Nähtamatud Loomad

Sigade sabade lõikamise tõeline jõhkrus peitub selle põhjustes

Kuigi Eesti tööstusfarmide põrsad peavad oma elu alguses elama läbi mitmeid valulikke protseduure, tähistab just sabade lõikamine suurimat julmust nende tarkade ja sotsiaalsete loomade vastu. Sabad lõigatakse ilma tuimestuseta ära siis, kui põrsad on vaid mõne päeva vanused, aga selle protseduuri tõeline jõhkrus peitub hoopis selle põhjustes.

Lõigatud saba viitab sellele, et sigu peetakse äärmiselt ebasobivates tingimustes, mis on niivõrd ekstreemsed, et sead hakkavad suurest stressist teineteise kehaosi otsast närima.

Just seetõttu otsustati juba 1994. aastal, et Euroopa Liit ei toeta sellist loomade pidamisviisi. Sigade baasvajadused peavad olema rahuldatud ning seakasvatajad ei tohi vastsündinud põrsaste sabu ära lõigata. Eesti loomakaitseseadusesse sai kirja, et sabade lõikamine on lubatud vaid erandjuhtudel, kui farmer on panustanud heaolu tõstmisesse, kuid pole täielikult sabade närimise probleemi veel lahendanud.

Kahjuks ei ole seda regulatsiooni Eestis suudetud rakendada. Sigade heaolu tõstetud ei ole ning 97% meie sigadest peavad endiselt elama kohutavates tingimustes ja lõigatud sabadega.

Milline loom on siga

Sead on ühed maailma kõige targematest olenditest. Lisaks sellele, et neil on pikaajaline mälu ja nad suudavad lahendada keerulisi mõistatusi, on nad ka väga sotsiaalsed ja armastavad loomad.

Teadlased on tuvastanud, et sigade omavahelises suhtluses on kasutusel üle 20 erineva tähendusega häälitsuse, nad laulavad oma põrsastele imetamise ajal ning loovad eluaegseid suhteid. Sead armastavad aktiivselt tegutseda, mängida, tuhnida ja avastada. Just nagu inimestel, on ka sigadel vaja oma ellu uudsust ja põnevust.

Lõigatud saba tähendab katmata baasvajadusi

Sabade lõikamine on julm meetod, mida tööstusfarmerid kasutavad selleks, et nad saaksid oma loomi pidada kõige jubedamates tingimustes – räpasesse ruumikitsikusse surutakse kokku võimalikult palju loomi, ühe 120-kilose sea kohta on põrandapinda vaid ruutmeeter.

Selline elu tekitab sigadele nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi – sead ei saa tuhnida, nende haigused jäetakse ravimata, neil ei ole ruumi liikuda ning nad peavad magama iseenda väljaheidete sees.

Farmides, kus jätkatakse rutiinse põrsaste sabade lõikamisega, on sigade elutingimused viidud absoluutsesse miinimumi, et toota võimalikult odavalt võimalikult suur kogus sealiha.

Sabade lõikamisest loobumine ei nõua farmeritelt palju

Teiste riikide kogemustele toetudes näeme, et selleks, et sabu ei oleks vaja lõigata, ei ole vaja palju teha. Harilikult piisab vaid sellest, kui täidetud on sigade kõige lihtsamad baasvajadused seoses ruumi, toidu ja tegevusega.

Sead on loomult väga puhtad loomad. Piisava ruumi olemasolul hoiavad nad oma väljaheidete ala võimalikult kaugel oma magamisalast. Tööstusfarmide sulgudes pole sigadel piisavalt ruumi liikumiseks ning nad peavad magama oma väljaheidete sees, mis tekitab loomadele palju stressi. Lahenduseks oleks sigadele piisava ruumi pakkumine nii, et neil oleks võimalik end kergendada eemal oma magamis- ja söömisalast.

Sigade loomulike vajaduste hulka kuulub maas tuhnimine ja toidu otsimine. Igaüks meist on kuulnud kuulsatest sigadest, kes on osavad hinnaliste trühvlite maa seest otsimises. Tuhnimisvajadus on aga kõigil sigadel üks. Seda vajadust aitaks rahuldada näiteks põhu ja kanepikiust kotiriide või köie seasulgudesse lisamine.

Tegelikult on põhu või muu sobiva tuhnimismaterjali sigadele kättesaadavaks tegemine ka praegu seadusega ette nähtud, aga paljudes farmides neid nõudeid ei täideta.

Sabade lõikamine ei päästa sigu ei stressist ega vigastustest

Saba konditsioon näitab, kas sigade baasvajadused on kaetud. Sabade lõikamine ei päästa sigasid ei stressist ega vigastustest – halbades tingimustest elavad sead võivad närida ka sabakönti ehk juba äralõigatud saba, aga ka näiteks kaaslaste kõrvu. Saba lõikamine on põrsastele valus, seda tehakse ilma igasuguse tuimestuseta ning sellega võib kaasneda põletik ja pikaaegne tundlikkus.

Sigade sabade lõikamine Eesti sigalates tuleb kiiremas korras lõpetada, et päästa sead ülimast stressist ja kannatustest ja tagada neile vähemalt minimaalselt elamisväärsed tingimused. Need targad ja uudishimulikud loomad ootavad, et me nende kaitseks välja astuksime.

Sina saad sigu aidata

Selleks, et sigade ebaseaduslik sabade lõikamine lõppeks, saab igaüks meist kaasa aidata. Nähtamatud Loomad on algatanud kampaania, millega toome probleemi avalikkuse ette. Üheskoos saame tööstusele märku anda, et me ei toeta sigade julma kohtlemist. Loe täpsemalt ja anna oma allkiri petitsioonile: sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee.

Praktiline juhend: millist liha valida, kui tööstusfarme ei soovi toetada?

Liigse lihatarbimise tõttu kannatavad inimeste tervis, loomad ja keskkond

Lihatoodete tarbimine on valdkond, mis saab viimasel ajal üha enam tähelepanu nii tööstusliku lihatootmise suure jalajälje kui loomade heaolu küsimuste valguses. Vähelevinud teadmine on aga, et riiklike toitumissoovituste kohaselt ei ole päevas soovitatav üle 60 g liha tarbida. Sea- ja veiseliha puhul on maksimaalne kogus veelgi väiksem. Arvestama peaks, et ühes päevas tarbitav lihakogus ei ületaks 1-2 tikutopsi suurust tükki. Ometi sööb Eesti inimene keskmiselt ca 80 kg liha aastas, mis on 3-4 korda enam kui riiklik toitumissoovitus ette näeb. Kuna see on keskmine kogus, kus on arvestatud ka inimestega, kes tegelikult nii palju liha ei tarbi, siis on ühe tavalise eestlase tarbitav lihakogus veelgi suurem. Tervise Arengu Instituudi rahvatervise uuringud näitavad, et tasakaalustamata toitumise tagajärjel kannatab tarbija tervis, nt kõrge kolesteroolinäitajate, ülekaalulisuse ja veresoonte lupjumise osas. Vähem oluline ei ole arvesse võtta ka loomade kannatusi, mis suurema loomade arvuga intensiivtööstusega kaasas käivad. Lisaks tekivad veel keskkonnaprobleemid nagu reostus, kasvuhoonegaasid ja ebaefektiivne maakasutus.

Liha päritolu on oluline

Lihatarbimise vähendamise juures on oluline mõelda, kust pärineb ka see väike kogus lihatooteid, et loomade elutingimused oleksid paremad ja tootmise keskkonnamõju väiksem. Hea uudis on see, et tööstusfarmide toodangule on olemas alternatiiv. Enamus väiketalunikke võimaldab oma loomadele elamisväärsed tingimused. Nende lihatooted on küll kallimad, kuid ka palju kvaliteetsemad. Kuna loomade tervis on hoitud, siis ei anta neile hulgaliselt antibiootikume, mille jäägid lõpetaksid meie toidulaual.

Meilt on palju küsitud, mida teha, kui suurtööstuse lihatoodangut tarbida ei soovi, kuid täielikult lihast loobuda samuti ei taha. Selleks koostasimegi alljärgneva ülevaate väiketootjatest ja edasimüüjatest, kellelt saab osta kõrgema heaoluga elanud loomade liha. Kindlasti pole me välja toonud kõiki selliseid talupidajaid. Seega tasub oma elupiirkonnas ringi uurida ja leida seal enda nõudmistele vastavad loomakasvatajad. Hea valik on eelistada ökopoodides olevaid loomseid tooteid, kuid õnneks on ka ketikaupluste lettidel selliste toodete osakaal suurenemas.

Kõige kindlam, et loomadele on tagatud paremad elutingimused, saab olla mahemärgistusega toodete puhul. Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses ei ole eesmärgiks võimalikult intensiivne tootmine loomade heaolu arvelt. Loomadele on seal antud võimalus loomuomaselt käituda ja õues käia. Neile ei anta kasvu soodustavaid hormoonaineid ega antibiootikume haiguste ennetamiseks ning nad toituvad samas talus kasvatatud mahesöödast.

Rohumaaveise liha müüvad kõik kauplusteketid

Põllumajandusloomadest elavad Eestis kõige paremini lihaveised ja lambad. Enam kui pooled neist veedavad oma elu mahetaludes, kus nad saavad karjamaadel liikuda ja mitmekesist taimestikku mäletseda. Paljudes toidukauplustes üle Eesti leiab Liivimaa lihaveise kaubamärgi all müüdavat maheveise liha. Ökosertifikaadita, kuid suveperioodil vabapidamisel elavate veiste liha toodab Karni Lihatööstus Eesti Rohumaaveise kaubamärgi nime all. Nende minutipihvid, antrekoodid ja romsteegid on saadaval Rimi ja Selveri toidupoodides. Laiema valiku maheliha leiab suurematest ökopoodidest.

Liivimaa Lihaveise ja Karni Lihatööstuse rohumaaveise liha

Teiste mahe- ja väiketootjate toodang tavapoodides veel alati kättesaadav ei ole, sest väiketootjad ei suuda suurtootjate odava toodanguga konkureerida. Kvaliteetse ja kohaliku toodangu leidmiseks soovitame ennast kurssi viia oma piirkonna väiketalunikega. Selleks seada sammud esmalt turule ja laatadele. Eestis toimib ka toiduvõrgustik Otse Tootjalt Tarbijale. Kokkulepitud ajal ja kohas saab selle kaudu ette tellitud toidukauba otse kohalikult väiketalunikult. Võrgustik toimib 11 Eesti piirkonnas. Selliselt tootjaga otse suheldes saab küsida loomade elutingimuste kohta ja anda sellega talunikule teada, et see on Eesti inimestele oluline. Erinevate piirkondade väiketalunikud postitavad oma müügikuulutusi ka Elav Toit nimelises portaalis.

Üle terve Eesti saab mahetoitu tellida Greenest e-poest. Lihatoodetest on nende valikus näiteks mahedad burgeripihvid, kanafilee, kalkuniliha, vorst, pasteet ning isegi beebi- ja lemmikloomatoit.

Rohumaaveiseid ja -lambaid kasvatatakse mitmel pool Eestis

Harjumaal Sauel toodab kvaliteetset loomaliha Kaina talu. Peretalus kasvatavatakse mahepõllumajanduslikult musta anguse lihaveiseid ja šoti mägilambaid. Tellimuse saab esitada nende veebipoes, kus on valikus erinevad lihalõiked, suitsuvorstid, burgeripihvid ja grillvorstid.

Samuti Saue vallas asuv Allika talu on pereettevõte, mis tegeleb lihaveiste ja lammaste kasvatamisega. Põllumaade jätkusuutliku majandamise läbi pakuvad nad klientidele puhast orgaanilist lõpptoodet otse kasvatajalt.

Allika talu lihaveised. Foto: Vahur Krautman.

Eesti karjamaadelt kasvatavate šoti mägiveiste liha on võimalik tellida võttes ühendust MTÜ Šoti Mägiveise eestvedajatega. Mõningad tooted nagu mägiveise hakkliha ja konservid on saadaval ka nende e-poes.

Tartus saab kvaliteetset eestimaist toodangut proovida Lihuniku äri restoranis või osta nende poest. Äri omanikud kasvatavad ise Võrumaal rohumaaveiseid ja müüvad peale omatoodangu Rägavere mõisa lambaliha, Saara lihameistrite mahesealihatooteid ja Äntu mõisa kanaliha.

Saara Lihameistrid on muide Eesti ainukese mahepõllumajandusliku seakasvataja kaubamärk, kes teevad vastavalt tellimustele kaubaringe paljudesse Eesti paikadesse.

Muhu Liha on kohalikke väiketalunikke koondav tulundusühistu, kelle lihatooteid saab kulleriga otse koju tellida. Muhu saare lammastest ja veistest valmistatud tooteid müüakse erinevates kauplustes üle Eesti, kuid suurim valik on kohalikus Liiva Coopi poes.

Asudes aga Hiiumaal on variandiks Lepaniidi mahetalu, kus peamiselt tegeletakse lamba- ja kitsekasvatusega. Saare piires saab otse koju tellida. Saaremaal saab küsida lambaliha näiteks Andruse turismi- ja mahetalust.

Lambaid ja kitsi karjatatakse peale saarte mitmel pool Eestis. Nende loomade elutingimused on tavaliselt väga head ja ühtlasi aitavad lambad säilitada poollooduslikke rohumaid. Näiteks Lääne-Virumaal asuv Mäehansu talu väärindab kõiki lamba- ja kitsesaadusi. Muuhulgas on saadaval grill- ja suitsuvorstid. Tellimusi toimetatakse regulaarselt Tallinnasse ja Tartusse. Jahedal ajal on võimalik vaakumpakendatud tooteid ka pakiautomaati tellida.

Karula rahvuspargis asuvas Hallimäe talus on oma mahetunnustusega tapamaja, kus toimub nii liha lõikamine, pakendamine kui ka müümine. Kvaliteetset lambaliha saab osta kohapealt, aga võttes vaevaks oma soovist nende Facebooki lehe kaudu märku anda, toimetatakse vähemasti Tartusse soovitud kraam kohale.

Dorperi tõugu lihalambad Karula rahvuspargis. Foto: http://www.maavillane.ee/

Loomasõbralikum valik on ka metsloomade liha tarbimine. See tähendab, et jahimeeste kütitud loomade liha tarvitatakse inimtoiduks ja loomi ei pea eraldi tööstusfarmides kitsastes elutingimustes kasvatama. Suurim ulukiliha töötleja Eestis on Linnamäe lihatööstus, kelle e-poest saab tellida ka Liivimaa lihaveise tooteid. Saaremaal toodab ulukiliha OÜ Saare Uluk. Tarne toimub kokkuleppel, konserve saadavad nad ka postiga.

Mahe kanaliha on haruldus

Viimaks on oluline ära mainida broilerkanad, kelle liha peetakse tihti tervislikumaks valikuks, kuid ei olda teadlikud, et just need on loomad, kes intensiivtööstuse tõttu kõige suuremal hulgal kannatavad. Soovides teha loomasõbralikku valikut on just kanaliha see, millest loobuda, sest lindude mahekasvatus on Eestis pea olematu ja ühest veisest saab sama palju toidukordi kui umbes 200st kanast. Broilerkanad veedavad oma lühikeseks jääva elu kitsastes ja piinarikastes tingimustes. Nende kehad on aretatud mõne nädalaga kasvama nii suureks, et tihti ei pea nende jalad ja südamed keharaskusele vastu. Suur osa kanadest sureb enne seda, kui nad tapale läheksid ja poelettidele jõuaksid.

Kuid ka siinkohal ei ole loomade piina arvelt odavalt söönuks saamine ainuke variant. Ka broilerkanu on täiesti võimalik paremates tingimustes kasvatada. Kohalikke mahebroilereid kasvatab tuntud mahemunatootja Äntu mõis. Nende Kikerikii mahebroileriliha saab osta suurematest Rimidest, Tallinna ja Tartu Kaubamaja toidupoest, Mahemarketist ja teistest ökopoodidest.

Vähem aga paremini

Tarbides vähem, kuid kvaliteetsemaid lihatooteid, saame panustada kõrgema loomade heaolu saavutamisse ja jätta masstootmise negatiivsed mõjud minevikku. Ei kahjustu rahva tervis liigse lihatarbimise tagajärjel; ei kannata loomad kitsastes ja stressirikastes tingimustes ning ei äga loodus näiteks liigse sõnnikukoguse all, mida ei suudeta väetisena ära kasutada. Põllumajandusloomad käivad ikka Eesti maaelu juurde, kuid tööstusfarmid on loomade suhtes brutaalsed ja tohutu keskkonnamõjuga. Nüüd on hea hetk paremate valikute langetamiseks, mida oma tarbimisvalikutega toetada.

PS. Nähtamatud Loomad soovitab lihatarbimist, mis oleks võimalikult minimaalne ja pärineks vaid kõrge heaoluga loomadelt. Ühe tikutopsi suurune kogus päevas, mida riiklikud toitumissoovitused ette näevad, oleks juba suur arenguhüpe loomade kannatuste vähendamiseks, keda praegu massiliselt intensiivfarmides peetakse.

Nähtamatud Loomad alustab kampaaniat põrsaste sabade ebaseadusliku lõikamise lõpetamiseks

https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Nähtamatud Loomad alustab suurt üleriigilist kampaaniat, millega kutsub üles Eesti seakasvatajaid lõpetama ebaseaduslikku põrsaste tuimestuseta sabade lõikamist. Kampaania eesmärgiks on kasvatada tarbijates teadlikkust tööstusliku loomakasvatuse telgitagustest ja kutsuda üles eelistama kõrgema heaoluga kasvatatud loomade tooteid. Lisaks veendakse ja koostatakse õppematerjale seakasvatajatele, et aidata üle minna loomade parematele elutingimustele, millega ei kaasneks vajadust põrsaste sabade lõikamise järele.

Euroopa Liidus on sigade sabade lõikamine keelatud. Eesti tööstuslikus seakasvatuses on see aga levinud praktika, sest ruumikitsikusest ja stressist hakkavad sead sulus üksteise sabu närima, põhjustades vigastusi ja haavu. Lahenduseks oleks suurendada loomade heaolu, vähendada ruumikitsikust ja anda sigadele tegevust, et nende stressi vähendada.

“Koostöös tarbijate ja seakasvatajatega tahame Eestis liikuda kõrgema heaoluga ja vähem tööstusliku seakasvatuse poole, kus loomade heaolu on tagatud ja loomadel on piisavalt liikumisruumi ja tegevusvõimalusi. Need ajad on möödas, kus tööstusfarmide ruumikitsikuses loomade pidamine tähelepanuta jääb – sead on tundevõimelised ja targad loomad ja nende elutingimused vajavad kiirelt parandamist,” kommenteeris Nähtamatute Loomade kampaaniajuht Mirjam Pullerits.

Kampaanias tehakse koostööd Põllumajandus- ja Toiduametiga, kes teeb kontrollvisiite seafarmidesse ning on rõhutanud sabade lõikamise lõpetamise olulisust ja sigadele paremate elutingimuste tagamist. Lisaks kutsub organisatsioon allkirjastama petitsiooni, et näidata toetust sabade ebaseadusliku lõikamise lõpetamise toetuseks.

Nähtamatud Loomad korraldab täna, 29. novembril 2021 kell 11.30–12.00 pressikonverentsi kampaania tutvustamiseks Vabaduse Worklandis, kus esineb Nähtamatute Loomade tegevjuht Kristina Mering ja Põllumajandus- ja Toiduameti peaspetsialist Erika Mäeloog, kes lühikestes sõnavõttudes avavad sigade heaolu olulisust ja muutuste vajalikkust seakasvatussektoris.

Kampaania video – https://youtu.be/2l8cEeYxruo
Kampaania koduleht ja petitsioon – https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Ühendkuningriigi valitsus küsib foie gras´ asendamiseks kokkadelt taimseid retsepte

Restoranid kutsuti enne maksapõhise foie gras’ga kauplemise keelustamist arutama taimse “faux gras” üle.

Alexis Gauthier väidab, et on suutnud oma retseptiga jäljendada *foie gras* võist maitset.
Foto: Alexis Gauthier

Foie gras’d hindavad tipprestoranid ja gurmaanid rikkaliku maitse ja eksklusiivse imago poolest, kuid nüüd muutub see taimseks. Valitsus kohtub kokkadega, et arutada, kuidas pähklitest ja seentest alternatiive teha.

Restoranipidajad on kutsutud kohtuma Ühendkuningriigi valitsuse nõunikega, et arutada, kuidas eelseisva keelu korral taimset “faux gras“d luua, teatas väljaanne The Guardian. Allikad ütlesid, et valitsus loodab näidata, et tippkokad võivad vastuolulise tootega kauplemise piiramisest tekkinud tühimiku täita alternatiivide pakkumisega.

ÜK parlamendiliikmed on lubanud keelustada foie gras‘ga kauplemise ning Keskkonna-, Toidu- ja Maaeluministeerium konsulteerib seaduste üle, mis keelaksid ka selle müümise ja impordi.

Foie gras‘ tootmine on Ühendkuningriigis loomade julma kohtlemise tõttu ebaseaduslik, kuna parte ja hanesid, kelle maksa kasutatakse, söödetakse selle valmistamiseks sunniviisiliselt. Tipprestoranid impordivad seda siiski teistest riikidest nagu näiteks Prantsusmaa ja müüvad seda.

Sundsöötmise protsessis kasutatakse sondi, kus vili valatakse lehtrisse või torusse, mis on linnu kurku lükatud. Kahe nädala pärast on maks paisunud mitu korda normaalsest suuremaks.

Prantsuse kokk Alexis Gauthier, kes peab Londonis peent restorani Gauthier Soho ja taimset restorani 123V Bond Streetil, otsustas lõpetada oma söögikohtades foie gras‘ pakkumise pärast seda, kui Peta aktivistid väljas demonstreerisid ja ta liha- ja piimatööstuse kohta luges. Nüüd serveerib ta oma Soho söögikohas seentest, läätsedest, kreeka pähklitest ja konjakist valmistatud faux gras‘d ning ütleb, et see segu jäljendab võist maitset, mida foie gras‘ fännid soovivad. Sellest aastast on kogu tema restoranides pakutav toit taimne.

Valitsus on küsinud temalt retsepti ja kutsunud ta läbirääkimistele poliitnõunikega, et näha, kas keelustamise tõttu tekkinud turulünka saab tema loominguga täita.

Kokkadele saadetud meilis öeldakse: „Näeme, et teie restoran pakub foie gras’le alternatiivi. Oleksime tänulikud võimaluse eest leppida kokku virtuaalne kohtumine peakoka või mõne teise meeskonnaliikmega, et arutada mõnda selle valdkonna küsimust. Need oleksid küsimused teie vaadete kohta foie gras‘le ja eetiliste alternatiivide väljakutsete ning võimaluste kohta.

Gauthier ütleb, et foie gras oli kunagi enimmüüdud toode tema menüüs ja et ta müüs seda 20 kg nädalas, kuid väidab, et nüüd tulevad inimesed kokku kogu riigist, et proovida tema faux gras´d. Ta ütles, et taimse delikatessi tekstuuri, välimuse ja sügavuse jäljendamine nõudis kannatlikkust ja täpsust.

Paljud luksuspoed ja restoranid pööravad foie gras‘le selja, sealhulgas Fortnum & Mason, mis lõpetas selle müügi käesoleva aasta alguses.

Valitsuse pressiesindaja kinnitas, et ametnikud otsivad kohtumisi faux gras‘ loomisega seotud isikutega, et informeerida oma otsust selle kohta, kuidas keelu mõju leevendada.

**Alexis Gauthieri taimne faux gras’ retsept**

Koostisained

1 šalottsibul, kooritud ja kuubikuteks lõigatud

4 spl oliiviõli

4 küüslauguküünt, kooritud ja lõigatud õhukesteks viiludeks

2 tl hakitud rosmariini

2 tl hakitud tüümiani

2 tl hakitud salveid

24 šampinjoni, jämedalt viilutatud

2 spl konjakit

2 spl sojakastet

400 g keedetud läätsi

150 g röstitud kreeka pähkleid

2 spl peedipüreed

Must pipar, maitse järgi

Valmistamine

Prae sibul paksu põhjaga pannil kahes supilusikatäies oliiviõlis läbipaistvaks. Lisa küüslauk, hakitud ürdid ja seened. Lisa konjak ja tõsta kuumust.

Lisa sojakaste, alanda kuumust ja keeda tasasel tulel kuus minutit. Eemalda pann tulelt ja lase jahtuda.

Töötle köögikombainis seenesegu, ülejäänud oliiviõli, läätsed, kreeka pähklid, peedipüree ja must pipar peaaegu ühtlaseks massiks. Soovi korral lisa täiendav tilk konjakit, et anda faux gras´le see miski.

Allkirjasta petitsioon

Paljud riigid on foie gras tootmise keelustanud, sest nad ei toeta lindude julma kohtlemist. UK, Soome, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, Poola, Türgi, Austraalia, Argentiina on keelustanud selle tootmise. Eestis küll foie gras’d ei toodeta ja loomade sundsöötmine ei ole lubatud, kuid selle müük on levinud nii restoranides kui toidukauplustes.

Aita lõpetada foie gras’ müük Eestis! Allkirjasta petitsioon siin.

RAPORT: Tulevik on puurivaba

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad koostas raporti “Tulevik on puurivaba – Eesti toidusektori ettevõtete üleminek puurivabade kanade munade kasutamisele”.

Puurivaba munatootmine on saamas toidutööstuses uueks normiks. Tarbijad üle maailma tunnevad suurenevat muret farmiloomade elutingimuste ja heaolu üle ning loobutakse toodetest, mis tulevad kõige julmematest tootmissüsteemidest. Näeme üha suuremat fookust eetilisel ja vastutustundlikul ettevõtlusel.

Raporti põhiteemad:
– Tarbijateadlikkuse hoogne kasv Eestis, Euroopas ja maailmas laiemalt.
– Maailma suurimad toidusektori ettevõtted loobuvad puurikanade munadest. 40% Eesti jaekettidest ja ligi 100 toidusektori ettevõtet on teatanud, et lõpetavad puurikanade munade kasutamise.
– Kantar Emori avaliku arvamuse uuringu tulemused.
– Puurikanade munade ja õrrekanade munade hinnavahe.
– Munatootmine Eestis ja Euroopa Liidus.
– Muutused regioonis, Eesti munatootjate plaanid ning takistused.
– Munatootmise tulevik.

Loe raportit SIIT

Kristina Mering: piiride tõmbamise aeg farmiloomade paremaks kohtlemiseks

Arvamusartikkel ilmus algselt 10.11.2021 ERR-s.

Rohepööre on reaalsus, kriitiline ja oluline teema, mis vajab läbimõeldud ja kiireid sekkumisviise. Toidulaud on küll tundlik teema, aga tugevate inimestena ei taha me sellest rääkimata jätta, sest muutused selles valdkonnas on paratamatult tulemas, kirjutab Kristina Mering.

Viimasel ajal on põllumajandus- ja loomakasvatusringkondades olnud palju juttu ja nördimust Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika teemadel. Peamised käärid on tekkinud seoses rohepöörde ja Euroopa Liidu poolt tulevate signaalidega seoses tööstusliku ja intensiivse loomakasvatuse toetuste vähendamisega, et soodustada tulevikus pigem väiksema keskkonnajalajäljega ja väiksemat arvu loomi pidavaid farme.

See aga ei ühti Eesti praeguse loomakasvatuse profiiliga, mis on Nõukogude Liidu kunagistest mõjutustest tulenevalt endiselt väga tööstuslik. Teatud loomaliikide puhul eksisteerivadki Eestis ainult intensiivfarmid.

Eesti loomakasvatuse ülesehitus on suures osas ajale selgelt jalgu jäämas, olgu tegu piimalehmade, seafarmide või munatööstuse puurikanadega. Sellisel tööstuslikul loomakasvatusel, kus ühes farmis on koos tuhandeid loomi, kitsad elutingimused, suured heaoluprobleemid ja kõrge negatiivne keskkonnamõju, ei saa olla rohepöörde kontekstis tulevikku.

Miks on loomade intensiivkasvatusel suur ökoloogiline jalajälg, mida EL tulevikus toetada ei soovi? Kui vaadata seakasvatust, siis Eestis hukatakse aastas üle 600 000 sea. Ühes farmis võib koos olla näiteks pea 10 000 siga.

Kuna lihatootmise jaoks peab loomi kõvasti nuumama, et nad võimalikult suureks kasvaksid, kulub ühe kilo liha tootmiseks mitu kilo sööta, teravilja ja hulgaliselt vett. Lisaks toodab nii suur hulk loomi suures koguses väljaheiteid, mida peab eraldi hiigelmahutites säilitama.

Uuringud näitavad, et intensiivfarmid on ka kiiremaks epideemiate kasvulavaks, sest sellise tiheasustuse puhul levivad haigused kiiremini kui väikefarmide puhul. Kokkuvõttes teeb see lihatoodete jalajälje võrreldes taimsete toitudega suureks, sest ressursse ühe kilo liha tootmiseks kulub tunduvalt rohkem.

Our World in Data andmetel on saja grammi valgu tootmiseks sealihal võrdluses taimsete valguallikatega mitmekordne vahe kasvuhoonegaaside emissioonides. Saja grammi sealiha emissioon on ca 7,61 kg CO2 jt kasvuhoonegaase, kaunviljade puhul 0.84 kg. Eelistades taimseid valguallikaid, saame toetada väiksema negatiivse keskkonnamõjuga toidutootmist.

Tarbija roll

Meie valikud toidupoes loevad olulisel määral. Tänu viimase paari aasta trendile eelistada vabapidamise süsteemidest pärinevaid kanamune on jaeketid saanud tugeva signaali, et tarbijad soovivad muutust, ja mitmetes kauplustes on nüüd isegi 50 protsenti munavalikust pärit puurivabadest süsteemidest.

See on andnud kohalikele tootjatele sõnumi, et tuleks arendada just kõrgema heaolu ja kvaliteediga suunda, mitte investeerida massitootmisse ja intensiivkasvatuse munatootmisse. Puurikanalates on linnud mitmekümnekesi ühes kitsas traatpuuris, kus ühe linnu jagu on ca A4 formaadis paberi suurune ala, kus nad terve elu elavad, saamata astuda ühtegi sammu maapinnal või värskes õhus.

On üsna mõistetav, et kui tarbijad selle odava massitootmise telgitagustega tutvuvad, ei ole raske langetada otsust eelistada kõrgema heaoluga tootmisviisidest pärinevaid kanamune.

Lihatoodete osas on oluline arvestada, et oleme praegu harjunud toidulauaga, kus on kolm kuni neli korda rohkem lihatooteid, kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad.

Jätkusuutlikkuse perspektiivist nii meie enda tervise heaks kui ka keskkonnajalajälje vähendamiseks oleks kindlasti hea mõte vähendada seda liigset lihakogust ja asendada see maitsvate taimsete toitudega. See väike hulk liha, mida tarbida, tasub hankida kõrgema kvaliteediga ja pigem väikefarmidest, et toetada kohalikke kõrge heaoluga ja madalama keskkonnajalajäljega ettevõtjaid.

Kauplustes on kättesaadavad näiteks rohumaaveiste lihatooted, mille puhul veised on saanud terve elu vabalt elada, ringi liikuda ja pole olnud surutud tööstusfarmi kitsasse betoonpuuri. Väikekasvatuste liha puhul ei ole tarvis kasutada ka nii palju antibiootikume, ravimeid ja muud, mida sööme lõpuks ise koos lihaga sisse.

Sealiha puhul on Eestis alternatiiv küll üsna puudulik, sest meil ongi vaid kaks mahefarmi, kus sigadel on paremad elutingimused. Õnneks on ökopoodide lettidel siiski kättesaadav lähiriikide mahesealiha toodang, mille ostmine toetab väiksema keskkonnajalajälje ja kõrgema heaoluga tootmist.

Heade elutingimuste tagamise tõttu on selle toote hind ka veidi kõrgem, kuid vähendades lihatarbimist, on lihtsam osta vähem, aga kõrgema kvaliteedi ja hinnatasemega toodet. Kindlasti näeme lähiaastatel üha enam heaolufarme ka seakasvatuses, sest muutused selles sektoris on üsna paratamatud, vaadates muutuvaid tarbijate eelistusi ja EL-i suundi.

Toidufirmade valikud

Tarbijate otsused mõjutavad suurel määral ka toidufirmade valikuid. Sel nädalal esitleb loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad raportit toidusektori üleminekust vabapidamise süsteemidest pärinevate munade kasutamisele.

Raportist selgub, kuidas viimase paari aastaga on tänu tarbijaeelistuste muutumisele toidukauplused ostjaid kuulda võtnud ning laiendanud munariiulitel kõrgema heaoluga toodetud kanamunade valikut märkimisväärselt. See on suur ja oluline muutus.

Ühtlasi annab see lootust, et saame tendentse paremuse poole suunata ka teiste loomsete toodete puhul. Liikudes eemale tööstuslikust puuritootmisest ja eelistades paremates tingimustes elanud loomade toodangut, langetame valikud, mis leevendavad loomade pidamistingimustest tulenevaid kannatusi, vähendavad toidulaua keskkonnajalajälge ja annavad meile võimaluse tarbida kvaliteetsemat toitu.

Rohepöörde väheräägitud kangelane

Viimasel ajal on avaldatud palju arvamusartikleid ja meediakajastusi seoses kliimakriisi ja rohepöörde väljakutsetega. Peame langetama targad valikud keskkonnamõjude vähendamiseks ja jätkusuutlikumaks ühiskonna toimimiseks, mis ei kulutaks rohkem ressursse, kui meil kasutada on.

Lahendustest rääkides on välja toodud näiteks energia säästmist koduküttes, energiavaldkonna põnevaid lahendusi taastuvenergia valdkonnast, transpordisektori jalajälje vähendamisest, mis on kõik olulised teemad, kus on kindlasti vaja astuda samme, et rakendada ellu nupukaid ja säästlikke lahendusi.

Huvitaval kombel on sellest arutelust välja jäänud tööstusliku lihatootmise valdkond ja lihtne viis, kuidas tarbijad saavad oma toidulaua keskkonnajalajälge vähendada, vähendades lihatarbimist ja eelistades taimset ning väheses koguses väikekasvanduste liha.

ÜRO andmetel moodustab loomakasvatus ca 16 protsenti kogu kasvuhoonegaaside heidetest, mis on võrreldav kogu transporditööstusega. Seega on sel väga suur mõju, kui vähendame tööstusliku loomakasvatuse hulka ja liigume eemale liigsest lihatarbimisest, et tagada toidulaua väiksem ökoloogiline jalajälg.

Eelmisel nädalal toimus lihatööstuse aastakonverents Lihafoorum, mille ühes ettekandes toodi välja, et üks lihtne viis, kuidas mitmed riigid on otsustanud oma rohepöörde eesmärke saavutada, on programmide rahastamine, mis vähendavad lihatarbimist. Näiteks teatas Taani hiljuti, et investeerib 168 miljonit eurot taimse toidu valdkonna arendamisse.

See annab kohalikele tootjatele võimaluse arendada põnevaid taimseid lihaasendajaid, maitsvaid pihve, kotlette ja muid toidulaua tavapäraseid külalisi, aga taimses ja jätkusuutlikumas võtmes.

Peame sellest ka Eestis rohkem rääkima. Keskmine eestlane sööb praegu ca 80 kilo lihatooteid aastas. See on kolm kuni neli korda rohkem, kui on toidupüramiidi järgi soovituslik meie tervise jaoks, kuid murettekitav ka tööstusliku lihatootmise suure negatiivse jalajälje mõttes.

Mida teadlikumad oleme tarbijatena, seda rohkem saame anda toidutootjatele signaali liikuda parema ja väiksema jalajäljega tootmisviiside suunas. Rohepööre on reaalsus, kriitiline ja oluline teema, mis vajab läbimõeldud ja kiireid sekkumisviise. Toidulaud on küll tundlik teema, aga tugevate inimestena ei taha me sellest rääkimata jätta, sest muutused selles valdkonnas on paratamatult tulemas.

Toetame maitsvat ja taimsemat toidulauda, kus on esindatud paljud tuttavad ja tuntud maitsed, aga väiksema keskkonnajalajäljega taimsest toorainest. Sellega saame mõjutada positiivselt oma tervist, panustada kliimakriisi lahendamisse ja toetada loomade kõrgemat heaolu.

Kõige ilusam ja endale tähendustunnet loov valik on see, mis on heatahtlik ja aitab luua paremat maailma meie ümber – toidulauavalikutega saame seda tähendusrikkust tunda kolmel toidukorral päevas, mil langetame hoolivama valiku, süües maitsvat keskkonna- ja loomasõbralikumat toitu.

RAPORTI ESITLUS: Eesti toidusektori üleminek puurivabadele munadele

Kolmapäeval, 10. novembril kell 13-15 esitleb loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad Tallinnas, Workland Vabaduses raportit Eesti toiduainetööstuse üleminekust puurivabadele munadele. Üritust kantakse üle veebis. Aasta suurim B2B sündmus loomasõbraliku toidutootmise teemal annab toidufirmadele sisendi ühe olulisima üleminekuprotsessi läbi viimiseks ning vastutustundliku tootmise alustamiseks või jätkamiseks. Oma kogemust ja nõuandeid jagavad Eesti pioneerid puurivabadele munadele ülemineku alal.

Registreeri oma ettevõtte esindajad raporti esitlusele: https://forms.gle/YLdbajvhNEkW4teRA.

Raportist
75% Eesti elanikest ei poolda kanade puuris pidamist munatootmises. Seetõttu töötab Nähtamatud Loomad selle nimel, et aastaks 2025 oleks Eesti toiduainetööstus üle läinud puurivabadest süsteemidest pärinevatele munadele – õrrekanade munadele, vabalt peetavate kanade munadele või mahemunadele. Ülemineku progressi hindamiseks koostas Nähtamatud Loomad raporti, mille jaoks koguti sisendit Eesti toiduainetööstuse ettevõtetelt. Infot saadi nii munatootjatelt, toidutootjatelt kui toitlustussektorilt. Raport annab ülevaate sellest, kui kaugel on Eesti ettevõtted üleminekul vabapidamissüsteemist pärinevatele munadele.

Kinnitatud esinejad ja teemad
Mari-Liis Jaik, Nähtamatud Loomad – raport Eesti toiduainetööstuse üleminekust puurivabadele munadele
Katrin Bats, Rimi – loomade heaolu vastutustundlikus ettevõtluses
Kristiina Esop, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum – 3 sammu vastutustundliku ettevõtluse suunas

Ürituse videoülekanne toimub Nähtamatute Loomade Facebooki lehel ja Youtube’i kanalil.

Intervjuu Nähtamatute Loomade vabatahtliku Meritiga: saame kõik loomi aidata

Intervjuu ilmus algselt 12.10.2021 Delfis.

MTÜ-s Nähtamatud Loomad vabatahtlikuna tegutsev Merit Valge räägib intervjuus, miks farmiloomade elud on samavõrd olulised kui lemmikloomade omad.

Kuidas leidsite tee põllumajandusloomade päästmise juurde, mis selleks ajendas?

Oma koduorganisatsioonist Nähtamatud Loomad kuulsin esimest korda 2018. aasta kevadel, kui olin põhitöö kõrvale otsimas rohkem tähendusrikkaid väljakutseid, mis aitaksid maailma paremaks muuta. Vabatahtlike ankeeti täites ei osanud ma muidugi veel arvata, et see kogemus hakkab olema nii suur osa minu elust, aga Nähtamatute Loomade maailmavaade ja tegutsemisviis klappis minu omaga uskumatult hästi. Kuna põllumajandusloomad peavad taluma väga palju ebavajalikke kannatusi, on nende heaks vabatahtlikuna tegutsemine olnud minu jaoks tohutult jõustav.

Millised on olnud kõige vapustavamad või hingeminevamad lood, millega olete selles töös kokku puutunud?

2019. aastal käisime koos paari loomadest hooliva Riigikogu liikmega Eesti suurimas karusloomafarmis vaatamas, millistes tingimustes sealsed asukad elama peavad. Nägime ilusaid kohevaid, aga surmani hirmunud rebasepoegi pisikestes traadist puurides, mille read näisid lõputuina. Üks rebane vaatas mulle sügavalt silma ning tol hetkel lubasin talle mõttes, et karusloomafarmid saavad Eestis keelustatud. Seda rebast ma küll päästa ei saanud, aga käesoleva aasta suvel, pärast mitmendat katset see julm praktika seadusega keelustada, sai lõpuks talle antud lubadus teoks.

Karusloomafarmide petitsiooni arutamine Riigikogu Maaelukomisjonis. Foto: Riigikogu.

Milline on Teie enda suhe loomadega, kuidas see kujunes – on Teil kodus mõni koduloom?

Lapsena oleksin ma soovinud, et kogu mu kodu oleks loomi täis ning üritasin enda vanemate kurvastuseks koguaeg igasuguseid tänavalt leitud elukaid koju tassida. Nüüd, täiskasvanuna, olen aru saanud, et saan palju rohkem ja efektiivsemalt loomi aidata hoopis paremate vahenditega ning õnneks on see suur tung neid majutada ka üle läinud. Meil on kodus küll üks armas koer nimega Laki, aga temast meile täiesti piisab.

Samal ajal usun, et sooviks teisi elusolendeid mittevajalikest kannatustest säästa ei pea omama loomadega erilist sidet, kõik loomad ei soovigi inimestega suhelda ning samuti ei pea seda soovima kõik inimesed. Sellest hoolimata tahavad enamik inimesi loomadele vaid head ning loomakaitsjate töö ongi loomade aitamine igaühele sobival moel talle kättesaadavaks teha. Suured muutused saavad toimuda siis, kui kõigil on võimalus panustada.

Farmiloomi peetaks lemmikloomadega võrreldes justkui vähem väärtuslikuks. Kas oskate lahti seletada, miks see nii ei ole? Kuidas peaksid inimesed neisse loomadesse/lindudesse tegelikult suhtuma?

Kui rääkida loomadest, siis esimesena tulevad tõesti pähe kas lemmikloomad või metsikud loomad. On lausa raske ette kujutada, et tegelikult on põllumajandusloomade osakaal maailmas võrreldes metsikute loomadega kümneid kordi suurem. Teaduslikult pole meil aga alust arvata, et farmiloomad tunneksid valu ja kannatusi vähem kui lemmikloomad või isegi inimesed.

Kuna elame arenenud ühiskonnas, siis usuvad inimesed, et meile söögiks kasvatatavate farmiloomade heaolu on seadusega tagatud. Reaalsus on aga see, et põllumajandusloomad kogevad väga palju vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mida inimesed saaksid väga väikeseid muudatusi tehes tohutul määral vähendada.

Enamik tööstusfarmides kasvatatavatest loomadest ei saa iialgi tegeleda loomuomaste tegevustega ning kogevad pidevalt nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi.

Hiljuti päästsime Nähtamatute Loomade tiimiga ühest Eesti suurimast puurikanalast peaaegu 200 kana, kellest paljud ei jõudnud alguses isegi oma jalgadel seista, kuna puuritingimustes puudub võimalus oma jäsemeid normaalselt kasutada. Samuti diagnoosis loomaarst neil eluohtliku haiguse, mida kohe ravima asusime. Loomulikult teatasime sellest ka puurikanalasse, kust linnud pärit olid, sest loomaarst ütles, et see nakkav ja kannatusterohke haigus on ilmselt kõigil samas kanalas olevatel kümnetel tuhandetel lindudel. Kanalast aga vastati, et nemad kanade ravimisega tegelema ei hakka, samuti ei pakuta neile halastussurma.

Õnneks saavad kõik inimesed loomi aidata. Sellistes tingimustes elavate lindude kannatusi saab vähendada jättes puurikanade munad ostmata, loomade puhul tasub piirata oma lihatarbimist ja eelistada väiketootjatelt või mahekasvatusest pärit liha. Samuti tasub kõigil, kes loomade pärast südant valutavad, vormistada oma lemmikule loomakaitseorganisatsioonile püsiannetus .

Kui neid loomi tööstuslikul otstarbel mitte kasvatada, siis milline on nende ja meie tulevik?

Nähtamatutes Loomades tegutseme selle nimel, et koos inimeste elatustaseme tõusuga pakuksime ka farmiloomadele paremaid elutingimusi. Hetkel on farmiloomade olukord paradoksaalsel kombel olnud inimeste heaolu kasvuga pöördvõrdelises suhtes – mida rikkamaks oleme saanud, seda rohkem toodetakse ülikitsastes ja ebaloomulikes tingimustes liha, mille lõpuks söömise asemel hoopis tihtilugu prügikasti viskame, sest tegelikult me selliseid koguseid ära süüa ei jõua.

Mida saaksime ära teha, et inimesed käsitleksid loomi sõprade, mitte objektidena?

Farmiloomad on inimeste silmade alt ära kolitud – karjamaa või taluhoovi asemel kasvavad siga, lehm ja kana nüüd tööstuslikes suurhoonetes, kus on koos kümneid tuhandeid loomi. Sellistes tingimustes on väga raske looma näha indiviidina, tarbija ei näe looma ju tegelikult üldse.

Nähtamatutes Loomades soovime inimestele jutustada nende loomade lugusid, et julgustada tarbima loomseid tooteid vähem ja läbimõeldumalt ning astuma vastu eriti julmadele praktikatele nagu näiteks foie gras tootmine, munakanade väikestes puurides pidamine ja sigade sabade lõikamine.

Kui me loomi ei näe, ei tunne me neile kaasa?

Mida paremat teha ühel reedesel päeval kui end töölt vabaks võtta ja sõita teise Eesti otsa kanu päästma? Veel parem on kutsuda kaasa ka oma elukaaslane ja töökaaslased, kes alati väljakutseteks valmis on.

Nii juhtuski, et selle asemel, et reedel rahulikult tööd teha ja pärast töökaaslastega pubisse õlut libistama minna, otsustasime 10. septembril juba varahommikul kanafarmi poole teele asuda. Ees ootas pikk sõit Tallinnast Lõuna-Eestisse.

Ma arvan, et me kõik olime õhinal nõus selle teekonna ette võtma, sest olgem ausad – päästeaktsioon kõlab sada korda põnevamalt kui üks tavaline päev oma mugavustsoonis. Lisaks, olen kuulnud palju õuduslugusid tööstuses peetavatest loomadest, aga varem pole avanenud võimalust oma silmaga neid tingimusi näha.

Sama mainisid ka mu töökaaslased Marek ja Karel. Nad tahtsid kaasa tulla, et näha, kust kohast ikkagi tulevadi need munad, mida nad poest ostavad. Mäletan, et algkoolis käisime ekskursioonil McDonaldsis ja nägime ära külmlao täis tooraineid ja seda, kuidas paari minutiga burgereid valmistatakse. Küll aga ei näidatud meile koolis kordagi, kust tuleb liha ja muna ja kuidas käib elu ühes tööstuslikus farmis. Enamus meist ei näe oma elu jooksul mitte kunagi neid loomi. Elame mullis, kus need loomad on nähtamatud ja odav valmistoit ilmub poelettidele.

Taustainfot sain ma nii palju, et kohale jõudes ootab meid ees ~170 kana, kelle tervis tuleb üle kontrollida ja seejärel nad uutesse kodudesse toimetada. Olime jaotatud autodesse paari kaupa. Mina olin autojuhi rollis ja minu elukaaslane Reelyka sai ülesandeks koos teiste tiimiliikmetega kanad kiirelt läbi vaadata ja autodesse transpordipuuri paigutada. Kanade tervist oli vaja enne uutesse kodudesse viimist kontrollida, et nad vajadusel veterinaari juurde viia. Mina jälgisin, et autosse saaks õige arv kanu ja et puuri uks oleks õigel ajal kinni ja lahti – et kõik toimiks kiirelt ja turvaliselt. Seejärel pidime meie auto peal olevad 20 kana toimetama Lääne-Virumaale nende uude kodusse. Marek ja Karel olid eraldi autoga ja nende ülesandeks oli päästetud kanad toimetada Pärnumaale. Eelnevalt olid Nähtamatud Loomad leidnud inimesed üle Eesti, kes soovisid kanad oma maakodudesse võtta.

Kanad, kes meid ees ootasid, on pärast ühte aastat munemist kaotanud oma tööpotentsiaali. Tootmisettevõttel on majanduslikult kasumlikum need kanad piltlikult öeldes lahti lasta ja uued elujõulised noored asemele palgata. Kana eluiga võib parimates tingimustes ulatuda kuni 10 aastani, aga need kanad saadetakse peale aastast tööd varajasele pensionile ehk gaasikambrisse hukkamisele. Jah, ettevõttel ei ole kasulik neid kanu lihaks müüa. Lihaks kasvatatakse broilereid.
Hoiatati, et kanad võivad olla räsitud ja haiged, kuna nad elavad kogu oma “elu” väikesel A4-suurusel pinnal. Jällegi on põhjus rahas – ettevõttele maksab iga ruutmeeter. Võib öelda, et ootasin ühe rahategemismasina nägemist, mis töötab kanade jõul.

Kohapeale jõudes ei erinenud pilt väga kirjeldatust. “Üllatuseks” olid kanad päris ja nad ei olnud kilepakenditesse pakitud nagu meie poelettidel. Kahjuks olid paljud kanad räsitud, sulgedeta, veriste küüntega ja päikesevalgusest hirmunud. Jah, need kanad on elanud terve oma elu ilma akendeta hoonetes ja pole kordagi saanud kõndida muru peal, tunda tuult oma sulgedes ega teha kanaasju. Kui oleksin niisama sattunud nendest hoonetest mööda jalutama, siis ma poleks ilmselt kunagi arvanud, et seal hoitakse elusaid loomi.

Kanad olid kõik oma nägu ja tundsin nende läheduses olles sarnast sidet nagu oma kassidega. Vaadates neile otsa, näed nende emotsioone – hirmu ja väsimust. Nende silmist on näha, et neil kõigil on omaette iseloom ja karakter. Hiljem, kui kanad olid esmasest šokist taastunud ja said esimest korda oma elus arbuusi ja maisi maitsta, oli näha nende meeleolu paranemist.

Näha, millistes tingimustes kanad elavad ja seda, et kohtleme neid nagu elutuid asju, tekitab viha. Tekib süütunne, et olen suure osa oma elust läbi tarbimisvalikute toetanud tööstust, mis toetub kellegi kannatustele. Teeb ka kurvaks, et paljud mu sõbrad ja tuttavad elavad samamoodi, nagu mina kunagi, oma valikuid analüüsimata.

Ma arvan, et keegi meist ei laseks neil kanadel sellistes tingimustes elada, kui nad meie oma koduloomad oleksid. Võrdleksin olukorda Põhja-Korea situatsiooniga. Isegi kui me kuuleme lugusid seal nälgivatest ja kannatavatest inimestest, ei tõtta me sinna appi, kuna meil puudub isiklik emotsionaalne side kellegagi sealt ja arvame, et meie võimuses pole midagi nii kaugel muuta.

Võiks ju arvata, et seaduse silm hoolitseb meie kõigi eest ja et ettevõtlus loomadega tegelevates valdkondades on inimlikult reguleeritud. Kuid ettevõtjad optimeerivad oma kasumit loomade elutingimuste arvelt täpselt nii kaugele, kui on lubatud ja senikaua, kuni tarbijad tooteid ostavad.

Pärast sellist kogemust on väga raske näha põhjust odavaid puurikanade mune osta. Kindlasti ei ole nende loomade kannatused seda väikest erinevust rahas väärt.

Kas see aktsioon oli minu arvates vajalik ja reaalselt muudab midagi pikemas perspektiivis? Tundsin rõõmu iga üksiku päästetud kana pärast, kes said uue koju ja samas kurbust nende tuhandete pärast, kellele õnn ei naeratanud. Iga päästetud kana oli päästmist väärt, isegi kui kõiki teisi polnud kohe võimalik aidata. Samamoodi nagu enamik meist tõttaks appi jõkke uppuvale loomale, päästeti ka need kanad. Usun, et me kõik tahame loomi aidata, kui meid pannakse nendega silmitsi ja meile antakse selleks võimalus.

Kahjuks, kui me loomi ei näe, siis me ka ei tunne midagi. Väga hea oleks, kui rohkematel inimestel oleks võimalik nende loomadega kohtuda. Antud aktsioon andis võimaluse nendel kanadel rääkida meile oma lugu. Meie saame nende lugu jagada edasi teistega, et ka teistel oleks võimalus näha. Meil on võimalik oma tarbimisvalikutega näidata, et me ei toeta sellist tööstust. Meil on võimalik jätta puurikanade munad ostmata. Nii sünnib muutus pikemas perspektiivis.

Kanakaka taskus ehk kanad külastasid kliinikut

Teksti autor on Nähtamatute Loomade tiimiliige Kadi Kaljurand.

10. septembril päästsime tänu toetajatele ja vahvatele vabatahtlikele puurikanalast 176 kana, et viia nad uutesse kodudesse, kus nad saavad elada liigiomast elu. 176-st kanast 15 olid kehvemas seisus ja nende tee viis esmalt Tartusse kliinikusse. Autojuhiks olin mina ja minuga tuli kaasa fotograaf Joanna Joa. Sõit Tartusse kestis umbes tund ja sel ajal olid kanad rahulikud ja vaiksed.

Kliinikus võeti kanad meelsasti vastu. Ülevaatusele läks 11 valget ja 4 pruuni kana. Kanad olid stressis, aga püsisid siiski puuris paigal. Alustuseks vaatasime valgeid kanu. Arst seadis laua valmis ning tõstsimegi esimese kana lauale. Veterinaar vaatas näopiirkonda, katsus tiibu, uuris kloaagipiirkonda ja sulestikku, et näha, kas on väliseid parasiite. Õnneks ühelgi linnul me neid ei kohanud.

Mõningatel kanadel oli näha vigastusi näopiirkonnas. Seda võis põhjustada näiteks teise linnu nokkimine. Kanadel oli liiga hele harja värvus, mis andis märku, et neil on vedelikupuudus. Puurikanalas on probleeme, et kõik kanad ei saa ligipääsu veele. Liigisisene konkurents ressurssidele on suur ja nõrgemad kanad jäävad ilma.

Kloaagi uurimisel selgus, et kõigil kanadel oli kõhulahtisus ning tegu võib olla bakteriaalse parasiidiga soolestikus. Et teada saada, millega tegu, kogusime väljaheited purki, et need hiljem laborisse viia. Kui arst mainis, et tuleb koguda väljaheidet, kakas üks tubli kanapreili läbivaatuslauale ilusa hunniku, mis läks otse purki.

Murekohaks olid ka kanade küüned. Need olid ebaloomulikult pikad, sest traatpuuris ei ole kanadel võimalik neid kulutada. Seetõttu olid kanade varbad laual olles ebaloomulikus asendis ja üks lind hoidis neid lausa kronksus nagu väikesed beebid hoiavad oma näppe ja varbaid. Olin veterinaarile abiks. Minu ülesanne oli võtta kana puurist ja hoida teda nii, et arst saaks küüned lühemaks lõigata.

Esimesed kanad olid rahulikud ja neid oli lihtne hoida. Hiljem aga taheti juba rohkem tiibu lehvitada ja ülesanne muutus aina raskemaks. Kuna laual olemine oli küünte tõttu ebamugav, siis paremal juhul seisid nad mu käe peal. Üks kana oli lausa nii klammerdunud, et teda oli ülevaatuseks raske laua peale saada. Kõikidel kanadel said küüned ära lõigatud. Mõnel oli küüs juba ise ära murdunud ja alles oli ainult verine tüügas.

Õnneks ühelgi kanal luumurde ei täheldatud ja tiivadki olid korras. Enamus saputas tiibu, kui lauale sai ja nii mõnegi tiivalehvitus lõi mul prillid peast. Ei tasu nina liiga lähedale toppida.

Mida rohkem kanu olime üle vaadanud, seda aktiivsemaks muutusid need, kelleni kord polnud veel jõudnud. Eelviimane valge kana lausa põgenes eest. Enesekaitseinstinkt lõi välja ja seda ei saanud pahaks panna. Need linnud polnud siiski inimeste lähedusega harjunud. Pruunid kanad olid erilise iseloomuga. Nemad ikka uurisid, mis me teeme ja poseerisid fotograafile. Kõige viimane kana ei olnud nõus koerapuurist välja tulema. Kui panin käe ta lähedale, siis ta lõi seda nokaga. Lõpuks kallutasime ta puurist välja. Laual seistes vaatas ta ka kuidagi kurjalt nagu oleksime ta rahu rikkunud.

Kanad, kes olid juba üle vaadatud ja ootasid uues puuris, muutusid keskkonna suhtes uudishimulikuks. Mõni nokkis maast heina või muid asju põrandal. Teised jälgisid pingsalt fotograafi. Puurikanalas poleks nad ealeski nii palju uusi põnevaid asju näinud.

Kanad said vabaduse maitse suhu ja mõned polnud enam nõus puuri minema ning üritasid lennata. Üks sai võimaluse ja püüdis puuri peale hüpata, aga kuna tema füüsiline vorm polnud tugev, siis ei hüpanud ta välja. See näitas, et ta jalad on nõrgad ning maandumine oli samuti raske. Tavaliselt hüppavad kanad ikka kõrgele. Olen varemgi näinud, kuidas kana teeb paari meetri kõrguse hüppe.

Osadele siiski sobis ka puur väga hästi. See valge kana, kes enne end kätte ei tahtnud anda, astus ise transpordipuuri ja läks otsejoones teiste kanade vahele kaugemasse nurka, kus paistis end turvaliselt tundvat.

Kui kõik kanad said üle vaadatud ja tagasi puuridesse pandud, andis arst meile juhised, mida silmas pidada ning täitis pabereid. Kuna labori jaoks oli vaja rohkem väljaheiteid ja lauale neid rohkem ei tehtud, siis võtsin ülejäänud auto pagasiruumist, ajutisest puurist ja oma jope taskust. Keegi oli ikka väga täpselt sihtinud. Loo moraal: hoia taskud kinni.

Viimaks panime kanad autosse ja linad peale, et päike neid ei kõrvetaks, ning seadsime tee laborisse. Andsime proovid üle ning algas 3-tunnine sõit Pärnumaale Ranna Rantšosse. Tund enne kohale jõudmist hakkas üks linnuke rääkima. Ta ikka kaagutas ja kaagutas. Kuulda oli ka puuri nokkimist ja muud liikumist. Me ei saanud aru, mis toimub, aga vähemalt oli neil eluvaim ikka sees. Kui jõudsime kohale ja lasime kanad nende uude ajutisse aedikusse, siis saime aru, mis autos oli toimunud. Puurikanala juures panime kõigile arbuusiviilud kaasa. Nad olid autos need avastanud ja need väga korralikult ära söönud. Ju siis kaklesid nende pärast veidi.

Uues kodus uudistasid osad julgemad kanad ringi, esimene leidis toidukausi ja asus nosima. Arglikumad seisid tükk aega ühe kohapeal, kuhu nad puurist võttes tõsteti. Rõõm oli vaadata, kuidas nad oma tiibu sirutasid ja ümbritseva vastu huvi tundsid.

Hiljuti selgusid labori tulemused, kust leiti massiliselt Eimeria spp ootsüste. Tegu on parasiitidega, mis põhjustavad kanadel kõhulahtisust ning lõpeb kanade jaoks, kes ravi ei saa, väga kurvalt. Puurikanalas elavad kanad umbes A4 suurusel alal, seega nad on tihedalt koos ja haigused levivad kergesti. Antud parasiit levib väljaheite kaudu. Kui teha linnule ravikuur, ei tohi tema mune ligikaudu kuu aega tarvitada. Seega suurtes farmides linnud pigem hukatakse ja asendatakse uutega. Ebasoodsate elutingimuste tõttu on kanad nõrgema tervisega ja parasiidi mõju kurnab lindu rohkem kui vabalt peetavat kana. Ravimata jätmise ja munemise intensiivsuse tõttu võib noor lind lihtsalt surra. Seega nüüd algab 176 vapral kanal ravi Eimeria vastu.

Aitäh kõigile, kes selle päeva võimalikuks tegid ja hoidkem pöidlaid, et kanade ravi kulgeb ilusti. Kliinikus käinud kanu saab vaatama minna Ranna Rantšosse. Aita tasuda lindude ravi eest: https://www.nahtamatudloomad.ee/toeta.