Eelnevalt kirjutasin sellest, mida olen sigadelt nendega igapäevaselt töötades õppinud. Nüüd soovin aga lähemalt kirjutada ühest suurest murekohast ja nii-öelda avalikust saladusest seatööstuses: põrsaste rutiinsest sabade lõikamisest.
Miks põrsaste sabad ära lõigatakse?
Siga tahab uudistamist ja mängimist, aga kõledas tööstusfarmis ei ole tal mitte midagi teha. Tegelikult on tal seal üksnes kõva ebameeldiv põrandapind ja liiga vähe ruumi. Põhusülemist või pinnase sonkimisest võib tööstusfarmi siga üksnes und näha. Selline siga on stressis ja kannatab. Kui tal mitte midagi muud teha pole, hakkabki ta näiteks sulukaaslaste saba närima – see on indikaator, et midagi on sea jaoks valesti. Midagi vajab farmis muutmist.
Selle asemel, et põrsaid kuulda võtta ja farmis vastavaid muutusi teha, lõigatakse aga paaripäevaste põrsaste sabad tangidega maha, tuimestust kasutamata. Euroopa Liidus on küll rutiinne sabade lõikamine keelatud, aga seda tehakse jätkuvalt. Kahjuks ka üle 90% Eestis kasvavate põrsaste sabad lõigatakse maha.
Oluline on rõhutada, et sabade lõikamine ei tähenda, et sabade närimist farmis edasi ei esineks. Kahjuks närivad tööstusfarmide põrsad edasi ka juba lõigatud lühikest saba, kuigi sabade lõikamine vähendab sabade närimise esinemist. Seda eelkõige seetõttu kuna allesjäänud sabajupp on lõikamise tõttu tundlikum. See aga viitab sellele, et sigade loomuomane vajadus mängida, närida ja tuhnida on alles ka pärast sabade julma lõikamist. Seega, sabade lõikamine ei kõrvalda seda põletavat probleemi tööstusfarmides.
Milline probleem on sabade närimine?
Sabade närimine on keeruline, peamiselt tööstusfarmide massiivsuse ja kõledusega kaasnev probleem. See ei ole aga kindlasti mitte midagi ilmvõimatut. Sabade närimine on ikkagi tekkinud siis, kui farmid muutusid massiivseteks tööstusfarmideks, kus koos on tuhandeid loomi. Loomupäraselt ei näri siga teise sea saba.
Sabade närimist on võimalik ära hoida tagades sigadele neile sobivad elamistingimused. Tühipaljas seasulg, kus mitte midagi teha pole, ei ole seale sobiv tingimus. Üks efektiivsemaid sabade närimise ennetajaid on sigadele põhu või mulla andmine. Mitmed uuringud näitavad, et isegi peotäis põhku vähendab sabade närimist.
Ärme karda rõngassabu
Seakasvatajate esialgne hirm sabade närimise ees leiab mingil määral õigustust. Tegelusmaterjalide nagu põhu, jutekottide või pakkepaberi kasutuselevõtt vajab täielikku poolehoidu farmi juhtkonna ja farmi töötajate poolt. See peab saama igapäevaseks, normaalseks osaks.
Kuskilt tuleb algust teha, näiteks proovides mõnedes tegelusmaterjalidega sulgudes kasvatada normaalsete, pikkade sabadega sigu. Olukorras, kus seafarmerile hingab ühelt poolt kuklasse nii laenu- kui ka tarnekohustus ning teiselt poolt tapamaja, mis seakilo hindasid põhimõtteliselt dikteerib, ei ole see lihtne samm. Küll aga tuleks arvesse võtta, et sabade lõikamist ning sigade ebasobivates tingimustes pidamist võetakse tõsiselt. Näiteks on juba määratud kopsakas rahatrahv seafarmerile sabade rutiinse lõikamise jätkamise eest.
Tekib aga küsimus, milleks seatööstus end lõhki rebib ning seejuures veel suure sigade kannatuse hinnaga. Kas oleks aeg lõpetada see ulmeline eksperiment kümnete tuhandete sigadega tööstusfarmides ning liikuda väiksemate mahekasvanduste poole? Kontrollitud mahekasvandus võiks olla Eesti seatööstuse nišš. Kahjuks hetkel ei ole selline seakasvatus Eestis levinud, kuigi leidub üksikuid erandeid tublide farmerite hulgas.
Esimesed märgid
Tänu oma tööle koos sigadega olen õppinud ka ära tundma esimesi märke sabade närimise algamisest ning sellest, kuidas sabade närimist lõpetada. Loomulikult ei tea ma sabade närimise lõpetamise kohta kõike, aga heal meelel jagan oma kogemusi. Üks parimaid viiteid sabade närimise algamisele on kui põrsas ei hoia oma saba enam rõngas, vaid sirgelt all. Sabaots võib tunduda tume või määrdunud, aga lähemalt vaadates võib näha, et sabaots on juba hammustatud, verine ja nekrootiline.
Mõnikord võib näritud saba olla ka punakas või paistes, aga see esineb pigem siis kui närimine on juba mõnda aega kestnud. Kiire reageerimine ja sabade kontrollimine on ülioluline! Sabasid saab näiteks söömise ajal väga lihtsalt kontrollida kui kõigi põrsaste taguotsad ühtepidi on. Kui kõigi sabad on rõngas, siis närimist tõenäoliselt ei esine.
Häid soovitusi sabadega sigade kasvatamiseks leiab näiteks ka siit videost. See Soome seafarmer omab juba 15 aastat kogemust sabadega sigade kasvatamisest.
Mis aitab sabade närimist ennetada?
Sabade närimist aitab ennetada sigadele tegevuse pakkumine. Näiteks riputada sulu seintelt alla mõned jutekotid või looduslikust (söödavast) materjalist köiejupid, mida põrsad sakutada ja närida saavad. Köie näritav ots peaks rippuma maapinnast vähemalt 10 cm kõrgemal, et see pisikestele võõrdepõrsastele ohtlik poleks.
Hea oleks lisada põrandale saepuru ning anda mängimiseks puupulki, võimalusel põhku või pakkepaberit. Kui võimalik, siis ka uut põnevat toitu või nuuskimismaterjali – pressitud heinakuubikud, silo, kapsas, makaronid, mais. Kõik see viib sigade mõtted teiste sabadelt eemale.
Pakkepaber on huvitaval kombel sigade suur lemmik, eriti kui sulgu visata suur tükk, millest iga põrsas saab ise endale sobiva tüki sakutada ja seda edasi hekseldada. Vastavalt vajadusele tuleb neid asju juurde lisada või välja vahetada, nii paari-kolme päeva tagant. Kui närimise probleem on tõsine, siis iga päev või isegi mitu korda päevas. Lihtne on sulgude vahekäigus hoida need asjad kärus valmis, siis on kasutamine lihtsam.
Samuti aitab sabade närimise vastu sabade katmine kas vastava sprei või loomadele sobiva tõrvaga (sellega, mida jahimehedki söödaplatsidel kasutavad). Viimastel on väga tugev lõhn, mis katab võimaliku verelõhna ja teeb saba hammustamise sea jaoks ebameeldivaks.
Juhul kui farmis peaks tekkima närimine, peaks farmer koheselt sekkuma ning lisaks värskele tegevusmaterjalile (põhk, pakkepaber, köied jne) kasutama sabadel ka kas spreid või tõrva (u 4-5 päeva kuniks on näha, et närimist enam ei esine). Kui närimisele kohe alguses jaole saada ja nn härjal sarvist haarata, andes põrsastele tegevust, siis ligi nädala-kahe pärast võib probleem juba lahendatud olla.
Eestis on paar tublit seakasvatajat, kes kasvatavaid õigeid, ilusate rõngassabadega sigu. Kindlasti oleks neilt paarilt seakasvatajalt palju juurde õppida, kuidas normaalsete sabadega sigu kasvatada.
Toeta sabade lõikamise lõpetamist
Rõngas saba on nii suurt head meelt tekitav vaatepilt, mille üle iga seafarmer võiks uhkust tunda! Sead on tundevõimalised, vahvad ning mängulusti täis loomad, kes väärivad elamisväärset elu. Anneta sigade toetuseks siin: https://nahtamatudloomad.ee/toeta