Põllumajandusloomade heaolu küsimused on küll nüansirikkad, ent laialdane konsensus valitseb vähemasti ühes: just intensiivpidamise tingimustes kannatavad loomad kõige rohkem. Loomade heaolu võib kujutada skaalana, kus graafiku x-teljel vähemintensiivsete, liigiomaseid vajadusi enam arvestavate pidamisviiside poole liikudes vähenevad y-teljel ka loomade kannatused.
Võttes aga vaatluse alla loomatööstuse keskkonnamõjud, ei pruugi pilt olla sugugi nii lineaarne. Liha tootmisega seonduvad keskkonnaprobleemid on väga mitmetahulised. Muutujaid, mida arvesse võtta, on tohutult ning lahendused, mis töötavad ühes kitsas valdkonnas, võivad olukorda halvendada teises. Kuidas siis langetada toiduvalikuid, mis teeksid ühtviisi head nii keskkonnale, loomadele kui ka näiteks tervisele?
Võidujooks kasvava nõudluse ja kahanevate ressursside vahel
Kitsendagem näiteks vaadet ühele lihatööstuse negatiivsele keskkonnamõjule: tootmine vajab ressursse ja seda maailma kasvava rahvastiku tõttu aina suuremas koguses. Loomade karjatamiseks ja neile sööda kasvatamiseks ei leidu maad lõputult – mingil hetkel tuleb seda „laenata“ millegi muu arvelt, milleks näiteks Ladina-Ameerikas on sageli vihmametsad. 1 Selleks, et lihast saaksid poelettidele jõudvad tooted, vajab tööstus ka suurel hulgal energiat. Täna pärineb see suuresti taastumatutest energiaallikatest, eelkõige kivisöest ja naftast 2, mille varud ähvardavad juba õige pea kaotada võidujooksu maailma kasvava energiavajadusega.
Loogiline mõttekäik viib loomulikult toidutootmise süsteemide tõhusamaks muutmiseni. Võtame näiteks maakasutuse: tõhus oleks süsteem, mis väikse sisendiga (ehk võimalikult väiksel maa-alal) suudab anda suure väljundi (ehk toota võimalikult palju liha). Teisisõnu peaks ühe looma kasutuses olema võimalikult väike maa-ala – see aga tähendab sisuliselt just seda intensiivpidamist, mis, nagu enne mainitud, on loomade heaolu seisukohast halvim variant. Nii näemegi, et valik, mis on keskkonna vaatepunktist optimaalne, võib loomadele kui tundlikele ja hoolt väärivatele olenditele teha hoopis karuteene.
Inim- või loomtekkeline kliimasoojenemine?
Loodusvarade küsimused ei ole sugugi ainsad, mis viivad vastakate järeldusteni. Kliimasoojenemise laialdaselt tunnustatud põhjuseks on atmosfääri eralduvad kasvuhoonegaasid. Ja ehkki põllumajandusloomad pole muidugi selles protsessis ise süüdi, võib neid gaase osaliselt „loomtekkeliseks“ nimetada küll: erinevate hinnangute kohaselt on loomakasvatus globaalselt vastutav 14-18% inimtekkeliste kasvuhoonegaaside eest. Piirkonniti võib see protsent olla tunduvalt kõrgem või madalam, näiteks Eestis pärineb ligi 90% kasvuhoonegaasidest energiatööstuselt ja põllumajandus (sh loomakasvatus) 6,6 %-ga paikneb teisel kohal. 3
Esialgu tundub mõistuspärane samm jällegi eelistada liha, mille tootmisprotsessis vabaneb kasvuhoonegaase vähem. Paljudes artiklites toodud väitel, et veiseliha tarbimise vähendamine teeb keskkonnale suurema teene kui autost loobumine, on üleüldises plaanis tõepõhi all küll: loomakasvatuse kasvuhoonegaasidest pärineb 65% ülemaailmselt just veistelt ja piimalehmadelt. Kanaliha ja munade tootmisest lähtuvad heitkogused jäävad seevastu 6% juurde. 4 Nende toodete tarbimise suurendamise vastu räägib aga taas loomade heaolu argument: kanu on loomatööstuses maismaaloomadest kõige rohkem ja enamasti elavad nad tohutult loomavaenulikes puurisüsteemides.
Lihavähendamine teeb head igal juhul
Milline on hea lahendus selles omavahel põimunud keskkonnaprobleemide ja muude, samavõrd oluliste kaalutluste rägastikus? Kui munade puhul saab tarbijana kanade heaolu seisukohast paremaid valikuid teha munakoodide järgi, siis kuidas üksikisikuna teada, kui keskkonnasõbralik on mõni konkreetne lihatoode? Võtkem näiteks loomasööda küsimus: Eestis toodetud liha ostes võib tõenäoliselt eeldada, et loomad on kasvanud Eesti päritolu söödal. Euroopasse jõuab aga loomasöödana ka suures koguses Ladina-Ameerikas kasvatatud soja, mille hinnaks on ulatuslik vihmametsade hävitamine. 5 Tarbijana on info ja märgistuste puudumise tõttu enamasti võimatu tuvastada, kust pärineb nende loomade sööt, kes lihana poodi jõuavad.
Jättes kõrvale pidamisviisidest tulenevad erinevused, on lihatootmise süsteemil tervikuna üks põhimõtteline ebatõhus aspekt: teravilja ja muu sööda söövad esmalt ära loomad, kes siis omakorda läbi energiakuluka tootmisprotsessi inimese toidulauale jõuavad. Lüües kaasa Taimse Teisipäeva aktsioonis ja vähendades üldiselt liha kogust oma menüüs, eemaldad oma toidulaualt teatud osas selle „vahelüli“ ja teed sellega igal juhul keskkonnale teene.
Nähtamatud Loomad kutsub üles keskkonnakuu raames (ja ka edaspidi!) kilekottidest loobumise ja autosõitude piiramise kõrval vähendama ka oma lihatarbimist. Kui farmiloomad ise jäävad ühiskonnale sageli nähtamatuks, siis nende tööstuliku kasvatamise keskkonnamõjud on vägagi nähtavad ja tuntavad meile kõigile. Astudes väikseid samme loomade heaks, aitad ühtlasi liikuda puhtama keskkonna ja jätkusuutlikuma tuleviku poole.
1. Ladina-Ameerikas on põllumajandusele tervikuna omistatav ligi 70% metsaraiest: FAO 2016. State of the World’s Forests 2016. Forests and agriculture: land-use challenges and opportunities, lk 27. Arvutivõrgus: http://www.fao.org/3/a-i5588e.pdf ↩
2. U.S. Energy Information Administration. International Energy Outlook 2017. Table: Delivered energy consumption by end-use sector and fuel. ↩
3. Keskkonnaministeerium. Kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuriaruanne. Eesti 2018. Arvutivõrgus: https://www.envir.ee/sites/default/files/nir_est_1990-2016_15.04.2018_submission.pdf ↩
4. Gerber, P.J., Steinfeld, H., Henderson, B., Mottet, A., Opio, C., Dijkman, J., Falcucci, A. ja Tempio, G. 2013. Tackling climate change through livestock – A global assessment of emissions and mitigation opportunities. Food and Agriculture Organization of the United Nations (FAO), Rome. Arvutivõrgus: http://www.fao.org/docrep/018/i3437e/i3437e.pdf ↩
5. The Avoidable Crisis. The European Meat Industry’s Environmental Catastrophe. Märts 2018. Arvutivõrgus: http://www.mightyearth.org/avoidablecrisis/pr/ ↩