Kristina Kull
Nähtamatute Loomade vabatahtlik
Viini BOKU ülikooli doktorant
Kuidas ma sigadeni jõudsin?
Olen doktorant, kelle uurimisalaks on sigade kognitsioon ehk mõtlemine. Täpsemalt uurin seda, milline on sigade ajataju ning kas sigu kimbutab igavus. Sead on ühed uudishimulikumad ja mänguhimulisemad loomad, keda tean.
Oma töös võrdlen sigu, kes elavad nn põnevates sulgudes sigadega, kelle sulud vastavad üksnes tööstusstandarditele. Esimeste nn põnevate sulgude sead saavad iga päev tuhnida põhus, saepuruhunnikutes, mängida mänguasjadega, kasutada kratsimisharju ja muud toredat. Tööstusstandarditega sulgudes elavatel sigadel sulus mänguasju ega korralikku tuhnimismaterjali pole, sest kahjuks sellised kõledad tingimused just seakasvatuses kõige levinumad on. Vahe nende kahe pidamisviisi puhul on meeletult suur.
Päeva parim osa on põrsastega mängimine. Inimestega harjumine käib uudishimulikel põrsastel üpris kähku.
Kuigi kognitisioonikatse võib kõlada nagu uurin lähemalt sigade ajusid, siis tegelikult põhinevad kõik minu katsed sigade treenimisel. Uurin nende mõtlemist ja proovin aru saada, kuidas nad otsuseid teevad. Sead on ülimalt taibukad ja õpihimulised – õunatüki eest on nad valmis paljutki tegema!
Treenimisel kasutan positiivse kinnistamise meetodit – iga õige vastuse eest saab notsu ühe õunatüki. Mõnikord on naljakas näha kui hoolikalt nad seda ühte õunatükki söövad – mõni notsu närib suutäit hoolega vähemalt kakskümmend korda nagu meile koolis õpetati, mõni teine aga sööb pehme mahlase osa ära ja sülitab kõvema õunakoore demonstratiivselt suu otsast välja.
Selle ajataju katse jaoks on tarvis sigadele igapäevaselt “koolitunde” anda. Mina nii hästi sigadega ühte keelt ei oska ega saa neile katse põhimõtet paari lausega selgitada, seega saan neile katset õpetada üksnes treenimise meetodil. Siin tulevad notsude loomupärane õpihimu ja õunatükid kasuks.
Milliste sigadega ma koos töötan?
Töötan nuumsigadega nende terve eluaja. Alustan nendega tööd kui põrsad on veel päris pisikesed ja oma emaga ehk emisega ühes puuris elavad. Jätkan samade põrsastega tööd ka pärast emise juurest võõrutamist. Siis elavad põrsad ligikaudu kümnekesi koos teiste pisikeste põrsastega uutes sulgudes. Minu töö nendega lõpeb nende sigade nuumaperioodi lõpul ehk kuue kuu möödudes.
Hästi põnev on nendega kogu selle aja igapäevaselt koos olla ja näha, kuidas vaikselt hakkavad pisikesed põrsad ka oma iseloomu näitama – kes neist on vaiksem ja hellem, uudistades uusi asju oma pehme ninaga ettevaatlikult. Mõni neist on aga ees valmis, et saaks kohe esimesena treenima tulla! Hästi hämmastav kuivõrd erinevad ühest tõust sead olla võivad.
Vapper roosa nelik on valmis “koolitundi” tulema. Fotol on põrsad umbes pooleteise kuu vanused.
Milline näeb välja minu igapäev?
Praegune aeg, igapäevaselt sigadega farmis töötamine, on minu jaoks kogu doktorantuuri üks põnevaimaid aegu! Samuti on tegu väga intensiivse tööajaga. Hommikud algavad tassi musta kohvi ja jalutuskäiguga sigalasse. Sigalasse jõudes käin esmalt duši all ning pärast seda riietun spetsiaalsetesse, üksnes seal sigalas kasutuses olevatesse riietesse. Sama käib jalanõude kohta. See on oluline bioturvalisuse tagamiseks kuna inimesed võivad edasi kanda sigade jaoks ohtlikke haiguseid.
Pärast pesu saan lõpuks oma sigade juurde minna! Ütlen notsudele tere hommikust ja annan hommikusöögi. Lisaks mõned paid või kõhu alt sügamised ka. Kui vaja, siis koristan natuke sigade sulgusid. Siis on aeg treenimisega alustada, mis olenevalt sigade tujust võib võtta 4-8 tundi päevast.
Lõuna ajal koristan sigade sulud ja annan neile tegelusmaterjali. Selleks võib olla näiteks piuksuv koertemänguasi, porgandid pappkastis, sületäis põhku või – sigade lemmikuks osutunud – tükk pakkepaberit.
Olenevalt päevast võib mõnel notsul olla vaja eraldi arstiabi – lihtsamad mured saan ise vastavate ravimitega leevendatud, aga kangemate ravimite nagu antibiootikumide ja valuvaigistite andmiseks tuleb farmi kutsuda veterinaar. Õnneks tulevad positiivne treenimismeetod ja õunatükid väga palju kasuks ning arstimite andmine on enamasti väga lihtne – sead on igati koostööaltid.
Sead tahavad tuhnida ja mängida. Pildil on näha põrsad, kelle sulgu on just lisatud värsket seene-põhu komposti. Sead armastavad selles tuhnida. Säärane põnevus ajab põrsaid isegi oma saba liputama.
Kas ma töötan eriliste sigadega?
Sead, kellega töötan on täiesti “tavalised” seatööstuse mõttes. Nad on tööstusfarmide sigadega sama tõugu. Selles mõttes ei erine nad mingil moel teistest tuhandetest sigadest, kes meil tööstusfarmides elavad. See tähendab ka kahjuks seda, et poole aasta vanuselt ootab ka neid põrsaid tapamaja. Sellele üritan hetkel mitte mõelda, sest see teeb meele väga kurvaks.
Küll aga elab lõpmatuseni edasi neilt põrsastelt saadav teaduslik info. Etteruttavalt võin juba öelda, et see info näitab, et sead on targemad ja taibukamad kui ehk arvame. Just tänu neile sigadele saame seda kõike teada ja õppida.
Olen aga väga tänulik, et saan just nuumsigadega töötada, sest sel viisil saan näidata, et nemad, täitsa tavalist tõugu sead on just väga erilised ja vajavad me kõigi tähelepanu, et me neid paremates tingimustes kasvataksime ja rohkem nende maailma tundma õpiksime.
Ning loomulikult on minu jaoks mu notsud – Jakob, Betti, Ella ja kõik teised sadakond siga – väga erilised, sest mul on olnud imeline võimalus just neid põrsaid tundma õppida ja näha kui imetabased, naljakad ja põnevad loomad nad on.
Notsude magus lõunauinak. Sead on üpris häälekad, aga maru armsad norskajad. Samuti mõnikord nad matsutavad või “jooksevad” unes.
Mida põnevat olen sigadelt õppinud?
Paljude inimeste jaoks on üllatav, et sigade mäng meenutab koerte mängustiili – sead sakutavad oma mänguasju, kannavad neid suus, jooksevad ringiratast, liputavad saba ja isegi hauguvad mängides. Kodustamine ei ole sigade käitumist nii palju muutnud nagu võiks arvata. Ühe jalaga on sead jätkuvalt koerlaste ja karnivooride klubis 🙂
Aita teha sigade elu paremaks
Tööstusfarmide sead väärivad rohkemat ruumi, tegelusvõimalusi ja paremat kohtlemist.
Näita toetust: toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee