Mina olen Mirjam ja ma töötasin 6 nädalat Eesti suurimates puurikanalates, kus toodetakse peaaegu kõik Eesti puurikanamunad. Olen terve elu loomade vastu suurt huvi tundnud ja nendega ka tööalaselt seotud olnud. Läksin kanalatesse tööle, sest tahtsin ise näha, kuidas need linnud meie riigis elavad, kes tavapäraselt meie pilkude eest kiivalt varjatud on. See on minu kogemuslugu ehk ühe tüüpilise tööpäeva kirjeldus, mille farmis töötades kirja panin, et see endast välja saada. Nüüd otsustasin seda ka teiega jagada.
Oluline on vaid muna
Sisenedes kanalasse, kus on üheskoos kümneid tuhandeid linde on esimese asjana tunda iseloomulikku haisu. Esmalt ei tundugi see nii hull, kuid päevast-päeva seda läbi elades, mida alljärgnevalt kirjeldan, on see hais esimene signaal kannatustest, mille tunnistajaks talitajana farmis olemas pean. Kõrvu kostab kanakoori ärev kaagutamine ja masinavärgi müra, mis munatootmisega kaasneb.
Talitaja töö puhul on kõige tähtsam tagada munade sujuv liikumine kanalast sorteerimisliinile, kust edasi liiguvad munad pakkimisse. Kanalas veerevad munad puuride kaldpõrandatelt ise vastu traati, mis nende hoogu pidurdab ning kui traat automaatselt üles liigub, vabanevad munad lindile ja munad liiguvadki kanalast välja. Munade liikumist võib takistada katki läinud pidurdustraat, keerdu läinud munalint või kõige sagedamini surnud kana, kelle jalad või pea on munalindi peal.
Muidugi on oluline jälgida, et söödaketi liikumisel ei ole takistusi ning kontrollida, et vesi on jooturites olemas. Tähtis on, et korraga ei hukkuks massiliselt kanu millegi sellise tõttu nagu vee või sööda puudumine. Kümnete lindude surm on aga igapäevane nähtus.
Peamine tööülesanne: laibakoristus
Ühes lõputuna tunduvas kanala hoones on koos ligi 50 000 kana, nad on üheksas puurireas, igas reas üksteise peal neli kanadega täidetud korrust. Mulle ei mahu pähe, et üks talitaja on vastutav kahe kanala ehk 100 000 kana eest. Seaduse järgi peaksin kõigi nende lindude heaolu jälgima, kuid praktikas pidin puurivahed läbi käima vaid surnute otsimiseks ja sedagi ühel päeval üks pool kanalast ja teine päev teine pool, et peale surnute korjamise jõuaks ka koristada.
Kui kõik toimib, siis saabki alustada surnud kanade ära korjamisega. Seda tehakse taskulambiga valgustades – äkilise valguse peale kanad ehmuvad ja jooksevad küünteklabina ja hirmunud kaagutamise saatel puuri teise otsa kokku ning elutud laibad leiab nii nende vahelt kergemini üles. Ära ei põgene ka need, kes on puuris oleva metalltoru alla kinni jäänud ja leidub ka neid, kelle jalg on puuri metallkonstruktsiooni vahele kinni jäänud. Niisiis, metalltorud, mis peaksid kanalas õrre funktsiooni täitma, on tegelikult hoopis eluohtlikud. Torud on puuripõrandast sellisel kõrgusel, et kana ülakeha mahub sinna vahele ära, kuid taguots võib kinni jääda. Kui jalad ka veel põrandavõrest seal siplemise peale läbi vajuvad, siis ei ole tal mingit võimalust ise sealt lahti pääseda. Saan juba esimestel päevadel kanade väljakangutamise selgeks. Alguses tundub, et need õrnad linnud ongi lootusetus olukorras, kuid hiljem saan selgeks, et jõu rakendamine on ainus võimalus neid aidata.
Kinnijäänud kanade saatus sõltubki sellest, kas talitaja märkab ja aitab ta sealt välja või ei vaevu. Piina ja kannatusi on puurikanalas nii palju, et võin ainult arvata, et põhjuseks, miks osad talitajad kinnijäänud kanasid ei aita, on enesesäilitusmehhanism. Selleks, et suuta sellises kohas töötada, on ilmselt vajalik ära unustada, et tegu on tundevõimeliste elusolenditega.
Surnud kanad kogusime kanala tagaukse juurde suurde hunnikusse. Nii surnud kui elusaid kanu kantakse võttes kana ühest jalast kinni, nii mahub mõlemasse kätte neid hulgim. Peopesas on tunda, et see on kehaosa, samasugune nagu inimese sõrm.
Linde, kes enam liikuda ei jaksa või kes peidavad oma pead söödarenni ääre alla, sest see on ainuke koht, kus oma pead kaitsta, kohtab igapäevaselt. Puurikanala stressirikastes tingimustes, kus kanadel puuduvad igasugused tingimused oma loomuomaste vajaduste rahuldamiseks ning muudeks tegevusteks, juhtub sageli, et kana, kellel on tekkinud haav, hakatakse puurikaaslaste poolt järjepidevalt nokkima. Kõige jubedam oli olla tunnistajaks sellele, kui puurikaaslased ühe kana verist taguotsa nokkisid ja ta mu silme all hinge heitis, tehes veel viimased tõmblused.
Vigastatud kanade aitamiseks puuduvad võimalused
Seaduse järgi tuleb vigastatud kana teistest eraldada ja kutsuda veterinaar. Tegelikkuses ei maksa üksikisendite elu tööstusfarmides mitte midagi ja vigastatud loomad jäetakse saatuse hooleks. Seal ei olnud jäetud ühtegi tühja puuri, kus vigastatud kana saaks teistest eraldatuna taastuda. Ning ausalt öeldes muutub ka eraldamine jaburaks, kui ühes kanalas on nii palju veriste haavadega kanu, et vaevu suudaks neid kokku lugeda. Tavalised on tiiva- ja jalavigastused. Kas verest tilkuvad või kuivanud ja paistes haavaga jalad, millele ei saa toetada. Samuti on tavalised verised kloaagid ja sealt tulnud verised munad. Võib arvata, et see on ka üks tavalisemaid surma põhjusi, sest surnutel on tihti kloaak avatud ja verine.
Veterinaar küll käib farmi teatud regulaarsusega külastamas, kuid teeb seda vaid proovide võtmiseks, et jälgida ega farmis linnugrippi ja salmonelloosi pole. Jällegi tagamaks, et kanad massiliselt ei sureks ja töösturitele majanduslikku kahju ei tooks, mitte selleks, et mingil moel kanade kannatusi leevendada.
Võib ka öelda, et talitaja saab ju teha halastussurma. Jah, kuigi ma armastan loomi ja pean iga elu väärtuslikuks, siis puurikanalas töötades uurisin ma ka selle võimaluse kohta, sest keegi ei vääri päevade kaupa piinlemist ja see tundus ainus viis kanade aitamiseks. Leidsin kanalast linnu, kelle suu oli verd täis vajunud ning kes vaikselt piineldes oma surma ootas ning uurisin teiselt töötajalt, kas on midagigi, mida saaksime selle kana heaks teha, olgu selleks siis kasvõi halastussurma pakkumine. Teine töötaja hukkas selle kana mu silme all. Aga vigastatud kanu on massiliselt ja isegi see ei oleks mõeldav, et kanalas oleks eraldi töötaja, kes käiks päev otsa puuriridade vahel ringi ja kanu tapaks. Kusjuures seaduse järgi on lubatud ühe inimese kohta 70 linnu tapmine päevas.
Niigi on tavaline poole kanala pealt leida umbes 30 surnud kana. Mõnikord on laibad mitu päeva märkamata jäänud ja lagunevad seal juba. Tavaliselt on nad puuri traatpõranda külge kinni jäänud ja neid peab sealt lahti rebima. Seal on tolmune ja palav ja eriti katki nokitud surnud, kes on seal ju tavapäraselt kuni 2 päeva seisnud, haisevad kohutavalt. Neid laipu on seal igasugustes asendites ja näiteks võib mõnel kael selgrooni paljaks söödud olla. Surnud tuleb koristada ka ülemistelt korrustelt ja sinna pääseb ratastel käru-redeli peal, millega ennast mööda 100 meetri pikkust koridori edasi vedada. Koristan sealt juba 10ndat surnut, see haiseb, see on rõve. Liigun edasi ja veel 2 surnut kõrvuti. Ma ei oska öelda, kuidas mõned inimesed seda tööd aastaid teevad, ilmselt on nad selle kuidagi enda jaoks välja lülitanud, et need on tundevõimelised õrnad olendid. Ei ole sugugi tavapäratu näha kanu oma surnud liigikaaslasi sõna otses mõttes söömas. Kui seda esimest korda nägin, läks mul mitmeks tunniks süda pahaks. Kusjuures millegi nägemine ei ole mul kunagi varem elus päriselt südant pahaks ajanud.
Ja kõige valusam on ikka näha neid, kes on haavatud ja kelle aitamiseks olen täiesti võimetu. Eriti läks mulle hinge üks kana, kelle pealael oli suur haav. Märkasin, et minu juuresolekul jõi ta palju ja kui teda veelgi enam vaatlesin, siis oli näha, et teised pidevalt nokivad ta peahaava. Ajasin teisi eemale ja nii sai ta sööma minna. Ta sõi isukalt, sest muidu ei olnud tal selleks võimalust, kui ma teda ei kaitsnud. Jälgisin teda mitu päeva ja tahtsin väga teda aidata, kuid lõpuks ei olnud mul ikka muud võimalust, kui ta abituna sinna jätta.
Hirm, stress ja paanika
Lisaks nendele õudustele on tavapärane kanade täielik sulgede puudumine, hirm ja stress. Need kanad, kes on nende puurivõrede vahel veetnud üle poole aasta, on juba suure osa oma sulgedest kaotanud. Loomuliku tegevuse puudumise tõttu nokivad nad üksteiselt sulgi välja ning kaotavad neid puurivõrede vastu hõõrdudes. Kuna looduslikult on kana saakloom, siis nad ehmuvad kergesti näiteks lihtsalt talitajate liigutuste peale. Ka muidu on nad väga liikuvad ja sellel ajal, kui neil on tehislikult loodud päev, ei ole nad üldiselt kunagi paigal. Nii näeb neid pidevalt vastu puuri seinu rapsimas ja paaniliselt vastu lage lendamas. Minu jaoks ei olnud kahtlust, et neil kõigil on seal väga halb olla. Pool ööpäevast on nad seal kottpimedas. Nende “päev” möödub õrna tehisliku valguse käes, kusjuures alumistele puurikorrustele paistab veelgi vähem valgust. Pimedas on nad küll rahulikumad, kuid liikumisvajadus jääb rahuldamata ja võime igaüks ise mõelda, mis tunne võib olla täielikult ära lõigatud nii loomulikust asjast nagu päikesevalgus.
See ei pea nii olema
Mõtlesin seal, et see on lihtsalt haige, mis süsteemi inimesed on loonud, tõeline põrgu nende kanade jaoks. See ei ole lihtsalt vangistus, vaid pigem sarnaneb koonduslaagriga, kus elu ei ole mitte midagi väärt. Ma ei näe siin muud lahendust, kui tuua see õudus avalikkuseni ja koos nõuda süsteemimuutust. Munakanade puhul on kõrgema heaoluga süsteemid ammu olemas ja mujal Euroopas laialdaselt kasutusel. Eesti Inimesed arvavad, et väikeses riigis on väiketootmine, kuid tõde on hoopis see, et Eesti on Euroopa Liidus üks kõige suurema kanade puurispidamise osakaaluga riik.
See õudus ei pea jätkuma. Aeg on küps, et minna üle loomasõbralikumale munatootmisele ja jätta minevikku see aegunud süsteem, kus loomade heaolule mingit tähelepanu ei pöörata. Keelustame puuride kasutamise munakanade pidamisel nagu on teinud juba Austria, Tšehhi ja Šveits. Ole osa sellest olulisest sammust, et luua hoolivam Eesti. Anna oma allkiri puuride kasutamise keelustamiseks kanada pidamisel: https://bit.ly/julmpaev
Vaata ka lühidokumentaali minu kogemusest: