Kariloomade transpordi suurendamine kasvatab haiguste edasikandumist, sealhulgas ka nende, mis võivad ohustada inimesi.
Eksperdid on hoiatanud, et elusloomade eksportkaubanduse kasv muudab haiguste leviku tõenäolisemaks. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel veeti, lennutati ja sõidutati 2017. aastal üle maailma peaaegu 30% rohkem sigu, kitsi, lehmi ja lambaid kui kümme aastat tagasi. See arv tõuseb veelgi, osaliselt seetõttu, et elusloomade transportimine on hoolimata tehnoloogia edusammudest sageli odavam kui külmutatud liha vedamine. Tarbijate nõudlus värske liha järele kasvab ka seetõttu, et ülemaailmne elanikkond läheneb 8 miljardile, seejuures suureneb rahvaste hulk, kes lähevad üle liharikkamale toitumisele. Kuid elusloomade transportimine kogu maailmas suurendab haiguste ülekandumise riski, nimelt kardavad veterinaarid ja epidemioloogid, et kasvav tööstus on juba põhjustanud viiruste levimist.
Belgia Ghenti ülikooli veterinaararst Jeroen Dewulf ütles, et sigade Aafrika katku viiruse ehk seakatku sissetoomine Belgiasse oli peaaegu kindlasti põhjustatud inimeste sekkumisest: kas imporditud saastunud loomsete saadustega või metssigade ebaseaduslikust liikumisest. „Haiguste levimisel on mitmeid põhjuseid, kuid elusloomad on suurim nakkusallikas,” ütles Dewulf. „Mida rohkem sa loomi transportima hakkad, seda rohkem riskid võimalusega, et haigused nende kaudu levivad. On ka teisi viise, viirus võib levida näiteks lihatoodetega, kuid teeb seda siiski palju tõhusamalt elusloomade kaudu.”
Biotehnoloogiafirma Metabiota vanemteadlase ja epidemioloogi David McIveri sõnul on elusloomade ekspordi tõus kasvav probleem. Seda just paljude haiguste levimise tõttu, näiteks linnugripiviiruse, hullu lehma tõve ja Nipah viiruse näol. Ta lisab, et seetõttu võib ühel päeval ka seakatk inimesi mingil kujul ähvardada. „Esimene Nipah viiruse juhtum 1998. aastal tuli pärast haiguspuhangut Malaisias järgnedes seakasvatuse laiendamisele puutumata vihmametsapiirkondades. Nahkhiired sõid puuvilju, pillasid oma süljega kaetud viljad maha, mida seejärel sõid sead, läbi mille sattus viirus inimestesse ja tulemuseks oli 105 surma. Taudipuhangu kontrolli alla saamiseks tuli hävitada tonnide kaupa sigu. Kui me ekspordime neid loomi üle kogu maailma, siis me potentsiaalselt viime tundmatuid haigustekitajaid uutesse kohtadesse.”
Veel ühel tuntud juhul keelati 1990. aastatel veiste spongiformse entsefalopaatia ehk üldiselt tuntud hullu lehma tõve leviku kartuse tõttu Briti elusveiste ning veiselihatoodete eksport. Arvatakse, et harvaesineva, surmaga lõppeva ajuhäire Creutzfeldt-Jakobi tõve uus variant on põhjustatud sellest, et inimesed tarbivad hullu lehma tõvega saastunud liha.
Ajakirjas BioMed avaldatud uuringu autorid hoiatasid juba 2015. aastal: „Loomakaubandus on tõhus viis loomahaiguste sissetoomiseks, säilitamiseks ja levitamiseks. Seda on täheldatud suu- ja sõrataudi erinevate tüvede levikust Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias. Samuti veiste spongiformse entsefalopaatia levikust näiteks Omanisse ja Kanadasse nakatunud veiste importimise kaudu.” Mciver lisas: „Kuigi seakatk ei mõjuta praegu inimesi, ei ole sead ja inimesed bioloogiliselt ja immunoloogiliselt nii erinevad. On mõeldav, et mõned väikesed muutused viiruse geneetikas lubavad sellel üle kanduda inimestele ja siis on meil tõsine probleem.”
Prof Dirk Pfeiffer Hong Kongi Linnaülikoolist ja Londoni Kuninglikust Veterinaaria kolledžist sõnas, et risk sõltub sellest, kus kohas sa maailmas asud. „Kõrgema sissetulekuga riikides on olukord väga reguleeritud, kasutusel on tõhusad meetmed, et kaitsta oma kariloomade populatsiooni nakkushaiguste leviku eest,” ütles ta. „Tõeline probleem on paljude madala- kuni keskmise sissetulekuga riikidega, kus suurenenud nõudlus liha järele annab võimaluse selle pealt raha teenimiseks. Elusloomade liikumine neis maailma osades mängib suurt rolli loomahaiguste levitamisel.” Näiteks Hiinas liigutatakse elusloomi regulaarselt riigis ringi, et varustada n-ö „märgasid turgusid” või eestistatult loomaturgusid, kus lihunikud müüvad kohapeal värskelt tapetud liha. Neid kohti on juba ammu seostatud haiguseriskiga – ja tõepoolest, arvatakse, et hiljutine koronaviiruse puhang on alguse saanud just Wuhani loomaturult.
Maailma Loomatervise Organisatsiooni hallatav süsteem jälgib haiguspuhanguid ja annab teavet, mis põhineb puhangu poolt mõjutatud riikide raportitel. Kuigi süsteemi kiidetakse oma rolli eest, peab ta tõelise tõhususe jaoks lootma riikide kiirele ja ausale aruandlusele. „Ebameeldiv külg sellise järelevalvesüsteemi puhul on see, et mida rohkem midagi uurida, seda tõenäolisemalt ka midagi leitakse, ja siis on riik millegi leidmise ohver,” ütles Dewulf.
„Näiteks hiljutise seakatku puhangu ajal Belgias jälgisime olukorda hoolega, teavitasime kõiki vastutavaid ameteid ning siis seisime silmitsi kõigi tagajärgedega, nagu kaubanduspiirangud jne. Tagajärjena sai meie loomatööstus väga kõva majandusliku löögi.”
Kuid vaatamata kasvavast teadlikkusest, et eksporti tuleks robustsemalt kontrollida, hoiatavad eksperdid, et võimatu oleks kõiki loomi üle vaadata. „Enamikul juhtudel, kui me vaatame haiguse edasikandumist, kas inimestel või kariloomadel, kaldume nägema neid liikumas kiiremini ja mitmekesisemalt, kui meie järelevalvesüsteemidel suutlikust sammu pidada on,” ütles McIver.
“Samuti ei ole need süsteemid loodud selleks, et vaadata elusloomi või lihatooteid, kes sisenevad või lahkuvad riikidest, hoiatamist haiguste eest, mida ei ole veel kindlaks tehtud. Ringi liikuvate loomade massiivse hulga tõttu, ei ole selle jaoks eraldatud eelarved alati piisavad ja paljudel juhtudel oleme võimelised otsima ainult asju, millest me teame. Loomad võivad tulla või minna haigusttekitavate mikroobidega, mis on potentsiaalselt ohtlikud, kuid me ei ole nendega lihtsalt veel tegelenud.”