Selver on veendunud, et kanadel on puurides hea olla.1 Sellise väitega Selver, kas teadlikult või teadmatusest, esitab valeväiteid ja eksitab tarbijaid. Nimelt on puurikanade olukord olnud ka teadlaste uurimisluubi all. Vastupidiselt Selveri veendumustele on aga teadlased mitmete katsetega näidanud, et puurikanade elu on oluliselt kehvem kui vabalt peetavate kanade elu.
Puurielu ei anna mingeid võimalusi liigiomaseks käitumiseks. Puuris on kanad päevast päeva aasta otsa koos, mitmekesi traatpõrandal. Ühes kanalas on koos kümneid tuhandeid kanu, mitu kana puuris, puur puuri otsas, rida rea järel.2
Puurikana ei saa mitte kunagi korralikult isegi tiibu sirutada3, sest puuris on neile ette nähtud vähem kui ühe A4-suuruse paberi ala.2 See ei ole aga selleks, et kana end hästi tunneks, mitte kuidagi piisav. Kujutagem ette, et me ei saaks mitte kunagi hommikul või pärast pikki tööpäevi enam kordagi mõnusalt ringutada. Kujutagem nüüd ette, et me ei saa seda teha aastaid ja seda seetõttu, et elame kokkupakitult väga, väga väikeses ubrikus koos mitmete teiste kaaslastega.
Kui puurikana tahab tiibu sirutada, siis hakkab teda enamasti teine kana nokkima ja sirutus jääb poolikuks.3 Teate seda tunnet, kui tahaks pikalt haigutada, aga keegi meid haigutuse ajal ribidesse torgib? Kui ei tea, siis kujutagem korraks ette. Vastik tunne. Ja see soov haigutada/tiibu sirutada jääb ju ikkagi alles.
Sulgede ja naha nokkimine on kanalates väga suur probleem. Ilma korraliku kaitsva sulestikuta muutuvad kanad haigustele vastuvõtlikumaks ja suremus kanalas suureneb. Sulgede nokkimisel on mitmeid põhjuseid4, aga kindlasti on oluline see, et puurikanadel pole lihtsalt mitte midagi muud teha. Ainsad vähegi huvitavad asjad puuris ongi kaaslased, kes siis kahjuks nokkimise all kannatama peavad.
Kanadele on ülioluline liivavannide võtmine. Need kanad, kes liivavanne võtta ei saa, on stressis.5 Kanad võtavad liivavanne, et hoida oma sulestik korras ja et saada lahti tüütutest parasiitidest. Puurikanadel see võimalus puudub. Puurides pole ei liiva, ei vanni ega ka ruumi tiibade korralikuks sopsutamiseks. Taaskord tuleb keegi meid “ribidesse torkima” ja liivavann jääb võtmata. Mitte ainult kana ise ei tunne end seetõttu halvasti, aga poolik liivavann jätab tegelikult sulestiku veel mustemaks, vähem veekindlamaks ja vähem soojust hoidvaks.3
Selliseid kanu hakkavad kimbutama parasiidid ja nad muutuvad vastuvõtlikumaks haigustele. Taolisi poolikuid käitumisi juhtub palju vähem vabalt peetavate kanade seas, kellel lihtsalt on rohkem ruumi ja võimalus leida privaatsem koht, et end korralikult puhastada.
Puurikanade luud on hõredamad kui vabalt peetavate kanade omad.6 See tähendab, et puurikanade luud murduvad kergemini ja teevad seetõttu kanadele palju valu. Puurikanad ei saa mitte kunagi end korralikult liigutada, et enda lihaseid ja luid treenida. Võib ainult ette kujutada seda valu, mida murtud luudega puurikana taluma peab.
Samuti kimbutavad puurikanu ülekasvanud küünised, mis traatpuuri külge kinni jäävad ja ära murduvad.3 Murdumine võib olla isegi nii õnnetu, et küünis murdub lahtise veritseva haavaga. Taaskord võib vaid ette kujutada kui halb tunne kanadel endil on, aga samuti muudab lahtine haav kana vastuvõtlikumaks bakteritele ja viirustele. Vabalt peetavatel kanadel on aga rohkem võimalusi põranda- või ehk isegi õuepinnal tuhlates süüa otsida ja küünistega kaevata – seega kuluvad küünised nii loomulikult teel ise ära.
On tervitatav, et Selver võtab vaevaks puurikanade teemal sõna võtta. Küll aga puudub Selveri seisukohal teaduslik alus ja tegu ongi vaid uskumuse või lootmisega. Selver, aeg on eemaldada need roosad prillid, mille taha te naiivselt kas teadlikult või teadmatusest varjute. Teadustööd näitavad, et puurikanadel ei ole puurides hea olla, vastupidiselt teie veendumusele. Jätke kanade heaolu üle otsustamine spetsialistele ning puurikanade munad Selverites minevikku!
Kristina Kull, MSc
Allikad:
1 Selveri kommentaar Nähtamatute Loomade Facebook-i lehel (https://www.facebook.com/nahtamatudloomad/photos/a.460345517640711/1167591026916153/)
2 MES Nõuandeteenistus, Tootmiskari (https://www.pikk.ee/valdkonnad/loomakasvatus/linnukasvatus/pidamine/tootmiskari/)
3 Lay, D. C. et al. (2011) ‘Hen welfare in different housing systems’, Poultry Science, 90(1), pp. 278–294. doi: 10.3382/ps.2010-00962.
4 Hartcher, K. M. and Jones, B. (2017) ‘The welfare of layer hens in cage and cage-free housing systems’, World’s Poultry Science Journal, 73(4), pp. 767–781. doi: 10.1017/S0043933917000812.
5 Vestergaard, K. S., Skadhauge, E. and Lawson, L. G. (1997) ‘The stress of not being able to perform dustbathing in laying hens’, Physiology and Behavior, 62(2), pp. 413–419. doi: 10.1016/S0031-9384(97)00041-3.
6 Rodenburg, T. B. et al. (2008) ‘Welfare assessment of laying hens in furnished cages and non-cage systems: Assimilating expert opinion’, Animal Welfare, 17(4), pp. 355–361.