Karjaküla karusloomafarm Harjumaal. Foto: Nähtamatud Loomad
Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad poole on hiljuti pöördunud mitmed Lääne-Harju valla elanikud, kes on häiritud kohaliku karusloomafarmi tegevusest.
Eesti ja kogu Baltikumi suurim karusloomafarm asub Karjakülas, Lääne-Harju vallas. Keila külje all asuva farmi omanik on AS Balti Karusnahk. Teema, millest ei ole palju räägitud, on see, kuidas hiigelfarmi asukoht mõjutab kohalike elanike igapäevaelu selle ümbruses – Karjaküla karusloomafarm on olnud aastaid kohalikele mureallikaks.
Töökohtade arv ettevõttes AS Balti Karusnahk on kümnekordselt vähenenud ja firma on suurtes majanduslikes raskustes
Karusloomana kasvatatavate loomade arv Eestis on viimastel aastatel drastiliselt vähenenud. Kui 2014. aastal oli Eesti Maaülikooli läbiviidud karusloomakasvatuse uuringu hinnangul Eestis umbes 170 000 karuslooma, siis Veterinaar- ja Toiduameti 2020. aasta andmete järgi võib hinnata praeguseks karusloomade hulgaks vaid ligi 2000 looma.
AS Balti Karusnahk esindaja Marge Tiiduse sõnul on Eesti suurim farm viimase nelja aastaga tootnud miljonitesse eurodesse küündivat kahjumit.
Töötajate arv Eesti suurimas karusloomafarmis AS Balti Karusnahk on viimase 5 aastaga kümnekordselt langenud: kui 2015. aastal oli töötajaid 73, siis 2020. aasta suvel oli neid vaid 7.
Keila elaniku Toomase (25) sõnul on karusloomafarmide töös hoidmine arenenud riikides karmide nõuete või keelustamise tõttu välja surnud. Ta lisab, et Eestis seevastu on regulatsioonid olematud, mis võimaldab pikalt kahjumit tootnud ning niigi madalaid nõudeid rikkunud farmil tänaseni tegutseda.
Karusloomafarm on tekitanud Keila linnale ja Karjaküla alevikule mitmeid olmeprobleeme
Karjaküla karusloomafarm on aastate jooksul rikkunud mitmeid nõudeid. Alustades pikalt tegevusloata tegutsemisest kuni selleni, et 170 000 loomaga farmil ei olnud pikka aega sõnnikuhoidlat. Valla elanik Andrus (37) sõnab, et farmi lähedal elavate kohalikeni jõuavad tihti ebameeldivad lõhnad. Karjaküla ümbruse elanikud kaebavad ka farmi ümbruses ja lähipiirkondades lendavate kajakate üle. Nimelt on kajakad mitmekümnepealiste parvedena koos ning tekitavad ohtralt väljaheiteid ja ebameeldivat lärmi.
Aastal 2009 viidi Eesti Ornitoloogiaühingu poolt läbi uuring, millest selgus, et Keila linna kajakate probleemi peamiseks põhjuseks on Karjaküla karusloomafarmi tootmisprotsess, mille käigus tekkinud loomade toit ja sõnnik meelitab kajakaid ohtralt ligi.
Kajakaparv Keilas aastal 2010. Foto: Andres Putting/DELFI
Eestlased toetavad karusloomafarmide keelustamist
Paljud Euroopa riigid on karusloomakasvatuse juba kas täielikult või osaliselt keelustanud. Värskest Kantar Emori uuringust selgus, et ka 75% Eesti elanikest pooldab karusloomafarmide keelustamist.
Ka kohalik elanik Toomas rõhutab, et soovib sellise ebaeetilise tööstuse lõppu. Tema hinnangul ei ole karusloomafarmidel tänapäevases ühiskonnas enam vajadust ega õigustust. Ta lisab: “Minu jaoks on täiesti mõeldamatu, et loomad tuuakse siia maailma ainult selleks, et nad tappa ning siis nende karvkatet majandusliku kasumi nimel müüa. Olles terve elu elanud Karjakülast paari kilomeetri kaugusel Keilas, tunnen erilist kohustust aidata selline tegevus Eestis lõpetada.”
Punarebane Karjaküla karusloomafarmis Eestis. Foto: Nähtamatud Loomad
Nähtamatud Loomad seisab farmiloomade heaolu eest Eestis. Karusloomafarmide keelustamise eelnõu toetuseks koguti möödunud aastal rekordarv digiallkirju ning käesoleval sügisel on eelnõu Riigikogus menetluses. Praeguseks on eelnõu läbinud edukalt esimese lugemise.
Nähtamatud Loomad on Eestis viimased kolm aastat eest vedanud kampaaniat, et lõppeks kanade pidamine kitsastes traatpuurides. Selle osaks on suhtlemine toidusektori firmadega, et nad läheks üle puurivabade munade kasutamisele. Lisaks suhtleme munatootjatega ning kasvatame tarbijateadlikkust, et loomade heaolu väljenduks ka ostuotsustes. Kui läbirääkimised firmaga ebaõnnestuvad, oleme sunnitud palve firmale esitama avalikult, et kutsuda üles kanade puurispidamise toetamisest loobuma. Nähtamatute Loomade avalikku kampaaniat Selveri ja Kaubamaja Grupi suhtes kajastati ka 21.10.2020 Pealtnägija saates. Meie kampaania eesmärk on, et Tallinna Kaubamaja Grupp loobuks aastaks 2025 puurikanade munade müügist.
Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania eesmärk on, et kanu ei peetaks enam kitsastes traatpuurides, kus neil on ruumi vaid ca ühe A4 paberi jagu. Eestis on ligi miljon munakana ning kui loomakaitsjana tahta teha ära kõige rohkem head ning leevendada kannatusi seal, kus neid on kõige rohkem, tuleks tegeleda just puurikanadega. Just sellepärast on Nähtamatud Loomad üheks oma fookuseks valinud munakanad ning pakub lihtsaid samm-sammulisi lahendusi nende heaolu parandamiseks.
Eelkõige on meie taktikaks läbirääkimised. Suhtleme toidusektori ettevõtetega, et aidata neil leida õige ajaraam ning paika panna sammud astumaks loomasõbralikuma tootmisahela poole – loobuda puurikanade munade kasutamisest. Meie algatusega on liitunud juba pea sadakond toidusektori ettevõtet, nende hulgas 40% jaekettidest (Prisma, Maxima, Rimi ja Stockmann). Tegu on tegelikult globaalse ja kiirelt tõusva trendiga – üle maailma on puurivabaks minevaid ettevõtteid lausa pea 2000 ning paljudes riikides tegeletakse juba puurisüsteemide keelustamisega. Mõnede ettevõtetega meil läbirääkimised aga ei õnnestu ning siis peame paluma neil avalikkuse ees ja toel loobuda puurikanade munadest.
Ka Selveri ja Kaubamaja Grupi esindajatega oleme kohtumas käinud kokku kolmel korral kolme aasta jooksul. Siiani ei ole nad meiega koostööks valmis olnud ning jätkanud puurikanade munade müümist. Siinkohal tekib küsimus, et miks nii edukas kodumaine ettevõte, kes end ise vastutustundlikuks nimetab, soovib jätkata julma loomapiinamise praktika toetamist.
Samuti tekib küsimus, miks võitleb niivõrd suur korporatsioon loomakaitsega tegeleva MTÜ vastu väites Pealtnägijas asju, mis ei ole tõesed. Kiputi ka Nähtamatute Loomade rahastuse kallale ning see ei ole kahjuks esimene kord, kui Selver midagi taolist teeb. Näiteks on Selveri juhatus kampaania kestel kontakteerunud Kodanikuühiskonna Sihtkapitaliga, ühega meie rahastajatest Eestis, et KÜSK lõpetaks meile oma toetuse väljastamise. Saates sai tähelepanu fakt, et Nähtamatute Loomade kampaaniat rahastab rahvusvaheline loomakaitsefond, justkui oleks see midagi poleemilist. Meile on oluline läbipaistvus ja seetõttu oleme kõik oma rahastusraportid kodulehele üles riputanud ja kõigil huvilistel on võimalus nendega tutvuda. On normaalne, et riigis, kus annetuskultuur ei ole veel väga levinud, küsivad heategevusühendused abi ka teistest riikidest, kus rahaline seis on parem.
Puurivabu munatootjaid on Eesti turule pidevalt juurde tulemas ning ka olemasolevad puurimunade tootjad on mitmel pool meedias öelnud, et just puurivaba muna on munaturu tulevik. Samuti ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et pajud jaeketid jt toidusektori firmad ostavad oma toodangut sisse ka välismaalt. Kuna aga puurivaba muna on uueks standardiks saamas kogu maailmas, ei pea ettevõtted munade puuduse pärast kindlasti muret tundma.
Õnneks on ka tarbijateadlikkus pidevas kasvutrendis. Saab julgelt väita, et inimesed on aina enam teadlikumad loomade heaolu teemadest. Viimase Kantar Emori poolt läbiviidud uuringu kohaselt ei poolda ligi 70% inimestest kanade pidamist kitsastes traatpuurides. Seega oleme kindlad, et tänu muutuvale turutrendile ja tarbijateadlikkuse pidevale kasvule saame peagi elada Eestis, kus kanu kitsastes traatpuurides enam ei peeta.
Loe Tallinna Kaubamaja Grupi ja Selveri avaliku kampaania kohta lähemalt: www.sydametuselver.ee
Tänapäeva inimesed on ettevõtlikud ja paljud unistavad juba noores eas oma äriideede elluviimisest ning oma ettevõtte loomisest (2018. aastal läbiviidud rahvusvahelise ettevõtlusuuringu AGER tulemuste järgi unistab näiteks 52% eestlastest ettevõtjaks saamisest). Äriideede otsimise etapis on oluline jälgida, mis valdkonnad on edukad nii riigis tervikuna kui ka konkreetses tegevusvaldkonnas. Edukast tegevusvaldkonnast ning perspektiivsest äriideest jääb aga 21. sajandil võõraks tööstusharu, mis on randumas aegade suurimasse kriisisadamasse – selleks on karusnahatööstus.
Tänu aktivistide ja vabatahtlike aastatepikkusele tööle ning meediale on karusnahatööstuse telgitagused jõudnud avalikkuse ette. Inimesed on karusnaha jaoks kasvatatavate loomade elutingimustega paremini kursis ning julgevad ka ebainimlike meetodite vastu seista.
Briti Karusnahakaubanduse Ühendus (The British Fur Trade Association) peab liikmete kaupa jätkusuutlikuks, taastuvaks ning looduslikuks ressursiks, mis hoiab keskkonda ja kestab aastaid. Sarnaselt eelnevale kirjeldusele on “jätkusuutlikkuse” ning “rohelise mõtteviisi” siltidega ehtinud end enamik karusloomade nahka kasutavaid ettevõtteid. Tegelikkus on aga vastupidine – Maailmapank peab karusnahatööstust üheks kõige suuremaks raskemetallireostust tekitavaks tööstusharuks.
Võttes arvesse karusnahatööstuse tagamaid, on nii ühiskond (tarbijate näol) kui ka teised tööstused ja ettevõtted viimastel aastatel olulisi otsuseid langetanud, mis on mõjutanud karusnahatööstust ja -turgu väga suures osas. Pelgalt 2019. aastal teatasid ligi 100 suuremat luksusbrändi ja jaemüüjat, et loobuvad oma toodangus karusnaha kasutamisest, s.h. Chanel, Burberry, Versace ja paljud teised. Varasemalt on karusnaha tootmisest loobunud ka Gucci, Giorgio Armani, Hugo Boss, Lacoste, Michael Kors, Calvin Klein jne.
Millised on olnud tagajärjed?
Karusnahatööstus on kokku kuivamas – karusloomafarmide tegevus on nüüdseks paljudes riikides keelustatud või farmide omanikud peavad ise oma tegevuse peatama (ajutiselt või igaveseks – kuulutades välja pankroti). Põhjuseks tõsiasi, et karusnahkade hinnad on maailmaturul enneolematult madalad ning puuris kasvanud loomade nahkade eest tulu teenida on väga keeruline.
Lisaks eelmainitule on pangandussektor hakanud kehtestama karusnahatööstusega seotud klientidele laenude andmise piiranguid või kogunisti keelduvad karusloomakasvatajate rahastamisest. Alates 2015. aastast ei rahasta Hollandi rahvusvaheline pangandus- ja finantsteenuste ettevõte ING Group ettevõtteid, kes on seotud karusloomafarmidega. 2018. aastal teatas The Dutch Rabobank ja 2019. aastal Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, et ei rahasta edaspidi kliente, kes tegelevad karusnaha tootmise või müügiga.
Milline on globaalne hetkeseis karusnahatööstuses?
Eesti pole kunagi olnud eriti suur karusnahkade tootjariik, kuid ka siin on ainuüksi viimase kuue aastaga karusloomade arv kahanenud üle 90 protsendi. Eestis kasvas karusloomafarmide tegevuse tippajal kokku ligi 200 000 puurilooma, 2019. aasta seisuga kasvab Eestis 2737 tšintšiljat ning 2020. aasta jaanuari seisuga 2908 rebast (VTA). Eesti karusloomafarmides ei kasva enam ühtegi naaritsat – Eesti suurim mingifarm, Balti Karusnahk OÜ, lõpetas minkide pidamise 2019. aasta lõpul seoses turuolukorraga ja tõsiasjaga, et tegu ei ole kasumliku valdkonnaga. Eesti viimane karusloomafarm toodab hetkel “prisket miinust’’ (Eesti Ekspress, 5.detsember 2018) ning võitleb ellujäämise nimel.
Euroopa riikidest on ca. pooled riigid keelustanud karusloomafarmide tegevuse, s.h. Tšehhi, Holland, Luksemburg, Belgia. Teisalt tuleb 50% maailma karusnahast Euroopa farmides kasvanud loomadelt. Kõige rohkem kasvatatakse Euroopa riikidest karusloomi Poolas ja Taanis. Sellegipoolest on nii Poolas kui ka Taanis tegutsevad karusloomafarmid sunnitud hindade madalseisu tõttu uksi sulgema. Selle aasta algul suleti Poolas 40 karusloomafarmi ning viimase nelja aastaga on kokku suletud 192 farmi, mis moodustab kolmandiku Poolas tegutsevatest karusloomafarmidest.
Taani, maailma suurima naaritsanahkade tootjamaa ettevõtjate sõnul võib lisaks koroonaviiruse tekitatud kahjule, mil viiruse nakkusohu tõttu suleti naaritsafarme ning loomad hukati, lähiajal prognoosida sadade karusloomafarmide pankrotistumist. Karusnahaäri toimub läbi rahvusvaheliste oksjonite ja Taanis asub üks peamine karusnaha oksjonikeskus (Kopenhagen Fur), mille müügitulemused olid selle aasta kevadel väga kehvad.
Taani naaberriik Holland keelustas rebasefarmid juba 1995. aastal ning 1997. aastal keelustati ka tšintšiljafarmid. Kui Hollandi parlament võttis 2012. aastal vastu otsuse keelustada ka mingifarmide tegevus riigis, anti “üleminekuajaks” farmidele aega 2024. aastani. Sel suvel aga võeti vastu otsus sulgeda kõik mingifarmid 2021. aasta alguseks. Kunagine karusnahkade suurtootja Holland on selja keeranud kõikide karusloomafarmide tegevustele.
Euroopa riikides, kus karusloomafarmid veel keelustatud pole, käivad hoogsad arutelud selle eesmärgini jõudmiseks. Näiteks Bulgaaria karusloomatööstuse kahjud on viimase kahe aasta jooksul kerkinud miljonitesse eurodesse, kohalikud karusnahatööstust ei poolda ning karusloomafarmide keelustamise arutelu on jõudnud valitsuseni. Samuti on suures languses Rootsi karusnahatööstus. Veel 20 aasta eest oli seal ligi 500 karusloomafarmi, nüüdseks on suletud kõik rebasefarmid ja alles on jäänud ligi 30 naaritsafarmi.
Meie põhjanaaber Soome on Euroopa suurim rebasenahkade tootja, kes kasvatab peamiselt sinirebaseid. Hoolimata märkimisväärsest turuosast, on ka Soome teel karusloomafarmide keelustamise ja lisaks veel karusnahkade müügi keelustamise poole (uuringute järgi ei poolda 74% soomlastest praeguste karusnahatööstuse praktikate jätkamist). Aastaid tagasi ulatus Soomes karusloomafarmide arv tuhandetesse, nüüdseks on alles jäänud ligi 800. Ka Soomes asub üks suurim karusnaha oksjonikeskus (Saga Furs) ning sel kevadel toimunud oksjonil õnnestus ära müüa vaid väga väike osa kaubast.
Üheks suurimaks karusnahka tootvaks ja importivaks riigiks on läbi aegade olnud Hiina. Sealne karusnahatööstus on püsinud ekspluateeritud tööjõu, madalate kulude, heaolustandardite puudumise ning ebainimlike aretus- ja hukkamismeetodite tõttu, mis võimaldavad ka kasumeid teenida. Hetkel läänemaailma kokku kuivavast karusnahatööstusest kasu lõikav Hiina, kes peamiselt oma kaupa Venemaale ning Kirde-Aasisse vahendab, on ise aastate vältel pidanud vastu seisma kasumite hoogsale langemisele ning halbadele müügitulemustele (2016. aastal langes naaritsanahkade müük 41% ning nahkade hind üle 60%).
Mida saame järeldada?
Nähes karusnahatööstuse ülemaailmset kokkukuivamist, eriti läänemaailmas, ei ole vale väita, et tegemist on majanduslikus mõttes perspektiivitu tegevusvaldkonnaga, rääkimata selle valdkonna eetilisest küljest. Karusnahk on nüüdisajal kaotanud oma kunagise eesmärgi – hoida inimesi soojas, seda asendavad muud materjalid.
Tänapäeval köidab inimesi innovaatilisus, säästlikkus ning looduslik lähenemine, sest uus põlvkond on selles vaimus üles kasvanud. Iga asi saab kunagi lõpu, kuid iga lõpp on ka millegi uue algus. Uuest võib kujuneda palju parem, kui vana kunagi üldse oli. Kindlasti annab karusnahatööstuse majanduslik väljasuremine pinnase riiklikul tasandil karusloomafarmide keelustamisele, mida Riigikogu sel sügisel ka Eestis arutama hakkab.
On oluline, et loomadest hoolimine ühendaks meid kõiki, sõltumata seisukohtadest muudes valdkondades. Keegi meist ei toeta kaitsetute olendite julma kohtlemist ning praegu on riigikogus eelnõu, mis on kasvanud üles just sellest hoolivast väärtusest, kirjutab Kristina Mering.
Loomade heaolu ja loomade kaitsmine on viimastel aastatel märksõnadena olnud Eestis tugevas kasvutrendis. Seda on näha meediakajastuste kasvavast arvust, inimeste reageerimisest, märgates kannatavaid loomi, ning vaikselt kasvavast teadlikkusest ning suhtumisest, et meil on võim ja võimalus nende olendite jaoks palju head ära teha.
Üheks eriti eksplitsiitseks näiteks suhtumisest loomadesse on arutelu karusloomafarmide üle. Kas me ühiskonnana toetame rebaste ja naaritsate kasvatamist ja hukkamist karusloomafarmides karusnaha saamise eesmärgil?
Põhimõtteliselt saab küsimuse püstitada ka selliselt, et kas tarbetute kannatuste põhjustamine toote jaoks, milleta tänapäeval ka kenasti hakkama saame, on meie jaoks vastuvõetav. Hea meel on tõdeda, et uuringud näitavad, kuidas enamike jaoks Eestis karusloomafarmides toimuv ei ole enam vastuvõetav.
Kui ma ca 15 aastat tagasi alustasin noore vabatahtlikuna loomade kaitsmisest rääkimist, oli väga raske leida mõistmist, milles probleem karusloomatööstuse puhul valitseb. Eestis olid tol hetkel teised fookused, muud mured ja polnud piisavalt võhma, et suunata tähelepanu kellegi teise kannatusele. Enamikku inimesi toona lihtsalt ei huvitanud karusloomafarmides toimuv.
Ma hoian seda aega ja tunnet hoolega meeles, kui praegu on asjaolud kardinaalselt muutunud, et ei tekiks iseenesestmõistetavat tunnet ega upsakust loomade heaolu agendasse tõstmise ees.
See suund ja tendents, mida praegu Eestis loomade heaolu väärtustamises ja näiteks karusloomafarmide tegevuse lõpetamise toetamises näeme, on selge märk, et oleme ühiskonnana jõudnud uude arenguetappi – sinna, kus me ei pea võitlema enam primaarsete eluks vajalike ressursside eest ning tänu sellele on meil võhma, et märgata nõrgemate kannatusi enda ümber ja seista selle eest, et loomi hästi koheldaks.
Sotsioloogias kutsutakse seda nähtust post-citizenship movement, mida on uuritud palju Rootsi jt Skandinaaviamaade kontekstis (Jasper 1997). See tähendab olukorda, kus ma oma elus jõuan positsiooni, kus mu vajadused heaoluks on kaetud ja ma hakkan vaatama enda ümber, kuidas teisi aidata saaksin, et neilgi parem oleks.
Malcolm Forbes on öelnud, et inimese karakterit saab mõõta selle järgi, kuidas ta kohtleb neid, kes tema heaks mitte midagi teha ei saa. See on hea näide Eestis kasvavast suuremeelsusest, kus karusloomafarmide keelustamise toetus annab lihtsalt märku meie kaastunde ja empaatia laienemisest, meie kasvust inimestena, ilma, et me selle eest ise midagi vastu peaksime saama.
See on väga hea märk, sest teeb meid ühiskonnana sidusamaks, kasvatab altruismi ilminguid igapäevases elus ja liigutab ühiskonna arengut suurema ligimese aitamise ja hoolimiseni. Meil on seda väga vaja, et kiire elutempo ja kasvavate pingetega elurütmis inimlikkus tolmukorra alla ei mattuks ja isetud käitumisviisid levinumaks saaksid.
Kui vaadata avaliku arvamuse uuringuid suhtumise kohta karusloomafarmidesse, näeme viimaste aastatega selget loomade heaolu väärtustamise kasvutrendi. Kui veel mõned aastad tagasi jäi keelustamise toetajate osakaal enam kui 60 protsendi juurde, siis septembris 2020 vastas Kantar Emori küsimusele “Kas pooldate rebaste ja naaritsate kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil?” juba 75 protsenti Eesti elanikest, et ei poolda.
Tugevat toetust näitab ka petitsioonide kiire täitumine toetajate allkirjadega inimestelt, kes soovivad karusloomafarmide keelustamist näha. Nähtamatute Loomade rahvaalgatus karusloomafarmide keelustamiseks kogus riigikogule esitamiseks vajalikud digiallkirjad vähem kui päevaga.
Loomade heaolu väärtustavad ilmingud ka rahvasaadikute hulgas
Kümmekond aastat tagasi, kui alustasime rääkimist riigikogu toonaste liikmetega, et tuua lauale ettepanek karusloomafarmide keelustamiseks, olid küll üksikud julged, kes ideed toetasid, kuid laiemas plaanis oli raske ka toonastele parlamendiliikmetele selgitada, milles küll ometi probleem on, et me peaks nii karmi meetme nagu keelustamine kasutusele võtma – üldine teadlikkus sellest, mis karusloomafarmides toimub oli madal nii avalikkuses kui ka otsustajate seas, sest sellest ei räägitud palju.
Nähtamatute Loomade viimaste andmete järgi toetavad nüüd pea pooled riigikogu liikmed toetavad karusloomafarmide keelustamist. Suheldes saadikutega on viimasel ajal olnud päris levinud olukord, kus varasemalt skeptilisust üles näidanud riigikogu liige ütleb pärast karusloomafarmides toimuvaga ja selle juba keelustanud riikide nimistuga tutvumist, et selline õudus tuleks küll loomade suhtes ära lõpetada. Ülejäänud saadikutest enamik ei ole oma arvamust veel avalikult öelnud ja vähemus on öelnud, et ei toeta keelustamist.
See tähendab, et karusloomafarmide keelustamise eelnõu esimene lugemine riigikogus võib olla märgiline – toetus riigikogus pole kunagi olnud suurem, et astuda vastu loomade julmale kohtlemisele ja halbadele elutingimustele.
Karusloomafarmide keelustamise toetamine ei ole poliitilise maailmavaate küsimus
Riigikogu fraktsioonide lõikes vaadates on karusloomafarmide keelustamise toetajaid kõikide erakondade esindajate hulgas. On oluline, et loomadest hoolimine on miski, mis ühendab meid kõiki, sõltumata seisukohtadest muudes valdkondades. Keegi meist ei toeta kaitsetute olendite julma kohtlemist vastu ning praegu on riigikogus eelnõu, mis on kasvanud üles just sellest hoolivast väärtusest.
Kui varem on erinevatest fraktsioonidest EKRE keelustamist pigem mitte toetanud, siis praeguseks toetab EKRE fraktsioonist umbes kolmandik eelnõud karusloomafarmide lõpetamiseks. Ei ole ühtegi fraktsiooni, kus ei oleks keelustamise toetajaid ja loomade kaitseks välja astujaid.
Karusloomafarmid on keelustatud Suurbritannias, Norras, Hollandis, Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis. Taanis ja Rootsis.
Mõnes riigis veavad arutelu eest konservatiivid, nagu näiteks praegu Poolas, kus sealne juhtiv kristlik-konservatiivne erakond Tõde ja Õiglus südikalt karusloomafarmide keelustamise nimel vaeva näeb. Hollandis olid aktiivselt keelustamise poolt pigem sotsiaaldemokraatlikud erakonnad.
Seega näeme selgelt, kuidas kellegi kolmanda kaitseks välja astumine ja loomade kaitsmine mõjub potentsiaalselt ühendavalt ka inimestele, sõltumata erinevustest muudes küsimustes. Seda ühendamist on praegustel lõhestumisest tugevalt mõjutatud ajajärgul vaja rohkem kui kunagi varem.
Eesti karusloomafarmid sulgevad majandusraskustes uksi
Kuidas on avalikkuse kasvav hukkamõist karusloomafarmides toimuvale mõjutanud karusnahatööstuse hetkeolukorda? Sisuliselt näeme praegu pealt ühe tööstusharu lõppu. Kuna enamik tuntud moemaju ja rõivadisainereid on teatanud karusnaha kasutamisest loobumisest, on karusnahkade hinnad rahvusvahelistel oksjonitel kokku kuivanud ja farmidel pole majanduslikult tulus loomi kasvatada, et neilt nahk nülgida ja see maha müüa.
Kui kümme aastat tagasi poliitikutega karusloomafarmide keelustamisest rääkides arutlesime saja töökoha üle, mida karusloomafarmid Eestis pakkusid, siis nüüdseks on töökohti alles ühekohaline arv ja enamik farme on veterinaar- ja toiduametile teatanud, et sulgevad lähiajal uksed. Eestis on lõpetatud naaritsakasvatus ja tegutseb üheksa väikest tšintšiljafarmi, millest kuus panevad uksed sel aastal kinni.
Sisuliselt näeme, kuidas üks loomade julma kohtlemise viis meie silme all on ajalukku vajumas. Neljapäeval riigikogus arutlusele tulev karusloomafarmide keelustamine on lõpu vormistamine, lindi ja lipsukese peale tõmbamine, et öelda, et selle õudse asjaga on nüüd ühel pool ja edaspidi saame paremini.
Soome filmirežissöör Aki Kaurismäki on öelnud, et karusloomafarmid on inimlikkuse viimane kirstunael. Olen nõus, et sealne suletud uste taga toimuv julmus, pisikesed traatpuurid, halbades tingimustes hoitud loomad ja julm tapmine kas elektrilöögiga pärakusse ja suhu rebaste puhul ja gaasikamber naaritsate puhul on midagi, mille kaitseks on heade inimestena väga raske argumenteerida. Samal ajal näeme me praegu selget suunda inimlikkuse võidukäigus karusloomafarmides toimuva lõpetamiseks nii Eestis kui ka mujal maailmas.
Kui vaatame tagasi, ei tahaks keegi meist tunnistada, et nägi pealt ebaõiglust ja ei sekkunud sellesse. See kehtib ka institutsionaalsel tasandil – kui riik lubab midagi, mis teeb rohkem halba kui head, siis hoolivad kodanikud annavad riigile märku, et siin saaks paremini.
Ühes valdkonnas on meil nüüd võimalus leevendada suur hulk tundevõimeliste elusolendite kannatusi. Anname riigina selle signaali, et väärtustame kõigi head kohtlemist ja altruistlikku meelt.
Neljapäeval, 15. oktoobril tuleb Riigikogus esimesele lugemisele karusloomafarmide keelustamise eelnõu. Sellega seoses vastas Nähtamatute Loomadele küsimustele Riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus, kes jagas oma arvamust karusloomafarmide kohta.
Kuidas jõudsite arusaamani, et ei poolda karusloomafarmide tegevust?
Ma olen selle teemaga tegelenud juba ajast, kui olin 2011-2014 keskkonnaminister ja parlamendiski juba mitme koosseisu vältel. Nagu eelmisel korral ütlesin – ega me enne ei väsi, kui Eestis see otsus lõpuks tehtud saab, et edevuse pärast loomade nülgimiseks kasvatamine siin joone alla saab.
Mis on teie arvates viinud selleni, et karusnahatööstus on üle maailma hääbumas?
Inimesed on saanud teadlikumaks. Ilmselt ka sotsiaalmeedia levik on suuremate piiranguteta teinud kättesaadavaks pildid ja videod sellest, kuidas need loomad oma elu elavad, kellelt lõpuks nahk nülitakse.
Miks on Eesti ühiskond teie hinnangul küps karusloomafarmide keelustamiseks?
Praeguseks on kogu karusloomatööstus sisuliselt Eestis hääbunud, ses mõttes on lisaks inimeste teadlikkusele ka majanduskonjuktuur toetamas seda, et lõpuks saaks otsus tehtud.
Milliseid väärtusi karusloomafarmide tegevuse lõpetamine teie jaoks kätkeb?
Inimene ei ole looduse valitseja, vaid osa loodusest. Meil ei ole enam ammu seda olukorda, kus loomanahad on ainus viis ennast külma eest katta, et sel moel ellujäämine tagada. Aeg on edasi läinud ja on loogiline, et me ka oma reegleid vastavalt kohendame.
Mida ütleksite neile, kes on karusloomafarmide keelustamise osas skeptilised?
Ma prooviksin aru saada, mis selle vastuseisu põhjuseks on. Minu käest on ka näiteks küsitud, et “aga kas ma pean siis oma vana kasuka põlema panema”? Ei, keegi pole kunagi seda eeldanud ja ma arvan, et selline käitumine oleks arulage. Me räägime ikkagi sellest, kas aastal 2020 peaks jätkuvalt karusloomade tapmine olema Eestis majandusharu.
Kas on veel mõni loomade heaoluga seotud teema, mida oluliseks peate?
Praegu on oluline keskenduda konkreetsele teemale ja eelnõule. See puudutab karusloomade naha nülgimise eesmärgil kasvatamise lõpetamist Eestis ja ma pean oluliseks, et see lõpuks tehtud saaks.
Karusloomade kasvatamine nende naha saamise eesmärgil on paljudes Euroopa riikides seadusevastane. Mitmel pool arutletakse koguni karusnahkade impordi ja müügi keelustamise üle. Eestis on see julm praktika paraku endiselt lubatud. Järgnevalt esitame kolm põhjust, miks peaks ka Eestis karusloomafarmid keelustama.
1) Loomade heaolu
Euroopa Komisjon, veterinaarid, zooloogid, loomakaitseorganisatsioonid ja arvukad teadusraportid märgivad selgesõnaliselt, et karusloomafarmi tingimustes ei ole võimalik tagada loomade heaolu. Elu alla ruutmeetri suuruses traatpuuris ei võimalda loomal liigiomaseid vajadusi rahuldada, nagu näiteks joosta, kaevata, jahti pidada, varjuda või ujuda. Seades solitaarseks eluviisiks kohastunud elusolendid sadade või tuhandete kaupa kõrvuti ning võttes neilt liikumis- ja varjumisvõimaluse, tekitab see loomades psühholoogilisi ja käitumuslikke häired, mis väljenduvad peamiselt stereotüüpses käitumises, enesevigastamises ja kannibalismis.
Kümnete riikide juurdlused kinnitavad loomi puudutavate niigi madalate heaolunõuete ulatuslikku rikkumist (sh Eestis). Erinevate riikide raportid näitavad samu probleeme: silmnähtavas stressiseisundis karusloomade meditsiinilise tähelepanuta jäetud sügavaid haavu, põletikke ja raskekujulisi haigusi, puuduvaid sabasid ja jäsemeid, traatpõrandal elamisest väärarenenud jalgu, raskelt ülearetatud loomi, katkisi puure, kõdunenud laipu ühispuurides, janus või nälgivaid loomi jne. Karusloomafarmide tavalisi tööpraktikaid, näiteks loomade aretamise, transportimise ja hukkamisega seotud protsesse, peetakse ebahumaanseks. Mainitud probleeme on täheldatud paljudes karusloomafarmides, mitte üksikutel erandjuhtudel.
2) Majanduslik madalseis
Karusnahkade nõudlus maailmaturul on rahvusvahelise avaliku vastasseisu tõttu drastiliselt langenud. Nahkade hinnad oksjoniturul on niivõrd madalad, et nende tootmine pole enam kuigivõrd kasumlik. Seetõttu kärbivad farmid karusloomade ja farmitöötajate arvu ning paljud on oma uksed sulgenud. Mitmed rahvusvahelised suurpangad ei anna karusnahatöösturitele kehvade majanduslike väljavaadete tõttu enam ka laenu. Globaalne karusnahatööstus on selges madalseisus.
Ka Eestis on karusloomade arv viimase kuue aastaga üle 90 protsendi võrra vähenenud. Hääbuva ja rahvusvaheliselt kritiseeritud tööstuse riiklikku toetamist ei saa pidada praktiliseks ega jätkusuutlikuks. Eesti suurim, 90% turuosaga AS Balti Karusnahk kuulub Soomele, Eestis kasvatatud karusloomade nahad eksporditakse. Ettevõtte on sisuliselt pankroti äärel, pärast ulatuslikke kärpeid on töötajaid järel vaid 7. Samuti plaanivad Eesti üheksast tšintšiljafarmist kuus lähiajal tegevuse lõpetada.
3) Avalik arvamus toetab keelustamist
Eetilised, majanduslikud ja keskkonnaalased kaalutlused on viinud kõrge avaliku toetuseni karusloomafarmide keelustamiseks. Informatsioon karusloomafarmide standardpraktikatest ja probleemidest on jõudnud avalikkuseni ning paljud inimesed ootavad selle ebavajaliku ja piinarikka tööstuse lõpetamist. Enamik eurooplastest, sh 75% eestlastest ei poolda karusloomade kasvatamist ja hukkamist nende naha saamise eesmärgil. See näitab selgelt, et inimesed väärtustavad loomade heaolu.
Avalikkuse surve kajastub juba kümnete riikide seadusandluse muudatustes, kas siis karusloomafarmide keelustamise, loomade heaolunõuete tõstmise või karusnahkade impordi ja müügi lõpetamise näol. Ka sajad ettevõtted, sh kuulsad kõrgmoebrändid nagu Versace, Gucci, Calvin Klein, Giorgio Armani, Lacoste jpt on oma klientide soovidele vastamiseks ja hea maine hoidmiseks loobunud karusnaha kasutamisest. Inimesed eelistavad kasutada mugavamaid, uuenduslikumaid ja eetilisema taustaga materjale. Kuna nõudlus soojade karusnahksete kasukate järele on kadumas, püüab tööstus end elus hoida ebavajalike moedetailide tootmisega (mütsitutid, kindaäärised, võtmehoidjad).
Kokkuvõtteks
Karusloomafarmides ei ole võimalik tagada loomade heaolu – elu puuris on kodustamata metsloomadele vaimselt ja füüsiliselt väljakannatamatu. Karusloomafarmid tekitavad keskkonnaalaseid ja kohalikke kogukondi puudutavaid probleeme. Eesti karusloomafarmide sulgemisel puuduks praktiliselt mõju majandusele ning paljud inimesed, ettevõtted ja riigid toetavad karusloomafarmide tegevuse lõpetamist.
Riigikogu menetleb 15. oktoobril karusloomade keelustamist käsitlevat arutelu. Just nüüd, kui tööstus on silmnähtavas madalseisus ning avalik toetus on tugevam kui kunagi varem, on õige aeg karusloomafarmid lõplikult keelustada, et lõpetada seadusega vastuolus olev kannatusi loov tööstusharu. Loe kampaania kohta täpsemat infot ja toeta algatust: https://nahtamatudloomad.ee/karusloomafarmid-ajalukku.
Riigikogu suures saalis tuleb 15. oktoobril esimesele lugemisele karusloomafarmide keelustamise eelnõu. Loomakaitseorganisatsioonid Nähtamatud Loomad ja Loomus kogunevad kell 9.30 Riigikogu ette, et avaldada head tahet ja toetust Riigikogu liikmetele.
Sel sügisel menetleb Riigikogu taas karusloomafarmide keelustamise eelnõu. Seekord esitas eelnõu 23 parlamendiliiget erinevatest erakondadest. Riigikogu suures saalis on karusloomafarmide keelustamist arutatud varem kahel korral, viimane kord 2019. aasta alguses, mil eelnõu hääletati napilt menetlusest välja. Loomakaitsjad usuvad, et sel korral on karusloomafarmide keelustamise tõenäosus väga suur.
“Me oleme karusloomafarmide keelustamisele lähemal kui kunagi varem ja läbi hea tahte avalduse saame üheskoos anda viimase signaali näitamaks Riigikogu liikmetele, et Eesti elanikud toetavad sellise julma loomade kohtlemise lõpetamist. Seetõttu otsustasime koostöös Loomusega korraldada kogunemise, mille eesmärk on näidata toetust Riigikogu liikmete hoolivale ja eetilisele südametunnistusele ja loomasõbralikkusele,” sõnas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering.
Erinevate uuringute kohaselt on märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast karusloomafarmide keelustamise poolt. Kantar Emori värske, 2020. aasta septembris läbi viidud uuring näitas, et lausa 75% Eesti inimestest ei poolda rebaste ja naaritsate kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil.
“Loomade väärkohtlemine karusloomafarmides ei kuulu 21. sajandisse. Seda kinnitavad nii avaliku arvamuse küsitlused kui ka juhtivate zooloogide seisukohad,” rääkis Loomuse juhatuse liige Martin Garbuz. “Koostöös Nähtamatute Loomadega korraldatav toetusavaldus saadab positiivse sõnumi ja väljendab lootust loomade julma kohtlemise lõpetamiseks. Selle nimel on pikalt tööd teinud mitmed organisatsioonid, seega loodame, et Riigikogu istung lõppeb sedapuhku loomade jaoks soodsalt.”
Eetilistel põhjustel on karusloomakasvatused keelustatud juba pooltes Euroopa riikides. Eelmisel aastal otsustati see tegevusala täielikult keelustada näiteks Norras, kus karusnaha tootmine on erinevalt Eestist moodustanud arvestatava osa majandusest.
Oma head tahet ja hoolivust nõrgemate vastu näitama on oodatud kõik inimesed. Üritusega saab liituda SIIN.
Juba homme, 15. oktoobril arutatakse Riigikogus karusloomafarmide keelustamise eelnõud. Nähtamatutel Loomadel oli au teha intervjuu Riigikogu liikme Jürgen Ligiga, kes jagas oma vaateid karusloomafarmide ja loomade heaolu teemal.
Kuidas jõudsite arusaamani, et ei poolda karusloomafarmide tegevust?
Ma pole neid kunagi toetanud, aga olen olnud ka järsu riikliku sekkumise vastu, mis on väga erinev dimensioon inimese suhetest teiste liikidega. Riik peab olema ettearvatav nende suhtes, kes on seni legaalsest valdkonnast sõltuvad, arvestama peab ka tõenäosusega, et kuni nõudlus ei taandu, pakkumine keelu peale lihtsalt vahetab kohta, mispärast ka loomad ei leia ikka halastust.
Miks on Eesti ühiskond teie arvates küps karusloomafarmide keelustamiseks?
Ma ei tea, kui palju on inimesed muutunud muu eluslooduse suhtes kaastundlikumaks ja kui palju see lihtsalt on uus prestiiž, sest minu jaoks on endiselt vastikult domineeriv vaade, et inimene on loodusest kõrgemal, mitte osa temast ilma eriõigusteta võrreldes teiste liikidega. Kergemaks teeb asja ilmselt teadmine, et töötajad leiavad endale koha ka mujal, aga võõra nahaga eputamine ei ole tingimata moodne.
Milliseid väärtuseid karusloomafarmide lõpetamine teie jaoks kätkeb?
Alandlikkust elu vastu, kaastunnet, võimet mõelda ennast puurilooma rolli, säästlikkust. Edev priiskamine on ebamoraalne ja teiste vangistamise ja nülgimise kaudu muidugi julm.
Karusloomakasvatus on hääbumas. Mis on teie arvates seda mõjutanud?
Tahaks loota, et asi pole pelgalt moes. Ehk siiski on inimkond looduse suhtes pöördumatult tähelepanelikumaks muutunud ka ilma tarbimishuvita.
Kas on veel mõni loomade heaoluga seotud teema, mida oluliseks peate?
Ma ei ole taimetoitlane, mis teeb mu oluliseks pidamised pisut kahepalgeliseks, aga lohutan ennast mõttega, et ka sedapidi oleme loodus. Loomade kannatusest ja vabadusest hoopis laiem probleem on vaba looduse kadumine, elupaikade laastamine ja killustamine, igat sorti saaste. Minu jaoks puudutab see kõiki liike, mitte ainult loomi.
Riigikogus on käesoleval sügisel menetluses karusloomafarmide keelustamise eelnõu, mille esimene lugemine toimub juba sel neljapäeval, 15. oktoobril. Nähtamatutele Loomadele andis sellega seoses intervjuu Riigikogu liige ja jahimees Johannes Kert, kes räägib järgnevalt enda seisukohast karusloomafarmide suhtes.
Miks te ei poolda karusloomafarmide tegevust?
Ma ei poolda karusloomafarmide tegevust põhjusel, et karusloomafarmide tegevus rikub looduslikku tasakaalu.
Miks on Eesti ühiskond teie arvates küps karusloomafarmide keelustamiseks?
Ma ei ole pädev täpselt hindama, kas Eesti ühiskonnas on piisavalt mõistmist loodusliku tasakaalu vajadusest, kuid väidan, et Eesti inimeste üldine huvi ja teadlikkus looduskeskkonna säilitamise osas on tõusuteel. Rohkem on debattides juttu karusloomafarmides kasvatatavate loomade olukorrast, majanduslikest põhjendustest karusloomafarmide jätkamiseks ja moraali- ning eetikaküsimustest karusloomafarmide praktikaid silmas pidades.
Milliseid väärtuseid karusloomafarmide tegevuse lõpetamine teie jaoks kätkeb?
Pean teemat oluliseks just loodusliku tasakaalu taastamise/hoidmise seisukohast. Loogiline ahel teemaga seotud asjaolude vahel oleks järgmine. Karusloomafarmide tegevus lööb karusnahkade hinnad alla. Selle tulemusena on katkenud jahimeeste igasugune huvi reguleerida looduses vabalt elavate karusloomade arvukust metsas. Liiga tihedat karusloomade asustust metsas on asunud reguleerima loomadele piinarikast surma toov kärntõbi. Kärnas nahk on täiendav põhjus miks jahimeestel puudub huvi küttida karusloomi. Jahile minek, varustuse ja laskemoona hankimine on piisavalt kallis. Tulenevalt sellest ei tasu tänase karusnahkade hinnataseme juures rebasejaht ennast kuidagi ära.
Kas on veel mõni loomade heaoluga seotud teema, mida oluliseks peate?
Põhilised kannatajad praegusest loodusliku tasakaalu nihkest on maas pesitsevad linnud. Liigne arv väikekiskjaid looduses on metsade seisundi kõrval üks tähtsaid faktoreid, mis kahandab kanaliste ja teiste maas pesitsejate arvu meie looduses. Ühe näitena võib tuua fakti, et viimased viiskümmend aastat kaitse all olevate metsiste arvukus on teadlaste andmetel kahanenud 4 -5 korda.
Just ülalkirjeldatud loogika on põhjuseks, miks hääletan Riigikogus neljapäeval Karusloomafarmide keelustamist taotleva seaduseelnõu poolt.
Sel sügisel menetletakse Riigikogus eelnõu, mille vastu võtmisel keelustatakse Eestis loomade pidamine karusloomafarmides. Karusloomafarmid on oma ebavajalikkuse ning erakordse julmuse tõttu keelustatud juba pooltes Euroopa riikides. Selleks, et mõista paremini karusloomade füsioloogilisi ning psühholoogilisi vajadusi, vestis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad juttu loomaarstide Triin Tohveri ja Ott Uusmaga.
Puurid piiravad loomade liigiomaseid tegevusi
Karusloomad elavad terve oma lühikese elu kitsastes puurides, kus neil puudub täielikult võimalus loomuomaseks elutegevuseks. “Igal loomaliigil on oma liigile spetsiifilised käitumismustrid ja vajadused, aga olenemata liigist vajavad loomad toitu, suhtlemisvõimalust liigikaaslastega ja vabadust liikuda,” selgitab loomaarst Tohver, kuidas ühegi looma jaoks ei ole loomupärane puuris elamine, kus neil ei ole võimalik vabalt liikuda, vajadusel varjuda ja omavahel suhelda.
“Tuleks vaadata, kui suur on näiteks rebasele loomuomane territoorium looduses ning võrrelda seda siis sellega, mida pakub karusloomafarm,” teeb loomaarst Uusma võrdluse. “Ilmselgelt ei ole vähem kui ruutmeetrine puur piisav. Nii väiksel alal elades tekivad loomal stress, obsessiiv kompulsiivne käitumine ja muskoskeletaarsed haigused”, lisas Uusma.
Farmides elavad loomad on arglikud ja pidevas stressis
Kuigi rebaseid on karusloomadena peetud juba umbes 100 aastat, näitavad uuringud, et suurtes farmides ei tegele farmerid nende sotsialiseerimisega piisavalt. Rebastel on säilinud metsloomadele omased instinktid ning nad kardavad inimesi. “Mitte ükski inimese loodud pidamisviis ei saa olla metsloomade nagu rebased ja naaritsad jaoks loomupärane,” paneb Tohver inimestele südamele. “Need loomad ei ole kodustatud ja seepärast on igasugune kokkupuude inimestega nende jaoks stressirohke ja hirmus kogemus.”
Uusma sõnul on rebane mittekodustatud liik, keda sotsialiseerida on äärmiselt raske. “Loomulikult on looduses isendeid, kes inimesi ei karda ja kes naudivad tähelepanu, kuid karusloomafarmide tingimustes on paljud loomad hirmul, ärevil ja pidevas stressis,” lisab veterinaar.
Karusloomafarmide kõige julmem osa on ülearetamine
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud mitmed šokeerivad kaadrid tugevalt ülekaalulistest sinirebastest, kelle kehakaal on enama karusnaha eesmärgil aretamise ja söötmise käigus viiekordistatud. Paarikümne aastaga tõusis karusloomafarmide sinirebaste keskmine kehakaal 10-11 kilogrammilt peaaegu 20 kilogrammini. Isendite normaalkaal looduses on 3-5 kg.
“Teatud tunnustele suunatud aretus võib olla väga kasulik ja vajalik, aga kahjuks on inimeste arusaam sellest, mis on kasulik aretus ja ülearetus, väga erinev,” tõdeb Tohver tõsiasja, et karusloomafarmides aretatakse loomi vaid rohkema naha saamise eesmärgil. “Ülearetus on probleem, kui need tunnused, mida aretuse läbi võimendatakse, põhjustavad loomadele kannatusi ja vähendavad nende elukvaliteeti.”
Kommenteerides ülearetamist lemmikloomade näitel, ütleb Uusma, et oleme aretuste käigus saanud loomad, kes elavad pidevas hapnikuvaeguses. “Nende hulka kuuluvad näiteks sellised loomatõud nagu Pärsia kass, mops, Prantsuse ja Inglise buldog. Samuti on neil sageli raskusi söömisel,” lisab ta.
Karusloomadel esineb käitumishäireid, apaatiat ning ülemäärast stressi
Karusloomafarmides on võrreldes vabas looduses elavate isenditega väga tavaline, et loomad vigastavad ennast ja/või teisi, muutuvad apaatseks või teevad pidevalt ühesuguseid, ilma kindla eesmärgita liigutusi (nn stereotüüpne käitumine). “Mitte loomuomased käitumismustrid, sh stereotüüpne käitumine, ilmnevad loomadel, kes ei saa teatud olukordades käituda loomuomaselt või kelle jaoks teatud olukord põhjustab ülemäärast stressi,” kirjeldab olukorda Tohver. “Kui need olukorrad korduvad, siis selline käitumine kinnistub ja süveneb.”
“Obsessiiv kompulsiivset käitumist näeb ka lemmikloomadel üsna tihti, kassidel esineb näiteks licking alopecia, mis on haigus, mille käigus loom lakub, närib või kratsib oma karvkatet nõnda, et võib tihti karvadest täiesti ilma jääda,” lisab Uusma oma kogemusest.
Triin Tohver räägib siinkohal veel sellest, kuidas ka loomad on erineva stressitundlikkusega. “Mida stressitundlikumad loomad on, seda halvemini saavad nad puuris elamisega hakkama kuni selleni välja, et hakkavad ennast või oma puurikaaslasi vigastama.” Lisaks nentis Tohver, et metsloomade puhul, kelle jaoks on juba iga kokkupuude inimesega stressirohke, on puuris elamine eriti raske. “Ainus lohutus, kui seda nii nimetada saab, on see, et karusloomade eluiga on enamasti lühike.”
Karusnahatööstus kui julm ja ebavajalik praktika
Uusma arvates on karusloomafarm kui selline iganenud nähtus, mis peaks kaduma ajaloo hämarusse. “Tegu on inimese eluks absoluutselt ebavajaliku tööstusega, mis on loomade suhtes piinav.” Lisaks paneb Uusma südamele, et karusnahka tuleb ka jahiloomadest piisavalt ja seda rohkem väärindades oleks võimalik vähene nõudlus naha järele rahuldada. “Mitmed jahimehed on karusloomafarmide keelustamise poolt just sellel põhjusel, et pärast ulukijahti metsas pole loomanahkadega midagi teha ja need maetakse lihtsalt maha. Seega kasvatab karusloomatööstus loomi nende nahkade saamise eesmärgil, samal ajal, kui jahimehed peavad nahku metsa matma ega saa neid isegi tasuta ära anda.”
Karusloomi kasvatatakse tänapäeval enamasti nende nahast pisidetailide nagu mütsitutid, jopekraed ja võtmehoidjad valmistamise eesmärgil.
Meie võimuses on farmid keelustada
Nähtamatud Loomad esitas möödunud aastal Riigikogule petitsiooni 6161 digiallkirjaga karusloomafarmide keelustamise toetuseks, mis on üks ajaloo suurimatest rahvaalgatustest Eestis. See annab märku sellest, et toetus karusloomafarmide keelustamise suhtes on suurem kui kunagi varem.
Farmide keelustamise poolt on 69% Eesti elanikest. Alla 35-aastaste seas ei poolda karusloomafarme lausa 84% elanikkonnast (Kantar Emor).
