Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis on keskendunud farmiloomade heaolu parandamisele. Nähtamatud Loomad veab kampaaniat, et munatööstuse kanu ei peetaks puurides.
Võtame täistööajaga tööle puurikanade heaolukampaaniate projektijuhi, kelle ülesandeks on ettevõtetega suhtlemine ja läbirääkimised, et veenda neid loobuma puurikanade munade müügist, kampaaniate planeerimine ja läbiviimine, meediatöö, info otsimine ja süstematiseerimine ning rahvusvaheline suhtlus ja koostöö teiste välismaiste loomakaitseorganisatsioonidega, kes samas valdkonnas tegutsevad. Projektijuhi ametikoht on mõeldud aastaks, kuid hea koostöö puhul leiame võimalused ametiaega pikendada.
Kandidaadilt eeldame kõrgharidust, head kursisolekut farmiloomade problemaatikaga, head enesekehtestamise võimet, väga head suhtlemis- ja esinemisoskust, head tiimitöö oskust ning eesti ja inglise keele valdamist.
Omalt poolt pakume põnevat positsiooni rahvusvaheliselt tunnustatud efektiivses loomakaitseorganisatsioonis, motiveerivat töötasu, suurepärast kollektiivi, reaalset võimalust oma tööga loomade elujärge parandada, hulgaliselt koolitus- ja arenguvõimalusi ning võimalust kodust töötada.
Saada CV, motivatsioonikiri ja palgasoov aadressile kristina.mering@nahtamatudloomad.ee hiljemalt 15. märtsiks. Lisaküsimuste korral võib kirjutada samal aadressil.
Nähtamatud Loomad alustab Tallinnas 22. veebruaril igakuise üritustesarjaga “Nähtamatud Loomad kutsub”. Esimesel korral käsitletakse karusloomakasvatuse olukorda Euroopas.
Näitamisele tuleb ka Suurbritannia dokumentaalfilm “Klatki” (2017). Filmile järgneb arutelu, kus osaleb Nähtamatute Loomade president ja sotsioloog Kristina Mering, kes oma ülikooli lõputöö karusnahatööstusele pühendas.
“Euroopas on juba kümme riiki karusloomafarmid keelustanud,” kommenteeris üritustesarja “Nähtamatud Loomad kutsub” korraldaja Elina Aru. “Ka Eesti parlamendis arutati eelmisel aastal kahel korral karusloomakasvanduste keelustamist, paraku positiivset otsust veel vastu ei võetud. Loodame üritusega jätkata arutelu karusloomakasvatuse probleemide ja eetilisuse kohta,” sõnas Aru.
“Nähtamatud Loomad kutsub” on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritusel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega.
“Nähtamatud Loomad kutsub” üritused on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.
Kolmapäeval, 28. veebruaril kell 18:30 leiab Genialistide Klubis aset juba viies Tartu Nähtamatute Loomade õhtu! Seekord vaatame Connor Jacksoni dokumentaalfilm “Klatki: The Hidden Farms of Europe” (2017). See värske dokumentaalfilm jutustab Poola ja Leedu loomakaitseorganisatsioonidest, kes töötavad selle nimel, et karusloomafarmid nendes riikides keelustataks. Samuti annab film sissevaate karusloomatööstuse toimimisse neis riikides. Kümnes riigis üle maailma on karusloomafarmid juba keelustatud. Kes on järgmine?
Pärast filmi toimub arutelu, kus kõik on oodatud mõtteid jagama ja küsimusi esitama! Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud, kus on võimalik tutvuda organisatsiooni tegevusega, osta Nähtamatute Loomade meeneid ning teha annetus organisatsiooni toetuseks.
Üritus on kõigile tasuta!
Nähtamatute Loomade õhtud on Tartus toimuv üritustesari, mille raames leiavad aset filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritustel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega. Nähtamatute Loomade õhtud on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.
Kohtume Nähtamatute Loomade õhtul 28. veebruaril kell 18.30 Genialistide Klubis!
Nähtamatud Loomad alustab Tallinnas igakuise üritustesarjaga “Nähtamatud Loomad kutsub”!
Üritustesari saab avapaugu neljapäeval, 22. veebruaril kell 18.30 Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29), mille raames tuleb näitamisele Connor Jacksoni dokumentaalfilm “Klatki: The Hidden Farms of Europe” (2017). See verivärske dokumentaalfilm räägib tublidest Poola ja Leedu loomakaitseorganisatsioonidest, kes töötavad selle poole, et karusloomafarmid nendes riikides keelustataks. Kuidas aga toimib hiigeltööstus nendes riikides? 10 riiki maailmas on karusloomafarmid juba keelustanud. Kes on järgmine?
Pärast filmi toimub arutelu, kus kõik on oodatud oma mõtteid jagama! Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud, kus on võimalik tutvuda organisatsiooni tegevuse ja infomaterjalidega ning osta Nähtamatute Loomade meeneid. Lisaks on võimalus toetada annetusega Nähtamatute Loomade tegevust Eesti farmiloomade heaks. Üritus on kõigile tasuta, isuäratavate suupistete eest hoolitseb kohvik “Vigri”.
“Nähtamatud Loomad kutsub” on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritusel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega.
“Nähtamatud Loomad kutsub” üritused on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.
Kohtume juba 22. veebruaril kell 18.30 üritusel Nähtamatud Loomad kutsub: filmiõhtu “Klatki” Energia avastuskeskuses! 🙂
Autor on Margot Arula, Nähtamatute Loomade vabatahtlik ja juuramagistrant
Aastasadade ja -tuhandete jooksul välja kujunenud sotsiaalsete ja kultuurinormide tõttu hoolime oma koertest-kassidest, kuid unustame sageli, et massitootmisvahenditeks muudetud farmiloomad ei erine tegelikult lemmikutest kuigi palju.
Maaligem endale silme ette pilt suurfarmist, kus kitsastesse ja kõledatesse puuridesse on kokku surutud sadu abituid loomi. Igaühel neist on napilt iseenda suurusest rohkem ruumi. Nad ei saa vabalt liikuda ega tegeleda loomuomaste tegevustega. Olude sunnil on nad muutunud üksteise vastu agressiivseks. Nad ei ole iial näinud päikesevalgust ning ainus võimalus selleks võib avaneda tapamajja viimisel.
Kujutlegem nüüd, et need loomad puurides on koerad. Ilmselt tundub see mõte meile kõigile vale ja õõvastav: koerad väärivad meie kaastunnet, nad ei peaks elama igaveses pimeduses ja vangistuses.
Loomadest, kellele selline elu on igapäevane reaalsus – näiteks tööstuses peetavad kanad – on aga paljudele keeruline mõelda kui koerte ja kassidega võrdsetest. Piisab aga selle üle pisut pikemast juurdlemisest ja ka kanade elutingimused hakkavad suurele osale inimestest tunduma väärad.
Miks peaksid teised tundlikud elusolendid väärima vähem hoolitsust ja rõõmu kui meie praegused lemmikloomad?
Üks arutluskäik, millega sellist eristust õigustada üritatakse, puudutab loomade intelligentsust. Lisaks sõbralikkusele ja truudusele on koerad teatavasti ka targad ja õppimisvõimelised. Palju vähem teatakse aga seda, et ka põllumajanduses kasutatavad loomad on mõtlemisvõimelised, huvitavad ja eripalgelised olendid. Kanades, keda sageli rumalaiks tembeldatakse, peitub palju üllatavat.
Kanade vaimset võimekust uurinud teadlased on leidnud, et need linnud suudavad teha lihtsamaid aritmeetilisi tehteid ning teha vahet kogustel, valides kahest asjade grupist välja selle, mis sisaldab rohkem esemeid. Nad kasutavad deduktiivset järeldamist – oskus, mille inimesed omandavad kuni seitsme aasta vanuselt.
Samuti näitavad kanad üles enesekontrolli – kui neile antakse valida, kas saada süüa otsekohe, aga vähe või natuke hiljem, aga rohkem, valib suurem osa kanadest teise variandi. See viitab võimele mõelda tulevikule ja võtta seda otsuste tegemisel arvesse.
Oodatust palju keerukam on ka kanade sotsiaalne rühmataju ja suhtlus. Mitmete uuringute kohaselt püüavad kanad ette kujutada, mida nende liigikaaslased parasjagu mõtlevad, ning kasutada seda infot enda kasuks ära. Kuked proovivad sageli kanu peibutada toiduga, mida neil tegelikult ei olegi – ning pole ilmselt kuigi jahmatav, et kavalust ilmutavad ka emaslinnud, kes tabavad pettuse kiiresti ära.
Kanad õpivad üksteiselt ja jälgivad teiste lindude käitumist. Nende omavaheline suhtlus koosneb paljudest erinevatest visuaalsetest märkidest ja vähemalt 24 selgelt eristatavast häälitsusest. Kanad hoiatavad liigikaaslasi, kui neid ähvardab oht – omadus, mis on paljudel kõrge intelligentsusega loomadel, teiste hulgas ahvidel.
Kõige enam aitab aga loomadele kaasa tunda ehk teadmine, et ka neil endal on empaatiavõime. Kanad hoolivad oma järglastest ning reageerivad sellele, kui nende tibud on ohus. Nad väljendavad erinevaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid: rõõm, ootusärevus, hirm, lein. Ehkki esmapilgul sarnased, võivad kaks kana teineteisest erineda nagu öö ja päev – igal linnul on isemoodi temperament, olemus ja suhtluslaad.
Paraku ei ole paljud meist kursis kanade võimekusega ning tihti kohtab arusaama, et kanad on rumalad linnud. Teadlikkus kanade ja ka teiste põllumajandusloomade tegelikust olemusest aitab meil kindlasti ka loomasõbralikumaid valikuid langetada.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub üles puurikanade munad ostmata jätma ja selle asemel eelistama vabalt peetavate kanade mune. Selline valik saadab tootjatele signaali, et tarbijad hoolivad kanade pidamistingimustest ja heaolust ega toeta kanade julma kohtlemist. Mida suurem osa meist loomasõbralikumaid valikuid langetab, seda vähemaks jääb ka päevast päeva suurtööstuse kitsikuses kannatavaid loomi.
Poes müüdavate munade tootmisviisi kohta saab teavet muna peal oleva templi esimese numbri järgi. Nr 3 tähistab puuris peetavate kanade mune, nr 2 õrrekanade mune, nr 1 vabalt peetavate kanade mune ning 0 mahepõllumajanduslikku munatootmist.
Baltikumi üks suurimatest jaekettidest Maxima Group teatas otsusest loobuda puurikanade munade müügist aastaks 2025. Otsus puudutab 461 kauplust Eestis, Lätis ja Leedus ning 30 kauplust Poolas, kus firma sama otsuse juba novembris 2017 välja kuulutas.
“Maxima Group peab oluliseks nii toodete kvaliteeti, hinda kui ka kaupade tootmismeetodeid, mida Maxima kauplustes müüakse. Oleme märganud tarbijate üha kasvavat muret loomade heaolu puudutavatel teemadel nii Baltikumi riikides kui ka mujal maailmas. Sellest lähtuvalt on Maxima Group vastu võtnud otsuse lõpetada puurikanadelt pärit munade müük aastaks 2025 kõigis Balti riikides,” sõnab Maxima Goupi tegevjuht Robertas Čipkus.
Maxima Groupi tegevjuhi sõnul jõustub muutus järk-järgult koostöös munatootjate ja tarbijatega. Maxima peab oluliseks ka tarbijate teadlikkuse kasvatamist puurikanade heaoluga seotud probleemide osas.
“Maxima suurepärane otsus loobuda puurikanade munade müügist annab selgelt märku, et suured ettevõtted Eestis seavad oma tulevikusuundi loomasõbralikuma munatootmise poole,” tervitab Maxima otsust loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad president Kristina Mering. “Kui sellised suure mõjuga jaeketid nagu Rimi ja Maxima on selle otsuse välja kuulutanud, võib öelda, et oleme liikumas teiste suure Euroopa riikide tuules, kus suured jaeketid on otsustanud lähiaastatel üle minna õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahepõllumajandusliku kanakasvatuse munade müügile, kelle heaolu on tunduvalt parem võrreldes puurikanade munadega,” lisas Mering. “Nähtamatud Loomad jätkab ettevõtetega läbirääkimisi, et kuuleksime lähiajal veelgi positiivseid otsuseid firmadelt, kel suur võimalus mõjutada tuhandete kanade heaolu,” andis Mering teada.Maxima Groupi otsusega saab tutvuda siin
Ütleme, et sa hoolid loomade kannatuste vähendamisest ja usud, et kõige olulisem, mida selle heaks teha saame, on põllumajandusloomade pidamise lõpetamine. Nüüd kujuta ette, et sul on valida kahe nupu vahel, mida vajutada. Kollane nupp teeb ühest keskmisest liha tarbivast teismelisest eluaegse vegani, kes ei tarbi loomseid saadusi mingil moel. Sinine nupp teeb kümnest keskmisest liha tarbivast teismelisest eluaegsed “reducetarian’id” ehk n-ö “lihavähendajad”—inimesed, kes vähendavad tarbitud liha kogust. Ükski neist teismelistest ei lõpeta täielikult loomsete toitude tarbimist, kuid kollektiivselt on nende mõju loomse toidu tarbimise vähendamisele suurem, kui seda on ühe inimese veganlusel. Hoolides loomade kannatustest, millist nuppu vajutaksid?
Minu jaoks on vastus lihtne. Mulle ei lähe nii väga korda iga üksiku inimese tarbimisharjumused, kuivõrd hoolin loomade kannatuste vähendamisest tervikuna ning seega vajutaksin ma sinist nuppu. Siiski ei ole kõik loomade eestkostjad ühel nõul, et lõpptulemus on see, mis loeb. Need, kes usuvad, et moraalsus tähendab nii suurt vooruslikkust kui võimalik, näevad moraalset progressi vaid veganiks hakkamise näol, kümne inimese lihavähendamise puhul aga mitte. Kui loomadele kannatuste põhjustamine ei ole moraalselt õigustatud, ei ole õigustatud ka neile harvemini kannatuste põhjustamine. “Lihavähendajad” usuvad aga, et ka harvemini kannatuste põhjustamisel on oma väärtus. Täiuslikkust taotleva vegani jaoks võib selline vaatenurk kaheldavana näida.
Ent vankumatul põhimõttekindlusel „lihavähendamise“ vastu on oma limiit. Kujutame, et kollane nupp muudab ühe inimese veganiks ja sinine muudab sada inimest lihavähendajaks. Nende kollektiivne mõju loomse toidu tarbimise vähendamisele on sama suur kui viiekümnel eluaegsel veganil. Kas täiuslikkuse argumendid on siinkohal ikka veel piisavalt tugevad, et valida kollane nupp? Kui jah, võime vahemaad veelgi suurendada, kuni kollane nupp muudab ainult ühe inimese veganiks ja sinine nupp muudab kolm neljandikku maailma rahvastikust peamiselt taimetoitlasteks, kes tarbivad täpselt ühe korra aastas loomseid tooteid.
Nüüdseks muutub kollase nupu valimine, ma loodan, et üpris absurdseks. Selle vajutamisel ei oleks mingisugust arvestatavat mõju tööstuslikule loomakasvatusele samal ajal, kui sinise nupu vajutamine tähendaks drastilisi muutusi. Öeldes, et üksikute veganite loomine on parem kui ülemaailmne loomsete toodete tarbimise vähendamine ilma veganluseta, suuname me kogu tähelepanu sellele, kuidas tarbimise vähendamine ühsikonnaliikmete vahel jaguneb ning jätame üleüldise tarbimise vähenemise mängust välja. Kui keegi tõsiselt sellise seisukoha võtab, saab ainult järeldada, et tal jääb suurem pilt kahe silma vahele.
Muidugi ei ole neid nuppe tegelikult olemas ja keegi meist ei saa tegelikus elus selliste hüpoteetiliste ekstreemsuste vahel valida. Pigem on selle mõtteharjutuse eesmärgiks illustreerida tõsiasja, et loomsete toodete vähendamisel on eetiliselt olulisi kaalutlusi, isegi kui see saavutatakse ilma veganluseta. Nende jaoks, kes selle põhimõttega nõustuvad, tekib siinkohal oluline küsimus, kuidas saavutada see laiahaardeline tarbimise vähenemine?
Esmapilgul võib tunduda, et ainus võimalus on veganluse propageerimine, sest kuidas võiksime mõelda, et loomsete toodete tarbimise vähendamine võiks omada suuremat mõju, kui loomsetest toodetest täielikult loobumine? Lähenedes probleemile üksnes individuaalsest vaatenurgast, on see kahtlemata tõsi, et üksikisiku suurim panus seisneks loomse toidu täielikus vältimises. Kuid selline mõttekäik eirab suurt hulka inimesi, kes oleksid valmis oma tarbimist vähendama, kuid kes ei vähendaks seda eales nullini. Pöördudes nende inimeste poole sõnumiga „veganlus või mitte midagi“, valib enamik neist variandi „mitte midagi“, sest teine lähenemine paistab neile radikaalse muutusena.
Püüdlus vähendada loomade kannatusi läbi „lihavähendamise“ on mulle isiklikult südamelähedane teema. Minu isa sööb 125 kilogrammi liha aastas (nagu seda teeb iga keskmine ameeriklane). Veendes teda loomse toidu osakaalu menüüs kasvõi vaid 10% võrra vähendama, teeks see loomade heaks rohkem, kui veendes aastas 5 kilogrammi liha tarbivat inimest taimetoitlaseks hakkama.
Loomse toidu tarbimise üleilmseks vähendamiseks suurimal määral, on oluline „lihavähendajatele“ öelda, et loomsest toidust täielikult loobumata ja üksnes selle osakaalu menüüs vähendades, annavad nad suure panuse. Paljude inimeste väikesed sammud omavad suuremat mõju, kui väheste inimeste suured sammud ja kui meie eesmärk on inspireerida võimalikult paljusid inimesi neid väikeseid samme tegema, on oluline rõhutada nende tähendusrikkust. See ei tähenda, et veganluse sõnum ei kõnetaks osa inimesi, pigem peaksime tegema ruumi mõlemale lähenemisele.
Kõik sellega muidugi ei nõustu. Ainult täieliku veganluse propageerijad võivad öelda, et lihavähendamise sõnum on segane ja isegi enesele vasturääkiv. Range eetilise veganluse sõnum kõlab umbes niimoodi: “Järjekindel veganlus on moraalne kohustus ning seega on ükskõik kui väikses koguses loomse toidu tarbimine õigustamatu.” Vähendamise vaatenurk vastandub sellele ideega ja mõistetakse, et paljude jaoks on totaalne järjekindlus loomse toidu vältimisel saavutamatu. Sellest hoolimata on ka üksnes loomse toidu vähendamine menüüs moraalselt hea tegu. Vastupidiselt range veganluse sõnumile, pakub selline lähenemine rohkem positiivset julgustust loomsete toodete vältimiseks.
Siiski võidakse lihavähendajatelt küsida: kui te väidate, et tööstuslik loomakasvatus on vale, siis kuidas saate järgmisel hetkel öelda, et mitte täielik loobumine, vaid vähendamine on moraalselt õigustatud lahendus sellele probleemile?
Lihtne vastus on: “Sest selline sõnum töötab tihti seal, kus vegan-sõnum ei tööta.” Keerulisem vastus on, et ratsionaalsus, loogika ja altruistlikud ideaalid ei ole ainsad, mis inimkäitumist mõjutavad. Elu on niigi keeruline. Osa inimeste jaoks on juba mõte sellest, et olla alati ideoloogiliselt täiuslik sööja, liiga kurnav, et üldse üritada. Kui veganid räägivad tööstusfarmide toetamise lõpetamisest, raamistatakse see sõnum tihtipeale sellisena: “Sa pead koheselt lõpetama selle moraalselt vastuvõetamatu asja, mida sa igapäevaselt teed.” Vahel see töötab. Usun, et paljud veganid kasutavad just sellist lähenemist, sest see töötas nende endi puhul. Ent paljud inimesed võtavad seda süüdistusena, justkui nemad ja kõik nende lähedased oleksid moraalsed koletised.
Kahjuks teeb see probleemi ignoreerimise lihtsamaks, kui sellega vastakuti seismise. Olen täheldanud, et mõnevõrra lootusrikkam sõnastus nagu: „Sa saaksid teha midagi head – sa võid vähendada tarbitava liha kogust“, võib töötada paremini. See võib luua positiivse seose vegan toitudega ja aitab seejuures hoiduda mõnevõrra kainestavamatest tähendustest, mis negatiivse sõnumiga kaasas käivad.
Loomulikult lõppeks põllumajandusloomade intensiivne pidamine, kui kõik hakkaksid päevapealt veganiteks. Et asi oleks selge, siis see ongi minu soov. Ent selline võimalus tundub käesoleval hetkel üsna olematu. Käesoleval hetkel näeme, et meil on mõned väga pühendunud inimesed, kes on hakanud veganiteks ning kõik ülejäänud, kes ignoreerivad või kiusavad veganeid ning kes jätkavad nende toitumisharjumustega, mis neile lapsepõlves kaasa anti.
Veganlus on parim lahendus ning ma julgustan kõiki valima oma toidulauale nii palju taimset toitu kui võimalik, kuid samaaegselt toetan ma ka loomse toidu vähendamist. Lihavähendamine on vaba paljudest takistustest, mida vankumatu eluaegne täistaimetoitlus endast kujutab, aidates meid siiski samaaegselt palju lähemale vegan maailmale.
Kujutagem ette, kui kõik need inimesed, kelle jaoks täielik veganlus vastumeelne on, lubaksid endale, et väldivad loomset toitu igal võimalusel, kui see ei ole nende jaoks liiga tülikas, piinlik või mingil muul viisil ebameeldiv. Paljud neist avastaksid päris kiiresti, et võimalusi süüa taimset toitu on iga päevaga üha rohkem. Nad leiaksid end lihtsasti söömas peamiselt taimset toitu. Tagasiside tulemusena muutuksid taimsed eined üha kättesaadavamaks ning nende söömisest saaks midagi sama normaalset, kui käesoleval hetkel on liha tarbimine. Paljud takistused, mis hetkel veganiks olemist raskendavad, hakkaksid vaikselt kaduma. Nõudlus loomapidamise järgi väheneks märkimisväärselt—ning loomade kannatused koos sellega.
„Suur Eesti jaekett loobub puurimunade müügist hiljemalt aastaks 2025.“; „Populaarne Briti hüpermarketikett on teatanud number 3 märgistusega munadest loobumisest aastaks 2025.“; „Toiduainetööstuse hiiglane kaotab number 3 märgistusega munad munaletist aastaks 2020.“ Sellised teated on märk tõelisest edust, tähendades, et oleme jõudmas üha lähemale võidule kanade puurispidamise üle. Tegu on tohutu muutusega. Kuid miks peame me seejuures lõplike tulemuste nägemiseks nii palju aastaid ootama?
Paljud ettevõtted, kes on otsustanud loobuda puurikanade munade müügist või oma toodetes kasutamisest, vajavad niisuguste plaanide jõustamiseks 5–7-aastast üleminekuperioodi. Ühest küljest tundub see väga pika ajana ning täieliku loobumise hetk näib üsnagi kaugel olevat. Ent teisalt nõuab sedalaadi muutus ettevõtetelt tervet hulka niisuguseid otsuseid, korraldusi ja tegusid, milleni ei ole alati kerge jõuda.
Suur ettevõte tähendab suurt muutust
Mida suurema ettevõttega on tegu, seda kauem võtab aega otsuste elluviimine. Näiteks Sodexo – ühe juhtiva toitlustusteenuste pakkuja, kes seejuures on otsustanud puurimunadest loobuda – kontorid asuvad üle 80 riigis ühes 400 000 töötajaga. Niisuguste mõõtmetega ettevõtete puhul ei ole laiaulatuslikke muudatusi võimalik teha üksnes aasta või paari jooksul. Aeglane ja läbimõeldud tööprotsess on tükk maad tulemuslikum kui spontaanne ning tormakas tegutsemine.
Pikaajalised kokkulepped tarnijatega
Ettevõtetevahelised lepingud on sageli sõlmitud mitmeteks aastateks ning neist taganemine võib kaasa tuua ebameeldivaid tagajärgi. Ka uue tarnija leidmine ei ole kerge ning nõuab aega. Hindade kohandumine vastavalt turutingimustele, tähtajad, transpordialased otsused ja muud uute lepingutega seotud küsimused (nt õiguslikud aspektid ja kaubanduslepped) vajavad põhjalikku ettevalmistust ning, taaskord, aega.
Keeruline ligipääs alternatiividele
Hetkel tuleb valdav osa (86%) Eesti munatoodangust puurispeetavatelt kanadelt. Nende munade tootmine on praegustes tingimustes kõige odavam. Seega võib ettevõttel, kes soovib müüa või kasutada üksnes puurivabade kanade mune, olla keeruline sobivat tarnijat leida. Ent mida rohkem ettevõtteid puurivabade munadega varustamist nõuab, seda enam püüavad tarnijad ka nende soovidele vastu tulla. Tootjad peavad kohanema üha kasvava nõudlusega paremates tingimustes elavate kanade munadele, aidates nõnda panustada jõhkra tööstuse kadumisse.
Pikaajaline strateegia
See, kui ettevõte on avalikkust teavitanud puurikanade munade müügist või oma toodetes kasutamisest loobumisest 2025. aastaks, ei tähenda veel, et kuni selle ajani oodataks passiivselt muutusi. Niisugune otsus tähendab, et 2025 on tähtaeg, hiljemalt milleks on puurimunadest loobumine viidud lõpule kõigis riikides, kus tegutsevad ettevõtte filiaalid. Rahvusvahelised ettevõtted, kes on teatanud puurimunadest loobumisest, on avalduse tegemise ajaks sageli juba mitmetes riikides või regioonides tegelikult puurivaba.
Iga puurimunadest loobumise otsus suurtelt ja tuntud toiduettevõtetelt on väga suur samm edasi, lõpetamaks munakanade puurispidamise täielikult.
See, mis vaid mõned aastad tagasi tundus küllalt ebatõenäolisena, on nüüd saamas tegelikkuseks, isegi kui hetk, millal praegu otsuse väljakuulutanud ettevõtted puurimunadest sajaprotsendiliselt loobunud on, tundub veel kaugel. On oluline teadvustada, et ühe ettevõtte oskuslikult planeeritud muudatused, kuigi aeglased, on väga võimsaks stiimuliks ka teistele, et niisugust tähtsat sammu ette võtta. Rimi otsus loobuda puurikanade munade müügist aastaks 2025 on meeletult oluline samm, mis lükkas teiste jaekettide hulgas hoopis uued tuuled puhuma, olenemata sellest, et sajaprotsendiline muutus on veel aastate taga. Oluline on, et protsess käiks ning me liiguks loomasõbralikuma maailma poole. Sellised olulised otsused aitavad meil kindlasti seda teha.
Eesti üks suurimatest jaekettidest, Rimi Baltic, teatas otsusest loobuda puurikanade munade müügist. Rimile kuulub Eestis 250 kauplust üle Baltikumi, millest 80 asuvad Eestis. Otsus kehtib nii Eestis, Lätis kui Leedus ning rakendub järk-järgult, lõppeesmärgiga müüa vaid puurivabade kanade mune hiljemalt aastaks 2025.
Rimi on Eestis üks esimestest ettevõtetest, kes langetas sellise otsuse pärast pikka arutelu kanade heaolu standardite üle puurisüsteemides. „Oleme võtnud ja võtame edaspidi kohustuseks laiaulatusliku klientide teavituse ning tõhustame koostööd hankijatega, et saavutada aastaks 2025 seatud ambitsioon – müüa ainult vabalt peetavate kanade mune,“ seisab Rimi kodulehel avaldatud memorandumis, millele on alla kirjutanud Rimi Eesti juhataja Vaido Padumäe ja Rimi Balticu juhataja Edgar Sesemann.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad seisab Eestis kanade heaolu eest munatootmises ja tervitab Rimi otsust heal meelel. Nähtamatute Loomade juhataja Kristina Mering õnnitleb Rimit suurepärase otsuse langetamise eest ning toob esile positiivset eeskuju, mida selline otsus kogu Baltikumis näitab. „Rimi eeskujulik ja vastutustundlik käitumine turuliidrina seab kindlasti olulise lävendi ka teistele jaekettidele, kes oma munapoliitikate peale mõtlevad,“ sõnas Mering. „Olgugi, et Lääne-Euroopas on väga paljud ettevõtted otsustanud loobuda puurikanade munade müügist, on säärane otsus Baltikumis innovatiivne ja tõstab loomade heaolu olulisust,“ jätkas Mering. „Meil on suur rõõm näha, et loomasõbralikud tuuled puhuvad ka Eestis ning loodame, et ka teised Eesti ettevõtted peavad oluliseks vastu võtta selliseid otsuseid,“ kommenteeris Kristina Mering.Rimi otsusega saab tutvuda siin
Paljud tarbijad tahaksid teha loomasõbralikke valikuid, kuid vahel ei ole meieni jõudnud lihtsalt piisavalt infot selle kohta. Näiteks munade ostmisel on kanade heaolu silmas pidades oluline tunda munal olevat koodi.
Iga muna peal on tempel, selle nägemiseks on vaja võtta munakarp lahti, mida paljud nagunii teevad, et kontrollida, kas munad on terved. Kood algab ühekohalise numbriga, millele järgneb tähekombinatsioon ja viiekohaline number. Munadel olev tähekombinatsioon viitab päritoluriigile (nt EE, LT või LV) ning selle järel olev viiekohane number tähistab konkreetse farmi koodi, kust muna pärineb.
Koodi esimene number tähistab kanade pidamisviisi:
0 – mahepõllumajanduslik tootmine
1 – vabalt peetavate kanade munad
2 – õrrekanade munad
3 – puuris peetavate kanade munad
Mahepõllundusliku munatootmise (munad, millel oleva koodi esimene number on 0) puhul on kohustuslik kanade pääsemine õuealadele. Samuti ei viibi linnud puurides ning 1 m² suuruse ala peale ei tohi olla rohkem kui 6 kana. Kanadele on garanteeritud 8 tundi valgustamata aega päevas. Kanadel on kõige rohkem ruumi ja kõigist neljast pidamisviisist kõige liigiomasemad elutingimused, nende heaoluga arvestatakse kõige enam.
Vabapidamisel kanadel (munad, millel oleva koodi esimene number on 1) on pidev võimalus liikuda ning neid ei peeta puurides. Kanad saavad liikuda ka välialal. 1 m² alal võib olla kuni 9 kana. Kanadel on olemas pesa- ning õrrevõimalus.
Õrrekanadel (munad, millel oleva koodi esimene number on 2) on olemas liikumisvõimalus eri tasapindade vahel. Kanu peetakse siseruumides ning 1 m² alal võib samuti olla kuni 9 kana. Iga 7 kana kohta on 1 pesa.
Puuris peetavatel kanadel (munad, millel oleva koodi esimene number on 3) on samuti olemas n-ö pesa ning õrs, aga ruumi nende reaalseks kasutamiseks ei ole piisavalt, kuna ühes puuris peetakse koos liiga palju linde. Õrrel peab seaduse järgi olema 15 cm ruumi iga kana kohta, kuid õrs ise on liiga madal. Puuris peetud kanade heaoluprobleemid on suurimad, kuna neil puudub võimalus tegeleda liigiomaste tegevustega, nt liikuda või tiibu sirutada, liivavanne võtta, siblida jm. Kanade heaolu silmas pidades on oluline puurikanade mune mitte osta.
