Eile hommikul kl 7 startisid Eestist kaks Nähtamatute Loomade organiseeritud bussi, mis viivad Ukraina piirile sõjakolde varjupaikadesse toitu ja ravimeid. Tagasiteel võetakse peale Ukraina varjupaigaloomad, et nad turvaliselt ohutsoonist välja transportida.
“Sõja julmus ei tunne liigipiire. Meie kolleegid Ukrainas võitlevad lisaks inimeste kannatuste leevendamisele ka lugematu arvu loomade eest, kes sõjapaanikas on hüljatud, hirmunud ja vajavad väga meie abi. Ukraina varjupaigad paluvad toiduabi, et sõjaõudused üle elada,” kommenteeris Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Seetõttu organiseerisime heade toetajate abiga kaks bussi toiduabiga, mis saavad pärast pakkuda transporti nii varjupaigaloomadele kui ka lemmikloomadega sõjapõgenikele, kel muud transporti pole,” lisas Mering.
Päästeoperatsiooni annetuskampaaniale on õla alla pannud enam kui tuhat loomasõpra. Hoolivad inimesed annetasid päästeoperatsiooni organiseerimiseks ja tõid suurel hulgal loomatoitu ja muud vajalikku, mida Nähtamatud Loomad toimetab Ukraina varjupaikade töötajatele ja loomadele. Organisatsioon on tihedas kontaktis sõjakollete loomade varjupaikadega, et olla neile raskel ajal toeks ja saata vajalikku toiduabi ja muud esmatarbekaupa.
Nähtamatud Loomad jagab loomade päästeaktsioonist jooksvalt infot oma sotsiaalmeediakanalite vahendusel, et toetajaid arengutega kursis hoida.
Venemaa rünnakud Ukraina vastu jätkuvad üha tulisemalt ja kergendust ei ole näha veel ei inimestele ega loomadele. Eile tegime tänu heale ja hoolivale Nähtamatute Loomade annetajate kogukonnale 5000€ ülekande Hersoni sõjakoldes asuvale Ugolyok’i farmiloomade varjupaigale, et aidata neil kriisis ellu jääda ja võimaluse avanedes viivitamatult evakueeruda.
Kutsikas Ukraina Siriuse varjupaigas
Tänane on toonud aga uusi murettekitavaid uudiseid Kiievist 50 km kaugusel asuvast Siriuse loomade varjupaigast. Oleme telefonitsi suhtluses varjupaiga eestvedaja Andreiga, kes annab endast parima, et hirmunud loomade eest hoolt kanda. Varjupaigas on üle 3000 looma, kel pole kellelegi muule peale inimeste halastuse ja hoole loota. Kuna Sirius asub Kiievi lähedal, on Kiievit piiravad Vene tankid selle ümbruses ning varjupaigas toitu hankida on võimatu. Vähe sellest, et süütud inimesed jäävad sõjardi vägivaldsele teele, kannatavad selle tagajärjel ka lugematul hulgal loomi. Varjupaigaloomad on nüüd tankide ohutsoonis ja varjupaiga töötajad vajavad väga meie tuge, lootust ja toiduabi, et päästa enda ja loomade elud.
Siriuse varjupaigas on toiduvarusid loomadele vaid reedeni. Varjupaiga juhatajal Andrei kardab nii enda kui oma hoolealuste elude pärast ning hetkel on nende ainsaks lootuseks väljaspoolne abi.
Kõige enam on mitmetuhande loomaga Siriusel ja teistel Ukraina varjupaikadel vaja otsest abi toidu ja igapäevaste ravimitega. Sõjakoldes on riigisisene kaubandus halvatud ja seetõttu on oluline, et teised riigid õla alla paneksid. Seega organiseerime Eestist bussitäie loomatoitu, ravimeid ja muud esmatarbekaupa, mida varjupaigad ja nende töötajad vajavad. See on vähim, mis me praegu teha saame ja erakordselt oluline Ukraina loomade aitamiseks.
Kutsikas Siriuse varjupaigas Ukrainas
Meie tiim suhtleb tihedalt Ukraina varjupaikadega ja kogub kontakte inimestest, kes sõjaohtu trotsides riigisisest transporti pakuvad ja varjupaikade vahel esmatarbeid viivad. Viime bussitäie loomadele ja varjupaigatöötajatele mõeldud toitu ja vahendeid Ukraina piirini, kus kohtume kohalikega, kes toimetavad toidu edasi Ukraina varjupaikade abivajajatele.
Otsustasime just suure bussi organiseerimise kasuks, sest see annab Eestisse naastes võimaluse vabanenud ruum täita meile varjupaikadest Ukraina piirile vastu saadetud loomadega, kes ohutsoonist välja tuua. Aitame esmajärjekorras neid, kel muidu kõige väiksem pääsemislootus oleks. Eesti varjupaikades saavad nad leida uued armastavad kodud ja ei pea tundma nälga ega viibima raketimüra ja sõjaõuduste keskel. Lisaks sellele võtame piiril peale lemmikloomadega sõjapõgenikke, kes teistesse pagulasbussidesse pole lemmikloomade tõttu saanud. Ja loomulikult aitame võimalusel ka kõiki teisi, kes sõja tõttu abi vajavad. Praegu on see kõige olulisem asi, mida saame teha.
Esialgsete arvutuste kohaselt on toidu ja ravimite viimise ning tagasiteel loomade ja inimeste päästmise projekti eelarve maksumus umbes 8000€. Oma ressurssidest saame projekti jaoks suunata 1000€. Kutsume häid ja hoolivaid inimesi annetustega toetama, et saaksime koos päästa nii palju loomi ja inimesi kui vähegi võimalik. Annetada saad siin lingil.
Päästeoperatsioon algab praeguse seisuga juba homme, reedel, 4. märtsi hommikul. Meil on olemas buss ja kaks bussijuhti, Nähtamatute Loomade tiimiliikmed Merit ja Mari-Liis on Ukraina piiri äärde sõitmas, et koordineerida toiduabi ja loomade-inimeste transporti tagasi Eestisse. Lisaks on hulk häid organisatsioone ja inimesi aitamas päästeaktsiooni ellu viia. Saaremaa Vesi panustab joogiveega loomadele ja inimestele, Pagulasabi jagab infot piiri hetkeseisu kohta, suhtleme Varjupaikade MTÜ ja Eestimaa Loomakaitse Liiduga abi koordineerimise ja Ukraina varjupaikade osas, Venderloo bussifirma pakub bussiteenust.
Nähtamatute Loomade tiimiliikmed Merit ja Mari-Liis, kes Ukraina piiri äärde toiduabi viivad ja tagasiteel loomade ja inimeste transporti koordineerivad
Selleks, et abi jõuaks seda väga vajavate loomade ja inimesteni, on vajalikud kulutused aga suured.
Anneta, et saaksime tasuda pika sõidu kütuse, bussi, loomatoidu, ravimite, deso- ja kaitsevahendite ja muude esmatarbekaupade osas, mida Ukraina varjupaikadesse viime. Anname tiimina endast kõik, et päästeoperatsiooni tulemusel võimalikult palju head sünniks. Koos oleme veelgi tugevamad, et abi viia neile, kes end ise aidata ei saa.
Lisaks on väga teretulnud annetused loomade transportbokside ja loomatoidu osas. Organiseerime reede hommikul Tallinnas Kristiine keskuse lähedal annetuste kogumise aja, kus võtame vastu Ukraina varjupaikadele minevat kassi- ja koera kuivtoitu ja konserve ja transportbokse. Rohkem infot õige pea Nähtamatute Loomade sotsiaalmeedias.
Siirad ja soojad tänusõnad kõigile, kes astuvad omalt poolt samme, et leevendada Ukraina loomade ja inimeste kannatusi. Niimoodi saame vastu astuda agressioonile ja olla toeks neile, kes seda väga vajavad.
Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering võtab kokku, kuidas Ukrainas toimuv sõda puudutab lisaks tsiviilisikute õudustele ja kannatustele ka lugematu arvu loomade elusid ja annab ülevaate, kuidas Nähtamatud Loomad organiseerib toetuskampaaniat Ukraina farmiloomade varjupaigale Ugolyok, kes hädasti hoolivate inimeste abi vajab.
Paljud head inimesed on Nähtamatute Loomade poole pöördunud, et uurida, kuidas sõjategevus Ukrainas puudutab loomade olukorda ja mida saaks teha, et lisaks inimestele ka kannatavatele loomadele abiks olla.
Sõda on ilmselt üks hullemaid asju, mida inimestele ja loomadele soovida. Eriti karmiks muudab selle asjaolu, et kui praegu annavad nii üksikindiviidid kui humanitaarorganisatsioonid parima, et võimalikult suur hulk inimesi sõjakoldest välja toimetada, siis olude sunnil jäävad miljonid loomad paraku tähelepanuta.
Lemmikloomadel on suurem šanss pääseda koos sadade tuhandete inimestega, kes elu eest pagevad ja loodetavasti Euroopa Liidu riikides surmahirmu tundest hinge tõmmata saavad. Paljud Ukrainat ja põgenikke abistavad riigid on vastu võtnud otsuse mitte kontrollida lemmikloomade passe, kes põgenevate peredega kaasas on. See on õige ja ilus tegu, et pered ja nende lemmikloomadest liikmed ei peaks lahku minema ja loomi ei peaks ohutsooni hülgama. Kuidas aga mõtestada miljonite farmiloomade olukorda, kelle aitamiseks on sõjakriisis sisuliselt võimatu midagi ära teha?
Loomad sõjas
Loomad on tihti sõjategevuse nähtamatud ohvrid, justkui kurb paratamatus, mis käib kaasas raskete valikutega, kus kõiki aidata ei saa. Kui oleme kriisis, ei suuda me kahjuks isegi kõiki inimesi kaitsta, teistest liikidest rääkimata. Õnneks ei tähenda see, et asi ei võiks olla parem ja saame tulevikuks samme astuda.
Ukrainas on nagu Eestiski kunagistest Nõukogu Liidu valusatest aegadest väga tööstuslik ja massitootmisele suunitletud loomakasvatus. See tähendab, et suur hulk loomi elab kitsastes tingimustes, väikestes puurides, kinnistes hiigelhoonetes, kus on nii palju isendeid koos, et silme eest võtab kirjuks. Kui farmi omanikud ja töötajad on sunnitud pagema, et enda elu päästa ja pommirahe eest põgeneda, ei ole loomadel enam kellelegi loota.
Kriisiolukordades on üle maailma palju õuduslugusid, mis saab hüljatud tööstusfarmidest, mis on loomi täis. Mingil hetkel võib üles öelda venitalitsioonisüsteem. See tähendab, et kümned tuhanded loomad või linnud lämbuvad. See on ehk isegi kergendus võrreldes vaikse piinarikka hääbumisega, mis kaasneb sellega, et vett ei tule kuskilt juurde ja süüa ei anna neile puuris kinni olevatele ja pääsemisvõimaluseta loomadele enam keegi. Kes oskab valida, kas parem oleks surra lämbumisse või nälga ja dehüdratsiooni?
Hüljatud tööstusfarmid on reaalsus, mida tuleb ette igas sõjakoldes. See on üks julmus pikas nimekirjas asjadest, mis teevad sõja üheks põhjusega vihatumaks poliitiliseks tegevuseks.
Ukrainlased ei ole kuidagi ära teeninud seda, mida Venemaa praegu agressiivselt korda saadab, ei inimesed, loomad ega tühermaaks pommitatav elukeskkond. Me ei ole ükskõiksed nende kannatuste suhtes ja see on inimeseks olemise üks paremaid külgi – me hoolime. Me ei pööra pead ära ka siis, kui on raske. Eestlased on näidanud ennast parimast heldest küljest, annetades Ukraina toetuseks nii Pagulasabile, Punasele Ristile kui teistele humanitaarorganisatsioonidele, et sõjakannatusi leevendada.
Ma usun, et see hooliv aeg on hea hetk, et tajuda, kui lai meie kaastundeväli tegelikult on. Me ei jää ükskõikseks mõeldes ka loomadest sõjaohvritele ja me ei tahaks kunagi, et keegi süütu olend kannatab pealesunnitud vägivalla ja hirmu all. Me saame seda kaastundevälja kasutada ka oma eluotsuste suunamiseks suurema hoolimise ja parema inimeste ja loomade heaolu suunas. Tööstusfarmid on Nõukogude Liidu relikt, mida me endises idablokis näeme palju rohkem kui Lääne-Euroopas. Töötame tuleviku nimel, kus kasvab väikefarmide osakaal ja väheneb piinamislaagri sarnane viis loomade pidamiseks.
Ukraina farmiloomade varjupaik vajab hädasti meie abi
Oleme kontaktis Ukraina farmiloomade varjupaiga Ugolyok’i eestvedajatega, kes annavad endast parima, et vapraks jääda, kuid lõpuni ette kujutada, mida nad tunnevad, ei suuda ilmselt ka kõige empaatilisemad meist. Lisaks enda ja lähedaste eludele vastutavad nad sadade päästetud loomade eest, kel on loota ainult nende hoolele ja abile. Pidev pommitamise müra, varude raskesti kättesaadavus ja kolmekordseks muutunud hinnad on muutunud argireaalsuseks. Seepärast anname Nähtamatutes Loomades kõik, et neile toeks olla. Seal elavad päästetud veised, lambad, kanad, sead, kitsed, ponid, hobused, kassid ja koerad. Kui olukord vähegi stabiliseerub, tahavad varjupaiga eestvedajad minna lähilinnadesse, sest tänavatel on palju paanikas hüljatud lemmikloomi, keda vastasel juhul ootaks ees õudne lõpp.
Varjupaiga pidaja Alexandra Levitska on meie telefonikõnedest üliliigutatud ja kirjeldab kurvalt, kui hüljatuna nad end Ukrainas koos hoolealustega tunnevad. Suure osa ajast on varjupaiga inimesed varjunud keldrisse, mis on ootamatult olude sunnil saanud pommivarjendiks. Kõiki loomi keldrisse ei mahuta ja paanika rakettide mürast on varjupaigaloomade pidevaks seisundiks muutunud.
Ugolyok’i varjupaiga asutaja Alexandra, kes on 10 aastat varjupaika pidanud ja elu loomade aitamisele pühendanud
Suurimaks mureks on vähenevad toiduvarud suurele hulgale loomadest, kelle eest hoolt kanda. Vähene, mis veel kauplustes saada on, maksab kolmekordse hinna.
Ugolyok, selle päästetud loomad ja head inimesed väärivad meie tuge ja seetõttu oleme otsustanud Nähtamatutes Loomades aidata neil see erakordselt raske aeg üle elada. Praegu on aeg, mil tegutseme Eestis koostööpartneritega edasi, et siinseid loomi aidata, aga veelgi rohkem abi vajavad Ukrainas sõja tõttu kannatajad.
Ugolyok’i varjupaik
Vabaduse ja lootuse ikoon
Nähtamatute Loomade sinirebase ikoon on meie jaoks tegevusaja vältel sümboliseerinud vabadust ja lootust. See ikoon oli osa edukast karusloomafarmide keelustamise kampaaniast, et aidata sealse õuduse käes kannatavaid loomi. Nüüd vajavad meie abi järgmised ohvrid, kellelt vabadust ära tahetakse võtta. Kui soetad Nähtamatute Loomade sinirebasega heategevusmeeneid, läheb pool tulust Eesti farmiloomade aitamiseks ja teine pool otse Ugolyoki varjupaigale, et aidata neil loomade eest hoolitseda ja nii palju loomi päästa kui võimalik. Sinirebasega särk, kott, pusa või rinnamärk toetab Ugolyoki varjupaika loomadele toidu, ravimite ja muu vajaliku hankimiseks. Lisaks saadame kõikidelt Nähtamatute Loomade kontole tehtud annetuselt märksõnaga “Ugolyok” kogu summa Ugolyok’i loomade aitamiseks.
Sinirebane tähendab vabadust ja vabadus on praegu suure rünnaku all mitte ainult Ukrainas, vaid palju laiemalt. Üheskoos seisame selle eest, et aidata kannatajaid ja seista vastu ebaõiglusele.
Annetused saab teha:
MTÜ Nähtamatud Loomad EE922200221066221071 Selgitus: Ugolyok
Loe lähemalt Ulgolyoki varjupaigast nende kodulehelt. Õige pea jagame Nähtamatute Loomade sõpradega ka videoreportaaži Ugolyok’ist ja varjupaiga hetkeolukorrast. Aitäh, et Sa hoolid ja aitad. See on väga oluline.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõunik Triin Hallap avaldas 9. veebruaril Postimehe majandusportaalis arvamust munakanade heaoluprobleemide teemal ning järeldas, et kõrgema heaoluga tootmissüsteemides peetavate kanade elu ähvardavad võrreldes puurisüsteemidega uued ohud.
Hallap toob artiklis välja, et uuringud ei ole üksmeelselt kinnitanud, et puurides kanade suremus puurivabade süsteemidega võrreldes kõrgem oleks. Samas ei tohiks loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad esindaja Merit Valge sõnul unustada, et vabapidamine tagab kanadele nende põhivajaduste täitmise võimaluse. Erinevalt puurisüsteemist saavad kanad liikuda ja tiibu sirutada ning nende ümbrus on märkimisväärselt sarnasem kanade loomuomase keskkonnaga, mida ei tohi lindude heaolu silmas pidades alahinnata.
Hallapi väitega, et peamine argument puuride keelustamiseks ja alternatiivsete pidamissüsteemide rakendamiseks on liiga väike ruum kana kohta, peab aga igal juhul nõustuma. Samuti toetame Hallapi seisukohta, et selle kõrval ei tohiks unustada teisi lindude heaolu mõjutavaid aspekte.
Puurisüsteemi paljudest puudustest üks peamisi on ruumikitsikus – ühe kana kohta on ette nähtud vaid A4 paberilehe suurune ala.
Kana elu puuris
Puurides kasvatatavad kanad ei näe mitte iialgi päikesevalgust ega koge öö ja päeva vaheldumise looduslikku rütmi. Nende keskkond on disainitud nii, et nad muneksid kõige rohkem mune, tarbiksid võimalikult vähe sööta ning hõlmaksid minimaalse pinna. Kanade tervis puurisüsteemis ei ole pikas perspektiivis tootjale oluline, sest tööstusfarmis hukatakse kanad munatootmise võimaliku languse tõttu juba umbes pooleteise aasta vanuselt (kanade loomulik keskmine eluiga on 6 aastat).
Ühe kana kohta on puuris ruumi umbes A4 paberi suurune ala, mis tähendab, et kanal pole terve oma elu jooksul võimalik isegi oma tiibu välja sirutada. Teadlased on kinnitanud, et liikumisvõimaluse puudumine võib kanadele põhjustada frustratsiooni ja mitmeid erinevaid terviseprobleeme1.
Paljud munatootjad praktiseerivad puurisüsteemides lindude noka lõikamist, et kanad suurest stressist teineteist ei nokiks. See põhjustab kanadele koe- ja närvikahjustuse tõttu tugevat valu. Noka lõikamine on näiteks mahetootmises loomade heaolu silmas pidades täielikult keelustatud.
Siblimis- ja tegevusvõimaluste puudumise tõttu kasvavad puurikanade küüned ebanormaalselt pikaks. Enne hukkamisele saatmist on osa kanade küüned nii pikad, et neil pole võimalik isegi valutult seista.
Need heaoluprobleemid on vaid käputäis näidetest puuritootmise reaalsusest. Ükski neist ei põhjusta küll otseselt lindude surma, küll aga ei saa seda elu elamisväärseks pidada.
Euroopa jookseb eest
Mitmes Euroopa riigis, nagu näiteks Austrias, Saksamaal ja Tšehhis, on kanade puurispidamine oma loomavaenulikkuse tõttu seadusega keelatud. Mullu suvel otsustas Euroopa Komisjon, et hakkab ette valmistama seadusandlikku ettepanekut puuride kaotamiseks kogu Euroopas.
Eestis kasutatakse puurisüsteemi üle 80% munakanade pidamiseks, Euroopa Liidu keskmine liikmesriik toodab vähemalt pooled munad kõrgema heaoluga süsteemides. Kurb reaalsus on see, et täna seisab Eesti teadlik tarbija poes pahatihti valiku ees, kas eelistada eestimaist puurikana muna või imporditud kõrgema heaolu standartitega toodetud kanamuna, sest suurimad Eesti munatootjad kasvatavad endiselt enamiku oma kanadest julmades puurides.
Paljudel meist on mälupilt vanavanemate talus elanud loomadest, keda koheldi austuse ja hoolivusega. Ehk oli seal paar lehma, mõned sead ja kari ringisiblivaid kanu. Lehmad said terve suve vabalt karjamaal veeta ja seadki pääsesid väliaedikusse tuhnima. Muidugi ei ole tänapäeval igas talus enam loomi peale koera ja kassi, kuid küllap on ka neid tublisid maainimesi, kes veiseid ja sigu kasvatavad ja toidu meie lauale toovad. Eesti on ju väike riik ning megafarme ei saa siin olla. Või kuidas?
Seatööstuse reklaamides kujutatakse tihti rõõmsaid põrsaid põhu sees, mis ei ole vastavuses tegelikkusega.
Seatööstuse reklaamides näeme tublisid Eestimaa naisi ja mehi talupidamisega tegelemas ja põhu sees elavaid sigu. Tekib arusaam, et selline näebki seapidamine välja. Talupidamine ja traditsioonide jätkumine on ju see, mida iga eestlane näha soovib. Ühiskonnas kasvab ka loomadest hoolimine ning meile meeldib mõelda loomakasvatusest kui idüllist, kus loomadel on ruumi liikuda ja nende eest hoolitsetakse hästi. Sigu kasvatatakse küll söögiks ja nad tuleb seetõttu tappa, kuid see on paratamatus ja muid jõhkrusi me ette ei kujuta. Kahjuks ei vasta tööstuse maalitud pilt loomakasvatusest tegelikkusele ja tõde hoitakse tarbijate eest kiivalt saladuses.
Mõned meist on juhtunud nägema kaadreid suurfarmides kannatavatest loomadest, kuid arvatakse, et selline ei saa olla olukord Eesti farmides. Mõistame, et tänapäeval ei kasvata igaüks endale oma jõuluprae ise, kuid seegi on ju mõistlik, et igaüks ei tegele põllumajandusega. Sellega koondub seakasvatus küll suurematesse farmidesse, kuid see on normaalne areng. Meie saame oma lihatooted poest, kuid usume, et sellega toetame Eestimaist loomakasvatust ja maaelu jätkumist.
Seatööstuse tegelikkus
Paraku põhinevad meie arusaamad mineviku narratiividel. Talumajapidamise süsteem lõhuti juba pärast II maailmasõda koos sundkollektiviseerimisega. Nõukogude ajal hakati sigu tootma seavabrikutes ja sigade arv Eestis ulatus miljonini. See oli ka aeg, mil rajati Eesti suurim sigala – kuuekorruseline megasigala Ekseko (Eksperimentaalne Sealiha Tootmise Kombinaat), mis mahutab praegugi üle 55 000 sea. Rakvere Farmide hulka kuuluvas Eksekos sünnib 40% Eesti sigadest. Enamus neist liigub edasi teistesse hoonetesse üle Eesti, mis mahutavad samuti tuhandeid sigu.
Nõukogudeaja pärand: kuuekorruseline seavabrik Ekseko, kus alustavad oma elu Rakvere sead. Foto: Aldo Luud.
Eesti seakasvatus on koondunud suurfarmidesse, kus kitsastes tingimustes elab samas hoones tuhandeid sigu. Igal ajahetkel on tänapäeval Eestis üle 300 000 sea, kellest kolm neljandikku (74 %) kasvavad suurfarmides, kus on loomi koos alates 3000st lõpetades 55 000ga. Sinna vahele jääb mitmeid 7000- ja 9000-pealisi farme nagu kõik teise suurima sealihatootja Atria farmid. Nemad müüvad oma tooteid peamiselt Maks ja Mooritsa kaubamärgi nime all.
On raske ette kujutada, kuidas järgitakse sellistes suurfarmides nõuet kontrollida looma tervist ja heaolu vähemalt üks kord päevas. Just selline on üks sigade pidamise määruses välja toodud nõue, millest vaadatakse mööda, sest iga looma jälgimine on lihtsalt võimatu, kui hoolealuseid on tuhandeid. See tähendab, et nii mõnigi haige või vigastatud loom jääb märkamata ning veedab oma elu kannatades. Haigele loomale ravi võimaldamine tähendaks ka lisakulusid, mida töösturid vältida püüavad. Paradoksaalselt iseloomustab intensiivset loomakasvatust just loomade sõltuvus inimese sagedasest hooldusest.
Elu ruumikitsikuses
Intensiivses seatootmises kasvavad loomad üles restpõrandal, mille vahedest väljaheited läbi kukuvad. Mõnikord on olemas ka sile betoonpõrand, millel veidi mugavam lebada, kuid ruumikitsikuses ei kujuta ette, kuidas puhkamiseks üldse rahu peaks saama. Nõuete järgi peab ühe 100 kg sea kohta olema 0,65 m² põrandapinda. Seda on äärmiselt vähe, kuid ometigi on teada, et isegi seda nõuet alati ei täideta.
Lähenedes tapakaalule peab ühe sea kohta olema ruutmeetri jagu ruumi, mis ilmselgelt pole rohkem kui 110 kg kaaluva looma jaoks piisav, kuid jällegi on kaheldav, et talle sedagi võimaldatakse. Levinud on suhtumine, et kui loetud päevade pärast loom tapale saadetakse, siis pole tema heaolu enam üldse oluline. Kuid tema vajadused on ju endised – siga tahab ringi uudistada, tuhnida ja magada puhtal asemel. Suurtööstuses aga sigade vajaduste peale ei mõelda – loomi koheldakse kui toodangut. Kusjuures tapakaal saavutatakse intensiivses seakasvatuses vaid 6 kuuga.
Seasulus ei pruugi olla kõikidele loomadele ruumi samal ajal pikali heitmiseks rääkimata muudest tegevustest.
Ruumikitsikuses, kus suurema tootlikkuse nimel võimalikult palju loomi ühte sulgu pannakse, on nende muidu puhtust hoidvate loomade jaoks võimatu jagada oma eluala eraldi söömis-, puhkamis-, mängu- ja tualetialaks. Terve sulu põrand on räpane ja kõle. Sageli ei jagu ruumi kõigile samal ajal söömiseks. Konkurents toidu pärast on üks sagedane agressiooni põhjustav tegur. Ainukeseks tegevuseks ongi tihti sulukaaslaste kiusamine. Sellistes tingimustes muutuks iga loom närviliseks ja oleks suures stressis. Me kohkume, kui kuuleme inimestest, kes väikeses korteris peavad kümneid kasse või koeri. Nende heaolu ei saa seal ju tagatud olla. Sigade argipäev on sellest kordades hullem ning ebaloomulikes tingimustes väljendub ka ebaloomulik käitumine – sead hakkavad stressist ja igavusest sulukaaslaste sabu hammustama.
Tunduks loogiline tegeleda stressi vältimisega ja parandada loomade heaolu, kuid tööstus on valinud nende tundlike loomade sabade lõikamise, et oleks vähem, mida hammustada. Kuna alla nädalavanuste põrsaste mutileerimisel ei ole nõuet kasutada tuimestust ega veterinaari abi, siis viiakse sellised protseduurid just loomakeste esimesel elunädalal rutiinselt farmitöötajate poolt läbi.
Kuidas saame sigu aidata?
Nähtamatud Loomad on alustanud sigade heaolukampaaniaga, millega toome seni varjatult toimunud sabade lõikamise avalikkuse huviorbiiti ja tekitame seakasvatajatele surve hakata sigade heaoluga tegelema. Tegelikult on ennetav sabade lõikamine juba aastaid terves Euroopa Liidus keelatud olnud. Ka Eesti seadusandluse järgi on seakasvatajad kohustatud rakendama muid meetmeid sabade närimise vältimiseks. Lubatud on see protseduur vaid siis, kui muud püüdlused sigade heaolu parandada, eelkõige ruumi ja tegelusmaterjalide andmise näol, ei ole andnud tulemusi ja lõikamine veterinaari otsuse kohaselt vajalik on.
Rutiinse sabade lõikamise asemel on kohustus rakendada muid meetmeid sabade närimise vältimiseks, kuid seni pole seda tehtud.
Rutiinne sabade lõikamine on seni saanud jätkuda suuresti just seetõttu, et rahvas ei ole teadlik, mis Eesti seatööstuses toimub ja kuidas lihatooted poelettidele jõuavad. Tarbijatena saame öelda, et ei soovi odavat masstoodangut, mille rahaline hind on madal loomade kannatuste arvelt. Ütle “ei” loomade piinamisele eelistades nende talupidajate toodangut, kes hoolitsevad oma loomade heaolu eest. Enamikes poodides on saadaval karjatavate veiste liha Liivimaa Lihaveise kaubamärgi all ning Karni Lihatööstuse rohumaaveis. Kõrge loomade heaoluga mahesigalaid on Eestis praegu vaid kaks. Soovides tõeliselt kvaliteetset sealiha, pöördu Saara Lihameistrite poole. Selle talu sigade elu vastab idüllilisele ettekujutusele Eesti seakasvatusest – loomad saavad põhus tuhnida, liikuda ja pole lõigatud ka nende sabasid.
Seejuures tasub kindlasti vähendada tarbitava liha kogust tervislikule tasemele, milleks on maksimaalselt 70 g päevas. Kuna see kogus on umbes 1-2 tikutopsi suurune ja nii väikese kogusega üldjuhul igapäevaselt ei piirduta, siis on ka tervise huvides oluline tasakaalustada oma toitumine lihavabade päevadega proovides maitsvaid taimetoite. Nii annad oma panuse selleks, et väheneks loomade arv, keda inimestele toiduks kasvatama peab ning allesjäänutel oleksid elamisväärsed tingimused.
Nähtamatud Loomad jätkab sigade heaolukampaaniaga kuni loomade heaolu on paranenud ja sabade lõikamine Eestis lõppeb. Teeme koostööd riigiasutustega, kelle kohustus on viia Eesti seakasvatus vastavusse üleeuroopaliste loomade heaolu nõuetega ning suhtleme seakasvatajatega, et koos leida lahendused väljakutsetele, mida sabadega sigade kasvatamine kaasa toob. Näita oma toetust sigade heaolu parandamisele allkirjastades petitsiooni aadressil https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/. Veelgi enam kaasa aidata soovides saad hakata loomade kangelaseks vormistades püsiannetuse https://nahtamatudloomad.ee/toeta. Ainult hoolivate inimeste toega saame võimsalt kampaaniategevustega jätkata ja üheskoos Eestit loomasõbralikumaks muuta.
21. jaanuaril Äripäeva kaubandusportaalis ilmunud artiklis „Eggo juht Vladimir Sapožnin: muna hind peab tõusma“ sõnab Eesti suurima munatootja Dava Foods Estonia juht Vladimir Sapožnin, et vana hinnatasemega edasi minemine ei ole jätkusuutlik. Jaanuaris tõstsid nad kõikide toodetavate munade hinda.
Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad hinnangul ei ole muutuvas väärtusruumis ja rahvusvahelises konkurentsis jätkusuutlik intensiivne, madala heaoluga ja inimtervisele kõrge riskiga põllumajandusloomade pidamine. Lähiaastatel peab tõusma nii toiduks peetavate loomade heaolu kui müüdavate toodete väärtuspakkumine.
Puurispeetavad kanad
Tarbija võib maksta rohkem, kui hinnatõusuga kaasneb lindude heaolu paranemine
Eestis toodetakse üle 80% munadest puurides, milles peetavate kanade heaolu on nelja pidamisviisi lõikes kahtlemata kõige madalam. Samal ajal on Eesti inimeste väärtused ja teadlikkus muutunud ning aina enam ostlejaid ei soovi toetada lindude julma kohtlemist kitsastes puurides. Reaalsus on aga see, et pahatihti on tarbija sunnitud poes valima kas kodumaise puurimuna või välismaise kõrgema heaoluga toodetud muna vahel, sest Eesti suurimad munatootjad ei ole suutnud ajaga kaasas käia.
Puuris kasvatatavatel lindudel puuduvad võimalused liigiomaseks käitumiseks. Ühe kana jaoks on puuris ruumi umbes A4 paberi suuruse pindalaga võrreldav ala. Puuris peetavad kanad ei näe päikesevalgust ega saa tiibu sirutada.
Dava Foods Estonia toodab ainult puurikanade mune, mis on kõigist kasutusel olevatest tootmisviisidest kõige odavam ja lindude jaoks kõige piinarikkam. Samuti näitavad toiduohutuse uuringud, et puurikanalas on märkimisväärselt suurem oht salmonelloosi levikuks1 ning puurimunade müügi vähenemine Euroopas on vähendanud tarbijate haigestumist salmonelloosi2.
Tegemist on masstootmisega, mille eesmärgiks on toota suurim võimalik kogus mune minimaalsete kuludega. Puurikanade munade hinna tõstmine paneb tootja ebamugavasse olukorda, sest puurimuna ainuke võlu on selle madal hind.
Hinnavahe puurikanade ja õrrekanade munade vahel on kadumas
2021. aastal oli puurikanade ja õrrekanade munade hindade vahe poelettidel umbes 30 senti. See tähendab, et 30 sendi eest sai tarbija veenduda, et kanadel, kelle mune ta ostab, on võimalus liikuda hoonesiseselt vabalt, kasutada õrsi ning teha liigiomaseid tegevusi. Makstes veel veidi rohkem ning valides vabalt peetavate või mahekanade munad, tõuseb munevate kanade heaolu veelgi. Hulk tarbijaid maksab meeleldi veidi rohkem, kui hinna tõusuga kaasneb toote kvaliteedi ning lindude heaolu paranemine.
Artiklis sõnab Selver AS esindaja, et tarbija eelistus liigub puurikanade munadelt just kõige kõrgema heaoluga vabalt peetavate kanade ja mahekanade munadele. Eesti jaekettide müüginumbrid näitavad selgelt, et vabapidamisel kanade munade müügi osakaal on aina tõusmas. Märkimisväärne muutus on toimunud kõigest viimase kolme aasta jooksul.
Eestis on vähe kõrge heaoluga tootmist
Kui Selver AS esindaja sõnul koosneb puurikanade munade sortiment nende 72 poes vaid eestimaisest toodangust, siis õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahekanade munade segmentides on sarnast eesmärki keeruline täita.
Eesti suurimate munatootjate väärtuspakkumine jaekaubandusele ja tarbijale on odav hind ning kodumaine päritolu. Kõrgema heaoluga pidamisviiside lõikes konkureerivad nad välismaiste tootjate ja kodumaiste väiketootjatega. On aeg väärtusahelad üle vaadata.
Kantar Emori 2021. aasta oktoobris läbiviidud küsitluse andmetel ei toeta 2/3 Eesti tarbijatest munakanade puuris pidamist. 40% Eesti jaekettidest on teatanud, et loobuvad puurikanade munadest aastaks 2025. Täna ei ole Eesti suured munatootjad veel võimelised kodumaist turgu puurivabade kanade munadega katma.
Aeg muutusteks
2020. aastal oli Dava Foods Estonia ASi müügitulu pea 9 miljonit eurot. 2021. aasta ei ole Vladimir Sapožnini sõnul veel lukus, aga oodata on enam-vähem sarnast tulemust. Eggo juhi sõnul on koroona mõjunud jaekaubanduse mõttes positiivselt – kas nüüd on õige aeg alustada üleminekut puurivabale tootmisele?
Eesti suurim munatootja ei ole sellist uudist veel avalikult jaganud, nii nagu seda tegi eelmisel aastal näiteks Põhja-Euroopa suurim munatootja Balticovo. Meie naaberriigi Läti ettevõte investeerib järgneva 5 aasta jooksul kõrgema heaoluga kanade munade tootmisesse 30 miljonit eurot.
Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega peame Eestis rohkem munakanu puurides ja vähem kõrgema heaoluga süsteemides. Kõigist Eestis peetavatest kanadest elab 2021 aasta andmetel kitsas traatpuuris üle 80%, Euroopa Liidus keskmiselt aga vaid umbes 50%. Eesti munatootjaid kimbutab oht ajale jalgu jääda.
Farmiloomade heaolu muutub Eesti inimeste jaoks aina olulisemaks. Tõuseb inimeste teadlikkus intensiivse pidamise negatiivsest mõjust loomade tervisele. 2021. aasta oktoobris läbiviidud Kantari Emori avaliku arvamuse uuringu kohaselt ei toeta 72% Eesti elanikest munakanade puuris pidamist ja 78% vastanutest eelistab süüa tooteid, mille valmistamisel on kasutatud puurivabade kanade mune.
Eelmise aasta aprillis avaldas Euroopa Komisjon toetust põllumajandusloomade puuris pidamise lõpetamisele. Toetusavaldusele eelnes edukas kodanikualgatus „End the Cage Age“, millele andsid teiste Euroopa liidu kodanike seas allkirju ka eestlased.
Muutuvas väärtusruumis, majanduskliimas ja rahvusvahelises konkurentsis ei ole mõistlik jätkata ärimudeliga, mis ei vasta tarbijate ootustele ega ole pikas perspektiivis kasumlik. Toodete hindade paratamatu tõus peab kajastuma ka toodete kvaliteedi kasvus. Ei ole mõistlik jätkata loomade heaolu seisukohast julma masstootmist. Selle asemel on aeg liikuda puurivaba munatootmise suunas ja pakkuda tarbijatele hästi elanud kanade mune.
Vabatahtlikud on Nähtamatutes Loomades olnud organisatsiooni süda ja kese tegevuse algusest alates. Suur osa meie organisatsiooni vastutusrikkast tööst õnnestub hästi ja saab tehtud tänu tarkadele ja pühendunud vabatahtlikele, kes tõhusalt loomade aitamiseks tegutsevad. Mitmed meie töötajad olid varem vabatahtlikud ning mitmed vabatahtlikud veavad eest olulisi kampaaniaid või tegevusvaldkondi, kus muuhulgas kaasavad ka töötajaid tegevusse. Vabatahtliku staatus Nähtamatutes Loomades on kindlasti natuke midagi muud kui tavapäraselt selle sõna tähendus – see tähendab võimast maailmamuutjat, keda usaldatakse ja kes veab eest olulisi muutusi nõrgemate kaitseks.
Sellest lähtuvalt oleme üles ehitanud ka organisatsioonikultuuri, mis annab vabatahtlikele võimalikult palju vabadust tegutseda ega ülemanageeri vabatahtlike tarku ja häid ideid. Kui meie organisatsiooni tegevjuht Kristina Mering 2017. aastal Nähtamatud Loomad asutas, oli talle esimesest päevast peale oluline luua pinnas ja atmosfäär, kus loomade heaolust hoolivad inimesed saaksid tõhusal viisil tegutseda, areneda ja tuua loomade jaoks võimalikult suurt positiivset muutust. Ilma tugeva hierarhiata organisatsioonikultuur on toonud kaasa kõrge heaolu ja väga positiivse tagasiside vabatahtlike poolt. 2018. aastal pälvis Nähtamatute Loomade asutaja Kristina ka president Kersti Kaljulaidilt aasta vabatahtlike kaasaja/juhendaja tunnustuse.
Isejuhtimise kultuur koos erakordselt toetava tiimi ja tugevale enesearengule suunatud mõtteviisiga on olnud organisatsiooni eduloo üks alustalasid vabatahtlike kaasamisel. Paljud vabatahtlikud on öelnud, et Nähtamatute Loomadega liitumine on üks nende parimaid otsuseid ja nad on üllatunud, kui võimestav, arendav ja innustav üks kogukond olla võib. Nähtamatute Loomade start-up’ilik kultuur ja ambitsioon tõhusalt loomade heaks suuri muutuseid ellu kutsuda annab nii palju tagasi ja on tänutunde mõttes üks võimsamaid motivaatoreid, miks aega panustada.
Vaatame nüüd veidi lähemalt, kuidas vabatahtlike kaasamine ja töö on Nähtamatutes Loomades üles ehitatud.
Koos sünnivad kõige paremad mõtted loomade aitamiseks
Organisatsiooni struktuurist ja tiimidest
Üksikuid hunte Nähtamatutes Loomades ei ole, meie tegevus on jagunenud erinevatesse tiimidesse. Lisaks kampaaniatiimidele on meil tegevuspõhised tiimid, näiteks heategevusmeenete, IT- ja sotsiaalmeediatiim. Samuti tulevad aeg-ajalt kokku ajutised tiimid, näiteks mõne ürituse või hiljuti tšintšiljade ja kanade päästeaktsioonide korraldamiseks. Igal tiimil on kas töötajast või vabatahtlikust koordinaator.
Koordinaatori roll on Nähtamatutes Loomadest tavapärasest natuke erinev. Koordinaatoril ei ole endal suuremat võimu ega kontrollimehhanismi, ta on lihtsalt üks roll paljude teiste oluliste hulgas, kes vaatab, et kõik administratiivsed ülesanded oleksid jaotatud – koosolekute planeerimisest ja läbiviimisest agendade koostamise ja rollijaotuseni. Isejuhtimise kultuur tähendab meie jaoks, et ei juhita mitte inimesi, vaid tööprotsesse.
Koordinaator ei tähenda klassikalist tiimijuhti, kelle käskudele tuleb alluda, vaid otsuseid langetatakse tiimis koos. Näiteks kasutame nõuandmise protsessi (advice process) – otsuse vastu võtmiseks tuleb konsulteerida nende tiimiliikmetega, keda otsus puudutab, ning nendega, kel on pädevus selles otsuses kaasa rääkimiseks. Nähtamatud Loomad on struktureeritud horisontaalselt ning iga tiimiliige saab tegutseda oma tegevusalal autonoomselt, küsimata iga liigutuse kohta luba. Vabadusega käib kaasas ka vastutus ning see eeldab, et vabatahtlik on proaktiivse suhtumisega ja õpihimuline, juhib oma tegevust ise ja küsib vajadusel nõu. Samal ajal ei jäeta kedagi kunagi murega üksi, nii koordinaator kui ka teised tiimiliikmed on alati valmis toetama ja aitama, samuti tehakse mitmeid tegevusi ühiselt.
Tiimisiseselt pannakse paika rollijaotus ja vastutusvaldkonnad. Kuigi igal vabatahtlikul on kindel roll ja regulaarsed ülesanded, ei ole see kunagi kivisse raiutud. Mõned vabatahtlikud osalevad mitme tiimi tegevustes, samuti on alati võimalik tiimi ja rolli vahetada ning liikuda ka vastutusrikkamate rollide poole.
Tiimikaaslaste toel saab iga väljakutsega hakkama
Enesearengu võimalustest ja koolitustest
Mõned rollid eeldavad juba olemasolevaid oskusi, aga üldiselt on palju tähtsam tahtmine õppida ja areneda. Tihti on vabatahtlikud tulnud eelteadmisteta ja kasvanud tõelisteks ekspertideks näiteks kujundamises, sotsiaalmeedias või turunduses. Vabatahtlik tegevus Nähtamatutes Loomades ongi pidev õppimine ning eeldab suurt teadmistejanu. Meil on ka näiteid, kus Nähtamatutes Loomades kogutud ekspertteadmised on pannud inimesi karjäärivalikuid muutma ja näiteks digiturundusse üle kolima. Soovime pakkuda vabatahtlikele võimalikult häid võimalusi end soovitud valdkondades edasi arendada. Seetõttu jagame nendega kasulikke materjale ja viime läbi koolitusi. Koolitused toimuvad nii veebi kaudu kui ka päriselus. Tihti peavad koolitusi meie oma inimesed, kes on kasvanud mõnel alal asjatundjaks, mõnikord eksperdid väljastpoolt. Viimase aasta jooksul on käinud esinemas näiteks Efektiivne Altruism Eesti ning DD StratLabi esindajad.
2021. aasta juunis toimus näiteks vabatahtlike koolituspäev Tallinnas Särevi Teatritoas. Tegime selle raames koostööd Efektiivne Altruism Eestiga, kelle esindaja pidas Nähtamatute Loomade vabatahtlikele ettekande efektiivse altruismi kohta – mõtteviis, millest organisatsiooni tegevuses lähtume. Õppisime veel organisatsiooni tegevjuhilt tõhusa kommunikatsiooni kohta, et oskaksime loomadest hoolimise sõnumeid paremini edastada. Samuti arutlesime hirmude üle, mis võivad tekkida annetuste küsimisel, ning kasvatasime koos julgust. Selle koolituse viis läbi endine Nähtamatute Loomade töötaja, kes praegu tegutseb vabatahtlikuna annetuste kogumise tiimis. Nagu alati, kuulusid programmi ka teineteise tundmaõppimise harjutused, ning pärast koolituse lõppu veetsime koos aega kohvikus.
Kommunikatsioonikoolitused on meie organisatsioonis omaette väärtus, sest tõhusaks loomade aitamiseks on tõhusa kommunikatsiooni ja psühholoogia mõistmine üsna asendamatu. Saame vabatahtlikelt tihti tagasisidet, et organisatsioonis vabatahtlikuna omandatud kommunikatsioonioskused on tulnud suureks kasuks ka tööelus või eraelu väljakutsetes ennast väljendades.
Väärtustame kõrgelt enesearengut ja uute teadmiste omandamist
Kogukonnast ja suhtlusest
Suhtlus on Nähtamatutes Loomades suuresti veebipõhiselt üles ehitatud. Igapäevaselt suhtleme veebiplatvormi Slacki kaudu ja koosolekudki toimuvad üldjuhul videokõne vormis. Nii on võimalik ühes tiimis tegutseda vabatahtlikel üle Eesti ja tegelikult üle kogu maailma. Mitmed vabatahtlikud elavad teistes Euroopa riikides ja üks veel kaugemal, Austraalias. Anname endast parima, et vabatahtlikud tunneksid end ka veebikeskkonnas osana ühtsest kogukonnast.
Saame siiski võimalikult palju ka n-ö päriselus kokku – üksteist paremini tundes on toredam koos tegutseda, ja nii saavad ka sündida lähedasemad sõprussuhted. Tiimid korraldavad vähemalt kord kvartalis kokkusaamisi, valides asukoha tiimiliikmete võimaluste ja eelistuste järgi. Tallinnas ja Tartus elavad tiimiliikmed võtavad igakuiselt koos midagi toredat ette ning järgmisena on plaanis laiendada linnade kogukondi Pärnusse ja Viljandisse. Lisaks korraldame üleorganisatsioonilisi üritusi, viimase aasta jooksul tähistasime näiteks ühiselt karusloomafarmide keelustamist, halloweeni, aastalõppu ja veel teisigi sündmusi.
Aasta suurim üritus on kindlasti suvepäevad – pikk nädalavahetus lõbusate tegevuste, põneva koolitusprogrammi, sauna, tantsu ja mängudega. 2021. aasta suvepäevad veetsime Kallaste talus Harjumaal, kus muuhulgas nautisime looduskaunist keskkonda, tutvusime kohalike loomadega ja läbisime närvekõditava, aga kahtlemata tiimitunnet tugevdava seikluspargi programmi.
Meie üritustel on suur rõhk teambuilding‘ul
Ükskõik kas füüsiliselt või veebis, Nähtamatutes Loomades väärtustame väga tugevat kogukonda. On ülimalt tähtis, et vabatahtlikke ümbritseks toetav õhkkond, mida üheskoos loome. Iga vabatahtlik on teretulnud sellise inimesena, nagu ta on, kõigi oma rõõmude ja muredega – emotsionaalne turvalisus on organisatsioonis äärmiselt oluline väärtus. Samuti hindame kõrgelt läbipaistvust ja peame oluliseks, et organisatsioonisisene suhtlus oleks alati aus ja üksteist austav.
Ootame oma tiimi alati uusi vahvaid vabatahtlikke. Kui soovid ka koos meiega loomade elu paremaks muuta, täida ankeet siin.
Vabatahtlike koordineerimise arendamine toimub projekti raames, mille eesmärgiks on kasvatada Eestis kodanikuteadlikkust, tugevdada kodanikuühiskonda ja populariseerida vabatahtlikku tegevust. Projekti rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Engaging volunteers at Nähtamatud Loomad
Since the beginning, volunteers have been the core of Nähtamatud Loomad. These extremely powerful people dedicate their free time and skills to efficiently improve the living conditions of farm animals. To let the volunteers fully realise their potential, we have established an organisational culture that offers the volunteers a lot of autonomy and freedom to make their own choices. At Nähtamatud Loomad, a culture of self-management is combined with a supporting team and a strong focus on self-development. This has proven to be highly motivating for the volunteers.
Our horizontally structured organisation is divided into self-managing teams. Every team has a coordinator rather than a leader – the coordinator does not have a stronger power than any other team member but acts as a facilitator. Decisions are made together and every person within the team has their own role and area of responsibility.
One important prerequisite for becoming a volunteer at Nähtamatud Loomad is the wish to learn and develop one’s skills further. Volunteers have often started without previous experience in a field and have become experts, for example in graphic design, social media or marketing. We strive to offer as many learning possibilities as possible to the volunteers. We share useful materials with them and often organise lectures, seminars and workshops on various topics.
Everyday communication is web-based and most meetings also take place in the form of a video conference. This makes it possible for volunteers around Estonia, Europe and even the world to be part of our community. At the same time, we do our best to often meet each other physically as well. Every team arranges a meeting at least once per quarter, and local volunteers in Tallinn and Tartu meet up once a month. We also organise events for the whole organisation, such as the summer festival, end of the year event, and smaller celebrations and gatherings in between.
Whether physically or virtually, we value our community and volunteers very much. It is important that the volunteers are in a supporting and emotionally safe environment. Every volunteer is welcome as exactly the person they are. Respectful and honest communication is also extremely important, and we aim to be a highly transparent organisation.
Coordinating volunteers is possible thanks to the Active Citizens Fund. ACF Fund operator in Estonia is Open Estonia Foundation in cooperation with the Network of Estonian Nonprofit Organizations (NENO).
Nähtamatutes Loomades tegutseb suur hulk tõeliselt toredaid ja võimsaid vabatahtlikke, kes panustavad oma vabast ajast sellesse, et loomi aidata. Soovime tuua rohkem esile neid imelisi inimesi, kes on tohutult oluline osa ühiskondlike muutuste elluviimisest. Seekord tutvustame Taimse Teisipäeva avaliku sektori tiimis tegutsevat Liisit.
Millega sa tegeled? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Lõpetasin õpingud suvel. Õppisin Maastikuarhitektuuri ja nüüd olen kolm kuud maastikuarhitektina töötanud. Kuu aja pärast lähen Itaaliasse praktikale. Mul on hobideks erinevad asjad – lugemine, joonistamine, analoogfotograafia. Sport on ka oluline osa – hetkel tegelen jooksmise ja joogaga. Mulle meeldib väga looduses viibida – jalutada, matkata.
Vabal ajal meeldib ka sõpradega aega veeta. Head ja tervislikud sõprussuhted on minu jaoks olulised.
Kuidas sa jõudsid loomade heaolu küsimusteni?
Umbes 5 aastat tagasi hakkasin end harima selles küsimuses. Sattusin Youtube’is nägema kohutavaid videosid, kuidas loomi tööstuses koheldakse. Seejärel uurisin loomade heaolu teemadel edasi, kuna videod tekitasid minus palju segadust ja kurbust.
Räägi oma teekonnast Nähtamatutesse Loomadesse.
Mõistsin, et ainult taimne toitumine ei ole ainuke viis, kuidas loomi aidata. Tahtsin tegutseda. Taimse Teisipäeva vabatahtlike otsimise kuulutus jäi silma. Alguses kohe ei olnud aega, aga siis mõne aja pärast läksin vabatahtlikuks. Nüüd olen juba aasta kuni poolteist olnud vabatahtlik.
Kas sul on vabatahtliku kogemus ka väljaspool Nähtamatuid Loomi?
Kui ülikooli läksin, astusin Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Seltsi ja olin seal lausa 2 aastat asepresident ning nüüdseks olen lihtliige. Samuti olin 2 aastat kujundaja üliõpilaste organisatsioonis TalveAkadeemia.
Millega sa Nähtamatutes Loomades tegeled?
Olen Taimse Teisipäeva avaliku sektori tiimis. Osalen Taimse Teisipäeva kooliprogrammis. Teen ettekandeid tervislikust toitumisest ja suhtlen koolidega. Hiljuti õppisin, kuidas koolidega läbirääkimisi läbi viia, et tutvustada neile kooliprogammi ja kutsuda neid programmiga liituma. Samuti osalesin hiljuti toimunud kanade päästmise aktsioonis ja kui uus Taimse Teisipäeva logo tuli, aitasin erinevaid kujundusi teha.
Mida sa oled Nähtamatutes Loomades tegutsemise käigus õppinud?
Olen saanud julgust juurde seoses avalike esinemistega. Olen õppinud, kuidas ettekandeid hästi kaasavaks muuta, et lapsed saaksid kaasa rääkida ja arvamust avaldada ning et sõnum nendeni jõuaks. Tooks välja ka kanade päästeaktsiooni. Olen unistanud, et sarnasest aktsioonist osa saaksin. See oli väga võimas kogemus.
Mis sulle Nähtamatutes Loomades tegutsemise juures meeldib?
Muidugi see, et saan aidata loomi ning harida lapsi tervisliku toitumise osas ettekannete tegemise näol. Tutvuda uute ja inspireerivate inimestega, kellel kõigil on sarnased maailmavaated ja väärtused elus, aga samas on siin nii palju erinevaid inimesi.
Miks vabatahtlikuna tegutsemine on sinu jaoks oluline? Kuidas sa leiad aega vabatahtliku tegevuse jaoks ja tasakaalu erinevate eluvaldkondade vahel?
Arvan, et on oluline panustada ühiskonda ja keskkonda, kus me elame. Vabatahtlik töö on aastate jooksul saanud osaks mu elust. Alati leiab selle aja, kui piisavalt tahta. Eneseareng on minu jaoks alati oluline olnud ja vabatahtlik töö annab võimaluse sellesse panustada.
Kas sul on koduloomi?
Mul on kass nimega Mikse.
Milliseid huvitavaid filme/raamatuid/etendusi sa oled viimasel ajal näinud/lugenud/külastanud?
Viimati lugesin raamatut “Väga efektiivse inimese seitse harjumust”. See on tõesti väga hea raamat, heade pointidega.
Filmidest olen hetkel Marveli lainel. Vaatan hetkel kõiki Marveli filme. Neid on kokku vist 24.
Ootame oma vahvasse tiimi ka uusi vabatahtlikke. Kui soovid samuti heas seltskonnas loomi aidata ja koos maailma paremaks muuta, täida ankeet siin.
Nähtamatud Loomad avaldas meeleoluka video, mis võtab kokku 2021. aasta kümme suurimat farmiloomade heaolu töövõitu ja organisatsiooni töö tulemused. Videoga saadetakse tänusõnad oma tuhandetele toetajatele, püsiannetajatele, vabatahtlikele ja loomasõpradele, tänu kellele edulood on saavutatud.
Nähtamatud Loomad toob olulisima saavutusena välja karusloomafarmide keelustamise, mis pika kampaania tulemusena Riigikogus selle aasta juunis vastu võeti ja mille nimel tiim palju vaeva nägi. Loomakaitseliikumise raske töö tulemusena saavutati seadus, mis päästab aastas sadu tuhandeid loomi karusnaha pärast puurielust ja julmast hukkamisest. Teiseks tähistab organisatsioon sadakonda Eesti toidufirmat, kes on teatanud otsusest üle minna vabalt peetavate kanade munade kasutamisele. Praeguse töö tulemusena on Nähtamatud Loomad mõjutanud ca 200 000 kana heaolu.
Üks oluline tähelepanu pälvinud sündmus oli ka 176 kana päästmine puurikanalast, kus need räsitud linnud hukkamisele määratud olid. Kõik linnud viidi uutesse kodudesse, kus nad nüüd vabalt elavad.
Nähtamatute Loomade töö sai tunnustust ja märkamist ka riiklikul tasandil. Keskkonnaministeeriumilt pälviti aasta jooksul lausa kaks tunnustust – Aasta Keskkonnateo konkursi ja Keskkonnakäpa tunnustused.
“Lõppev aasta on viinud loomade heaolu teemad ühiskonnas uuele tasemele,” kommenteeris Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering. “Oleme jõudnud ühiskonnana sinna, kus me ei pööra pead kõrvale loomade julmast kohtlemisest ja tahame ka farmiloomadele head kohtlemist ja elutingimusi. Rõõm on näha häid arenguid ja suured plaanid uueks aastaks saavad vaid indu juurde,” lisas Mering.
Kindlasti on mitmed loomasõbrad mõelnud, kuidas saaks ise midagi Eesti tööstusfarmides kannatavate sigade heaks ära teha. Eesti tööstusfarmides ehk intensiivsetes, masstootmisele suunatud farmides, kus on koos mitmeid tuhandeid sigu, on nende loomade olukord tõesti trööstitu ning kurvaks tegev. Põrsaste elu algab mitmete valulike protseduuridega, milleks üks on sabade tuimestuseta maha lõikamine. Masstootmises loeb kõige enam produktiivsus ehk toodetud loomade mass tonnides ning sigade heaolu tagamiseni kahjuks ei jõuta.
Karm reaalsus: sellistes kitsastes ning kõledates seasulgudes elavad intensiivse seatööstuse sead. Kõigi sigade sabad on paari päeva vanuselt lõigatud.
Kuidas saame sigu aidata? Esimene samm
Esimene üks olulisemaid viise sigu aidata, on vähendada intensiivse seatööstuse toetamist. Seda saame kõige otsesemalt teha kui vähendame suurtööstusest pärinevate lihatoodete tarbimist. Lihtsaim viis selleks on jätta sellised tooted ostukorvist välja. Tarbijaeelistustel on seatööstusele suur mõju ning saame kõik koos oma rahakotiga hääletades öelda, et meie ei toeta sellist julma tootmisviisi, mis loomadele piinasid põhjustab. Me hoolime loomadest, meile läheb loomade heaolu korda ning sealihatooted, mille tootmine tähendab sigadele kannatusi täis elu, ei sobi meile.
Selle sammu juures lähtume Tervise Arengu Instituudi soovitustest süüa maksimaalselt 500 grammi liha nädalas, mis teeb kokku kuni 24 kg aastas. Võrdluseks: praegu süüakse Eestis aastas keskmiselt 80 kg liha elaniku kohta. Tervise Arengu Instituut tugineb teaduspõhistele toitumissoovitustele ning nende eesmärgiks on tagada parem rahvatervis. Soovitusliku maksimaalse lihakoguse ja tegeliku tarbimise vahe on aga praegu rohkem kui kolmekordne. Seega on lihakoguse vähendamine ka meie enda tervise seisukohast vajalik.
Normaalse toitumise eestkõneleja ning Tartu Ülikooli meditsiinilise biokeemia professor meditsiinidoktor Mihkel Zilmeri soovitatud lihakogus on aga veelgi väiksem. Professor Zilmer soovitab lihatooteid süüa kaks-kolm korda nädalas, maksimaalselt 50-125 grammi korraga. Aasta peale kokku teeb selline kogus 7-18 kg liha inimese kohta. Keskmine lihatarbimine ületab selle soovitatud lihakoguse juba isegi kümnekordselt. Kindlasti ei tee paha normaalse söömise huvides lihakogust toidulaual kümme korda vähendada, nii et tarbiksime kvaliteetset liha vaid kahel päeval nädalas.
Sel sammul on suur mõju: nii saame mitmekordselt vähendada ka intensiivset lihatööstust, mis tähendab mitukümmet tuhandet väiksemat sigade ja teiste põllumajanduses kasvatatavate loomade arvu. Uusi loomi lihtsalt ei paljundata enam nii palju intensiivsetesse farmidesse juurde.
Vähendame, aga mida siis süüa? Teine samm
Võib tulla üllatusena, aga paljud inimesed, kes on mitmekordselt lihatarbimist vähendanud, on öelnud, et lihatoodete asendamine maitsvate taimsete toitudega on nende toidulauda põnevalt rikastanud. Samuti on mitmed inimesed positiivse noodina välja toonud, et taimsete toodete eelistamine on soodsam kui lihatoodete ostmine.
Soovitame proovida lihtsaid ning põnevaid taimseid toite, mille valmistamine on kiire ja tulemus maitsev. Alati on lihtsam uuega algust teha teistega koos – seega soovitame kaasa lüüa Taimetoidu Väljakutses: https://taimneteisipaev.ee/valjakutse. Sel viisil saab maitsvad ning käepärased retseptid otse oma meiliboksi. Väga mugav lahendus kõigile, kel ehk ei ole aega nädalamenüüd ise kokku panna, aga kelle jaoks väljakutse on põnev ja mugav lahendus.
Saame sigu aidata tarbitud lihakogust vähendades. Taimetoit on maitsev ning põnev.
Liha päritolu on oluline
Pärast lihakoguse kümnekordset vähendamist peame hoolikalt läbi mõtlema tarbitava liha päritolu. Allesjäänud lihakoguse päritolu peaks olema kõrge loomade heaoluga väikefarmidest – need on need päris maaelu viljelevad talud, kus loomade heaolu taluperele ka päriselt korda läheb. Just sellistes väiketaludes on võimalik sigu kõrges heaolus kasvatada. See tähendab, et siga saab loomuomaselt põhus tuhnida, tal on piisavalt ruumi ja tegevust. Väiketalust pärit sea elus on olnud põnevust, rõõmu ja tegevust – see on nagu öö ja päev võrreldes intensiivses farmis kannatava seaga.
Väikefarmides elavad sead saavad tuhnida põhus ning tunda elust rõõmu. Toeta oma ostudega Eesti väiketalusid.
Ütleme koos, et sigade halbades tingimustes pidamine ei ole okei: kolmas samm
Kolmanda sammuna saame sigu aidata, kui astume nende kaitseks välja. Nähtamatud Loomad on algatanud kampaania sigade heaolu suurendamiseks Eesti farmides. Sellega toome avalikkuse ette ühe julma praktika, milleks on vastsündinud põrsaste sabade lõikamine. Seda tehakse sellepärast, et tööstusfarmides hoitakse sigu nii stressirikastes tingimustes, et nad hammustavad muidu üksteise sabu. Sabade rutiinne lõikamine on küll Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti sigade pidamise määrusega keelatud, kuid ometi lõigatakse Eestis peaaegu kõigil sigadel sabad ära.
Oma toetust selle julmuse lõpetamiseks saad näidata, allkirjastades petitsiooni lõpetamaks sigade sabade lõikamine Eestis: https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/. Petitsioonile on lühikese ajaga kogunenud juba üle 5000 allkirja, mis näitab, et meile läheb sigade heaolu väga korda ning oleme valmis nõrgemate kaitseks ka välja astuma.
Lisaks petitsiooni allkirjastamisele, saad sigu aidata hakates loomade kangelaseks ja liitudes meie püsiannetajate kogukonnaga: https://nahtamatudloomad.ee/toeta. Ainult loomasõprade toel saab Nähtamatute Loomade tiim tuua farmiloomade heaolu teemad veelgi suuremalt ühiskondliku arutelu alla. Selleks on vajalikud reklaamkampaaniad nii teles, raadios kui ka välireklaamidena linnatänavatel. Nendega juhime tähelepanu farmiloomade heaolule ja toome muidu nähtamatuteks jäävad loomad inimeste teadvusesse.
Suur sigade heaolukampaania välireklaam Tallinnas 2021 aasta talvel. Just püsiannetajate ja loomasõprade toel saame farmiloomade heaolu teemad avalikkuse ette tuua.
Kuigi intensiivse loomatööstuse telgitagustega tutvumine on tõesti kurb ja isegi kurnav, on tulevikuväljavaated siiski helged ning kindlasti saame kõik koos aidata kaasa sigade ja teiste põllumajanduses kasutavate loomade heaolu tõstmisele ning elamisväärse elu tagamisele. Pea siis meeles: vähenda tarbitavat lihakogust proovides maitsvaid taimetoite ja kui siiski tarbid liha, siis jälgi selle päritolu ning aita Nähtamatutel Loomadel saavutada veel suuremat kõlapinda farmiloomade kaitseks.
