Nähtamatud Loomad

Kristina Kull
Nähtamatute Loomade vabatahtlik
Viini BOKU ülikooli doktorant 

Kuidas ma sigadeni jõudsin?

Olen doktorant, kelle uurimisalaks on sigade kognitsioon ehk mõtlemine. Täpsemalt uurin seda, milline on sigade ajataju ning kas sigu kimbutab igavus. Sead on ühed uudishimulikumad ja mänguhimulisemad loomad, keda tean.

Oma töös võrdlen sigu, kes elavad nn põnevates sulgudes sigadega, kelle sulud vastavad üksnes tööstusstandarditele. Esimeste nn põnevate sulgude sead saavad iga päev tuhnida põhus, saepuruhunnikutes, mängida mänguasjadega, kasutada kratsimisharju ja muud toredat. Tööstusstandarditega sulgudes elavatel sigadel sulus mänguasju ega korralikku tuhnimismaterjali pole, sest kahjuks sellised kõledad tingimused just seakasvatuses kõige levinumad on. Vahe nende kahe pidamisviisi puhul on meeletult suur.

 

Päeva parim osa on põrsastega mängimine. Inimestega harjumine käib uudishimulikel põrsastel üpris kähku.

Kuigi kognitisioonikatse võib kõlada nagu uurin lähemalt sigade ajusid, siis tegelikult põhinevad kõik minu katsed sigade treenimisel. Uurin nende mõtlemist ja proovin aru saada, kuidas nad otsuseid teevad. Sead on ülimalt taibukad ja õpihimulised – õunatüki eest on nad valmis paljutki tegema! 

Treenimisel kasutan positiivse kinnistamise meetodit – iga õige vastuse eest saab notsu ühe õunatüki. Mõnikord on naljakas näha kui hoolikalt nad seda ühte õunatükki söövad – mõni  notsu närib suutäit hoolega vähemalt kakskümmend korda nagu meile koolis õpetati, mõni teine aga sööb pehme mahlase osa ära ja sülitab kõvema õunakoore demonstratiivselt suu otsast välja.

Selle ajataju katse jaoks on tarvis sigadele igapäevaselt “koolitunde” anda. Mina nii hästi sigadega ühte keelt ei oska ega saa neile katse põhimõtet paari lausega selgitada, seega saan neile katset õpetada üksnes treenimise meetodil. Siin tulevad notsude loomupärane õpihimu ja õunatükid kasuks.

Milliste sigadega ma koos töötan?

Töötan nuumsigadega nende terve eluaja. Alustan nendega tööd kui põrsad on veel päris pisikesed ja oma emaga ehk emisega ühes puuris elavad. Jätkan samade põrsastega tööd ka pärast emise juurest võõrutamist. Siis elavad põrsad ligikaudu kümnekesi koos teiste pisikeste põrsastega uutes sulgudes. Minu töö nendega lõpeb nende sigade nuumaperioodi lõpul ehk kuue kuu möödudes.

Hästi põnev on nendega kogu selle aja igapäevaselt koos olla ja näha, kuidas vaikselt hakkavad pisikesed põrsad ka oma iseloomu näitama – kes neist on vaiksem ja hellem, uudistades uusi asju oma pehme ninaga ettevaatlikult. Mõni neist on aga ees valmis, et saaks kohe esimesena treenima tulla! Hästi hämmastav kuivõrd erinevad ühest tõust sead olla võivad.

Vapper roosa nelik on valmis “koolitundi” tulema. Fotol on põrsad umbes pooleteise kuu vanused.

Milline näeb välja minu igapäev?

Praegune aeg, igapäevaselt sigadega farmis töötamine, on minu jaoks kogu doktorantuuri üks põnevaimaid aegu! Samuti on tegu väga intensiivse tööajaga. Hommikud algavad tassi musta kohvi ja jalutuskäiguga sigalasse. Sigalasse jõudes käin esmalt duši all ning pärast seda riietun spetsiaalsetesse, üksnes seal sigalas kasutuses olevatesse riietesse. Sama käib jalanõude kohta. See on oluline bioturvalisuse tagamiseks kuna inimesed võivad edasi kanda sigade jaoks ohtlikke haiguseid.

Pärast pesu saan lõpuks oma sigade juurde minna! Ütlen notsudele tere hommikust ja annan hommikusöögi. Lisaks mõned paid või kõhu alt sügamised ka. Kui vaja, siis koristan natuke sigade sulgusid. Siis on aeg treenimisega alustada, mis olenevalt sigade tujust võib võtta 4-8 tundi päevast.

Lõuna ajal koristan sigade sulud ja annan neile tegelusmaterjali. Selleks võib olla näiteks piuksuv koertemänguasi, porgandid pappkastis, sületäis põhku või – sigade lemmikuks osutunud – tükk pakkepaberit.

Olenevalt päevast võib mõnel notsul olla vaja eraldi arstiabi – lihtsamad mured saan ise vastavate ravimitega leevendatud, aga kangemate ravimite nagu antibiootikumide ja valuvaigistite andmiseks tuleb farmi kutsuda veterinaar. Õnneks tulevad positiivne treenimismeetod ja õunatükid väga palju kasuks ning arstimite andmine on enamasti väga lihtne – sead on igati koostööaltid.

Sead tahavad tuhnida ja mängida. Pildil on näha põrsad, kelle sulgu on just lisatud värsket seene-põhu komposti. Sead armastavad selles tuhnida. Säärane põnevus ajab põrsaid isegi oma saba liputama.

Kas ma töötan eriliste sigadega?

Sead, kellega töötan on täiesti “tavalised” seatööstuse mõttes. Nad on tööstusfarmide sigadega sama tõugu. Selles mõttes ei erine nad mingil moel teistest tuhandetest sigadest, kes meil tööstusfarmides elavad. See tähendab ka kahjuks seda, et poole aasta vanuselt ootab ka neid põrsaid tapamaja. Sellele üritan hetkel mitte mõelda, sest see teeb meele väga kurvaks. 

Küll aga elab lõpmatuseni edasi neilt põrsastelt saadav teaduslik info. Etteruttavalt võin juba öelda, et see info näitab, et sead on targemad ja taibukamad kui ehk arvame. Just tänu neile sigadele saame seda kõike teada ja õppida.

Olen aga väga tänulik, et saan just nuumsigadega töötada, sest sel viisil saan näidata, et nemad, täitsa tavalist tõugu sead on just väga erilised ja vajavad me kõigi tähelepanu, et me neid paremates tingimustes kasvataksime ja rohkem nende maailma tundma õpiksime. 

Ning loomulikult on minu jaoks mu notsud – Jakob, Betti, Ella ja kõik teised sadakond siga – väga erilised, sest mul on olnud imeline võimalus just neid põrsaid tundma õppida ja näha kui imetabased, naljakad ja põnevad loomad nad on.

Notsude magus lõunauinak. Sead on üpris häälekad, aga maru armsad norskajad. Samuti mõnikord nad matsutavad või “jooksevad” unes.

Mida põnevat olen sigadelt õppinud?

Paljude inimeste jaoks on üllatav, et sigade mäng meenutab koerte mängustiili – sead sakutavad oma mänguasju, kannavad neid suus, jooksevad ringiratast, liputavad saba ja isegi hauguvad mängides. Kodustamine ei ole sigade käitumist nii palju muutnud nagu võiks arvata. Ühe jalaga on sead jätkuvalt koerlaste ja karnivooride klubis 🙂

Aita teha sigade elu paremaks

Tööstusfarmide sead väärivad rohkemat ruumi, tegelusvõimalusi ja paremat kohtlemist.
Näita toetust: toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee

 Prantsuse kriminaalkohus mõistis enneolematu sammuna hukka sigade rutiinse ebaseadusliku sabade lõikamise ja määras seafarmi omanikele tingimuste rikkumise eest 50 000 euro suuruse rahatrahvi.

Kolmapäeval, 6. aprillil mõistis Moulinsi kriminaalkohus Prantsusmaal Limoise’is asuva Herta kaubamärki tarniva seafarmi omanikele 50 000 euro suuruse rahatrahvi. Kohus pidas sigade sabade süstemaatilist lõikamist väärkohtlemiseks.

Sabade lõikamine on sea saba lühendamine, et vältida nende hammustamist. Saba hammustamine toimub tavaliselt siis, kui sigadel on halbade elutingimuste, ruumikitsikuse või tegevuse puudumise tõttu igav või stress. Tavaliselt viiakse see ilma tuimestuseta protseduur läbi alla 7 päeva vanustel põrsastel. Kuigi see on seadusega alates 1994. aastast keelatud, lõigatakse 99% Prantsusmaa seafarmides siiski rutiinset sabu.

Kõnealune farm, kus peetakse üle 9000 sea, sattus tähelepanu keskpunkti tänu Prantsuse loomakaitseorganisatsiooni L214 avaldatud salajasele materjalile, mis paljastas sigade kasvatamise kohutavad tingimused.

“See rahatrahv tähistab tõelist pöördepunkti! 20 aastat talutud kuriteod mõistab õiglus lõpuks hukka. Peaaegu kõigis farmides praktiseeritakse rutiinselt sabade lõikamis. Euroopa Komisjon kutsus Prantsusmaa isegi 2020. aastal eraldi korrale. Õiguse poolt täna saadetud sõnum on selge: loomapidamise tingimusi puudutavate seaduste osas pole võimalik eraldi läbi rääkida. Need peavad kehtima kõikidele farmidele, olenemata sellest, kas see meeldib loomapidajatele või mitte, ja riik on kohustatud seda kohaldama.”

– Brigitte Gothière, L214 kaasasutaja

Loodame, et varsti saabub aeg, kui ka Eestis hinnatakse loomade heaolu ja toetatakse nende mutileerimise lõpetamist. Eestis lõigatakse pea kõigil kuni 7-päevastel põrsastel sabad, sest enamus sigu peetakse kitsastes tööstuslikes tingimustes, kus nende heaolu ei ole tagatud ja kus nad stressist ja igavusest sabu närima võivad hakata.

Anna allkiri, et lõppeks põrsaste julm sabade lõikamine Eestis – https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Allikas: https://www.eurogroupforanimals.org/news/justice-served-pigs-french-court-case-condemns-routine-tail-docking 

Kristina Mering, MTÜ Nähtamatud Loomad asutaja ja tegevjuht

Artikkel ilmus 2. aprillil 2022 Delfis – https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/120002366/surevad-nalga-ja-lambumisse-just-selline-on-ukraina-farmiloomade-reaalsus

Paljud head inimesed on Nähtamatute Loomade poole pöördunud, et uurida, kuidas sõjategevus Ukrainas puudutab loomade olukorda ja mida saaks teha, et lisaks inimestele ka kannatavatele loomadele abiks olla.

Sõda on ilmselt üks hullemaid asju, mida inimestele ja loomadele soovida. Eriti karmiks muudab selle asjaolu, et kui praegu annavad nii üksikindiviidid kui humanitaarorganisatsioonid parima, et võimalikult suur hulk inimesi sõjakoldest välja toimetada, siis olude sunnil jäävad miljonid loomad paraku tähelepanuta.

Lemmikloomadel on suurem šanss pääseda koos miljonite inimestega, kes elu eest pagevad ja loodetavasti Euroopa Liidu riikides surmahirmu tundest hinge tõmmata saavad. Paljud Ukrainat ja põgenikke abistavad riigid on vastu võtnud otsuse mitte kontrollida lemmikloomade passe, kes põgenevate peredega kaasas on. See on õige ja ilus tegu, et pered ja nende lemmikloomadest liikmed ei peaks lahku minema ja loomi ei peaks ohutsooni hülgama. Kuidas aga mõtestada miljonite farmiloomade olukorda, kelle aitamiseks on sõjakriisis sisuliselt võimatu midagi ära teha?

Loomad sõjas

Loomad on tihti sõjategevuse nähtamatud ohvrid, justkui kurb paratamatus, mis käib kaasas raskete valikutega, kus kõiki aidata ei saa. Kui oleme kriisis, ei suuda me kahjuks isegi kõiki inimesi kaitsta, teistest liikidest rääkimata. Õnneks ei tähenda see, et asi ei võiks olla parem ja saame tulevikuks samme astuda.

Ukrainas on nagu Eestiski kunagistest Nõukogu Liidu valusatest aegadest väga tööstuslik ja massitootmisele suunitletud loomakasvatus. See tähendab, et suur hulk loomi elab kitsastes tingimustes, väikestes puurides, kinnistes hiigelhoonetes, kus on nii palju isendeid koos, et silme eest võtab kirjuks. Kui farmi omanikud ja töötajad on sunnitud pagema, et enda elu päästa ja pommirahe eest põgeneda, ei ole loomadel enam kellelegi loota.

Kriisiolukordades on üle maailma palju õuduslugusid, mis saab hüljatud tööstusfarmidest, mis on loomi täis. Mingil hetkel võib üles öelda ventilatsioonisüsteem. See tähendab, et kümned tuhanded loomad või linnud lämbuvad. See on ehk isegi kergendus võrreldes vaikse piinarikka hääbumisega, mis kaasneb sellega, et vett ei tule kuskilt juurde ja süüa ei anna neile puuris kinni olevatele ja pääsemisvõimaluseta loomadele enam keegi. Kes oskab valida, kas parem oleks surra lämbumisse või nälga ja dehüdratsiooni?

Ukraina lõunaosas Hersoni oblastis asuv riigi üks suurimaid kanalaid Tšornobayivska kaotas näiteks elektriühenduse, mille tagajärjel katkes lindude automaatne joogi- ja toidusüsteem. Välja lülitus ventilatsioon ja kolm miljonit lindu, kes olid kitsastesse traatpuuridesse suletud, kogesid ilmselt ühte õudsamat lõppu, mida ette saab kujutada. 

Paljud hoolivad kaasaelajad küsisid, kas ei saaks neid kanu puuridest vabaks lasta, et nad saaks farmi ümbruses liikuda. Samas saame ilmselt kõik aru, et sõjapiirkonnas kolm miljonit kana lahti lasta ei oleks samuti lahendus, mis nad päästaks. See ongi situatsioon, kus puudub hea lahendus, olemuslikult tuksis loomatöösturite süsteem ei annagi võimalust katastroofi või kriisi korral elusolendeid päästa. 

Ukraina suurim munatootja Avangard on teatanud, et mitmed olulised kanafarmid on suletud või hävitatud ning ülejäänud farmid on ilma linnusöödata.

Kanafarmi sõnul osa valmistooteid ja munakanu on antud kohalikule elanikele, kuid suurem osa karjast on tapetud, kuna lindude toitmist ei olnud võimalik jätkata, sest vene vägede pommitamine tegi võimatuks töötajate transpordi loomafarmideni. 

Hüljatud tööstusfarmid on reaalsus, mida tuleb ette igas sõjakoldes. See on üks julmus pikas nimekirjas asjadest, mis teevad sõja üheks põhjusega vihatumaks poliitiliseks tegevuseks.

Ukrainlased ei ole kuidagi ära teeninud seda, mida Venemaa praegu agressiivselt korda saadab, ei inimesed, loomad ega tühermaaks pommitatav elukeskkond. Me ei ole ükskõiksed nende kannatuste suhtes ja see on inimeseks olemise üks paremaid külgi – me hoolime. Me ei pööra pead ära ka siis, kui on raske. Eestlased on näidanud ennast parimast heldest küljest, annetades Ukraina toetuseks nii Pagulasabile kui teistele humanitaarorganisatsioonidele, et sõjakannatusi leevendada.

Ma usun, et see hooliv aeg on hea hetk, et tajuda, kui lai meie kaastundeväli tegelikult on. Me ei jää ükskõikseks mõeldes ka loomadest sõjaohvritele ja me ei tahaks kunagi, et keegi süütu olend kannatab pealesunnitud vägivalla ja hirmu all. Me saame seda kaastundevälja kasutada ka oma eluotsuste suunamiseks suurema hoolimise ja parema inimeste ja loomade heaolu suunas. Tööstusfarmid on Nõukogude Liidu relikt, mida me endises idablokis näeme palju rohkem kui Lääne-Euroopas. Töötame tuleviku nimel, kus kasvab väikefarmide osakaal ja väheneb piinamislaagri sarnane viis loomade pidamiseks.

Et aidata Ukraina loomi, kutsun üles annetama Nähtamatutele Loomadele. Suhtleme Ukraina loomakaitsjatega, saadame neile nii rahalisi annetusi kui ka toiduabi vastavalt nende kõige kriitilisematele vajadustele. Annetuse saab teele panna https://nahtamatudloomad.ee/toeta

Merit Valge, loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad kampaaniajuht

Artikkel avaldati 05.04.2022 ka Postimehe arvamusportaalis

Olenemata valitsuselt seakasvatusse suunatud miljonitest eurodest erakorralistest toetustest, soovivad seatöösturid abipaketti veel 6-12 miljoni euro ulatuses. Maaeluminister Urmas Kruuse on lubanud, et nii Euroopa Liidu toidusektori julgeoleku rahadest kui valitsuse järgmistest erakorralistest toetustest põllumajandusele läheb lõviosa jälle just seakasvatajatele. Paraku ei kasutata raha aga mitte tootmise jätkusuutlikkuse arendamiseks, vaid järjest tekkivate uute miinuste katmiseks.

Maksumaksjale põhjendatakse seakasvatusele määratavaid hiigeltoetusi tänase sõja kontekstis riikliku toidujulgeoleku küsimusega, kuid millegipärast ignoreerib valitsus rahade jagamisel lihtsat loogikat. Toidujulgeoleku tagamiseks oleks mõistlik eelkõige keskenduma tootmise jätkusuutlikkusele ning raha jagamisel võiks arvestada kuluefektiivsuse põhimõtetega, et piiratud ressursse jagataks sinna, kus investeeringutel ka perspektiivi oleks.

Seakasvatajate arvates peaks sektori miinused kinni maksma kodanik kahel viisil – vabatahtlikult, läbi kallima kodumaise toodangu tarbimise ning riigipoolsete toetuste kaudu, mis igal juhul maksumaksja taskust tulevad. Kui valitsuse hiiglaslikke toetusi võib saada lihtsalt küsides, siis tarbijaeelistuste muutmiseks peaks Eesti seakasvataja suutma lisandväärtust pakkuda. Ainult nii oleks poodleja ehk valmis soodsama importsealiha kõrval siinse toodangu eest maksma hinda, mis kohalikud kasvatajad ka pikemaajaliselt jalul hoiaks.

Eesti sea elu on Euroopa kehvemaid

Eesti seakasvatus on Nõukogude pärandina koondunud massiivsetesse tootmishoonetesse, kus loomad ruumikitsikuses betoonpõrandal elavad. Ilmekaim näide kohalikust tootmisest on Rakvere farmide hulka kuuluv kuuekorruseline Ekseko hiigelsigala, mis asutati 1974. aastal sigade ellujäämistingimuste piire kompava eksperimendina. Kahjuks sünnivad täna seal peaaegu pooled Eesti põrsastest.

Elutingimused sellistes seavabrikutes on viidud absoluutse miinimumini. Näiteks on 120-kilogrammi kaaluva sea jaoks vaid ruutmeetri suurune ala, kus ta peab suutma nii magada, süüa, kui ka ennast kergendada. Sigade loomuomaste vajaduste hulka kuuluvad tuhnimine ja mängimine on intensiivkasvatuses sisuliselt välistatud. Sellistes tingimustes satub siga nii stressi, et väljendab seda kannibalismi ehk liigikaaslaste sabade ja muude kehaosade närimisega.

Halbadest tingimustest tulenev kannibalism ohustab sigade elu ja tervist ning mõjutab otseselt sealihast saadavat tulu. Seetõttu algab põrsaste elu mitmete valulike protseduuridega, millest üks on sabade maha lõikamine. Tegelikult on ennetav sabade lõikamine juba aastaid terves Euroopa Liidus keelatud olnud. Eestis on see protseduur lubatud vaid siis, kui muud püüdlused sigade heaolu parandada, eelkõige ruumi ja tegelusmaterjalide andmise näol, ei ole andnud tulemusi. Sellegipoolest tehakse seda ennetavalt peaaegu kõigile Eesti põrsastele.

Teised riigid ees

Mitmetes Euroopa riikides on sigade miinimumheaolunõuded Eesti omadest kõvasti kõrgemad, nende seas ka näiteks Soome, Leedu, Šveits ja Rootsi. Austrias ja Taanis on tarbijal märgistuste abil võimalik poes teha valik kõrgema heaoluga sealiha kasuks. Ka suured sealihatootjad nagu Saksamaa ja Holland astuvad otsustavaid samme sigade heaolu tõstmiseks. Tegelikult on kogu Euroopas raske leida riiki, kus sea elu oleks Eesti omast kehvem. Samas ei suuda Eesti seakasvataja ka madalate heaolutingimuste juures importliha hinnaga konkureerida.

Sealiha maheturg täitmata

Tööstusliku sealiha tootmise kõrval on Eestis täielikult täitmata mahesealiha turg. Samuti puuduvad meil märgised selle kohta, kuidas siga oma elupäevad veetnud on, et ka need tarbijad, kes mahetoodangut ei soovi, saaksid poes teadliku valiku teha.

Tegutsevate mahekasvatajate sõnul ollakse nende toodangust väga huvitatud, aga nõudlust nad üksi täita ei suuda. Lisaks on puudu ka mahenõuetele vastavatest tapamajadest, mistõttu ei saa osad mahekasvatajad oma tooteid mahemärgisega isegi müüa. See probleem laheneks iseenesest, kui mahesigalaid oleks rohkem.

Peab küll nõustuma maaeluminister Urmas Kruuse ettepanekuga, et kui loomad on kasvanud väga heades tingimustes ja rõngassabadega, siis tuleb kasvatajal oma tugevused ka esile tõsta. Kahjuks on reaalsus see, et enamik Eesti seakasvatajatest peab esimese sammuna alles elamisväärsed tingimused suutma sigadele luua. 

Miks ei võiks ka Eesti suurtootjad kaaluda tarbijale väärtuspakkumise tegemist, muutes oma tootmisviise selliselt, et need vastaksid kõrgematele sigade heaolunõuetele või aitaksid lausa mahesealihatoodangu auku täita? Kõrgema heaoluga kasvatatud toodangu kättesaadavuse suurenedes oleks ehk Eesti teadlikul tarbijal tõepoolest motivatsioon eelistada kodumaist sealiha.

Nähtamatute Loomade sigade heaolukampaania koduleht: https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Nähtamatud Loomad päästis Ukraina sõjakoldest 15 varjupaigalooma, kes evakueeriti pommirahe alt erinevatest varjupaikadest. Loomad olid ka juba varem meile teadaolevalt vaktsineeritud, kuid Eestisse saabudes 8. märtsil said kõik 14 koera ja üks kass nii marutaudi- kui kompleksvaktsiini.

Enne loomade Eestisse toomist saime Põllumajandus- ja Toiduametiga suheldes info, et loomadele tuleb tagada 21-päevane karantiin. Selle põhjused peituvad Ukraina kõrgemas marutaudiohus võrreldes Eestiga. Mõistame igati, miks on oluline kaitsta Eesti loomi ja inimesi, et nii marutaud kui teised Ukrainas levinumad tõved siin liikvele ei läheks. Seetõttu seadsime ka loomadele Lõuna-Eestisse üles kaks karantiinimaja, mis vastavad rangetele karantiinitingimustele: eramajad, tugeva aiaga piiratud, puutub kokkupuude teiste loomadega, loomade eest hoolitsejad kasutavad kindaid ja desovad, samade riietega ei minda karantiinimajast välja, millega loomade juures viibiti jne. Karantiinimajasid rentides ja sinna tingimusi luues olime saanud PTAlt teadmise, et karantiin kestab 21 päeva. Sellest pea poolteist nädalat hiljem saime PTAlt lõpliku otsuse, mille kohaselt oli riigiamet otsustanud päästetud koerad karantiini jätta lausa kolmeks kuuks.

Tegime omalt poolt PTAle ettepaneku, et karantiin kestaks kompromissina 1,5 kuud.

Toome välja põhjused, miks nende 15 Ukrainast päästetud loomade jaoks on oluline 22. aprillist uutesse hoolivatesse päriskodudesse siirduda:

• kõik loomad on vaktsineeritud ning neilt võetakse marutaudi tiitrid, et kinnitada nende tervist
• neil sõjakoldest ja õudustest pääsenud loomadel on väga vaja liikuda karantiinikodudest, kus on palju päästetud koeri koos, edasi oma rahulikesse päriskodudesse, kus nad saavad harjuda uue perega ja rahulikus keskkonnas taastuda kõigest läbielatust.
• kõik loomad on väga hästi sotsialiseeritud ja inimestega väga sõbralikud, nad on lemmikloomad nagu kõik teised sõjapõgenikega Eestisse saabuvad loomad ning väärivad samuti kaitset. Nad lasevad endaga protseduure teha, ravida, mängida, otsivad pai ja lähedust ja on aktiivsed. Enamus oskavad ukrainakeelseid käsklusi ning on paari Eestis viidud nädala jooksul õppinud juba nende eestikeelsed vasted selgeks.
• Koeri on käinud üle vaatamas mitu koeratreenerit, kes on nende seisu heaks hinnanud ja toonud välja nende iseloomust häid külgi ja teemasid, millega nii karantiinikodudes kui uutes kodudes tegelema peab.
• On ebaproportsionaalne määrata neile 15 loomale kolm kuud karantiini, kui ülejäänud tuhanded Ukrainast Eestisse saabuvad lemmikloomad veedavad karantiinis kolm nädalat. Arvestades asjaolu, et hinnanguliselt 2/3 sõjapõgenikega kaasasolevatest lemmikloomadest on vaktsineerimata, tundub halvasti kalibreeritud algatus karistada vaktsineeritud 15 looma, kes on niigi pikema aja ehk siis meie ettepanekul 1,5 kuud rangetes karantiinitingimustes.
• Juba praeguseks on suur hulk inimesi avaldanud soovi neile koertele ja kassile armastavat kodu pakkuda. Oleks ebamõistlik hoida neid 3 kuud karantiinis, kui neil oleks võimalus liikuda turvaliselt uutesse peredesse.
• Fookus marutaudi jt haiguste ohu vähendamiseks peaks olema nende sadade ja tuhandete lemmikloomade vaktsineerimisel, kes praegu ilma kaitsesüstideta Eestisse tulevad. Oleme teinud Põllumajandus- ja Toiduametile ka ametliku ettepaneku piirile veterinaaride saatmiseks, kes aitaksid sõjapõgenikel ka kaasas olevate lemmikloomade registreerimisega ning vajadusel vaktsineerimisega, Arvestades, et 2/3 Ukrainast Eestisse saabuvatest lemmikloomadest on vaktsineerimata, teeks see sõjapõgenike elu kordades lihtsamaks, kui nad saaksid juba piiril ilma lisatasude ja otsimiseta loomad registreeritud ja vaktsineeritud. Suur hulk koos sõjapõgenikega liikuvaid lemmikloomi vajab organiseeritud tegevust ning Nähtamatute Loomade 15 päästetud looma, kes on juba vaktsineeritud ja terved, ei tohiks olla nii suur fookus ning päädida 3-kuuse karistusega neile loomadele.

Jätkame läbirääkimisi Põllumajandus- ja Toiduametiga. Kutsume loomasõpru kaasa rääkima, et PTA teaks, et nende erakordselt pika karantiini otsusel ei ole tuge.

Vaata videot, kus selgitame olukorda lähemalt – https://www.facebook.com/nahtamatudloomad/videos/652015105885083/

Aitäh kõigile toetajatele! Tänu Sulle saime need koerad päästa sõjaõudustest ja nüüd võitleme lõpuni välja, et ka karantiinitingimused oleksid õiglased.

UUENDATUD: Põllumajandus- ja Toiduamet lükkas kõik Nähtamatute Loomade tehtud ettepanekud tagasi ja jätkab üliranget karantiinikorda. See takitab neile paljukannatanud koertele uute heade kodude leidmist, kus nad saaksid rahulikult taastuda ja uue perega harjuda.