elu kergemaks teha.
Sõidu algusest peale teadsime, et tahame nii palju head teha kui võimalik. Olime juba varakult Pagulasabiga ühendust võtnud ja andnud teada, et kui päästetud loomad on peale laetud, saame öelda, kui palju sõjapõgenikke meie suurde bussi mahuks. Hea meel, et lõpuks õnnestus lisaks 15 loomale aidata sõjatsoonist välja ka 32 sõjapagulast, kelle tõime bussiga Eestisse. Aitäh, Pagulasabi, et saime seda transporti koos organiseerida.
Sõit Eesti poole nii inimestest kui loomadest sõjapõgenikega rahvastatud bussis oli kindlasti meeldejääv. Õnneks sujus kõik kenasti. Riias vahetasime bussi ja olime tellinud sõjapõgenikele bussi, mis viis nad otse Tallinnasse. Ise sõitsime loomadega Lõuna-Eesti Valga piiripunkti poole, et sealt piiri ületada.
Kaks bussitäit päästetud loomi olid selleks hetkeks väga palju üle elanud. Me ei tea, milliseid pommitamisõuduseid nad kuulsid või kannatasid ja millist hirmu nad selle eest tundsid. Sõit oli pikk nii Ukraina piirini kui ka sealt edasi Eestisse. Kui jõudsime Lõuna-Eesti karantiinimajadeni, oli transpordipuuridest pääsemine kõigile suur kergendus. Ühtlasi tähendas see turvalisust ja pääsemist kõige hullemast.
Meie tiimiliikmetel olid silmad märjad, kui vaatasime neid loomi aias rihma otsas jalutamas ja teades, et kui me ei oleks seda päästeoperatsiooni ette võtnud, ei oleks ohverdanud und, närve, rahu ja palju muud, siis neid loomi ei oleks kunagi sõjakoldest Eestisse turvaliselt jõudnud.
Kõik loomad läbisid veterinaarkontrolli ja said vaktsineeritud. Nüüd jäävad nad Nähtamatute Loomade tiimiliikmete hoole ning vajadusel veterinaaride jälgimise alla. Karantiini ajal ei puutu nad kokku teiste loomadega ja viibivad aiaga piiratud alal. Kõik hooldajad desovad pärast loomadega kokku puutumist ja järgivad ohutusnõudeid.
Ukrainast päästetud kass loomaarsti läbivaatusel.
Pärast karantiini lõppu otsime neile uued kodud Eesti hoolivate inimeste hulgast.
Ukraina loomad vajavad meie abi aga ka edaspidi. Lisaks juba Ukrainast päästetud loomade eest hoolitsemisele Eestis, on oluline aidata veel sealseid varjupaiku nii annetuste kui toiduabiga. Seda saad teha, kui annetad https://nahtamatudloomad.ee/toeta
Aitäh kõigile, kes kaasa elavad ja toetavad! Tänu teie hoolivatele ja armsatele sõnumitele, annetustele ja toele saime üheskoos need loomad päästetud! Nüüd jätkame tööd, et nende eest hoolitseda karantiini ajal ning aidata teisi loomi Ukrainas läbi annetuste.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad tegi Eesti loomakaitses ajalugu, asudes möödunud reedel teele Poola-Ukraina piirile, et päästa sõjakoldest varjupaigaloomi. Lisaks jäeti Ukraina piiri humanitaarabipunkti kolm tonni toitu, vett, kütust ja muud vajalikku Ukraina varjupaikade töötajatele ja loomadele.
Nähtamatud Loomad sai palve Ukraina loomakaitseorganisatsioonidelt, kes vajasid abi varjupaigaloomade transportimisega sõjakolletest ohutusse paika.Kaks bussi alustasid teed Eestist Ukraina piirile 4. märtsil ningtäna pärastlõunal on nad saabumas päästeoperatsioonilt tagasi Eestisse. Bussidest tulevad Nähtamatute Loomade tiim, 14 päästetud koera, üks kass ning 34 sõjapõgenikku ja peret. Päevi kestnud teekond on olnud äärmiselt keeruline ja stressirohke. Sõjatsoonis muutub kõik sekunditega ning kiirreageerimine on ülimalt vajalik.
“Organiseerisime rekordkiirusel toiduabi ja loomade päästeaktsiooni tänu heade toetajate abile. Sõjakoldes jäävad loomad tihti tähelepanuta ja seega on oluline anda oma panus, et ka nende kannatusi leevendada. Need loomad saavad loota vaid inimeste abile,” kommenteeris päästeaktsiooni Eestist koordineerinud Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Osa päästetud loomadest evakueeriti Kiievi varjupaigast pommirahe alt, järgmisel hetkel võinuks nende saatus hoopis kurvem olla,” lisas Mering.
Vapper päästeoperatsiooni tiim pidi silmitsi seisma kõikvõimalike takistuste, ümberkorralduste ja pingega. Kokkuleppel ühe Ukraina varjupaigaga pidi tiim Poola-Ukraina piirilt vastu võtma autotäie loomi, ent ootamatult katkes kontakt autojuhiga, kes sõjatsoonist päästebussi poole teel oli. Nähtamatutel Loomadel ei ole siiani õnnestunud sündmuse asjaolusid välja selgitada, ega tea, mis on saanud autojuhist või kaasas olnud loomadest. Pärast pikka ootamist organiseeriti Ukraina kontaktide kaudu uued päästmist vajavad varjupaigaloomad, kes on nüüd täna jõudmas Eestisse.
Kõik loomad, keda õnnestus päästa, läbivad esmase tervisekontrolli ning võtavad täna suuna karantiinipaiga poole, kuhu neile on loodud turvalised tingimused 21-päevaseks karantiiniks. Veterinaarid külastavad loomi regulaarselt, et nende tervist jälgida.
Päästeaktsiooni, loomade ravikulusid ja karantiinitingimuste loomist saab toetada lingil https://nahtamatudloomad.ee/toeta. Lisaks teeb Nähtamatud Loomad annetusi Ukraina kõige rohkem abi vajavatele loomade varjupaikadele.
Eile hommikul kl 7 startisid Eestist kaks Nähtamatute Loomade organiseeritud bussi, mis viivad Ukraina piirile sõjakolde varjupaikadesse toitu ja ravimeid. Tagasiteel võetakse peale Ukraina varjupaigaloomad, et nad turvaliselt ohutsoonist välja transportida.
“Sõja julmus ei tunne liigipiire. Meie kolleegid Ukrainas võitlevad lisaks inimeste kannatuste leevendamisele ka lugematu arvu loomade eest, kes sõjapaanikas on hüljatud, hirmunud ja vajavad väga meie abi. Ukraina varjupaigad paluvad toiduabi, et sõjaõudused üle elada,” kommenteeris Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Seetõttu organiseerisime heade toetajate abiga kaks bussi toiduabiga, mis saavad pärast pakkuda transporti nii varjupaigaloomadele kui ka lemmikloomadega sõjapõgenikele, kel muud transporti pole,” lisas Mering.
Päästeoperatsiooni annetuskampaaniale on õla alla pannud enam kui tuhat loomasõpra. Hoolivad inimesed annetasid päästeoperatsiooni organiseerimiseks ja tõid suurel hulgal loomatoitu ja muud vajalikku, mida Nähtamatud Loomad toimetab Ukraina varjupaikade töötajatele ja loomadele. Organisatsioon on tihedas kontaktis sõjakollete loomade varjupaikadega, et olla neile raskel ajal toeks ja saata vajalikku toiduabi ja muud esmatarbekaupa.
Nähtamatud Loomad jagab loomade päästeaktsioonist jooksvalt infot oma sotsiaalmeediakanalite vahendusel, et toetajaid arengutega kursis hoida.
Venemaa rünnakud Ukraina vastu jätkuvad üha tulisemalt ja kergendust ei ole näha veel ei inimestele ega loomadele. Eile tegime tänu heale ja hoolivale Nähtamatute Loomade annetajate kogukonnale 5000€ ülekande Hersoni sõjakoldes asuvale Ugolyok’i farmiloomade varjupaigale, et aidata neil kriisis ellu jääda ja võimaluse avanedes viivitamatult evakueeruda.
Kutsikas Ukraina Siriuse varjupaigas
Tänane on toonud aga uusi murettekitavaid uudiseid Kiievist 50 km kaugusel asuvast Siriuse loomade varjupaigast. Oleme telefonitsi suhtluses varjupaiga eestvedaja Andreiga, kes annab endast parima, et hirmunud loomade eest hoolt kanda. Varjupaigas on üle 3000 looma, kel pole kellelegi muule peale inimeste halastuse ja hoole loota. Kuna Sirius asub Kiievi lähedal, on Kiievit piiravad Vene tankid selle ümbruses ning varjupaigas toitu hankida on võimatu. Vähe sellest, et süütud inimesed jäävad sõjardi vägivaldsele teele, kannatavad selle tagajärjel ka lugematul hulgal loomi. Varjupaigaloomad on nüüd tankide ohutsoonis ja varjupaiga töötajad vajavad väga meie tuge, lootust ja toiduabi, et päästa enda ja loomade elud.
Siriuse varjupaigas on toiduvarusid loomadele vaid reedeni. Varjupaiga juhatajal Andrei kardab nii enda kui oma hoolealuste elude pärast ning hetkel on nende ainsaks lootuseks väljaspoolne abi.
Kõige enam on mitmetuhande loomaga Siriusel ja teistel Ukraina varjupaikadel vaja otsest abi toidu ja igapäevaste ravimitega. Sõjakoldes on riigisisene kaubandus halvatud ja seetõttu on oluline, et teised riigid õla alla paneksid. Seega organiseerime Eestist bussitäie loomatoitu, ravimeid ja muud esmatarbekaupa, mida varjupaigad ja nende töötajad vajavad. See on vähim, mis me praegu teha saame ja erakordselt oluline Ukraina loomade aitamiseks.
Kutsikas Siriuse varjupaigas Ukrainas
Meie tiim suhtleb tihedalt Ukraina varjupaikadega ja kogub kontakte inimestest, kes sõjaohtu trotsides riigisisest transporti pakuvad ja varjupaikade vahel esmatarbeid viivad. Viime bussitäie loomadele ja varjupaigatöötajatele mõeldud toitu ja vahendeid Ukraina piirini, kus kohtume kohalikega, kes toimetavad toidu edasi Ukraina varjupaikade abivajajatele.
Otsustasime just suure bussi organiseerimise kasuks, sest see annab Eestisse naastes võimaluse vabanenud ruum täita meile varjupaikadest Ukraina piirile vastu saadetud loomadega, kes ohutsoonist välja tuua. Aitame esmajärjekorras neid, kel muidu kõige väiksem pääsemislootus oleks. Eesti varjupaikades saavad nad leida uued armastavad kodud ja ei pea tundma nälga ega viibima raketimüra ja sõjaõuduste keskel. Lisaks sellele võtame piiril peale lemmikloomadega sõjapõgenikke, kes teistesse pagulasbussidesse pole lemmikloomade tõttu saanud. Ja loomulikult aitame võimalusel ka kõiki teisi, kes sõja tõttu abi vajavad. Praegu on see kõige olulisem asi, mida saame teha.
Esialgsete arvutuste kohaselt on toidu ja ravimite viimise ning tagasiteel loomade ja inimeste päästmise projekti eelarve maksumus umbes 8000€. Oma ressurssidest saame projekti jaoks suunata 1000€. Kutsume häid ja hoolivaid inimesi annetustega toetama, et saaksime koos päästa nii palju loomi ja inimesi kui vähegi võimalik. Annetada saad siin lingil.
Päästeoperatsioon algab praeguse seisuga juba homme, reedel, 4. märtsi hommikul. Meil on olemas buss ja kaks bussijuhti, Nähtamatute Loomade tiimiliikmed Merit ja Mari-Liis on Ukraina piiri äärde sõitmas, et koordineerida toiduabi ja loomade-inimeste transporti tagasi Eestisse. Lisaks on hulk häid organisatsioone ja inimesi aitamas päästeaktsiooni ellu viia. Saaremaa Vesi panustab joogiveega loomadele ja inimestele, Pagulasabi jagab infot piiri hetkeseisu kohta, suhtleme Varjupaikade MTÜ ja Eestimaa Loomakaitse Liiduga abi koordineerimise ja Ukraina varjupaikade osas, Venderloo bussifirma pakub bussiteenust.
Nähtamatute Loomade tiimiliikmed Merit ja Mari-Liis, kes Ukraina piiri äärde toiduabi viivad ja tagasiteel loomade ja inimeste transporti koordineerivad
Selleks, et abi jõuaks seda väga vajavate loomade ja inimesteni, on vajalikud kulutused aga suured.
Anneta, et saaksime tasuda pika sõidu kütuse, bussi, loomatoidu, ravimite, deso- ja kaitsevahendite ja muude esmatarbekaupade osas, mida Ukraina varjupaikadesse viime. Anname tiimina endast kõik, et päästeoperatsiooni tulemusel võimalikult palju head sünniks. Koos oleme veelgi tugevamad, et abi viia neile, kes end ise aidata ei saa.
Lisaks on väga teretulnud annetused loomade transportbokside ja loomatoidu osas. Organiseerime reede hommikul Tallinnas Kristiine keskuse lähedal annetuste kogumise aja, kus võtame vastu Ukraina varjupaikadele minevat kassi- ja koera kuivtoitu ja konserve ja transportbokse. Rohkem infot õige pea Nähtamatute Loomade sotsiaalmeedias.
Siirad ja soojad tänusõnad kõigile, kes astuvad omalt poolt samme, et leevendada Ukraina loomade ja inimeste kannatusi. Niimoodi saame vastu astuda agressioonile ja olla toeks neile, kes seda väga vajavad.
Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering võtab kokku, kuidas Ukrainas toimuv sõda puudutab lisaks tsiviilisikute õudustele ja kannatustele ka lugematu arvu loomade elusid ja annab ülevaate, kuidas Nähtamatud Loomad organiseerib toetuskampaaniat Ukraina farmiloomade varjupaigale Ugolyok, kes hädasti hoolivate inimeste abi vajab.
Paljud head inimesed on Nähtamatute Loomade poole pöördunud, et uurida, kuidas sõjategevus Ukrainas puudutab loomade olukorda ja mida saaks teha, et lisaks inimestele ka kannatavatele loomadele abiks olla.
Sõda on ilmselt üks hullemaid asju, mida inimestele ja loomadele soovida. Eriti karmiks muudab selle asjaolu, et kui praegu annavad nii üksikindiviidid kui humanitaarorganisatsioonid parima, et võimalikult suur hulk inimesi sõjakoldest välja toimetada, siis olude sunnil jäävad miljonid loomad paraku tähelepanuta.
Lemmikloomadel on suurem šanss pääseda koos sadade tuhandete inimestega, kes elu eest pagevad ja loodetavasti Euroopa Liidu riikides surmahirmu tundest hinge tõmmata saavad. Paljud Ukrainat ja põgenikke abistavad riigid on vastu võtnud otsuse mitte kontrollida lemmikloomade passe, kes põgenevate peredega kaasas on. See on õige ja ilus tegu, et pered ja nende lemmikloomadest liikmed ei peaks lahku minema ja loomi ei peaks ohutsooni hülgama. Kuidas aga mõtestada miljonite farmiloomade olukorda, kelle aitamiseks on sõjakriisis sisuliselt võimatu midagi ära teha?
Loomad sõjas
Loomad on tihti sõjategevuse nähtamatud ohvrid, justkui kurb paratamatus, mis käib kaasas raskete valikutega, kus kõiki aidata ei saa. Kui oleme kriisis, ei suuda me kahjuks isegi kõiki inimesi kaitsta, teistest liikidest rääkimata. Õnneks ei tähenda see, et asi ei võiks olla parem ja saame tulevikuks samme astuda.
Ukrainas on nagu Eestiski kunagistest Nõukogu Liidu valusatest aegadest väga tööstuslik ja massitootmisele suunitletud loomakasvatus. See tähendab, et suur hulk loomi elab kitsastes tingimustes, väikestes puurides, kinnistes hiigelhoonetes, kus on nii palju isendeid koos, et silme eest võtab kirjuks. Kui farmi omanikud ja töötajad on sunnitud pagema, et enda elu päästa ja pommirahe eest põgeneda, ei ole loomadel enam kellelegi loota.
Kriisiolukordades on üle maailma palju õuduslugusid, mis saab hüljatud tööstusfarmidest, mis on loomi täis. Mingil hetkel võib üles öelda venitalitsioonisüsteem. See tähendab, et kümned tuhanded loomad või linnud lämbuvad. See on ehk isegi kergendus võrreldes vaikse piinarikka hääbumisega, mis kaasneb sellega, et vett ei tule kuskilt juurde ja süüa ei anna neile puuris kinni olevatele ja pääsemisvõimaluseta loomadele enam keegi. Kes oskab valida, kas parem oleks surra lämbumisse või nälga ja dehüdratsiooni?
Hüljatud tööstusfarmid on reaalsus, mida tuleb ette igas sõjakoldes. See on üks julmus pikas nimekirjas asjadest, mis teevad sõja üheks põhjusega vihatumaks poliitiliseks tegevuseks.
Ukrainlased ei ole kuidagi ära teeninud seda, mida Venemaa praegu agressiivselt korda saadab, ei inimesed, loomad ega tühermaaks pommitatav elukeskkond. Me ei ole ükskõiksed nende kannatuste suhtes ja see on inimeseks olemise üks paremaid külgi – me hoolime. Me ei pööra pead ära ka siis, kui on raske. Eestlased on näidanud ennast parimast heldest küljest, annetades Ukraina toetuseks nii Pagulasabile, Punasele Ristile kui teistele humanitaarorganisatsioonidele, et sõjakannatusi leevendada.
Ma usun, et see hooliv aeg on hea hetk, et tajuda, kui lai meie kaastundeväli tegelikult on. Me ei jää ükskõikseks mõeldes ka loomadest sõjaohvritele ja me ei tahaks kunagi, et keegi süütu olend kannatab pealesunnitud vägivalla ja hirmu all. Me saame seda kaastundevälja kasutada ka oma eluotsuste suunamiseks suurema hoolimise ja parema inimeste ja loomade heaolu suunas. Tööstusfarmid on Nõukogude Liidu relikt, mida me endises idablokis näeme palju rohkem kui Lääne-Euroopas. Töötame tuleviku nimel, kus kasvab väikefarmide osakaal ja väheneb piinamislaagri sarnane viis loomade pidamiseks.
Ukraina farmiloomade varjupaik vajab hädasti meie abi
Oleme kontaktis Ukraina farmiloomade varjupaiga Ugolyok’i eestvedajatega, kes annavad endast parima, et vapraks jääda, kuid lõpuni ette kujutada, mida nad tunnevad, ei suuda ilmselt ka kõige empaatilisemad meist. Lisaks enda ja lähedaste eludele vastutavad nad sadade päästetud loomade eest, kel on loota ainult nende hoolele ja abile. Pidev pommitamise müra, varude raskesti kättesaadavus ja kolmekordseks muutunud hinnad on muutunud argireaalsuseks. Seepärast anname Nähtamatutes Loomades kõik, et neile toeks olla. Seal elavad päästetud veised, lambad, kanad, sead, kitsed, ponid, hobused, kassid ja koerad. Kui olukord vähegi stabiliseerub, tahavad varjupaiga eestvedajad minna lähilinnadesse, sest tänavatel on palju paanikas hüljatud lemmikloomi, keda vastasel juhul ootaks ees õudne lõpp.
Varjupaiga pidaja Alexandra Levitska on meie telefonikõnedest üliliigutatud ja kirjeldab kurvalt, kui hüljatuna nad end Ukrainas koos hoolealustega tunnevad. Suure osa ajast on varjupaiga inimesed varjunud keldrisse, mis on ootamatult olude sunnil saanud pommivarjendiks. Kõiki loomi keldrisse ei mahuta ja paanika rakettide mürast on varjupaigaloomade pidevaks seisundiks muutunud.
Ugolyok’i varjupaiga asutaja Alexandra, kes on 10 aastat varjupaika pidanud ja elu loomade aitamisele pühendanud
Suurimaks mureks on vähenevad toiduvarud suurele hulgale loomadest, kelle eest hoolt kanda. Vähene, mis veel kauplustes saada on, maksab kolmekordse hinna.
Ugolyok, selle päästetud loomad ja head inimesed väärivad meie tuge ja seetõttu oleme otsustanud Nähtamatutes Loomades aidata neil see erakordselt raske aeg üle elada. Praegu on aeg, mil tegutseme Eestis koostööpartneritega edasi, et siinseid loomi aidata, aga veelgi rohkem abi vajavad Ukrainas sõja tõttu kannatajad.
Ugolyok’i varjupaik
Vabaduse ja lootuse ikoon
Nähtamatute Loomade sinirebase ikoon on meie jaoks tegevusaja vältel sümboliseerinud vabadust ja lootust. See ikoon oli osa edukast karusloomafarmide keelustamise kampaaniast, et aidata sealse õuduse käes kannatavaid loomi. Nüüd vajavad meie abi järgmised ohvrid, kellelt vabadust ära tahetakse võtta. Kui soetad Nähtamatute Loomade sinirebasega heategevusmeeneid, läheb pool tulust Eesti farmiloomade aitamiseks ja teine pool otse Ugolyoki varjupaigale, et aidata neil loomade eest hoolitseda ja nii palju loomi päästa kui võimalik. Sinirebasega särk, kott, pusa või rinnamärk toetab Ugolyoki varjupaika loomadele toidu, ravimite ja muu vajaliku hankimiseks. Lisaks saadame kõikidelt Nähtamatute Loomade kontole tehtud annetuselt märksõnaga “Ugolyok” kogu summa Ugolyok’i loomade aitamiseks.
Sinirebane tähendab vabadust ja vabadus on praegu suure rünnaku all mitte ainult Ukrainas, vaid palju laiemalt. Üheskoos seisame selle eest, et aidata kannatajaid ja seista vastu ebaõiglusele.
Annetused saab teha:
MTÜ Nähtamatud Loomad EE922200221066221071 Selgitus: Ugolyok
Loe lähemalt Ulgolyoki varjupaigast nende kodulehelt. Õige pea jagame Nähtamatute Loomade sõpradega ka videoreportaaži Ugolyok’ist ja varjupaiga hetkeolukorrast. Aitäh, et Sa hoolid ja aitad. See on väga oluline.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõunik Triin Hallap avaldas 9. veebruaril Postimehe majandusportaalis arvamust munakanade heaoluprobleemide teemal ning järeldas, et kõrgema heaoluga tootmissüsteemides peetavate kanade elu ähvardavad võrreldes puurisüsteemidega uued ohud.
Hallap toob artiklis välja, et uuringud ei ole üksmeelselt kinnitanud, et puurides kanade suremus puurivabade süsteemidega võrreldes kõrgem oleks. Samas ei tohiks loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad esindaja Merit Valge sõnul unustada, et vabapidamine tagab kanadele nende põhivajaduste täitmise võimaluse. Erinevalt puurisüsteemist saavad kanad liikuda ja tiibu sirutada ning nende ümbrus on märkimisväärselt sarnasem kanade loomuomase keskkonnaga, mida ei tohi lindude heaolu silmas pidades alahinnata.
Hallapi väitega, et peamine argument puuride keelustamiseks ja alternatiivsete pidamissüsteemide rakendamiseks on liiga väike ruum kana kohta, peab aga igal juhul nõustuma. Samuti toetame Hallapi seisukohta, et selle kõrval ei tohiks unustada teisi lindude heaolu mõjutavaid aspekte.
Puurisüsteemi paljudest puudustest üks peamisi on ruumikitsikus – ühe kana kohta on ette nähtud vaid A4 paberilehe suurune ala.
Kana elu puuris
Puurides kasvatatavad kanad ei näe mitte iialgi päikesevalgust ega koge öö ja päeva vaheldumise looduslikku rütmi. Nende keskkond on disainitud nii, et nad muneksid kõige rohkem mune, tarbiksid võimalikult vähe sööta ning hõlmaksid minimaalse pinna. Kanade tervis puurisüsteemis ei ole pikas perspektiivis tootjale oluline, sest tööstusfarmis hukatakse kanad munatootmise võimaliku languse tõttu juba umbes pooleteise aasta vanuselt (kanade loomulik keskmine eluiga on 6 aastat).
Ühe kana kohta on puuris ruumi umbes A4 paberi suurune ala, mis tähendab, et kanal pole terve oma elu jooksul võimalik isegi oma tiibu välja sirutada. Teadlased on kinnitanud, et liikumisvõimaluse puudumine võib kanadele põhjustada frustratsiooni ja mitmeid erinevaid terviseprobleeme1.
Paljud munatootjad praktiseerivad puurisüsteemides lindude noka lõikamist, et kanad suurest stressist teineteist ei nokiks. See põhjustab kanadele koe- ja närvikahjustuse tõttu tugevat valu. Noka lõikamine on näiteks mahetootmises loomade heaolu silmas pidades täielikult keelustatud.
Siblimis- ja tegevusvõimaluste puudumise tõttu kasvavad puurikanade küüned ebanormaalselt pikaks. Enne hukkamisele saatmist on osa kanade küüned nii pikad, et neil pole võimalik isegi valutult seista.
Need heaoluprobleemid on vaid käputäis näidetest puuritootmise reaalsusest. Ükski neist ei põhjusta küll otseselt lindude surma, küll aga ei saa seda elu elamisväärseks pidada.
Euroopa jookseb eest
Mitmes Euroopa riigis, nagu näiteks Austrias, Saksamaal ja Tšehhis, on kanade puurispidamine oma loomavaenulikkuse tõttu seadusega keelatud. Mullu suvel otsustas Euroopa Komisjon, et hakkab ette valmistama seadusandlikku ettepanekut puuride kaotamiseks kogu Euroopas.
Eestis kasutatakse puurisüsteemi üle 80% munakanade pidamiseks, Euroopa Liidu keskmine liikmesriik toodab vähemalt pooled munad kõrgema heaoluga süsteemides. Kurb reaalsus on see, et täna seisab Eesti teadlik tarbija poes pahatihti valiku ees, kas eelistada eestimaist puurikana muna või imporditud kõrgema heaolu standartitega toodetud kanamuna, sest suurimad Eesti munatootjad kasvatavad endiselt enamiku oma kanadest julmades puurides.
