Poegivate emiste pidamiseks on loomasõbralikumaid viise
Tööstus õigustab emiste puuridesse sulgemist sellega, et muidu võivad põrsad hukkuda – kui emis pikali heidab, võib mõni põrsas ta alla jääda. Kuid see oht tuleneb ainult sellest, et aretustöös keskendutakse väga suurte ja raskete tõugude aretamisele – ning äärmuslikust ruumipuudusest: puuris ei saa emis aeglaselt maha lamada, vaid peab end lihtsalt külili kukutama.
Sageli on emistel ka jalavalu või lonkamine, mistõttu on neil stabiilsete liigutustega raskusi. Lisaks on nad teistest emistest sotsiaalselt eraldatud, ei saa kunagi mugavalt puhata ega hetkekski põrsastest puhata, mis on vaimselt kurnav. Loomuomastes tingimustes imetaks emis põrsaid vaid mõned minutid tunni jooksul, ülejäänud päeva aga otsiks toitu ja suhtleks teiste loomadega. Puuris pole see võimalik.
See-eest heades pidamistingimustes, kus on rohkem ruumi ja allapanu, saab emis rahulikult pikali heita. Kasutatakse ka kaitsevahendeid, mida nimetatakse põrsakaitseteks (ingl. piglet deflectors) – need kinnitatakse seina külge ja pakuvad põrsastele varju. Teadusuuringud on näidanud1, 2, 3, et nendes süsteemides ei ole põrsaste suremus suurem kui puurides. Peale selle on uuringud, mis on võrrelnud alternatiivseid poegimissüsteeme puuridega, järeldanud, et puurides sünnib rohkem poegi surnuna ning ellujäänud arenevad halvemini kui alternatiivsetes süsteemides.
Sobilik ja toimiv poegimissüsteem
On kaks poegimissüsteemi, mis on praktilised ja loomasõbralikumad kui poegimispurid: rühmapoegimine ja ajutine individuaalne vabapoegimine.
Rühmapoegimise puhul jäävad emised karja ka poegimise ajaks. Igale emisele on ette nähtud allapanuga aedikud koos põrsastele mõeldud pesadega. Emised saavad igal ajal sisse-välja liikuda, kuid selleks, et tagada põrsaste side oma emaga, tohivad nemad pesast väljuda alles 10–14 päeva pärast. See kindlustab, et põrsad leiavad hiljem karjas oma ema üles. Samuti välditakse eri pesadest pärit põrsaste vahelisi tülisid imetamise pärast.
Ajutise individuaalse vabapoegimise korral eraldatakse emis karjast vaid lühikeseks ajaks. Poegimine toimub vabapoegimisaedikus, kus emis ja põrsad saavad loomuomaselt käituda. Emis kasutab oma häält (nt urinataolist häält, et põrsad kokku kutsuda), et oma järglastele märku anda, et ta soovib pikali heita. Põrsastel on piisavalt ruumi eemaldumiseks. Lisaks kasutatakse kaitsevahendeid, mis aitavad vältida põrsaste lömastamist. Umbes kümne päeva pärast lastakse emis ja põrsad tagasi karja.
Mõlemad võimalused on emiste vastu palju sõbralikumad ega too kaasa suuremat põrsaste suremust.
Viited:
1 https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S1871141309000389
2 https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/30616274/
3 https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/30340237/