Nähtamatud Loomad

Viimaste andmete kohaselt on Eestis lihatarbimine eelmise aastaga võrreldes kasvanud elaniku kohta ca 9 kilo ning jõudnud 87 kiloni aastas. Lihatööstus rõõmustab, toitumisteadlased lasevad pead norgu. Mida need numbrid tähendavad ja mis mõju omab see laiemas plaanis, arutleb Kristina Mering.

Tervise Arengu Instituudi toitumisteadlased on aastaid valutanud südant eestlaste tasakaalust väljas toidulaua üle, kus lihatooted domineerivad aukohal, tõrjudes taldrikult välja piisavas koguses köögiviljad, teraviljad ja muu tasakaalustatud toitumise jaoks olulised toidugrupid.

Kui riiklike toitumissoovituste järgi oleks hea mõte mitte süüa rohkem kui ca 1-3 tikutopsi suurune kogus liha päevas, mis on ca 100 grammi, siis tegelikult sööme mõnikord ühe toidukorraga mitme päeva normi lihatooteid.

Kui norm oleks alla 40 kg liha aastas, siis 87 kg elaniku kohta on midagi, mida me lihtsalt ei saa endale lubada, kui me ei taha elustiilihaiguste kummitama tulekut.

Eriti suureks probleemiks osutuvad töödeldud lihatooted nagu vorstid, singid ja peekon. Seda arvestades on väga murettekitav lugeda lihatööstuse esindajate reklaamlauseid, et “Peekon sobib teadupoolest iga toidu kõrvale”, kui pikaaegse tervise vaatevinklist sellised soovitused ei ole eriti hea mõte.

Südame- ja veresoonkonnahaigused

Liigse lihatarbimise puhul võib esmapilgul tunduda, et milles siis ikka asi on, mis see väike vatsake nii halb on või et mõni ülekilo ei pea kohe probleem olema. Murekoht seisneb selles, et süües liiga palju töödeldud lihatooteid, nagu me praegu kipume tegema, kasvatame riski südame- ja veresoonkonna haiguste tekkeks, soolehaigusteks ja isegi teatud vähi tekkeks.

Probleem ei ole lihatarbimises kui sellises, vaid sellises lihatarbimises, mis küündib 87 kiloni elaniku kohta ja on üle kahe korra rohkem kui teadlaste poolt määratud norm. Praeguste lihatarbimise harjumuste statistika järgi võib järeldada, et me sööme ennast haigeks ja võime lühendada sellega oma tervelt elatud eluaastaid.

Kindlasti ei ole ainult lihatarbimine haiguste põhjustajaks, kuid see on üks oluline osa teguritest ja meie toitumisharjumustest üks suurimaid osasid.

Enamik mu tutvusringkonnast, kellega olen riiklikest toitumissoovitustest rääkinud, on ausalt tunnistanud, et neil ei ole aimugi, mis on normi piiresse jääv lihakogus ja on ausalt nentinud, et piisavas koguses köögivilju nende toidulaualt läbi ei käi.

Sellises olukorras mõjuvad turunduskampaaniad “Sealiha – hea liha” ilmselt väga veenvatena, olgugi, et sealihatarbimine on juba praegu tugevalt üle soovitusliku normi, kuid sellegipoolest soovib lihatööstus selle rasvase liha tarbimist veelgi kasvatada.

Kuna me lähtume kognitiivsest mõtteveast, et kui see oleks meile kuidagi halb, siis seda ilmselt ei reklaamitaks ja see poleks lubatud, võime sattuda ebatervisliku ja südame- ja veresoonkonnahaigusi süvendava liigse töödeldud lihatoodete tarbimise küüsi, ise seda isegi mõistmata, sest meil lihtsalt puudub info, kui palju oleks mõistlik liha tarbida.

Nagu enamik meist, olen ka mina huvitatud, et inimesed elaksid tervelt ja pikalt hea elu, seega ei tundu vastutustundlik lihatööstuse suurenev promotöö, et nende tooteid veelgi enam tarbitaks.

Liha tundlik maine

Miks on selline olukord juba aastaid kestnud, et lihatarbimine Eestis üha kasvab ja on ammu ületanud soovitusliku normi kahekordselt ja laastavad tervisemõjud näivad justkui paratamatusena, aga lihatööstuse turundusveskid jätkavad jahvatamist, et liha veelgi rohkem söödaks?

“Lihatoodete soolane ja rasvane hõrk mekk mõjub enamikele inimestele üsna hullutavalt, seega oleme altimad välja lülitama igasuguse info, mis kutsub lihatarbimisel üles mõõdukusele.”

Ühelt poolt on lihatarbimine ja toiduvalikud kindlasti tundlik teema. Ilmselt on sedagi artiklit lugedes üsna ebamugav hakanud, sest vaikselt hiilib naha vahele tunne, et justkui midagi head tahetakse käest ära võtta ja õnnis teadmatus rikutakse ära. Lihatoodete soolane ja rasvane hõrk mekk mõjub enamikele inimestele üsna hullutavalt, seega oleme altimad välja lülitama igasuguse info, mis kutsub lihatarbimisel üles mõõdukusele.

Teisalt oleme jõudnud Eestis olukorda, et elanikkonna majanduslik võimekus on piisavalt kasvanud, et saame endale lubada liigse lihatarbimise luksust. Kasvanud pole ainult lihatarbimine, vaid tarbimine tervikuna. Toidu osas on lihal teatud luksuslik maine, mistõttu majandusliku eduloo arenedes haarame pigem rasvaste ribide järgi ja jätame köögiviljasalati tähelepanuta kui vastupidi.

Lisaks ei ole praegu veel toimumas midagi, mis takistaks vabaturumajanduse kontekstis lihatööstusel endiselt suuremaid numbreid ambitsioneerimast ja suurt kasvupotentsiaali planeerimast.

Meil ei ole veel laual arutelu lihamaksust, ühest taimse toidu päevast nädalas või muudest meetmetest, mida kaaluda ja erinevates riikides ka rakendatud on, et asi kontrolli alla saada.

Sellega seoses meenub Soome presidendi Sauli Niinistö kommentaar, kui temalt küsiti, mida ta arvab ühest taimsest päevast nädalas. Niinistö osutas, et ta ei oska midagi arvata, sest ta ise tarbib liha vaid ühel päeval nädalas.

Lahenduste varalaegas

87 lihakilo pealt 40 peale enamasti üleöö ei keri, kui arvestada tõhusat harjumuste muutmise teadust ja meie aju ülesehitust.

Hea uudis on see, et alternatiivid liigsele lihatarbimisele on muutumas üha paremaks ja osad neist on nii head, et on võlunud ka suurimad lihasõbrad andnud fännideks. Näiteks Beyond Meat’i hernevalgust taimne burgerikotlett on toidupoodide lihaletis, sest see on tekstuurilt ja maitselt läbinud ka kõige nõudlikuma maitsemeele testid ja lihtsalt ei sobiks mujale letile seetõttu kuidagi.

Positiivsel noodil saab välja tuua, et ka lihatööstused ise on taimseid lihaalternatiive tootma hakanud, et tooteportfelli laiendada. Hiljuti teatas HKScan, et tuleb 2020. aastal turule uute taimsete toodetega. Sarnased näited on tuua enamikest Euroopa riikidest, kus lihatööstused oma oskusteabe heast maitsestamisest, marinaadidest ka taimse tooraine tarbes rakendusse lasevad.

Liigse lihatarbimise probleemi lahenduste radadel veel rännates on lihavaba päeva näiteks Eestis Taimne Teisipäev, mis jagab praktilist infot – retseptid, toidunipid, tootesoovitused – kuidas vähendada lihatarbimist ja lisada rohkem taimset oma menüüsse, et tasakaalustatumalt toituda.

Praegu tegutseb Taimne Teisipäev vabatahtliku algatusena, aga probleemi kasvades ei jää muud üle, kui rakendada lihavaba päev koolides, kaitseväes, riigiasutustes kui riigipoolse sekkumisena tasakaalustatuma ja keskkonnasõbralikuma toidulaual nimel.

Sellest sügisest rakendas näiteks New Yorki linnavalitsus kõikides koolides Meatless Monday (ek – lihavaba esmaspäev), et USA liigse lihatarbimisega võidelda ja noortele tervislikuma toidu kogemust varajasest east peale jagada. Ameerikas on lihatarbimine elaniku kohta ca 100 kg ehk siis neil on veel rohkem tööd tarvis teha kui meil Eestis.

Esimene samm, mida igaüks meist astuda saab, on enda valikute peale mõtlemine. Hea mõte on aeg-ajalt vahetada liharoog taimse variandi vastu või vähendada liha kogust taldrikul, suurendades taimse toidukraami osakaalu. Sellega teed ennekõike teene iseendale ja oma tervisele, kõrvalmõjuna vähendades oma mõju keskkonnale.

Kui leiad hea toidunipi, kuidas vähem liha süüa ja rohkem taimset eelistada, soovita seda ka sõbrale, sest ilmselt kuluks ka tal ära info, kuidas paremini süüa. Pühad on tulekul – tervislikumad igapäevaharjumused on ilmselt üks toredaim kink meie lähedastele, mis me teha saaksime. 

Artikkel ilmus esmaskordselt ERRi arvamusportaalis

Farmiloomade kannatused leiavad tee Eesti meediasse aina tihedamini. Tänaseks on enamik meist teadlikud, et ka nende loomade näol on tegemist intelligentsete ja tundevõimeliste olenditega, kellele asjatu valu põhjustamine nõuab ühiskondlikku taunimist.

Loomakaitsjatena on meil kohus juhtida tähelepanu kitsaskohtadele Eesti loomakasvatuses ning jagada infot ka pressiga. Kuid mida teha siis, kui suurkorporatsioon seab ajakirjanikele tsensuuri?

Oleme viimased kuud üritanud pidada läbirääkimisi Tallinna Kaubamaja Grupiga, kelle alla kuulub ka Selver koos Tallinna ja Tartu Kaubamaja toidumaailmaga, kes keeldub kategooriliselt puurikanade munade müügist loobumisest aastaks 2025. 40% Eesti jaesektorist on juba puurivaba otsuse välja kuulutanud, kuid Selver koos Tallinna ja Tartu Kaubamaja toidumaailmaga nendega liituda ei soovi.

Hiljuti ütles meie rõõmuks aga Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski meediale, et nad loobuksid küll puurikanamunadest, kui leiaksid Eestist munatootja, kes suudaks neile piisavalt puurivabu mune pakkuda. Arvasime, et produktiivne dialoog Selveriga on lõpuks avatud.

Et Selveri munapuuduse hirmu kummutada, saime kinnituse ühelt Eesti suurimalt munatootjalt, et nemad suudaksid Selverile piisavalt puurivabu mune pakkuda küll – nad väga pooldavad puurivaba suunda ning teeksid kõik vajalikud investeeringud, kui Selver annaks neile vaid rohelise tule.

Olime heade uudiste üle munatootjalt väga rõõmsad ning saatsime uudise koos munatootja kommentaariga meediasse, et meie toetajad ja TKM Grupp seda näha saaksid.

Pärast pikka vaikust ajakirjanike poolt ilmus uudis lõpuks ühte põllumajandusportaali, mis paari tunni pärast sealt ka kadus. Ajakirjaniku sõnul oli Selver neile helistanud ja käskinud uudise kustutada, öeldes, et tegu on valeuudisega. 

Teine väljaanne, kes meie pressiteate avaldas, oli märksa vapram. Nimelt ei eemaldanud nad uudist kohe, kui Selveri noor kommunikatsioonijuht neile helistas ning üsna familiaarses suhtlusstiilis väitis, et tegu on valeuudisega ning et meediaväljaanne peab uudise maha võtma. Mittenõustumise peale ähvardas noormees neid kohtuga.

Saame inimlikult aru, et ajakirjanike kiire tempo juures on kergem uudis maha võtta, kui faktid üle kontrollida. Kuid Selveri ähvardustel tundub olevat murettekitavalt suur kaal.

Hea Rivo ning Selveri juhatus, kui te seda loete: meie ja vaba press pole teie vaenlased. Ähvarduste asemel võiksite keskenduda reaalsete lahenduste leidmisele, et ka teie ettevõte saaks liituda teiste jätkusuutlike ettevõtetega, kelle munariiulil pole enam julmusel loomade vastu kohta. 

Ka farmiloomad tunnevad stressi ja valu, ka neist tuleb hoolida. Tegu oleks üleminekuga aastaks 2025 ehk kuue aasta jooksul, mitte üleöö. Tallinna Kaubamaja Grupp – tee vastutustundlik valik ja teata, et kuue aasta pärast sinu ettevõtted enam puurimune ei müü! Kanad väärivad paremat kui puurielu.

Mina olen Triin ja nüüdseks juba enam kui aasta olnud Nähtamatute Loomade fundraiser ning tahan sulle teha väikese ülevaate oma tegemistest, mida on aidanud ellu viia Kodanikuühiskonna Sihtkapital!

Saime nimelt KÜSKilt aasta jagu aega ja vahendeid, et Nähtamatute Loomade majanduslikku elujõulisust tõsta. Täna võin rõõmuga öelda, et tänu meie imelistele annetajatele ja sponsoritele ning meie tegusa tiimi tööle tunneb organisatsioon ennast üpris elujõuliselt!

Kui mullu sügisel alustasime, oli meie püsiannetajate nimekirjas kuskil 50 inimest, kuid aasta aega hiljem on see number juba 230 kandis ja muudkui tuleb juurde. See on meile igakuiselt ütlemata suureks abiks ning nii hea on teada, et me võime kampaaniaplaane teha kasvõi 2021. aasta 10. veebruariks, sest saame oma püsiannetajatele ka pikaajaliselt loota!

Aastaga oleme saanud väärtuslikke kogemusi ka ettevõtetega koos töötamisel. Tunneme, et oskame nüüd paremaid koostööprojekte kokku panna ja neist tõesti maksimaalselt palju välja võtta, nii et üheskoos loomi paremini aidata kui üksinda. Imeline on teada, et laia Eestimaa peal on üle 50 ettevõtte, kes on ühel või teisel moel aidanud viimase aasta jooksul loomade elu paremaks muuta.

Meie tiim on tänu sellele seiklusele ka oluliselt targemaks ja osavamaks saanud. Näiteks mina olen aastaga õppinud projekte kirjutama ning kui juba korra vedama sain, ega siis enam pidama ei saanud ning nii valmiski suisa 6-7 taotlust, millest paaril õnnestus ka rahastus saada. Meie karuslooma keelustamise kampaaniajuht Merit aga õppis läbirääkimisoskusi otse FBI spetsialisti raamatust ning sõlmis meile täiesti imelisi hinnadiile!

Nähtamatuid Loomi on nüüd ka päev päevalt üha lihtsam toetada. Näiteks me liitusime hiljuti annetuskeskkonnaga Ma armastan aidata, kus saab toetada meie karusloomafarmide kampaaniat. Meie infolaudades on juba mõnda aega saadaval kaardimakse, et Blue Fox rinnamärk ostmata ei jääks. Õige pea saad meile ka helistades annetada, sest avalikustame meie väga lihtsalt meeldejääva annetusliini numbri. Meie annetuskastid on väljas mitmetes Tallinna ja Tartu kohvikutes, et saaks häid ampse heade tegudega tähistada.

Möödunud aasta on olnud igatahes nagu õide puhkemine. Tänu heale tööle on meie sissetulekud tohutult kasvanud ning me oleme tänu sellele ette võtta nii palju uusi tegevusi loomade aitamiseks. Näiteks alustasime karusloomafarmide keelustamise kampaaniaga, mille raames kogusime rekordiliselt üle 6000 keelustamist toetava digiallkirja, mis annab keelustamiseks rohkem lootust kui ealeski varem. Tänu usinale projektide kirjutamisele on meie lihatarbimise vähendamise kampaaniasuunal tööl kolm uut töötajat, kelle hea töö tulemusel on taimne toit muutumas üha kättesaadavamaks, mis aitab olulisel määral kaasa farmiloomade kannatuste vähendamisele. Saime palgata kommunikatsioonispetsialisti, kelle professionaalne töö on võimaldanud 2019. aastal viia farmiloomadega seotud uudised ja pressiteated meediasse rohkem kui 300 korral, mis aitab tõsta teadlikkust loomade olukorrast tööstusfarmides. 

Kindlasti me ei lõpeta siin. See on alles algus ja siit me lendame edasi, kuni kõik farmiloomad on kaitstud halvakohtlemise ja kannatuste eest. Aitäh, armsad toetajad, et olete meiega!

Ja seda kõike tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt 2018. aastal saadud projektitoetusele! Aitäh, KÜSK!

Poodi minnes on tänapäeval valik suur kõikide toodete seas – alustades 20st erinevat sorti šampoonist lõpetades 50 erineva sordi jäätisega. 

Kantar Emori 2018. aasta uuringutulemustest selgus, et ligi 70% eestlasest ei poolda kanade pidamist kitsastes traatpuurides ning ligi 60% soovib, et munakanade pidamine puurides oleks lausa seadusega keelustatud. Miks siis aga ei ole puurid juba meie ühiskonnast veel jäädavalt kadunud? Üheks probleemi allikaks võivad olla munakarpide eksitavad sildid. Need manavad tihtipeale silme ette aasal vabalt jooksva kana, kellelt hommikuti põlle sisse mune korjatakse ning tarbija munaleti ees teeb selle järgi oma valiku. Tegelikkus on aga paraku mitte nii roosiline. 

Munade pakenditel kasutatakse mitmeid erinevaid väiteid, et neid paremini turustada. Munade pakendil seisavad reklaamlaused nagu “Õnnelike kanade munad”, “Number üks munad”, “Kodukoha kanamunad” jne. Kui aga avada munakarp ning vaadata munal olevat koodi, tuleb välja, et tihtilugu on tegu hoopis puuris peetavate kanade munadega. Sellised munad on märgistatud numbriga 3 ning kujutavad endast kõige jõhkramates tingimustes kasvatatud kanade mune ehk tööstuslikult kasvatatud puurikanade mune. Seega ei tasu lasta ennast petta ilusatest loosungitest või piltidest – kõige kindlama info kanade pidamisviisi kohta saab lugedes munale trükitud koodi (https://www.nahtamatudloomad.ee/kuidas-lugeda-munadel-olevat-koodi).

Oleme koostanud ka tabeli koos munakarpide fotodega erinevatest tootmissüsteemidest pärit munadega, et teha tarbijatele võimalikult lihtsaks poes puurivabade munade eelistamise.

Tuleb tõdeda, et puurivabade kanade munad on praegu veel kallimad, kui puurikanade omad. Siiski – kui võrrelda puuri ja -õrrekanade munade hindu, ei ole tegu enam märkimisväärse vahega. Mõnes poes on juba praegugi õrrekanade munad odavamad kui puurimunad. Saab ka eeldada, et kui inimeste teadlikkus puurikanade elutingimustest kasvab, valib aina enam tarbijaid poes munad, mille tootmine ei ole leidnud aset halbades tingimustes. Kui tarbijate eelistused aina enam muutuvad ning puurisüsteemid lõpuks meie maailmast lõplikult kaovad, ühtlustuvad hinnatasemed eri pidamisviisidest pärit munade vahel veelgi. 

Seda trendi on näha kasvamas iga aastaga – aina enam ettevõtteid läheb üle puurivabade munade kasutamisele või müügile ning seetõttu kaovad need tarneahelast. Taanis, Saksamaal ning Austrias on juba 100% jaekettidest teatanud üleminekust vaid puurivabade munade müügile. Sama suunamuutust on selgelt näha ka Lätis, Leedus, Poolas, Eestis ning Soomes ja mujal maailmas. Eestis on puurivabadele munadele üleminekust teatanud juba üle 50 toidusektori ettevõtte, s.h 40% jaesektorist.

Tarbimisotsuste kaudu on võim loomade saatuse üle meie kui tarbijate kätes. Puurisüsteemidest pärit munade ostmisest loobumine on üks väike, kuid oluline samm sellel teel, et anda tööstustele märku, et me hoolime kanade elutingimustest ega poolda jõhkraid puurisüsteeme. Eelistades puurivabu mune, päästame sellega juba mitme traatpuuris vaevleva kanakese elu. Näitame tarbijatena üheselt, et me ei toeta selliseid kanade pidamisviise, nagu seda on puurikanalates! Anna oma allkiri näitamaks, et Sa ei toeta kanade julma puurispidamist: www.munadehind.ee

Nähtamatute Loomade arenguhüppe ettevalmistus seoses vabatahtlike koordineerimisega – aitäh, KÜSK!

Vabatahtlikud on loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad süda ja hing. Näeme palju vaeva, et õppida ja lugeda rohkem vabatahtlike hea värbamise, kaasamise ja motiveerimise kohta. Sellest lähtuvalt edastame tänusõnad Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile, tänu kellele 2019. aasta teises pooles keskendusime vabatahtlike valdkonna arenguhüppele, et planeerida tegevusi, kuidas veelgi paremini vabatahtlikke kaasata. 

KÜSKi projekti AHE2-19-34 raames kaardistasime vabatahtlike ja nende kaasamise hetkeolukorda, viisime läbi tagasisideküsitlused nii vabatahtlike, tiimijuhtide kui töötajate hulgas, et analüüsida vabatahtlike hetkeolukorda. See andis meile head tagasisidet, kuidas veel paremini ehitada vabatahtlike valdkonna arendamist üles. 

Lisaks korraldasime projekti raames koolituse Nähtamatute Loomade tiimijuhtidele, mille raames kutsusime Eestisse meie koostöövõrgustiku Anima Internationali Poola organisatsiooni Otwarte Klatki vabatahtlike koordinaatori Ania Pierzchała. Ania andis põhjaliku ülevaate Poola organisatsiooni vabatahtlike kaasamise süsteemist ja andis nõuandeid Nähtamatutele Loomadele vabatahtlikutöö tõhustamiseks. 

Tänu projektile koostasime tegevusplaani vabatahtlike kaasamise jaoks ja edasi plaanime leida rahastusvõimalused, et palgata vabatahtlike koordinaator, kes vastutaks vabatahtlike värbamise, koolitamise ja kaasamise eest. 

Hoiame Nähtamatute Loomade jälgijaid arengutega kursis ja loodame, et saame juba õige pea palgata ka vabatahtlike koordinaatori! 

Suur tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile toetuse eest!
www.kysk.ee

Meediajõkke voolab iga päev lugematu kogus uudiseid: kajastatakse poliitilisi sündmusi, kuulsuste tülisid, spordivõistlusi. Internet pakub ka miljoneid retsepte, kuid mõne roa valmistamisõpetus kaotab söögiisu päevadeks. Ilmselt seepärast vaikibki meedia ühe kõige julmemal moel valmistatud ‘delikatessi’, foie gras’ teemal. „Kallihinnaline pisike imepurgike poeriiulil,” iseloomustab toitu Eesti Päevaleht. „Foie gras on suure rasvasisaldusega enamasti värskest pardi- või hanemaksast valmistatud hõrk roog. Värsket maksa, mis on tänapäeval linnukasvatuse saadus, saadakse hanede või partide kasvandustes erilisel viisil nuumamise teel.” Nii süütult kirjeldab kurikuulsat rooga vikipeedia esimene lõik.

Erilisel viisil nuumamine ei tähenda lindudele viis korda päevas rikkaliku söögivaliku pakkumist, vaid nende vägisi toitmist. Toiming sarnaneb maopuhastusprotseduurile, ent enesetunde leevendamise asemel viiakse metalltoru abil ohvrite kõhtu 0,9–1,8 kg teravilja ja rasva. Tihti kritiseeritakse linnatänavatel patseerivate trullakate koerte omanikke: „Appi, kui paks koer tal on! See on ju puhas loomapiinamine!”. Palju teravamat tähelepanu peaksid saama linnud, kes ebaloomulikult suure mao tõttu suudavad vaevu jalgel püsida. Sundsöötmine toob kaasa näiteks hingamisraskused, söögitoru vigastused ja kasvajad. Sarnased terviseprobleemid võivad esineda ka rasvunud inimestel, kuid erinevalt meist pole hanedel ega partidel toitumise osas valikut. Veelinnud vajavad vett, nad peavad saama tiigi- või järvepinnal liuelda. Foie gras’ tööstustes elab 80% ohvritest kingakarbi suurustes puurides. Inimese puhul võrduks see elu veetmisega püstises kirstus. Klaustrofoobsed tingimused avaldavad lisaks lindude füüsisele mõju ka nende psüühikale. Stress sunnib linde endal sulgi välja kitkuma ning oma liigikaaslaseid ründama. 

Eestis on loomade sundsöötmine seadusega keelatud. Foie gras’d ei tohi valmistada, kuid mitmes restoranis on võimalik imporditud rooga tellida. Nii toetab Eesti siiski julma väärkohtlemist, olgugi, et protsessis otseselt osalemata. ‘Delikatess’ on keelatud kuueteistkümnes riigis, näiteks Itaalias, Rootsis, Soomes, Ühendkuningriigis. Soovin, et saaksime lähitulevikus selles nimekirjas ka Eestit näha. Miljonite loomade ja lindude elu muutuks paremaks, kui meedia pööraks neile suuremat tähelepanu ning räägiks nende kohtlemisest rahvale. Loomade väärkohtlemist toidutööstustes on äärmiselt raske peatada, kuid liigume sammude kaupa eesmärgile lähemale. Tänane üsna suur samm on foie gras’st loobumine. Astume selle!