Artikkel ilmus 29.01.2023 Postimehe arvamusrubriigis – https://arvamus.postimees.ee/7700362/kristina-mering-porsaste-sandistamine-on-seatoostuse-habiplekk
- Isegi sead ei vääri suurtööstusele omast hingetut ja loomalikku kohtlemist.
- Lihasöömist piirates saab igaüks loomade heaolule kaasa aidata.
Sigade heaolu sealihatootmisel saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võttateistest riikidest, kes on suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi. Ja saaksime ka vähem liha süüa, kirjutab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht Kristina Mering.
«Astun sisse õdusalt heina järgi lõhnavasse farmihoonesse. Mu pilk püüab eemal värskes põhus põõnava põrsakarja, kes tihedasti teineteise ümber kaissu kogunenud. Eemal nohistavad suuremad sead heinas tuhnida. Mind nähes tunneb emis huvi, ilmselt vaatab, kas võin ta magavale põrsakarjale ohuks olla. Põrsad virguvad ja hakkavad mängima nagu koerakutsikad. Nad jooksevad ringi, liputavad mängurõõmust saba ja nende jälgimine teeb endal ka tuju paremaks.» See on kirjeldus Järvamaa mahesigalast, mida külastasime Nähtamatute Loomadega eelmisel aastal.
Selliselt kujutamegi ette elu Eesti farmides, kus kasvatatakse sigu sealihatööstuse jaoks. Kahjuks on selliseid farme Eestis täpselt kaks ja neis elab kokku umbes 300 siga. Kokku aga hukatakse Eestis aastas ca 600 000 siga.
Eesti seatööstus on nõukogude aja tootmisloogikast endiselt mõjutatult väga tööstuslik ja intensiivne.
Kasutuses on paljud farmihooned ja praktikad, mis toonase riigikorra ajal levinud olid. Enamasti elavad sead kas betoonpõrandal või restpõrandal, neil puudub võimalus tuhnida. Seasulg on igav ja kõle koht, kus neil koertest targemateks loomadeks hinnatutel lihtsalt ei ole hea elu.
Sead vajavad heaoluks normaalseid karjasuhteid ning piisavalt huvitavat tuhnimismaterjali. Kuna ühes sulus on liiga palju loomi koos ning mänguasjad või tegevusmaterjal puudub, tekib neil stress, mis väljendub tihti teiste sigade ründamises ja sabade või kõrvade närimises. Seda käitumist ei kohta kõrge heaoluga väikefarmides või vabalt elavatel sigadel pea kunagi.
Tööstusfarmis on see aga nii levinud käitumine, et tööstusfarmerid lõikavad kõigil vastsündinud põrsastel tuimestuseta sabad maha, et neid ära ei näritaks. Sabade mahalõikamine tegeleb aga tagajärjega, mitte probleemi tuumaga – loomade heaolu pole tagatud ning kehvad elutingimused põhjustavad stressi. Muu hulgas on Euroopa Liidus põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine profülaktilise meetmena juba 1994. aastast ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm, mida endiselt regulaarselt tehakse. Põllumajandus- ja toiduameti andmetel, kes seafarmidesse regulaarseid visiite teevad, lõigatakse 97 protsendil Eesti põrsastest sabad maha.
Euroopa Liidus on põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine ebaseaduslik. Paraku on see Eesti intensiivses seakasvatuses aga levinud norm.
Õnneks saab ka paremini
Sigade heaolu sealihatootmises saab märkimisväärselt parandada. Saame eeskuju võtta teistest riikidest, kes on lõpetanud põrsaste sabade lõikamise ja suurendanud loomade heaolu, et neil ei tekiks stressi, mis avaldub kannibalismina.
Paremad loomade elutingimused, kus arvestatakse nende loomuomaste vajadustega, on miski, millele on raske väärtuspõhiselt vastu vaielda. See nõuab poliitilist ja majanduslikku otsust, et tahame kõrgemat kvaliteeti ja oleme nõus selle tagamiseks investeerima. Juba ammu oleks pidanud toimuma üleminek, kus loobume nõukogudeaegsest masstootmisest ja liigume Põhjamaades levinud kõrge heaoluga väiksema tootmise juurde.
Huvitav on näiteks Taani seatööstus, kus kasvatatakse aastas 12 miljonit siga ja kus sealiha on justkui kohalik kuld, moodustades viis protsenti riigi koguekspordist, kuid kus isegi viimaste aastakümnete kasvu juures on 90 protsenti kasvatatavatest sigadest farmides, kus on ca 2000 looma. Ülejäänud on väikefarmides.
Kui 12 miljoni seaga riik suudab tagada kõrgema sigade heaolu kui meie 600 000 juures, siis on meil siit kindlasti palju õppida.
Eesti seakasvatuse lipulaevaks peetakse Viljandimaal asuvat Eksekot – 70ndatel rajatud kuuekorruseline paneelmaja, mis mahutab kuni 60 000 siga. Ka teistes farmides räägime me 5000 – 10 000 loomast ühe farmi kohta. Teeme endal ise elu raskeks, kui tahame ühiskonnana toetada väärtust loomade heaolust ja mõistlikust loomakasvatusest, aga samal ajal toetame superindustriaalset seakasvatust, kus paraku ka kõige usinamad farmitöötajad ei suuda iga päev kõikide loomade heaolu kontrollida. Ka kõige suuremates farmides on tuhandete sigade peale vaid mõni töötaja, kes seaduse järgi peaks neil kõigil silma peal hoidma. Üsna ebarealistlik ülesande püstitus.
Kui vaatame loomade heaolu väikekasvandustes, siis tänu rohkemale liikumisruumile, allapanule, tegelusvõimalustele ja parematele karjasuhetele ilmneb loomadel ka vähem haigusi ja tuleb vähem kasutada antibiootikume ja muid ravimeid. Kõrgem heaolu tõlgendub ka kõrgemaks lõpptoote kvaliteediks.
Kui ma võrdlen oma kogemuse põhjal sigade käitumist väikefarmis ja tööstusfarmis, siis tegu oleks justkui erinevate loomadega. Ühed on aktiivsed ja huvituvad ümbrusest, tuhnivad põhus ja liputavad rõõmust sabasid nagu koeradki. Teised on apaatsed, kustunud eluvaimuga, tihti ära kraabitud kehadega vigastustest ja teiste sigade hammustustest. Saba neil pole, mida liputada, sest see lõigati juba vastsündinuna ära. Aga ega vist väga poleks põhjust ka.
Antibiootikumide toel toodetud liha
Püstitatud küsimus ei puuduta ju tegelikult ainult loomade heaolu. Liigintensiivne lihatootmine tähendab ka suuremat patogeenide levikut, mistõttu tuleb kasutada rohkem antibiootikume ja muid ravimeid, et loomi masstootmisega levivatest haigustest ravida. Paratamatult peame endalt küsima, kas selliselt toodetud toit on midagi, mida süües end mugavalt tunneme.
Tartu Ülikooli antibiootikumiresistentsuse uuringute keskuse andmetel kasutatakse maailmas pool antibiootikumidest loomakasvatuses. See on suur risk antibiootikumiresistentsuse probleemi seisukohalt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul võib see panustada inimestel ohtlike haiguste antibiootikumide suhtes immuunseks muutumisse. Antibiootikumiresistentsuse ilminguid näeme globaalselt ka juba praegu, hinnanguliselt 700 000 inimest sureb selle tagajärjel, et antibiootikumid neile enam ei mõju. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ÜRO kutsuvad muu hulgas üles ka loomatööstusi vähendama antibiootikumide kasutust farmiloomadel. Euroopa Liidus näeme Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel juba vaikselt antibiootikumide kasutamise vähenemist loomakasvatuses, aga pikk tee on veel minna.
Kui sööksime vähem lihatooteid, ja vaid selliseid, mis pärinevad kõrge heaoluga väiketootmisest, teeksime teene endale, süües paremat toitu; keskkonnale, vähendades intensiivkasvatusega kaasnevat jalajälge ning ka loomade heaolule, kes ei pea elama tööstusfarmi ruumikitsikuses. Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse lihakoguse. Sellise minimaalse koguse juures saame endale lubada ka kõrgema hinnaga lihatooteid, mis on kvaliteetsemad ja parematel tingimustel valmistatud. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.
Millal näeme progressi?
Teema on tõsine ja puudutab mitut olulist valdkonda rahvatervisest keskkonnani. Hea on tõdeda, et asjaga tegeletakse ja nii avalik, era- kui mittetulundussektor on töötamas lahenduste kallal mitmel suunal. Tööd on aga palju.
Euroopa Liidu ühinenud põllumajanduspoliitika soosib samuti pigem väikseid ja keskmise suurusega loomafarme, mis Eesti praeguse tootmisprofiiliga väga ei ühti. EL soovib suunata toetusi ka pigem väiksema mahu ja keskkonnajalajäljega lihatootmise suunas. Baasloogika on ikka sama – toodame vähem, aga kõrgema kvaliteediga. Ehk siis sööme ka vähem liha, aga tunduvalt paremates tingimustes toodetud.
Eesti riiklikud toitumissoovitused on normina välja toonud päevaseks lihakoguseks 1–2 tikutopsi suuruse. Praegu sööme aastas elaniku kohta ca 80 kg liha, mis on 3–4 korda rohkem, kui soovitatud.
Isegi kui seakasvatus või lihatootmine on avalikkusele pigem võõrad või vähemräägitud teemad, siis olulise osa inimeste toidulauast moodustab liha siiski. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et oleme Eestis pigem mõistlikkusele suunatud tootmise pooldajad. Kantar Emori küsitluse põhjal toetab 84 protsenti Eesti elanikest sigadele paremate elutingimuste tagamist ja põrsaste sabade lõikamise lõpetamist. Loomadest hoolimine on meile ühiskonnas oluline väärtus – nüüd on hea võimalus loomade suurema heaolu kaudu teha teene ka tervisele ja keskkonnale.
