Kanade puurispidamisest on otsustatud täielikult loobuda Taanis, Luksemburgis, Austrias, Saksamaal, Belgia regioonis Wallonias, Tšehhis, Šveitsis, Sloveenias, Bhutanis, ja Iisraelis. Ameerika Ühendriikides on kanade puurispidamine keelustatud kümnes osariigis: Washingtonis, Oregonis, Californias, Colorados, Michiganis, Massachusettsis, Ohios, Nevadas, Arizonas ja Rhode Islandil. Mitmetes teistes riikides on sarnane seadusloomeprotsess veel pooleli.
Kana elu puuris
Puurikeskkond on disainitud nii, et kanad muneksid kõige rohkem mune, tarbiksid võimalikult vähe sööta ning hõlmaksid minimaalse pinna. Puurikanad ei näe iialgi päikesevalgust ega saa ruumikitsikuse tõttu täies ulatuses isegi oma tiibu sirutada. Kanade loomuomased vajadused on täielikult rahuldamata ning elu puuris on nende jaoks piin. Täpsemalt kanade elutingimuste kohta erinevates munatootmisviisides saab lugeda siit.
Puurikanade sulestik on hõre, kuna ruumikitsikuse tõttu hõõrduvad nende kehad vastu puurivõresid ja stressi tõttu nokitakse üksteiselt sulgi välja.
Eesti on kanade puurispidamise poolest Euroopa tipus
Kurb reaalsus on see, et täna seisab Eesti teadlik tarbija poes pahatihti valiku ees, kas eelistada eestimaist puurikana muna või imporditud kõrgema heaolu standartitega toodetud kanamuna, sest suurimad Eesti munatootjad kasvatavad endiselt enamiku oma kanadest julmades puurides.
Eestis toodetakse praegu üle 80% kanamunadest puurisüsteemis, mis on kõige loomavaenulikum munatootmisviis. Kuigi Eesti pole ainuke riik Euroopas, kus kanade puurispidamine veel lubatud on, siis oleme me teistega võrreldes siiski väga kurvas olukorras. Euroopa keskmine puurikanade osakaal on 45%, aga Eestis peab 82% kanadest elama kohutavates puuritingimustes. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on kanade olukord hullem ainult Maltal!
Tõsiseltvõetavaid eeliseid puurisüsteemidel tegelikult ei olegi, sest tootmiskulud loomasõbralikumas õrresüsteemis märkimisväärselt ei kasva ning enamik inimesi puurispidamist ei toeta. Munahindasid võrreldes näeme, et paremates tingimustes toodetud õrrekanamuna maksab Eesti suurtes toidukauplustes keskmiselt vaid mõni sent rohkem kui puurikana muna.
Eesti elanike seas läbi viidud avaliku arvamuse uuringu tulemused näitavad, et üle 78% inimestest arvab, et kanade puurispidamine ei tohiks lubatud olla.
Sadakond restorani on juba praegu teatanud puurikanamunade kasutamise lõpetamisest ning suured jaeketid nagu Prisma, Rimi, Maxima, Lidl ja Stockmann on loobumas puurikanade munadest oma sortimendis.
Sellest hoolimata võib ka lindude heaolust hooliv tarbija olla poes sunnitud ostma puurikanamune, kuna paremates tingimustes elanud lindude munad ei pruugi olla lihtsalt kodupoes kättesaadavad või ei oska ostleja vahet teha, millistes tingimustes kanade munad tema korvi satuvad.
Eestist võib saada järgmine riik, kus puurid keelustatakse
Nähtamatud Loomad paljastas esmakordselt septembris 2023 Eesti puurikanalate julmused ja algatas seejärel petitsiooni kanade puurispidamise seadusega keelustamiseks. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et 2025 aasta alguses esitas põllumajandusministeerium vastava eelnõu, mis on hetkel ministeeriumitevahelisel kooskõlastusringil ja kui kõik läheb hästi, siis jõuab õige pea Riigikokku hääletamisele.
Nüüd on olulisem kui kunagi varem näidata poliitikutele jätkuvat suurt huvi ja toetust selle julmuse kiireks lõpetamiseks, et Eesti saaks olla järgmine riik, kus minnakse üle kanade pidamisele vabapidamissüsteemides.
Näita oma toetust kanade puurispidamise lõpetamiseks ja jaga üleskutset ka oma sõpradega:
Eestis ja teistes Euroopa riikides on kasutusel neli erinevat kanade pidamisviisi munade tootmiseks. Neist kolm: õrre-, vaba- ja mahepõllumajanduslik pidamine, on kõik vabapidamissüsteemid. Kahe viimase puhul võimaldatakse kanadel ka õues käimine. Õrresüsteem tähendab hoonesisest vabapidamist. Hetkel aga kõige levinum pidamisviis Eestis on kanade puurispidamine. Sellisel juhul on kanadelt võetud ära pea kõik võimalused loomuomasteks tegevusteks.
Eesti puurikanala
Kanade heaolu mõttes on täiesti erinev elu, mis möödub A4 paberilehe suurusel alal traadist puuris või saab lind liikuda erinevate tasapindade vahel ja minna põrandale siblima, kus on selleks kuiv allapanu. Õrrekanamunad maksavad küll paarkümmend senti karbi kohta rohkem kui puurikanamunad, kuid kanade jaoks on need kaks pidamisviisi erinevad kui öö ja päev.
Kanade pidamisviisi tähistab munatempli esimene number: 3 – puuris peetava kana muna, 2, 1, 0 – vabapidamissüsteemist pärit muna.
1. Kanad saavad õrresüsteemis liikuda
Liikumise alla kuuluvad jooksmine, kõndides pikemate vahemaade läbimine ja lendamine ilma, et vastu puuriseina või -lage ei põrkaks kui ka tiibade ning jalgade sirutamine ja liivavannide võtmine. Viimased neist on nn mugavuskäitumised, millega linnud suurendavad oma füüsilist mugavustunnet ja hoolitsevad oma sulestiku eest. Ka need nõuavad teatud ruumi, mida puuris ei ole. Peale selle, et liikumiseks ei ole puuris piisavalt ruumi, on võrepõrandal ebamugav kõndida ja allapanu puudumise tõttu kulutamata jäänud küüned võivad puuritraatide taha takerduda ja varbad võivad seetõttu viga saada. Lisaks kaotavad kanad puurivõrede vastu hõõrdudes oma sulestikku, mis omakorda põhjustab soojusregulatsiooni häireid.
Puurikanalates on ühe kana kohta ette nähtud vaid ligikaudu A4 suurune ala, linnud ei saa kunagi isegi joosta ega tiibu sirutada. Õrrekanalates on põrandapinda ühe kana kohta peaaegu kaks korda rohkem ning lindudel on võimalus läbida pikemaid vahemaid. Pilt tehtud Eesti suuruselt teises puurikanalas Eesti Muna OÜ. Foto autor: Nähtamatud Loomad
2. Kanad saavad õrresüsteemis toiduotsinguga tegeleda
Kodukanade, nii nagu kõikide teiste liikide puhul, sõltub nende ellu jäämine sellest, kui edukalt nad suudavad toitu leida. Toiduotsinguga tegelemine jääb nende käitumuslikuks vajaduseks ka siis, kui täisväärtuslik toit on alati saadaval. Õrresüsteemis on muidugi samamoodi nagu puurides graanulite või jahuna sööt olemas, kuid õrrekanalas saavad linnud minna põrandale allapanu peale nokkima ja kraapima. Kanad on motiveeritud seda tegema isegi siis, kui allapanu sees midagi söödavat ei leidu. Kuna puuris midagi nokkida ei ole, siis tekitab selle vajaduse rahuldamata jätmine kanade frustratsiooni ning tegevus suunatakse ümber puurikaaslaste sulgede välja nokkimisele.
Puurikanalates on põrand traatvõredest ning kanad ei saa siblida ega toitu otsida. Frustratsioonist nokitakse hoopis puurikaaslaste sulgi. Pilt on tehtud Eesti suurimas puurikanalas AS Dava Foods. Foto autor: Nähtamatud Loomad
3. Kanad saavad õrresüsteemis õrrele puhkama minna
Puuris asuvad “õrred” enamasti puuripõhjast vähem kui 10 cm kõrgusel. Põhjus, aga miks neid vaja on, peitub selles, et kanad tunnevad ennast puhates turvalisemalt, kui saavad seda teha kõrgemal, kuhu kiskjad nii kergesti ligi ei pääseks. Olgugi, et kodukanad on farmis kiskjate eest kaitstud, on kanadele sellegipoolest sisse kodeeritud enda kaitsmine. Peale kõrgel asuvate õrte on õrrekanalates enamasti olemas ka erinevad tasapinnad, mille vahel saavad linnud liikuda. Puuris aga pole vähese ruumi tõttu võimalik õrsi piisavalt kõrgele paigutada ja need põhjustavad sageli hoopis kanade kinni jäämist nende alla ning tekitavad sellega raskeid vigastusi ning surma.
Õrrekanalas saavad linnud liikuda eri tasapindade vahel ning vabalt ringi liikuda, mis on nende heaoluks ääretult oluline. Pildil OÜ Linnu Talu ärijuht Jarno Hernet oma õrrekanalas. Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane
Lõpetame julma puurispidamise
Puurides on kanadelt ära võetud nii loomulikud tegevused nagu ringi uudistamine, tiibade lehvitamine, toidu otsimine ja õrrel puhkamine. Sellele julmale süsteemile on olemas toimivad alternatiivid. Õrresüsteemis on kanad hoones lahtiselt ja saavad minna põrandale allapanu peale siblima ja liikuda erinevate tasapindade vahel. On aeg lõpetada selle aegunud süsteemi kasutamine, kus pole võimalik kanade heaolu tagada.
Tööstusfarmid on osavad varjamaks, missugustest tingimustest nende toodang tuleb. Poes mune valides ei tuleks selle peale, et mõned neist ilusate siltide taga peituvad munad tulevad nii julmadest ja jälkidest oludest. Puurikanalate ebaeetilisus väljendub esiteks muidugi kanade ära lõikamises neile loomuomastest tegevustest ja selle pidamisviisi uskumatus jõhkruses, milles kanad terve oma elu veetma peavad. Kuid küsimusi tekitavad ka puurikanalate igapäevased nähtused, mis puudutavad toiduhügieeni. Kanalast sõidavad munad mööda munalinte sorteerimisliinile, kust küll nopitakse välja silmnähtavalt määrdunud munad ja pestakse need enne karpi panekut ära, kuid on ka seda, mida munakarpi avades ei näeks. Kas me ikka soovime, et otse meie toidulauale jõuaks toit, mis on kokku puutunud lagunevate laipade, väljaheidete, vere ja parasiitidega?
Laipadega kokku puutuvad munad
Puurikanalates on tavalised mitmesugused vigastused, mille tagajärjel jäävad kannatanud piinarikkalt oma lõppu ootama. Mingit ravi ega hoolt neile ei pakuta. Surnuid on iga päev kümneid ja neid otsitakse kiiruga. Seetõttu on tavaline, et mõni laip jääb mitmeks päevaks elusate kanade vahele vedelema ja lagunema. Munetud munad takerduvad sageli laiba taha ja kui surnu lõpuks leitakse ning eemaldatakse, siis laibaga kokku puutunud munad jõuavad munalindile ning jätkavad oma teekonda toidulauale. Samuti on tavaline nähtus, et surnu ülakeha on vajunud munalindile peale ja munad hõõrduvad vastu surnu pead või kaela.
Ka need laiba taha takerdunud munad jõudsid pakkimisliinile.
Verised munad
Uskumatuna võib kõlada ka tõsiasi, et puurikanalates ravita jäänud kanad munevad sageli veriseid mune. Karbi seest selliseid mune ei leia, sest enne loputatakse veri maha. Farmiseinte vahelt väljaspool sellist vaatepilti meil kunagi näha ei lastaks, sest kes sooviks pannile lahti lüüa verega kaetud muna. See oleks ju ilmselge signaal, et selles tootmises on midagi mäda ja eelistus langeks munadele, mis pärinevad kõrgema lindude heaoluga farmist.
Verised munad sorteeritakse välja, pestakse ja lähevad seejärel pakkimisse.
Munadel ronivad parasiidid
Või mida arvaksid, kui munakarpi avades näeksid munadel siblivaid satikaid? Ilmselt kaoks munaisu ära. Puurikanalates on levinud kanalestad, kes põhjustavad kanadele nende verd imedes palju ebamugavust ja sügelust. Puuritingimustes puudub neil lindudel võimalus oma nahka ja sulestikku puhastada, mida nad teeksid liivavanne võttes. Lestad üha paljunevad, ronivad nii kanade kui töötajate kehadel ning ronivad ka meie toidul – munadel.
Puurikanalates on levinud väikesed parasiidid, kes ronivad kõikjal, sh munade peal.
Hingemattev tolm
Inimeste silme eest varjatuks jääb ka see mustus ja tolm, mille sees kanad oma elu veetma peavad ja kust jällegi tulevad ka munad. Kümned tuhanded kanad rapsivad stressis puurides püüdes asjatult põgeneda. Selle käigus lendavad nad vastu puurilage ning -seinu ja kaotavad pidevalt sulgi. Selle tagajärjel on puurikanalad ülimalt tolmused. Jõudumööda põrandaid pühitakse ning sellega keerleb tolm jälle üles. Eriti alumiste korruste kanad peavad taluma tolmupilvi ning muna kattuvad samuti halli tolmukihiga.
Vaid paari meetri pealt kokku pühitud suletolm ja kuivanud sõnnik.
Väljaheited munadel
Selles pole küll midagi tavapäratut, et munad kana väljaheidetega kokku saavad, kuid väärib märkimist, et ka puurikanalast ei tule välja ainult puhtad munad. Nii nagu verega määrdunud munade puhul, pannakse ka väljaheidetega kaetud munad ühte ämbrisse, kus need räpase švammiga üle tõmmatakse. Pärast kuivamist on ka need munad valmis karpi panekuks.
Ka väljaheidetega kaetud munad pühitakse veeämbris puhtaks ja on seejärel valmis pakendamiseks.
Puurikanalate argipäeva juurde kuuluvad kanalaibad, millega ka munad kokku puutuvad. Tihtipeale nokitakse surnukehasid ja on tavaline, et need vedelevad puurides mitu päeva. Seal tekib lõputult tolmu ja levivad parasiidid. Paljud munad on kaetud väljaheidete ja verega. Peale lindude heaolu küsimuste peaksime läbi mõtlema, kas tahame süüa mune, mis tulevad sellistest tingimustest või saaks koos lindude heaoluga parandada ka toiduhügieeni.
On vähe inimesi, keda on jätnud külmaks kaadrid Eesti puurikanalatest, mis septembris loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad poolt avalikustati. Vaatepilt, mis nendelt materjalidelt avaneb, on nii julm ja õõvastav, et oma digiallkirja sellise tootmisviisi keelustamiseks on tänaseks andnud üle 14 000 Eesti inimese. Enam pole kahtlust, et õudus, mida varasemalt oleme näinud teistes riikides filmitud videotelt, toimub ühtviisi ka meie väikeses Eestis. Kuid üles on kerkinud ka küsimus, mis saab muna hinnast ja kas üldse mune poelettidel saada on, kui kanade puurispidamisest loobume.
Kanad puuris ettevõttes Eesti Muna.
Praegu, kui puurikanalate õudused on ühiskonda raputanud, on kuulda, et väiketalunike telefonid on punased, sest kõik uurivad, kas saaks mune osta kohalikult kanapidajalt, kelle puhul saab kindel olla, et kanad elavad täisväärtuslikku elu. Muidugi ei ole selliste väiketootjate tootlikkus piisav suurte poekettide munadega varustamiseks. Ka paljudes poodides on märgata, et munaletid on vabapidamissüsteemidest pärinevatest munadest tühjaks ostetud ja tundub, et puurikanade munadest püütakse lahti saada pakkudes soodushinda.
Arvatavasti tuleb puuride keelustamise korral juurde ka mahetootjaid, kuid munadega varustusega tagamiseks on oodata suurte munatootjate üleminekut õrrepidamisele ja ka uute õrrekanalate rajamist. See on sarnaselt puurisüsteemiga masstootmine, kuid kanade heaolu on sellises süsteemis oluliselt kõrgem. Õrrepidamine tähendab sisuliselt hoonesisest vabapidamist, kus kanadel on kanalas võimalus liikuda erinevate tasapindade vahel, minna põrandale allapanu peale kraapima ja nokkima ning öösel puhata kõrgemal asetseva õrre peal, kus kana tunneb ennast kiskjate eest kaitstult. Selles õrrepidamise lühikirjelduses on ühtlasi mainitud mõned olulisemad kanade vajadused, mida ka hoonesisese vabapidamise puhul on kanadel võimalik rahuldada. Puuris sellisteks lihtsateks asjadeks võimalust ei ole.
Niisiis puurispidamise keelustamise korral toimub üleminek eelkõige õrrepidamisele ning oluline on seega nende kahe pidamisviisi kulukuse erinevus. Puurispidamine on kõige odavam tootmisviis. Selle ainuke “eelis” ongi see, et kanade heaolu arvelt hoitakse nii palju kulusid kokku, kui võimalik. Küsimus peakski olema püstitatud, kuidas on puurikanade munad nii odavad ja millistelt lindude elutingimustelt on kokku hoitud, et massikasvatuses kulusid kärpida. Hea tendentsina on viimastel aastatel keskmine hinnavahe puuri- ja õrrekanade munade vahel kokku kuivanud. Viimane hinnavõrdlus e-poodide valikus olevate 10-munalise karbi kohta näitab, et õrrekanade munad on keskmiselt vaid 11 senti kallimad! Kuu varem oli hinnavahe 7 senti. Kuust-kuusse jääb hinnavahe sentide tasandile.
Peale selle, et inimesed on üha teadlikumad ning paljud valivad poes vabapidamissüsteemides peetavate kanade munad, on suur osa jaekettidest andnud lubaduse täielikult loobuda puurikanade munade müügist. Juba 2025. a lõpus Rimi, Maxima, Lidli, ja Stockmanni lettidelt enam puurides kannatanud kanade mune ei leia, Prisma seadis selleks eesmärgiks 2026. aasta. See tähendab, et suured muutused on tulemas ja nõudlus vabapidamisel elavate kanade (olgu see siis hoonesiseselt või koos õues käimise võimalusega) munade järgi on veelgi tõusmas. Juba praegu imporditakse suur osa vabapidamise kanade munadest mujalt Baltikumist ja Poolast, sest üle 80% Eestis toodetavast munadest tuleb puurikanadelt. Seega on viimane aeg, et Eesti suuremad munatootjad hakkaksid puurivabale tootmisele üle minema olenemata sellest, kas puurid keelustatakse või mitte.
Samuti on sadakond restorani, toidutootjat, hotelli ja muud toidusektori firmat teatanud otsusest loobuda puurikanamunade kasutamisest aastaks 20251. Teised on ootel, et Eestis vabapidamise kanade mune rohkem tootma hakatakse, sest sellisel suurel hulgal neid saada ei ole ja ettevõtete seas on selge eelistus kasutada just Eesti kanamune. See viitab sellele, et on suur nõudlus Eestis toodetud õrrekanamunadele ning asi seisab vaid selle taga, et kodumaised suurtootjad pole seni muutustega kaasa tulnud ja jätkavad munade tootmist puurides tekitades lindudele kujutletamatuid kannatusi.
Üleminek vabapidamissüsteemidele on toimumas kõikjal Euroopas ja Eesti on selles osas tugevalt maha jäänud. Munakanade puurispidamise poolest oleme Euroopa tipus ja mitmed teiste Balti riikide suured munatootjad on juba andnud lubaduse puuridest loobuda. Näiteks Lätis paiknev kogu Põhja-Euroopa suurim munatootja Balticovo on lubanud lõpetada munakanade puurides pidamise 2026. aastaks2. Seda trendi on näha ka Poolas, kus mitmed munatootjad, sh nt üks suurimatest Aktiw Sp on otsustanud munakanade puurides pidamisest järk-järgult loobuda. Lätis Eesti piirist vaid 15 km kaugusel Aluksnes asub farm, mis on valmis pakkuma Eesti turule suures hulgas “peaaegu kohalikke” õrrekanamune3. Vabapidamissüsteemidest pärit munade nõudluse kasv ja trendid mujal Euroopas, sh Lätis, Leedus ja Poolas, kust meile kõige enam mune imporditakse, viitavad vaid sellele, et muutused on tulemas.
Seni aga on Eesti tootjad palju aeglasemad reageerijad olnud. 2023 oktoobri seisuga toodetakse lausa 86% munadest Eestis puurisüsteemis. Oleme Euroopa Liidu tipus puurispidamise hulgalt, teised riigid on palju kaugemal üleminekuga puurivabadele süsteemidele. Muidugi nõuab üleminek vabapidamissüsteemidele investeeringuid, kuid on viimane aeg muutustega kaasa tulla ja ajale jalgu jäänud puure õrresüsteemi vastu välja vahetama hakata. Tartu Ülikooli Rakendusuuringute Keskuse (RAKE) hinnangul võib üleminekuks vajalike investeeringute suurus olla 51 – 60 eurot ühe kana kohta, mis tähendaks ostja jaoks 0,55 – 0,59 eurost hinnatõusu munakarbi kohta4. Nendes kalkulatsioonides ei ole arvestatud riiklikke ega EL toetuseid, mille abil on hind tarbija jaoks väiksem. Seejuures tasub silmas pidada, et arvestades valitsevaid trende, võivad nõudluse muutustele kiiremini reageerinud ettevõtted tugevdada oma konkurentsipositsiooni ning tootmise ümberkorraldamiseks vajalikud investeeringud võivad osutuda väiksemateks, võrreldes ettevõtetega, mis on sunnitud investeeringud tegema kiirendatud korras. Ülemineku positiivsete mõjude hulka kuuluvad ka munatootmise kaasajastamine ja tugevdamine, tulu suurenemine, toidukvaliteedi paranemine, kaubamärgi tugevdamine ja moraalse koorma leevenemine, mis tuleneb praegusest piinarikkast viisist, kuidas kanu peetakse. Eesti neljast suurimast munatootjast, kes toodavad kokku 99,5% puurikanade munadest, teatas esimesena täielikult vabapidamissüsteemidele üleminekust aastaks 2027 suurtootja nimega Linnu Talu5. Teised on hetkel veel äraootaval seisukohal.
Kuna Eesti suurtootjad peale Linnu Talu ei ole muutustega kaasa tulnud, siis on munatootmise jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik riiklikul tasandil puuride kasutamine keelustada. Konkurentsieelis on ka varem muutustega kaasa tulevatel riikidel. Euroopa riikidest on suurim eelis Austrial, mis on kanade heaolu poolest kõikidest teistest riikidest pikalt ees. Alates 2021. aastast on sealsed kanad puurivabad: 58% kanadest elavad õrresüsteemis, 28% vabapidamissüsteemis ehk neil on ligipääs ka õuealale ja 13% on mahepõllumajanduslikul viisil peetavaid munakanu. Keskmine muna hind on tõepoolest Austrias veidi kõrgem, tõustes nii nagu teisteski Euroopa riikides 2008. aastal koos toidu hinnaindeksiga ja jäädes sarnasele tasemele ka pärast seda. Seejuures on aga väga oluline, et keskmise munahinna teeb seal kalliks mahemuna; õrrekanamuna keskmine müügihind on Austrias aga soodsam kui näiteks Itaalias (2022 aasta andmetel)6.
Eestile antud hinnang, 55 – 59 senti hinnatõusu munakarbi kohta, tundub teiste Euroopa riikide kogemusi vaadates isegi üle pakutud. Näiteks Tšehhis keelustati puurid 2020. aastal (üleminek kestab aastani 2027) kui puurides peeti 80% sealsetest kanadest ja toona hinnati muna tootmishinna tõusuks keelustamise otsesel mõjul vaid 8-16 senti munakarbi kohta7. See vastab tegelikule keelustamisjärgsele hinnamuutusele Saksamaal, Austrias ja Hollandis.
Munatootjad on tegelikult pikka aega olnud teadlikud, et üleminek vabapidamissüsteemidele on varem või hiljem tulemas. Need protsessid on kogu maailmas toimumas ja tagasi pöörata neid ei saa. Kanade puurispidamine on ajale jalgu jäänud süsteem, millel ei ole tuleviku Eestis kohta. Inimesed on üha teadlikumad ja hoolivad sellest, kuidas toit lauale jõuab. Uuringud ja teiste riikide kogemused näitavad, et muna jääb ka õrresüsteemis tootes väga soodsaks ja kättesaadavaks kõigile ühiskonnagruppidele. Puuride keelustamine kanade pidamisel on vajalik, et kõikide poelettidele jõudnud munade tegelikud tootjad – kanad – saavad täita oma põhivajadusi nagu näiteks kraapimine, nokkimine ja õrrel puhkamine.
Kristina Meringu kõne 12.10.2023 Riigikogus toimunud ürituselt kanade puurispidamise lõpetamise toetuseks
Aitäh kõigile kuulajatele, kohapeal ja otseülekandes. Sõnastasin oma esinemise pealkirjaks täna siin Riigikogus teadlikult veidi polemiseerivalt “Eesti on valmis kanade puurispidamise lõpetamiseks”. Teen nüüd väikse kokkuvõtte, miks ma siiralt usun, et see nii on ja miks tugevad märgid nii avalikust kui erasektorist seda tõdemust toetavad.
Nähtamatute Loomade ettepanek on lõpetada kanade puurispidamine Eesti munatootmises ning üle minna vabapidamisüsteemidele. Nii lõpetame suurima julmuse, mis loomakasvatuses lindude vastu toime pannakse ning läheme üle kõrgema heaolu ning kõrgema kvaliteediga munatootmisele. Rahvaalgatus.ee lehe kaudu on meie petitsioonile juba toetus-digiallkirja pannud ligi 14 000 inimest. Riigikogule esitamiseks vajalikud tuhat digiallkirja saime kokku vaid tunniga pärast Pealtnägija saatelõigu linastumist 20. septembril, kui linastusid meie kogutud kaadrid Eesti puurikanalatest.
Videomaterjal Eesti puurikanalatest on toonud seni suurima kaasaelamise ja reaktsioonide laine tööstusfarmide tegevuse ja lindude julma kohtlemise vastu. Nii paljud hoolivad Eesti inimesed on digiallkirjastanud petitsiooni ja nende sõnumeid ja meile, mis Nähtamatutele Loomadele saadetakse, vastame ilmselt veel pikka aega. Eesti inimesed hoolivad ja mõtlevad kaasa ja soovivad näha selle kriitilise probleemi lahendamist, et lindude vastane julmus lõppeks.
Avalik toetus kanade puurispidamise keelustamisele on kõrge – 78% Eesti elanikest toetab kanade puurispidamise keelustamist nagu selgus värskelt septembris avaldatud Norstati avaliku arvamuse uuringust. See on tugev enamus Eesti inimestest, kes tahavad näha, et lõppeks praegu veel seaduslik julmus ja olukord munatootmises astuks olulise sammu paremuse poole.
Nähtamatute Loomade sotsiaalmeediakanalite analüüs näitab suurimat toetust kanade puurispidamise kampaaniale, mida me senise kuue ja poole tegutsemisaasta jooksul näinud oleme. See on võrreldav karusloomafarmide keelustamise toetusega, millega 2021. aasta suvel eduka lõpuni Eestis jõudsime.
Meieni jõuavad järjest iga päev teated kümnetest toidukauplustest, kus vabapidamise kanamunad on lettidelt tühjaks ostetud ja puurikanade munad on puutumata. Inimesed annavad ostuotsusega selgelt märku, et aitab, puurikanamunade aeg on läbi.
Lisaks suurele toetusele avalikkuses ja tarbijate hulgas, näeme viimastel aastatel üha tugevamat trendi eelistada vabapidamismune ka toidusektoris. Tänaseks päevaks on üle poole jaesektorist ja 113 muud toidusektori firmat teatanud otsusest üleminekuajaga üle minna vabapidamismunade müügile ja loobuda kanade puurispidamise toetamisest. See tähendab, et restoranides, pagarites ja muudes toiduettevõtetes kasutatakse vaid vabapidamissüsteemidest pärinevaid kanamune.
Näeme, et ka munatootjad ise on hästi kursis üha kasvavast algatusest üle minna vabapidamisele. Eestis on neli suurimat munatootjat, kes toodavad puurikanamune. Neist esimene on juba andnud avalikkusele selge lubaduse asendada puurisüsteem õrrekanade pidamisega. Suurim tootja on öelnud meedia vahendusel, et muutus toimub kindlasti, aga nad ei ole kinnitanud ajaraami. Ning teised kaks on samuti kaasa mõtlemas ja kursis, kui suur teema see nende tegevusvaldkonnas on.
Me oleme Eestis mitme sektori lõikes rohkem valmis kui kunagi varem, et see oluline lindude heaolu parandav muudatus vastu võtta. See päästaks alla miljoni linnu piinarikkast puurielust, kus linnu kohta on ca A4 pinna jagu ruumi ja vigastused ja stress on igapäevased nähtused.
Lõpetuseks – maailmas on palju julmust, mis on õudne ja mida on raske lõpetada. Kanade puurispidamine on kriitiline probleem, kus meil on laual realistlik lahendus, mis paljudes riikides juba rakendatud ja mis aitab leevendada nende tundevõimeliste olendite kannatusi.
Nähtamatutes Loomades oleme võtnud selge fookuse selle kampaaniaga eduka lõpuni minna. Me ei lõpeta ega vaiki, kuni julmus on lõppenud ja kanade puurispidamine on keelustatud.
Videosalvestus Riigikogus 12.10.2023 toimunud ürituselt
2021. a andmetel peeti Euroopa Liidu 27-s liikmesriigis 376 miljonit munakana, kes tootsid 6,4 miljonit tonni mune. Ligi pool munevatest kanadest EL-s peeti puurides (45%), 36% õrrekanalates, 13% oli vabalt peetavaid ja 7% mahetootmises. Eestis peetakse puurides oluliselt rohkem kanu, koguni 86%, õrresüsteemis 5%, vabapidamises 6% ja mahetootmises 3% (PRIA, oktoober 2023).
Euroopa Liidus toimub praegu loomakaitseseaduste ümberhindamine nii algatuse Lõpp puuriajastule kui ka Talust taldrikule strateegia raames. Selleks on Euroopa Komisjon tellinud Euroopa Toiduohutusametilt sõltumatu hinnangu praegustele loomakaitseseadustele, sealhulgas Nõukogu direktiivile 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded. Hinnati praeguseid kanade pidamissüsteeme, kuidas need mõjutavad kanade heaolu ja missugused on kaasnevad ohud heaolule. Anti ka soovitused, kuidas heaolu parandada ja ohtusid ennetada.
Selles teadusliku hinnangu kohaselt on igale rohkem kui 30 linnust koosnevale grupile vajalik ruum minimaalselt 80 m2, et vältida negatiivseid tagajärgi kanade heaolule, mis tulenevad ruumipuudusest. Kui grupi suurus on vähem kui 30 lindu, siis 25 m2.
Euroopas peetakse kanu nn rikastatud puurides, õrrekanalates, mis on koos veranda või välialaga või ilma selleta. Puurides on ühe looma kohta ette nähtud ruum 750 cm2. Puurisüsteemis on varustus söötmiseks, jootmiseks, munade kogumiseks, sõnniku eemaldamiseks ja küünte kulutamiseks. Lisaks peab seal olema varustus osade kanade käitumuslike vajaduste rahuldamiseks: õrred, pesakastid, nokkimise ja kraapimise ala. Täiustatud puurides peetakse koos u 40-80 kana. Nokkimis- ja kraapimisala ei pruugi olla adekvaatne, et lubada täielikku käitumuslike vajaduste väljendumist nagu toidu otsimine ja liivavannide võtmine, kuna puuride põrandad on traadist ning seetõttu on keeruline hoida puurid allapanuga varustatuna. Õrred asuvad enamasti vähem kui 10 cm kõrgusel. Tänapäevastesse puuridesse, kus on 1-2 pesa, pannakse kokku 60-80 kana. Munetud munad veerevad puuride ees olevale munalindile.
Heaoluprobleemid puurisüsteemis
Peamine erinevus puuri- ja vabapidamissüsteemide vahel on, et puurikanade liikumisvõimalused on piiratud ja neil ei ole võimalik mugavuskäitumisega ning uudistamise ja toidu otsimisega tegeleda. Need on kindlaks määratud kui kõrge tähtsusega tagajärjed nende heaolule. Vabapidamissüsteemis vaadeldakse neid käitumisi sagedamini, sest seal on rohkem ruumi liikuda ja võimaldatakse allapanu, mida on puurides keeruline adekvaatselt tagada. Need tagajärjed heaolule mõjutavad kõiki linde ja kestavad terve nende elu. Katusealuse veranda või väliala võimaldamine annab veelgi suurema võimaluse tegeleda mugavuskäitumisega (nt liivavannide võtmine), liikumisega, avastamisega ja toiduotsinguga.
Need on tegevused, millega loomad hoolitsevad oma sulestiku, karvastiku, naha või lihaste eest ja suurendavad füüsilist mugavustunnet. Võimetus sellist tüüpi tegevustega tegeleda identifitseeriti kui kõrgelt oluline kanade heaolu mõjutav tagajärg puurisüsteemis. See defineeriti kui stress ja/või negatiivne tundeseisund nagu ebamugavus ja/või frustratsioon, mis tuleneb sellest, kui loomal pole võimalik rakendada oma soovi hoolitseda oma sulestiku ja naha eest (nt kui pole võimalik end puhtana hoida, ennast kratsida ja liivavanne võtta) või kui puuris pole üldse loomuomaselt käituda võimalik. Oluline selle juures on ka selle ebamugavustunde kestvus, mis on terve kana eluaeg. Mugavuskäitumise alla kuuluvad ka tiibade sirutamine ja lehvitamine, jalgade sirutamine, sulgede silumine, saba liputamine, päikese võtmine, sulgede tõstmine ja keha raputamine ning enese kratsimine.
Eriti oluline tundub neist olevat liivavannide võtmine, mis koosneb tegelikult mitmest mugavuskäitumisest, sest selle käigus lehvitatakse ka tiibu, kratsitakse pead, sirutatakse jalgu ja raputatakse keha. Peene tolmuse substraadi sees kümmeldes satub liivatolm sulestiku vahele ja see aitab sulestiku toimiva ja terviklikuna hoida, kuna jaotab laiali sulestikul olevaid lipiide ja eemaldab parasiite. Liivavannide võtmine on tunnustatud kui käitumuslik vajadus, kuna kanad on väga motiveeritud, et nii käituda. Lisaks pöörab kana selle käigus oma keha ja sirutab jalgu viisil, mis tugevdab lihaseid ja ennetab nii jala deformatsioone ja võimetust liikuda.
Liivavannide võtmine koosneb tegelikult mitmest järjestikusest mugavuskäitumisest (van Liere, 1990)
Peamisteks probleemideks võimaldamaks kanadel rikastatud puurides liivavannide võtmise, on põranda puudumine, piisava ruumi puudumine, ebasobiv või ebapiisavas koguses allapanu ja ebapiisav valgustugevus. Valgus ja soojus suurendavad liivavannide võtmise sagedust. Ruumipuuduse tõttu ei ole võimalik tiibu lehvitada (vajalik ruum 3300 cm2) ega jalgu sirutada (vajalik ruum 1000 cm2).
Rikastatud puurides on võimetusel mugavuskäitumistega tegeleda kanade heaolule väga selge negatiivne mõju. Nokkimiseks ja kraapimiseks mõeldud ala on tihti liiga väike ja seal on ebapiisavalt pudedat allapanu. Isegi kui puuris on koht, kuhu allapanu lisada ja seda tehtaks regulaarselt, siis siledal pinnal kandub see kiirelt laiali ja vähestel kanadel on võimalik samaaegselt liivavanne võtta (vajalik ruum 1100 cm2) ning kui puuris on mitukümmend kana, siis vähendab see veelgi ruumi käitumuse täies ulatuses läbiviimiseks. Piisava allapanu puudumisel ei toimu liivavannide võtmine normaalsel kujul. Esineda võib võlts-liivavannide võtmine, kus kana teeb sarnaseid liigutusi, aga liiva asemel hõõrub ennast puurivõrede vastu, mis halvendab aga lindude heaolu veelgi kuna lõhub sulestikku ja võib tekitada vigastusi.
Võimetus mugavuskäitumisega tegeleda võib kahjustada sulestikku, mille tagajärjeks on selle kehv seisund, sulgede murdumine ja normaalse lihastöö häirumine. Igasuguse substraadi puudumine ja puurides sulgede vastu traati hõõrumine võib põhjustada veelgi enam sulgede kulumist. Sulgedel on aga oluline roll kehatemperatuuri reguleerimisel, keskkonnamõjude eest kaitsmisel ja terve sulestik võimaldab turvaliselt põgeneda.
Efektiivseim viis lahendamaks probleemi, et kanadel pole võimalik mugavuskäitumisega tegeleda, oleks kasutada puurivaba pidamisviisi. Kuna vabapidamissüsteemis saab võimaldada pudedat allapanu ja piisavalt ruumi, siis kanade heaolu tagamiseks on soovitatav puure mitte kasutada.
Ei ole võimalik tegeleda ringi uudistamisega ja toidu otsimisega
Kodukanad on säilitanud enamuse oma eellase käitumisrepertuaarist nagu toidu otsimisega seotud tegevused. See koosneb toidu otsimisest, kättesaamisest, saagi eraldamisest ja toidu töötlemisest selliselt, et see on võimalik alla neelata ning selle tarbimisest. Looduses elavad linnud kulutavad toitumuslikule käitumisele suure osa oma ajast, sest see on neile ellujäämiseks vajalik. Ka kodukanad veedavad pool-looduslikus elupaigas 60% oma ajast nokkides ja 34% kraapides (tegevused võisid toimuda samaaegselt). Kuid tööstuslikus linnukasvatuses toimub toitainerikka ja tasakaalustatud sööda küllusliku kättesaadavuse tõttu ainult tarbimise osa. Sellegipoolest võivad kanad tööstusfarmis allapanu seest toitu otsida kuigi seal ei ole midagi söödavat ja sööt on läheduses. Seega on toidu otsimine käitumuslik vajadus.
Uudistav ja uuriv käitumine on lähedalt toidu ja teiste ressursside otsimisega seotud ja tegelikult ei saa neid tegevusi eristada. Loomad avastavad oma keskkonda selleks, et leida toitu või vett, vältida kiskjaid ja keskkonnaohte ning leida paaritumiskaaslasi. Seega on selline käitumine samuti looduses ellujäämiseks hädavajalik. Ringi uudistades õpivad loomad oma keskkonda tundma ja seda tehakse ka siis, kui keskkond on alati samasugune. Kodukanad tegelevad uudistamisega igapäevaselt ja mängivad väikeste esemetega, mida nad allapanu seest leiavad.
Puuriseinte vahel ei ole kanadel piisavalt võimalusi, et olla aktiivne ja ümbrust avastada. Kui on olemas nokkimis- ja kraapimisala, siis on see sageli liiga väike. Ülejäänud puurikeskkond koosneb peamiselt traadist, mis ei soodusta toidu otsimisega ja avastamisega tegelemist. Lisaks on ruum puuris väga piiratud, et sellise käitumisega tegeleda.
Ühes Eesti puurikanalas on olemas kraapimismatid, kuid need on liiga väikesed ja ei rahulda kanade vajadust toiduotsinguga tegeleda.
Kuna puurides ei ole üldse või on väga vähe allapanu, siis suunatakse uudistav käitumine puurikaaslastele ning väljendub sulgede nokkimise ja kannibalismina. See võib viia vigastusi tekitava nokkimiseni, sulgede puudumiseni ja nahahaavade tekkeni. Allapanu puudumise korral tegelevad kanad toiduotsinguga ka väljaheidete sees ja söövad seda. Isegi kui allapanu on puurides olemas, siis kuna kanu on puurides palju ja puurid on liiga väikesed, siis on võimalused avastamiseks ja toidu otsimiseks piiratud.
Seega on tugevalt piiratud võimalusel toidu otsimise ja uudistamisega tegeleda oluline negatiivne mõju kanade heaolule, sest selle tulemusena kogevad kanad negatiivseid tundeseisundeid nagu kannatamine, igavus ja frustratsioon. See stressi tekitav probleem kestab terve kana elu.
Puurisüsteemis ei ole võimalik täielikult ennetada võimetust uudistava ja otsiva käitumisega tegeleda. Puurid ei võimalda suurel alal piisavas koguses pudeda allapanu kasutamist. Samuti ei ole seal sellist keerukat keskkonda, mis soodustaks uudistava käitumise avaldumist.
Seega on kanade heaolu suurendamiseks soovituslik pidada kanu vabapidamissüsteemides, kus on olemas adekvaatne, kuiv ja pude allapanusubstraat, mis on alaliselt esimest päevast saadik olemas. Samuti on soovitatav võimaldada kanadele piisavalt suur erinevatel kõrgustel asetsevate tasapindadega rikastatud keskkond, et oleks võimalik avastamise ja toiduotsinguga seotud käitumisega tegeleda.
Liikumisvõimaluse piiratus
Liikumisvõimaluse piiratus on väga oluline munakanade heaolu negatiivselt mõjutav tegur puurisüsteemides. See tähendab, et loom kogeb stressi või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm, ebamugavus või frustratsioon selle tõttu, et ta ei saa vabalt liikuda, näidata erinevaid käitumisviise või mugavalt kõndida (nt kui puuris on liiga palju loomi üheskoos, ebasobiv põrand, tõkked, õrred, mis jäävad liikumisele ette). On näidatud, et ruumipuudus põhjustab ka füsioloogilist stressi ehk stressihormoonide tõusu kanade veres. Suureneb ka suremus.
Kanade puhul on selgelt näha, et vangistusest pääsedes hakkavad nad taas suurel määral mugavuskäitumisega (nt tiibade sirutamise ja lehvitamisega) tegelema. See näitab, et kanad on kõrgelt motiveeritud selliselt käituma ka sellel ajal, kui neil pole võimalust liikuda ja on sellest tulenevalt frustreeritud. Samuti näitab see, et kanad ei kohane ruumipuudusega.
Veelgi enam, ruumipuudusest tulenev vähene liikumine võib põhjustada luude hõrenemist ja nõrku lihaseid, mis võivad viia valulike luumurdude tekkeni. Puurikanadel on seetõttu kõige rohkem luumurde võrreldes kanadega teiste pidamisviisides.
Peale selle mõjutab vähene ruum sulestiku seisundit kuna puuris hõõrduvad kanad vastu puuriseinu. Kui sulestik on hõõrdumise tõttu juba kahjustunud, siis soodustab see vigastuste tekkeni viivat nokkimist. Vigastused võivad tekkida ka puurikonstruktsiooniga seoses. Näiteks kui kana lendab vastu puuri või kui varbad jäävad kinni kitsastesse pragudesse raami ja võrepõranda vahel või väikestesse aukudesse, millesse võivad küünised kinni jääda. Kui kana püüab ennast vabaks saada või ära lennata, siis võib kinni jäänud küünis vigastada saada või isegi küljest ära rebeneda.
Kanade sulestik saab ruumipuudusest tuleneva hõõrdumise tõttu vastu puuriseinu kahjustada ja puuridesse paigutatud torud takistavad veelgi enam liikumist.
Täiustatud puuride mõõdud ja õrte, pesade ja nokkimisalade paigutus puuri keskel piirab nii kanade võimalust vertikaalseks liikumiseks (lendamine ja hüppamine) kui ka horisontaalset liikumist nagu jooksmine ja suuremate vahemaade läbimine kõndides. Kõrge asustustiheduse tõttu ei ole puurides vaba ruumi ning seetõttu on sellised liigutused nagu tiibade lehvitamine, tiibade ja jalgade sirutamine ja liivavannide võtmine ainult osaliselt võimalik.
Seda heaoluprobleemi on võimalik lahendada vaid puuride kasutamisest loobumisega. Selle asemel kasutada süsteeme, kus kanadel on võimalik vabalt liikuda ja kus käitumuslikud tegevused ei ole piiratud.
Vigastusi tekitav nokkimine
Eristada saab õrnemat kanadevahelist sulgede nokkimist, mis ei tekita suuri kahjustusi ja raskekujulist sulgede nokkimist, mis hõlmab sulgede tõmbamist, eemaldamist (ja mõnikord alla neelamist). See põhjustab sulgede kaotust ja valu. Sellega saab seostada ka tagaosa (kloaagi) nokkimist, mis võib põhjustada tõsiseid vigastusi ja surma. Varvaste nokkimine võib olla endale suunatud või isenditevahelise nokkimise üks vormidest. Tagajärjeks on haavad või rasketel juhtudel varvaste kaotus. Varvaste nokkimist esineb rohkem valgetel tõugudel kui pruunidel. Agressiivne peale ja harjale suunatud nokkimine võib viia väikeste augukesteni harjal või rasketel juhtudel haavadeni kuklas.
Eesti suurimas puurikanalas esineb rohkesti jalavigastusi, mille üks põhjustest on liigikaaslastele suunatud varvaste nokkimine toiduotsinguga tegelemise asemel.
Vigastusi tekitaval nokkimisel on palju põhjusi. Arvatakse, et raskekujuline sulgede nokkimine on ümbersuunatud nokkimise vorm, mis tekib, kui linnud on frustreeritud, kui ei saa tegeleda tavapäraste tegevustega nagu toidu otsimine, mugavuskäitumine ja avastamine. Kui toit on pelletitena ja allapanu puudub või ei ole sobilik toiduotsinguga tegelemiseks, siis suunavad kanad motivatsiooni toitumisega seotud tegevustele ümber nokkides oma liigikaaslasi. On ka hiljutisi tõendeid, et sulgede nokkimine on väärtalitlus, mis tekib, kui varajases eas kogetud stress ja ebasobiv kasvatuskeskkond põhjustavad neurobioloogilisi muutusi.
Agressiooni põhjustab peamiselt konkurents ressursside pärast. Haavad tekivad tõenäoliselt agressiivse lindudevahelise kokkupuute tagajärjel. Sulgede nokkimise tagajärjel tekkinud haavad võivad viia kannibalismini. See on nokkimine, mille käigus toimub ka koe ära söömine. Erinevate vigastusi tekitava nokkimise vormide sagedaseks tagajärjeks on sulestiku kaotus, nahakahjustused, suurenev risk häirunud soojusregulatsiooniks, põletike tekkeks ja suurenenud suremus.
Kuigi vigastusi tekitav nokkimine esineb nii puuri- kui ka vabapidamissüsteemides, siis viimastes on palju rohkem võimalusi ennetavate meetmete kasutamiseks.
Grupistress
Grupistressiks nimetatakse stressi ja/või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm ja/või frustratsioon, mida loom kogeb sagedaste agressiivsete ja teiste negatiivsete sotsiaalsete kokkupuudete tõttu. Negatiivseid tundeseisundeid saab määrata füsioloogiliste muutuste, häälitsuste, liikumismustrite ja suurenenud kartlike reaktsioonide järgi.
Kõrge asustustihedus tekitab ohtu grupistressiks. Nagu ka ebaühtlane või ebapiisav ressursside jaotus (suurendab konkurentsi) ja struktuuride nagu õrte puudumine või ligipääsematus, et pääseda konfliktsituatsioonidest. Grupistress tuleneb sagedastest ebameeldivatest sotsiaalsetest interaktsioonidest (agressiivne käitumine, vigastav nokkimine, kuhjumine, lämmatamine) viies negatiivsete tundeseisunditeni, mis suurendavad nii individuaalset kui ka grupi stressitaset.
Puurikanalates on väga kõrge asustustihedus, konkurents, ebapiisavalt ressursse ja pole võimalik konfliktsituatsioonidest pääseda.
Strateegiad vigastusi tekitava nokkimise vältimiseks ennetavad mingil määral ka grupistressi. Meetmeteks on anda piisavalt ressursse konkurentsi minimeerimiseks lisaks eritasandilistele struktuuridele ja vaheseintele, et anda lindudele võimalus konfliktsituatsioonidest põgenemiseks.
Kuigi grupistressi esineb kõikides pidamisviisides, siis grupistressi vähendamiseks on soovituslik loobuda puuride kasutamisest ja pidada kanu vabalt hoones, kus on erinevad tasapinnad. Samuti on soovituslik võimaldada ligipääs ressurssidele nagu allapanu, pesad ja õrred piisaval määral, et vältida konkurentsi. Konfliktsituatsioonidest pääsemiseks on soovituslik pakkuda õrsi, vaheseinu, platvorme ja korruseid, mis võimaldavad kanadel soovimatuid sotsiaalseid kontakte vältida. Õrresüsteemis on paaniliste reaktsioonide ja lämmatamise vältimiseks soovituslik kasutada vaheseinu, mis jaotavad ruumi mitmeteks osadeks ja kanakarjad sellega väiksemateks gruppideks.
Lahendused
Selleks, et kanad saaksid oma käitumuslikke vajadusi täita, on vajalik pidada munakanu vabapidamissüsteemides. Vabapidamist siseruumis nimetatakse õrresüsteemis. Seal on lindude heaolu tunduvalt kõrgem, sest põrandale saab panna piisavalt pudedat allapanu, paigutada õrred kõrgemale, kus kanad saavad ennast turvaliselt tunda või kasutada erinevaid tasapindu. Õrrekanalas on oluliselt rohkem liikumisruumi ja sellega seoses on täidetud ka mitmed teised käitumuslikud vajadused.
Pakkudes kanadel võimalust minna õue või kiskjate eest kaitstud verandale paraneb lindude heaolu veelgi. Väheneb näiteks grupistress kuna vabapidamises saab tagada piisava ligipääsu ressurssidele ja põgenemisvõimaluse soovimatute olukordade eest. On näidatud, et välialaga pidamissüsteemis on kanadel vähem sulestikukahjustusi ja vigastusi, sest üksteise nokkimise asemel saavad kanad tegeleda toidu otsimise, mugavuskäitumise ja ümbruse avastamisega.
Õrresüsteem
Kanade pidamine õrresüsteemis tähendab, et linnud saavad hoonesiseselt vabalt ringi liikuda. Seal on võimalik kasutada erinevaid tasapindasid, mille vahel saavad kanad liikuda ning paigutada õrred kõrgemale, kus nad täidavad oma funktsiooni turvalise puhkekohana. Tabelist 1 näeme, et kolm olulist kanade heaolu negatiivselt mõjutavat tagajärge (võimetus tegeleda mugavuskäitumisega, võimetus uudistada ja toitu otsida ja liigumisvõimaluste piiratus) on õrresüsteemis väheolulised.
Ligipääs kaetud verandale või välialale
Kaetud veranda on katusega ja soojustamata väliala lisaks hoonele. Vähemalt üks külg on ilma seinata ja on kas võrega kaetud (lastes valgust ja õhku läbi) või sagedamini on päeval avatud, et võimaldada ligipääs õuealale. On näidatud, et kui läbi veranda pääseb välialale, siis kasutas 90% kanadest seda vähemalt mõnikord 3-nädalase vaatlusperioodi jooksul. Mõned uuemad süsteemid on laiendanud kaetud verandat, kuid lubavad väga vähe või mitte üldse ligipääsu välialale. Selliste süsteemide eesmärk on võimaldada parem haiguste kontroll kompromiteerimata kanade heaolu. Võrreldes välialaga väheneb kisklusstressi, mao- ja sooleprobleemide ja teiste nakkushaiguste risk.
Väliala munatootmises on tavaliselt muruplats kuigi on teada, et varjumisvõimaluste (puud, põõsad, tehislikud rajatised) pakkumine suurendab kanade arvu, kes ala kasutavad.
Kanala veranda ja õueala. Foto: Toni’s Freilandeier
Ligipääs kaetud verandale ja/või välialale võib vähendada grupistressi riski ja sellest tulenevaid tagajärgi kanade heaolule (nt koe- ja nahakahjustused nokkimise tõttu). Vigastusi tekitav nokkimine võib väheneda kuna kasutada on rohkem ruumi, mitmekesisemalt ressursse ja valikuid lindudele, samuti võimalus kasutada struktuure, mis võimaldavad liigikaaslaste eest põgeneda. Sellest tulenevalt on vähem ka sulestiku kahjustusi.
Kaetud verandada ja õueala võimaldab täita käitumuslikke vajadusi, nagu mugavuskäitumine (nt liivavannide võtmine), liikumine, avastav ja toitumisega seotud käitumine, suuremal määral kui puurisüsteemis.
Veranda kasulik effekt võib tuleneda vähenenud asustustihedusest hoone sees, võimalusest eemalduda soovimatust sotsiaalsest kontaktist, hea õhukvaliteediga ja samas varju pakkuva ala olemasolust, suurenenud õueala kasutamisest ja/või hügieenitingimuste paranemisest ning allapanu kvaliteedi paranemisest kanamajas moodustades vahepealse ala õueala ja hoone vahel.
Õrte, allapanu ja muu varustuse tagamine
Ligipääs kas mittelibiseva pinnaga õrtele või platvormidele on vajalik, et täita kanade vajadust öösel õrrel puhata. Õrre minimaalne pikkus peaks olema 18 cm kana kohta. Õrte ja platvormide päevast ja öist kasutamist suurendab nende kõrguse reguleerimine ja/või kaldteede paigaldamine.
Allapanu pakkumine vähendab negatiivseid tagajärgi heaolule nagu võimetus mugavuskäitumise, uudistamise ja toiduotsinguga tegeleda. Kuid seda tingimusel, et allapanu on kuiv ja pude materjal, mis on saadaval tervel selleks mõeldud alal ja alaliselt üle 6 päeva vanustele lindudele või kuni toitumuslik käitumine on välja kujunenud. Kasutatavast alast vähemalt üks kolmandik peaks olema kuiva ja pudeda allapanuga kaetud, et ennetada negatiivseid tagajärgi heaolule.
Õrresüsteemis on kanadel võimalik ringi liikuda, kasutada õrsi ja erinevaid tasapindu ning siblida allapanus.
Võimaldades alaliselt materjali keskkonnarikastuseks ja toiduotsinguks saab ennetada negatiivseid tagajärgi heaolule, mis tulenevad võimetusest avastava ja toituva käitumisega tegeleda (ja sellega ennetab ka grupistressi ja koekahjustusi). Rikastus peab vastama järgnevatele kriteeriumitele: lisaks allapanule on olemas peen substraat liivavannide võtmiseks (liiv või turvas); olemas on söödav keskkonnarikastus, mida uuendatakse nii pea kui see on ära tarbitud; rikastus on alaliselt saadaval hetkest, kui linnud pidamiskohta saabuvad (1.-6. elupäeval võib tibusid paberil või muul pinnal pidada).
Pesitsemine on üks tähtsamaid kanade käitumuslikke vajadusi. Enne munemist otsivad nad sobivat pesapaika ja kohendavad keha ja jalgadega allapanu, et ehitada pesa. Selleks, et täita kanade vajadus pesitsemisega seotud käitumiseks, peavad täidetud olema järgmised pesa omadused: pesa põrandal olema pehme manipuleeritav materjal võimaldamaks pesa ehitamisega seotud käitumist (näiteks põhk); pesa peab olema kinnine (läbipaistmatud lagi, küljed ja tagaosa, et võimaldada eraldatud, turvaline õhustik munevale linnule); pesa peaks olema osadeks jaotatud, näiteks alla 0,5 m2 osadeks ja võimaldama iga linnu kohta piisavalt ruumi, näiteks vähemalt 1 individuaalpesa iga 7 kana kohta ja 1 m2 pesaruumi maksimaalselt 120 kana kohta, kui kasutusel grupipesa.
Kokkuvõte
Ruumipuudusest tulenevate negatiivsete tagajärgede (grupistress, võimetus tegeleda mugavuskäitumisega, võimetus tegeleda uudistava ja toitumusliku käitumisega, liikumisvõimaluse piiratus, koe- ja sulestiku kahjustused) vältimiseks grupis suurusega üle 30 linnu on minimaalne pindala hinnanguliselt 80 m2. Kui grupi suurus on alla 30 linnu, siis on see hinnanguliselt 25 m2. Võrdluseks: tänapäevane nõuetekohane puur 30 kana jaoks on 2,25 m2 suurune.
Peamine soovitus, mis puudutab kiireloomuliselt lahendust vajavaid heaolu probleeme munatootmises, on pidada kõiki kanu puurivabades süsteemides. Lisaks võimaldada kanadele alaliselt ligipääs allapanule ja muule keskkonnarikastusele, platvormidele ja/või õrtele, kaetud verandale või lisaruumi.
Euroopa Toiduohutusameti poolt koostatud täieliku ülevaatega munakanade heaolu kohta farmides saab tutvuda siin.
Septembris šokeerisid paljusid eestimaalasi salaja üles võetud kaadrid meie kanafarmidest. Teeme tutvust Mirjamiga organisatsioonist Nähtamatud Loomad, kes need salvestas ja rahva ette tõi.
Räägi natuke oma taustast: mis eriala inimene oled?
Olen läbi ja lõhki looduse ja loomasõber. Olen omandanud Tartu Ülikoolist magistrikraadi ökoloogia ja elustiku kaitse erialal. Varasemalt olen töötanud Tallinna Loomaaias, kus tegelesin sealsete asukate heaolu teemadega ja Keskkonnaametis abitusse seisundisse sattunud metsloomadele abi korraldamisega. Nähtamatutes Loomades olen tegutsenud üle kahe aasta. Olin seotud näiteks Ukraina loomade päästeaktsiooniga, kus minu ülesandeks oli 14 koera ja kassi eest hoolitsemine nende karantiiniperioodil. Nüüd jätkan organisatsioonis tööd kanade puurispidamise keelustamise nimel.
Kuidas sai sinust Nähtamatute Loomade agent?
Nähtamatud Loomad on tegevuse algusaastatest peale adresseerinud seda, et puurisüsteemis ei ole kanade põhivajadused täidetud. Tänu meie tegevusele ja tarbijateadlikkuse kasvule on juba pooled Eesti jaeketid teatanud, et loobuvad puurikanade munade müügist lähiaastatel. Samas näeme, et Eesti on ülejäänud Euroopast kanade kohtlemise osas kõvasti maha jäänud, oleme Euroopa tipus nende õrnade lindude puurispidamise osakaalu poolest. See on õudne ja sellega tuleb tegeleda. Kuigi meie Nähtamatutes Loomades töötades teadsime väga hästi, milline kanade puurispidamise seestpoolt välja näeb, ei ole Eesti inimestel tegelikult olnud võimalust seda päriselt näha.a. Oli selge, et saame Eesti kanu aidata parimal viisil vaid siis, kui meil on täieliksissevaade kohalikkumunatööstusesse ja seepärast otsustasime, et on vaja minna sinna töötajana. Pakkusin välja, et ma võiksin minna, sest loomade heaolu on minu südameteema ja tahtsin oma silmaga näha, mis farmides toimub.
Kuidas sündis otsus minna neid kanalaid just töötajana uurima?
Mõistsime, et meedias ei ole näidatud tegelikkust sellest, kuidas munatootmise protsess Eestis toimub. Näidatud on vaid armsaid tibusid või äsja puuridesse sisse toodud noorkanu, kes ei ole veel puurielust räsitud. Meie tahtsime Eesti inimesteni tuua selle reaalsuse, kuidas puurispidamine kanadele mõjub ja kuidas terve see tööstus välja näeb, ilma ilustamata. Selleks, et saada tervikpilt sellest, mis suletud uste taga toimub, kuidas farmides kanadesse suhtutakse, kuidas töötajaid juhendatakse ja kuidas puurielu kanu mõjutab, oli vaja põhjalikumat sissevaadet. Selleks läksingi farmidesse just töötajana.
Kui lihtne või keeruline oli farmidesse tööle saada?
Farmidesse oli väga lihtne tööle saada, sest kõigis kolmes farmis, kus käisin, oli töötajatest puudus. On mõistetav, et töökoht, kus igapäeva ülesannete hulka kuulub surnud lindude koristamine ja näed pidevalt kannatusi ja piina, ei ole just populaarsete killast. Oli kuulda, et paljud, kes sinna proovipäevale tulevad, enam teist korda kohale ei ilmu. Pärast kaadrite avaldamist oleme saanud kõnesid ka endistelt farmitöötajatelt ja proovipäeval käinutelt, kes on öelnud, et see olukord, mida nemad nägid, oli veel hullem ja tänanud meid selle tegevuse eest.
Mil määral juhtisid farmides töötades ülemuste ja kolleegide tähelepanu nendele probleemidele?
Küsisin korduvalt nii farmide juhilt, töödejuhatajalt kui ka kolleegidelt, et kas vigastatud kanadega ei peaks midagi ette võtma, et neid aidata. Olin šokeeritud nähes pealt seda, kuidas kanad teineteist elusast peast söövad ja rääkisin sellest kolleegidega. Loomade heaolu valdkonnas tegutsenud inimesena oli ilmselge, et sellist käitumist ei saa normaalseks pidada ning massiline kannibalism tuleneb stressist ja halbadest elutingimustest. Nägin hulganisti ka kanu, kes olid nii kehvas seisus, et oli selge, et vaja oli teha halastustapp ja uurisin, et kas keegi saaks seda teha. Farmides ei olnud kombeks ka ilmselgelt surevate kanade piinasid lõpetada. Mulle ei olnud antud mitte mingisuguseid juhiseid, kuidas kehvas seisundis kanade puhul käituda ega isegi mitte seda, kuidas nende piinad lõpetada.
Mis selle peale öeldi? Kuidas reageeriti?
Kõik farmitöötajad on harjunud sellega, et kanad nokivad üksteist, sest see on nii igapäevane. Vigastused ja stress on puurisüsteemi olemuslik osa. Mulle räägiti nagu kannibalism oleks midagi täiesti loomulikku, mitte midagi erakordset, millele peaks kuidagi reageerima. Vigastatud kanu seal ei aidata ja veterinaar nendega ei tegele. Farmide juht ütles, et ainuke asi, mida teha saaks, on valgust veelgi enam vähendada, et nad ei näeks teisi nokkida. Selgus, et talitajatel ei ole kohustust või väljaõpet isegi halastustapu sooritamiseks ja enamus ei tea kuidas seda läbi viia. Leidus vaid mõni üksik töötaja, kes oli nõus palumise peale kanalasse tulema, et mõni raskelt vigastatud kanale lõpp peale teha. Mõni teine ütles, et lükkab sureva kana kaugemale toru taha, et ta munalindile peale ei vajuks, kui ära sureb.
Kas tuli ette ka hetki, mil kartsid oma tegevusega vahele jääda, või nappe pääsemisi sellest?
Filmimisega vahele jäämine oli reaalne risk, millega pidin arvestama. Aga pidasin meeles, et need riskid on minu jaoks seda väärt, sest see teema on nii õudne ja on erakordselt tähendusrikas töö, et paljastada see õudus. Võtsin selle riski, sest see oli nii õige asja nimel, see on kaitsetute loomade aitamiseks, et kellelgi ei oleks nii piinarikas elu. Kahes farmis, kus ma töötasin, ei olnud telefonid kanalates sugugi keelatud.
Milline kolmest farmist kõige õudsem oli ja miks?
Puurikanade elu on kõikides tööstusfarmides ühtviisi tõeline põrgu. Nad peavad oma elu traatpõranda peal veetma, kus neil pole võimalik täita oma põhivajadusi. Kõigis kolmes farmis olid kanad pärast aastast puurielu kaotanud suurema osa oma sulgedest ja oli ilmselge, et kõik linnud on puurides suures stressis. Mõnes farmis oli kanadel erakordselt vähe ruumi, sest kanu oli isegi lubadust tihedamalt kokku pandud, mis on täiesti jabur, sest seadusega ettenähtud A4 paberilehe suurune ruum on isegi absurdselt väike. Kuid pean tunnistama, et Eesti suurimas kanalas Dava Foodsis, kus toodetakse Eggo kaubamärgi mune, oli vaatepilt üle mõistuse jõhker. Nägin seal massiliselt vigastatud, veriseid kanu, kes puurihulluses üksteist nokkisid ning olin tunnistajaks mitme kana viimastele hetkedele. Üheski farmis kanade heaolu eest keegi ei hoolitse, sest masstootmises ei ole indiviidide elul väärtust. Dava Foodsis on aga mastaabid eriti suured ja nädalas 400-500 linnu surnuks piinlemine on nende jaoks “hea tulemus”.
Mis sa arvad, kuidas on võimalik, et PTA pole varasemate kontrollide käigus neid probleeme tuvastanud?
Kahjuks peab ütlema, et ei ole võimalik, et neid probleeme seal varem näha ei olnud. Tegemist peab olema kas läbi sõrmede vaatamise või ei ole nad kanade heaolu puudutavaid tingimusi üldse kontrollinud.
Kui palju sa ise mune sööd?
Pärast seda kogemust kadus mul mõneks ajaks munaisu täiesti ära, kuid aeg-ajalt, kui mune siiski söön, siis jälgin hoolega, et need oleks pärit heades tingimustes elavatelt kanadelt.
Mida ütleksid inimestele, kes kardavad, et kui kanade puuris pidamine ära keelatakse, siis ei jaksa nad enam mune osta?
Praegu on puuri- ja õrrekanade munade hinnavahe keskmiselt ainult 7 senti karbi kohta. Ka teiste riikide kogemus, kus kanade puurispidamine on keelustatud, näitab, et kanade puurispidamise keelustamisele ei järgne suurt hinnatõusu. Eestis on suur hulk ettevõtteid, sealhulgas Rimi, Maxima, Prisma, Stockmann ja R-kiosk juba mõnda aega tagasi teatanud, et loobuvad puurikanade munade müügist lähiaastate jooksul.
Mis sa arvad, mis aastal Eestis viimane puurikana õrrele pääseb?
Nähtamatud Loomad töötab selle nimel, et kanade puurispidamine lõppeks võimalikult kiiresti, sest iga hetk, mil kanad puuris elavad, tähendab neile kujuteldamatuid kannatusi Me ei lõpeta enne, kui Eestis on jõustunud seadus, mis keelab kanade puurispidamise. Vestlustest munatootjatega on selge, et soovi korral on võimalik vabapidamissüsteemidele üle minna paari aasta jooksul. Iga inimene saab anda oma panuse, et kanad neist kohutavatest tingimustest võimalikult kiiresti päästa nii petitsiooni allkirjastades, annetades kui ka jättes puurikanamunad ostmata. Meist kõigist sõltub, kui kiire see protsess on, kuid usume, et oleme keelustamisele lähedal ning kindel on see, et jätkame tööd kuni eesmärk saavutatud.
Mis sinu järgmine suur ettevõtmine olema saab?
Kahjuks on veel palju farmiloomi, kes tööstusfarmide õuduseid igapäevaselt läbi elama peavad. Meil on praegu käimas ka sigade heaolu kampaania, mille eesmärk on lõpetada Eestis vastsündinud põrsaste sabade lõikamine ja parandada nende tarkade loomade pidamistingimusi. Kui munakanade puurispidamine lõpeb, siis võtame suuremalt ette broilerkanade heaolu teemad. Mis täpselt minu fookuses saab olema, seda näitab aeg. Ise loodan, et leian võimaluse aidata ka piimalehmi, kelle kehasid väga intensiivselt piima tootmiseks ekspluateeritakse ja nende vasikad tööstusfarmides kohe pärast sündi emast eraldatakse. Kõik see on väga kurb, aga mul on hea meel, et Nähtamatutes Loomades saan neid olulisi teemasid ühiskonnas esile tõsta, algatada debatte, teha koostööd loomakasvatajatega, ministeeriumitega, erialaorganisatsioonidega ja teha niiviisi loomade heaks olulist progressi.
Juba 113 Eesti toidusektori ettevõtet on teatanud puurikanade munadest loobumisest.
Puurivaba munatootmine on saamas toidutööstuses uueks normiks. Tarbijad üle maailma tunnevad suurenevat muret farmiloomade elutingimuste ja heaolu üle ning loobutakse toodetest, mis tulevad kõige julmematest tootmissüsteemidest. Näeme üha suuremat fookust eetilisel ja vastutustundlikul ettevõtlusel. Aina enam ettevõtteid on võtnud vastu vastutustundliku otsuse loobuda puurikanade munade tootmisest, kasutamisest ja müügist.
Siin on nimekiri Eesti toidusektori ettevõtetest, kes on otsustanud hiljemalt aastaks 2025 minna üle puurivabadest süsteemidest pärinevatele munadele – õrrekanade munadele, vabalt peetavate kanade munadele või mahemunadele. Aitäh kõigile ettevõtetele, kes kanade heaolust hoolivad!
Nähtamatud Loomad esitas Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) kaebuse ettevõttes Dava Food AS nähtud rikkumiste kohta. Tänu sellele viis PTA läbi visiidi farmi, millega said mitmed rikkumised ametliku kinnituse. PTA kontrollraportitega saab tutvuda siin. Alljärgnevalt avaldame esitatud kaebuse täismahus.
Mina, Mirjam Näkk, töötasin 2023. a veebruar-märts linnutalitajana ettevõttes Dava Foods Estonia AS Kulli farmides, kus peetakse munakanu ja Tellivere farmis, kus kasvatatakse tibusid. Teatavasti peetakse kõiki sealseid tibusid, noorkanu ja munakanu puurides. AS Dava Foods töötajana märkasin ma suurel määral süstemaatilisi rikkumisi, mis on seotud lindude heaolu tagamisega.
Töötasin Kulli farmide kõikides hoonetes, kus peetakse kanu. Need on Kulli 1, Kulli 3, Kulli 5, Kulli 6, Kulli 7, Kulli 8. Ettevõtte Dava Foods kõikides munakanade pidamise hoonetes rikuti järgmisi määruse “Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele” punkte:
2. peatükkNÕUDED KANADE PIDAMISE RUUMILE VÕI EHITISELE
§ 5.Kanade pidamiseks kasutatavad vahendid ja seadmed
(1) Kanade pidamiseks kasutatavad vahendid ja seadmed tuleb paigutada nii, et need ei põhjustaks kana vigastumist.
Rikkumine: Puuridesse paigaldatud “õrred”, puurikonstruktsioonid ja elektrikarjused põhjustavad kanadele vigastusi. Järgnevad selgitused ja fotod.
Foto 1. Puuridesse paigaldatud “õrred” põhjustavad kanade kinni jäämist nende alla ja kanade vigastumist.Foto 2. Puuridesse paigaldatud “õrred” põhjustavad kanade kinni jäämist nende alla ja kanade vigastumist.Foto 3. Levinud on jalavigastused, mille üheks põhjuseks on jalgade kinni jäämine puurikonstruktsiooni vahele. Foto 4. Selle kana tiib oli kinni jäänud puurikonstruktsiooni vahele. Tekkinud raske haav ja tiivavigastus. Foto 5. Minu hinnangul ja tulenevalt vestlustest teiste farmitöötajatega arvan, et farmides kasutusel olevad elektrikarjused põhjustavad kanadele tõsiseid vigastusi. Sellised vigastused kanadel olid farmides levinud.Foto 6. Minu hinnangul ja tulenevalt vestlustest teiste farmitöötajatega arvan, et farmides kasutusel olevad elektrikarjused põhjustavad kanadele tõsiseid vigastusi. Sellised vigastused kanadel olid farmides levinud.
3. peatükk NÕUDED KANADE PIDAMISELE
§ 6.Kanadega tegelevad isikud
Kanade pidamisega vahetult tegelevatel isikutel peavad olema tööks vajalikud teadmised kanade anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisharjumustest ning asjakohastest loomakaitsenõuetest.
Minule kui linnutalitajana tööle asunud inimesele ei jagatud ei suuliselt ega kirjalikult mitte mingisuguseid teadmisi kanade anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisharjumustest ega asjakohastest loomakaitsenõuetest. Samuti ei küsitud ega ei saadud eeldada, et mul need teadmised varasemalt olemas oleksid olnud, kuna ma polnud varem lindudega töötanud. Samuti ei jagatud ega ei palutud omandada teadmisi asjakohastest loomakaitsenõuetest.
§ 7.Kanade tervise kontrollimine
(1) Paragrahvis 6 nimetatud isik peab kanad nende tervise ja heaolu kontrollimiseks vähemalt üks kord päevas üle vaatama. Koorunud kanatibud ja haiged, vigastunud või ebaloomulikult käituvad linnud tuleb üle vaadata vähemalt kaks korda päevas. Kui kontrollimisel avastatakse, et kanad käituvad ebaloomulikult, tuleb kasutusele võtta meetmed selle kõrvaldamiseks.
Linnutalitajana või farmitöölistena töötavate isikute tööülesannete hulka ei kuulunud kanade tervise ja heaolu kontrollimine. Samuti ei olnud farmides kedagi teist, kelle tööülesannete hulka see oleks kuulunud. Puurivahed pidi läbi käima surnud kanade korjamiseks, aga seda tehti ülepäeviti (ühe tööpäeva jooksul pidi töötaja läbi vaatama vaid pool kanalat), mitte iga päev, nagu määrus ette näeb. Sellise töökorralduse andis farmide juht ja nii juhendasid mind ka teised farmitöötajad.
Kanalates leidus iga päev kümneid kui mitte sadu vigastunud linde. Tööülesannete hulka ei kuulunud nende vaatamine, eraldamine ega muul moel nende nägemisele reageerimine. Ebaloomuliku käitumise tuvastamiseks ei antud teadmisi ega käitumisjuhiseid, kuid kannibalism nii elavate kui surnud kanade suhtes oli väga levinud. Tööülesannete hulka kuulus surnute eemaldamine puuridest, aga veritsevate, haavadega ja puurikaaslaste poolt nokitavate kanade aitamiseks puudusid võimalused.
(2) Haigestunud või vigastatud kana peab saama vajalikku ravi. Veterinaarabi saamiseks tuleb loomapidajal viivitamata kutsuda veterinaararst. Vajadusel tuleb haige või vigastatud kana teistest lindudest eraldada, paigutades ta ruumi, kus on kuiv allapanu.
Nõrgaks jäänud ja/või vigastatud kanad ei saa ravi. Veterinaari ei kutsuta, vigastatud kanad jäävad puuridesse ja mitte midagi ei võeta ette, võimalust linde eraldada ei ole. Küsimise peale sain farmide juhi ja töödejuhataja poolt vastuseks, et ainuke asi, mis vigastatud kanadega teha võib, on nad hukata. Kohustust ega väljaõpet kuidas seda teha, ei antud.
Verised kloaagid, jala- ja tiivavigastused olid väga levinud.
4. peatükkNÕUDED MUNAKANADE PIDAMISELE
1. jaguMunakanade pidamine puurides
§ 11.Munakanade pidamine täiustatud puurides
(1) Munakanade täiustatud puurides pidamise korral peab kanadel olema:
3) allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks;
AS Dava Foods nimetatud farmides puudub kanadel allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks.
(5) Puur peab olema varustatud sobivate vahenditega kanade varbaküüniste kulutamiseks.
AS Dava Foods nimetatud farmides puuduvad igasugused vahendid kanade varbaküüniste kulutamiseks.
Foto 7. Puurides puuduvad vahendid varbaküüniste kulutamiseks, kanade küünised kasvavad väga pikaks, murduvad ja takerduvad puuritraatide taha.
Siin on veel pilte AS Dava Foods farmide vigastatud ja halvas seisukorras kanadest:
Foto 8. Kana, kelle hingamisteed olid täitunud verega.Foto 9. Kehvas seisundis kana raskelt vigastatud jalaga.Foto 10. Kehvas seisundis suure jalahaavaga kana.Foto 11. Ülimalt kehvas seisundis kana, kellel haavad jalgadel ja seal, mis tiivast järgi jäänud.Foto 12. Punn silma kohal, mis on võrreldav kana pea suurusega. Foto 13. Haavatud ja veritsev kana.Foto 14. Tugevalt veritsev tagakeha.
Lisaks rikuti loomakaitseseadust AS DAVA Foods Tellivere farmis, kus 15.03.2023 saabunud tibude seast nõrgad tibud, kes olid niigi hapras seisus, jäeti külmale põrandale ja viidi läbi nende hukkamine minu hinnangul sobimatul viisil.
Loomakaitseseadus
5. peatükk LOOMA KAITSE TAPMISEL JA HUKKAMISEL
§ 10.Looma lubatud hukkamine
(2) Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.
Foto 15. Elusad tibud, kes pandi külmale kivipõrandale, kuna nad olid nõrgad.Foto 16. Kuvatõmmis videost, kus farmitöötaja lõi järjest elavaid tibusid enne prügikotti panekut vastu plastiktoru. Võib eeldada, et osad tibud sattusid prügikotti ka veel elusalt.
Toidu päritolu läheb tarbijale õigustatult üha enam korda
Suurkanalates toimunu paljastamine sai väga aktiivse vastukaja
Loomatööstuse mastaabisääst tuleb liiga tihti loomapiinamise hinnaga
Eesti inimene sööb liha rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, rohkem kui tervislik ning samuti läheb talle korda loomade heaolu. Seaduste abil saab kiirendada üleminekut kvantiteedilt kvaliteedile, millest võidaksid kõik, selgitab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad asutaja ja tegevjuht Kristina Mering.
Teadlik tarbimimine on ajastu üks võtmeteemadest. Energia ja tooraine rohelisusest erinevate tervislikkusnäitajateni ning ühe viimase näitena kodanikualgatusena sündinud kleebised, mis tähistavad tootjaid, kes ikka veel Venemaal tegutsevad. Üks suur valdkond selles teemas on loomakasvatussektori toodang ja meie toidulaua mõttes kõik loomset päritolu tooted, mille jaoks kasvatatakse loomi ja linde. Suur küsimus, mille üle kaasaegses ühiskonnas põhjendatult üha rohkemarutatakse, on see, kuidas ja millistes tingimustes me neid loomi ja linde peame, kellelt pärinevaid tooteid me tarbime.
Julmust hoitakse varjus Oleme selgelt liikumas ära sellest mõttelaadist, et kui liha, piima või mune sööme, siis vahet ei ole, millistes tingimustes elanud loomadelt see tuleb. Oleme nii moraalses kui ka majanduslikus plaanis liikumas ühiskonna sellesse etappi, kus saame ja hoolimegi loomade heaolust ja nende pidamisstandarditest.
See ei tähenda muidugi, et et tööstusliku loomakasvatuse probleemi lahendamisel loorberitele puhkama saaks jääda, paraku kaugel sellest. Kõige suurem murekoht lisaks loomade mittesobivatele ja tihti lausa õudsetele elutingimustele ning julmadele ilma valuvaigistita protseduuridele on see, et see süsteem on tarbija eest nii kiivalt varjatud. Kui loomakaitseorganisatsioonid toovad tööstuslikus loomakasvatuses toimuvat päevavalgele, järgneb sellele suur ühiskondlik šokilaviin. Me ei suuda uskuda, et mõni ettevõte meid nii rängalt petaks ja reedaks ning hea turunduse varjus tegelikult loomapiinamisega tegeleks.
Eesti puurikanalate õudused šokeerisid sügavalt
Seesama juhtus hiljuti Eesti munatööstuse puurikanalate paljastamisega meedia vahendusel. Avalikustasime Nähtamatute Loomadega 20. septembri ETV Pealtnägijas kaadrid Eesti puurikanalatest. Meie töötaja oli talitaja kolmes hiigelkanalas, mis moodustavad 95% Eesti puurispeetavate kanade munatoodangust. Pildid ja videod[1], mis ta oma igapäevatööst jäädvustas, viivad söögiisu ka külmema kõhuga inimestel. Näeme puurikanalate igapäevaelu maapealset põrgut neile tundevõimelistele lindudele – meeletu ruumikitsikus, erinevad vigastused, lindude laibad poolsurnud, vigastatud ja elusate lindude vahel ja elutingimused, mida ilmselt ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele.
See materjal on karm vaatamine. Eriti ränk on mõelda, et meil küll on võimalus pea ära pöörata ja teemat ignoreerida, aga neil lindudel ei ole munatööstuse puuridest kuhugi põgeneda. Nende ainus pääsemine on kas enneaegne surm kurnatusest või vigastusest või siis umbes 1,5-aastaselt tapale minek, sest nad ei mune siis enam standardse suurusega mune. Kana loomulik eluiga on kuni kümme aastat. Seega saadetakse tapale noored linnud, kes on puurielust ja intensiivtootmisest juba nii räsitud, et tööstus otsustab neist vabaneda. Munakanadest lihatööstusele muide sisendit ei ole, nad on liiga kehvas seisus.
Eesti puurikanala 2023.
Kui tõime avalikkuse pilgu ette puurikanalate lindude halvad elutingimused, sai meie värske petitsioon[2] kanade puurispidamise keelustamiseks Riigikokku jõudmiseks vajalikud tuhat digiallkirja kokku vähem kui tunniga. Teema pälvis suurt huvi nii tavameedia kui sotsiaalmeedia kanalites ja liigutas paljusid Eesti elanikke. See annab veelkord tunnistust, et kui näeme ja saame teada, mis tööstusliku loomakasvatuse kulisside taga toimub, ei lepi me ühiskonnana sellega. Need kiired ja tugevad reaktsioonid nõrgemate kaitseks näitavad, et ühiskonna moraalne kompass töötab hästi ja ei aktsepteeri loomapiinamist tööstuslikus loomakasvatuses.
Petitsiooni allkirjastamine, ostuotsustes vabapidamise kanamunade valimine, loomakaitseorganisatsioonide töö annetusega toetamine ja info jagamine on kõik head sammud, mida paljud inimesed selle võika loomafarmide materjaliga tutvumise järel astusid.
See aga ei tähenda, et muutused paremuse poole paraku kergelt käiksid. Suurtööstuste mõjuvõim on suur nagu teistega tootmisvaldkondade puhul. Küll aga motiveerib ettevõtteid praegu selgelt valitsev muutuv turuolukord, kus tarbijate ostueelistused on muutumas ja soovitakse paremates tingimustes toodetud kaupa, mis ei tule kellegi piinamise hinnaga.
Mis on tööstusfarmide loogika
Tööstuslik loomakasvatus lähtub massitootmise põhimõttest – kuidas võimalikult väikeste kuludega võimalikult palju toota. Paraku on loomakasvatuse puhul tootmisühikuks elusolend, tundevõimeline, valu ja kannatust tundev loom või lind, kes jääb selle süsteemi hammasrataste vahele. Enamasti saavutatakse mastaabisääst loomade heaolu ja paremate pidamistingimuste arvelt. See tähendab, et loomi või linde peetakse intensiivkasvatuse tingimustes, kus ühte puuri, sulgu või muule väiksele alale mahutatakse võimalikult suur hulk loomi. Nad ei saa sellistes tingimustes teha muud kui kannatada ning kellelt on võetud võimalused isegi baasvajaduste rahuldamiseks. See aga annab tööstusfarmidele võimaluse toota odavat liha või mune.
Üks näide reaalsest elust pärineb ühe puurikanala juhtkonna argumendist, miks neil ei tasu vabapidamisele üle minna. Kuna puurides ei saa linnud ruumipuuduse tõttu liikuda, saab neile seega vähem süüa anda. Vabapidamisel on söödakulu 5% suurem, mis on nende silmis põhjendamatu lisakulu. Loomade heaolu tööstuslikus loomakasvatuses on üks üsna absurdne kontseptsioon, sest sellisel mõõtmel lihtsalt puudub optimeerimistabelis vastav lahter.
Loomade mutileerimine kui tööstusfarmide igapäevareaalsus
Tööstuslikul loomakasvatusel on veel üks tume tahk. Selleks, et nii suurel hulgal loomi nii väiksele alale mahutada, tuleb arvestada teatud kõrvalnähtudega, mis loomade jaoks sellega kaasnevad. Peamiselt on selleks «puurihullus», psühholoogiline nähtus, kus loomad hakkavad stressist agressiivselt käituma. Selle mõjudega tegelemiseks tehakse loomadega sündides mitmeid julmi ja valusaid protseduure. Näiteks on tavapraktika, et vastsündinud põrsastel lõigatakse tuimestuseta sabad maha. Seda tehakse, et vältida stressis sigade hulgas levinud sabade närimist. Lisaks kastreeritakse nad ja eemaldatakse silmahambad, valuleevendust kasutamata. Munatootmises lõigatakse kanadel tihti nokaotsad maha, et nad ei nokiks stressist puurikaaslasi. Nokkimine siiski jääb nokalõikamisest sõltumata, seda tehakse lihtsalt tömbima nokaotsaga. Valu noka lõikamisest on aga meeletu. Sama lugu sigadega – stress ruumikitsikusest ja ebasobivatest elutingimustest ei kao kuhugi, juurde lisanduvad aga mutileerimise tagajärjel tekkinud valu ja kannatus.
Kui vaadata videoid vastsündinud põrsaste sabade äralõikamisest, näeb selgelt valu, mida need loomad julmast protsessist tunnevad. Kahju hakkab ka inimestest, kes tööstusfarmides töötavad ja kelle jaoks sellised protseduurid on igapäevatöö.
Põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine
Tööstusfarmide muutuv roll
Kõige selle lugemine ei ole kerge ja sellega kaasneb enamasti ebamugavustunne. Mida enam sellest erinevates riikides aga räägitakse, seda enam näeme ka positiivseid muutuseid paremuse poole. Paljud loomade suhtes julmad praktikad lõpetatakse seaduse tasandil ja liigutakse edasi loomade vähem julma kohtlemise suunas.
Kui olen külastanud tööstusfarme, on pärast seda olnud alati sees kõle tunne. Kui näed massiliselt kanu või sigu kinniselt peetuna, paneb see mõtlema inimese rolli üle seoses loomade eest hoolitsemisega. Kas tahame olla sellised, kes kohtlevad neid, kelle heaolu neist otseselt sõltub, lugupidavalt ja väärikalt või sellised, kes kasutavad ära oma suuremat jõudu nõrgemate üle ja kasutavad neid kasumi teenimiseks ära? Tööstusfarmid kipuvad praegu selgelt olema selle lähenemisega, et loomi võib pidada ruumikitsikuses, tingimustes, mis põhjustavad neile vigastusi ja kannatusi ning tekitavad puurihullust. Ma olen üsna veendunud, et tööstusfarmid lähtuvast teisest loogikast kui ülejäänud ühiskond. Neil aitab edasi tegutseda varjatus ja suletud uksed.
Õnneks on meil laual valikud vähendada lihatarbimist ja eelistada väikefarmide toodangut.
Sööme vähem liha, piima ja mune, aga sööme paremat
Eesti on lihatarbimise poolest praegu veel Euroopa keskmisest kõvasti üle – keskmine Eesti elanik sööb 78 kg lihatooteid aastas[3], Euroopa Liidus 69 kg. Eestis on see kolm-neli korda rohkem kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Päevane soovituslik lihakogus nende järgi on umbes 1-2 tikutopsi suurune hulk[4]. Küll aga plaanivad avaliku arvamuse uuringute järgi 40% Eesti elanikest vähendada lihatarbimist.
Mõõdukam lihatarbimine on mõistlik mõte nii meie enda tervise, loomade heaolu kui ka lihatootmise väga suure keskkonnajalajälje poolest. Ühtlasi oleks see hea viis liikuda kvantiteedilt kvaliteedile – eelistades vähem lihatooteid, aga parema kvaliteediga väikefarmidest, mitte massitootmise tööstustootmisest.
Liigume positiivses suunas
Kui ma 17 aastat tagasi loomade heaolu valdkonnas tegutsema hakkasin, huvitas see teema Eestis vaid käputäit lillelapsi. Tänaseks võib öelda, et see on kujunemas oluliseks poliitiliseks ja majanduslikuks küsimuseks ning tööstuslik loomakasvatus on selgelt valdkond, mille probleemidega peame tegelema ka kliimakriisi lahendamiseks.
Tarbijateadlikkus on häid samme astunud, et tööstuslikust loomakasvatusest eemale liikuda. Nüüd on kriitiliselt oluline, et toidutootjad ja seadusandjad järgi tuleks ja arvestaks kõrgemate standarditega. Usun, et oleme Eestis piisavalt hoolivad ja pealehakkajad, et lahendame tööstusliku loomakasvatuse probleemi, kaitstes sellega nii rahvatervist, keskkonda kui loomade heaolu.
«Tööstuslikult kasvatatud loomade saatus on üks meie aja pakilisemaid eetilisi küsimusi. Kümned miljardid elusolendid, kes kõik on mitmekülgsete tajude ja emotsioonidega, elavad ja surevad tootmisliinil.» – Yuval Noah Harari
Sadistliku gurmaanluse hääbimine vajab seaduse tuge
Hea illustratsioon üle piiri minevast tööstuslikust loomakasvatusest on foie gras ehk hane või pardi rasvamaksapasteedi tootmine. Ühelt poolt peetakse seda Prantsuse ja Belgia köögis delikatessiks. Samal ajal kaasnevad selle tootmisega nii suured kannatused, et paljud riigid on selle keelustanud, kaasa arvatud Eesti. Foie gras’ tootmiseks pannakse linnud elama nende keha suurusesse puuri, sest mida vähem nad liiguvad, seda «hõrgum» on lõpptoode. Siis hakatakse linde sundsöötma. Selle jaoks surutakse neile kurku pikk metalltoru, mille kaudu topitakse neile otse makku kordades rohkem toitu, kui nad ise vabatahtlikult sööks. Selle tagajärjel tekib neil maksahaigus, rasvumine, kuid seda maksa peetakse delikatessiks. Paljud linnud surevad juba enne tapmiseni jõudmist.
Foie gras ehk rasvamaksapasteet on hea näide loomakasvatusviisist, mis üsna selgelt ületab teatud taluvuspiiri ja paigutub julmuse kategooriasse. See annab märku mõtteviisist, et lihtsalt seepärast, et me ühiskonnas loomi kasvatame, ei tähenda, et nende pidamine mis tahes tingimustel ja viisil oleks meie arvates õigustatud.
