Nähtamatud Loomad

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad, kes tegeleb väga aktiivselt selle nimel, et karusloomafarmid Eestis keelustataks, uuris iluspetsialisti ja jumestuskunstniku Reet Härmati käest, mis seisukohal on tema seoses karusloomafarmidega ning karusnahksete toodete kandmisega.  

Miks sa toetad karusloomafarmide keelustamist? Miks on sinu arvates oluline, et karusloomafarmid Eestis keelustataks?

Karusloomafarmide keelustamine Eestis on nii loomade, keskkonna kui ka inimeste heaolu arvesse võttes ainus mõistlik lahendus. Samasugune on tendents ka ühiskonna suhtumises, nii Eestis kui mujal maailmas. Karusloomafarmid on keelustatud juba väga paljudes riikides üle maailma.

Kas varem mõtlesid teisiti? Kui jah, siis mis pani su meelt muutma karusnahksete toodete osas?

Varem ei osanud ma kahjuks sellele tööstusharule tähelepanu pöörata, kuna mul ei olnud kokkupuudet karusnahatoodete ja tootmisega. Teadlikkus tekkis aegamööda,  info levides selgus, mis on tegelikult selle luksuskauba ja karusnahatööstuse taga. Minu garderoobis küll kasukaid ei leidunud, aga paari dubljonka omanik olen olnud küll. Andsin need komisjonipoodi, kuna ei suutnud neid enam kanda. Minu garderoobis enam karusnahast toodetele kohta ei leidu! Lõbu ja luksuse pärast ei peaks üksi loom kannatama.

Kust on tulnud sinu teadlikkus karusloomafarmide osas?

Minuga võttis ühendust loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad. Olen väga tänulik neile minu silmade “avamise” eest ja olen oma panuse andnud, allkirjastades erinevaid petitsioone ja tehes jõudumööda väikeseid annetusi. Lisaks karusloomafarmide mitte-toetamisele ei kuulu minu menüüsse enam rasvamaksapasteet foie gras, mille tootmiseks sundsöödetakse julmalt hanesid ja parte. Veel sai minu allkirja elusate loomade teistesse riikidesse veo keelustamise algatus. Eestimaa Roheliste partei ridadesse astudes sain aina teadlikumaks, mis toimub meie ümber, ja nägin, et osad tööstusharud on jäänud ajale jalgu. Kunagi olid elektripirnide asemel vaalaõli lambid – kas keegi kujutaks praegu ette vaalade tapmist elektri saamise eesmärgil? Inimeste meelsus, eetilisus ja valikuvõimalused on arenenud, enam ei lepita loomade väärkohtlemisega.

Kuidas hindad – kas eestlased teavad, mis karusloomafarmides toimub?

Usun, et noored on sellest probleemist väga teadlikud ja võitlevad loomade heaolu nimel. Vanema generatsiooniga on natuke kehvemad lood, aga olen tähele pannud, et nii kui seletan lahti karusloomafarmide probleemi ja kuidas seal piinatakse loomi, et saada see nn luksuskaup kasukas, siis paljud mõistavad probleemi ja nõustuvad farmide sulgemise ideega. Ka erinevate uuringute kohaselt ei poolda enamik Eesti inimestest loomade kasvatamist ning hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil. 

Kuidas tajud moetööstuses karusnaha olukorda?

Karusnaha olulisus moetööstuses kindlasti kahaneb. Järjest rohkem moebrände ütleb lahti karusnahast ja asendab selle kunstkarusnahaga või mõne muu asendusmaterjaliga. Esimeste seas olid näiteks Tommy Hilfiger ja Giorgio Armani. Neile on järgnenud Michael Kors, Versace, Gucci jne. See on ainuvõimalik valik ja jätkusuutlik suund, uus põlvkond ei toeta ebaeetilist moekunsti.

Miks sa toetad Nähtamatute Loomade tegevust? Miks on sinu arvates loomakaitseorganisatsioonide tegevus oluline?

Ma vastaksin sellele küsimusele küsimusega – kas sina laseksid oma sõbral kogu elu puuris piinelda? Mina mitte ja sellepärast toetan Nähtamatuid Loomi, kes võitlevad loomade heaolu ja eetilise Eesti eest! Ma olen ääretult tänulik Nähtamatute Loomade tiimile, et nad seda võitlust veavad ja seisavad nende heaolu eest, kes enda eest kõneleda ega seista ei saa. 

https://lemmik.elu24.ee/7101185/reet-harmat-karusnahatoostusest-lobu-ja-luksuse-parast-ei-peaks-ukski-loom-kannatama

Läbipaistvus on Nähtamatute Loomade jaoks oluline väärtus, mida rakendame oma organisatsiooni igas valdkonnas – sisekommunikatsioonist kuni rahastuseni. Usume, et kui ühiskonnas oleks rohkem läbipaistvust, saaks suure hulga probleeme ära hoida. Seega tahame ise head eeskuju näidata, et see idee laiemalt leviks. Oleme liitunud ka vabaühenduste eetikakoodeksiga, mille olulisteks alustaladeks on ausus ja läbipaistvus. 

Järgnevalt anname ülevaate meie 2020. aasta kümne kuu tuludest ja kuludest ning sellest, kuhu oleme ressursse suunanud, et loomi aidata. 

Fundraising organisatsiooni esimesest päevast alates prioriteediks

Seadsime organisatsiooni majandusliku iseseisvumise ja jätkusuutlikkuse fookusesse juba Nähtamatute Loomade algushetkel. Hakkasime põhjalikult lugema ja end kurssi viima, mida tähendab heategevusühingu jätkusuutliku majandusmudeli ülesehitamine. Lugesime kamba peale läbi kümmekond 500-leheküljelist raamatut ja mõistsime, et loetu on vaid jäämäe tipp. Seetõttu püüdleme pühendunult selle poole, et leiduks piisavalt ressursse farmiloomade kannatuste vähendamiseks Eestis.

Tänu püsitoetajatele ja annetajatele ning projektitaotluste kirjutamisele oleme saanud lansseerida kanade heaolukampaania ning foie gras’ kampaania hanede ja partide heaolu tõstmiseks, samuti Taimse Teisipäeva erinevad algatused 22-päevasest taimetoidu väljakutsest kuni koolideni, kus õpilased naudivad ühel päeval nädalas taimset koolilõunat. Nende kampaaniate mõjuanalüüside käigus on selgunud, et oleme oma tegevusega parandanud sadade tuhandete loomade heaolu ja vähendanud nende kannatusi tööstusfarmides. Aitäh, armsad ja võimsad püsiannetajad, et selle võimalikuks teete! 

Nähtamatud Loomad on kõvasti vaeva näinud, et meil oleks võimalus palgata täistööajaga personal, eesmärgiga ehitada üles jätkusuutlik organisatsioon ja tegeleda tõhusalt loomade heaolu tõstmisega Eestis. Need inimesed saavad pühenduda meie kampaaniate ülesehitamisele ja eestvedamisele, et kindlustada loomade heaolu paranemine. Meil on tänaseks kaheksa täistööajaga töötajat, kes on peamiselt kampaaniate eestvedajad – kanade heaolukampaania juht, Taimse Teisipäeva kampaaniajuht, Taimse Teisipäeva institutsionaalse suuna juht (kooliprojekti koordinaator), Taimetoidu Väljakutse koordinaator, fundraiser, kommunikatsioonijuht, organisatsiooni assistent ja organisatsiooni president. Lisaks kaasame aktiivselt vabatahtlikke, kes moodustavad organisatsiooni südame ja tuuma ning kellest paljud panustavad pikki tunde, olles oma rollidele pühendunud ja töökad. Vabatahtlikud on kaasatud organisatsiooni töö igasse etappi tiimijuhtimisest kuni turunduseni.

Kui Nähtamatud Loomad 2017. aastal tegevust alustas, hakkasime kohe õppima, kuidas kirjutada häid projektitaotlusi ja luua endale kindel toetussüsteem, et mitte jääda käed rüpes istuma ja kurtma, miks keegi meie tegevust ei toeta. Organisatsiooni president sai alustada täistööajaga, sest leidis ideede elluviimiseks rahastuse rahvusvahelisest fondist. Tänu sellele sai ta keskenduda tõhusa ja eduka organisatsiooni ülesehitamisele, tiimiliikmete värbamisele ning kampaaniate algatamisele.

Tegutseme proaktiivselt – kuna annetamiskultuur alles kinnitab Eestis kanda, peame ise märkimisväärselt aega kulutama ja põhjalikke projektitaotlusi kirjutama, et rahastusvõimalusi leida. Nii hoolitseme selle eest, et saaksime loomade eest seista, olenemata sellest, et MTÜde rahastus Eestis on enamasti pigem madal. Me ei kavatse olukorraga leppida, vaid anname endast kõik, et saaksime rasketest oludest sõltumata leida kohalike ja rahvusvaheliste projektide kaudu vajaliku toetuse farmiloomade heaolu parandamiseks.

Nagu juba mainitud, on läbipaistvus meie jaoks oluline väärtus, mistõttu lisame MTÜ majandusaasta aruanded pärast esitamist alati kodulehele, kus kõigil on võimalik nendega tutvuda. Meie kulud ja tulud on kõigile nähtavad ja kättesaadavad. Need leiab meid tutvustava sektsiooni allosast koos meie põhikirja ja eetikakoodeksiga. Lisaks on kodulehel kõigi firmade logod, kes meid toetavad – esmalt, et tänada neid olulise panuse eest, kuid teisalt ka selleks, et inimesed teaksid, kes meid toetavad. Oleme otsustanud, et ei võtaks vastu toetust firmalt, kelle puhul meie töö esindaks nende huve (nt puurivaba munatootja või mõni muu sarnaste huvidega ettevõte). Tegutseme ainult loomade heaolu huvides ning väärtustame oma töös tegevusvabadust, ausust ja läbipaistvust.

Kuidas leiame ressursse loomade aitamiseks?

Nähtamatute Loomade sissetulek jaguneb kolmeks valdkonnaks:
– annetused ja püsitoetajate panus
– projektitoetused, mida oleme tegevuste elluviimiseks taotlenud
– heategevusmeenete müük ja teenused (riidest kotid, särgid, pusad, rinnamärgid jms ning koolitused ja ettekanded-esinemised)

Meie kogutulu selle aasta esimese kümne kuuga on olnud 180 427,17 eurot. Sellest mitu projekti on mõeldud rahastuseks pika aja peale – näiteks kanade heaolukampaania töötaja projekti palgarahastus laekus küll 2020. aastal, kuid kampaaniategevused kestavad 2021. aasta keskpaigani.

Püsiannetajaid on meil 2020. aasta oktoobri seisuga 473. Isegi kõik ilusad eestikeelsed sõnad ei suuda väljendada meie siirast tänu, et nii paljud head inimesed annetusega loomade kaitseks välja astuvad. Tänu püsitoetajatele saame kindlustada, et loomade heaolu on jätkuvalt päevakorral – et väheneksid loomade kannatused ja suureneks heaolu. Tänu püsiannetajatele saame vedada eest kampaaniaid, mis kasvatavad tarbijateadlikkust, suurendavad toidusektoris kasutatavate loomade heaolu ning muudavad seadusandlust, nii et loomade huvid oleksid esindatud.

Nähtamatutes Loomades on kokkulepe, et iga töötaja suunab 5-10% oma tööajast fundraisingu tegevustesse. See tähendab, et lisaks fundraiserile panustavad ka kõik teised töötajad organisatsiooni majandusliku elujõulisuse kasvatamisse, kirjutades projekte, organiseerides heategevuslikke laatasid või pidades läbirääkimisi teenuste ja toodete hinna alandamise osas, et kulusid kokku hoida. Me töötame suuresti start-up’i vaibis, kus me mitte ei heida meelt, et Eestis on kolmandas sektoris madal rahastus, vaid keskendume väljakutsele ja lahendustele, kuidas tagada heategevusmaastikul Nähtamatuid Loomi iseloomustav ainulaadne lähenemine – jätkame keerulisest olukorrast sõltumata optimistlikult ja otsime võimalusi loomi võimalikult tõhusalt aidata. 

Projektitaotlused loomade heaolu kasvatamiseks Eestis

Projektitaotluste osas oleme hoolega oma oskuseid lihvinud, õppinud ja vigasid märganud ning sel aastal oleme saanud eduka rahastusotsuse kaheksast projektist. Kirjutasime taotlused veel kolme, kuid neid ei rahuldatud. Paar projekti on veel kirjutamisel, nii et loodame parimat. Projektide osas taotleme rahastust nii Eesti kodanikeühiskonna fondist kui ka välismaistest loomakaitsefondidest või keskkonnaalastest taotlusvoorudest. Viimane ühtib meie Taimse Teisipäeva kampaaniaga, mis tegutseb ka toidulaua keskkonnajalajälje vähendamise nimel. 

Projektide kirjutamine ja aruandlus on väga ajamahukad, aga see on meie kohanemismehhanism, et keerulistes oludes hakkama saada. Ainuüksi annetustele toetudes poleks võimalik palgata inimesi süvenenult kampaaniaid eest vedama ning sellisel juhul jääksid pooled Nähtamatute Loomade tegevused tegemata. Meie lahendus pole kindlasti täiuslik, kuid on andnud meile võimaluse tööstusfarmide kõige hullematesse praktikatesse sekkuda. Näiteks oleme tänu rahvusvahelise loomakaitsefondi Open Wing Alliance’i toetusele saanud palgata täistööajaga kanade heaolukampaania juhi, kes on suure pühendumusega ehitanud üles läbirääkimised ja koostöö toidusektori ettevõtetega ning veennud sadakond firmat puurivabade munade kasutamisele üle minema. Taolist tööd vabatahtlikuna tehes võtaks see kordades rohkem aega ja ei pruugiks isegi võimalik olla, sest firmadega käime kohtumas alati tööajal, mil vabatahtlikud on muude kohustustega hõivatud (töö, ülikool jms). 

Vabakonnas on oluline luua palgalist ekspertiisi, süvenemisvõimalust, et tõhusad lahendused erinevatele probleemidele saaksid praktilise kuju – tänu projektide koostamisele oleme selle võimekuse endale loonud. Palju tööd on veel ees ja plaanime palgata võimaluse korral mitu uut töötajat, kuna oleme senise kogemuse põhjal aru saanud, et see on kindlasti üks meie edu võti. 

Projektirahastused on sel aastal tulnud Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist turundustegevuste jaoks, Parks Foundationist Taimse Teisipäeva institutsionaalse suuna jaoks, Põhjamaade Ministrite Nõukogust Food Innovation Summiti jaoks, Anima Internationalist Taimse Teisipäeva ettevõtetega koostöö ja Taimetoidu Väljakutse jaoks, Vegfundist ja Provegist Food Innovation Summiti jaoks, Sotsiaalministeeriumist Taimse Teisipäeva kooliprojekti koolikokkade koolituste jaoks ning Open Wing Alliance’ist kanade heaolukampaania jaoks. 

Heategevusmeenete müük on samuti hea viis, kuidas meie toetajad saavad soetada toreda sõnumiga riidest koti, T-särgi või sooja pusa ning samal ajal toetada meie tegevust loomade kaitseks. See moodustab meie tuludest küll vaid 4%, kuid loodame seda osakaalu leidlike ja praktiliste heategevusmeenete abil veel suurendada. Kuna me ei korraldanud sel aastal Covid-19 tõttu infolaudade tuuri nagu varasematel aastatel, olid heategevusmeenete müüginumbrid väiksemad.

Kuidas jaotuvad organisatsiooni kulud? 

Oleme koostanud organisatsiooni kulude kategoriseerimiseks põhjaliku süsteemi, mille järgi lisame igale kulutusele põhjalikud sildid, et saaksime hinnata, kas ressursside suunamine on olnud tõhus. Meie kulud 2020. aasta esimese kümne kuu jooksul on olnud 126 928,20 eurot. 

Sellest suurim osa ehk ca 40% on läinud meie suurima kampaania ehk Taimse Teisipäeva jaoks. See on ka arusaadav, sest kampaania osana korraldame Põhjamaade suurimat toiduinnovatsiooni konverentsi Food Innovation Summit, mille jaoks taotlesime rahastust mitmest fondist. Lisaks on Taimse Teisipäeva kampaanias kolm täisajaga töötajat – kampaaniajuht, institutsionaalse suuna koordinaator, kes tegeleb sellega, et koolides peetaks Taimset Teisipäeva, ning Taimetoidu Väljakutse koordinaator, kes haldab väljakutse tegevusi.

Teine suurem jaotus on fundraising, mis tuleneb sellest, et oleme sel aastal teinud mitu suuremat heategevusmeenete tellimust – hulgi tellides hoiame kulusid kokku. Heategevusmeened kuuluvad fundraisingu jaotuse alla, sest heategevusmeenete müük on üks viis, kuidas organisatsiooni kampaaniate elluviimiseks ressursse kogume. Lisaks käib selle jaotuse alla nii fundraiseri kui organisatsiooni assistendi töötasu. Mõlemad hoolitsevad selle eest, et kõik meie annetuskampaaniad kasvataksid ka teadlikkust loomade olukorrast Eestis. 

Sel aastal on meie turundustegevustele palju ressursse kulunud, sest karusloomafarmide keelustamise kampaanias oli erakordselt oluline hoida eelnõud edukalt nähtaval. Selleks tellisime karusloomakampaanias välireklaamid üle Eesti, olime veebibänneritega kõikide suuremate ajalehtede portaalides, digiekraanidel üle Eesti ning kaubanduskeskuste videoekraanidel. Nii jõudis paljudeni üleskutse toetada karusloomafarmide keelustamist. Lisaks on tulemas kanade heaolukampaanias suur välireklaamikampaania, et kasvatada tarbijate teadlikkust. Lisaks tellisime paljude küsimustega avaliku arvamuse uuringu Kantar Emorist, mis on küll kallis, kuid ääretult oluline, et saaksime oma mõju mõõta ja igal aastal näha, kuidas Eesti inimeste seisukohad farmiloomade suhtes muutuvad. Õige pea avalikustame ka selle uuringu tulemused.

Kulutuste alla lähevad tegevused, mida enamik inimesi ehk ei eeldakski, et võib ühe kampaania ülesehituseks tarvis minna. Selleks et ühiskonnas suuri positiivseid muutusi teostada, on tarvis häid IT-süsteeme uudiskirjade jaoks, samuti projektijuhtimistarkvara, et hallata tiimide tegevusi – organisatsioonis on juba sadakond vabatahtlikku, kes panustavad erinevates rollides ja kes vajavad head koordineerimist. Lisaks on asendamatult oluline jagada häid sõnumeid tasuliste sotsiaalmeedia reklaamidega Facebooki ja Instagrami vahendusel.

Pühendumine täistööajaga loomade heaolule ja ekspertiisi loomisele valdkonnas: töö valdkonnas pole teisejärguline

Kirjutame Nähtamatute Loomade palgasüsteemist lähiajal eraldi pikema artikli, sest see peegeldab meie väärtuseid läbipaistvusest ja tahame olla heaks eeskujuks. Praegu vastame veel kiiresti küsimusele, mida Eestis kahjuks tihti küsitakse – miks teil on organisatsioonis palgalised töötajad, miks te seda kõike vabatahtlikult ei tee?

Selle küsimuse taustsüsteem eeldab, et töö vabakonnas ja kolmandas sektoris on justkui teisejärguline ja vähem tähtis ning seda on võimalik ka väiksema pingutusega teha. Teemasse süvenedes mõistavad ehk kõik, et see ei ole päris mõistlik eeldus. Me ei küsi seda küsimust ju erasektori firmadelt või avaliku sektori organisatsioonidelt. Loomade heaoluprobleemid või mitmed sotsiaalvaldkonna küsimused on erakordselt rasked küsimused, mille puhul riigi käed jäävad lühikeseks ja mida lahendavad seega mittetulundusühingud. Kolmanda sektori eksperdid on riigile väärtuslik ressurss leidlike lahenduste leidmisel, kuid see eeldab pühendumist ja aega, et ehitada üles strateegia, kasvatada oskusi, kommunikatsiooniteadmisi ja keskenduda tõhusale tööle. Vabatahtlikud on Nähtamatute Loomade hing ja süda, kuid töötajad aitavad hoida tegevustes stabiilsust ja strateegilisust. Kui organisatsiooni president teeks loomade eest seismise tööd vabatahtlikult (nagu ta tegelikult üle poole oma elust varasemalt teinud on), siis ei oleks ta ilmselt jõudnud üles ehitada nii suurt organisatsiooni, kaasamise ja projektijuhtimise süsteeme ning lugeda vähemalt raamatu nädalas, et tööd veelgi targemalt ja läbimõeldumalt teha. Keskendudes loomade heaoluprobleemidele täistööajaga, saame hoolitseda selle eest, et loomade kannatuste leevendamine oleks võimalikult tõhus ja et meie kampaaniasõnumid jõuaksid sihtrühmadeni, olgu selleks ettevõtted, poliitikud või tarbijad. 

Toome farmiloomade kannatused nähtavale ja lahendused lauale

3,5 tegutsemisaasta jooksul tunneme, et me alles soojendame end üles ja suurem töö on alles ees – Eestis kasvatatakse tööstusfarmide kitsastes oludes miljoneid farmiloomi, kes jäävad tavaelus ja meedias varjatuks ning kelle kannatustest enamik inimesi midagi ei tea. Meie roll organisatsioonina on lahendada neid küsimusi, mida kohates paljud pea ära pööravad, sest kaadrid loomade julmast kohtlemisest on liiga karmid. Oleme järgmiseks ette võtmas sigade heaolu, mis on lisaks kanade olukorrale üks põletavamaid probleeme toidutööstuse loomade puhul. Meie tegevus vajutab ühiskonna tundlikele kohtadele, mistõttu on rahastuse leidmine alati keeruline. Näeme siiski edaspidigi kõvasti vaeva, et kõik need head ideed ja hoolivad mõtted ka reaalsuseks saaks ning loomade kannatused väheneksid. 

Tänu headele toetajatele on meil võimalik üheskoos loomade heaks suuri tegusid teha – meie poolt tuleb töö, tiim, plaanid, strateegiad, pikk kogemus ja palju teadmisi valdkonnast, ning toetajate poolt ressursid, et kampaaniaid ellu viia – AITÄH, et sellises ühtsuses ühiskonda paremaks muudame! Töö jätkub, et loomade hääled kuuldavaks saaksid! 

Nähtamatud Loomad töötab selle nimel, et suureneks loomade heaolu toidutootmises. Üheks väljundiks on meie kampaania, mis tegutseb selle nimel, et lõppeks kanade puurispidamine. Peame läbirääkimisi toidusektori firmadega (jaeketid, restoranid, toidutootjad, pagarid-pizzeriad jt), et nad läheksid üle puurivabade munade kasutamisele. Tänaseks on tänu meie koostööle sadakond toidusektori firmat juba teatanud puurispeetavate kanade munadest loobumisest. 

Üks oluline osa sellest tööst on ka suhtlus munatootjatega. Hetkel elab Eestis valdav osa kanadest endiselt kitsastes traatpuurides, kus puudub võimalus tiibu sirutada, maapinnal kõndida või värskes õhus liikuda. Meie eesmärgiks on veenda munatootjaid arvestama muutuva turuolukorra ning tarbija kasvava eelistusega munade puurivabast päritolust, et Eesti munatootjad asendaksid kanade puurispidamise erinevate vabalt pidamise vormidega. Tänaseks on kaks suurt Eesti munatootjat juba öelnud, et aastaks 2025 lähevad üle puurivabale lindude pidamisele, kus kanad saavad ringi liikuda ja ei ole surutud kitsastesse traatpuuridesse. Nüüd külastasime Eesti suurimat puurikanalat, kus on tipphetkel ca 300 000 lindu. 

Loomade heaolust hoolivale inimesele oli avanev vaatepilt loomulikult kohutav – 56 kana korraga ühte puuri surutud, seis oli karm, kitsikus kirjeldamatu. Lisaks kitsikuse probleemile oli puuri põrandaks traatvõrk, mille peal kana jalad paraku korralikult kõndida ei saa. Kanad olid stressis ja kartlikud. Sellistes tingimustes, kus ruumi ei ole ja iga samm on valulik ning tasakaalu on raske leida, ei tohiks elada ükski elusolend. Kahjuks on õnnelikest ja hästihoitud kanadest sellises puurikanalas asi äärmiselt kaugel. Räsitud sulgedega kanad oli tavaline vaatepilt. Sellise ruumipuuduse ja sellega kaasneva kõrge stressitaseme juures on paraku tavapärane, et kanad nokivad stressist teineteist ning võib tekkida vigastusi. Võime ainult ette kujutada, millist hirmu peavad need tundevõimelised linnud, kes on surutud pisikestesse puuridesse, iga päev kogema. Kõik, mida selle farmi lindude pidamistingimuste kohta saame kirjeldada, on seadusega kooskõlas ja lubatud praktika. Seaduse järgi on Euroopa Liidus munatööstuse puurikanadel ca A4 pinna jagu ruumi kitsast traatpuuris koos mitmekümne teise linnuga. 

Külaskäigu positiivne pool oli aga see, et arutasime farmi juhiga kaks tundi Eesti munatööstuse ja kanade puurispidamise teemal ja ta näeb selgelt Nähtamatute Loomade töö tulemusi ning nõustub, et puurivaba süsteemi trend on juba kõikjal Euroopas toidusektoris väga jõudsalt levimas. Sellest tulenevalt plaanivad nad tulevikus viia läbi muudatusi, et liikuda puurivaba süsteemi suunas. Oma territooriumil hetkel tühjana seisvat kaks hoonet on neil esmalt plaanis muuta õrrepidamiskanade hooneteks ning sealt edasi samm-sammult liikuda aina rohkem lähemale puurivabale süsteemile.

Mõistame ka farmi juhi muresid hoonete ümberehitamise kulu pärast ning ka seda, et taoline hiigelfarm ei saa paraku uuele süsteemile üle minna üleöö. Loomade heaolu tagamine olukorras, kus ka väikses Eestis on ca miljon munakana, nõuab aega, et hooned ümber ehitada, et lindudel oleks ruumi liikuda ning neid ei peetaks mitmekümnekesi kitsas traatpuuris. Leiame, et kõige olulisem, mis sellest külaskäigust selgus, on see, et nad on meiega ühisel arusaamal ning farmi juht mõistab, et puurivabale süsteemile üleminek on oluline samm loomade heaolu perspektiivist. Töö jätkub, et kanade puurispidamine Eestis lõppeks ja loomade heaolu tähtsus kasvaks. Aitäh kõigile toetajatele! 

Toeta Nähtamatute Loomade kampaaniat kanade puurispidamise lõpetamiseks: https://nahtamatudloomad.ee/toeta

Karusloomafarmide keelustamise protsessis on toimunud viimasel ajal erakordselt rõõmustavad arengud – vastav seaduseelnõu läbis 15. oktoobril Riigikogus edukalt esimese lugemise. Kuigi tähtis proovikivi on seega juba ületatud, on palju tööd siiski veel ees. Siinkohal soovime võtta hetke ja vaadata lähemalt, millised sammud on menetluse käigus juba läbitud ja mis lähitulevikus ees ootab.

Petitsioonist esimese lugemiseni

Käesoleva aasta alguses esitasid Nähtamatud Loomad Riigikogule 6161 allkirjaga petitsiooni karusloomafarmide sulgemiseks Eestis. Järgnevalt algatasid 23 parlamendisaadikut juunis seaduseelnõu eesmärgiga keelustada Eestis loomade aretamine ja pidamine üksnes või peamiselt karusnaha saamise eesmärgil. Sügisest hakkas pihta eriti aktiivne töö – pärast Keskkonnakomisjoni ja Maaelukomisjoni arutelusid jõudis eelnõu Riigikokku esimesele lugemisele.

15. oktoobri hommikul kogunesid Riigikogu istungisaali parlamendisaadikud, möödudes teel mitmetest sõbralikest inimestest, kes olid kogunenud maja ette, et avaldada saadikutele head tahet ja toetust. Istungil võtsid ligi kahe tunni vältel sõna erinevad parlamendiliikmed ja esitasid üksteisele küsimusi. Pikemate sõnavõttudega esinesid eelnõu esitajad Jevgeni Ossinovski ja Jürgen Ligi ning Keskkonnakomisjoni esindaja Peeter Ernits.

Nähtamatud Loomad läks esimesele lugemisele lootusrikkalt, kuna olime kampaaniaga palju vaeva näinud, samuti on toetus karusloomafarmide keelustamisele sel sügisel nii Riigikogu liikmete kui ka avalikkuse hulgas kõrgem kui kunagi varem. Lootused osutusid õigustatuks – mitte ükski fraktsioon ei teinud ettepanekut eelnõu tagasi lükata ja see läbis takistusteta esimese lugemise. Tegu on äärmiselt märgilise ja olulise saavutusega, sest varasemalt pole karusloomafarmide keelustamise eelnõu esimesest lugemisest kaugemale jõudnud.

Muudatusettepanekutest teise ja kolmanda lugemiseni

Oluline edasiminek on küll saavutatud, aga seadusloome keerukas protsess ei ole sellega läbi. Riigikogu liikmed said esitada 29. oktoobrini muudatusettepanekuid, mis võisid puudutada eelnõu tehnilisi külgi, näiteks üleminekuaja pikkust ja võimalikke kompensatsioonimehhanisme karusloomakasvatajatele. Küsimus ei ole enam selles, kas keelustada, vaid kuidas.

Nüüd liigub eelnõu teisele lugemisele, kus arutatakse muudatusettepanekute üle. Teisele lugemisele järgneb veel kolmas, kus toimub lõpphääletus. Seaduseelnõu vastuvõtmiseks on vaja, et selle poolt hääletaks enamik kohalolevatest saadikutest.

Et päriselt eduka lõpuni jõuda, on vaja veel palju tööd teha. Me pole aga kunagi varem eesmärgile nii lähedal olnud kui täna – tegutsedes targalt ja läbimõeldult, võime saavutada juba varsti selle, et ükski loom ei peaks enam karusloomafarmi kitsasse traatpuuri sündima. Nähtamatud Loomad ei kavatse hoogu maha võtta, tegeleme kampaaniaga edasi sama intensiivselt kui siiani.

Sinu toetus loeb

Karusloomafarmide keelustamine on hea näide sellest, kuivõrd palju saab üksikisik teha, et Riigikogus langetataks loomasõbralikumaid otsuseid. Soovime südamest tänada armsaid inimesi, kes tulid 15. oktoobri hommikul Hea Tahte Avaldusele, ja kõiki neid, kes on kampaaniat ühel või teisel moel toetanud. Iga inimese panusel on mõju.

Üks hea ja lihtne viis kampaania toetamiseks on olla aktiivne sotsiaalmeedias. Postitustele reageerides ja neid jagades jõuab teave rohkemate inimesteni. Samuti annab see poliitikutele sõnumi, et avalikkus hoolib ja pooldab eelnõud. Lisaks postitustele on Facebookis endiselt võimalik lisada profiilipildile sinirebane, seda saab teha siin.

Ääretult suurt tänuavaldust väärivad kõik Nähtamatute Loomade püsiannetajad, tänu kellele meil on võimalik tegutseda. Selle kampaania raames oleme püsiannetajate toel näiteks trükkinud Riigikogu liikmetele uued infotrükised, hankinud meedias pildis olemiseks vajalikud hiigelsüdamed ning ostnud sponsoreeritud reklaame, et õigetele sihtrühmadele teavet jagada. 

Annetamine on praegu erakordselt oluline, kuna olukorras, kus Riigikogu on astumas olulisi samme, on eriti tähtis olla valmis kiirelt täisvõimsusel reageerima. Seda saame teha just tänu püsiannetajatele. Loe siit lähemalt, kuidas sina saad karusloomafarmide keelustamise kampaaniat ja teisi Nähtamatute Loomade tegemisi toetada. Aitäh sulle!

Käesoleval sügisel menetleb Riigikogu karusloomafarmide keelustamise eelnõud, mis on juba läbinud esimese lugemise. Nähtamatutele Loomadele rääkis oma arvamusest sel teemal Riigikogu liige Yoko Alender.

Kuidas jõudsite arusaamani, et ei poolda karusloomafarmide tegevust?

Eelmises koosseisus Riigikogu liikmena viisin end kurssi karusloomakasvatuse seisuga Eestis. Vastumeelsus tegevusele, kus loomade heaolu tagada pole võimalik, oli pigem sisemine kui kuidagi maailmavaatega seonduv. Toetasin keelustamist ka siis, kahjuks tol korral eelnõu läbi ei läinud. Nüüd on olukord muutunud ja esitasime taas eelnõu ja teeme tööd, et sel korral läheks paremini. Kuulen positiivset tagasisidet ja ootust ka väga paljudelt valijatelt.

Mis on teie arvates viinud selleni, et karusloomakasvatus on üle maailma hääbumas?

Ma arvan, et inimeste teadlikkus on kasvanud, teatakse paremini, millised on farmides tingimused ja need ei ole paljude jaoks eetiliselt vastuvõetavad. Eriti noorte hulgas on sisemine õiglustunne tugev, nõrgemaid kaitstakse ja seda tehakse julgelt ja üha paremini argumenteeritult.

Miks on Eesti ühiskond teie hinnangul küps karusloomafarmide keelustamiseks, sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega, kes on karusloomakasvatuse juba keelustanud?

Esiteks on märgatavalt tõusnud nende inimeste osakaal ühiskonnas, kes pooldavad keelustamist. Teiseks on sektor tõepoolest ka kokkukuivanud turust tingituna tugevalt kahanenud. See tähendab, et keelustamisel ei ole enam erilist negatiivset mõju näiteks töökohtade kao näol, kuna neid on hetkel tõepoolest vaid kümne ringis. Lisaks on enamikul farmidest lisaks karusloomadele teised tegevusalad, millega saab jätkata.

Milliseid väärtusi karusloomafarmide tegevuse lõpetamise teie jaoks kätkeb? Mida ütleksite neile, kes on karusloomafarmide keelustamise osas skeptilised?

Pooldan ettevõtlusvabadust. Ometi lõpevad vabadused seal, kus kellegile liiga tehakse. Keelustamine ongi selge signaal sellest, üleminekuaeg annab farmipidajatele võimaluse tegevus ümber planeerida ja välistab edasised investeeringud valdkonda. Karusloomafarmidest tõusev kasu üksikutele ettevõtjatele ei kaalu üles kahju loomadele ja riski, et farmidest levib meile ka võõrliike.

Kas on veel mõni loomade heaoluga seotud teema, mida oluliseks peate?

Suur probleem ja ülikriitiline on seis liigilise mitmekesisusega, liigirikkusega. See on probleem, mis on seotud laiemalt kliimamuutustega kui kitsamalt inimtegevusega planeedil. Seda muret paari lausega kokku ei võta, aga kindlasti on see koht, kus kogu maailma otsustajad peaksid teadlasi rohkem kuulama ja kuulda võtma ja koos lahendusi otsima.

Zoosemiootikul, Kanada Dalhousie Ülikooli doktorandil Laura Kiirojal on unikaalne kogemustepagas koerlastega töötamisel. Nimelt on ta tegelenud nii loomaparkides peetavate huntide kui ka rebaste sotsialiseerimisega. Seda, mida rebased võimalikult heaks eluks vangistuses vajavad ning kuidas ükski karusloomafarm seda kahjuks pakkuda ei suuda, uuris Lauralt loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad.

Kolm rebasekutsikat

Laura sotsialiseeris oma magistritöö raames kolme punarebasekutsikat Norra loomapargis. Tegu oli kahest eri pesakonnast pärit karusloomafarmist soetatud rebastega: punakarvaline rebaseplika Tuli, tema hõbeda kasukaga vennas Johnny ning nende metsikut tüüpi punase karvaga “kasuvend” Franklin.

Rebased ei sobi karusloomafarmi

Eesti karusloomafarmides on rebastele nõutav tagada 0,8-2 m2 põrandapinnaga ning 70 cm kõrgune puur. Puuride puhastamise lihtsustamiseks on need tehtud traadist. Pidev traatpõrandal käimine aga kahjustab rebaste käppi ja viib nende jalgade deformeerumiseni. Rebaste käpa all asuvad padjakesed, just nagu koertel ja kassidel, mis muutuvad pidevalt traatpõrandal tammumisest hellaks. Seetõttu on loomal valus oma jalgadele toetuda ja niigi pisikeses puuris kõndida.

Õnneks läks loomaparki võetud rebasekutsikatel tunduvalt paremini – nende valduseks sai üle 1000 ruutmeetrine looduslik aedik. “Kuna tegu oli Norraga, siis oli võimalik see, et aedik oli mitmetasapinnaline – Norra maastik on ju kaunis mägine,” täpsustas Kiiroja. Loomapargi külastajad pääsesid aedikut läbi aia vaatlema kõige madalamal tasandil. Rebased said aga valida, kas soovisid tulla aediku alumisse otsa külastajate juurde, olla aediku keskmisel tasandil kivisel platool või siis ronida kõige üles väiksesse metsatukka. Enamasti tulid rebased küll hea meelega uurima, kes neid külastavad, aga on väga oluline, et rebastel oli valikuvõimalus ka toimuvat eemalt, varjulisest kohast ja endale sobivalt distantsilt jälgida.

Loomapargi aedikus oli palju puid ja taimestikku, mis pakkusid varjevõimalusi, juhul kui rebased soovisid peidus olla. Lisaks oli seal kive, mille otsa ronides oli hea päikest nautida. Rebased said ise valida, kus nad olla tahtsid. Aediku põhi oli naturaalne, pakkudes loomadele üliolulist võimalust nuuskida, kraapida ja kaevata. Rebased on väga osavad urukaevajad. Juba väikeste kutsikatena kaevasid Johnny, Franklin ja Tuli endale nii sügavaid urge, et nad mahtusid sinna kõik kolmekesti koos. “Nad kadusid maa alla nii, et isegi sabaotsasid polnud näha – ainult rebastele omast lõbusat kekutamist oli kuulda,” kirjeldab Laura.

Üksnes sotsialiseerimine ei korvaks karusloomafarmide teisi probleeme

Sotsialiseerimine inimhirmu vähendamise eesmärgil on vangistuses elavate rebaste jaoks oluline, sest metsloomadena on rebased inimkartlikud. Selleks, et rebased end asutuse külastajate ja töötajate juuresolekul hästi tunneks ja nende stressitase võimalikult madal oleks, peavad loomapargi töötajad rebastega esimestel elukuudel sisuliselt 24/7 koos elama. “Meie olime nendega terved päevad koos esimesed neli elukuud. Esimesed kaks ja pool kuud tähendas see ka öösiti rebaste juures olemist. Teatud ajani ka öösiti ärkamist, et rebasepoegi lutipudeliga toita,” kirjeldab Kiiroja, kuivõrd ajamahukas sotsialiseerimine on.

Loomapargis oli hädavajalik tagada sotsialiseerimise ajal rebasekutsikatele rohkelt positiivseid kogemusi kõikide erinevate “inimtüüpidega”, kellega nad oma tulevases elus võivad kokku puutuda – kübaraga daamidest kilkavate laste ja vihmavarjudega härrasmeesteni. Karusloomafarmides võiks ideaalis samuti sotsialiseerida loomi erinevate inimtüüpidega, kellega nad asutuses kokku võivad puutuda – naised, mehed, noored, vanad, habemega härrasmehed, prillikandjad, veterinaarid, talitajad, ülemused. See tagaks selle, et rebane poleks mitte ainult talitajaga harjunud, vaid ei läheks ka veterinaari või asutuse juhi külastusest paanikasse. Sellisel tasandil sotsialiseerimine on karusloomafarmide kontekstis aga täielik utoopia – kui juba kolme rebasekutsika puhul tähendas see nelja kuud intensiivset tööd, siis olukorras, kus rebaseid peetakse tuhandetesse küündivates arvudes, poleks see ei ajaliselt ega ka majanduslikult võimalik.

“Ma ei näe sotsialiseerimist karusloomafarmi põhilise murekohana. Isegi kui teatud määral õnnestub karusloomafarmis peetavaid rebaseid sotsialiseerida, nii et rebane on näiteks talitajaga sõbraks saanud ja tal on hea meel seda inimest näha, siis see ei leevenda mingilgi moel muid vajaka jäävaid aspekte,” rõhutab Kiiroja. Näiteks seda, et see rebane peab kogu ülejäänud osa päevast elama ülikitsas traatpuuris, mis tekitab talle vigastusi. Ega ka seda, et ta peab olema ninapidi koos tuhandete teiste rebastega, et ta ei saa urge kaevata, naturaalsel pinnal lõhnu nuuskida ja lõhnamärgiseid jätta, et tal ei ole elus mitte midagi uudistada ning et ta toit on üksnes pudrulaadne ollus, mitte aga toit, mida rebane saaks sikutada ja järada, et kiskjana oma lihaseid ja lõualuid treenida. Üksnes sotsialiseerimine ei korvaks teisi hoopis karjuvamaid probleeme, mis karusloomafarmides esinevad.

Sõbralikumad hõberebased ning metsikud punased

Huvitava tähelepanekuna räägib Kiiroja ka rebaste individuaalsetest erinevustest. Nimelt on mõnd tüüpi rebased inimsõbralikumad kui teised ning see on tugevalt seotud looma välimuse ja karvkatte värvusega. Mida erinevam on kasuka karva värv metsikust punasest, seda sõbralikum on ta inimese suhtes ja seda lihtsam on teda sotsialiseerida. “Beljajevi töödest näeme, et nemad aretasid rebaseid sõbralikkuse järgi ja hakkasid tekkima erinevad kasukatüübid, rullis sabad ja lontis kõrvad,” täpsustab Kiiroja.

Nii kirjeldab zoosemiootik ka seda, kuivõrd erinevad olid karusloomafarmi samast pesakonnast pärit rebasekutsikad – punasekarvaline Tuli ning mustja karvaga rebane Johnny, kelle kasukasse vanuse lisandudes üha enam hõbedasi triipe tekkis. Kõige keerulisem oligi sotsialiseerida Tulit, kes oli kergelt ehmuv ja umbusklik. Seejuures aga tema vend, hõberebane Johnny nautis inimestega suhtlemist täiel määral, hüpates külastajatele turjale või lunides talitajalt sügamismaratone. See erinevus näitlikustab taaskord, kuivõrd keerukas võib olla toimetulek karusloomafarmides elavatel rebastel, sest sealsetes tingimustes ei ole nende individuaalsete erinevuste ja vajadustega arvestamine mõeldav.

Karusloomafarmis ei ole midagi looduslikku

Rebased on oma olemuselt solitaarsed loomad, mis aga ei tähenda, et neile meeldiks täielik isoleeritus. Vabas looduses elavad rebased enamasti üksi, paarilisega koos elatakse poegade kasvatamise perioodil. See on aga sootuks erinev karusloomafarmis, kus ühes puuriderodus peetakse sadu, kui mitte isegi tuhandeid rebaseid. Enamasti paigutatakse rebased puuridesse üksinda. Sellegipoolest näeb rebane teisi liigikaaslaseid kõrvalpuurides, ta tunneb nende lõhna, kuuleb nende häält. Sel rebasel ei ole võimalik mitte kuskile eralduda ega peituda, saamaks vaikust ja rahu.

“Kujutan ette, et sarnaselt võiks end tunda kuskil Vilsandi saarel metsade vahel üles kasvanud inimene, kui viia ta Pekingi südalinna ja jättagi sinna keset tänavat, näiteks ülekäigurajale. Ja ta peab seal olema, ta ei saa sealt ära minna – massiliselt inimesi konstantselt mööda sagimas, kõikjal ainult vilkuvad reklaamid, autod, müra,” kirjeldab Kiiroja, kuidas võib end tunda karusloomafarmis elav rebane. See ei ole liialdatud võrdlus, sest nii nagu Pekingi kesklinn on tehislik keskkond inimese jaoks, kes ei ole suurlinnameluga harjunud, on tehislik ka rebase jaoks karusloomafarmi puuris olemine. Rebane ei ole evolutsiooniliselt kohastunud karusloomafarmis elama. Karusloomafarmis ei ole midagi looduslikku või loomulikku.

Mitte ükski loom ei peaks sellistes tingimustes elama

Karusloomafarmide puhul on raske rääkida isegi rebaste jaoks elamisväärsetest tingimustest. Tõesti, rebased on ju nendes puurides kuidagi elus, neil on peavari, nende järelt koristatakse ja neile antakse ette pudrutaolist lobi. Kas see on aga kõik, mida eluks vaja? Rebastel ei ole võimalust isegi korralikult liikuda, joosta, peituda, uudistada, rääkimata kaevamisest, rebaste kombest oma toitu halvemateks päevadeks maha matta või võimalusest süüa oma liigile sobivat toitu, mida saaks järada või sikutada. Rääkimata sellest, et karusloomafarmi rebase elu juurde kuuluvad sageli ebasobivast keskkonnast tingitud tõsised vigastused ja sügavalt juurdunud stereotüüpkäitumised.

“Mitte ükski loom, olenemata sellest, kas tegu on kodustatud liigiga või metsloomaga, ei peaks sellistes tingimustes elama,” rõhutab Kiiroja. “Kas keegi paneks oma koera sellistesse tingimustesse elama? Mitte ükski loom ei sobi sellistesse tingimustesse,” võtab Kiiroja konkreetselt kokku.

Sel sügisel on Riigikogu arutlemas karusloomafarmide keelustamise küsimust. Eelnõu on praeguseks läbinud juba esimese lugemise. Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub Riigikogu liikmeid üles keelustama karusloomafarmide tegevus Eestis.

Samuti viib loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad läbi kampaaniat, mille raames kutsutakse inimesi üles näitama toetust karusloomakasvatuse keelustamisele Eestis.

Loe kampaania kohta lähemalt: https://nahtamatudloomad.ee/karusloomafarmid-ajalukku.

Lugu ilmus ka Delfis: https://lemmikloom.delfi.ee/loomad/rebasekutsikaid-sotsialiseerinud-zoosemiootik-laura-kiiroja-rebane-vajab-elamisvaarseks-eluks-voimalust-eralduda-ja-liikuda?id=91466606.

Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad poole on hiljuti pöördunud mitmed Lääne-Harju valla elanikud, kes on häiritud kohaliku karusloomafarmi tegevusest.

Eesti ja kogu Baltikumi suurim karusloomafarm asub Karjakülas, Lääne-Harju vallas. Keila külje all asuva farmi omanik on AS Balti Karusnahk. Teema, millest ei ole palju räägitud, on see, kuidas hiigelfarmi asukoht mõjutab kohalike elanike igapäevaelu selle ümbruses – Karjaküla karusloomafarm on olnud aastaid kohalikele mureallikaks.

Töökohtade arv ettevõttes AS Balti Karusnahk on kümnekordselt vähenenud ja firma on suurtes majanduslikes raskustes

Karusloomana kasvatatavate loomade arv Eestis on viimastel aastatel drastiliselt vähenenud. Kui 2014. aastal oli Eesti Maaülikooli läbiviidud karusloomakasvatuse uuringu hinnangul Eestis umbes 170 000 karuslooma, siis Veterinaar- ja Toiduameti 2020. aasta andmete järgi võib hinnata praeguseks karusloomade hulgaks vaid ligi 2000 looma.

AS Balti Karusnahk esindaja Marge Tiiduse sõnul on Eesti suurim farm viimase nelja aastaga tootnud miljonitesse eurodesse küündivat kahjumit.

Töötajate arv Eesti suurimas karusloomafarmis AS Balti Karusnahk on viimase 5 aastaga kümnekordselt langenud: kui 2015. aastal oli töötajaid 73, siis 2020. aasta suvel oli neid vaid 7.

Keila elaniku Toomase (25) sõnul on karusloomafarmide töös hoidmine arenenud riikides karmide nõuete või keelustamise tõttu välja surnud. Ta lisab, et Eestis seevastu on regulatsioonid olematud, mis võimaldab pikalt kahjumit tootnud ning niigi madalaid nõudeid rikkunud farmil tänaseni tegutseda.

Karusloomafarm on tekitanud Keila linnale ja Karjaküla alevikule mitmeid olmeprobleeme

Karjaküla karusloomafarm on aastate jooksul rikkunud mitmeid nõudeid. Alustades pikalt tegevusloata tegutsemisest kuni selleni, et 170 000 loomaga farmil ei olnud pikka aega sõnnikuhoidlat. Valla elanik Andrus (37) sõnab, et farmi lähedal elavate kohalikeni jõuavad tihti ebameeldivad lõhnad. Karjaküla ümbruse elanikud kaebavad ka farmi ümbruses ja lähipiirkondades lendavate kajakate üle. Nimelt on kajakad mitmekümnepealiste parvedena koos ning tekitavad ohtralt väljaheiteid ja ebameeldivat lärmi.

Aastal 2009 viidi Eesti Ornitoloogiaühingu poolt läbi uuring, millest selgus, et Keila linna kajakate probleemi peamiseks põhjuseks on Karjaküla karusloomafarmi tootmisprotsess, mille käigus tekkinud loomade toit ja sõnnik meelitab kajakaid ohtralt ligi.

Eestlased toetavad karusloomafarmide keelustamist

Paljud Euroopa riigid on karusloomakasvatuse juba kas täielikult või osaliselt keelustanud. Värskest Kantar Emori uuringust selgus, et ka 75% Eesti elanikest pooldab karusloomafarmide keelustamist.

Ka kohalik elanik Toomas rõhutab, et soovib sellise ebaeetilise tööstuse lõppu. Tema hinnangul ei ole karusloomafarmidel tänapäevases ühiskonnas enam vajadust ega õigustust. Ta lisab: “Minu jaoks on täiesti mõeldamatu, et loomad tuuakse siia maailma ainult selleks, et nad tappa ning siis nende karvkatet majandusliku kasumi nimel müüa. Olles terve elu elanud Karjakülast paari kilomeetri kaugusel Keilas, tunnen erilist kohustust aidata selline tegevus Eestis lõpetada.”

Nähtamatud Loomad seisab farmiloomade heaolu eest Eestis. Karusloomafarmide keelustamise eelnõu toetuseks koguti möödunud aastal rekordarv digiallkirju ning käesoleval sügisel on eelnõu Riigikogus menetluses. Praeguseks on eelnõu läbinud edukalt esimese lugemise. 

Kampaania raames kutsutakse inimesi üles näitama toetust karusloomakasvatuse keelustamisele Eestis. Loe kampaania kohta lähemalt: https://nahtamatudloomad.ee/karusloomafarmid-ajalukku.

Allikad:

• http://www.keila.ee/documents/179240/407702/keila_kajakad_l6plik.pdf/
• https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-keilat-ahistavad-tuhanded-rebasefarmis-suua-otsivad-kajakad?id=32821397
• https://epl.delfi.ee/eesti/keila-kaalub-kajakate-kisaga-peletamist?id=64344395
• https://www.e-krediidiinfo.ee/10076872-BALTI
• https://majandus24.postimees.ee/6509140/karusloomafarmide-kurvad-aastad-kuhjuv-kahjum-koondatud-tootajad-ja-volad

Nähtamatud Loomad on Eestis viimased kolm aastat eest vedanud kampaaniat, et lõppeks kanade pidamine kitsastes traatpuurides. Selle osaks on suhtlemine toidusektori firmadega, et nad läheks üle puurivabade munade kasutamisele. Lisaks suhtleme munatootjatega ning kasvatame tarbijateadlikkust, et loomade heaolu väljenduks ka ostuotsustes. Kui läbirääkimised firmaga ebaõnnestuvad, oleme sunnitud palve firmale esitama avalikult, et kutsuda üles kanade puurispidamise toetamisest loobuma. Nähtamatute Loomade avalikku kampaaniat Selveri ja Kaubamaja Grupi suhtes kajastati ka 21.10.2020 Pealtnägija saates. Meie kampaania eesmärk on, et Tallinna Kaubamaja Grupp loobuks aastaks 2025 puurikanade munade müügist. 

Nähtamatute Loomade kanade heaolukampaania eesmärk on, et kanu ei peetaks enam kitsastes traatpuurides, kus neil on ruumi vaid ca ühe A4 paberi jagu. Eestis on ligi miljon munakana ning kui loomakaitsjana tahta teha ära kõige rohkem head ning leevendada kannatusi seal, kus neid on kõige rohkem, tuleks tegeleda just puurikanadega. Just sellepärast on Nähtamatud Loomad üheks oma fookuseks valinud munakanad ning pakub lihtsaid samm-sammulisi lahendusi nende heaolu parandamiseks. 

Eelkõige on meie taktikaks läbirääkimised. Suhtleme toidusektori ettevõtetega, et aidata neil leida õige ajaraam ning paika panna sammud astumaks loomasõbralikuma tootmisahela poole – loobuda puurikanade munade kasutamisest. Meie algatusega on liitunud juba pea sadakond toidusektori ettevõtet, nende hulgas 40% jaekettidest (Prisma, Maxima, Rimi ja Stockmann). Tegu on tegelikult globaalse ja kiirelt tõusva trendiga – üle maailma on puurivabaks minevaid ettevõtteid lausa pea 2000 ning paljudes riikides tegeletakse juba puurisüsteemide keelustamisega. Mõnede ettevõtetega meil läbirääkimised aga ei õnnestu ning siis peame paluma neil avalikkuse ees ja toel loobuda puurikanade munadest. 

Ka Selveri ja Kaubamaja Grupi esindajatega oleme kohtumas käinud kokku kolmel korral kolme aasta jooksul. Siiani ei ole nad meiega koostööks valmis olnud ning jätkanud puurikanade munade müümist. Siinkohal tekib küsimus, et miks nii edukas kodumaine ettevõte, kes end ise vastutustundlikuks nimetab, soovib jätkata julma loomapiinamise praktika toetamist. 

Samuti tekib küsimus, miks võitleb niivõrd suur korporatsioon loomakaitsega tegeleva MTÜ vastu väites Pealtnägijas asju, mis ei ole tõesed. Kiputi ka Nähtamatute Loomade rahastuse kallale ning see ei ole kahjuks esimene kord, kui Selver midagi taolist teeb. Näiteks on Selveri juhatus kampaania kestel kontakteerunud Kodanikuühiskonna Sihtkapitaliga, ühega meie rahastajatest Eestis, et KÜSK lõpetaks meile oma toetuse väljastamise. Saates sai tähelepanu fakt, et Nähtamatute Loomade kampaaniat rahastab rahvusvaheline loomakaitsefond, justkui oleks see midagi poleemilist. Meile on oluline läbipaistvus ja seetõttu oleme kõik oma rahastusraportid kodulehele üles riputanud ja kõigil huvilistel on võimalus nendega tutvuda. On normaalne, et riigis, kus annetuskultuur ei ole veel väga levinud, küsivad heategevusühendused abi ka teistest riikidest, kus rahaline seis on parem.

Puurivabu munatootjaid on Eesti turule pidevalt juurde tulemas ning ka olemasolevad puurimunade tootjad on mitmel pool meedias öelnud, et just puurivaba muna on munaturu tulevik. Samuti ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et pajud jaeketid jt toidusektori firmad ostavad oma toodangut sisse ka välismaalt. Kuna aga puurivaba muna on uueks standardiks saamas kogu maailmas, ei pea ettevõtted munade puuduse pärast kindlasti muret tundma.

Õnneks on ka tarbijateadlikkus pidevas kasvutrendis. Saab julgelt väita, et inimesed on aina enam teadlikumad loomade heaolu teemadest. Viimase Kantar Emori poolt läbiviidud uuringu kohaselt ei poolda ligi 70% inimestest kanade pidamist kitsastes traatpuurides. Seega oleme kindlad, et tänu muutuvale turutrendile ja tarbijateadlikkuse pidevale kasvule saame peagi elada Eestis, kus kanu kitsastes traatpuurides enam ei peeta. 

Loe Tallinna Kaubamaja Grupi ja Selveri avaliku kampaania kohta lähemalt: www.sydametuselver.ee