Saksamaa föderaalvalitsus on vastu võtnud seaduse, mis keelustab isaste tibude massilise tapmise alates 1. jaanuarist 2022. See teeb Saksamaast esimese riigi, kes keelustab seadusega sellist julma praktikat.
Saksamaa föderaalvalitsus võttis maikuus vastu seaduse, mis keelustab traditsioonilise tibukasvatuse meetodi – tava, mida kriitikud on pikka aega kritiseerinud kui midagi väga ebaeetilist.
Traditsiooniliselt tapetakse isased tibud kohe pärast nende koorumist, kuna nad ei saa muneda ega sobi lihatootmiseks, mistõttu ei ole nende kasvatamine majanduslikult kasulik. Selline tegevus on tavapraktika kogu maailma kanafarmides. Ainuüksi Saksamaal tapetakse umbes 45 miljonit isast tibu aastas läbi praktika, mida loomakaitsjad nimetavad “tibude purusamiseks”.
“Seni on tehnoloogilised uuendused munade tootmisel tõstnud tööstuslikkust ning kanade jaoks tähendanud pigem kannatuste kasvu. Tibude soo määramine enne sündimist on märgiline tehnoloogiline edenemine munatööstuses, mille ainsaks eesmärgiks on kanade kannatuste vähendamine. See on tohutu positiivse mõjuga areng,” kommenteeris MTÜ Nähtamatud Loomad kanade heaolukampaania juht, Mari-Liis Jaik.
Eelnõu algatanud põllumajandusminister Julia Klöckner ütles, et ei pea tibude tapmist “eetiliselt vastuvõetavaks”. Saksamaa föderaalne halduskohus otsustas 2019. aastal, et loomade heaoluga seotud probleemid on olulisemad, kui tibude purustamist suurtes hakkmasinates harrastavate põllumajandustootjate majanduslikud huvid ning tunnistas selle lubatuks vaid üleminekuperioodiks.
Saksamaa talunikud peavad nüüd kasutama teisi meetodeid, et vältida isaste tibude sündimist, tuvastades looma sugu enne koorumist. Ülemineku hilisemas etapis, mis jõustub 2024. aastal, on lubatud vaid sellised meetodid, mida saab kasutada palju varasemas staadiumis inkubeerimisprotsessist. Selle tegevuse eesmärk on tagada, et embrüod ei tunneks valu. Saksamaa valitsus teatas, et soovib anda põllumajandustööstusele aega uue õigusliku olukorraga kohanemiseks.
VIDEO: Nähtamatud Loomad alustas annetuskampaaniat kanade puurispidamise lõpetamiseks
Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub juunis ja juulis kestvas annetuskampaanias üles toetama tööd kanade puurispidamise lõpetamiseks Eestis. Organisatsioon plaanib mitmeid suuri tegevusi, mille jaoks kampaaniaga toetajate tuge palub. Kampaania eesmärkides tuuakse välja nii firmadega läbirääkimiste jaoks materjalide tootmist, raadio- ja telereklaami kui ka kanade väljaostmist puurikanalast, et nad uutesse kodudesse viia ja hukkamisest päästa.
Alanud annetuskampaania on üleminek karusloomafarmide keelustamise edukalt lõppenud kampaanialt üle uutele väljakutsetele ja järgmistele sammudele kanade heaolukampaanias. Ühtlasi on see osa organisatsiooni neljanda tegutsemisaasta tähistamisest. Nähtamatud Loomad on nelja aasta vältel veennud 40% Eesti jaekettidest ja sadakond muud toidufirmat üle minema puurivabade munade kasutamisele või müügile.
“Üleminek suurema heaoluga munatootmisele saab juhtuda koostöös toidufirmade, munatootjate ja tarbijateadlikkuse kasvuga – paljud riigid on liikumas samas suunas ilma vajaduseta seadusega kanade puurispidamine keelata. Töötame Nähtamatutes Loomades ka koostöös firmade ja tarbijatega selles suunas ja oleme nelja aasta jooksul jõudnud heade tulemusteni. Küll aga peetakse endiselt umbes 80% ehk siis 800 000 kana Eestis puurides, seega tööd on veel palju, et üleminek oleks tõhus,” kommenteeris Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania juht Mari-Liis Jaik.
Kodukana on kaugelt kõige arvukam linnuliik meie planeedil ning nad on ka üheks enim uuritud loomaliigiks. Tegemist on vägagi intelligentsete ja sotsiaalsete loomadega. Küll aga on nad ka toidutootmises kõige enam kasvatatavad linnud, millega võib kaasneda neile teatud heaoluprobleeme. Vaatame nüüd lähemalt, kuidas munaleti ees langetada valik, mis toetaks nende tarkade lindude paremaid elutingimusi.
Kanad teevad vahet oma liigikaaslastel ja teavad oma kohta grupihierarhias. Nad suhtlevad erinevate häälitsuste abil ja moodustavad sõprussuhteid. On näidatud, et kanad mõistavad objekti jäävust. See on mõiste arengupsühholoogiast, mis tähendab, et kui näidata uuritavale mingit objekti ning see siis ära kaob, mõistavad kognitiivselt kõrgemalt arenenud loomad, et ese peab ikkagi kusagil alles olema ja hakkavad seda otsima. Inimlastel areneb see võime umbes 3 aasta vanuselt.
Kanade vajadused
Oma füüsilise keskkonna osas on kanadel liigiomaduste tõttu mitmeid vajadusi. Neile on oluline pinnases nokkida ja kraapida. Kanade metsikud eellased veedavad toitu otsides 61% oma ajast ja kodukanad jätkavad selliste tegevustega isegi, kui neile on täissööt ette pandud. Samuti eelistavad kanad kasutada munemiseks näiteks õlgedest pesasid, mille nad ise oma keha ja jalgadega valmis seavad ning veel nokaga sätivad. Enda keha puhastamiseks võtavad kanad nn liivavanne. Käitumisuuringud on näidanud, et kanad on kõrgelt motiveeritud sellisele materjalile ligi pääsema. Õhtu saabudes hüppavad kanad meelsasti kõrgemale pinnale nagu puuoks või õrs. Nende jalad on kohastunud tugevalt õrrest kinni hoidma isegi, kui lind on uinunud.
Loomasõbralik tarbija juba teab, et munakanade heaolule saab kaasa aidata eelistades osta puurivabade kanade mune. Need on kõige kindlamalt ära tuntavad munal oleva templi järgi. Sellisel juhul on templi esimene number 0, 1 või 2, mis tähistavad vastavalt mahepidamisel kana muna; vabapidamisel kana muna ja õrrekana muna. Hoolides kanade heaolust jäta ostmata puurikanade munad, mille tempel algab number 3-ga. Mis aga peitub nende numbriliste tähistuste taga täpsemalt ja kui palju erineb kanade elu erinevates pidamistingimustes?
Puurikanad on sunnitud oma elu veetma puurides, kus igal kanal on ruumi 750 cm2 ehk umbes A4 paberilehe suurune traatpõrandaga ala. Kusjuures osa sellest alast on kõrgusega 20 cm. Ühes puuris on mitukümmend lindu. Stressirikkas keskkonnas kipuvad nad üksteist liialt nokkima. Esineb sulgede kaotust, luumurde, surma ja kannibalismi. 2012. aastast alates on küll Euroopa Liidus keelatud täiesti tühjad puurid, nüüd peab seal olema näiteks pesa, kuid praktiline tulemus kanade heaolule on pea olematu, sest iga kana kohta on liialt vähe ruumi, et tegeleda loomuomase liikumise ja käitumisega. Üheainsa pesakasti olemasolu võib hoopis suurendada agressiooni, kui dominatsemad isendid tõrjuvad nõrgemad pesast eemale. Püüdes vältida suuremaid vigastusi, kärbitakse tibude nokkasid, mis on kindlasti piinarikas protseduur, sest nokk sisaldab palju närve. Suurtootmises ei ole piisavalt töötajaid loomade igapäevaseks jälgimiseks ja arstiabi lindudele ei võimaldata. Umbes 1,5 aastaselt, kui munemisvõime on langenud, hukatakse kõik linnud, et nad uute tööstusliku tootmise ohvritega asendada. Kusjuures kõikide isaste tibude elu lõpetatakse juba esimesel elupäeval, sest neist ju munatootjaid ei ole.
Foto: puurikanad, kelle munadele vajutatud templi esimene number on 3.
Kui leiad munalt templi, mille esimene number on “2”, siis on tegemist õrrekana munaga. Nende elutingimused on märkimisväärselt paremad, sest puurid on lahtised ja neil on võimalus hoones eri tasapindade vahel ringi liikuda ja minna ka põrandale siblima. Igal kanal on natuke rohkem ruumi: lubatud on 9 kana 1 m2 kohta. Seitsme kana kohta peab olema vähemalt üks pesa, mis annab parema võimaluse pesal muneda. Puurivabadel kanadel on parem ligipääs õrrele ja allapanule, milles kraapida ja nokkida nagu kanadel kombeks.
Sellest veel samm edasi on vabalt peetavad kanad, kelle munadel oleva templi esimeseks numbriks on „1“. Neil on ligipääs kiskjate eest kaitstud välialale. Nii on kanadel võimalus tunda päikese soojust, hingata värsket õhku ja nokkida looduslikul pinnasel.
Veelgi eetilisemad on mahepõllumajanduslikud linnukasvatused, kus esikohal on kanade heaolu, mitte võimalikult suur munatoodang. Munal on see tähistatud templiga, mille esimene number on „0“. Siin on kanadel võimalus liigiomaselt käituda: peale pesal munemise, õrrel istumise ja pinnasel kraapimise saavad nad võtta liivavanne, et oma nahka ja sulgi puhastada. Kuna mahepõllumajanduslik taimekasvatus on linnukasvatusega alustamise eeltingimuseks, siis tavaliselt toodetakse lindude sööt kohapeal. Lubatud ei ole nokkade kärpimine, mida intensiivsemate tootmisviiside korral tihti tehakse, lootes vältida lindude poolt üksteise vigastamist.
Kogu Euroopa Liidus kehtiva ühtse munade märgistuse järgi saad teha loomasõbraliku valiku ka teistes riikides. Vältides puurikanade munade (nr 3) ostmist ja eelistades muid tootmisviise (nr 2, 1 või 0) annad oma panuse selleks, et kasvaks nõudlus munade järgi, mille muneja ei ole pidanud kannatama kitsas puuris ja need intelligentsed linnud saaksid elada väärilist elu.
10. juuni Euroopa Parlamendi istungil hääletas EP algatuse toetuseks, mis lõpetaks loomade puurispidamise Euroopa Liidu liikmesriikideks ja soodustaks ülemineku puurivabale loomakasvatusele.
558 Europarlamendi saadikut hääletasid resolutsiooni poolt, 37 oli vastu ning 58 jättis hääletamata.
Euroopa Parlament arutas seda teemat tänu eelmisel aastal esitatud rahvaalgatusele “End the Cage Age” (Lõpp puuriajastule), mis kogus üle Euroopa Liidu üle 1.4 miljoni toetusallkirja ja mille jaoks ka Nähtamatud Loomad üle Eesti infolaudadel ja veebi vahendusel Eestis toetust kogus.
Algatuse eesmärgiks on paluda Euroopa Komisjonil uuendada direktiivi 98/58/EC, mis puudutab farmiloomade pidamistingimusi ning lõpetada loomade kitsastes traatpuurides pidamise lubamise näiteks kanade, jäneste, vuttide, hanede, partide ja teiste loomade puhul. Muuhulgas kutsub algatus üles lõpetama ka julmade emisesulgude kasutamist, kus emased sead poole aastast kinniselt veedavad, ilma võimaluseta end ümber pöörata. Kui resolutsioon vastu võetakse, lõppeks puuriajastu Euroopa Liidus aastal 2027.
Parlamendi istungil nõustuti, et need julmad loomade kohtlemise praktikad tuleb üleminekuajaga lõpetada. Euroopa Liidus peetakse praegu puurisüsteemides üle 300 miljoni looma ja linnu. Lisaks arutasid MEPid, kuidas ELi-sisesel turul edaspidi märgistada puurivabu tooteid ja garanteerida, et ka imporditud kaup vastaks heaolunõuetele. Olulise teemana toodi välja ka põhjalike ja adekvaatsete toetus- ja kompensatsioonimehhanismide rakendamist, et aidata loomakasvatajatel teha tõhus üleminek loomasõbralikematele kasvatusviisidele, mis ei hõlma kitsaid traatpuure.
Ühe teemana toodi istungil välja ka foie gras ehk hanede või partide rasvamaksapasteedi tootmine, mis juba paljudes liikmesriikides on keelustatud ning mille jaoks linde metalltoruga sundsöödetakse ja nende keha suuruses puuris kinni hoitakse.
Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Janusz Wojciechowski on ka varasematel istungitel rõhutanud, et Komisjon plaanib algatusega põhjalikult tööd teha ja loomade heaolu jaoks tulemusi tuua.
Järgmised sammud algatuse menetlemises kuulutatakse Euroopa Komisjoni poolt välja 30. juunil.
Nähtamatud Loomad tervitab soojalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni samme, et lõpetada puurispidamine loomakasvatuses. “Oleme viimased aastad tegutsenud intensiivselt kanade puurispidamise lõpetamise nimel Eestis ja olgugi, et oleme saavutanud olulisi tulemusi, on tööd veel väga palju, sest 82% Eestis kasvatatavatest munakanades peetakse traatpuuris, kus ühe linnu kohta on ca A4 jagu ruumi. ELi-ülene direktiiv päästaks liikmesriikides üle 300 000 miljoni looma halbadest elutingimustest,” kommenteeris Nähtamatute Loomade president Kristina Mering.
Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) on tulnud vabaühendustele appi, et aidata neil saavutada selgemat ja suuremat mõju ühiskonnas. Nähtamatute Loomadele eraldati AH20 projekti raames toetust summas 18 076,15€, et aidata meil saavutada organisatsiooni kommunikatsioonivaldkonnas uus arengutase. Tänu toetusele on meil võimalik luua süsteem, kus kommunikatsioonitiim ja selle töökorraldus on efektiivsuse põhimõttel struktureeritud, tiim on hästi juhitud ja kõrgelt motiveeritud, mis tagab Nähtamatute Loomade kommunikatsiooniaparaadi vajaduspõhiselt suurema ja kvaliteetsema jõudluse.
Loomade heaolu on huvitav valdkond. Ühelt poolt toob see inimesi kokku ja on ühendav väärtus, sest me kõik hoolime loomadest ja ei taha, et neid halvasti koheldaks. Teisalt võime vahel näha, kuidas erinevad suhtumised, kuidas täpselt loomadest hoolima peaks, võivad inimesi ka lahkarvamuste ja polariseerumiseni viia, kirjutab Kristina Mering.
Hea meel on tõdeda, et riigikogu karusloomafarmide keelustamise otsus tõi avaliku arvamuse uuringute põhjal lõviosa Eesti elanikest selle loomade kannatuse lõpetamise poolt kokku – Kantar Emori märtsi andmetel arvas 75 protsenti Eesti elanikest, et karusloomafarmid ei peaks lubatud olema.
Ka riigikogu liikmete hulgas on keelustamise eelnõu toetajaid kõigist fraktsioonidest. Loomade heaolu väärtustamine selles teemas ei sõltu erakondlikust kuuluvusest või poliitilisest maailmavaatest.
Loomakaitseorganisatsiooni eestvedajana on olnud tänutunnet tekitav näha karusloomafarmides toimuva suhtes üha suuremat ühiskondlikku seisukohavõttu ja loomade kannatuste mittetoetamist. Eesti areneb meie kõigi silme all üha hoolivamaks. Küll aga mõistan samal ajal hästi ka sellega kaasnenud poleemikat ja küsimusi, et mis saab edasi.
Uute teemade lävepakul
Oleme ühiskonnana uute teemade lävepakul. Saame väärtuspõhiselt aru, et loomi tuleb hästi kohelda. Samal ajal tähendab see teatud ebamugavaid vestlusi ja karmile tõele otsa vaatamist, et osad kunagi ammu langetatud otsused ei ole olnud kooskõlas loomade heaolu hindava väärtusega, nagu näiteks karusloomafarmide tegevus.
Asjaolu, et hakkasime rääkima karusloomafarmide näitel loomakasvatusest läbi loomade heaolu väärtustamise vaatevinkli, on avanud vestluse ka teiste farmiloomade kohtlemise küsimusteks.
Mõnel juhul on see küsimus väikse hirmuga küsitud, et kas nüüd ei tohi varsti enam üldse loomi kasvatada ja mõnel juhul õigustatud laiendusena, et kui me ühtede loomade kitsas traatpuuris pidamist ei toeta, siis miks näiteks kanade ca A4 suurusel pinnal traatpuuris pidamine meid ei häiri.
Samal ajal on intensiivfarmide loomakasvatajad hakanud muret tundma, kas nende valdkonna status quo on löögi alla sattumas ja tavapraktikad ei saa jätkuda.
Kui lugeda ERR-i portaalis ilmunud Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liikme Kerli Atsi kommentaari, siis tal on kindlasti õigus selles osas, et loomade vabalt karjatamine on tugevas languses ja see on murekoht nii loomade heaolu kui ka talupidajate perspektiivist. See oleks kasulik talupidajatele, loomade heaolule, aitaks vähendada keskkonnajalajälge ning parandada meie tarbimisharjumusi, kui Eesti liiguks väiketootmise mudeli poole.
Mida Atsi artikli mõttearendusele veel aga tugevalt lisada sooviks, on analüüs Eesti loomakasvatuse hetkeolukorrast.
Ma toetan lähenemist, et Eestis peab olema kättesaadav väiketootmise toodang, kus loomad on kõrge heaoluga ja heades tingimustes. Loomi tuleb kohelda humaanselt, kui me ühiskonnas sõltume nende toodangust toidulaua jaoks.
Paraku praegust liha- ja piimatootmist vaadates on väikekasvatus sealiha ja piima puhul peaaegu olematu valdkond – sisuliselt kogu toodang pärineb tööstuslikest suurfarmidest, intensiivsest loomakasvatusest, kus loomade heaolu suhtes madala hinna jaoks kompromisse tehakse. Halvemad elutingimused väljenduvad näiteks vähemas liikumisruumis ja puudulikes tegevusvõimalustes.
Me loome tarbijatele potentsiaalselt eksitava narratiivi, kui räägime kohalikust loomakasvatusest viisil, mis jätab mulje, nagu olekski tegu vaid väikekasvatuste ja peretaludega. See on ideaal, mille nimel tuleb veel palju vaeva näha, aga millest oleme Eestis veel kahjuks kaugel.
Kui vaatame Eesti seakasvatuse hetkeseisu, siis sigade Aafrika katk sõi sisuliselt välja väikekasvatuse ja alles jäid vaid hiiglaslikud tööstuslikud seafarmid. Sealiha on Eestis populaarsuselt kõige levinum lihaliik, kuid olen üsna kindel, et ka suurimad sealihasõbrad väärtuspõhiselt ei toeta seda viisi, kuidas intensiivkasvatuses neid tarku olendeid peetakse.
Osalesin eelmisel aastal seakasvatuse infopäeval, kus arutati muuhulgas sigade vajadusi ja murekohti praeguses seakasvatuses. Põllumajandus- ja toiduameti esindajad, kes olid selleks hetkeks teinud põhjalikud külaskäigud valdavasse ossa Eesti seafarmidest, tõid murekohana välja loomade pidamistingimustes liigset loomade arvu seasulus, laialt levinud põrsaste tuimestuseta sabade lõikamist ja sigade tegevusvõimaluste puudumist paljudes farmides.
Põrsaste sabade lõikamise lõpetamine hakkab lähiajal kindlasti rohkem ka meedia vahendusel tähelepanu saama, sest see on julm praktika, mida tarbijad ei toeta. Sel kevadel läbiviidud Kantar Emori uuringu põhjal pea 90 protsenti Eesti elanikest ei arva, et kuni seitsmepäevaste põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine peaks lubatud olema.
Valdav osa Eestis praegu poelettidel müüdavast sealihast pärineb seega tööstuslikust loomakasvatusest, kus loomade heaolu tagamine on keeruline. Seda seetõttu, et eesmärgiks on toota võimalikult soodsat liha, hoides muuhulgas kokku loomade liikumisruumilt, tegevusvõimalustelt, allapanult, mis on heaolu tagamiseks olulised kriteeriumid.
Ühes tööstuslikus seafarmis võib olla näiteks 10 000 siga, mistõttu tootmisfookus on massil ning vähem individuaalsete loomade heaolul. See ei ole sigade kasvatamine, vaid sigade tootmine, nagu kirjutas Nils Niitra kunagi Postimehes.
Eestis on suur potentsiaal väikekasvatuseks, kus väiksema loomade arvuga oleks rõhk heaolul ja kvaliteedil. Näeme vaikselt kasvamas “lihabutiike”, mis kaubanduskeskustes või erakauplustena kanda kinnitavad, kuid potentsiaal kasvuks selles vallas on suur.
Praegu on olulised küsimused, et kui tarbida liha, siis kust see pärit on ja kuidas loomad on elanud. Tänu vastustele saame oma valikutega toetada humaansemat ja suurema heaoluga loomakasvatuse arengut ning lisaks kvaliteetsema toote, mis pole kaheldava väärtusega odav massprodukt.
Parem seis on lihaveisesektoris, kus suur osa kogutootmisest on mahetoodang ja loomad saavad elada õues neile sobivates tingimustes, neil on liikumisruumi ja tegevust. Nad pole tööstuslikus kinnises hoones betoonpinnal, vaid elavad enne hukkamist paremates tingimustes.
Küll aga on suur murekoht piimalehmadega, sest sisuliselt kõik viimase ca 20+ aasta jooksul Eestis ehitatud piimatootmisüksused on suurtootmise laudad, kust loomad enamasti ei saa aastaringi välja. Keskmine tootmishoone on tuhandete lehmadega tööstusfarm.
Meile kuskilt tuttav juurdunud ajupilt “lehmadest aasadel” ei vasta enam tõele, sest piimalehmade puhul on valdav osa tootmisest kauge ja kinnine, tööstuslik masstootmine eesmärgiga kõige odavamat võimalikku toodet saada.
Kasvab piimatoodang, mis saame ühelt lehmalt, aga väheneb lehmade arv. Tootmise intensiivsus võib omada tugevaid negatiivseid tagajärgi loomadele, kelle eluiga nii intensiivsest tootmisest üsna lühikeseks jääb, lehm elaks muidu umbes 20 aastat, intensiivtootmises heal juhul viis, sest piimakogused ühe lehma kohta on tõusnud absurdsetesse kõrgustesse, millega paigutame end Euroopas küll üheks esirinnas olijateks.
Jääb aga küsimata küsimus, kas me tõesti tahame olla Euroopas parimad selles, kui palju me ühelt lehmalt piima suudame välja pigistada? Eriti, kui tagajärjeks on loomade heaoluprobleemid, sõra- ja udarahaigused ja vähenenud töökohtade arv maapiirkondades, sest automatiseeritud intensiivkasvatus palkab heal juhul vaid mõned töötajad, ülejäänu teevad masinad.
Ma arvan, et enamik meist ei peaks õigeks piimatootmist “mis tahes viisil” tootmisintensiivsust suurendades ja ühe lehma toodangut jaburatesse kõrgustesse ajamist. Kuskilt läheb piir, kust me ei pea enam õigeks intensiivkasvatust ja soovime paremat kohtlemist ja humaansemat toidutootmissüsteemi, mis toidab rahva, kuid mitte loomade julmade kannatuste hinnaga.
Vajalik on mõõdukus
Mis on mõjutanud meie loomakasvatuse sellist intensiivset olukorda? Suur osa mõjust pärineb kindlasti Nõukogude ajast, sest näeme sarnast tendentsi ka teistes endistes idabloki riikides. Samal ajal Lääne-Euroopas on kohati toodang isegi suurem kui meil, kuid tootmissüsteem on üles ehitatud väikestele ja keskmise suurusega farmidele.
Põllumajanduskoda toob samuti välja, et Euroopa mõttes suurtootmine on Eesti mõttes pelgalt keskmine, sest meie süsteem on masskasvatusele orienteeritud. Euroopa üks suurimaid sealihatootjariike Taani kasvatab aastas meist mitu korda rohkem sigu, kuid suudab hoida tootmise kontrolli all, farmid mõistliku suurusega ja tänu sellele loomade heaolu kõrgema.
Näiteks seakasvatuses on meil Viljandimaal kuuekorruseline hiigeltootmishoone, kus peetakse umbes 60 000 siga ühes hoones koos. See on 1974. aastal ehitatud tootmiskompleks, mis kandis nime Eksperimentaalne Sealiha Tootmise Kombinaat, nüüdseks EKSEKO. Kas me peame praegu, aastal 2021, endiselt heaks mõtteks jätkata nõukoguliku tootmissüsteemi eksperimente ja tööstustootmise jätkamist intensiivsel kujul?
Ma usun, et küsimus sellest, millist põllumajandust ja loomakasvatust me ideaalis Eestis näha tahame, ei saaks suure tõenäosusega enamike inimeste silmis vastuseks esimese asjana “masstootmine, kitsad sulud, vähe liikumisruumi ja väljas käimise võimaluse puudumine”.
Ka avaliku arvamuse küsitlused nii Euroopa Liidus laiemalt, aga ka Eestis spetsiifilisemalt näitavad, et peame farmiloomade heaolu oluliseks. Küll aga peame tõele näkku vaatama: kui tahame näha kvaliteedi paranemist, paremates tingimustes elanud loomadelt pärinevat toodangut, siis on mõistlik arvestada ka selle kõrgema hinnaga.
Praegused lihatooted on mõneti kummaliselt odavad just tootmisviisi murekohtade tõttu, mis teevad tööstuslikus loomakasvatuses antibiootikumide liigkasutuse, loomade heaoluprobleemid ja negatiivse keskkonnamõju võrrandiga kaasas käivaks nähtuseks.
Lihatoodete soodsa hinna tõttu oleme jõudnud Eestis lihatarbimise statistikas samuti murettekitavasse olukorda, kus Tervise Arengu Instituudi (TAI) riiklike toitumissoovituste põhjal sööme me umbes kolm korda rohkem liha, kui meile hea ja tervislik oleks.
Seega kuluks mõõdukus selles valdkonnas ära nii meie enda tervise, loomade heaolu, aga ka kohalike väiketootjate toodangu ostmise mõttes, mille hind on küll kõrgem, kuid mida vähem tarbides saame vähendada liigset lihatarbimist. Keskmine eestlane sööb praegu aastas ca 80 kilo liha. Soovituslik kogus TAI andmetel oleks aga ühe-kahe tikutopsi suurune kogus päevas.
Seega kutsun üles teadlikule ja kvaliteetsemale, mõtestatud tarbimisele, mille puhul iga valik, mis ostukorvi läheb, on läbi mõeldud ja lihatooted satuksid ostukorvi küll harvem, see-eest aga tunduvalt kvaliteetsemal kujul, Eesti kohalikelt väiketootjatelt ja suurema heaoluga loomadelt. Nii saame tarbijatena arendada Eesti väikekasvatust ja vähendada suurtootmise osakaalu, mis ei ole ka jätkusuutlikuks tööandjaks maapiirkondades – automatiseeritud tootmises on hiigelfarmis vaid paar töötajat.
See tähendab, et läbi väikefarmide arengu saame soodustada ka regionaalarengut tuues maapiirkondadesse rohkem töökohti ja tegevust, kui soodustame väikefarmide arengut. Sellest võidaksime pikas plaanis nii enda tervise ja mõõdukama tarbimise, loomade heaolu aga ka keskkonnamõjude lõikes.
Artikkel ilmus 4.06.2021 ERRi arvamusportaalis – https://www.err.ee/1608233469/kristina-mering-loomakasvatuse-tulevik-on-suure-heaoluga-vaiketootmine
Täna otsustab Riigikogu, kas keelustada Eestis karusloomafarmid. Positiivse otsuse korral lõpetatakse tšintšilja- ja rebasekutsikate pisikestes puurides pidamine, paljundamine ning nülgimine. See oleks võit suurele enamikule Eesti inimestest, kes loomade tarbetuid kannatusi õigeks ei pea, samas ka märgiline samm, mis kannab mitmeid olulisi väärtusi.
Karusloomafarmides elavate loomade kannatused on oma ekstreemsuse ja ebavajalikkusega järjest enam inimesi ahastama pannud. Kümned tuhanded on allkirjastanud vastavaid petitsioone ning samasisuline eelnõu on varasemalt Riigikogu menetluses olnud mitmel korral. Kolm kuud tagasi viis uuringufirma Kantar Emor läbi avaliku arvamuse uuringu, kus selgus, et lausa 75% ei arva, et rebaste, naaritsate ja tšintšiljade kasvatamine karusnaha saamise eesmärgil peaks Eestis lubatud olema. Väärib ka märkimist, et Kantar Emori andmetel on kõigi suuremate erakondade valijaskonnast enamik karusloomafarmide keelustamise poolt.
Taustaks veel nii palju, et Eestis on tegutsevaid karusloomafarme vaid mõni üksik, nendegi omanikud on pidanud leidma tasakaalu karusnaha ülimalt madalate hindade ning pidamistingimuste täitmise vahel – kasumisse jäämine on väljakutse. Pärast keelu vastuvõtmist tagatakse farmeritele üleminekuaeg ning võimalused taotleda Maaeluministeeriumist üleminekutoetusi.
Karusloomafarmide keeld olekski üks ilus ja hooliv demokraatlik otsus – lähtuks see ju rahva enamuse soovist ja initsiatiivist ning kasvataks seeläbi ka kodanike usaldust riigi vastu. Eesti inimeste heatahtlikkus võib täna kulmineeruda tuhandete elusolendite asjatutest kannatustest säästmisega.
Mis järgmiseks? On suur rõõm, et nii Eestis kui mujal arenenud ühiskondades pööratakse (farmi)loomade heaolule varasemast aina enam tähelepanu. Kõige hiljutisematest muljetavaldavatest näidetest – Inglismaa uus loomakaitseseadus tunnustab loomi tundevõimeliste olenditena ning Saksamaa keelustas kukktibude hukkamise. Tavapärase tibude purustamise asemel võetakse Saksamaal kasutusele teaduslik meetod nimega in ovo sexing, tänu millele saab linnu soo kindlaks teha pärast viljastumist ning kukktibusid seeläbi enam munatööstuses kooruma ei peagi. Tänu teaduse arengule ning alternatiivsete meetodite väljatöötamisele lõpetati Euroopa tasandil kosmeetika testimine loomade peal juba mõnda aega tagasi ning needsamad karusloomafarmid on sulgemisel juba enam kui pooltes Euroopa riikides.
Kahju on samal ajal aga sellest, et hoolimata ühiskonna väärtushinnanguid peegeldavatest arengutest loomade heaolu tõstmisel, on farmiloomade kannatused aja jooksul järjepidevalt hoopis suurenenud. See on paradoks – hoolitakse rohkem, aga asjad liiguvad siiski halvemuse poole.
Võrreldes 50 aasta taguse ajaga toodetakse täna umbes kolm korda rohkem liha. Arenenud tööstusliku suurtootmisega saab hoida hinnad madalad ja kogused ekstreemselt, isegi ebavajalikult suured. Näiteks elavad munatööstuse puurikanad nii väikese pinna peal, et ei saa isegi tiibu laiali sirutada. Sigu pannakse tööstusfarmides sulgu nii palju, et nad stressist teineteisel sabad otsast ära närivad. Seda muidugi juhul, kui neil oleksid sabad – kuigi seadus ütleb, et põrsaste sabasid on lubatud lõigata vaid juhul, kui see on veterinaararsti otsuse kohaselt nende tervise ja heaolu tagamiseks vältimatult vajalik, lõigatakse praeguses praktikas enamikel põrsastel kohe pärast sündi ennetavalt sabad ära. Miljonid Eestis iga-aastaselt kasvatatud farmiloomad elavad tehislikes tingimustes ilma võimaluseta ringi liikuda ning näevad päevavalgust vaid korra elus – teel tapamajja.
Kuna need muutused loomapidamises on olnud kiired, läheb meie tajuga siiani pigem kokku pilt, kus poest ostetav lehmapiim tuleb aasal rohtu söövalt loomalt ning suitsupääsukesed on ohus, kuna liiga paljud inimesed on loobunud lihasöömisest, mille tulemusel hakkavad karjamaad tühjaks jääma. Tegelikult sööb Eesti inimene Statistikaameti andmetel liha iga aastaga aina rohkem ning kasvava hinnasurve ja tootmismahtude tõttu on pidanud miljonid loomad karjamaalt tööstusfarmidesse kolima.
Siit tulebki paradoks – taaskord Kantar Emori uuringule toetudes arvab 90% Eesti inimestest, et poes müüdavad tooted peaksid olema toodetud farmiloomade heaolu arvestades. Sama kinnitab Eurobaromeetri uuring teiste eurooplaste kohta. Ilmselt evolutsiooniteooriast lähtudes ongi nii loogiline. Kõigepealt peame tagama enda ja oma lähedaste heaolu, siis hakkame hoolitsema oma liigikaaslaste eest. Külma kannatades oli karusnahk kehakatete valmistamiseks parim materjal ning ka ressursse optimeeriv käitumine – liha söödi ära ja kasukast saadi sooja. Samamoodi on olnud ka põllumajandusloomade arvu ja tootlikkuse suurendamine igati mõistetav. Nüüd aga, kui meil on võimalik süüa külluses liha ja kanda sajast eri kangast sooje ja efektseid riideid, avaneb võimalus farmiloomade heaolu järk-järgult parandada ilma enda elujärjes ohverdusi tegemata.
Näiteks on kasvanud inimeste soov osta selliste kanade mune, kes ei ole pidanud elama kitsastes puurides tehislikus keskkonnas. Muutusi tarbijakäitumises märkavad ka munatootjad. Tänu tootmismahtude kasvule on juba praegu langenud puurivabade munade hind. Kui veel mõni aeg tagasi pidi poodleja vabapidamise munade eelistamise eest maksma kohati kolm korda kõrgemat hinda, siis täna võib hea õnne korral leida ka pakkumisi, kus hoopis puurimunad on teiste pidamisviiside omadest kallimad.
Teadlikkuse kasvu ning teaduse arenguga saame lahendada ka paradoksi, kus inimesed tegelikult väga hoolivad loomade heaolust, ent suur hulk loomi peab ebavajalikult kannatama. Loomade heaolu suurendamine ei pea tulema inimeste arvelt või veel hullem, neile vastumeelselt. Ka järgmised sammud loomade heaolu parandamiseks peavad olema kooskõlas ühiskondlike väärtushinnangutega. Munakanade puurispidamise teemal on näiteks igati asjakohane tegeleda selles valdkonnas teadlikkuse kasvatamisega.
Olen uhke, et elan ühiskonnas, kus hoolitakse loomadest ning et Eesti hakkab tänasest võib olla kuuluma riikide hulka, kus toodetud karusnahk tuleb vaid metsast, mitte puurilooma seljast. Keeldun uskumast, et loomadest hoolimist peaks või isegi tohiks ühiskonnale peale suruda, see on meis endis olemas ning on tore vahepeal jälle sammuke nõrgemate suurema heaolu poole astuda.
Riigikogu võttis kolmapäeval vastu otsuse keelustada karusloomafarmid. Eelnõu poolt hääletas 55 saadikut. Seadus näeb ette karusloomafarmide keelustamist ülemikuajaga aastaks 2026, et tagada allesjäänud neljale väikefarmile võimalus tegevus lõpetada. Loomakaitsjad avaldasid Riigikogu ees rahvasaadikutele tänu.
Karusloomafarmide keelustamist on Eestis Riigikogu tasemel varem arutatud mitu korda. Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad on karusloomafarmide keelustamise nimel teinud koostööd rahvasaadikute ja riigiasutustega juba mitmeid aastaid.“Täna võttis Riigikogu vastu otsuse, mis näitab, et Eesti hoolib loomadest. Karusloomafarmide keelustamise otsuse vastuvõtmine annab märku sellest, et rahva häält võetakse kuulda ning meie ühiskond liigub aina loomasõbralikumas suunas. See seadus on üks esimesi rahvaalgatuse edulugusid, kus kodanikeühiskond koostöös riigiga positiivse muutuse seadusandluses ellu tõi,” kommenteeris loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad president Kristina Mering, kes on 15 aastat loomade heaolu eest Eestis seisnud.
Eelnõu poolt hääletasid saadikud kõigist Riigikogu fraktsioonidest, mis annab märku, et loomade heaolu toetamine ei sõltu poliitilisest maailmavaatest. “Mul on väga hea meel, et kolmandal katsel on Eesti parlament suutnud selle ajaloolise otsuse vastu võtta. Kindlasti on oma roll sellel, et tegemist on erakondade ülese initsiatiiviga. Samal ajal tuleb kahtlematult tunnustada kõiki neid kodanikuühendusi ja aktiivseid kodanikke, kes on aidanud kaasa sellele, et poliitikud sellise otsuse täna langetasid,” kommenteeris Jevgeni Ossinovski vahetult pärast otsuse selgumist.
Lisaks Eestile on karusloomafarmid keelustatud Suurbritannias, Prantsusmaal, Norras, Hollandis, Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis. Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid.
Nähtamatud Loomad plaanib edasi jätkata koostööd loomakasvatajate ja tarbijatega, et kasvatada loomade heaolu toiduainetööstuse loomafarmides, näiteks vabalt peetavate kanade munade kättesaadavuses ning põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise lõpetamise osas.
Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis tegutseb loomade heaolu eest tööstuslikus loomakasvatuses. Kõige enam on Nähtamatute Loomade tegevus puudutanud kanade heaolu ning karusloomafarmide keelustamist. Organisatsioon pälvis president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli.
Riigikogus toimub täna karusloomafarmide keelustamise eelnõu lõpphääletus ning selgub, kas karusloomafarmid Eestis keelustatakse. Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad korraldab sel puhul Riigikogu ees visuaalse sündmuse koos hiigelloomadega, millega avaldatakse toetust ja tänu rahvasaadikutele.
Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad üritusel on fookus hea sõnumi visuaalil ja esteetikal, mida annavad edasi organisatsiooniliikmed. Kindla osalejate arvuga rollid on täidetud ning Riigikogu ette tuuakse esmakordselt hiiglaslikud rebane ja tšintšilja, kelle kujutistega tähistatakse loomadest hooliva otsuse arutelu. Aktsioonis osalevad loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad liikmed.
“Juba täna otsustab Riigikogu lõpphääletusel karusloomafarmide edasise saatuse üle. Eelnõu lugemise ajaks koguneme Nähtamatute Loomadega Riigikogu ette visuaalseks ürituseks. Oleme viimaste aastate jooksul suhelnud paljude poliitikutega ja meil on äärmiselt hea meel tõdeda, et Riigikogu liikmete seas on väga palju loomadest hoolivaid inimesi. Seetõttu tahame välja näidata oma siirast tänu neile rahvasaadikutele, kes eelnõu toetavad. See on meile esmakordne visuaalne üritus, mille jaoks toome kohale ka hiigelloomad. Ootame põnevusega, et Riigikogu langetaks loomasõbraliku otsuse,” kommenteeris Nähtamatute Loomade president Kristina Mering, kes on loomade heaoluga tegelenud juba 15 aastat.
Karusloomafarmid on keelustatud Suurbritannias, Prantsusmaal, Norras, Hollandis, Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis. Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid.
Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis tegutseb loomakasvatuses loomade heaolu suurendamise nimel. Kõige enam on Nähtamatute Loomade tegevus puudutanud kanade heaolu ning karusloomafarmide keelustamist. Organisatsioon pälvis president Kersti Kaljulaidilt Aasta Vabaühenduse tiitli.
Maikuus alustas Nähtamatutes Loomades tööd vabatahtlike koordinaator, kes hakkab vastutama uute vabatahtlike värbamise ja koolitamise, meeldiva vabatahtliku töö kogemuse ning tiimitunde hoidmise eest organisatsioonis. Koordinaator ehitab üles läbimõeldud vabatahtlike kaasamise süsteemi ning jagab kogemusi teiste vabaühenduste ja avalikkusega.
Uus vabatahtlike koordinaator Madli
“Ise Nähtamatutes Loomades varasemalt vabatahtlikuna tegutsedes olen õppinud armastama vabatahtlikku tööd ja hindama kõrgelt võimalust anda nii oma panus positiivsetesse muutustesse ühiskonnas. Soovin töötada selle nimel, et ka teised saaksid suurepärase vabatahtliku kogemuse ja et rohkem inimesi leiaksid tee selle kodanikuaktiivsuse vormi juurde,” ütles värske vabatahtlike koordinaator Madli Oras.
“Madli toob uue vabatahtlike koordinaatorina organisatsiooni sõõmu värsket õhku, sest saame tänu tema panusele läbi viia arenguhüppe meie organisatsiooni kõige olulisema osa, meie vabatahtlike koordineerimises. Madli on ennast vabatahtlikuna Nähtamatute Loomade blogitiimi koordinaatorina tõestanud pühendunud, hooliva ja väga targa inimesena, seega meil on suur rõõm tervitada ka organisatsiooni töötajate hulgas,” sõnas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering.
Töökoht loodi projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Vabatahtlikud Nähtamatute Loomade tiimiüritusel
Rohkem vabatahtlikke ja kodanikuteadlikkust
Uue rolli olemasolu tähendab, et vabatahtlike heaolule ja uute vabatahtlike värbamisele saab panna senisest veelgi enam rõhku. Plaanis on kasvatada vabatahtlike hulka, kusjuures fookuses on erinevate ühiskonnarühmade – erineva vanuse, soo ja taustaga inimeste – kaasamine üle Eesti.
Nähtamatutes Loomades on kõrge organiseerituse ja põhjaliku planeerimise kultuur, mida Madli uue vabatahtlike koordinaatorina uuele vabatahtlike põlvkonnale edasi jagama hakkab. “Me väärtustame strateegilist tööd, mis lähtuks võimalikust suurimast tõhususest loomade aitamiseks, seega mul on hea meel leida need inimesed, kes jagavad seda väärtust,” sõnas Madli.
Samuti hakkame avaldama meedias meie vabatahtlike persoonilugusid artiklite ja videote kujul, et tõsta esile neid imelisi inimesi, kes oma vabast ajast loomi aitavad. See aitab kasvatada vabatahtliku töö väärtustamist ühiskonnas. Lisaks avaldame artikleid oma kogemusest vabatahtlike kaasamise ja koordineerimisega ning jagame kogutud teadmisi teiste vabaühendustega.
Fookus hakkab olema ka kodanikuteadlikkuse kasvatamisel nii Nähtamatute Loomade vabatahtlike hulgas kui ka laiemalt Eestis. Selleks korraldame ettekandeid vabatahtlikele ja keskkooliõpilastele kodanikuühiskonna toimimispõhimõtetest. Näiteks selgitame ettekannetel, mida tähendab tegutseda kolmanda sektori organisatsioonina.
Nähtamatute Loomade vabatahtlike koolitus
Vabatahtlik töö kui parim osa elust
Vabatahtlikud on Nähtamatutes Loomades täiesti hindamatu väärtus. Hoolitseme omalt poolt selle eest, et vabatahtlikud saaksid end huvipakkuvates valdkondades edasi arendada. Lähiajal ootab ees näiteks koolituspäev ja suvepäevad põhjaliku koolitusprogrammiga. Samuti väärtustame väga tiimi- ja kogukonnatunnet ning tegeleme aktiivselt teambuilding’u üritustega, näiteks toimuvad igakuised kokkusaamised Tartus ja Tallinnas.
Nähtamatute Loomade vabatahtlikud on öelnud, et meie töös osalemine rikastab nende elu väga. Vabatahtlik töö on mitmete arvates parim osa elust – see annab võimaluse õppida, areneda ning leida mõttekaaslasi, et koos loomi aidata. “Hakkasin vabatahtlikuks, et aidata parandada kõige enam kannatavate loomade heaolu. Panustades Nähtamatute Loomade töösse tean, et minu aeg ja oskused on ära kasutatud efektiivseimal moel. Olen ümbritsetud toetavate ja eesmärgipäraste mõttekaaslastega ning saan ennast mitmekülgselt arendada, et farmiloomi veel paremini aidata,” ütles vabatahtlik Valentina, kes panustab aktiivselt sotsiaalmeedia ning foie gras‘ tiimides.
Nähtamatutes Loomades anname vabatahtlikele võimaluse täita võimetekohaseid ja vastutusrikkaid ülesandeid. Vabatahtlikud tegelevad näiteks tiimide koordineerimise, ettevõtete ja poliitikutega suhtlemise ning sotsiaalmeedia postituste kujundamisega. Kogu meie töö ei oleks võimalik ilma kõigi pühendunud vabatahtliketa.
Kas soovid ka koos meiega loomi aidata? Esita siin avaldus ja tule vabatahtlikuks!
