Värsked Kantar Emori jaanuaris läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et üle 90% Eesti elanikest soovib näha loomade heaolu parandamist Eesti seakasvatuses. Uuringu tellis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad, kes veab eest kampaaniat, et parandada loomade elutingimusi ja lõpetada vastsündinud põrsaste rutiinne sabade lõikamine seakasvatuses.
Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel lõigatakse 97% Eesti sigadest rutiinselt sabad maha. See on see aga sigade heaolu silmas pidades kogu Euroopa Liidus juba 1994. aastast keelatud. Keelu eesmärgiks on, et seakasvatajad pakuksid sigadele elamisväärseid elutingimusi. Sabu lõigatakse, et vähendada sigade vahelist kannibalismi, mis tekib ebapiisavatest elutingimustest.
“Tööd on veel palju, et põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise asemel loomade elutingimusi parandataks, et loomadel ei tekiks stressi ja nad ei näriks teiste sabasid,” kommentaaris Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Näeme paljude teiste riikide eeskujul, et loomade elutingimuste parandamine vähendab nende kannatusi. Suur avalikkuse tugi loomade heaolu parandamisele näitab, et ka tarbijad eeldavad lihatootjatelt paremaid loomade pidamistingimusi,” lisas Mering.
Eestis on vastsündinud põrsaste rutiinne sabade lõikamine endiselt levinud, kuna seakasvatus on äärmiselt tööstuslik ja intensiivne. Ruumikitsikusest tekib loomadel stress, mille üks väljund on teiste sabade närimine. Loomakaitsjad kutsuvad sabade lõikamise asemel loomade elutingimusi parandama, et vältida halbadest elutingimustest probleemide teket.
Üle 11 000 inimese on andnud oma toetusallkirja Nähtamatute Loomade petitsioonile, mis kutsub ameteid ja seakasvatajaid sigade heaoluprobleemidele lahendusi leidma. https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/
Nähtamatute Loomade kampaaniale on õla alla pannud ka Genka ja Karl-Erik Taukar.
Isegi sead ei vääri suurtööstusele omast hingetut ja loomalikku kohtlemist.
Lihasöömist piirates saab igaüks loomade heaolule kaasa aidata.
Sigade heaolu sealihatootmisel saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võttateistest riikidest, kes on suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi. Ja saaksime ka vähem liha süüa, kirjutab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht Kristina Mering.
«Astun sisse õdusalt heina järgi lõhnavasse farmihoonesse. Mu pilk püüab eemal värskes põhus põõnava põrsakarja, kes tihedasti teineteise ümber kaissu kogunenud. Eemal nohistavad suuremad sead heinas tuhnida. Mind nähes tunneb emis huvi, ilmselt vaatab, kas võin ta magavale põrsakarjale ohuks olla. Põrsad virguvad ja hakkavad mängima nagu koerakutsikad. Nad jooksevad ringi, liputavad mängurõõmust saba ja nende jälgimine teeb endal ka tuju paremaks.» See on kirjeldus Järvamaa mahesigalast, mida külastasime Nähtamatute Loomadega eelmisel aastal.
Selliselt kujutamegi ette elu Eesti farmides, kus kasvatatakse sigu sealihatööstuse jaoks. Kahjuks on selliseid farme Eestis täpselt kaks ja neis elab kokku umbes 300 siga. Kokku aga hukatakse Eestis aastas ca 600 000 siga.
Eesti seatööstus on nõukogude aja tootmisloogikast endiselt mõjutatult väga tööstuslik ja intensiivne.
Kasutuses on paljud farmihooned ja praktikad, mis toonase riigikorra ajal levinud olid. Enamasti elavad sead kas betoonpõrandal või restpõrandal, neil puudub võimalus tuhnida. Seasulg on igav ja kõle koht, kus neil koertest targemateks loomadeks hinnatutel lihtsalt ei ole hea elu.
Sead vajavad heaoluks normaalseid karjasuhteid ning piisavalt huvitavat tuhnimismaterjali. Kuna ühes sulus on liiga palju loomi koos ning mänguasjad või tegevusmaterjal puudub, tekib neil stress, mis väljendub tihti teiste sigade ründamises ja sabade või kõrvade närimises. Seda käitumist ei kohta kõrge heaoluga väikefarmides või vabalt elavatel sigadel pea kunagi.
Tööstusfarmis on see aga nii levinud käitumine, et tööstusfarmerid lõikavad kõigil vastsündinud põrsastel tuimestuseta sabad maha, et neid ära ei näritaks. Sabade mahalõikamine tegeleb aga tagajärjega, mitte probleemi tuumaga – loomade heaolu pole tagatud ning kehvad elutingimused põhjustavad stressi. Muu hulgas on Euroopa Liidus põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine profülaktilise meetmena juba 1994. aastast ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm, mida endiselt regulaarselt tehakse. Põllumajandus- ja toiduameti andmetel, kes seafarmidesse regulaarseid visiite teevad, lõigatakse 97 protsendil Eesti põrsastest sabad maha.
Euroopa Liidus on põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm.
Õnneks saab ka paremini
Sigade heaolu sealihatootmises saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võtta teistest riikidest, kes on lõpetanud põrsaste sabade lõikamise ja suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi, mis avaldub kannibalismina.
Paremad loomade elutingimused, kus arvestatakse nende loomuomaste vajadustega, on miski, millele on raske väärtuspõhiselt vastu vaielda. See nõuab poliitilist ja majanduslikku otsust, et tahame kõrgemat kvaliteeti ja oleme nõus selle tagamiseks investeerima. Juba ammu oleks pidanud toimuma üleminek, kus loobume nõukogudeaegsest masstootmisest ja liigume Põhjamaades levinud kõrge heaoluga väiksema tootmise juurde.
Huvitav on näiteks Taani seatööstus, kus kasvatatakse aastas 12 miljonit siga ja kus sealiha on justkui kohalik kuld, moodustades viis protsenti riigi koguekspordist, kuid kus isegi viimaste aastakümnete kasvu juures on 90 protsenti kasvatatavatest sigadest farmides, kus on ca 2000 looma. Ülejäänud on väikefarmides.
Kui 12 miljoni seaga riik suudab tagada kõrgema sigade heaolu kui meie 600 000 juures, siis on meil siit kindlasti palju õppida.
Eesti seakasvatuse lipulaevaks peetakse Viljandimaal asuvat Eksekot – 70ndatel rajatud kuuekorruseline paneelmaja, mis mahutab kuni 60 000 siga. Ka teistes farmides räägime me 5000 – 10 000 loomast ühe farmi kohta. Teeme endal ise elu raskeks, kui tahame ühiskonnana toetada väärtust loomade heaolust ja mõistlikust loomakasvatusest, aga samal ajal toetame superindustriaalset seakasvatust, kus paraku ka kõige usinamad farmitöötajad ei suuda iga päev kõikide loomade heaolu kontrollida. Ka kõige suuremates farmides on tuhandete sigade peale vaid mõni töötaja, kes seaduse järgi peaks neil kõigil silma peal hoidma. Üsna ebarealistlik ülesande püstitus.
Kui vaatame loomade heaolu väikekasvandustes, siis tänu rohkemale liikumisruumile, allapanule, tegelusvõimalustele ja parematele karjasuhetele ilmneb loomadel ka vähem haigusi ja tuleb vähem kasutada antibiootikume ja muid ravimeid. Kõrgem heaolu tõlgendub ka kõrgemaks lõpptoote kvaliteediks.
Kui ma võrdlen oma kogemuse põhjal sigade käitumist väikefarmis ja tööstusfarmis, siis tegu oleks justkui erinevate loomadega. Ühed on aktiivsed ja huvituvad ümbrusest, tuhnivad põhus ja liputavad rõõmust sabasid nagu koeradki. Teised on apaatsed, kustunud eluvaimuga, tihti ära kraabitud kehadega vigastustest ja teiste sigade hammustustest. Saba neil pole, mida liputada, sest see lõigati juba vastsündinuna ära. Aga ega vist väga poleks põhjust ka.
Antibiootikumide toel toodetud liha
Püstitatud küsimus ei puuduta ju tegelikult ainult loomade heaolu. Liigintensiivne lihatootmine tähendab ka suuremat patogeenide levikut, mistõttu tuleb kasutada rohkem antibiootikume ja muid ravimeid, et loomi masstootmisega levivatest haigustest ravida. Paratamatult peame endalt küsima, kas selliselt toodetud toit on midagi, mida süües end mugavalt tunneme.
Tartu Ülikooli antibiootikumiresistentsuse uuringute keskuse andmetel kasutatakse maailmas pool antibiootikumidest loomakasvatuses. See on suur risk antibiootikumiresistentsuse probleemi seisukohalt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul võib see panustada inimestel ohtlike haiguste antibiootikumide suhtes immuunseks muutumisse. Antibiootikumiresistentsuse ilminguid näeme globaalselt ka juba praegu, hinnanguliselt 700 000 inimest sureb selle tagajärjel, et antibiootikumid neile enam ei mõju. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ÜRO kutsuvad muu hulgas üles ka loomatööstusi vähendama antibiootikumide kasutust farmiloomadel. Euroopa Liidus näeme Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel juba vaikselt antibiootikumide kasutamise vähenemist loomakasvatuses, aga pikk tee on veel minna.
Kui sööksime vähem lihatooteid, ja vaid selliseid, mis pärinevad kõrge heaoluga väiketootmisest, teeksime teene endale, süües paremat toitu; keskkonnale, vähendades intensiivkasvatusega kaasnevat jalajälge ning ka loomade heaolule, kes ei pea elama tööstusfarmi ruumikitsikuses. Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse lihakoguse. Sellise minimaalse koguse juures saame endale lubada ka kõrgema hinnaga lihatooteid, mis on kvaliteetsemad ja parematel tingimustel valmistatud. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.
Millal näeme progressi?
Teema on tõsine ja puudutab mitut olulist valdkonda rahvatervisest keskkonnani. Hea on tõdeda, et asjaga tegeletakse ja nii avalik, era- kui mittetulundussektor on töötamas lahenduste kallal mitmel suunal. Tööd on aga palju.
Euroopa Liidu ühinenud põllumajanduspoliitika soosib samuti pigem väikseid ja keskmise suurusega loomafarme, mis Eesti praeguse tootmisprofiiliga väga ei ühti. EL soovib suunata toetusi ka pigem väiksema mahu ja keskkonnajalajäljega lihatootmise suunas. Baasloogika on ikka sama – toodame vähem, aga kõrgema kvaliteediga. Ehk siis sööme ka vähem liha, aga tunduvalt paremates tingimustes toodetud.
Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.
Isegi kui seakasvatus või lihatootmine on avalikkusele pigem võõrad või vähemräägitud teemad, siis olulise osa inimeste toidulauast moodustab liha siiski. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et oleme Eestis pigem mõistlikkusele suunatud tootmise pooldajad. Kantar Emori küsitluse põhjal toetab 84 protsenti Eesti elanikest sigadele paremate elutingimuste tagamist ja põrsaste sabade lõikamise lõpetamist. Loomadest hoolimine on meile ühiskonnas oluline väärtus – nüüd on hea võimalus loomade suurema heaolu kaudu teha teene ka tervisele ja keskkonnale.
23.01.2023 Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad alustas täna kaks nädalat kestvat kampaaniat, millega tuuakse tähelepanu Eesti tööstusfarmides elavate sigade heaoluprobleemidele.
Eestis on väga tööstuslik seakasvatus, mistõttu elavad loomad ruumikitsikuses betoon- või restpõrandatel, kus neil ei ole tarkade loomadena midagi teha. Tööstusfarmis puuduvad neile heaoluks sobivad elutingimused. Loomadel puudub enamasti allapanu ja tuhnimisvõiamlus, mis on sigadele loomuomaselt heaoluks vajalik.
Nähtamatud Loomad toetab sigade heaolu suurendamist – rohkem liikumisruumi, väiksem loomkoormus, rohkem tegelusvõimalusi loomadele, et need intelligentsed loomad ei peaks halbadest tingimustest tulenevast stressist kannatama. Stress väljendub tihti kannibalismina, kui sead ründavad teisi ja närivad sabu või kõrvu. Selmet parandada loomade elutingimusi, lõikab seatööstus vastsündinud põrsastel rutiinselt tuimestuseta sabad maha. See on Euroopa Liidus keelatud praktika, üle 90% Eesti sigadest on aga sabad lõigatud.
Organisatsioon teeb kampaania raames teavitustööd probleemi taustast ning lahendustest ning jagab praktilist infot seakasvatajatele, kuidas teistes riikides on loobutud sabade lõikamisest ning suurendatud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi, mis väljendub sabade närimisena. Lisaks tehakse koostööd maaeluministeeriumi ja Põllumajandus- ja Toiduametiga, et toetada kõrgemat loomade heaolu.
Kampaanialaine raames on sigade heaolu sõnum mitmekümnetel välireklaamidel ja digiekraanidel Tallinnas ja Tartus, lisaks suuremate uudisteportaalide veergudel veebibänneritena ning sponsoreeritud postitustena sotsiaalmeedias. Kampaania toimub tänu lahketele loomasõpradest annetajatele.
Nähtamatud Loomad võttis 23. jaanuaril 2023 ühendust Eesti maaeluministri Urmas Kruusega, et tuua veelkord tähelepanu sigade kannatustele Eesti tööstusfarmides.
“Loodan, et aasta on alanud hästi ja ministeerium liigub kenasti seatud eesmärkide poole. Võtan Teiega Nähtamatutest Loomadest ühendust, et kõigepealt edastada tänusõnad meie seniste arutelude eest loomade heaolu valdkonnas – tean, et ministeerium väärtustab seda teemat ja hindan seda kõrgelt. Teiseks soovin tähelepanu juhtida valdkonnale, millest viimasel kohtumisel ka pikemalt rääkisime – sigade heaoluprobleemidele Eesti seakasvatuses.
Nähtamatute Loomade põhipalve on lihtne ja ajakriitiline – palume ministeeriumilt koostööd meie ja seakasvatajatega, et garanteerida Eestis kõrgem sigade heaolu, mille tagajärjel kaoks vajadus rutiinse vastsündinud põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise järele, mis ka Eestis õiguslikult lubatud pole.
Soovime näha maaeluministeeriumilt ühelt poolt teema tugevamat prioritiseerimist seakasvatajatele olulisust rõhutades ning teisalt meetmeid, mis garanteeriks loomakasvatajatele võimekuse vähendada loomkoormust, tagada paremat elutingimused ja tegelusvõimalused loomadele ning alustada eksperimentidega sabade lõikamise lõpetamiseks.
Sabade lõikamine on Euroopa Liidus profülaktilise meetmena keelustatud juba üle 20 aasta. Oleme aga paraku Eestis endiselt minevikutuulte ajajärgus, kus Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel üle 90% sündinud põrsastel lõigatakse sabad maha. Eestil on palju õppida teiste riikide seakasvatajatelt, kes on edukalt teinud ülemineku sabade lõikamise lõpetamisele läbi loomade heaolu suurendamisele.
Kantari Emori poolt läbi viidud avaliku arvamuse uuringu kohaselt pooldab 84% Eesti elanikest seakasvatuses kõrgemat loomade heaolu tagamist ja põrsaste sabade lõikamise lõpetamist. Ei ole põhjust arvata, et see toetus vaibumas oleks. Pigem näeme tänu teadlikkuse kasvule suuremat valmisolekut süüa vähem sealiha ning maksta selle eest tänu kõrgemale kvaliteedile ja loomade heaolule ka kõrgemat hinda. Praegu pole tavatarbijal aga valikut eelistada kõrge heaoluga kvaliteetsemat kohalikku sealihatoodangut.
Oleme saanud Euroopa Komisjonilt selge signaali, et vastsündinud põrsaste sabade lõikamise lõpetamine on neile oluline prioriteet. Oleme Nähtamatute Loomade poolt sigade heaolukampaanias organiseerinud ja organiseerimas palju tegevusi, et üleminekut kõrgemale loomade heaolule toetada. Tulemas on koolitus koos loomade heaolu ekspertidega, mille fookuseks praktilise info jagamine seakasvatajatele, kuidas alustada eksperimentidega sabade lõikamise lõpetamiseks. Jagame koostöös PTAga koostatud informatiivset juhendit, kuidas liikuda sabade lõikamise lõpetamise poole. Ning oluline on ka avalikkuse teavitustöö probleemi olemusest.
Nüüd soovimegi küsida – kuidas on maaeluministeeerium panustamas, et sellele kriitilisele loomade heaolu probleemile võimalikult tõhusaid lahendusi ellu kutsuda?
Suured tänud juba ette!
Parimate soovidega Kristina Mering Nähtamatute Loomade tegevjuht”
25. novembril tähistati maailmas rahvusvahelist antifoie gras päeva. Foie gras’d peetakse delikatessiks, mille saamiseks hanesid või parte sundtoidetakse 4 nädalat järjest. Neid intelligentseid ja tarku linde hoitakse pisikestes puurides, kus neil pole isegi ruumi oma tiibu sirutada. Sundtoitmiseks kasutatakse mitu korda päevas pikka metallist toru, mis surutakse linnule kurku, põhjustades sellega kohutavaid piinu. Kõige selle lõpus võib hukkamine tunduda isegi pääsemisena maapealsest põrgust.
Peale 25. novembrit tuli avaldus Suurbritannia kuningalt Charles III-lt, et ta keelustab foie gras’ kõikides kõrgklassi menüüdes. „Piisab lindude piinarikkast sundtoitmise videomaterjali vaatamisest, et lõunasöök välja oksendada,“ ütles ta.
Tegelikult on mitmed riigid – sealhulgas Eesti – foie gras’ tootmise ammu keelustanud, kuid lubatud on endiselt selle import ja müük. Muidugi soovitakse seda kõike saada võimalikult odavalt. Selline trend võib lõpuks viia olukorrani, kus lääneriikides küll tootmine keelustatakse, kuid suurriigid, nagu Hiina, toodavad seda edasi – võimalikult odavalt ja ilma igasuguse hoolimiseta lindude heaolust. Lääneriigid rõõmsalt aga muudkui impordivad…
Haned tööstuslikus foie gras’ farmis
Selge see, et teatud osa inimestest soovib seda toiduainet endiselt oma toidulaual näha, mistõttu restoranidele meeldib seda ka neile pakkuda. Eriti praegu, jõulude ajal, tahetakse kindlasti oma jõululauda mõne eksootilisema toiduainega vürtsitada. Seega uurisime, kas on ehk olemas ka eetiline alternatiiv foie gras’le? Kas on olemas mahe foie gras?
Vastus on: JAH!
Mahe foie gras
Lisaks mitmele maitselt üsnagi ligilähedasele vegan versioonile, on olemas ka täiesti looduslik foie gras, mille saamiseks kasutatakse ära hanede loomulikku tungi end täis süüa ja rasva akumuleerida enne rändeperioodi algust. Selliseid täiesti vabapidamises toimivaid farme on küll vähe, kuid need on siiski olemas. Kuulsam neist on Sousa farm Hispaanias. Selles farmis elavad haned vabalt looduses ja nende kontakt inimestega on minimaalne. Rändeperioodi alguses otsustavad mõned haned migreeruda, kuid paljud otsustavad ka jääda.
Haned Sousa farmis
Sousa farmidest pärineva foie gras maitset on hinnatud väga hõrguks ja sellel on ilus kuldne värvus, mis tuleneb lindude loomulikust toiduainest lupiini seemnetest. Pimemaitsetestides on degusteerimised töötanud väga hästi, mistõttu nõudlus sunnivaba foie gras’ järele on väga suur.
Farmis olevad haned toodavad umbes 400 kg foie gras’d aastas. See on väike kogus võrreldes tööstuslikest farmidest saadava foie gras’ kogusega. Samas, kas haruldus ja hinnalisus pole mitte see, mis peaks tegema toiduainest tõelise delikatessi? Missugune toode on delikatess, mille saamiseks linde piinatakse, mida masstoodetakse ja mis on tehtud kättesaadavaks igale rahakotile?
Taimne foie gras ehk faux gras
Foie gras’le on olemas ka taimne versioon. See sobib hästi neile inimestele, kellele meeldiks saada foie gras’ maitseelamust, kuid veelgi põnevamal kujul ja ilma lindude selleks hukkamata. Taimset foie gras’d võib meist igaüks ise valmistada! Selleks on olemas mitmeid retsepte. Toome neist mõned siin välja:
… ja kuidas Matilda päästab ülejäänud Eesti puurikanad.
Detsember on imede ja heade tegude kuu. Nähtamatute Loomade selle aasta jõulukuu annetuskampaania annab Sulle erakordse võimaluse Eesti puurikanade aitamiseks ning oma heategude mitmekordistamiseks.
Seekordse annetuskampaania keskmes on munakana Matilda. Matilda on tööstusfarmi kohutavatesse tingimustesse vangistatud puurikana nagu sajad tuhanded teisedki. Sinu abiga saame aga tema saatust muuta. Matilda kannatused ei tohi jääda varjatuks, vaid peavad saama tähenduse kõigi Eesti puurikanade aitamiseks. Matilda päästmisel saab temast kanade kangelane.
Eesti munatööstuses elav puurikana Matilda
Kampaania rahaline eesmärk on koguda 5000 eurot. Kui me üheskoos selle eesmärgi täita suudame, siis on lahke ettevõtjast suurannetaja lubanud omalt poolt Matilda heaks lisada veel 5000 eurot. Loe lähemalt, mida me 10 000 euroga korda saata plaanime ja kuidas see kanu aitab.
Matilda päästmine
Hetkel on Matilda vangistatud kitsasse tööstusfarmi puuri ning tema elu on pidevas hädaohus. Puurikanala kohutavates tingimustes peavad noored linnud pidevalt elule alla vanduma, sest nad on väga tihedalt kokku topitud, nende immuunsus on madal ja haigused levivad kergesti. Nõrgaks ja haigeks jäänud linnud jäetakse abitult surema.
Esimese 500 euro täitumisel on meil olemas vahendid, et Matilda ja 9 tema lähimat kaaslast puurikanalast ära päästa, korraldada transport, tagada neile arstiabi ning jagada päästeoperatsiooni lugu meedias ja sotsiaalmeedias. Kokku päästame 10 kana, sest see on looduses kanakarja loomulik arv, milles linnud ennast kõige paremini tunnevad.
2021. aastal kohutavatest tingimustest päästetud puurikana
Arstiabi
Esimene suurem kulu on päästetud lindude arstlik läbivaatus.
2021. aasta sügisel puurikanalast 176 kana päästes ja uutesse kodudesse toimetades saime veelkord kinnitust, et kanade tervislik olukord sellistes tingimustes on halb. Toona vajasid paljud linnud ellujäämiseks viivitamatult arstiabi. Veterinaari juurde viidud kanade analüüsidest selgus, et neil on äärmiselt nakkav haigus koktsidioos. Veterinaari sõnul tähendas see leid, et kõik selles kanalas olnud kanad on samuti koktsidioosiga nakatunud ning seetõttu pidid ravi saama kõik juba uutesse kodudesse viidud 176 kana.
Lisaks koktsidioosile olid linnud nõrgad, osad ei jõudnud isegi jalule tõusta. Ka see on puurikanalas tavaline, sest neis tingimustes ei saa linnud normaalselt seista ja jalgadele vajalikku füüsilist koormust anda. Enamik päästetud kanadest olid sulgedest paljad ning mitmetel oli väljalangenud ning nokitud kloaak.
Ka sel korral soovime olla kindlad, et meil on võimalus kõigile kanadele vajalik arstiabi tagada.
Päästeoperatsiooni kajastamine
Lindude päästmine ja nende olukorraga kursis olemine on oluline kõigile annetajatele, aga see ei ole ainus põhjus, miks kavatseme seda kajastada nii meedias kui sotsiaalmeedias ning toota pildi- ja videomaterjale. Kasutame annetajate raha ka selliste tegevuste jaoks, sest ainult niimoodi saame laiemale avalikkusele näidata, mis olukorras kanad puurisüsteemist tulles on. Mida rohkemate inimesteni teadmine puurikanade kurvast elust jõuab, seda enam hakatakse eelistama puurivabade kanade mune ning toetama kanade puurispidamise minevikku jätmist.
Puurikanade turvakodu rajamine
3500 euro täitumisel saame ehitada Matildale ja teistele päästetud kanadele turvakodu. Kanad tulevad ülirasketest tingimustest ja turvakodus saavad nad lõpuks ometi tunda, milline tegelikult ühe kana elu olema peaks. Nad saavad esimest korda elus sirutada oma tiibu, siblida maapinnal, muneda pesal, magada õrrel ja tunda ennast kaitstuna ja turvaliselt.
Kanad on väga sotsiaalsed loomad ning tunnevad ennast kõige paremini siis, kui nad saavad elada loomulikus karjas. Kanakari peab koosnema lindudest, kes on teineteisega tuttavad ja harjunud – siis saab neist pere. Matilda ja tema lähimate kaaslaste turvakodus saavad olema täiuslikud tingimused kümnele kanale. See on karja suurus, mis on kanade jaoks loomulik, sellise suurusega karjas tekivad kanade vahel lähedased suhted ning toimiv hierarhia.
Kanamaja saab olema soojustatud, et linnupere saaks ka külmal ajal end seal hästi tunda. Neil saab olema turvaline kiskjate eest kaitstud õueala, kus mõnusalt aega veeta ning mugav majake, kus Matilda ja tema pere saavad kõiki kanadele loomuomaseid toiminguid teha.
Aita Matildale luua sama õnnelik elu nagu nendel kanadel Ranna Rantšos
Videote ja meediamaterjalide tootmine
5000 euro täitumisel saame Matilda lugu jagada veel sadade tuhandete inimestega. Uues kodus saavad jäädvustatud tema esimesed sammud murul, elu esimesed liivavannid, kohanemine inimeste ja päikesevalgusega. Matilda lugu jagades saame inimestele näidata, mida tähendab elu puuris ning miks soovitame kõigil hoolivatel inimestel loobuda puurikanade munade tarbimisest.
Telereklaam
Armsad annetajad, kui teie abiga saab kokku kogutud 5000 eurot, siis lisab ettevõtjast suurannetaja omalt poolt Matilda loo jutustamiseks veel 5000 eurot. Selle raha eest saame toota ja eetrisse lasta telereklaami, mis kutsub inimesi üles loobuma puurikanade munade ostmisest. Läbi telereklaami saavad puurikanade kurvast olukorrast teadlikuks ka need inimesed, kelleni me muude kanalite kaudu ei jõua.
Armas lugeja, anna ka Sina oma panus, et puuris kannatav ja oma elu eest võitlev Matilda saaks vabaks ja hakata korda saatma tõelisi kangelastegusid. Ainult tema saab lõpuks päästa kõik Eestis kannatavad sajad tuhanded puurikanad!
Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame Taimse Teisipäeva avaliku sektori vabatahtlikku Carolit.
Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Tegutsen mitmel rindel – lisaks vabatahtlikule tööle omandan organisatsioonikäitumise magistrikraadi Tallinna Ülikoolis, töötan kliendinõustajana ja pakun vabakutselisena individuaalnõustamist, olen laulja ning laulukirjutaja.
Vabal ajal meeldib nautida lähedaste seltsi, looduses jalutada, mängida Scrabble’it ja Yatzy’t, laulda, põnevaid filme/sarju vaadata ja sügavaid vestluseid pidada.
Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?
Eks see teadlikkus on kasvanud ajapikku, puutudes kokku asjakohase teabega. Kui omad ülevaadet selle kohta, millised loomade heaolu puudutavad probleemid eksisteerivad, siis tekib sisemine motivatsioon anda oma panus.
Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.
Soov panustada vabatahtlikuna tekkis mul juba ligi 5-6 aastat tagasi. Tundsin, et tahaks olla osa missioonist ja aidata neid, kes seda kõige enam vajavad.
Nähtamatute Loomadega liitus kunagi minu sõbranna, kelle kaudu organisatsioonist esimest korda kuulsin. Sellest hetkest sai seeme idanema ja kui lõpetasin bakalaureuseastme õpingud 2020. aasta suvel, siis otsustasin kandideerida vabatahtlikuks
Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?
Panustan Taimse Teisipäeva kampaaniasse, täpsemalt olen kooliprogrammi vabatahtlik. Käin Eesti koolides õpilastele tasakaalustatud ja tervisliku toitumise ning toitumisharjumuste mõjude teemadel ettekandeid pidamas.
Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?
Seoses oma rolliga NL-is olen kindlasti saanud arendada oma esinemisoskust ja väljendusoskust, mis omakorda on teinud mind avalikel ülesastumistel enesekindlamaks. Olen läbi kogemuste õppinud paremini kohandama ka oma lähenemist ja suhtlust vastavalt kuulajaskonna eripäradele.
Lisaks tooksin välja selle, et olen õppinud olema rohkem kannatlik ja mõistev nende suhtes, kelle uskumused ja perspektiivid ei ühti minu omadega. Olen läbi kogemuste jõudnud arusaamale, et käitumise muutmine ei ole lihtne ja seda tuleb teha väga teadlikult.
Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?
Mulle meeldivad NL-i inimesed ja suhtumine. Meie tiimis on siirad ja armsad inimesed, kes on alati valmis aitama ja kuulama. See on ka hästi tore, et kõik on nii töökad, targad ja sihikindlad – on tunda, et tegutsetakse südamega. Üleüldse ollakse üksteise vastu väga mõistvad ja energia on hea.
Äge on ka see, et soovi korral on võimalik kaasa lüüa rollivälistes projektides ja korraldatakse ka palju üritusi ühisteks koosviibimisteks.
Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?
Vabatahtlikuna tegutsemine on vaba valik ja kui võetakse vastu otsus vabatahtlikku tööd teha, siis päriselt tahetakse seda teha ja panustatakse ka vastavalt. Seetõttu pean ka seda oluliseks, vabatahtlikuna on võimalik palju ära teha ja see võimaldab tegutseda rohkem nende nimel, kelle heaks ühiskonnas üldiselt vähem panustatakse.
Leian aega, sest oskan hästi oma aega planeerida ja usun, et kui inimene ikka väga tahab tegutseda, siis ei ole küsimus niivõrd ajas, kuivõrd prioriteetide seadmises.
Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi oled viimasel ajal näinud/lugenud/külastanud?
Viimatised pärlid, mis meenuvad:
Filmid/sarjad: Fantastic Fungi, My Octopus Teacher, Don’t Look Up, The Umbrella Academy
Raamatud: Amy Weiss “Crescendo”, Carol S. Pearson “Sisemiste kangelaste äratamine. Kaksteist arhetüüpi, mis aitavad meil leida iseennast ja muuta oma maailma.”
Mõni soovitus tulevastele vabatahtlikele?
Vabatahtlikuna töötamine on vaimselt rikastav ja väärt kogemus, seega kui mingi valdkond või töö on huviorbiidis, siis tasub kindlasti proovida! Vabatahtlik töö on paindlik töö, seega ajapuuduse pärast liialt ei tasu muretseda.
Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.
Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Vanasti olid loomad majapidamises tavaline nähtus. Väga paljud inimesed said toorainet, nagu piima, liha ja mune, toidu valmistamiseks kodulaudast. Tänapäeval on enamus tootmisest suundunud suurtesse farmidesse, kus tootmise maksimeerimise tõttu ei pöörata tähelepanu loomade heaolule. Kuna nüüd on inimestele suur osa tööstuste telgitagustest internetis kättesaadav, teame me kahjuks või õnneks palju loomade praegusest heaolust. Kahjuks just sellepärast, et seda kõike on jube näha, ning õnneks, sest me saame teadlikena loomade heaolu aktiivselt parandada.
Mis on foie gras?
Foie gras’ on üks nendest roogadest, mille tõttu peavad tänapäeval loomad inimese maitsenaudingute pärast kannatama. Tegu on pardi või hane haigestunud maksaga, mis on enda tavasuurusest kümnekordistunud. Maks ise on sildistatud delikatessroaks, kuid maksa andnud linnud on surnud 4-nädalase julma sundtoitmise teel. Kuna foie gras’ saamiseks väärkoheldakse linde, nõrgeneb ka nende immuunsüsteem ja nad võivad kergemalt haigestuda näiteks linnugrippi.
Foie gras‘ farm
Miks peaksid ettevõtted pöörama tähelepanu loomade heaolule?
Tänu infovabadusele teame me loomade saatusest palju ning loomadest hoolimine on muutunud populaarseks. Ülemaailmselt on võtnud suured ettevõtted, nagu McDonald’s ja Subway, endale eesmärgiks puurivaba tuleviku. Nad on lubanud 2025. aastaks lõpetada koostöö tootjatega, kes peavad munakanu puurides. Seega täidetakse tarbijate soov tuua toidulauale ainult heades tingimustes elanud loomade tooteid.
Eelmisel sügisel läbiviidud Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei toeta 72% Eesti elanikest munakanade pidamist kitsas traatpuuris ning 67% foie gras’ müüki siinsetes restoranides ja kauplustes. Lisaks sellele on üle 12000 eestlase allkirjastanud foie gras’ müügivastase petitsiooni. Tarbija suhtumine loomavastasesse vägivalda on üsna selge.
Isegi prantslaste suhtumine foie gras’sse on vastandlik.
Maailma kõige suurem foie gras’ tootmine toimub Prantsusmaal, kuid sel aastal on prantsuse meedia andnud teada foie gras’ puudusest, kuna selle müük on vähenenud kuni 40%. Puudujääk tuleneb vähesest tootmisest, kuna märtsis suri Prantsusmaal palju parte linnugrippi, mis on hävitanud linde intensiivselt juba mitmeid aastaid. Kuna linnugripp on nakkav ka inimesele, on foie gras’ tootmine vastutustundetu.
Mitu Prantsusmaa linna on keelustanud foie gras’ müügi, kuna selle tootmine on niivõrd julm. Grenoble linnapea on kutsunud foie gras’d mitte prantsuse uhkuseks, vaid prantsuse häbiks. Isegi prantsuse tippkokad on loobunud eetilistel põhimõtetel foie gras’ serveerimisest.
Prantsusmaa idufirma Gourmey toodab julmusvaba foie gras’d laboris. Kultuurliha tootmine annab inimestele võimaluse nautida liha süütundeta teades, et nende toidu nimel pole loomad pidanud piinlema. Samuti näitab see prantslaste vastuolu foie gras’ tootmisele, kuna isegi nemad ei toeta enda rahvusroa jõhkrust.
Otsus serveerida ainult julmusvabu tooteid näitab ettevõtete vastutustundlikkust. Loomade heaolust hoolimine näitab tarbijale ettevõtte prioriteete ning valikut tuua klientidele ainult parima kvaliteediga tooteid. Seega on julmusvabade toodete esitlemine mitte ainult loomadest, vaid ka oma klientidest hoolimine.
Ka Uku Suviste on küsinud: “Kas mõneminutiline maitseelamus toidulaua taga on väärt kellegi piinamist terve tema elu?”
Loe täpsemalt foie gras’ tootmisest ja allkirjasta petitsioon siin: https://foiegras.nahtamatudloomad.ee/.
Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame uudiskirja tiimi koordinaatorit Margotit.
Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Õppisin ülikoolis juristiks ja praegu olen õigusosakonna juht Clevonis – Eesti ettevõte, mis arendab isejuhtivaid sõidukeid. Mulle meeldib väga maailma kohta uusi teadmisi omandada (lugeda, filme vaadata, taskuhäälinguid kuulata), seda täiesti seinast seina teemadel (võib-olla liigagi) – tehnoloogia, eetika, psühholoogia, kirjandus, ajalugu, majandus jne.
Väga olulisel kohal minu elus on sport. Terve elu olen tegelenud mäesuusatamisega, teen jõutrenni ja hiljuti liitusin brazilian jiu jitsu algkursusega. Aeg-ajalt nihutan oma piire talvel külmas vees karastamise või kõrgetes mägedes matkamisega (kardan kõrgust, aga armastan mägesid). Ka lähedased on mulle tähtsad, püüan leida võimalikult palju aega oma sõprade ja pere jaoks.
Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?
Loomad on mulle alati südamelähedased olnud, kuid farmiloomad ei olnud mu teadvusesse väga jõudnud enne kui seitse-kaheksa aastat tagasi. Ka siis, kui kanade, sigade, lehmade olukorrast tööstusfarmides rohkem teada sain, tundus enda elus suurte muutuste tegemine esialgu raske. Mäletan mõnda murdepunkti, näiteks seda, kui tellisin Pariisis restoranis foie gras’ salati. Õhtul hotellis guugeldasin huvi pärast, millega tegu ja kuidas seda toodetakse – pärast seda ei ole ma foie gras’d enam kunagi söönud. Ühel hetkel otsustasin siiski ka taimse toitumise kasuks.
Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.
Tundsin, et taimse toitumisega ei saa ma farmiloomade heaks teha sugugi nii palju, kui tahaksin: minu isiklike valikute mõju on väga väike.
Sattusin juhuslikult nägema Nähtamatute Loomade kuulutust – see oli aastal 2017, kui organisatsioon oli alles mõned kuud vana. Mind kõnetas kohe see, et organisatsioon rõhutas efektiivse heategevuse olulisust: mitte lihtsalt loomi aidata, vaid võimalikult paljusid loomi võimalikult suurel määral. Kuna ressursid (raha, aeg) on alati piiratud, on tähtis, et me mõtleksime läbi, kuidas neid kasutada. Minu soov oli ja on see, et farmiloomad peaksid vähem kannatama – näen, et NLis saan ma seda eesmärki kõige paremini täita.
Kas sul on vabatahtliku kogemus ka väljaspool Nähtamatuid Loomi?
Kogemus väga erinevast valdkonnast on muusikafestivalilt Flow Festival Helsinki, kus olin tudengiaegadel kahel aastal vabatahtlik. Aitasin festivaliala koristada ja vastutasuks selle ebaglamuurse töö eest sain tasuta passi.
Ma pole küll seal vabatahtlik, aga elan väga kaasa ka Efektiivne Altruism Eesti organisatsioonile ja sellele liikumisele üleüldiselt.
Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?
Olen panustanud erinevates valdkondades, aga hetkel olen põhiliselt uudiskirjade tiimi koordinaator. Meie tiim koostab meile, mille kaudu jõuame väga paljude loomadest hoolivate inimesteni, anname teada kampaaniatest, võitudest jne. Üks mulle samuti oluline tegevus, mille olen aastate jooksul unarusse jätnud, on loovkirjutamine. Uudiskirjade tiimis saan seda natuke parandada ja loovust loomade heaks rakendada.
Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?
Olen õppinud palju tõhusa kommunikatsiooni, juhtimise, psühholoogia ja muidugi farmiloomade ja nende olukorra kohta. Väga palju olen õppinud iseenda kohta, see on olnud üks olulisemaid enesearengu teekondi mu elus. Võib öelda, et olen Nähtamatutes Loomades kasvanud lähemale sellele inimesele, kes ma tahan olla.
Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?
Mulle meeldib, et saan aidata farmiloomi – tundlikke olendeid, kes saavad teenimatult vähe tähelepanu ja kaastunnet. Tähtis on ka rõõm koos tegutsemisest inimestega, kellega jagan samu väärtusi ja kes on lihtsalt väga ägedad. Mul on hea meel, et saan suhelda nii paljude erinevate oskuste ja tugevustega inimestega ja neilt midagi õppida.
Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?
Tunnistan, et ega see tasakaalu leidmine mul vahel väga hästi välja ei tulegi. Kuna aga nii minu põhitöö, vabatahtlik töö Nähtamatutes Loomades kui ka hobid ja lähedased on mulle täisväärtuslikuks eluks võtmetähtsusega, siis annan ikka järjekindlalt endast parima.
Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi sa oled viimasel ajal näinud/lugenud/külastanud?
Raamatutest soovitaksin Deborah Levy autobiograafilist triloogiat, mida lugesin küll juba mõnda aega tagasi, aga millele siiani tihti mõtlen. Samuti William MacAskilli „What We Owe the Future“.
Taskuhäälingutest on väga palju õpetanud ja inspireerinud nt Clearer Thinking, Huberman Lab, 80 000 Hours Podcast, Very Bad Wizards.
Mõni soovitus tulevastele vabatahtlikele?
Haara kinni võimalustest end arendada – koolitustel, uusi väljakutseid vastu võttes, teiste vabatahtlikega suheldes ja koostööd tehes. Ägedaid võimalusi avaneb selles organisatsioonis palju.
Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.
Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Vähesed mõistavad, kui palju meie himu odava liha, piimatoodete ja munade järele meile tegelikult maksma läheb. See on arusaadav, sest julm tööstuslik loomakasvatus on meie pilkude eest hoolikalt varjatud. Kuid lahenduste poole liikumiseks on vaja esmalt probleemi teadvustada. Peame pidama meeles, et industrialiseerunud loomakasvatus mõjutab negatiivselt nii kliimat, bioloogilist mitmekesisust kui ka pandeemiate levikut. Need on nii kriitilised probleemid, et on selge, et tööstusliku loomakasvatuse õudus peab lõppema.
Julmus loomade vastu
Maailmas kasvatatakse ja tapetakse toiduks 80 miljardit looma aastas. Umbes 70% neist on sunnitud kannatama tööstusfarmide kohutavates tingimustes. Tohutu arv farmiloomi piinleb ruumikitsikuses puuris või teiste loomade vahel. Munakanad ei saa tiibu sirutada. Imetavad emised on aheldatud metallpiirete vahele, kus nad ei saa mitu nädalat järjest ennast isegi ümber pöörata. Veised ei pääse karjamaale ja neile söödetakse heina asemel teravilja. Tänapäevased tööstusfarmid on suurim loomade vastane julmus ja väärkohtlemine, mis meie planeedil eales toimunud on. Usun, et kunagi vaatab inimkond sellele tagasi häbi ja õudustundega, kuidas me praegu tundevõimelisi olendeid kohtleme. Mida kiiremini see päev saabub, seda parem.
Siga intensiivkasvatuses
Odav toit ei tule tegelikult odavalt
Meile räägitakse, et tööstuslik loomakasvatus tagab meile odava toidu. Tööstuslikult toodetud liha ja piim on tõepoolest poes odavad. Kuid nende toodete madal hind saavutatakse ainult läbi majandusliku moonutuse. Me oleme välja mõelnud süsteemi, mis arvestab osasid kulusid, nagu varjualuse ja toidu pakkumine loomadele, kuid eirab teisi, nagu näiteks tööstusliku põllumajanduse kahjulik mõju keskkonnale, loomadele ja inimeste tervisele.
Looduse hävitamine
Intensiivne ja tööstuslik loomakasvatus on üks suurimaid ökosüsteemi kahjustajaid. Tööstusliku loomakasvatusega lõhume sedasama süsteemi, mis on hädavajalik toidu tootmiseks ka tulevikus. Selline tootmisviis reostab õhku ja vett, on hukatuslik tolmendajatele nagu mesilased, kelle elutegevus on vajalik suure osa meie toidu kasvamise jaoks ja hävitab viljakat mulda, mis paljudes maailma kohtades juba praegu probleemiks on. Söödataimede kasvatamiseks, millega farmiloomi toidetakse, kasutatakse tavaliselt reostavaid sünteetilisi väetiseid ja mulda kahjustavaid keemilisi pestitsiide. Selle tulemusel jääb muld elutuks. Põldudelt kaovad ussid, linnud, mardikad, liblikad ja mesilased. See ei ole ainult maal nii, “surnud” alad on tekkimas ka ookeanites. Tööstuslik põllumajandus sõltub kunstlikest väetistest ja kemikaalidest, mis reostavad ka vett. Seega, meie nälg odava liha järele, mis tuleb odava söödaga toidetud loomadelt, mürgitab ja hävitab väärtuslikke liike ja kahjustab maismaa, jõgede ja merede ökosüsteeme.
Orvuks jäänud orangutan Borneos Autor: Paulina L. Ela BOSF
Liikide väljasuremine
Eelmisel aastal ilmus ÜRO keskkonnaprogrammi ja teiste organisatsioonide koostöös raport “Toidusüsteemide mõju bioloogilise mitmekesisuse kaole” . Raportis leiti, et meie globaalne toidusüsteem on kõige suurem looduse hävitaja ja põllumajandus on suurim oht 86%-le 28 000 liigist, mis teadaolevalt väljasuremisohus on. Aina suurenev nõudlus tööstusfarmide liha järele toob kaasa põllumaade laiendamise loodusalade ja metsade hävitamise hinnaga. Nii pühime eluslooduse lihtsalt minema.
Degradeerunud mullastik
ÜRO järeldab, et kui me jätkame kahjustavate põllumajandusviisidega, saame me veel ainult 60 korda saaki koristada, kuni maailma mullad kas kaovad või on muutunud kasututeks. Praegu on meil eriline võimalus panna kokku pikaaegsed teadmised agroökoloogiast ja taastavast põllumajandusest, mis toimib loodusega kooskõlas. Neid eesmärke toetab tehnoloogiline innovatsioon, mille kaudu arendatakse uudseid valguallikaid nagu näiteks tüvirakkudest kasvatatud “puhas liha”, mille tootmiseks pole loomi vajagi. Nii saaksime lõpetada põllualade kasutamise loomasööda kasvatamise jaoks ning säilitada selle mulla puu- ja aedviljade jaoks ning kindlustaksime kõigile maailma elanikele rikka ja küllusliku toidulaua.
Metsade kadu
Kui inimesed mõtlevad metsaelupaikade kaost, kiputakse seda seostama metsaraiega, mida tehakse puidu väärindamiseks ja ruumi saamiseks asulate ja toidu kasvatamise jaoks. Tegelikult põhjustab metsade kadu peamiselt soja ja maisi kasvatamine üüratul tööstuslikul skaalal, millest enamik on määratud farmiloomadele intensiivkasvatustes üle maailma. Sellisteks põldudeks on muudetud tohutud alad. Soja iseenesest ei ole probleemiks, vaid see, kuidas soja kasvatatakse ning milleks seda kasutatakse. Kui seda maad kasutataks otse inimestele toidu tootmiseks, oleks olukord palju parem. Soja on imeline taim, täiuslik valguallikas inimesele. Ometi läheb valdav enamus sojast loomasöödaks, 35 miljonit tonni sellest Euroopasse, peamiselt tööstusfarmides elavate loomade toitmiseks.
Raiskuminev toit
Peamine argument, mis tööstusfarmide kaitseks välja tuuakse, on see, et see on ainuke viis maailma kasvava elanikkonna efektiivseks ära toitmiseks, kuid samas on tööstuslik põllumajandus kõige suuremaks toiduraiskamise põhjuseks. Enam kui kolmandik maailmas kasvatatavast saagist, mis oleks piisav 4 miljardi inimese toitmiseks, kasutatakse hoopis farmiloomade söötmiseks, kes raiskavad enamuse toiteväärtusest kalorite ja valkude näol selle lihaks, piimaks ja munadeks muutmisel.
Kliimakriis
Toidutootmine annab 21-37% õhku paisatavatest kasvuhoonegaaside (KHG) hulgast. Suurimad KHG tekitajad põllumajanduses on farmiloomad. Loomsete toodete tootmise arvele läheb kuni 78% kogu maailma põllumajanduse KHG heidetest. Sellega toodab farmiloomade sektor rohkem otsest kasvuhoonegaaside emissiooni kui kogu inimeste transport kokku. Tihtipeale viidatakse kliimaprobleemi üle arutledes veistele kui suurele probleemile nende metaaniheitme tõttu ja tööstuslikult kasvatatavatest sigadest ja kanadest vaadatakse ekslikult mööda. Sead ja linnud industriaalses süsteemis ei väljuta otseselt suurtes kogustes metaani nagu mäletsejad. Siiski toodab nende pidamine olulisel määral KHG heitmeid. Nende sööda intensiivseks kasvatamiseks kasutatavast mullast eraldub süsihappegaas. Lisaks tähendab sigade ja lindude intensiivkasvatus neile soja söötmist, mis tuleb ka Euroopas suuresti Lõuna-Ameerika metsade asemele rajatud põllumaadelt, mis omakorda tähendab olulisel määral süsiniku atmosfääri paiskamist. Teadlaste hinnangul kasutatakse kuni ⅔ põllumaast tööstusfarmide sigade, kanade ja veiste toitmiseks, ning ka biokütuste tootmiseks. Tööstusfarmide loomadele sööda kasvatamine põhjustab ka olulist lämmastikoksiidi emissiooni, mis eraldub väetiste kasutamisel. Võrreldes süsihappegaasiga on lämmastikoksiid 300 korda tugevama toimega. See on kõige agressiivsem kasvuhoonegaas, mis lagundab ka osoonikihti. Kui me jätkame liha ja piimatoodete tarbimimisega sellistes kogustes, nagu seda praegu teeme, siis vaid toidutootmisega kaasnevad heitgaasid üksinda võivad vallandada katastroofilise kliimamuutuse. Selleks pole isegi energia ega muu tootmisharu panust vaja.
Pandeemiad ja tervisekriis
Kuigi Covid-19 ilmumist seostatakse metsloomade söömisega, on sellel palju sarnaseid omadusi teiste viirustega, nagu näiteks linnu- ja seagripp. Need kanadelt ja sigadelt pärinevad haigused on olnud laastavad. Usutakse, et need tekkisid elavate, hingavate ja tundevõimeliste olendite kõige ebaloomulikemas tingimustes pidamise tagajärjel – loomade aheldamisel tihedalt intensiivfarmide puuridesse. Samal ajal tekitavad tööstusfarmid veel enam nõudlust liha ja teiste loomsete toodete järele, mis omakorda tähendab, et veel enam metsi raiutakse põllumaade pärast lagedaks. Tungides metsikusse loodusesse astume lähemale seni tundmata viirustele. Kui räägime loomariigist, keskkonnast ja haiguste ülekandumisest, siis on loomade ja inimeste heaolu tihedalt seotud. Covid-19 on näidanud, kui habras meie ühiskond tegelikult on, kuidas meie harjumuspärane eluviis võidakse meilt iga hetk ära võtta ja kuidas inimeste kaitsmine tähendab ka loomade kaitsmist.
Peame kindlustama, et meie juhid mõistaksid, et kui tööstuslik loomakasvatus ei lõppe ja lihatarbimist ei vähendata, siis ei suuda maailm ellu viia Säästva arengu eesmärke ega pidada kinni Pariisi Kliimakokkuleppest.
Mikroobide resistentsus
Umbes 70% kõikidest maailmas kasutatavatest antimikroobsetest ainetest ehk antibiootikumidest kasutatakse farmiloomade ravimiseks. Antibiootikume kasutatakse regulaarselt tööstusfarmides, et ennetada haigusi, mis muidu oleksid vältimatud, kuna loomad on tihedalt stressirikastesse tingimustesse vangistatud. Antimikroobsete ravimite ülekasutamine industriaalses loomakasvatuses on oluline mikroobide resistentsuse tekitaja inimestel.
Kuidas Sina saad aidata?
Näeme igapäevaselt maailmas aina enam tõendeid selle kohta, kui hävitav, ebaefektiivne, raiskav, julm ja tervist kahjustav tööstusliku põllumajanduse masinavärk on. Praegusel pandeemiate, kliimakriisi ja massväljasuremise ajastul on kriitiline vajadus lõpetada tööstuslik põllumajandus ja vähendada liha ja piimatoodete tarbimist.
Üks olulisemaid asju, mida iga inimene, kes tahab aidata planeeti taastada, teha saab, on muuta oma toitumist. Süües rohkem taimetoitu ja vähem ning paremat liha, nagu vabaltpeetavate, karjatavate või mahetootmise loomade liha, saame kaasa aidata, et meie laastatud planeet saaks hakata tervenema.
Nähtamatutes Loomades töötame selle nimel, et inimesed vähendaksid oma lihatarbimist ning eelistaksid loomasõbralikes väikefarmides kasvatatud liha, kus ei kasutata loodust laastavaid praktikaid.
Meie tegevust saab toetada siin. Aitäh, Sinu abi on väga hinnatud.
