Nähtamatute Loomade õhtu vol. 6: taimetoidu potluck

Oled väga oodatud järjekordsele, juba kuuendale Nähtamatute Loomade õhtule! Neljapäeval, 22. märtsil alates kell 18:30 toimub Domus Dorpatensise seminariruumis (aadressil Raekoja plats 1/Ülikooli 7) tore ühisõhtusöök ehk potluck!

Ühise õhtusöögi lauale toovad osalejad ise midagi söödavat kaasa, olgu toidupoolis siis isevalmistatud või poest kaasa ostetud. Väga oodatud on kõik taimsed hõrgutised, nii soolased kui magusad – salatid, kotletid, pirukad, koogid, küpsised ja kõikvõimalikud muud toidud, mis vaid pähe tulevad!

Samuti on kohal Nähtamatute Loomade infolaud, kust saab uurida lähemalt organisatsiooni tegevuse kohta ning toetada meie tegevust loomade heaks annetuse või meeneostuga. Kohapeal saab meenete eest tasuda sularahas, seega soovitame seda kaasa varuda!

Üritus on kõigile tasuta – võta vaid omalt poolt maitsvat söögipoolist kaasa ja tule veeda õhtu toredas seltskonnas!

NB! Et üritus oleks ka keskkonnasõbralik, palume kõigil, kel võimalik, kaasa võtta ka oma sööginõud (taldriku, tassi ja noad-kahvlid).

Nähtamatute Loomade õhtud on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritustel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega. Nähtamatute Loomade õhtud on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.

Kohtume Nähtamatute Loomade õhtul 22. märtsil kell 18:30 Domus Dorpatensises!

Järgi üritust Facebookis.

Megakorporatsioon Unilever loobub puurikanade munade kasutamisest

Toidutööstuse gigant Unilever teatas, et võttis vastu globaalse otsuse loobuda oma tarneahelas puurikanade munade kasutamisest hiljemalt aastaks 2025. Euroopas ja Põhja-Ameerikas jõustub see otsus juba aastaks 2020.

“Töötame aktiivselt eesmärgi poole hankida 100% munadest vaid puurivabadest kanapidamise süsteemidest hiljemalt aastaks 2025, Euroopas oleme seadnud eesmärgiks aasta 2020. Unilever ei ole küll suurim munade ostja globaalsel turul, kuid loodame siiski, et meie otsus aitab kaasa progressile kanade pidamises globaalsel tasandil. Läbi Unileveri Jätkusuutliku Põllumajanduse Eeskirja jätkame aktiivselt kanade heaolustandardite parandamist läbi enda tarneahela ning ka globaalset tarneahelat mõjutades,” kommenteeris otsust Unileveri hangetedirektor Dhaval Buch.

Unilever oli üks esimestest rahvusvahelistest korporatsioonidest, kes koostöös loomakaitseorganisatsioonidega alustas aastal 2015 oma tarneahelasse ja tootmisesse puurivabade munade hankimist. Lääne-Euroopas on Unileveri Hellmann’s-i, Amora ja Calvé brändid olnud puurivabad juba aastast 2009. Juba aastal 2016 pärines 53% Unileveri globaalselt kasutuses olevatest munadest puurivabades süsteemides peetavatelt kanadelt.

Unileveri globaalne otsus sündis koostöös loomakaitseorganisatsioonide võrgustikuga Open Wing Alliance, mida Eestis esindab Nähtamatud Loomad.

“Viimastel kuuldel on üha enam suuri toidukorporatsioone tutvustanud üleminekuajaga poliise, et kõrvaldada puurispeetavate kanade munad oma tarneahelast. Globaalne puurivaba liikumine kogub üha enam jõudu ning selliste suurte partnerite nagu Unilever, Nestlé, McDonald’s, Sodexo, Kellogg Company ja General Millsi liitumine annab meile põhjust uskuda, et liigume õiges sunnas sinna poole, et kanade puurispidamine jääks minevikku,” kommenteeris loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad president Kristina Mering, kes veab Eestis kampaaniat, et ettevõtted loobuksid puurispeetavate kanade munade müügist.

Sellised toidufirmade poliisid, mille raames otsustatakse üleminekuajaga loobuda puurikanade munade müügist, aitavad kõrvaldada suurimaid kannatusi, mida loomad tööstusfarmides kannatama peavad. Valdav osa munakanadest elab puurides, kus on ühe linnu kohta umbes A4 paberilehe suurune ala. Kanadel puudub võimalus tiibu sirutada või maapinnal kõndida, kuna ka puuri põrand on traatvõrest. Ühes puuris on koos mitukümmend lindu, mistõttu neil tekivad vigastused ning nad nokivad teineteist.

Eestis on tänu koostööle loomakaitseorganisatsiooniga Nähtamatud Loomad teatanud puurikanade munade müügist või kasutamisest loobumisest Rimi, Maxima, R-Kiosk, McDonald’s ja Subway.

Nähtamatud Loomad kutsub vol. 2: Kristina Meringu ettekanne sotsioloogilisest uurimusest tapamaja töötajate kohta

Üritustesari “Nähtamatud Loomad kutsub” käsitleb märtsis aktuaalset ja põnevat teemat tapamaja töötajate kohta! Kohtume kolmapäeval, 28. märtsil kell 18.00 Rahvusraamatukogu kuppelsaalis, kus kuuleb huvitavat ja harivat ettekannet, mis räägib tööst tapamajas ning sealsete töötajate suhetest loomadega.

Kristina Mering tutvustab põnevat sotsioloogilist uurimust, mille ta viis läbi ühe Eesti tapamaja töötajate seas. Ta viis töötajatega läbi süvaintervjuud ja vaatluse tapaliini ääres, eesmärgiga otsida vastuseid küsimustele, kuidas tapamaja töötajad oma töö raske loomuga hakkavad saavad ning millised suhted neil loomadega on. Uurimus on ka välismaal tähelepanu pälvinud – Kristina on selle ettekandega esinenud rahvusvahelistel konverentsidel Luksemburgis ja Poolas. See töö on praegu eriti aktuaalne, arvestades hiljutisi tapamaja töötajate avalikke väljaastumisi Eestis seoses halbade töötingimuste, raske töö ja madala palgaga. Ettekande vältel toob Kristina välja erinevaid elemente nende kogemusest tööpostil, suhetest loomadega väljaspool tapamaja ja suutmatusest mõndasid loomi tappa.

Ettekande järel on kõigil võimalus küsida küsimusi ning osaleda ühises arutelus! Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud, kus on võimalik tutvuda organisatsiooni tegevusega, osta Nähtamatute Loomade meeneid ning teha annetus organisatsiooni toetuseks. Meenete ostmiseks tasub kaasa võtta sularaha. Lisaks pakume suupisteid!

Üritus on kõigile tasuta!

“Nähtamatud Loomad kutsub” on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritusel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega.

“Nähtamatud Loomad kutsub” üritused on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.

Kohtume taas 28. märtsil Rahvusraamatukogu kuppelsaalis!

Tapamaja töötajad: lihatööstuse hammasrataste vahel

Tobias Leenaert

Artikkel tõlgitud Tobias Leenaerti blogist

Kristina Mering on Tallinna Ülikooli sotsioloogiamagistrant, kes on viinud läbi intervjuud tapamaja töötajatega nende suhtumise kohta loomadesse ja oma töösse. Ta tegi seda Eesti suurimas tapamajas. Kristina esitles oma tööd 16. juulil 2016 Euroopa loomaõiguste konverentsil CARE, mis toimus Varssavis. Intervjueerisin teda pärast ettekannet.

Kristina Mering

Mis innustas sind seda uurimust tegema?

Kristina Mering: See uurimisprojekt oli osa minu bakalaureuseõpingutest sotsioloogias. Ma valisin tapamaja töötajate teema, sest see tundus huvitava uurimismaterjalina. Lisaks tahtsin ma mõista, kuidas inimesed niisuguse vägivaldse loomuga tööl hakkama saavad. Mulle tundus see hea viisina, mõistmaks inimse-looma suhet laiemal tasandil.

Kas sa kirjeldaksid seda tapamaja? Kas seal toimuv on iseloomulik kogu tööstusele?

See on kõige suurem ja moodsam tapamaja Eestis. Tapetakse nii sigu kui veiseid. Sea keha töötlemises osaleb 21 inimest, veise puhul 37. Liin algab sea torkamisest ja lõpeb liha toiteväärtuse märgistamisega. Enne, kui sead torkega tapetakse, pannakse nad gaasikambrisse. Varem anti sigadele elektriošokk, et nad teadvuse kaotaksid, aga mõnikord muutis see loomad hoopis ärevamaks, nii et süsteemi muudeti. Ka gaasikambrid on sigadele väga piinarikkad, kuid vähemalt ei torgata sigu elusana. See on kahest halvast parem.

Millised on nõuded inimestele, kes tapamajja tööle kandideerivad?

Põhimõtteliselt on töölevõtmisprotsess niisugune: kandidaatidele näidatakse videot tapmisprotsessist. Need, kes ei oksenda, võetakse vastu. Õppimine toimub töö käigus.

Millised on töötingimused?

Töötempo on väga kiire. Umbes kolm siga tapetakse minutis. Töö sisaldab kiireid korduvaid liigutusi, mis tekitavad ville ja lihaspingeid, tööd tehakse nii kuumas kui külmas ja seejuures väga teravate nugadega, mis võivad õnnetusi põhjustada. Kõik intervjueeritavad nõustusid, et nad saavad sellise töö eest liialt madalat palka.

Mida arvavad tapamaja töötajad oma tööst?

Keegi intervjueeritavatest ei pidanud seda oma kutsumuseks elus ning tapamajja tööle jõuti võrdlemisi juhuslikult. Peamiselt seetõttu, et teisi variante eriti polnud. Tööjõu voolavus on erakordselt suur.

Kuidas nad oma töö “ebameeldivusega” hakkama saavad?

Et olla võimeline seal töötama, peavad nad kõik tunded eemale tõrjuma, blokeerima. Kuna nad ju mõistavad, et võtavad loomadelt elu, peab neil olema tugev tõrjemehhanism niisugustest mõtetest hoidumiseks. Nad loovad endale rutiini, mis tuimestab emotsioonid ja lubab neil oma tööd teha ilma mõtlemata, et nad tapavad. Kui ma ühelt töötajalt loomadelt elu võtmise kohta küsisin, vastas ta nii: “Kui me selle peale mõtleksime, oleks see vale koht, kus töötada.” Neil on kõrvaklapid peas ja nad kuulavad muusikat või raadiot. Arusaam, et tapamajad peavad olemas olema, et keegi peab olema see, kes tapab, aitab neil samuti toime tulla. Tundus, et neil oli tugev vajadus õigustada nii tapamaja institutsioonina kui ka iseenda rolli selles.

Nad ei suutnud kujutleda maailma ilma tapamajadeta?

Nad ei suutnud ette kujutada taimetoitlaste maailma. Kui ma uurisin neilt maailma kohta ilma tapamajadeta, siis paistsid nad üsna segaduses, et kes siis farmiloomi tapma hakkaks.

Mis oli kõige üllatavam asi, mida sa õppisid?

Keegi töötajatest ei suutnud tappa vasikaid. Mõnikord põleb ümbruskonnas mõni laut maha ning omanikud saadavad vasikad tapamajja, et neist vabaneda. Tavalised tõrjemehhanismid ei tundu noorte loomade puhul aga toimivat. “Vasikad on midagi muud,” ütles üks töötajatest mulle, “ma ei suuda nende puhul oma südant külmaks teha”. Vasikate pisarad mõjutavad töötajaid palju enam kui täiskasvanud veiste omad, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad. Nii et üllatav asi oli see, et kui erakorraliselt saadeti tapamajja viisteist vasikat, siis ei suutnudki pikaajalise tööstaažiga lihunikud neid tappa ja loomad saadeti tagasi.

Foto autor: Karin Kaljuläte

Mulle näib, et on üsna ebainimlik lasta kellegi päevast päeva loomi tappa. Samas oleks ilmselt isegi problemaatilisem, kui inimesed selles protsessis ei osalekski ja kõik tehtaks ära masinate poolt…

Jah, kui inimesed sellega enam üldse seotud ei oleks, siis muutuks distants tapmisakti ja lihatootmise ning -tarbimise vahel veelgi suuremaks. Praegu suundubki kogu asi automatiseerimise poole ja ma eeldaksin, et millalgi tulevikus läheb vaja vaid paari inimest, kes kogu protsessi jälgiksid. Aga tervet protsessi automatiseerida pole ilmselt kuigi lihtne. Näiteks kõnealuses tapamajas vajati pelgalt veise nülgimise jaoks kümmet inimest.

Mis tunne sul oli seda uurimust läbi viia?

Ma lülitasin oma emotsioonid välja, ilmselt sarnasel moel nagu töötajad seda teevad. Kui ma jälgisin tapaliini, kus loomad minu silme ees verest tühjaks jooksid, siis ma püüdsin jääda ratsionaalseks ja koguda olukorra kohta võimalikult palju infot. Ma nägin seda võimalusena. Ma küsisin küsimusi, sellal kui sigu minu ees tapeti. Alles siis, kui ma sõitsin bussiga koju tagasi ja sain rahulikumalt hingata, märkasin, kuidas mu jalad värisema hakanud olid. See oli esimene võimalus taas mina ise olla ja ma sain aru, kuidas niisugune kogemus mind mõjutanud oli. Saapad, mis on tapamaja verega koos, on mul siiani alles.

Kas sinu jaoks oli võimalik, või kerge, tapamaja töötajaid mõista?

Ma tahtsin koguda infot, et aru saada, mis tunne neil on niisugust tööd teha. See kogemus üsnagi veenis mind, et see on uskumatult keeruline ja et neil töötajatel pole sageli erilisi valikuvõimalusi. Nad ei teinud seda otsust vabatahtlikult. Ma ei nõustu muidugi sellega, mida nad loomade tapmise kohta ütlesid. Aga mul ei ole tarvis võtta loomade osas samasugust hoiakut, et mõista, kui tohutult keeruline neil töötajatel on.

Mis sa vastaksid inimesele, kes ütleb, et meil ei peaks töötajatest kahju olema, sest see, mida loomad läbi elavad, on võrreldamatult jubedam?

See, et loomade olukord on hullem, ei tähenda, et me ei peaks töötajatele kaasa tundma. Tegu ei ole mingi kannatamisvõistlusega, vaid oluline on tajuda selle süsteemi probleeme tervikuna. Ma arvan, et tapamaja töötajate kohutavad töötingimused võiks olla kasulikuks argumendiks nende inimeste veenmisel, keda n-ö loomade-pärast-sõnum ei kõneta.

Mida sa selle uurimusega saavutada loodad?

Minu eesmärk oli piiluda tapamaja telgitagustesse ja näidata, et me ei peaks nimetama sealseid töötajaid “õelateks” või “halbadeks inimesteks” (mida ma vahel loomakaitsjatelt kuulnud olen). Tuleb vaadelda loomatööstust terviksüsteemina, mis loomi ära kasutab ning ka töötajatele, kes peaksid süsteemi elus hoidma, väga negatiivset mõju avaldab.

Veel sellel teemal:

Timothy Patchirat “Iga kaheteistkümne sekundi tagant”

Gail Eisnitz “Tapamaja”

Jennifer Dillard “Tapamaja õudusunenägu”

Nähtamatud Loomad võtab tööle Taimse Teisipäeva projektijuhi!

Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis on keskendunud farmiloomade heaolu parandamisele. Veame Eestis Taimse Teisipäeva kampaaniat, mis kutsub üles proovima põnevaid ja maitsvaid taimseid toite ja vähendama lihatarbimist. Pakume praktilist infot, kuidas suurendada taimse toidu osakaalu menüüs ning suhtleme söögikohtadega, et nad liituks kampaaniaga ning teisipäeviti oleks väljas süües lihtne taimset toitu eelistada.

Võtame tööle täistööajaga Taimse Teisipäeva projektijuhi, kelle ülesandeks on kampaania tegevuste planeerimine, suhtlus ja läbirääkimised söögikohtadega, et nad pakuks teisipäeviti ka taimset toitu, ürituste korraldamine, meediatöö ja reklaam ning koostööpartnerite leidmine. Taimse Teisipäeva projektijuhi amet on mõeldud aastaks, kuid hea koostöö puhul leiame võimaluse koostööd jätkata.

Eeldame kandidaadilt põhjalikke teadmisi taimse toidu kohta, head esinemisoskust, enesekehtestamise võimet ning tugevat organiseeritust. Kasuks tuleb varasem projektijuhtimise ja ürituste korraldamise kogemus.

Nähtamatud Loomad pakub põnevat tööd rahvusvaheliselt tunnustatud efektiivses organisatsioonis, hulgaliselt koolitus- ja arenguvõimalusi, motiveerivat palka ning võimalust oma töö tulemusena ühiskonnas tervislike, keskkonna- ja loomasõbralike valikute langetamist kergemaks teha. Lisaks pakume võimalust kodust töötada.

Saada CV, motivatsioonikiri ja palgasoov aadressile kristina.mering@nahtamatudloomad.ee hiljemalt 15. märtsiks. Lisaküsimuste korral palume kirjutada samal aadressil.

Nähtamatud Loomad võtab tööle puurikanade heaolukampaaniate projektijuhi!

Nähtamatud Loomad on Eesti loomakaitseorganisatsioon, mis on keskendunud farmiloomade heaolu parandamisele. Nähtamatud Loomad veab kampaaniat, et munatööstuse kanu ei peetaks puurides.

Võtame täistööajaga tööle puurikanade heaolukampaaniate projektijuhi, kelle ülesandeks on ettevõtetega suhtlemine ja läbirääkimised, et veenda neid loobuma puurikanade munade müügist, kampaaniate planeerimine ja läbiviimine, meediatöö, info otsimine ja süstematiseerimine ning rahvusvaheline suhtlus ja koostöö teiste välismaiste loomakaitseorganisatsioonidega, kes samas valdkonnas tegutsevad. Projektijuhi ametikoht on mõeldud aastaks, kuid hea koostöö puhul leiame võimalused ametiaega pikendada.

Kandidaadilt eeldame kõrgharidust, head kursisolekut farmiloomade problemaatikaga, head enesekehtestamise võimet, väga head suhtlemis- ja esinemisoskust, head tiimitöö oskust ning eesti ja inglise keele valdamist.

Omalt poolt pakume põnevat positsiooni rahvusvaheliselt tunnustatud efektiivses loomakaitseorganisatsioonis, motiveerivat töötasu, suurepärast kollektiivi, reaalset võimalust oma tööga loomade elujärge parandada, hulgaliselt koolitus- ja arenguvõimalusi ning võimalust kodust töötada.

Saada CV, motivatsioonikiri ja palgasoov aadressile kristina.mering@nahtamatudloomad.ee hiljemalt 15. märtsiks. Lisaküsimuste korral võib kirjutada samal aadressil.

Nähtamatud Loomad alustab Tallinnas igakuise üritustesarjaga “Nähtamatud Loomad kutsub”

Nähtamatud Loomad alustab Tallinnas 22. veebruaril igakuise üritustesarjaga “Nähtamatud Loomad kutsub”. Esimesel korral käsitletakse karusloomakasvatuse olukorda Euroopas.

Näitamisele tuleb ka Suurbritannia dokumentaalfilm “Klatki” (2017). Filmile järgneb arutelu, kus osaleb Nähtamatute Loomade president ja sotsioloog Kristina Mering, kes oma ülikooli lõputöö karusnahatööstusele pühendas.

“Euroopas on juba kümme riiki karusloomafarmid keelustanud,” kommenteeris üritustesarja “Nähtamatud Loomad kutsub” korraldaja Elina Aru. “Ka Eesti parlamendis arutati eelmisel aastal kahel korral karusloomakasvanduste keelustamist, paraku positiivset otsust veel vastu ei võetud. Loodame üritusega jätkata arutelu karusloomakasvatuse probleemide ja eetilisuse kohta,” sõnas Aru.

“Nähtamatud Loomad kutsub” on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritusel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega.

“Nähtamatud Loomad kutsub” üritused on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.

Nähtamatud Loomad kutsub: filmiõhtu “Klatki”

22. veebruar kell 18.30

Energia avastuskeskus (Põhja pst 29)

Nähtamatute Loomade õhtu vol. 5: filmiõhtu “Klatki”

Kolmapäeval, 28. veebruaril kell 18:30 leiab Genialistide Klubis aset juba viies Tartu Nähtamatute Loomade õhtu! Seekord vaatame Connor Jacksoni dokumentaalfilm “Klatki: The Hidden Farms of Europe” (2017). See värske dokumentaalfilm jutustab Poola ja Leedu loomakaitseorganisatsioonidest, kes töötavad selle nimel, et karusloomafarmid nendes riikides keelustataks. Samuti annab film sissevaate karusloomatööstuse toimimisse neis riikides. Kümnes riigis üle maailma on karusloomafarmid juba keelustatud. Kes on järgmine?

Pärast filmi toimub arutelu, kus kõik on oodatud mõtteid jagama ja küsimusi esitama! Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud, kus on võimalik tutvuda organisatsiooni tegevusega, osta Nähtamatute Loomade meeneid ning teha annetus organisatsiooni toetuseks.

Üritus on kõigile tasuta!

Nähtamatute Loomade õhtud on Tartus toimuv üritustesari, mille raames leiavad aset filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritustel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega. Nähtamatute Loomade õhtud on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.

Kohtume Nähtamatute Loomade õhtul 28. veebruaril kell 18.30 Genialistide Klubis!

Järgi üritust Facebookis.

Nähtamatud Loomad kutsub vol. 1: filmiõhtu “Klatki”

Nähtamatud Loomad alustab Tallinnas igakuise üritustesarjaga “Nähtamatud Loomad kutsub”!

Üritustesari saab avapaugu neljapäeval, 22. veebruaril kell 18.30 Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29), mille raames tuleb näitamisele Connor Jacksoni dokumentaalfilm “Klatki: The Hidden Farms of Europe” (2017). See verivärske dokumentaalfilm räägib tublidest Poola ja Leedu loomakaitseorganisatsioonidest, kes töötavad selle poole, et karusloomafarmid nendes riikides keelustataks. Kuidas aga toimib hiigeltööstus nendes riikides? 10 riiki maailmas on karusloomafarmid juba keelustanud. Kes on järgmine?

Pärast filmi toimub arutelu, kus kõik on oodatud oma mõtteid jagama! Üritusel on ka Nähtamatute Loomade infolaud, kus on võimalik tutvuda organisatsiooni tegevuse ja infomaterjalidega ning osta Nähtamatute Loomade meeneid. Lisaks on võimalus toetada annetusega Nähtamatute Loomade tegevust Eesti farmiloomade heaks. Üritus on kõigile tasuta, isuäratavate suupistete eest hoolitseb kohvik “Vigri”.

“Nähtamatud Loomad kutsub” on üritustesari, mille raames toimuvad filmiõhtud, arutelud, paneeldiskussioonid, praktilised ülesanded ja igasugu muud põnevat. Üritusel arutatakse globaalsete teemade üle, mis puudutavad farmiloomade kasvatamist ja selle mõju loodusele, loomadele, ühiskonnale ja inimestele. Lisaks on oluliseks teemaks põnevad alternatiivid toidutööstuses, mis puudutavad loomse toidu asendamist maitsvate ja tervislike tulevikutehnoloogia arengutega.

“Nähtamatud Loomad kutsub” üritused on põnevad, harivad ja annavad kindlasti mõtteainet nii teemaga alles tutvujale kui ka juba kogenumale teadjale. Üritused on avatud meelega ja kutsuvad üles kaasa mõtlema ega pelga erimeelseid arvamusi.

Kohtume juba 22. veebruaril kell 18.30 üritusel Nähtamatud Loomad kutsub: filmiõhtu “Klatki” Energia avastuskeskuses! 🙂

Lisainfo toimumiskoha ja parkimise kohta.

Järgi üritust Facebookis.

Margot Arula: Kanade heaolu munatootmises peab suurenema

Autor on Margot Arula, Nähtamatute Loomade vabatahtlik ja juuramagistrant

Aastasadade ja -tuhandete jooksul välja kujunenud sotsiaalsete ja kultuurinormide tõttu hoolime oma koertest-kassidest, kuid unustame sageli, et massitootmisvahenditeks muudetud farmiloomad ei erine tegelikult lemmikutest kuigi palju.

Maaligem endale silme ette pilt suurfarmist, kus kitsastesse ja kõledatesse puuridesse on kokku surutud sadu abituid loomi. Igaühel neist on napilt iseenda suurusest rohkem ruumi. Nad ei saa vabalt liikuda ega tegeleda loomuomaste tegevustega. Olude sunnil on nad muutunud üksteise vastu agressiivseks. Nad ei ole iial näinud päikesevalgust ning ainus võimalus selleks võib avaneda tapamajja viimisel.

Kujutlegem nüüd, et need loomad puurides on koerad. Ilmselt tundub see mõte meile kõigile vale ja õõvastav: koerad väärivad meie kaastunnet, nad ei peaks elama igaveses pimeduses ja vangistuses.

Loomadest, kellele selline elu on igapäevane reaalsus – näiteks tööstuses peetavad kanad – on aga paljudele keeruline mõelda kui koerte ja kassidega võrdsetest. Piisab aga selle üle pisut pikemast juurdlemisest ja ka kanade elutingimused hakkavad suurele osale inimestest tunduma väärad.

Miks peaksid teised tundlikud elusolendid väärima vähem hoolitsust ja rõõmu kui meie praegused lemmikloomad?

Üks arutluskäik, millega sellist eristust õigustada üritatakse, puudutab loomade intelligentsust. Lisaks sõbralikkusele ja truudusele on koerad teatavasti ka targad ja õppimisvõimelised. Palju vähem teatakse aga seda, et ka põllumajanduses kasutatavad loomad on mõtlemisvõimelised, huvitavad ja eripalgelised olendid. Kanades, keda sageli rumalaiks tembeldatakse, peitub palju üllatavat.

Kanade vaimset võimekust uurinud teadlased on leidnud, et need linnud suudavad teha lihtsamaid aritmeetilisi tehteid ning teha vahet kogustel, valides kahest asjade grupist välja selle, mis sisaldab rohkem esemeid. Nad kasutavad deduktiivset järeldamist – oskus, mille inimesed omandavad kuni seitsme aasta vanuselt.

Samuti näitavad kanad üles enesekontrolli – kui neile antakse valida, kas saada süüa otsekohe, aga vähe või natuke hiljem, aga rohkem, valib suurem osa kanadest teise variandi. See viitab võimele mõelda tulevikule ja võtta seda otsuste tegemisel arvesse.

Oodatust palju keerukam on ka kanade sotsiaalne rühmataju ja suhtlus. Mitmete uuringute kohaselt püüavad kanad ette kujutada, mida nende liigikaaslased parasjagu mõtlevad, ning kasutada seda infot enda kasuks ära. Kuked proovivad sageli kanu peibutada toiduga, mida neil tegelikult ei olegi – ning pole ilmselt kuigi jahmatav, et kavalust ilmutavad ka emaslinnud, kes tabavad pettuse kiiresti ära.

Kanad õpivad üksteiselt ja jälgivad teiste lindude käitumist. Nende omavaheline suhtlus koosneb paljudest erinevatest visuaalsetest märkidest ja vähemalt 24 selgelt eristatavast häälitsusest. Kanad hoiatavad liigikaaslasi, kui neid ähvardab oht – omadus, mis on paljudel kõrge intelligentsusega loomadel, teiste hulgas ahvidel.

Kõige enam aitab aga loomadele kaasa tunda ehk teadmine, et ka neil endal on empaatiavõime. Kanad hoolivad oma järglastest ning reageerivad sellele, kui nende tibud on ohus. Nad väljendavad erinevaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid: rõõm, ootusärevus, hirm, lein. Ehkki esmapilgul sarnased, võivad kaks kana teineteisest erineda nagu öö ja päev – igal linnul on isemoodi temperament, olemus ja suhtluslaad.

Paraku ei ole paljud meist kursis kanade võimekusega ning tihti kohtab arusaama, et kanad on rumalad linnud. Teadlikkus kanade ja ka teiste põllumajandusloomade tegelikust olemusest aitab meil kindlasti ka loomasõbralikumaid valikuid langetada.

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub üles puurikanade munad ostmata jätma ja selle asemel eelistama vabalt peetavate kanade mune. Selline valik saadab tootjatele signaali, et tarbijad hoolivad kanade pidamistingimustest ja heaolust ega toeta kanade julma kohtlemist. Mida suurem osa meist loomasõbralikumaid valikuid langetab, seda vähemaks jääb ka päevast päeva suurtööstuse kitsikuses kannatavaid loomi.

Poes müüdavate munade tootmisviisi kohta saab teavet muna peal oleva templi esimese numbri järgi. Nr 3 tähistab puuris peetavate kanade mune, nr 2 õrrekanade mune, nr 1 vabalt peetavate kanade mune ning 0 mahepõllumajanduslikku munatootmist.

ERR artikli leiab siit