Nähtamatud Loomad

Autor on Margot Arula, Nähtamatute Loomade vabatahtlik ja juuramagistrant

Aastasadade ja -tuhandete jooksul välja kujunenud sotsiaalsete ja kultuurinormide tõttu hoolime oma koertest-kassidest, kuid unustame sageli, et massitootmisvahenditeks muudetud farmiloomad ei erine tegelikult lemmikutest kuigi palju.

• 

Maaligem endale silme ette pilt suurfarmist, kus kitsastesse ja kõledatesse puuridesse on kokku surutud sadu abituid loomi. Igaühel neist on napilt iseenda suurusest rohkem ruumi. Nad ei saa vabalt liikuda ega tegeleda loomuomaste tegevustega. Olude sunnil on nad muutunud üksteise vastu agressiivseks. Nad ei ole iial näinud päikesevalgust ning ainus võimalus selleks võib avaneda tapamajja viimisel.

Kujutlegem nüüd, et need loomad puurides on koerad. Ilmselt tundub see mõte meile kõigile vale ja õõvastav: koerad väärivad meie kaastunnet, nad ei peaks elama igaveses pimeduses ja vangistuses.

Loomadest, kellele selline elu on igapäevane reaalsus – näiteks tööstuses peetavad kanad – on aga paljudele keeruline mõelda kui koerte ja kassidega võrdsetest. Piisab aga selle üle pisut pikemast juurdlemisest ja ka kanade elutingimused hakkavad suurele osale inimestest tunduma väärad.

Miks peaksid teised tundlikud elusolendid väärima vähem hoolitsust ja rõõmu kui meie praegused lemmikloomad?

Üks arutluskäik, millega sellist eristust õigustada üritatakse, puudutab loomade intelligentsust. Lisaks sõbralikkusele ja truudusele on koerad teatavasti ka targad ja õppimisvõimelised. Palju vähem teatakse aga seda, et ka põllumajanduses kasutatavad loomad on mõtlemisvõimelised, huvitavad ja eripalgelised olendid. Kanades, keda sageli rumalaiks tembeldatakse, peitub palju üllatavat.

Kanade vaimset võimekust uurinud teadlased on leidnud, et need linnud suudavad teha lihtsamaid aritmeetilisi tehteid ning teha vahet kogustel, valides kahest asjade grupist välja selle, mis sisaldab rohkem esemeid. Nad kasutavad deduktiivset järeldamist – oskus, mille inimesed omandavad kuni seitsme aasta vanuselt.

Samuti näitavad kanad üles enesekontrolli – kui neile antakse valida, kas saada süüa otsekohe, aga vähe või natuke hiljem, aga rohkem, valib suurem osa kanadest teise variandi. See viitab võimele mõelda tulevikule ja võtta seda otsuste tegemisel arvesse.

Oodatust palju keerukam on ka kanade sotsiaalne rühmataju ja suhtlus. Mitmete uuringute kohaselt püüavad kanad ette kujutada, mida nende liigikaaslased parasjagu mõtlevad, ning kasutada seda infot enda kasuks ära. Kuked proovivad sageli kanu peibutada toiduga, mida neil tegelikult ei olegi – ning pole ilmselt kuigi jahmatav, et kavalust ilmutavad ka emaslinnud, kes tabavad pettuse kiiresti ära.

Kanad õpivad üksteiselt ja jälgivad teiste lindude käitumist. Nende omavaheline suhtlus koosneb paljudest erinevatest visuaalsetest märkidest ja vähemalt 24 selgelt eristatavast häälitsusest. Kanad hoiatavad liigikaaslasi, kui neid ähvardab oht – omadus, mis on paljudel kõrge intelligentsusega loomadel, teiste hulgas ahvidel.

Kõige enam aitab aga loomadele kaasa tunda ehk teadmine, et ka neil endal on empaatiavõime. Kanad hoolivad oma järglastest ning reageerivad sellele, kui nende tibud on ohus. Nad väljendavad erinevaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid: rõõm, ootusärevus, hirm, lein. Ehkki esmapilgul sarnased, võivad kaks kana teineteisest erineda nagu öö ja päev – igal linnul on isemoodi temperament, olemus ja suhtluslaad.

Paraku ei ole paljud meist kursis kanade võimekusega ning tihti kohtab arusaama, et kanad on rumalad linnud. Teadlikkus kanade ja ka teiste põllumajandusloomade tegelikust olemusest aitab meil kindlasti ka loomasõbralikumaid valikuid langetada.

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub üles puurikanade munad ostmata jätma ja selle asemel eelistama vabalt peetavate kanade mune. Selline valik saadab tootjatele signaali, et tarbijad hoolivad kanade pidamistingimustest ja heaolust ega toeta kanade julma kohtlemist. Mida suurem osa meist loomasõbralikumaid valikuid langetab, seda vähemaks jääb ka päevast päeva suurtööstuse kitsikuses kannatavaid loomi.

Poes müüdavate munade tootmisviisi kohta saab teavet muna peal oleva templi esimese numbri järgi. Nr 3 tähistab puuris peetavate kanade mune, nr 2 õrrekanade mune, nr 1 vabalt peetavate kanade mune ning 0 mahepõllumajanduslikku munatootmist.

ERR artikli leiab siit

Ütleme, et sa hoolid loomade kannatuste vähendamisest ja usud, et kõige olulisem, mida selle heaks teha saame, on põllumajandusloomade pidamise lõpetamine. Nüüd kujuta ette, et sul on valida kahe nupu vahel, mida vajutada. Kollane nupp teeb ühest keskmisest liha tarbivast teismelisest eluaegse vegani, kes ei tarbi loomseid saadusi mingil moel. Sinine nupp teeb kümnest keskmisest liha tarbivast teismelisest eluaegsed “reducetarian’id” ehk n-ö “lihavähendajad”—inimesed, kes vähendavad tarbitud liha kogust. Ükski neist teismelistest ei lõpeta täielikult loomsete toitude tarbimist, kuid kollektiivselt on nende mõju loomse toidu tarbimise vähendamisele suurem, kui seda on ühe inimese veganlusel. Hoolides loomade kannatustest, millist nuppu vajutaksid?

• 

Minu jaoks on vastus lihtne. Mulle ei lähe nii väga korda iga üksiku inimese tarbimisharjumused, kuivõrd hoolin loomade kannatuste vähendamisest tervikuna ning seega vajutaksin ma sinist nuppu. Siiski ei ole kõik loomade eestkostjad ühel nõul, et lõpptulemus on see, mis loeb. Need, kes usuvad, et moraalsus tähendab nii suurt vooruslikkust kui võimalik, näevad moraalset progressi vaid veganiks hakkamise näol, kümne inimese lihavähendamise puhul aga mitte. Kui loomadele kannatuste põhjustamine ei ole moraalselt õigustatud, ei ole õigustatud ka neile harvemini kannatuste põhjustamine. “Lihavähendajad” usuvad aga, et ka harvemini kannatuste põhjustamisel on oma väärtus. Täiuslikkust taotleva vegani jaoks võib selline vaatenurk kaheldavana näida.

Ent vankumatul põhimõttekindlusel „lihavähendamise“ vastu on oma limiit. Kujutame, et kollane nupp muudab ühe inimese veganiks ja sinine muudab sada inimest lihavähendajaks. Nende kollektiivne mõju loomse toidu tarbimise vähendamisele on sama suur kui viiekümnel eluaegsel veganil. Kas täiuslikkuse argumendid on siinkohal ikka veel piisavalt tugevad, et valida kollane nupp? Kui jah, võime vahemaad veelgi suurendada, kuni kollane nupp muudab ainult ühe inimese veganiks ja sinine nupp muudab kolm neljandikku maailma rahvastikust peamiselt taimetoitlasteks, kes tarbivad täpselt ühe korra aastas loomseid tooteid.

Nüüdseks muutub kollase nupu valimine, ma loodan, et üpris absurdseks. Selle vajutamisel ei oleks mingisugust arvestatavat mõju tööstuslikule loomakasvatusele samal ajal, kui sinise nupu vajutamine tähendaks drastilisi muutusi. Öeldes, et üksikute veganite loomine on parem kui ülemaailmne loomsete toodete tarbimise vähendamine ilma veganluseta, suuname me kogu tähelepanu sellele, kuidas tarbimise vähendamine ühsikonnaliikmete vahel jaguneb ning jätame üleüldise tarbimise vähenemise mängust välja. Kui keegi tõsiselt sellise seisukoha võtab, saab ainult järeldada, et tal jääb suurem pilt kahe silma vahele.

Muidugi ei ole neid nuppe tegelikult olemas ja keegi meist ei saa tegelikus elus selliste hüpoteetiliste ekstreemsuste vahel valida. Pigem on selle mõtteharjutuse eesmärgiks illustreerida tõsiasja, et loomsete toodete vähendamisel on eetiliselt olulisi kaalutlusi, isegi kui see saavutatakse ilma veganluseta. Nende jaoks, kes selle põhimõttega nõustuvad, tekib siinkohal oluline küsimus, kuidas saavutada see laiahaardeline tarbimise vähenemine?

• 

Esmapilgul võib tunduda, et ainus võimalus on veganluse propageerimine, sest kuidas võiksime mõelda, et loomsete toodete tarbimise vähendamine võiks omada suuremat mõju, kui loomsetest toodetest täielikult loobumine? Lähenedes probleemile üksnes individuaalsest vaatenurgast, on see kahtlemata tõsi, et üksikisiku suurim panus seisneks loomse toidu täielikus vältimises. Kuid selline mõttekäik eirab suurt hulka inimesi, kes oleksid valmis oma tarbimist vähendama, kuid kes ei vähendaks seda eales nullini. Pöördudes nende inimeste poole sõnumiga „veganlus või mitte midagi“, valib enamik neist variandi „mitte midagi“, sest teine lähenemine paistab neile radikaalse muutusena.

Püüdlus vähendada loomade kannatusi läbi „lihavähendamise“ on mulle isiklikult südamelähedane teema. Minu isa sööb 125 kilogrammi liha aastas (nagu seda teeb iga keskmine ameeriklane). Veendes teda loomse toidu osakaalu menüüs kasvõi vaid 10% võrra vähendama, teeks see loomade heaks rohkem, kui veendes aastas 5 kilogrammi liha tarbivat inimest taimetoitlaseks hakkama.

• 

Loomse toidu tarbimise üleilmseks vähendamiseks suurimal määral, on oluline „lihavähendajatele“ öelda, et loomsest toidust täielikult loobumata ja üksnes selle osakaalu menüüs vähendades, annavad nad suure panuse. Paljude inimeste väikesed sammud omavad suuremat mõju, kui väheste inimeste suured sammud ja kui meie eesmärk on inspireerida võimalikult paljusid inimesi neid väikeseid samme tegema, on oluline rõhutada nende tähendusrikkust. See ei tähenda, et veganluse sõnum ei kõnetaks osa inimesi, pigem peaksime tegema ruumi mõlemale lähenemisele.

Kõik sellega muidugi ei nõustu. Ainult täieliku veganluse propageerijad võivad öelda, et lihavähendamise sõnum on segane ja isegi enesele vasturääkiv. Range eetilise veganluse sõnum kõlab umbes niimoodi: “Järjekindel veganlus on moraalne kohustus ning seega on ükskõik kui väikses koguses loomse toidu tarbimine õigustamatu.” Vähendamise vaatenurk vastandub sellele ideega ja mõistetakse, et paljude jaoks on totaalne järjekindlus loomse toidu vältimisel saavutamatu. Sellest hoolimata on ka üksnes loomse toidu vähendamine menüüs moraalselt hea tegu. Vastupidiselt range veganluse sõnumile, pakub selline lähenemine rohkem positiivset julgustust loomsete toodete vältimiseks.

Siiski võidakse lihavähendajatelt küsida: kui te väidate, et tööstuslik loomakasvatus on vale, siis kuidas saate järgmisel hetkel öelda, et mitte täielik loobumine, vaid vähendamine on moraalselt õigustatud lahendus sellele probleemile?

Lihtne vastus on: “Sest selline sõnum töötab tihti seal, kus vegan-sõnum ei tööta.” Keerulisem vastus on, et ratsionaalsus, loogika ja altruistlikud ideaalid ei ole ainsad, mis inimkäitumist mõjutavad. Elu on niigi keeruline. Osa inimeste jaoks on juba mõte sellest, et olla alati ideoloogiliselt täiuslik sööja, liiga kurnav, et üldse üritada. Kui veganid räägivad tööstusfarmide toetamise lõpetamisest, raamistatakse see sõnum tihtipeale sellisena: “Sa pead koheselt lõpetama selle moraalselt vastuvõetamatu asja, mida sa igapäevaselt teed.” Vahel see töötab. Usun, et paljud veganid kasutavad just sellist lähenemist, sest see töötas nende endi puhul. Ent paljud inimesed võtavad seda süüdistusena, justkui nemad ja kõik nende lähedased oleksid moraalsed koletised.

Kahjuks teeb see probleemi ignoreerimise lihtsamaks, kui sellega vastakuti seismise. Olen täheldanud, et mõnevõrra lootusrikkam sõnastus nagu: „Sa saaksid teha midagi head – sa võid vähendada tarbitava liha kogust“, võib töötada paremini. See võib luua positiivse seose vegan toitudega ja aitab seejuures hoiduda mõnevõrra kainestavamatest tähendustest, mis negatiivse sõnumiga kaasas käivad.

• 

Loomulikult lõppeks põllumajandusloomade intensiivne pidamine, kui kõik hakkaksid päevapealt veganiteks. Et asi oleks selge, siis see ongi minu soov. Ent selline võimalus tundub käesoleval hetkel üsna olematu. Käesoleval hetkel näeme, et meil on mõned väga pühendunud inimesed, kes on hakanud veganiteks ning kõik ülejäänud, kes ignoreerivad või kiusavad veganeid ning kes jätkavad nende toitumisharjumustega, mis neile lapsepõlves kaasa anti.

Veganlus on parim lahendus ning ma julgustan kõiki valima oma toidulauale nii palju taimset toitu kui võimalik, kuid samaaegselt toetan ma ka loomse toidu vähendamist. Lihavähendamine on vaba paljudest takistustest, mida vankumatu eluaegne täistaimetoitlus endast kujutab, aidates meid siiski samaaegselt palju lähemale vegan maailmale.

Kujutagem ette, kui kõik need inimesed, kelle jaoks täielik veganlus vastumeelne on, lubaksid endale, et väldivad loomset toitu igal võimalusel, kui see ei ole nende jaoks liiga tülikas, piinlik või mingil muul viisil ebameeldiv. Paljud neist avastaksid päris kiiresti, et võimalusi süüa taimset toitu on iga päevaga üha rohkem. Nad leiaksid end lihtsasti söömas peamiselt taimset toitu. Tagasiside tulemusena muutuksid taimsed eined üha kättesaadavamaks ning nende söömisest saaks midagi sama normaalset, kui käesoleval hetkel on liha tarbimine. Paljud takistused, mis hetkel veganiks olemist raskendavad, hakkaksid vaikselt kaduma. Nõudlus loomapidamise järgi väheneks märkimisväärselt—ning loomade kannatused koos sellega.

Siit leiab originaalartikli

„Suur Eesti jaekett loobub puurimunade müügist hiljemalt aastaks 2025.“; „Populaarne Briti hüpermarketikett on teatanud number 3 märgistusega munadest loobumisest aastaks 2025.“; „Toiduainetööstuse hiiglane kaotab number 3 märgistusega munad munaletist aastaks 2020.“ Sellised teated on märk tõelisest edust, tähendades, et oleme jõudmas üha lähemale võidule kanade puurispidamise üle. Tegu on tohutu muutusega. Kuid miks peame me seejuures lõplike tulemuste nägemiseks nii palju aastaid ootama?

Suur ettevõte tähendab suurt muutust

Mida suurema ettevõttega on tegu, seda kauem võtab aega otsuste elluviimine. Näiteks Sodexo – ühe juhtiva toitlustusteenuste pakkuja, kes seejuures on otsustanud puurimunadest loobuda – kontorid asuvad üle 80 riigis ühes 400 000 töötajaga. Niisuguste mõõtmetega ettevõtete puhul ei ole laiaulatuslikke muudatusi võimalik teha üksnes aasta või paari jooksul. Aeglane ja läbimõeldud tööprotsess on tükk maad tulemuslikum kui spontaanne ning tormakas tegutsemine.

Pikaajalised kokkulepped tarnijatega

Ettevõtetevahelised lepingud on sageli sõlmitud mitmeteks aastateks ning neist taganemine võib kaasa tuua ebameeldivaid tagajärgi. Ka uue tarnija leidmine ei ole kerge ning nõuab aega. Hindade kohandumine vastavalt turutingimustele, tähtajad, transpordialased otsused ja muud uute lepingutega seotud küsimused (nt õiguslikud aspektid ja kaubanduslepped) vajavad põhjalikku ettevalmistust ning, taaskord, aega.

Keeruline ligipääs alternatiividele

Hetkel tuleb valdav osa (86%) Eesti munatoodangust puurispeetavatelt kanadelt. Nende munade tootmine on praegustes tingimustes kõige odavam. Seega võib ettevõttel, kes soovib müüa või kasutada üksnes puurivabade kanade mune, olla keeruline sobivat tarnijat leida. Ent mida rohkem ettevõtteid puurivabade munadega varustamist nõuab, seda enam püüavad tarnijad ka nende soovidele vastu tulla. Tootjad peavad kohanema üha kasvava nõudlusega paremates tingimustes elavate kanade munadele, aidates nõnda panustada jõhkra tööstuse kadumisse.

Pikaajaline strateegia

See, kui ettevõte on avalikkust teavitanud puurikanade munade müügist või oma toodetes kasutamisest loobumisest 2025. aastaks, ei tähenda veel, et kuni selle ajani oodataks passiivselt muutusi. Niisugune otsus tähendab, et 2025 on tähtaeg, hiljemalt milleks on puurimunadest loobumine viidud lõpule kõigis riikides, kus tegutsevad ettevõtte filiaalid. Rahvusvahelised ettevõtted, kes on teatanud puurimunadest loobumisest, on avalduse tegemise ajaks sageli juba mitmetes riikides või regioonides tegelikult puurivaba.

Iga puurimunadest loobumise otsus suurtelt ja tuntud toiduettevõtetelt on väga suur samm edasi, lõpetamaks munakanade puurispidamise täielikult.

See, mis vaid mõned aastad tagasi tundus küllalt ebatõenäolisena, on nüüd saamas tegelikkuseks, isegi kui hetk, millal praegu otsuse väljakuulutanud ettevõtted puurimunadest sajaprotsendiliselt loobunud on, tundub veel kaugel. On oluline teadvustada, et ühe ettevõtte oskuslikult planeeritud muudatused, kuigi aeglased, on väga võimsaks stiimuliks ka teistele, et niisugust tähtsat sammu ette võtta. Rimi otsus loobuda puurikanade munade müügist aastaks 2025 on meeletult oluline samm, mis lükkas teiste jaekettide hulgas hoopis uued tuuled puhuma, olenemata sellest, et sajaprotsendiline muutus on veel aastate taga. Oluline on, et protsess käiks ning me liiguks loomasõbralikuma maailma poole. Sellised olulised otsused aitavad meil kindlasti seda teha.

• 

Paljud tarbijad tahaksid teha loomasõbralikke valikuid, kuid vahel ei ole meieni jõudnud lihtsalt piisavalt infot selle kohta. Näiteks munade ostmisel on kanade heaolu silmas pidades oluline tunda munal olevat koodi.

Iga muna peal on tempel, selle nägemiseks on vaja võtta munakarp lahti, mida paljud nagunii teevad, et kontrollida, kas munad on terved. Kood algab ühekohalise numbriga, millele järgneb tähekombinatsioon ja viiekohaline number. Munadel olev tähekombinatsioon viitab päritoluriigile (nt EE, LT või LV) ning selle järel olev viiekohane number tähistab konkreetse farmi koodi, kust muna pärineb.

Koodi esimene number tähistab kanade pidamisviisi:

• 0 – mahepõllumajanduslik tootmine
• 1 – vabalt peetavate kanade munad
• 2 – õrrekanade munad
• 3 – puuris peetavate kanade munad

Mahepõllundusliku munatootmise (munad, millel oleva koodi esimene number on 0) puhul on kohustuslik kanade pääsemine õuealadele. Samuti ei viibi linnud puurides ning 1 m² suuruse ala peale ei tohi olla rohkem kui 6 kana. Kanadele on garanteeritud 8 tundi valgustamata aega päevas. Kanadel on kõige rohkem ruumi ja kõigist neljast pidamisviisist kõige liigiomasemad elutingimused, nende heaoluga arvestatakse kõige enam.

Vabapidamisel kanadel (munad, millel oleva koodi esimene number on 1) on pidev võimalus liikuda ning neid ei peeta puurides. Kanad saavad liikuda ka välialal. 1 m² alal võib olla kuni 9 kana. Kanadel on olemas pesa- ning õrrevõimalus.

Õrrekanadel (munad, millel oleva koodi esimene number on 2) on olemas liikumisvõimalus eri tasapindade vahel. Kanu peetakse siseruumides ning 1 m² alal võib samuti olla kuni 9 kana. Iga 7 kana kohta on 1 pesa.

Puuris peetavatel kanadel (munad, millel oleva koodi esimene number on 3) on samuti olemas n-ö pesa ning õrs, aga ruumi nende reaalseks kasutamiseks ei ole piisavalt, kuna ühes puuris peetakse koos liiga palju linde. Õrrel peab seaduse järgi olema 15 cm ruumi iga kana kohta, kuid õrs ise on liiga madal. Puuris peetud kanade heaoluprobleemid on suurimad, kuna neil puudub võimalus tegeleda liigiomaste tegevustega, nt liikuda või tiibu sirutada, liivavanne võtta, siblida jm. Kanade heaolu silmas pidades on oluline puurikanade mune mitte osta.

• 

Animal Charity Evaluators – organisatsioon, mis hindab loomakaitseorganisatsioonide efektiivsust – avalikustas just oma tulemused. Sel aastal omistati koostöövõrgustikule Open Cages, mille liige Eestist on Nähtamatud Loomad, „Silmapaistva organisatsiooni“ tiitel.

Animal Charity Evaluators ehk kuidas loomi kõige paremini aidata

Animal Charity Evaluators (ACE) on organisatsioon, mis loodi eesmärgiga vastata küsimusele, kuidas piiratud aja ja rahaliste vahenditega kõige paremini loomi aidata. Organisatsiooni rajajatele läks loomade saatus väga korda ja nad tahtsid teada, kuidas päästa võimalikult palju loomi. Kahjuks oli raske leida informatsiooni selle kohta, kuidas erinevad fondid ja organisatsioonid töötavad. Lisaks ei teadnud nad, kas kõige parem on tegelda metsloomade, farmiloomade või hüljatud koerte ja kasside heaoluküsimustega.

Nad otsustasid need probleemid lahendada ning selle tulemusena on nende töö aluseks:

1. hinnata, millised meetodid on loomade aitamiseks kõige efektiivsemad ja aitavad päästa kõige rohkem elusid,
2. hinnata, millised organisatsioonid on tõeliselt efektiivsed ning aitavad suurt hulka loomi.

Kus kannatavad loomad kõige enam?

Tänu uuringutele ja organisatsioonide andmete analüüsile teame, et farmiloomade olukord on kõige suuremaks probleemiks. ACE ise kirjutab probleemi kohta nii:

„Loomade kannatused maailmas on tohutud ja väga erinevat laadi. Seejuures on aga farmiloomade kannatused sedavõrd suuremõõtmelised, et ületavad kaugelt kõiki teisi kannatuste allikaid. Iga varjupaigas hukkunud koera ja kassi kohta piinleb ja tapetakse farmides 3400 looma.

Ainuüksi Ameerika Ühendriikides tapetakse 9.2 miljardit looma aastas, neist 8.8 miljardit on kanad. See teeb 279 kana sekundis. Seda on laboris hukatud loomadest 21 korda enam.“

Veel masendavamaks teeb olukorra see, et Animal Charity Evaluators avastas, et annetused ja fondid nende loomade aitamiseks praktiliselt puuduvad. Hoolimata sellest, et 99,6% kannatavatest loomadest on just farmiloomad, läheb üksnes 0,8% annetustest otse nende aitamiseks. Neid andmeid analüüsides jõudis organisatsioon järeldusele, et loomade huve silmas pidades on vajalik hinnata organisatsioonide efektiivsust ning kindlustada, et annetused jõuaksid tõestatult tõhusaimate organisatsioonideni, mis tegelevad farmiloomade kannatuste vähendamisega. Organisatsiooni Nähtamatud Loomad loetakse üheks niisugustest.

Animal Charity Evaluators on loonud ka lühikese oma tegevust tutvustava video (inglise keeles):

Milline on hindamisprotsess?

Animal Charity Evaluators uurib olemasolevaid loomakaitseorganisatsioone. Korjatakse andmeid tuhandete organisatsioonide kohta, enamik kellest jäetakse kriteeriumitele mittevastavuse tõttu kõrvale.

Järgmises voorus on mõnevõrra väiksem hulk organisatsioone, kellel palutakse jagada oma tegevuse kohta põhilisi andmeid. Nende andmete põhjal valib välja ACE organisatsioonid, keda hinnatakse süvitsi.

Süvitsi hindamise protsess on väga pikaajaline, hõlmates endas intervjuusid, dokumentide analüüsi ning eelkõige organisatsioonide kulutuste ja saavutuste põhjalikku uurimist. Rõhutatakse läbipaistvust, mille alla kuuluvad ka organisatoorsed otsused ja vead. Animal Charity Evaluators korvab aja- ja töökulu, mis andmete esitamisega kaasneb, organisatsioonidele väikeste annetustega.

Iga organisatsiooni hinnatakse teatud võtmekriteeriumite kaudu:

• Organisatsioonil on selged arenguplaanid ja nende teostamiseks vajatakse rohkem rahastust.
• Organisatsioon toimib efektiivsel viisil, mis aitab suurt arvu loomi.
• Organisatsioon kasutab oma ressursse mõistlikult ilma üleliigsete kulutusteta.
• Organisatsioonil on saavutanud edu.
• Organisatsiooni suudab eristada efektiivset ning ebaefektiivset tegutsemist loomade heaks ning käitub vastavalt.
• Organisatsioonil on tugev juhtkond ning hästi väljatöötatud strateegiline visioon.
• Organisatsioonikultuur on heas korras ning organisatsioonil on tugev struktuur.

• 

Mida tähendab „Silmapaistev organisatsioon“? Kui palju loomi on iga euro Nähtamatutes Loomades päästnud?

Kõigi uuritud organisatsioonide hulgas annab ACE kaht tüüpi tiitleid:

• „Tipporganisatsioonid“ – organisatsioonid, kellel on kõige suuremõõtmelisem mõju, parandamaks loomade saatust, kuid kes siiski vajavad rohkem ressursse.
• „Silmapaistvad organisatsioonid“ – organisatsioonid, kes teevad loomade heaks väga head tööd ning ACE on veendunud nende efektiivsuses, kuid kes ühel või teisel põhjusel ei kvalifitseeru „Tipporganisatsiooniks“.

Animal Charity Evaluators’i analüütikud tegelevad ka konkreetsete kalkulatsioonidega, kui palju loomi annetused edukatele organisatsioonidele päästavad. Vastavalt nende kalkulatsioonidele päästab iga Nähtamatutele Loomadele annetatud euro 3 looma! See on nii väikse summa kohta väga suur number. Siiski tuleb meeles pidada, et niisugused arvutused on umbkaudsed ega võimalda alati sõnasõnalist käsitlemist. Samas on see, kui palju me saame headele ja läbipaistvatele organisatsioonidele annetamise kaudu aidata, väga hea märk.

Toeta Nähtamatuid Loomi ja aita luua loomade kannatustest vaba maailm.

Niisuguse tiitli Eesti organisatsioonidest ainsana saamine, olles seejuures väga noor organisatsioon, on kindlasti suur au ja põhjus meie üle uhke olla. Eelkõige on tegu aga selge signaaliga, et see, mida me loomade heaks teeme, on mõistlik ning tõepoolest aitab neid. Üht asja teame me veel päris kindlalt. Ilma teieta ja teie toetuseta ei oleks me seal, kuhu me tänaseks jõudnud oleme.

Toetades meid (püsi)annetustega, petitsioonide allkirjastamisega, sotsiaalmeedias jälgimise ja vabatahtliku tegevusega, on see tiitel ka teie oma. See, et me saame avalikult loomade kannatustest rääkida ja muutusi nõuda, on tänu teile.

Iga euro, iga like, iga allkiri on samm edasi meie ühises võitluses. Te olete suurepärased ning me teame, et saame teie peale alati loota.

Aitäh!

Muide, me innustame teid koos meiega loomade heaks paremat tulevikku kujundama. Hakates püsitoetajaks, saame teie igakuiste annetuste varal paljude loomade elusid päästa.

Toeta meid! 

Üks võtmeaspekt, millest loomakaitse strateegiaid planeerides lähtuda, on ettevõtete ostujõud. Võib-olla soetavad paar huvilist uue hooaja saabudes endale mõne karusnahkse kasuka, samas kui moemajad ostavad toorainet tuhandete kasukate jaoks. Samamoodi ei soeta ilmselt ka kõige suurem munasõber rohkem kui 1-2 karpi mune päevas, jaeketid aga ostavad sisse tuhandeid karpe.

Üks väga hea näide on megakorporatsioon Sodexo. Kuigi Sodexo on üks suurimaid toitlustusteenuste pakkujaid maailmas, siis Eestis teatakse neist vähe. Sodexo varustab toiduga üritusi, haiglaid, koole, ülikoole ja teisi asutusi 80 riigis üle maailma. Sodexo tarnib igal aastal üle 9 miljoni kilogrammi mune (kaal vedelal kujul), mis pärinevad 750 000 munakanalt.

See arv on umbes kolmveerand kogu Eesti munevatest kanadest. Eestis on tänaseks kokku üle 1 miljoni kana, kellest umbes 900 000 peetakse puurides.

• 

Milline oleks parim valik, kui meie eesmärgiks on parandada Sodexo näitel 750 000 kana heaolu? Meil on selleks 4 varianti:

• Me veename üle poolte eestlastest ostma puurivabu mune (0-2 koodiga).
• Me veename paari Eesti suurimat munafarmi radikaalselt muutma kanade pidamisviise.
• Me veename kanade heaolu eest vastutavaid riiklikke institutsioone ära keelama kanade puuris pidamise (et me saaks aidata isegi suuremat hulka linde).
• Me veename Sodexot (või sarnase ulatusega ettevõtet/paari suurt ettevõtet) keelduma puurikanade munade müügist

ESIMENE STSENAARIUM:

Eestis on 1,3 miljonit inimest, pool on 650 000. Seega, peaksime veenma üle poole Eesti elanikkonnast loobuma puurikanade munadest. Oleks üsna keeruline ja aeganõudev jõuda sellise hulgani populatsioonist ning seejärel veenda neid loobuma puurikanade munadest ja neid mune sisaldavatest toodetest.

14% Eesti munakanadest on puurivabad. Võrreldes 2010. aastaga, mil puurivabu kanu oli vaid 3%, on tegu olnud tugeva arenguga. Me ekspordime iga 2,5 muna peale ainult 1 muna ja iga 3 toodetud muna peale tarbib eestlane 4,5 muna nädalas. Seega reaalsuses tarbime me siiski rohkem mune, kui Eestis toodetakse.

Kuigi oleme näinud tublit arengut 0-2 munade osakaalus turul ei ole neid siiski veel piisavalt. Isegi kui osa kliente kirjutab poodidele, et nad sooviksid näha lettidel veel rohkem 0-2 mune, siis on ikkagi tõenäoline, et neid pole poes piisavalt saadaval. Sellises olukorras ei ole võimalik langetada loomasõbralikumat valikut. Seega on enamik kliente jätkuvalt sunnitud soetama puurispeetavate kanade mune, sest need on alati saadaval või jätma munad ostmata.

Kuigi puurivabade kanade munad on umbes 1,5-3 korda kallimad kui puurispeetavate kanade munad, siis tasub meeles pidada, et tootmise suurenemine ja konkurentsi tihenemine munaturul toob hinda allapoole. Puurivabad munad muutuvad kõigile kättesaadavamaks. Nii on see olnud ka mujal maailmas. Miks peaks meil olema teisiti?

Tootjal ei jää ka kasum teenimata. Siinkohal on hea näide Choice’i jäätis. See on Leedus valmistatud, laktoosi- ja gluteenivaba ning sobilik veganitele. Leedu poodides maksab see jäätis 2.39 €, Eestis aga 1.39 €. Miks hind nii järsult langeb, kui see toode imporditakse Eestisse, kus keskmine palk on tegelikult ju kõrgem? Eesti turul ei ole seda toodet vastavale tarbijasegmendile nii laialdaselt turundatud ning nõudlust on vähem.

Samas on jaeketid Leedus aru saanud, et nad saavad sealsel turul küsida kõrgemat hinda, kuna tarbijad on valmis seal maksma selle jäätise eest rohkem. Seega, tootjatele ei tee nii suurt vahet, kui seda jäätist ostetakse vähem. Juurdehindlus on piisavalt suur ja nad teenivad ikkagi kasumit.

TEINE STSENAARIUM:

Meile on korduvalt soovitatud pigem kutsuda üles munatootjaid loobuma puuridest ja parandama kanade heaolu. Argumendile, mis ütleb, et on efektiivne rõhuda tootjate südametunnistusele, ootaksime väga pikemat selgitust.

Tootjate esindajad näevad loomi igapäevaselt ja nad on hästi kursis, millistes tingimustes need loomad elavad. Nad on näinud pilte ja videoid ja teavad, et niiviisi on lihtsalt odavam toota. Miks nad peaksid oma tootmisviise muutma, kui näevad, et nende toodangut ostetakse ja muutused tähendaksid lisakulusid?

KOLMAS STSENAARIUM:

Me võiksime püüda veenda riiklike institutsioone võtma vastu seadust, mis keelab kanade pidamise puurides. Praegu tundub, et see variant oleks paraku liiga keerukas. Seda enam, et alles 2012.aastal pidid Euroopa Liidus vastu võetud direktiivide kohaselt kõik kanalad välja vahetama tavalised puurid praegu kasutusel olevate “täiustatud” puuride vastu. See tähendas tootjatele arvestatavaid rahalisi kulusid, tõusnud munade hinda ja kõrget rahuolematust selles sektoris. Selleks, et seaduse muudatus Euroopa Liidus vastu võetaks, tuleks veenda samaaegselt kõiki 28 liikmesriiki.

Meile meeldiks mõelda, et valitsuse liikmed hoolivad loomade heaolust, kuid reaalsuses esindab arvestatav osa neist pigem (muna)tootjate huvisid. Kogemusele põhinedes oleme aru saanud, et läbi seadusandluse on väga raske saavutada loomade jaoks tõelist muutust. See on paraku tõsi isegi juhul, kui enamus Eesti elanikest on millegi vastu, mis toob riigile vähe kasu ning keskkonnale palju kahju (näiteks karusloomafarmid).

NELJAS STSENAARIUM:

Üks väga suur ettevõte võib muuta tuhandete ja isegi miljonite loomade elusid. Need, kes müüvad mune ühel või teisel viisil (mune või mune sisaldavaid tooteid) on tegelikud kliendid, kuna tarbijad reeglina ei osta mune farmidest otse. Kui suur ja oluline klient (nt Rimi) ütleb munatootjatele, et mingist kindlast aastast alates ta ei ole enam huvitatud ostmast puurispeetavate kanade mune, siis oleks tootjatel väga hea põhjus, miks muuta viise, kuidas nad mune toodavad. Vastasel juhul läheks tootja pankrotti.

Sodexo juurde tagasi tulles – veenda neid loobuma puurispeetavate kanade munadest ei olnud eriti raske. Muidugi, alguses ei tahtnud Sodexo pärast diskussioone ja kohtumisi loomakaitsjatega mitte midagi muuta. Ka hiljuti puurivaba poliisi välja kuulutanud Reitan Grupp, kellele kuulub peale mitmete suuremate brändide ka R-Kiosk, ei tahtnud alguses loomakaitsjatega kohtudes poliisimuutustest mitte midagi kuulda. Kuid siiski, enne rahvusvahelise kampaania välja kuulutamist otsustasid nad puuridest loobuda. Sodexo puhul aga saabus otsus liituda pika nimekirjaga hiigelfirmadest, kes on otsustanud loobuda puurikanade munadest aastaks 2020, pärast avalikku kampaaniat, mis informeeris tarbijaid nende munade tootmise kohta.

Puurivaba poliisi välja kuulutamine ei tähenda, et kõik muutub päevapealt pärast kokkuleppe allkirjastamist ning 97% või isegi 100% munadest on edaspidi puurivabadelt kanadelt. Tavaliselt alustatakse sellest, et hakatakse vähendama nr 3 munade sisseostu ja suurendama 0-2 munade osakaalu oma lettidel. Kuid on olnud ka ettevõtteid, kes müüvad 97% puurivabade kanade mune juba enne kokkulepitud kuupäeva.

• 

KOOS SUUDAME EFEKTIIVSEMALT LOOMI AIDATA

Me saame aeg-ajalt oma strateegia kohta kriitikat (eriti veganitelt), et puurivaba variant ei ole samuti kanade jaoks ideaalne. Ja see on tõsi. Ilmselgelt oleks kanadele parim, kui neid ei kasutataks suurtööstustes.

Kuid paraku olukorras, milles me täna oleme, ei ole realistlik nõuda nii drastilisi muutusi. Kui väga me ka ei tahaks – maailm ei muutu ühe päevaga ja kogemus on näidanud, et enamus ühiskonnast ei ole hetkel valmis loomsetest toodetest loobuma. Kuigi ka meie seas on pikaaegseid ja üleöö veganiteks hakanud inimesi, siis mõistame väga hästi, et enamus siiski ei loobu munadest sellepärast, et nad nägid ühte julma videot kanafarmide kohta. Aga me saame olla ühel meelel, et kanad väärivad paremaid tingimusi ja selleks tuleb meil tegutseda. Kasumlikkuse seisukohast on loogiline, et enamik ettevõtetest ei taha muutusi ning seda enam on oluline, et nii veganid kui munatarbijad ühiselt seda neilt nõuaksid.

Seega on meil valida, kas muuta loomade jaoks väga vähe või saavutada paremad tingimused kanadele, keda juba tootmises kasutatakse. Me ei saa unustada konteksti. Kui me saame aidata Eestis üle 900 000 munakana sellega, et neid ei peetaks enam puuris, siis peame seda tegema. Sest maailmas, milles me täna elame, on selline muutus loomade jaoks kõige efektiivsem ja realistlikum lahendus.

19. detsembril teatas Rimi, et loobub puurikanade munade müügist!

Loe Rimi memorandumit

Hiljuti alustasime Eestis kampaaniat, mis kutsub Rimi kaupluste ketti üles loobuma puurikanade munadest (märgistatud numbriga 3).

Selline lähenemine on Eestis alles uus ning oleme sellega arvestanud. Me ei tea veel täpselt ette, millist mõju see kampaania avaldab ja oleme teadlikud, et võime seetõttu kaotada teie usalduse.

Oleme palju saanud küsimusi, miks me seda kõike teeme. Ehk olete mõelnud, miks oleme valinud oma sihtmärgiks just kaupluste keti, mis suure tõenäosusega on paljude lemmik. Paljudele võib meie valitud lähenemine tunduda kummaline, mõne jaoks võib-olla isegi vastuvõetamatu. Selles postituses tahame pikemalt selgitada, miks oleme otsustanud alustada kampaaniat just Rimi vastu.

• 

AINUKE PÕHJUS ON SOOV AIDATA LOOMI.

Me ei pelga proovida lähenemisviise, mida organisatsioonid Eestis varasemalt katsetanud ei ole. Kui loomatööstus ei taga loomade heaolu, siis tuleb sellesse sekkuda. See on meie organisatsiooni tegevusprintsiip.

Tasub mainida, et enamikus välisriikides on vastuseisu väljendamine ettevõtete vastu, kes toetavad loomavaenulikke praktikaid, tavaline nähtus. Mitmed firmad on selliste kampaaniate tulemusel vastu võtnud sotsiaalselt vastutustundlikke otsuseid, mis on aidanud nii loomi, keskkonda kui ka inimesi. Meie organisatsioon on Poolas sellise lähenemisega juba suutnud veenda üle poolte kauplustest loobuma puurikanade munadest. Leedus alustas meie organisatsioon selliste kampaaniatega kuu aega tagasi ja juba on ettevõtted ühendust võtnud, et soovida avalikult teatada otsusest puurikanade munade müük lõpetada.

MEIE SUUREM EESMÄRK EESTIS ON, ET KA SIIN KANU PUURIS ENAM EI PEETAKS.

• 

Rimi väidab, et munade tootmise praktikad muutuvad koos tarbijate teadlikkuse tõusuga. Tarbijatel on väga raske informeeritud ja vabu valikuid langetada, kui nad ei ole kursis ei munapakendi märgistussüsteemiga ega ka sellega, mida erinevad kanade pidamisviisid endast kujutavad. See on illusioon vabast valikust, mis põhineb vaid kõige soodsama toote eelistamisel, muule tootmisega seotud protsessidele mõtlemata.

Nähtamatute Loomade tegevuse üks oluline suund on kindlasti ka tarbijatele info jagamine munade märgistussüsteemist, et oleks võimalik paremaid valikuid langetada. Paraku on praktika näidanud, et tarbijateadlikkus küll kasvab, aga see protsess on aeglane ning usume, et loomad ei peaks kannatama valikute tõttu, mida ostjad teadmatusest langetavad. Mõistame, et hetkel on hinnatundlikul tarbijal vaatamata teadlikkuse tõusule finantsiliselt keeruline langetada poes eetilisemat valikut.

Rimi väitel olukord muutub, kui munatootjate käitumine muutub. Paraku aga on tootmine otseselt seotud nõudlusega. Siin ilmneb suletud ring: tarbijad ei saa langetada eetilisemat valikut ning on sunnitud valima saadaval olevaid mune. Tootjad omakorda ei näe põhjust muutuseks, kui puurispeetavate kanade munade järele on nii suur nõudlus.

Ainuke viis sellest ringist välja murda on sekkuda tarbijate ja tootjate käitumisse. Rimil on võimalik muuta munafarmide käitumist, öeldes, et sellised kanade pidamistingimused ei ole vastuvõetavad ning nad ei soovi näha puuris peetavate kanade mune enda riiulitel aastaks 2025 (või varem). See annaks tarnijatele aega ja motivatsiooni tootmine ümber korraldada.

Mida rohkem poode loobub puurikanade munadest, seda suuremaks kasvab turul konkurents parema heaolu kvaliteediga munadel ja need muutuvad kättesaadavamaks ka hinnatundlikumale tarbijale. Lähiaastatel võime kindlasti Eestis näha 0-2 munade konkurentsi kasvu ja seetõttu ka hinnalangust. See on samamoodi olnud kõigis riikides.

Me ei palu midagi võimatut.

Maailma suurimate hulka kuuluvad jaeketid nagu Walmart, Carrefour, Aldi, Lidl ja teised on juba puurikanade munadest loobunud. Isegi Poola suurim kaubanduskeskus Biedronka on otsustanud puurikanade munade müügi lõpetada. Rimi on mainitud hiigelkettidest oluliselt väiksem ning nende emafirma Rootsis, ICA, on samuti otsustanud loobuda puuris peetavate kanade munadest aastaks 2018.

Meid huvitab väga – mis takistab Rimit seda tegemast?

Valisime oma esimeseks sihtmärgiks Rimi, kuna uskusime, et koostööd tehes ja läbirääkimisi pidades suudame koos luua loomadele paremad tingimused. Nendega on läbirääkimised kesknud juba kevadest saati ning vaatamata meie püüdlustele leida koos lahendusi tõstmaks loomade heaolu kvaliteeti, otsustas Rimi, et neile on Leedu puurikanalate videost nähtud tingimused vastuvõetavad ning nad soovivad sellist tootmist jätkata.

Me usume siiani, et Rimi suudab siiski seista oma väärtuste eest, kuid oleme sunnitud kasutama karmimaid meetmeid, et neile meelde tuletada nende endi väärtuseid:

“Loomi tuleb pidada loomasõbralikus keskkonnas, mis edendab nende tervist ja võimaldab neil loomuomaselt käituda”. (väljavõte Rimi Loomade Heaolu Standardist)

Rimi ei ole kindlasti ainus, kellele me keskendume. Ühtlasi suhtleme kõigi teiste kauplustekettidega Eestis ning eeldame teistelt sama otsust, ent praktika on näidanud, et kampaania suunamine kõigi vastu korraga ei too efektiivseid tulemusi. Siiski, Rimi ühe turuliidrina ja vastutustundliku ettevõtluse rõhutajana on kõige tõenäolisem esimene loobuja, sest rõhutab ise, kui oluliseks loomade heaolu ja vastutustundlikkust peab.

Seda kampaaniat tehes on meil suurem eesmärk alati silme ees. Püüdleme selle poole, et kanade puurispidamine jääks minevikku.

Aitäh!

www.rimimunadehind.ee.