Luksuslik ning uus hotell Võrus – Georgi Hotell – teatas, et loobub puurikanade munadest kasutamisest oma menüüs. Tegemist on Võru kesklinnas peatänaval asuva ajaloolise hoonega, mis on renoveeritud luksuslikuks boutique hotelliks.
Puurikanade munade kasutmisest loobumine on väike samm ettevõtete, kuid tohutult suur samm kanade jaoks! Seda sammu astudes saavad ettevõtted näidata end kui vastutustundlikku ettevõtet ning olla uue tõusva trendi esileeris.
Aitäh, Georgi Hotell, et näitad head eeskuju loomadest hoolimisel!
Koerad ja rebased kuuluvad mõlemad koerlaste sugukonda ning kuigi rebased ei ole kohastunud inimestega koos elama, on neil kahel liigil siiski palju sarnasusi.
Lisaks sellele, et rebased on sarnaselt koertega väga intelligentsed ja tundevõimelised loomad, võib paljudele tulla üllatusena, et ka nemad hauguvad ning võivad isegi rõõmust saba liputada.
Selleks, et saada paremini aimu koerlaste psühholoogiast ning läbi selle mõista, millise psühholoogilise mõjuga võib olla rebasele veeta kogu elu karusloomafarmis, vestis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad juttu tunnustatud koeratreener Kati Ernitsaga.
Milline on koerlaste normaalne käitumine ja mis juhtub, kui ta ei saa oma liigiomaseid vajadusi rahuldada?
Igal liigil on omad spetsiifilised loomulikud käitumismustrid ja vajadused. Kui loom ei saa elada loomulikus keskkonnas ja praktiseerida liigile omast käitumist, on ta suure tõenäosusega stressis ja pingeseisundis. Distantsid ja tempo võivad liigiti olla erinevad, aga vajadus füüsiliselt olla aktiivne ning saada uusi kogemusi on kõikidel koerlastel ühine.
Kas sa oled kokku puutunud koertega, kes on sunnitud terve elu elama lühikese keti otsas? Mis juhtub nende vaimse ja füüsilise tervisega?
Kui koera hoitakse keti otsas, tekib tal enamasti tohutult üleliigset füüsilist energiat. See tähendab, et looma keha on pidevalt pinges. Pingeseisund on ebamugavusseisund. Sageli hakkavad koerad siis käituma viisil, mis inimesele ei meeldi: hauguvad, kaevavad, lõhuvad elamist või muutuvad agressiivseks. On ka juhtumeid, kus selleks, et koer ei saaks elamist lõhkuda, pandi ta puuri. Puuris olles ta siis hakkas iseennast lõhkuma – lakkus ja näris oma käpad veriseks. Just sellise pinge all peavad elama karusloomad.
Rebane karusloomafarmis
Uuringud näitavad, et karusloomafarmides on väga tavaline, et loomad vigastavad ennast või teisi, muutuvad apaatseks või teevad pidevalt ühesuguseid ilma kindla eesmärgita liigutusi. Kas oled ka koertel sellist käitumist täheldanud?
Jah, ka koertel esineb nn sundkäitumist. See viitab alati looma stressiseisundile. Teatud käitumisviisid aitavad looma kehal vallandada heaoluhormoone ning seetõttu hakkavad nad seda kasutama pingeseisundi muutmiseks. Eriti kui põgenemine, mis oleks sageli esmane valik, ei ole võimalik.
Mis juhtuks koera vaimse tervisega, kui ta peaks terve elu veetma 0,8 m2 puuris nagu rebased Eesti karusloomafarmides?
Puuris oleks koer pidevas stressiseisundis ja pikaajaline stress toob omakorda kaasa mitmeid füüsilise tervise hädasid. Suure tõenäosusega täispikka elu paljud loomad ei elaks.
Kas sa usud, et karusloomafarmid suudavad pakkuda rebastele, naaritsatele ja tšintšiljadele liigiomaseid või sellele lähedasi aktsepteeritavaid elutingimusi?
Ei usu. Liikumine on koerlastele samasugune baasvajadus nagu söök või korras füüsiline tervis. Samuti vajab iga loom uusi kogemusi. See on elu loomulik osa. Puuris elamine ei ole loomulik. Igaüks võiks mõelda, kas loomade heaolu hinnaga tasub oma elukvaliteeti tõsta, kui meil on olemas tänapäeval tohutult palju alternatiive samu hüvesid endale saada. Enamus inimestel on riideid ilmselt rohkem, kui nad päriselt vajavad.
Hurraa! Nähtamatutel Loomadel täitus teine tegutsemisaasta. Vahepeal on korda saadetud palju ning oleme kasvanud jõudsalt: tänaseks on meie tegevusse kaasatud ligi 70 vabatahtlikku ja organisatsioonis töötab varsti 8 täistööajaga töötajat, kes näevad iga päev vaeva, et farmiloomade olukord paraneks.
“Peame oluliseks, et meie tegevus oleks võimalikult tõhus – tahame piiratud ressurssidega ellu viia võimalikult palju positiivset muutust loomade heaks,” selgitas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. “Tänu heale eeskujule saame ka teisi heategevusorganisatsioone aidata suurema kulutõhususe poole liikuda, et rohkem muutust ühiskonnas esile kutsuda,” lisas Mering.
Siin on meie kolm suurimat saavutust seni:
Kolmandik Eesti jaesektorist loobub puurikanamunadest
Kanade heaolu on üheks Nähtamatute Loomade keskseks valdkonnaks. Läbi läbirääkimiste ettevõtetega ning avalikkuse teavitamise on tänaseks teatanud puurikanade munade loobumisest 34% Eesti jaesektorist, sealhulgas populaarsed supermarketid nagu Rimi, Stockmann ja Maxima.
“Munakanad on ühed halvemini koheldud loomad maailmas, kuna enamus neist veedab oma piinarikka elu puurides, kus neil on umbes A4-paberilehe jagu ruumi,” sõnas Nähtamatute Loomade kanade heaolu kampaaniajuht Sirly Meriküll. “Seega on meil suurim rõõm teha koostööd ettevõtetega, kes aina loomasõbralikumas suunas liiguvad,” lisas Meriküll.
Taimse Teisipäeva kampaaniaga on liitunud üle 50 restorani
Nähtamatud Loomad veavad eest ka üleriigilist rahvatervise kampaaniat Taimne Teisipäev, millega on praeguseks hetkeks liitunud üle 50 restorani üle Eesti, nende hulgas Vapiano, Tokumaru, Sushi Plaza ja Mamo. Kampaania eesmärgiks kutsuda inimesi korra nädalas üles eelistama taimset toitu ning seeläbi hoolima oma tervisest, loomadest ja keskkonnast.
Karusloomafarmidest pääsenud naaritsad said uue kodu
Kuna Nähtamatud Loomad on osa Euroopa koostöövõrgustikust Anima International, kogusime tänavu märtsis toetust ka karusloomafarmidest pääsenud naaritsatele varjupaiga rajamiseks Poola. Eesti inimesed annetasid toetuseks üle 1500 € ning nii saigi varjupaik koos basseinide ja mängualaga avatud.
“Oleme südamest tänulikud meie toetajatele, kes loomade heaks nii palju panustavad. Naaritsad Nora, Pärl ja paljud teised on oma uues kodus väga õnnelikud ning loodame sulgeda peagi julma karusnahatööstuse ka Eestis,” kommenteeris Nähtamatute Loomade karusloomafarmide keelustamise kampaaniajuht Merit Valge.
Tule tähista koos meiega!
Täna õhtul, 20. juunil kell 18.00 on kõik oodatud tähistama Nähtamatute Loomade sünnipäeva tasuta üritusel Õpetajate Majas. Rohkem infot leiad SIIT.
Nähtamatud Loomad on alates juunikuust ka annetuskeskkonnas Ma armastan aidata, kus kogume lahkete inimeste annetusi karusloomafarmide keelustamise toetuseks.
Annetuskeskonnas on võimalik loomi toetada rahalise annetusega nii ühekordselt kui ka püsiannetusega ning annetada oma Swedbanki preemiapunkte. Lisaks on võimalik luua ka annetusalgatus, kutsumaks oma sõpru karusloomafarmide keelustamise toetuseks annetama. On tore mõte paluda lähedastel sünnipäeva- või jõulukingituse asemel hoopis loomadele heategu teha ning pidupäeva annetamisega tähistada!
Leia Ma armastan aidata keskkonnast Nähtamatute Loomade projekt ning aita keelustada julmad karusloomafarmid!
Loomakaitsjate tegevuse peale kehitatakse tihtipeale õlgu, et seda kõike pole ju vaja ja tegelegu inimesed tähtamate asjadega, nagu nälg ja sõda. Meil on ju olemas juba seadused ja nõuded, mis kaitsevad loomi ja tagavad nende heaolu, mis siis veel valesti on?
See arvamus on aga ekslik: näiteks ei peeta kõigist õigusaktidest alati kinni ning lisaks on paljud nõuded niivõrd nõrgad, et isegi nende järgimine ei loo loomale piinavaba elukeskkonda. Toome siinkohal välja mõned kitsaskohad nii loomakaitseseaduses kui ka loomade pidamist puudutavates nõuetes, et näidata, kui kaitsetus olukorras loomad meie ümber tegelikult igapäevaselt elavad. Allpool loetleme mõningad seadused, millega peaks olema loomade heaolu väidetavalt tagatud:
Munakanad ja broilerid
Munakanade pidamistingimused ei tohi ohustada kana tervist ega heaolu.
Puurikanalas on igale kanale antud elamiseks ühe A4-paberilehe suurune ala. On raske ette kujutada, kuidas saab sellises kitsikuses olla kanade tervis ja heaolu tagatud. Neil pole ruumi isegi ümber pöörata, ammugi rääkimata tiibade sirutamisest või ringi jalutamisest.
Ruumis või ehitises, kus kanu peetakse, peab vältima pidevat mürataset, mis ületaks 65 dBA.
Võrdluseks: tolmuimeja müratase on umbes sama – 70 dBA. Seaduse järgi on seega kanadel lubatud elada päev läbi justkui töötava tolmuimeja kõrval. Kanad on müra suhtes tundlikud ning lakkamatu vali heli tekitab neile palju stressi.
Kõik munakanad tuleb vähemalt korra päevas üle vaadata, broilerid lausa kaks korda. Haiged ja vigastatud linnud peab teiste seast eemaldama ning andma neile arstiabi.
Need nõuded tunduvad mõistlikud ja peaksid kanu piisavalt kaitsma, kuid nende täitmisega on palju probleeme. Eesti suurimates farmides elab ühes kanalas ca 300 000 lindu, kelle heaolu kontrollivad üldjuhul vaid paar töötajat. Neil töötajatel ei ole füüsiliselt võimalik iga päev kõiki linde üle vaadata. Parimal juhul jõuavad nad eemaldada vaid surnud kanad, kelle haigusi ja vigastusi oleks pidanud märkama juba palju varem.
Ühes puuris võib pidada kuni seitset munakana.
Nii tihedalt üksteise kõrval elades ei ole kanadel piisavalt ruumi, et ringi liikuda ja tiibu sirutada. Lisaks on nad tihti sedavõrd nurka surutud, et ei pääse isegi sööma ega jooma.
Loomi ei tohi aretada viisil, mis põhjustab neile kannatusi.
Broilerikanade aretamine põhjustab neile aga justnimelt suurt valu ja kannatusi. Broilerid on aretatud kasvama äärmiselt kiiresti ja suureks ning kogukaks, mis tekitab neile tohutuid piinu: kanade jalad on haiged, neid kimbutavad südameprobleemid, nad surevad tihti südamerabandusse või kukuvad omaenese raskuse all kokku.Viimane tuleneb sellest, et majanduslikult ei ole mõttekas aretada kanade jalgu suuremaks kasvama, vaid ainult keha. Seda siis rohkema liha saamise eesmärgil.
Karusloomad
Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda, end puhastada, heita lamama, sirutada jäsemed välja, tuhnida, närida jms.
Tegelikuses ei ole karusloomadele võimalik farmis taolisi elutingimusi tagada. Rebased, naaritsad jt karusloomad on metsloomad, kes vajavad ringi liikumiseks suurt maa-ala. Karusloomafarmis on antud neile elamiseks vaid pisike puur, kus on ruumi astuda kõigest paar sammu edasi-tagasi.
Näiteks ujumine on naaritsa elus väga tähtsal kohal: looduses elab ta veekogu kaldal ega liigu kunagi veest kaugemale kui 100 meetrit. Karusloomafarmis ei puutu naarits aga üldse veega kokku ega saa kunagi ujuda.
Puure ei tohi paigutada üksteise kohale selliselt, et väljaheited langeksid alumisse puuri, ega kõrvuti selliselt, et loomad saaksid üksteist vigastada.
Karusloomafarmid ei ole tegelikult teinud midagi selleks, et takistada väljaheidete kukkumist teistesse puuridesse. Lisaks peetakse loomi sageli mitmekesi ühes puuris: see tekitab neile suurt meeleheidet, mistõttu nad hakkavad üksteist purema ja vigastama.
Karuslooma tervist ja heaolu peab kontrollima vähemalt üks kord ööpäevas. Haigestunud või vigastatud karusloomale tuleb anda arstiabi.
Eesti suurimas karusloomafarmis Karjakülas kasvatatakse korraga mitutsadat tuhandet looma. Nende elutingimusi jälgivad aga kõigest käputäis töötajaid, kes ei suuda kuidagi hoolitseda selle eest, et iga looma heaolu on iga päev tagatud.
Selle loeteluga saaks ilmselt jätkata veel mitu lehekülge; siin postituses tõime aga välja põhilised loomade heaolu tagavate seaduste puudujäägid. Ehk paneb see inimesi rohkem mõistma, miks meil üldse on vaja loomakaitsega tegelevaid organisatsioone ning miks on vaja eriti just farmiloomade heaolu eest võidelda.
Juunikuu on organisatsiooni Nähtamatud Loomad sünnipäevakuu ja meil on suur rõõm kutsuda Sind 20. juunil kell 18.00 Õpetajate Majja meiega koos Nähtamatute Loomade teist sünnipäeva tähistama! Jagame Sinuga Nähtamatute Loomade vabatahtlike ja töötajate kogemusi ning veedame toreda õhtupooliku heas seltskonnas! Oodatud on nii uued huvilised kui vanad toetajad ja pöidlahoidjad! Tule, sööme koos torti ja jagame toredaid lugusid ja mõtteid efektiivse farmiloomade aitamise kohta!
Sünnipäevalaua koostame ühise panusega: igaüks toob lauale midagi taimset ja üheskoos proovime erinevaid sünnipäevatoite!
Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud ning võimalik on toetada meid annetusega või osta meie meeneid, et saaksime üheskoos loomade heaks veelgi rohkem ära teha!
Ootame Sind koos meiega tähistama juba 20. juunil kell 18.00 Õpetajate Maja Saadiku toas! Aitäh kõigile toetajatele, tänu kellele need kaks aastat väga tegudetihedalt loomade heaks möödunud on!
Armastatud Eesti näitleja Liis Lass on otsustanud panustada farmiloomade elu parandamisse, ning just sel põhjusel on ta Nähtamatute Loomade püsiannetaja. Uurisime Liisilt, millised on tema suhted loomadega ning kust tekkis tal soov loomi aidata.
Milline on olnud sinu varasem kokkupuude loomadega?
Lapsepõlve esimesed suved sain veeta Jõgevamaal vanaema ja vanaisa talus, kus oli koer, kassid, kanad, kukk, lambad ja hobused. Kahjuks oli see nii varajases nooruses, et loomadest on vaid hägused ja üksikud mälestused. Enamuse elu veetsin väikelinna korteris kasvades. Juba lapsena armastasin väga kasse, aga päris oma kassid (kaks 4-kuust venda) sain 2017. aasta oktoobris ja sellega täitus mu elu üks suurimaid unistusi.
Miks sa otsustasid oma hääle anda just farmiloomade kaitseks?
Et inimeste teadlikkust suurendada sellel teemal. Me tahame uskuda, et kogu loomne toodang pärineb väikefarmidest, kus loomad veedavad oma elu vabaduses, rohelisel aasal, “nagu vanasti”, aga kahjuks ei vasta see enamustel juhtudel enam tõele.
Kas sul on põllumajandusloomadest ka mõni kindel lemmik?
Käisime koos Nähtamatute Loomadega külas Ranna Rantšos, kus kõik loomad olid väga armsad ja sõbralikud – eriti kassid, pull, lehmad ja kitsed. Aga kõige meeldejäävam oli paaripäevase jänesepoja nägemine, kes oli vaid poole peopesa suurune.
Kuidas sa hindad Eesti ühiskonna arengut loomadesse suhtumisel?
Eks kindlasti on põlvkondade vahelisi erisusi. Näiteks vanasti oli kassipoegade “mereväkke” saatmine üsna tavaline nähtus. Nüüd püüeldakse selle poole, et loomade steriliseerimine oleks tavaline nähtus.
Milliseid samme lisaks annetamisele sa igapäevaselt teed, et farmiloomade heaolu parandada?
Ise ma liha ei söö ja püüan oma toidulaual enamasti teha pigem taimseid valikuid, et tööstustele, mis loomadele nii palju liiga teevad, mitte kaasa aidata. Oma lähedasi püüan heatahtlikult suunata paremaid valikud tegema näiteks vabapidamisel kanade munade ostmisel.
Mis oleks sinu loomasõbralik sõnum Eesti rahvale?
Meil on tugev ajalugu ja arusaam loomade pidamisega seoses ja loomse toiduga meie toidulaual, aga ärgitan praegust aega uue pilguga üle vaatama, et kas asjad on ikka nii nagu arvame ja uurima, kust meie toit tuleb. Meie saame peale pikka rasket tööpäeva end teleka ees “välja lülitada”, aga loomad, kelle elu on põrgupiin, sellest ei pääse. Ja neil puudub hääl enda eest seismiseks.
Nähtamatud Loomad on loomakaitseorganisatsioon, mis kutsub inimesi väikeste sammudega loomadest hoolima. Muuhulgas on organisatsiooni eesmärgiks, et kanu ei peetaks enam puurides ning Eesti karusloomafarmide keelustamine.
Vaata liigutavat videoklippi Liisi Ranna Rantšo külastusest:
Nähtamatud Loomad alustas toetusallkirjade kogumist, et Eesti valitsus peataks tapale saadetavate elusloomade veo Euroopa Liidu välistesse riikidesse, kus puuduvad piisavad loomakaitseseadused.
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad avaldas seninägemata kaadrid, kuidas laevadel saabunud Leedu ja Ukraina loomi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika tapamajades vägivaldselt tapetakse. Kuna Eesti saadab oma loomi samadesse riikidesse, kutsuvad loomakaitsjad Eesti valitsust üles tapale saadetavate elusloomade vedu Euroopa Liidu välistesse riikidesse peatama.
Videos on näha, kuidas loomad on kõri lõikamise hetkel täie teadvuse juures, kuna paljudes sihtkohtades puuduvad seadused, mis nõuaksid loomade tapmiseelset uimastamist. Tõendite kohaselt piinlevad loomad isegi pärast kõri läbilõikamist, sest surm ei ole silmapilkne. Hirmunud loomad näevad, haistavad ja kuulevad teiste loomade tapmist, samal ajal teades, et nemad on järgmised.
Selleks, et suuri hirmunud loomi paremini kontrolli all hoida, tõmmatakse paljud loomad köite abil jalust maha, torgatakse silmad välja või lõigatakse jäsemed küljest. Enamusel Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika tapamajadel pole ka selgelt eraldatud tapmisalasid ja mitmed lihunikud tapavad loomi otse oma poe ees tänaval.
“Meie riigil on kohustus oma loomi kaitsta ja kindlustada, et nende heaoluks vajalikud tingimused on täidetud igal pool ja igal ajal. Loomade õigus kaitstusele ei lõpe Eesti riigipiiril,” kommenteeris Nähtamatute Loomade kampaaniajuht Triin Lutsoja. “Me kutsume Maaeluministeeriumi ja maaeluminister Mart Järvikut üles peatama tapale saadetavate elusloomade veo Euroopa Liidu välistesse riikidesse ja palume kõigil loomadest hoolivatel inimestel petitsioonile toetuseks oma allkiri anda.”
Igal aastal saadetakse Eestist tuhandeid loomi riikidesse, kus kehtivad väga madalad loomakaitsestandardid. Loomade jaoks on teekond sihtkohta pikk, kurnav ja mõnikord ka saatuslik, kuid kohalikku tapamajja jõudes ootavad neid ees veelgi rängemad kannatused, sest neid ei uimastata enne tapmist.
“Loomade vedu kätkeb endas palju heaolu riske ning siinkohal toetan Nähtamatute Loomade kampaaniat juhtida tähelepanu tegelikule olukorrale. Peame ühiselt tagama asjatu viivituseta loomade transpordi sihtkohast lähtekohta. Paraku nii pikkade vahemaade ja väljaspool Euroopa Liitu kehtivate madalamate heaolustandardite tõttu ei suuda me tihti tagada meie loomadele vajalikku heaolu elu lõpuni, ” sõnas Eesti Veterinaar- ja Toiduameti loomatervise ja –heaolu osakonna juhataja Harles Kaup.
Eesti on Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) liige ja kirjutanud alla loomade heaolu standarditele, mille täitmist oleme lubanud kindlustada.
Videomaterjalid on jäädvustatud Animals Internationali (www.animalsinternational.org) poolt.
Intervjuu Venemaa esimese rebaste kasvanduskeskuse juhi Anna Nenastjevaga
Anna Nenastjeva on juba enam kui 4 aastat tegelenud loomade väljaostmisega karusloomafarmidest. Juba enne, kui ta alustas rebaste päästmisega, oli ta tundnud suurt huvi loomakaitse ja vabatahtliku töö vastu. Et propageerida karusloomafarmide keelustamist, otsustas ta päästa vähemalt ühe looma karusloomafarmist. Nii saigi ta endale oma esimese rebase nimega Rick.
Viimastel aastatel on Anna enda abikaasaga korduvalt rebasefarme külastanud ning aidanud inimestel võtta endale neid imeilusaid, ent ka omapäraseid lemmikloomi. Kokku on projekti kestel ostetud Anna abil välja üle 100 looma. Anna lõi ka kodulehe ja Facebooki grupi, kuhu on kogutud vajalik teave rebaste hooldamise kohta ning rebaste pidamise võimalikest raskustest, et inimesed saaksid enne adopteerimist kaaluda oma võimalusi. Samal ajal rajas ta oma organisatsiooni Fox Family, et ühendada rebaseid lemmikloomadena pidavaid inimesi.
Jälgides enda rebaseid ning uurides Novosibirski teadlaste tööd rebaste kodustamisel, tekkis Annal idee aretada rebaseid, kes oleksid veel inimsõbralikumad. Aretusprogramm on veel algstaadiumis, kuid Anna on optimistlik ning selle tegevuskava on juba mitmeks aastaks ette planeeritud.
Et aru saada, mida tähendab rebaste pidamine koduloomana, esitasime talle mõned küsimused.
Anna, ütle palun, kuidas võib muutuda inimeste suhtumine rebastesse kui lemmikloomadesse?
Tavaliselt kui inimesed näevad rebasest lemmiklooma, on nende esimene reaktsioon arusaamatus. Kui nad on loomadega juba natukene suhelnud ja me oleme selgitanud, kust need lemmikloomad tulevad, hakkavad nad positiivselt reageerima. Ma tean isegi mõnda inimest, kes pärast sellist kohtumist on loobunud karusnahast. Mõnega neist suhtlen siiani. Võib juhtuda, et lühike kokkupuude loomaga võib inimese maailmavaadet muuta.
Millised on rebaste hooldamisega seotud raskused?
Rebase kodus hoidmine on raske, loom vajab eraldi ruumi või rõdu. Välisaed oleks ideaalne. Rebased on väga aktiivsed ja oskavad hästi kodu hävitada. Igaüks ei suuda rebase tempe ära taluda. Lemmikloomaga tuleb veeta palju aega koos mängides ja jalutades. Nad ei talu üksindust.
Rebane ei ole kass ega koer ning ei tohiks eeldada, et ta on kuuletuv. Rebastel on hea mälu. Kui karjuda lemmiklooma peale või teda lüüa, võib see teda haavata ja ta võib kaotada usalduse omaniku vastu. Usalduse taastamine rebasega on peaaegu võimatu.
Rebastel on omapäraselt vänge lõhn violettnäärme (nende sabal) tõttu, mida ei soovitata eemaldada, sest see on nende jaoks hädavajalik. Rebased kasutavad seda stressi, hirmu või tugeva rõõmu korral. Ruumi sagedane koristamine võib vähendada lõhnu, kuid teataval määral see ikkagi jääb.
Tuleb mõista, et rebane kui lemmikloom nõuab erilist tähelepanu ja suurt vastutust. On ka juhtumeid, kus inimesed ostavad rebasekutsika lemmikloomaks, kuid ei saa temaga hakkama ja müüvad seejärel ta kellelegi teisele. Kahjuks peame 1-2 korda kuus uut kodu otsima ka sellistele rebastele.
Kas kellelgi võib olla allergia rebaste vastu?
Jah, selliseid allergiaid võib esineda ja see ei ole haruldane. Seetõttu on enne rebase võtmist tungivalt soovitatav külastada lähimat rebasekasvandust ja tutvuda rebasega. Rebastel on paks kasukas ja omapärane lõhn, seetõttu on vaja enne veenduda, et see ei põhjustaks allergilist reaktsiooni, vastasel juhul võib lahusolek peremehest looma traumeerida.
Kas rebastel on eriline dieet?
Rebase dieet võib sisaldada nii kuiva toitu kui ka looduslikke tooteid. Viimasel juhul peaks toit olema korralikult tasakaalustatud. Päris kõike farmirebane süüa ei saa, sest tema kõht on üsna nõrk.
Kui kaua rebased elavad ja kas nende ravimiseks on vaja erilisi veterinaariakliinikuid?
Kodutingimustes elavad nad 10-15 aastat. Veterinaari jaoks on rebane sarnane koertega. Nüüd ei üllata Venemaal rebasega enam kedagi ning rebaseid võetakse vastu peaaegu igas kliinikus.
Meil on suur rõõm teatada, et Nähtamatud Loomad tähistab teist sünnipäeva ja veel suurem rõõm on Sind meie sünnipäeva tähistamisele kutsuda! Tahaksime Sinuga jagada Nähtamatute Loomade saavutusi ja uusi eesmärke, tutvustada tulevikuplaane ja veeta toreda õhtupooliku heas seltskonnas. 💕
Sünnipäevalaua koostame ühise panusega: igaüks toob lauale midagi taimset ja üheskoos proovime erinevaid sünnipäevatoite!
Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud ning võimalik on toetada meid annetusega või osta meie meeneid, et saaksime üheskoos loomade heaks veelgi rohkem ära teha.
Ootame Sind koos meiega tähistama juba 13. juunil kell 19:00 Genialistide Klubis! 👋
