Nähtamatud Loomad

Toidupoes ringi kõndides jõuab nii mõnigi meist lõpuks munaleti juurde. Seal võib lausa silme eest kirjuks minna, sest valik on väga suur! Tihtipeale valib inimene just kõige odavama munakarbi, millel jooksevad sageli illustreeritult  ringi „õnnelikud kanad“, ning kõnnib pikemalt mõtlemata edasi. Tavaliselt on too odavaim karp mune pärit aga puurikanalast ning on nõnda odav põhjusega. Siinkohal  tuleks endale meelde tuletada tõsiasja: kui toode on odav, on tema tootmise pealt mingites aspektides kokku hoitud. Puurikanade munade puhul on seda tehtud just loomade heaolu arvelt. Toome siin artiklis välja 5 kõige suuremat põhjust, miks tasuks puurikanade munad kindlasti ostmata jätta ning miks eelistada kasvõi kõrval olevat mõni sent kallimat õrrekana muna. See on väikseim asi, mida me tarbijatena teha saame, et munakanade elu paraneks.

1. Kanad ei saa terve oma elu jooksul kunagi vabalt liikuda. Nende igapäevane reaalsus on veeta terve oma lühike, kuid piinarikas elu kitsas traatpuuris. Loomakasvatajad on toonud välja isegi seisukoha, et kui kana saab liikuda, kulub tema sööda peale rohkem ressurssi ning teda on sellevõrra kallim ülal pidada. Iga elusolend peaks aga saama liikuda! Kui puurikanalates hoitakse kokku lausa nii ilmselge isikliku vajaduse pealt, nagu liikumisvõimalus, ei peaks sellise tootmisviisi mune kindlasti ostma ja toetama.
   
   
2. Puurid on kanade jaoks ebainimlikult kitsad. Puurikanalas on seadusega lubatud pidada ca 60 kana ühe m² kohta. Reaalsuses tähendab see seda, et igale kanale on lubatud laias laastus ühe A4 paberi suurune ala. Klaustrofoobiline, kas pole?
   
   
3. Kanad ei näe kunagi päevavalgust. Kanadele vajalikku öö- ja päevavalgust imiteeritakse puurikanalas lambivalgusega ning päris päikesevalgust ei näe ega tunne nad mitte kunagi. See tähendab, et nad ei saa omandada ka eluks vajalikku D-vitamiini, mis kanduks edasi ka kanamunasse, muutes selle rebu kollasemaks. Samuti kujutage ette, kuidas on elada mitte kordagi päikesevalgust või -soojust tundmata!
   
   
4. Nokkade kärpimine ilma tuimestuseta. Kuna väga kitsastes tingimustes elades kannatab kana psüühika ning nad ei saa isegi tiibu välja sirutada –  liikumisest rääkimata –  on puurikanade seas levinud kannibalism. See tähendab seda, et kanad hakkavad kitsastes puurides üksteist nokkadega vigastama. Selle ennetamiseks lõigatakse neil tibudena u 1/3 nokka spetsiaalsete tangide vahel maha. Kogu protseduur toimub ilma tuimestuseta ning on kanale füüsiliselt ja vaimselt äärmiselt valus.
   
   
5. Kanadel puudub võimalus muudele liigiomastele tegevustele. Tiibade sirutamine, liivavannide võtmine, siblimine või lausa liikumine suuremal kui A4 paberi suurusel alal – kõiki neid tegevusi on puurikanadel võimatu kunagi kogeda. Liivavannide võtmine on kanadele aga lausa eluliselt vajalik tegevus, sest linnud puhastavad end niiviisi. Kas kujutaksite ette, et te ei saa end kunagi pesta? Kitsastes puurides kuuekümnekesi tihedalt üksteise vastas elades ning end mitte kunagi pesta saades levivad kanade seas mitmed haigused ja bakterid.
   

Võttes arvesse ülalmainitud põhiprobleeme just puurikanalates,  on üsna selge, et seal elavatel kanadel on kõige liigivaenulikum ja kannatusterohkem elu võrreldes teistest pidamissüsteemidest pärit kanadega. Kui me eelistame puurivabadest süsteemidest pärit mune, ei toeta me siin artiklis kirjeldatud kanade julma kohtlemist ning kogu süsteem saab muutuda humaansemaks. Kui kahaneb nõudlus puurikanade munade järgi, näevad ka tootjad, et inimestele läheb antud teema korda ning nad muudavad oma kanade ülalpidamisviise. Seega on meil tarbijatena ülimalt oluline meeles pidada, et makstes poes veidi rohkem munade eest ning eelistades puurivabasid mune, ei ole me vähemalt panustanud sellesse julma loomade pidamisviisi, nagu seda on puurisüsteemidega kanalad.

Kui tarbijate eelistused muutuvad ning puurisüsteemid lõpuks meie maailmast kaovad, ühtlustuvad ka hinnatasemed eri pidamisviisidest pärit munade vahel. Seda trendi on näha igal aastal kasvamas – aina enam ettevõtteid läheb üle puurivabade munade kasutamisele või müügile ning seetõttu kaovad need tarneahelast. Taanis, Saksamaal ning Austrias on juba 100% jaekettidest üle läinud vaid puurivabade munade müügile. Näitame tarbijatena üheselt, et me ei toeta selliseid kanade pidamisviise, nagu  puurikanalates! Puurid minevikku!

Artikkel ilmus 12. juuli Äripäeva paberlehes ja veebis – https://www.aripaev.ee/arvamused/2019/07/12/kristina-mering-toidumaailma-tulevik-puhta-liha-voidukaik

Winston Churchill kirjutas 1931. aastal essee „50 aasta pärast”, kus ta nendib, et selle aja vältel lõpetame me absurdsuse kasvatada terve kana vaid selle jaoks, et süüa tema koiba või rinda. Churchill osutab, et selle jaoks luuakse mõistlikumad viisid, kuidas kasvatada liha tehnoloogia vahendusel loomadest eraldi.

Churchill oli 30ndatel oma mõtetega küll veidi ajast ees nagu paljud suured mõtlejad ikka, kuid see ei vähenda kuidagi selle idee aktuaalsust täna, kui oleme sellise toidutehnoloogia massilise leviku ukselävel. 

USA ja Euroopa teaduslaborite eestvedamisel on viimase kümnekonna aasta jooksul laboriliha ehk puhta liha väljaarendamises toimunud suured edusammud. 

Tehnoloogia põhimõte ise on üllatavalt lihtne – loomalt võetakse vereprooviga tüvirakud. Need rakud pannakse laboris kasvama toitainerikkasse kasvukeskkonda, kus need hakkavad paljunema samamoodi, nagu nad teeks seda looma kehas kasvades. Laboris kasvab samasugune loomalihas nagu looma seeski, samas toimub see kõik ilma vajaduseta selle jaoks globaalselt miljardeid farmiloomi tööstusfarmide kitsikuses pidada ja tapamajja viia. 

Sellise lihatootmise ökoloogiline jalajälg on võrreldes tööstusliku lihatootmisega uskumatult väike. Laboriliha tootmiseks kulub 99 protsenti vähem maad, 96 protsenti vähem vett, 45 protsenti vähem energiat ning see toodab 96 protsenti vähem kasvuhoonegaase (Harvard Political Review). Suur osa ressursside kokkuhoiust tuleneb väga nutikast optimeerimisest – selle asemel, et kasvatada sarved, soomused, sõrad, luud ja kõõlused, mis on energiakulukad ja mida söögiks ei tarvitata, kasvatatakse laboris ainult vajalik lihakude, mille baasil erinevaid toidutooteid valmistada saab. 

Kui 2013. tutvustati maailma esimest laboritingimustes valmistatud lihapalli, maksis see 300 000 dollarit. Laboriliha arendamisega tegelevate teadurite sõnade põhjal võib aga öelda, et puhta liha hind on langenud ka selle ajaga, mil sa selle artikli lugemise lõpetad. Eesmärk on, et laboriliha oleks odavam kui tavapäraselt tööstusfarmidest tulev liha ja viimaseid arenguid vaadates tundub see lähima kümne aasta jooksul isegi realistlik.

Euroopas tegutsev Mosa Meat lubab lähiaastatel puhta liha burgeri turule tuua hinnaga 10 dollarit burger ja sealt edasi hinda langetada tehnoloogia arenguga käsikäes. 8,9 euro eest on võimalik õige pea saada burger, mille tootmiseks kuluv ressurss on vähendatud pea väiksema võimalikuni, mis maitseb samamoodi kui liha, sest see ju ongi liha ja millega ei pea kaasnema kellegi näpuviibutust lihasöömise ebamoraalsuse osas, kuna selle jaoks ei ole ühtegi looma tapetud. 

Veel enam – Uma Valeti Ameerika ettevõttest Memphis Meats, kes teiste hulgas praegu puhast liha välja arendab, on elukutselt kardioloog ja esimese poole oma elust opereeris ameeriklasi, kel ebatervislikust toitumisest südame- ja veresoonkonnahaigused tekkisid. Nüüd on see südamearst võtnud südameasjaks vähendada nende haiguste tekkepõhjust ja teha puhas liha ühtlasi tervislikumaks traditsioonilisest lihast. Kuna see kasvab laboris teadlaste valvsa pilgu all, on neil võimalik sekkuda laboriliha toitainelise koostise arendamisse. See oleks väga oluline areng nii Ameerikas kui Euroopas, kus süüakse riiklikest toitumissoovitustest tunduvalt rohkem liha (Eestis süüakse näiteks kaks korda rohkem liha kui Tervise Arengu Instituut soovitab). 

Eesti vaatenurgast on eriti tore mõelda, et ka meie oma teadlane on ühes USA idufirmas puhta liha arendamisega tegelemas. Finless Foods, mis arendab maailma kalavarude kaitseks laboritingimustes kalatooteid, palkas hiljuti Mariliis Holmi üheks teaduriks, kes selle innovaatilise toote arendamisega tegeleb. Holm tuleb muuhulgas selle aasta oktoobris ka Eestisse konverentsile Food Innovation Summit oma tegemistest rääkima. 

Toit on teema, mille tähtsus kunagi väheneda ei saa, pigem vastupidi – kasvava populatsiooniga planeedil peame üha enam optimeerima selle tootmist ja sellele kuluvaid ressursse. Sellest lähtuvalt on ainult hea meel jälgida puhta lihaga seonduvaid arenguid, mis justkui toovad ühisele ristmikule kõik erinevad vaatenurgad kokku. Meil on tagatud maitsenaudingud ja vanad head tuttavad toidud; meil on keskkonnamõjud minimeeritud; loomade heaolu ei ole enam murekohaks ja ühtlasi saame ka toidu tervislikkusele rohkem tähelepanu pöörata. 

Kõlab nagu lausa liiga hea, et olla tõsi? Tahaks loota, et seepärast meid Homo Sapiensiks kutsutaksegi – meie kognitiivne areng annab meile potentsiaali ja võimalused, et arendada välja selliseid geniaalseid leiutisi, mis nii meie enda kui ka teiste liikide heaoliu siin planeedil  tunduvalt parandavad.

Koerad ja rebased kuuluvad mõlemad koerlaste sugukonda ning kuigi rebased ei ole kohastunud inimestega koos elama, on neil kahel liigil siiski palju sarnasusi.

Lisaks sellele, et rebased on sarnaselt koertega väga intelligentsed ja tundevõimelised loomad, võib paljudele tulla üllatusena, et ka nemad hauguvad ning võivad isegi rõõmust saba liputada. 

Selleks, et saada paremini aimu koerlaste psühholoogiast ning läbi selle mõista, millise psühholoogilise mõjuga võib olla rebasele veeta kogu elu karusloomafarmis, vestis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad juttu tunnustatud koeratreener Kati Ernitsaga.

Milline on koerlaste normaalne käitumine ja mis juhtub, kui ta ei saa oma liigiomaseid vajadusi rahuldada? 

Igal liigil on omad spetsiifilised loomulikud käitumismustrid ja vajadused. Kui loom ei saa elada loomulikus keskkonnas ja praktiseerida liigile omast käitumist, on ta suure tõenäosusega stressis ja pingeseisundis. Distantsid ja tempo võivad liigiti olla erinevad, aga vajadus füüsiliselt olla aktiivne ning saada uusi kogemusi on kõikidel koerlastel ühine.

Kas sa oled kokku puutunud koertega, kes on sunnitud terve elu elama lühikese keti otsas? Mis juhtub nende vaimse ja füüsilise tervisega?

Kui koera hoitakse keti otsas, tekib tal enamasti tohutult üleliigset füüsilist energiat. See tähendab, et looma keha on pidevalt pinges. Pingeseisund on ebamugavusseisund. Sageli hakkavad koerad siis käituma viisil, mis inimesele ei meeldi: hauguvad, kaevavad, lõhuvad elamist või muutuvad agressiivseks. On ka juhtumeid, kus selleks, et koer ei saaks elamist lõhkuda, pandi ta puuri. Puuris olles ta siis hakkas iseennast lõhkuma – lakkus ja näris oma käpad veriseks. Just sellise pinge all peavad elama karusloomad.

Uuringud näitavad, et karusloomafarmides on väga tavaline, et loomad vigastavad ennast või teisi, muutuvad apaatseks või teevad pidevalt ühesuguseid ilma kindla eesmärgita liigutusi. Kas oled ka koertel sellist käitumist täheldanud? 

Jah, ka koertel esineb nn sundkäitumist. See viitab alati looma stressiseisundile. Teatud käitumisviisid aitavad looma kehal vallandada heaoluhormoone ning seetõttu hakkavad nad seda kasutama pingeseisundi muutmiseks. Eriti kui põgenemine, mis oleks sageli esmane valik, ei ole võimalik.

Mis juhtuks koera vaimse tervisega, kui ta peaks terve elu veetma 0,8 m² puuris nagu rebased Eesti karusloomafarmides? 

Puuris oleks koer pidevas stressiseisundis ja pikaajaline stress toob omakorda kaasa mitmeid füüsilise tervise hädasid. Suure tõenäosusega täispikka elu paljud loomad ei elaks.

Kas sa usud, et karusloomafarmid suudavad pakkuda rebastele, naaritsatele ja tšintšiljadele liigiomaseid või sellele lähedasi aktsepteeritavaid elutingimusi? 

Ei usu. Liikumine on koerlastele samasugune baasvajadus nagu söök või korras füüsiline tervis. Samuti vajab iga loom uusi kogemusi. See on elu loomulik osa. Puuris elamine ei ole loomulik. Igaüks võiks mõelda, kas loomade heaolu hinnaga tasub oma elukvaliteeti tõsta, kui meil on olemas tänapäeval tohutult palju alternatiive samu hüvesid endale saada. Enamus inimestel on riideid ilmselt rohkem, kui nad päriselt vajavad.

Hurraa! Nähtamatutel Loomadel täitus teine tegutsemisaasta. Vahepeal on korda saadetud palju ning oleme kasvanud jõudsalt: tänaseks on meie tegevusse kaasatud ligi 70 vabatahtlikku ja organisatsioonis töötab varsti 8 täistööajaga töötajat, kes näevad iga päev vaeva, et farmiloomade olukord paraneks.

“Peame oluliseks, et meie tegevus oleks võimalikult tõhus – tahame piiratud ressurssidega ellu viia võimalikult palju positiivset muutust loomade heaks,” selgitas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. “Tänu heale eeskujule saame ka teisi heategevusorganisatsioone aidata suurema kulutõhususe poole liikuda, et rohkem muutust ühiskonnas esile kutsuda,” lisas Mering.

Siin on meie kolm suurimat saavutust seni:

Kolmandik Eesti jaesektorist loobub puurikanamunadest

Kanade heaolu on üheks Nähtamatute Loomade keskseks valdkonnaks. Läbi läbirääkimiste ettevõtetega ning avalikkuse teavitamise on tänaseks teatanud puurikanade munade loobumisest 34% Eesti jaesektorist, sealhulgas populaarsed supermarketid nagu Rimi, Stockmann ja Maxima.

“Munakanad on ühed halvemini koheldud loomad maailmas, kuna enamus neist veedab oma piinarikka elu puurides, kus neil on umbes A4-paberilehe jagu ruumi,” sõnas Nähtamatute Loomade kanade heaolu kampaaniajuht Sirly Meriküll. “Seega on meil suurim rõõm teha koostööd ettevõtetega, kes aina loomasõbralikumas suunas liiguvad,” lisas Meriküll.

Taimse Teisipäeva kampaaniaga on liitunud üle 50 restorani

Nähtamatud Loomad veavad eest ka üleriigilist rahvatervise kampaaniat Taimne Teisipäev, millega on praeguseks hetkeks liitunud üle 50 restorani üle Eesti, nende hulgas Vapiano, Tokumaru, Sushi Plaza ja Mamo. Kampaania eesmärgiks kutsuda inimesi korra nädalas üles eelistama taimset toitu ning seeläbi hoolima oma tervisest, loomadest ja keskkonnast.

Karusloomafarmidest pääsenud naaritsad said uue kodu

Kuna Nähtamatud Loomad on osa Euroopa koostöövõrgustikust Anima International, kogusime tänavu märtsis toetust ka karusloomafarmidest pääsenud naaritsatele varjupaiga rajamiseks Poola. Eesti inimesed annetasid toetuseks üle 1500 € ning nii saigi varjupaik koos basseinide ja mängualaga avatud.

“Oleme südamest tänulikud meie toetajatele, kes loomade heaks nii palju panustavad. Naaritsad Nora, Pärl ja paljud teised on oma uues kodus väga õnnelikud ning loodame sulgeda peagi julma karusnahatööstuse ka Eestis,” kommenteeris Nähtamatute Loomade karusloomafarmide keelustamise kampaaniajuht Merit Valge.

Tule tähista koos meiega!

Täna õhtul, 20. juunil kell 18.00 on kõik oodatud tähistama Nähtamatute Loomade sünnipäeva tasuta üritusel Õpetajate Majas. Rohkem infot leiad SIIT.

Loomakaitsjate tegevuse peale kehitatakse tihtipeale õlgu, et seda kõike pole ju vaja ja tegelegu inimesed tähtamate asjadega, nagu nälg ja sõda. Meil on ju olemas juba seadused ja nõuded, mis kaitsevad loomi ja tagavad nende heaolu, mis siis veel valesti on?

See arvamus on aga ekslik: näiteks ei peeta kõigist õigusaktidest alati kinni ning lisaks on paljud nõuded niivõrd nõrgad, et isegi nende järgimine ei loo loomale piinavaba elukeskkonda. Toome siinkohal välja mõned kitsaskohad nii loomakaitseseaduses kui ka loomade pidamist puudutavates nõuetes, et näidata, kui kaitsetus olukorras loomad meie ümber tegelikult igapäevaselt elavad. Allpool loetleme mõningad seadused, millega peaks olema loomade heaolu väidetavalt tagatud:

Munakanad ja broilerid

• Munakanade pidamistingimused ei tohi ohustada kana tervist ega heaolu.

Puurikanalas on igale kanale antud elamiseks ühe A4-paberilehe suurune ala. On raske ette kujutada, kuidas saab sellises kitsikuses olla kanade tervis ja heaolu tagatud. Neil pole ruumi isegi ümber pöörata, ammugi rääkimata tiibade sirutamisest või ringi jalutamisest.

• Ruumis või ehitises, kus kanu peetakse, peab vältima pidevat mürataset, mis ületaks 65 dBA.

Võrdluseks: tolmuimeja müratase on umbes sama – 70 dBA. Seaduse järgi on seega kanadel lubatud elada päev läbi justkui töötava tolmuimeja kõrval. Kanad on müra suhtes tundlikud ning lakkamatu vali heli tekitab neile palju stressi.

• Kõik munakanad tuleb vähemalt korra päevas üle vaadata, broilerid lausa kaks korda. Haiged ja vigastatud linnud peab teiste seast eemaldama ning andma neile arstiabi.

Need nõuded tunduvad mõistlikud ja peaksid kanu piisavalt kaitsma, kuid nende täitmisega on palju probleeme. Eesti suurimates farmides elab ühes kanalas ca 300 000 lindu, kelle heaolu kontrollivad üldjuhul vaid paar töötajat. Neil töötajatel ei ole füüsiliselt võimalik iga päev kõiki linde üle vaadata. Parimal juhul jõuavad nad eemaldada vaid surnud kanad, kelle haigusi ja vigastusi oleks pidanud märkama juba palju varem.  

• Ühes puuris võib pidada kuni seitset munakana.

Nii tihedalt üksteise kõrval elades ei ole kanadel piisavalt ruumi, et ringi liikuda ja tiibu sirutada. Lisaks on nad tihti sedavõrd nurka surutud, et ei pääse isegi sööma ega jooma.

• Loomi ei tohi aretada viisil, mis põhjustab neile kannatusi.

Broilerikanade aretamine põhjustab neile aga justnimelt suurt valu ja kannatusi. Broilerid on aretatud kasvama äärmiselt kiiresti ja suureks ning kogukaks, mis tekitab neile tohutuid piinu: kanade jalad on haiged, neid kimbutavad südameprobleemid, nad surevad tihti südamerabandusse või kukuvad omaenese raskuse all kokku.Viimane tuleneb sellest, et majanduslikult ei ole mõttekas aretada kanade jalgu suuremaks kasvama, vaid ainult keha. Seda siis rohkema liha saamise eesmärgil.

Karusloomad

• Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda, end puhastada, heita lamama, sirutada jäsemed välja, tuhnida, närida jms.

Tegelikuses ei ole karusloomadele võimalik farmis taolisi elutingimusi tagada. Rebased, naaritsad jt karusloomad on metsloomad, kes vajavad ringi liikumiseks suurt maa-ala. Karusloomafarmis on antud neile elamiseks vaid pisike puur, kus on ruumi astuda kõigest paar sammu edasi-tagasi.

Näiteks ujumine on naaritsa elus väga tähtsal kohal: looduses elab ta veekogu kaldal ega liigu kunagi veest kaugemale kui 100 meetrit. Karusloomafarmis ei puutu naarits aga üldse veega kokku ega saa kunagi ujuda.

• Puure ei tohi paigutada üksteise kohale selliselt, et väljaheited langeksid alumisse puuri, ega kõrvuti selliselt, et loomad saaksid üksteist vigastada.

Karusloomafarmid ei ole tegelikult teinud midagi selleks, et takistada väljaheidete kukkumist teistesse puuridesse. Lisaks peetakse loomi sageli mitmekesi ühes puuris: see tekitab neile suurt meeleheidet, mistõttu nad hakkavad üksteist purema ja vigastama.

• Karuslooma tervist ja heaolu peab kontrollima vähemalt üks kord ööpäevas. Haigestunud või vigastatud karusloomale tuleb anda arstiabi.

Eesti suurimas karusloomafarmis Karjakülas kasvatatakse korraga mitutsadat tuhandet looma. Nende elutingimusi jälgivad aga kõigest käputäis töötajaid, kes ei suuda kuidagi hoolitseda selle eest, et iga looma heaolu on iga päev tagatud.

Selle loeteluga saaks ilmselt jätkata veel mitu lehekülge; siin postituses tõime aga välja põhilised loomade heaolu tagavate seaduste puudujäägid. Ehk paneb see inimesi rohkem mõistma, miks meil üldse on vaja loomakaitsega tegelevaid organisatsioone ning miks on vaja eriti just farmiloomade heaolu eest võidelda.

Armastatud Eesti näitleja Liis Lass on otsustanud panustada farmiloomade elu parandamisse, ning just sel põhjusel on ta Nähtamatute Loomade püsiannetaja. Uurisime Liisilt, millised on tema suhted loomadega ning kust tekkis tal soov loomi aidata.

Milline on olnud sinu varasem kokkupuude loomadega?

Lapsepõlve esimesed suved sain veeta Jõgevamaal vanaema ja vanaisa talus, kus oli koer, kassid, kanad, kukk, lambad ja hobused. Kahjuks oli see nii varajases nooruses, et loomadest on vaid hägused ja üksikud mälestused. Enamuse elu veetsin väikelinna korteris kasvades. Juba lapsena armastasin väga kasse, aga päris oma kassid (kaks 4-kuust venda) sain 2017. aasta oktoobris ja sellega täitus mu elu üks suurimaid unistusi.

Miks sa otsustasid oma hääle anda just farmiloomade kaitseks?

Et inimeste teadlikkust suurendada sellel teemal. Me tahame uskuda, et kogu loomne toodang pärineb väikefarmidest, kus loomad veedavad oma elu vabaduses, rohelisel aasal, “nagu vanasti”, aga kahjuks ei vasta see enamustel juhtudel enam tõele.

Kas sul on põllumajandusloomadest ka mõni kindel lemmik?

Käisime koos Nähtamatute Loomadega külas Ranna Rantšos, kus kõik loomad olid väga armsad ja sõbralikud – eriti kassid, pull, lehmad ja kitsed. Aga kõige meeldejäävam oli paaripäevase jänesepoja nägemine, kes oli vaid poole peopesa suurune.

Kuidas sa hindad Eesti ühiskonna arengut loomadesse suhtumisel?

Eks kindlasti on põlvkondade vahelisi erisusi. Näiteks vanasti oli kassipoegade “mereväkke” saatmine üsna tavaline nähtus. Nüüd püüeldakse selle poole, et loomade steriliseerimine oleks tavaline nähtus.

Milliseid samme lisaks annetamisele sa igapäevaselt teed, et farmiloomade heaolu parandada?

Ise ma liha ei söö ja püüan oma toidulaual enamasti teha pigem taimseid valikuid, et tööstustele, mis loomadele nii palju liiga teevad, mitte kaasa aidata. Oma lähedasi püüan heatahtlikult suunata paremaid valikud tegema näiteks vabapidamisel kanade munade ostmisel.

Mis oleks sinu loomasõbralik sõnum Eesti rahvale?

Meil on tugev ajalugu ja arusaam loomade pidamisega seoses ja loomse toiduga meie toidulaual, aga ärgitan praegust aega uue pilguga üle vaatama, et kas asjad on ikka nii nagu arvame ja uurima, kust meie toit tuleb. Meie saame peale pikka rasket tööpäeva end teleka ees “välja lülitada”, aga loomad, kelle elu on põrgupiin, sellest ei pääse. Ja neil puudub hääl enda eest seismiseks.

Nähtamatud Loomad on loomakaitseorganisatsioon, mis kutsub inimesi väikeste sammudega loomadest hoolima. Muuhulgas on organisatsiooni eesmärgiks, et kanu ei peetaks enam puurides ning Eesti karusloomafarmide keelustamine.

Vaata liigutavat videoklippi Liisi Ranna Rantšo külastusest: