Novembris ostis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad tühjaks uksi sulgeva karusloomafarmi ning päästis seeläbi 105 tšintšiljat elektrišokiga hukkamisest ja karusnahaks saamisest. See on teadaolevalt suurim loomade päästeoperatsiooniga karusloomafarmist Eestis, kus ühe algatuse raames päästeti tapalt nii suur hulk loomi.
“Võtsime ühendust Eesti karusloomafarmiga, mis oli tegevust lõpetamas ning selle asemel, et viimased loomad hukata ja karusnahaks müüa, veensime karusloomafarmi omanikku, et ostame loomad välja. Neid on aastaid hoitud väikestes puurides selleks, et nad masinlikult järglaseid toodaksid. Sulgemise tõttu oleks nad farmis elektrilöögiga hukatud ja nahastatud. Heade toetajate abiga saime päästa kõik 105 farmis olevat tšintšiljat, et pakkuda neile võimalus alustada uut elu uues armastavas kodus,” sõnas Nähtamatute Loomade president Kristina Mering.
Nähtamatud Loomad leidis kõigile 105 päästetud loomale uued kodud. Tšintšiljad on karjaloomad, seega saadeti nad kodudesse kahekaupa, välja arvatud juhul, kui ees oli ootamas juba teine tšintšilja. Lisaks koostati koos ekspertidega ka põhjalikud juhised, kuidas päästetud loomade heaolu eest hoolt kanda.
“Töötame edasi karusloomafarmide keelustamise nimel, et ükski loom ei peaks mütsituti nimel enam selliseid kannatusi läbi elama,” lisas Mering.
Projekti juures aitasid nõu ja jõuga kaasa ka loomakaitseorganisatsioonid Tallinna loomade varjupaik (Varjupaikade MTÜ), Pesaleidja, Eesti Metsloomaühing, MTÜ Kassiabi ja Eesti Loomakaitse Selts. Päästmist toetas mitusada annetajat üle Eesti.
Tšintšiljade päästmine on osa Nähtamatute Loomade kampaaniast, et karusloomakasvatus Eestis keelustataks. Riigikogu menetleb hetkel karusloomafarmide keelustamise eelnõud, mis läbis 15. oktoobril edukalt esimese lugemise ning ootab nüüd järgmisi samme.
Üks karvapall teel uue kodu poole. Foto: Kaarel Antonov
Novembris päästis Nähtamatud Loomad ühest uksi sulgevast karusloomafarmist 105 tšintšiljat, et säästa nad elektrilöögiga hukkamisest ja karusnahaks saamisest. Loomad said võimaluse uueks eluks armastavas kodus.
Päästsime tšintšiljad karusloomakasvandusest, mille omanik oli otsustanud farmi sulgeda. Kui esialgseks mõtteks oli päästa paarkümmend tšintšiljat, siis tänu erakordselt paljudele headele inimestele, kes soovisid tšintšiljadele hoolivat kodu pakkuda ja kes projekti jaoks annetasid, suutsime päästa lausa kõik 105 looma. Meil on kirjeldamatult hea meel, et ükski loom ei pidanud maha jääma – muidu oleks neid oodanud hukkamine ja nahastamine.
Vilgas töö ettevalmistustega
Et loomade päästmine õnnestuks ja et iga tšintšilja jõuaks turvaliselt uude koju, tuli teha palju eeltööd. Ettevalmistused hõlmasid läbirääkimisi tšintšiljakasvatajaga, loomadele uute kodude otsimist, vajalike transporditingimuste kohta info kogumist, transpordi korraldamist, veterinaari vastuvõtu organiseerimist kõigile loomadele, vajaliku varustuse ja ravimite varumist, annetuste kogumist ja päästeoperatsiooni kajastamise planeerimist.
Õnneks leidus väga palju inimesi, kes soovisid tšintšiljad enda hoole alla võtta ja neile kodu pakkuda. See võimaldas meil tagada, et loomad saaksid head elutingimused ja kodu, kus osatakse arvestada nende eripäradega – tšintšiljad olid veetnud aastaid karusloomafarmi kitsikuses ilma liikumisvõimaluseta ja muutunud täiesti apaatseks. Seega oli oluline, et uued omanikud tunneksid tšintšiljasid ja oleksid palju läbi elanud loomadega kannatlikud. Kuna tšintšiljad on karjaloomad, oli ka tähtis, et nad saaksid elada vähemalt kahekaupa koos.
Peagi pääseb pildil olev loomake igaveseks sellest traatpuurist. Foto: Kaarel Antonov
Kolm päästeoperatsiooni ja kohanemine uutes kodudes
Kuna tšintšiljasid oli niivõrd palju, käisime neil järel kolmes jaos. Esimesel päästeoperatsioonil õnnestus ära päästa 30, teisel 35 ja kolmandal 40 looma. Igal käigul tabas vabatahtlikke sama südantlõhestav vaatepilt – tšintšiljad jõudsid meieni pisikestes puurides, kus nad mahtusid vaevu ümber pöörama, nad olid paigale tardunud ja nende pilgus paistis lootusetus. Päästetud tšintšiljade näol oli tegu nende loomadega, keda oli kasutatud paljundamiseks, ja mõni neist oli juba üle kümne aasta vana. Õnnetud loomad ei osanud aimatagi, et pärast traatpuuris veedetud aastaid võiks neid oodata midagi paremat.
Vabatahtlikud hoolitsesid tšintšiljade eest, tõstsid nad autodesse ja jälgisid terve tee, et loomadel läheks sõit hästi. Tšintšiljad viidi uutesse kodudesse, kus algas nende jaoks täiesti uus elu. Pärast aastaid karusloomafarmi kitsikuses elamist said loomad esmakordselt võimaluse loomuomaselt käituda – vabalt ringi liikuda, hüpata, liivavanne võtta ja omavahel suhelda.
Karmides tingimustes kasvanud tšintšiljadel läheb uue olukorraga harjumisega kindlasti aega. Oleme siiski juba mitmetelt inimestelt kuulnud, et nende värsked pereliikmed kohanevad tasapisi ja hüppavad rõõmsalt mööda tuba ringi. Neid tundlikke elusolendeid armastatakse ja nende eest hoolitsetakse, mitte ei hoita vaevu elus nagu varem, ja neist ei saa kunagi karusnahast võtmehoidjat.
Berry mõnuleb uues kodus diivanil. Foto: Viktoriia Orumägi
Tšintšiljade päästmise tegid võimalikuks sajad toetajad
105 tšintšilja karusloomafarmist päästmine sai teoks tänu uskumatult paljudele headele inimestele, kes ühel või teisel moel abistasid. Päästeoperatsioonidel osales kokku mitukümmend vaprat vabatahtlikku, kes aitasid toimetada loomad turvaliselt uutesse kodudesse. Veel soovime tänada loomakaitseorganisatsioone transpordipuuride, heade nõuannete ja muu abi eest: Tallinna loomade varjupaik, Pesaleidja, Eesti Metsloomaühing, MTÜ Kassiabi, Eesti Loomakaitse Selts, MTÜ Väikeste Loomade Abi.
Erakordselt suurt tänu väärivad ka kõik inimesed, kes andsid päästetud tšintšiljadele hooliva kodu. Nii paljude loomade aitamine poleks aga olnud võimalik ilma sadade annetajateta, kes aitasid tasuda loomade väljaostmise, transpordi, vajaliku varustuse ja muude kulutuste eest. Suur aitäh kõigile, et saime üheskoos päästa need tundevõimelised loomad kannatusterohkest elust karusloomafarmis, elektrilöögist ja mütsitutiks saamisest, ning anda neile uue võimaluse.
Päästetiim tervitab toetajaid ja kaasaelajaid. Foto: Kaarel Antonov
Iga loom on oluline
Paraku ei olnud päästetud tšintšiljad kaugeltki ainsad, kes peavad taolistes tingimustes elama. Igal aastal hukatakse karusloomafarmides tuhandeid loomi, kelle nahast tehakse põhiliselt moevidinaid, näiteks mütsitutte. Ükski neist ei vääri sellist saatust. Päästeaktsiooni kajastades soovisime juhtida tähelepanu karusnahatööstuse tõttu kannatavatele loomadele, kes jäävad tavaliselt nähtamatuks.
Kuna kõiki karusloomi pole võimalik farmidest ära päästa, on laiemas plaanis ainsaks lahenduseks karusloomafarmide keelustamine. Riigikogu menetleb praegu karusloomafarmide keelustamist ning eelnõu peab läbima veel teise ja kolmanda lugemise. Seaduse jõustumine on ülimalt oluline, et ükski loom ei peaks enam karusloomafarmi õudsetesse tingimustesse sündima.
Nähtamatud Loomad jätkab püüdlemist karusloomafarmide keelustamise poole. Toeta sinagi loomasõbralike muutuste sündimist ühiskonnas: https://nahtamatudloomad.ee/toeta.
Ükski loom ei peaks veetma kogu elu kitsas traatpuuris. Foto: Kaarel Antonov
Polaarrebase kutsikas karusloomafarmis. (Foto: Oikeutta Eläimille)
Karusloomafarmides kasvatatakse ja hukatakse igal aastal kümneid miljoneid loomi, et nende kauni kasuka eest tulu teenida. Peamiselt peetakse naaritsaid, puna-, sini- ja hõberebaseid ja tšintšiljasid, samuti kährikkoeri, nutriaid, küülikuid ja teisi loomaliike. Lisaks intensiivpidamise igapäevapraktikatele jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks ka farmides kasutatavad hukkamismeetodid.
Karusloomafarmis ei saa tagada loomadele elamisväärset elu
Et toota võimalikult palju karusnahku minimaalsete kuludega, paigutatakse loomad sadade või tuhandete kaupa kõrvuti kitsastesse traatpuuridesse, tihti mitmekesi ühte puuri. Metsikud loomad, kes on kohastunud igapäevaselt mitmeid kilomeetreid jooksma, jahtima, ronima, pesaurge kaevama, hüppama või ujuma, veedavad kogu oma elu traatpuuris, mille valusatel võredel saab vaid sentimeetreid liikuda. Sageli esineb käitumuslikke häireid: enesemutileerimist, stereotüüpset käitumist ja kannibalismi.
Hukkamisele eelneb palju stressi
Nahaloomad tapetakse üldjuhul 6.-7. elukuul. Nahastamine toimub sügiseti, kui looma karvkasukas on saavutanud optimaalsed mõõdud. Loomade talitlemisel asetub põhirõhk töötaja turvalisusele. Loomade tapale viimiseks kannab farmitööline suuri nahkseid kaitsekindaid. Näiteks rebase liigutamiseks kasutatakse terasest 50 cm pikkuseid kaelatange. Seejärel haaratakse käega sabast – looma transporditakse pea alaspidi. Vahel kasutatakse metallist koonuklambreid.
Metsikud loomad ei ole inimkontaktiga harjunud ning füüsiline piiramine mõjub neile stressirohkelt. Püüdes hirmust põgeneda ja metallist tange närida, teevad loomad endale märkimisväärselt viga. Tihti näevad hukkamisjärjekorras olevad loomad pealt, kuidas nende kaaslasi tapetakse ja nülitakse ning kuulevad üksteise hädakisa – nad teavad, mis neid ees ootab.
Kasutatavad hukkamismeetodid on ebahumaansed
Et vältida karusnaha välimuse rikkumist, tapetakse loomad meetodite abil, mis ei kahjusta nende kasukat, kuid mida peetakse piinade põhjustamise tõttu ebaeetilisteks. Teadlased on kasutatavaid hukkamismeetodeid kritiseerinud, kuna need tekitavad loomadele märkimisväärset stressi ja valu. Erinevalt põllumajandusloomadest ei nõuta Euroopa Liidu seadusandluses karusloomade hukkamise teostajatelt korralikku väljaõpet ega kompetentsuse sertifikaati. Kui protsessi teostavad korralikku väljaõppeta töölised, ei pruugi loomad piisavalt kiiresti teadvust kaotada. Sageli juhtub, et loom ärkab veel ellu, kui temalt juba nahka maha nülitakse.
Rebased
Rebased hukatakse kogu keha läbiva elektrilöögiga
Rebased ja kährikkoerad hukatakse tavaliselt elektrilöögiga. Loomale surutakse üks elektrood pärakusse ja teine suhu, et tagada kogu keha läbiv elektrivool (110 volti ja 0,3 amprit, minimaalselt 3 sekundit, keskmiselt 10 sekundit). Kui surmahirmus rabelev loom suhu pandavat elektroodi õigesti ei hammusta või kui hukkamist teostab kogenematu tööline, ei käi vool läbi kogu keha, mis tähendab, et loom ei kaota kiirelt teadvust ja võib elektrišokist tekkivast epilepsiahoost taastuda, mitte ei sure.
Teadvusel olles võib loom taluda südameataki valu. Uuringud on näidanud, et tuimesti kasutamine enne hukkamist kiirendaks teadvusekaotust, lihtsustaks protsessi läbiviimist ja vähendaks seega oluliselt looma kannatusi. Kulude kokkuhoiuks seda aga ei praktiseerita.
Naaritsad
Naaritsad mürgitatakse gaasikambris
Naaritsate elu lõpeb üldiselt gaasikambris, kuhu pumbatakse süsinikdioksiidi (CO2) ja/või süsinikoksiidi ehk vingugaasi (CO). Mürgitamisega kaasnevad valulik lämbumistunne, paralüüs ja lihaskrambid. Naarits on poolveeline loom, kes on kohastunud vee all hinge kaua kinni hoidma, mistõttu on nad hüpoksia (õhu madala hapnikusisalduse) suhtes väga taluvad. See tähendab, et nad võivad gaasitamise ajal märkimisväärselt kaua vastu pidada ja peavad seega pikalt kannatama.
Sageli ei mõõdeta gaasi kontsentratsiooni kambris korralikult. Kui CO2 kontsentratsioon pole piisavalt kõrge või säästmise eesmärgil pannakse kambrisse korraga liialt palju loomi, ei pruugi naaritsad piisavalt kiirelt teadvust kaotada ning nad võivad alles rohkem kui 15 minutit hiljem või üldse mitte surra. Korraga hukatakse 30-100 looma. Paanikas loomad, kes gaasikambrisse üksteise otsa visatakse, trambivad ja vigastavad üksteist.
Tšintšiljad
Tšintšiljad hukatakse kaelamurdmise, mürgisüsti või elektrilöögiga
Tšintšiljad hukatakse enamjaolt 8-kuuselt kas mürgisüsti või kaelamurdmise teel, vahel ka elektrilöögiga. Ka need meetodid ei taga alati kohest surma, tekitades neile nii tohutut valu. Paraku ei ole tšintšiljade olukorda karusloomafarmides eriti palju uuritud, seega pole ka hukkamismeetodite mõju kohta täpsemat teavet.
Karusloomafarmid kuuluvad minevikku
Paljud riigid, sealhulgas märkimisväärse turuosaga karusnahatootjamaad on karusloomafarmid keelustanud või liiguvad aktiivselt selles suunas. Eestis läbis karusloomafarmide keelustamist käsitlev eelnõu esimese lugemise. Avalik arvamus ei toeta karusloomafarmide jätkamist. Sajad moebrändid on tarbijate ja turumuutuste ajel loobunud karusnaha kasutamisest. Metsloomade pidamine nende naha saamiseks ei ole tänapäeval vajalik ega õigustatud.
Nähtamatud Loomad seisab karusloomade heaolu eest Eestis. Lisaks karusloomafarmide keelustamise nimel tegutsemisele päästame novembris peagi suletavast karusloomafarmist 105 tšintšiljat, kes oleksid muidu läinud nahastamisele. Projektist saab osa võtta, aidates annetusega tasuda loomade farmist väljaostmise ja päästeoperatsiooniga seonduvate kulude eest: https://nahtamatudloomad.ee/toeta.
Nii loomakaitseorganisatsioonid, veterinaarid kui ka paljud tarbijad soovivad näha foie gras’ tootmise lõpetamist. Tegemist on roaga, mille vastuoluline taust võib isegi lihasõpradest gurmaanidel söögiisu ära ajada. Kuigi foie gras’ tootmine on Eestis seadusega keelatud, on selle import siiski lubatud. Paljud loomakaitseorganisatsioonid tähistavad 25. novembril foie gras’ vastast päeva (World Day Against Foie Gras).
Prantsuse keelest tõlgituna tähendab see rasvamaksa. Üldiselt mõistetakse foie gras’ all ülenuumatud hane või pardi rasvamaksapasteeti, mida pakutakse restoranides luksusliku eelroana. Nuumpardi- või hanemaksapasteet pâté de foie gras on lisatud Prantsuse gastronoomia- ja kultuuripärandisse, nuumamise praktikad pärinevad väidetavalt Vana-Egiptusest. Kuigi termin foie gras kõlab esmapilgul luksuslikult, on selle „delikatessi“ tootmisega kaasnevad protseduurid niivõrd ebaeetilised, et see gurmeeroog on pälvinud rahvusvahelist kriitikat.
Sundtoitmise praktika on kümnetes riikides seadusega keelustatud
Just nagu Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal, Suurbritannias, Hollandis, Ameerika Ühendriikides ja veel mitmetes riikides, on sundtoitmine ka Eestis seadusega keelatud. Sellele vaatamata on nii meil kui ka mitmel pool mujal foie gras‘ toodete import siiski lubatud. Seetõttu on mõnes riigis – eesotsas Prantsusmaaga – endiselt elujõuline foie gras’ tööstus, mis sõltub suuresti ekspordituludest. Mitmed Eesti restoranid ja gurmeetoodete kauplused müüvad just sedasama imporditud ebaeetilist toodangut.Foie gras’ 2020. aasta globaalne turuväärtus on hinnanguliselt 1,27 miljardit dollarit. Järgnevaks viieks aastaks ennustatakse turumahu kasvu.
Foie gras’ vastuoluline tootmisprotsess
Selleks et maks patoloogiliselt rasvuks, tuleb hanesid või parte sunniviisiliselt nuumata. Sundtoitmise protseduur, mida tehakse keskmiselt 2-3 korda päevas, näeb tavapäraselt välja nii: farmitööline hoiab ühe käega linnu kõrist kinni ja surub teise käega talle noka vahelt sügavale kurku metalltoru, mida on määritud mootoriõliga. Suruõhu abil pumbatakse linnu makku mitusada grammi rasvumist soodustavat jõusööta. Sundtoitmisega seotud protsesside lihtsustamiseks pannakse linnud kas üksi või mitme kaupa väikestesse puuridesse, kus neil pole võimalik end ümber pöörata ega tiibu sirutada, rääkimata ligipääsust veele ja kõigest muust, mida need intelligentsed ja tundevõimelised veelinnud liigiomaselt vajavad. 80% lindudest elavad kingakarbi suurustes individuaalpuurides. Neid hoitakse päikesevalguseta ja sundtoidetakse 2-4 nädalat. Lind on hukkamiseks valmis, kui tema maks on normaalsest kuni kümme korda suuremaks paisunud.
Farmilindude piinarikkad terviseprobleemid
Mainitud elutingimused tekitavad niivõrd tugevat stressi, et viivad psühholoogiliste häireteni. Maks muutub niivõrd suureks, et linnu jalaluud murduvad tihti ebaloomuliku keharaskuse all. Nuumhaned ja -pardid kannatavad rasvase maksa sündroomi all, mis tähendab, et nende maks on füsioloogiliselt kahjustunud ja ei suuda kehast jääkaineid välja viia. Mürgid voolavad verre, mistõttu saavad organid ja närvisüsteem kahjustada. See muudab intensiivfarmi elukvaliteedi veelgi madalamaks. Mõnikord lindude maksad lõhkevad ületoitmise tõttu. Esineb lämbumist. Lindude pikad õrnad kõrid on täis haavandeid. Tegemist on tootmisviisiga, kus farmilindude heaolule ei pöörata vähimatki tähelepanu – rääkimata elamisväärse elu tagamisest. Need targad linnud sisuliselt piinatakse surnuks. Kui neid ei hukataks, sureksid nad maksahaigustesse.
Nähtamatud Loomad tegutseb selle nimel, et Eestis lõpeks foie gras’ müük
Nähtamatud Loomad seisab selle eest, et Eesti restoranid ja kauplused lõpetaksid foie gras’ müügi. Laiemas plaanis annab see signaali välismaistele firmadele, kes veel eksporditulude toel selle julma tootmisviisiga tegelevad. Nähtamatud Loomad tõstab teadlikkust tihti tähelepanuta jäävate farmilindude heaoluprobleemidest ja peab läbirääkimisi Eesti foie gras’d pakkuvate restoranide ja kauplustega, et veenda neid lõpetama selle roa pakkumist. Värske uuringu kohaselt ei poolda tervelt 67% eestlastest foie gras’ müüki. Juba üle 7500 inimese on kirjutanud alla Nähtamatute Loomade petitsioonile. See näitab, et Eesti inimesed ei soovi näha selle ebaeetilise praktika jätkumist.
Näita, et oled kõrgelt teadlik ja vastutustundlik gurmaan, eelistades selle julma taustaga roa asemel muid maitsenaudinguid. Pärnus asuv Kohvik Kroon pakub oma menüüs hõrgutavat suupistevalikut taimse pâté de foie gras’, sibulamoosi, marineeritud ja täidetud minipaprikate ning röstsepikuga, mida saab süümepiinadeta nautida. Taimne foie gras on tervislikum, eetilisem, keskkonnasäästlikum ja märkimisväärselt soodsam. Proovi ka Taimse Teisipäeva läätse-šampinjonipasteeti, mis on inspireeritud foie gras’t: https://taimneteisipaev.ee/retseptid/laatse-sampinjonipasteet.
Loe lähemalt foie gras’t ja Nähtamatute Loomade tegemistest ning anna oma allkiri lindude toetuseks siin veebilehel: https://foiegras.nahtamatudloomad.ee/.
Kampaaniaperioodil annetab organisatsiooniga koostööd tegev suurannetaja Nähtamatutele Loomadele ühekordselt 10 eurot iga uue püsiannetaja eest, kes esitab annetusvormi kaudu oma täisnime ja vormistab kampaaniaperioodil veebilehe aitan.nahtamatudloomad.ee kaudu vähemalt kümne euro suuruse igakuise püsikorralduse.
Uueks püsiannetajaks loetakse inimest, kes sõlmib püsikorralduslepingu kampaaniaperioodil, kellel 3 päeva enne annetuskampaania algust puudus kehtiv püsikorraldusleping Nähtamatutele Loomadele püsiannetamiseks ja kelle püsikorralduslepingu esimene makse laekub Nähtamatute Loomade pangakontole hiljemalt 04.01.2020.
Suurannetaja ei ole omapoolsele kogupanusele seadnud ülempiiri. Kampaaniaperioodil vähemalt kümne euro suuruse püsiannetuse vormistanud inimeste hulk korrutatakse sajaga ning see summa annetatakse suurannetaja poolt Nähtamatutele Loomadele. Ühe püsiannetaja kohta annetab suurannetaja omapoolse panuse 10 eurot ühekordselt, hoolimata sõlmitud püsikorralduslepingute hulgast.
Üldtingimused
Loomakaitseorganisatsioonile Nähtamatud Loomad tehtud annetusi kasutame farmiloomade heaolu puudutavate kampaaniate läbiviimiseks, trükiste printimiseks, plakatite ja bännerite tegemiseks, kodulehtede eest tasumiseks, tehnika või ruumide rentimiseks, ürituste korraldamiseks, reklaampindade otsmiseks, et farmiloomade kaitsmise sõnumit veelgi laiemalt levitada. Lisaks maksame vajadusel teenuste eest, mille jaoks vabatahtlikku tööjõudu ei leia – valdavas osas töötame aga vabatahtlikkuse alusel. Töötajate palgad tulenevad erinevatest projektitoetustest.
Annetuse saab teha kas ühekordselt või vormistades selle igakuiseks püsiannetuseks, mis aitab Nähtamatutel Loomadel stabiilselt ja pikaajaliselt tegevusi planeerida ja eelarvet koostada.
Nii ühekordse annetuse kui püsiannetuse saab vormistada ka oma internetipangas või pangakontoris, kuid siinne annetuskeskkond teeb selle kiiremaks ja mugavamaks.
Ühekordse annetuse tegemisel siinses annetuskeskkonnas suunatakse Sind meie lepingupartneri Maksekeskus.ee vahendusel Sinu poolt valitud eeltäidetud annetusandmetega internetipanka, mis säästab Su aega ja vähendab eksimisvõimalusi andmete sisestamisel.
Püsiannetuse tegemiseks internetipangas vajuta oma internetipanga logol. Kasutusel olevad makseviisid on: Swedbank, SEB, Luminor, LHV, Coop Pank, Pocopay. Pärast sisselogimist saad kontrollida ja vajadusel täiendada või muuta eeltäidetud välju. Nordea ja Danske pankade väljad tuleb ise täita. Selleks saad kasutada pangalogode all esitatud informatsiooni.
Annetuse valuutaks on euro.
MTÜle Nähtamatud Loomad tehtud annetustelt saab tulumaksutagastust, juhul kui annetaja on korrektselt avaldanud oma täisnime ja isikukoodi. Edastame annetusandmed Maksu- ja Tolliametile hiljemalt annetustehingule järgneva kalendriaasta 1. veebruariks ning tulumaksutagastus kantakse Maksu- ja Tolliameti poolt üle pärast tuludeklaratsiooni esitamist.
Eraisikust annetajal on võimalus maksustamisperioodi tulust maha arvata Nähtamatutele Loomadele tehtud annetused (mahaarvamisi on lubatud kokku teha kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust). Mahaarvamiste summasse lähevad arvesse nii eluasemelaenu intressid, koolituskulud kui ka kingitused ja annetused. Tulumaksuseaduse § 282 lõige 1.
Ettevõtte poolt tehtud annetused MTÜle on samuti maksuvabad (juhul kui annetuse kogusumma ei ületa 10% maksumaksja eelmise kalendriaasta kasumist või 3% sama kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu summast, so 3% summast, mis on palga ja sarnase maksena välja makstud). Tulumaksuseaduse § 49 lõige 2.
MTÜle annetanud isikute annetusandmed kajastuvad automaatselt annetaja eeltäidetud tuludeklaratsioonis.
Püsiannetusest on võimalik loobuda igal hetkel. Annetusi on võimalik tagasi küsida 1 ööpäeva jooksul pärast annetuse sooritamist. Hiljem enam annetusi tagasi küsida ei ole võimalik, sest on tõenäoline, et annetussumma on juba loomade abistamiseks ära kasutatud ning meil puudub võimekus seda tagastada.
Novembris päästab Nähtamatud Loomad ühest uksi sulgevast karusloomafarmist 100 tšintšiljat, et säästa nad karusnahaks saamisest ning et anda neile võimalus uueks eluks. Esimesed 30 looma on juba päästetud ja nad kohanevad oma uute armastavate kodudega. Et uurida, kuidas päästeoperatsioon läks ja milliseid mõtteid see tekitas, vestlesime kolme vapra inimesega, kes sellest osa võtsid.
Tšintšiljade päästetiim. Foto: Joakim Klementi
Karin, Eliise ja Hannes ei võtnud üksnes päästeoperatsioonist osa, vaid tegelesid ka põhjalike ettevalmistustega. Karin oli üks neist inimestest, kes pakkus kahele tšintšiljale uue kodu. Seega pühendus ta sellele, et ta saaks loomad hästi vastu võtta. Samuti hoolitses ta selle eest, et kõik aktsioonis osalejad saaksid vajaliku info kätte. Hannes tegeles logistikaga, et kõigile loomadele ja inimestele oleks autos koht ning et kogu vajalik varustus oleks kohal. Eliise uuris mitmelt asjatundjalt, kuidas tšintšiljasid kõige ohutumalt transportida.
Kõik kolm osalesid ettevõtmises, kuna leiavad, et tegu on äärmiselt olulise ja tänuväärt tegevusega. “Mul on hea meel, et me saame lõpuks lausa 100 looma ära päästa, nad väärivad seda,” ütles Karin. Eliise ja Hannes nõustusid, et on väga hea ja võimas tunne teha midagi sellist, millel on nii otsene mõju.
Ühised ettevalmistused ja sõit tšintšiljadele järele
Enamik osalejatest kogunes hommikul, et üheskoos transpordipuurid valmis seada. Puuride põhja pandi keraamilised plaadid ja hein, et loomad saaksid end jahutada ning soovi korral peitu pugeda. Kohale jõudes seati puurid ritta ja iga puur sai veepudeli, et tšintšiljad ei peaks sõidu ajal janu käes vaevlema. Ilm oli sel päeval üsna külm, mida oli tunda ka puuride ettevalmistamisel. “Lõpuks olid käed joogipudeli traadi väänamisest kanged,” kommenteeris Eliise.
Karin ei alustanud sõitu koos teistega ja saabus hiljem. “Kui minu auto sinna jõudis, siis juba suur sebimine käis. Kõik inimesed olid ootusärevuses ja panid veel veepudeleid transpordipuuride külge. Käis suur muljete vahetamine ja oli tore näha, kuidas fotograaf ja videograaf juba hoogsalt pildistasid ja filmisid.”
Kui kõik oli valmis, saabus aeg tšintšiljad vastu võtta. Aastaid karusloomafarmi tingimustes elanud tšintšiljade nägemine oli vabatahtlike jaoks üsnagi raske. “Loomad olid liikumatud, ei reageerinud,” kirjeldas nähtut Hannes. Eliise lisas: “Kui ma neid loomi nägin, oli neist nii kahju. Nad olid täiesti tardunud.”
Päästjad tegutsesid kiirelt – loomad tõsteti nende kitsastest puuridest välja ja paigutati kaasavõetud transpordikastidesse. Neile pandi tekk peale, et nad ei külmetaks. Siis tõsteti nad autodesse, kus ootasid juba inimesed, kes hoidsid silma peal, et loomadega oleks kõik korras.
Tagasiteel oli autodes kuulda tšintšiljade nuuksumist. “Tšintšiljadest oli näha, et õhkkond oli nende jaoks stressirohke. Veel enam, see oli esimene kord, kui neid sellisel viisil transporditi,” lausus Hannes. “Oleks tahtnud neile öelda, et nad lähevad nüüd päris kodudesse,” kirjeldas sõidu ajal valitsenud tundeid Eliise.
Karini peamine emotsioon tol päeval oli ootusärevus: “Ma täitsa värisesin, kui sõitsin autoga. Aga vähemalt oli see tunne sees, et sa teed õiget asja, et väga paljudel loomadel läheb tänu sellele paremaks.” Vahelduvat ootusärevust ja lootust tundsid teisedki osalejad. “Vaatamata sellele, et see oli nii raske asi, oli inimestes nii palju positiivsust,” leidis Eliise.
Tšintšiljadega tegelemise ajal ei jäänud siiski aega tugevateks emotsioonideks, nentis Hannes: “Kõik, millele me keskendusime, oli tšintšiljade kiiresti autosse saamine ja nende heaolu eest hoolitsemine. Emotsioonid tulid rohkem pärast.” Ka Eliise ütles, et alles koju jõudes oli mahti järele mõelda.
Karin jagas ka pisut koduseid muljeid uute pereliikmetega. Ta täheldas pärast esimesi päevi, et kuigi tšintšiljadel läheb uue keskkonnaga harjumisega veel aega, olid nad teisel päeval juba rahulikumad. Loomad magasid vaikselt ja ärkvel olles nautisid uudset vabadust ringi hüpata.
Kui nahaloomad hukatakse tšintšiljafarmides 8-kuuselt, siis päästetud loomi kasutati paljundamise eesmärgil ja nad olid veetnud aastaid vangistuses muudkui uusi poegi sünnitades. Vanim päästetud tšintšilja oli lausa 14-aastane. Karin on tänulik, et need loomad said lõpuks uue võimaluse: “Algul tundus see võimatu, aga tegelikult ei ole midagi võimatut.” Hannes lisas: “Julgustaks igaühte, et kui sul on võimalus võtta koju loom, kes on praegu sellises masendavas süsteemis, nagu on karusloomafarm, siis tee seda. Ma arvan, et see tunne, kui sa päästad looma kindlast hukust ja kohutavast keskkonnast, on kirjeldamatu.”
Päästeoperatsioonis osalenutel on kurb mõelda sellele, kuidas karusnahatööstuses tapetakse loomi, kes tunnevad emotsioone, hirmu ja valu. “Huvitav, mis mehhanismid inimestes toimivad, et sa suudad sellist asja üldse ellu viia,” mõtiskles Karin. Eliise nõustus: “Minu meelest tänapäeval ei ole sellel enam ühtegi vabandust, miks seda peaks tegema.”
Kogemus süvendas kõigi veendumust, et karusloomafarmid tuleb keelustada. Eliise selgitas: “Mul tekkis veel rohkem seda ühendust, et appi, nad ongi päris samad loomad, kes peavad terve elu kannatama sellepärast, et keegi saaks endale poest mingi ilusa asja osta.” Hannes jätkas: “Andis väga hea perspektiivi, kas nende elud on tõesti väärt seda ühte tšintšiljamantlit? Ega vist ei ole.”
Veel kaks päästeoperatsiooni
Kahjuks ei olnud võimalik korraga kõiki tšintšiljasid ära päästa, seega on ees veel kaks käiku, et ükski loom ei peaks maha jääma. Uued kodud loomadele ning päästeoperatsioonis osalejad on juba leitud. Jätkame aktiivselt annetuste kogumist, et ülejäänud loomad saaksid samamoodi päästetud: nahtamatudloomad.ee/toeta.
Tšintšiljade päästeoperatsioon on osa käimasolevast karusloomafarmide keelustamise kampaaniast. Riigikogu menetleb praegu karusloomafarmide keelustamist ning eelnõu peab läbima veel teise ja kolmanda lugemise. Seaduse jõustumine on ülimalt oluline, et ükski loom ei peaks enam karusloomafarmi õudsetes tingimustes elama.
Sel sügisel menetleb Riigikogu karusloomafarmide keelustamist Eestis. Eelnõu on läbinud juba esimese lugemise, ees ootavad veel teine ja kolmas lugemine. Sellega seoses vastas Nähtamatute Loomade küsimustele Riigikogu liige Andrei Korobeinik.
Kuidas jõudsite arusaamani, et ei poolda karusloomafarmide tegevust?
Kindlasti on mul kahju ka lehmadest ja kanadest, kuid olukorras, kus päris-kunstliha pole veel turule jõudnud, ei saa ma toetada kana- või lehmafarmide kinnipanekut. Karusnahk on aga selgelt luksuskaup ja selle praktiline väärtus on null. Alternatiivsed materjalid on soodsamad, keskkonnasõbralikumad, vastupidavamad, sobivad paremini meie kliimale. Ise eelistan igal võimalusel jala käia, sõltumata ilmast. Ühtegi probleemi pole täheldanud, kuigi kasukat mul polegi. Me näeme, et ühiskonna suhtumine muutub, aeglaselt aga kindlalt, ja selle tõttu on karusnaha farmide äri kokku kuivamas. Täna on ühiskond valmis selleks, et anda farmidele selget signaali – loodan et selleks on valmis ka Riigikogu.
Mis on teie arvates viinud selleni, et karusloomakasvatus on üle maailma hääbumas?
Karusnahk on ammu minetanud staatuse sümboli rolli noorema põlvkonna jaoks. Karusnahast kasukas on nüüd parimal juhul vaid DJ atribuut, halvimatest assotsiatsioonidest ei hakka isegi rääkima. Langenud nõudluse tõttu pannakse ärid kinni isegi nendes riikides, mis on ajalooliselt olnud selle valdkonna turuliidrid. Mõned nendest riikidest keelavad karusloomafarmide pidamise.
Miks on Eesti ühiskond teie hinnangul küps karusloomafarmide keelustamiseks, sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega, kes on karusloomakasvatuse juba keelustanud?
Toetust karusloomafarmide keelustamisele näitavad küsitlused, muutunud on ka parlamendisaadikute hoiakud. Kuigi Riigikogus on endiselt palju konservatiivselt meelestatud saadikuid, siis mulle tundub, et enamus siiski on keelustamise-eelnõu poolt. See eelnõu läbis esimese lugemise, mis on samuti selge meelemuutuse näitaja – eelmistel kordadel lükati see esimesel lugemisel tagasi. Peamine väljakutse on täna see, et eelnõu ei jääks keskkonnakomisjoni sahtlisse ja jõuaks Riigikogu saali teisele lugemisele.
Milliseid väärtusi karusloomafarmide tegevuse lõpetamise teie jaoks kätkeb?
Me räägime üsna marginaalsest ärivaldkonnast, karusloomafarmides on tööl kümmekond inimest üle Eesti. Majanduslik mõju on olematu, kuid üldise poliitika kujundamisel oleks see oluline samm. Me näitame, et Eesti jaoks on kliimaküsimused ja loomade heaolu tähtis. Ma usun, et tegemist on ühiskonna loomuliku arenguga. Omal ajal kõlasid sarnased argumendid orjapidamise keelustamise vastastelt: tegemist on majandusliku katastroofiga, miks me peame ise tegema, kui teised ei tee jne. Ühiskond, nagu näeme, sai päeva lõpus hakkama.
Mida ütleksite neile, kes on karusloomafarmide keelustamise osas skeptilised?
Inimesed on erinevad ja ma kindlasti ei mõtle, et karusloomafarmide keelustamine peab olema 100%. Ja üldiselt olen ma vähemuste poolt, ka siis, kui ma nende seisukohta ei jaga. Vähemuste õigusi peabki kaitsma, kuid vaid seni, kuni need õigused ei riiva teisi. Antud juhul nad riivavad – soovin vaadata videosid sellest, kuidas loomad elavad karusloomafarmide puurides, Yotube’is on need videod saadavad. Tihtipeale on tegemist kiskjatega, kes looduses elavad väga suurel territooriumil, farmis aga on nad kinni pisikeses puuris, kus nad ei saa korralikult liikuda, vigastavad end ja peavad piinlema sedasi aastaid.
Kas on veel mõni loomade heaoluga seotud teema, mida oluliseks peate?
Neid teemasid on palju, suve jooksul olen saanud kümneid ettepanekuid, 15 neist on töös. Nende seas on näiteks üleriigiline lemmikloomade register, rangemad karistused loomapiinajatele ja palju muud. Mul on väga hea meel, et Eestis on palju organisatsioone, kes võtavad loomade heaolu enda südameasjaks ja suudavad esitada konstruktiivseid ettepanekuid, mitte lihtsalt kurta, et elu on karm. Tänu neile suudame seadusandluses üht-teist muuta – võtab aega, aga olen positiivses tulemuses üsna kindel.
Tšintšiljad on üks neist loomaliikidest, keda peetakse karusloomafarmide kitsastes oludes karusnaha saamise eesmärgil, sealhulgas Eestis. Mitmed heaoluprobleemid viitavad sellele, et tingimused farmides pole kaugeltki piisavad, et tagada loomadele elamisväärne elu.
Öise eluviisiga närilised kõrgmäestikust
Tšintšiljad on väikesed suurte kõrvade ja koheva sabaga närilised, kes meenutavad välimuselt pisut jänest ja oravat. Nende suured silmad ja kõrvad viitavad öisele eluviisile, suured tagajalad hüppavale liikumisviisile. Tšintšiljad on sotsiaalsed loomad, minevikus võis looduses tihti kohata isegi 100-pealisi tšintšiljade kolooniaid.
Tšintšiljade looduslik elukeskkond on umbes 3000-5000 meetri kõrgusel Andide mäestikus Lõuna-Ameerikas. Nad elavad looduses umbes 10-aastaseks ja koduloomadena 15-20-aastaseks. Looduses on olnud pikka aega probleemiks elupaikade hävimine ja küttimine, mistõttu tšintšiljad on ohustatud liigina looduskaitse all.
Kuna nende väikeste olevuste karv on väga pehme ja karusnahana hinnatud, peavad paljud tšintšiljad veetma piinarikka elu karusloomakasvanduse kitsas puuris. Kuigi tšintšiljade heaolu on vähe uuritud, on mitmed probleemid siiski tuvastatud ja on selge, et karusloomafarmide tingimustes ei tagata neile sobivaid elutingimusi.
Piirav ja julm elukeskkond
Tšintšiljad elavad karusloomafarmides umbes 0,2 ruutmeetri suurustes traatpuurides, mida hoitakse tihti üksteise peal. Tšintšiljad on äärmiselt sotsiaalsed loomad ning eraldatus on nende jaoks raske. Kuna puurid on väga madalad, ei saa tšintšiljad neis hüpata ehk loomuomaselt käituda. Hüpates löövad nad pea vastu madalat puurilage ja vigastavad end pidevalt.
Sellega puuridest tulenevad probleemid paraku ei lõpe. Puuridel on traatpõrand, millel kõndimine on tšintšiljade pehmetele käppadele äärmiselt valus ja võib neid vigastada. Traatpuuris puudub ka võimalus pesa ehitamiseks, kuhu loomad saaksid vajadusel varjuda, ja nad ei saa enda puhastamiseks olulisi liivavanne võtta.
Eriti kehv on emaste tšintšiljade olukord. Nad peavad kandma suurt plastikust kaelavõru, et nad ei pääseks teistesse puuridesse, kui need on parasjagu paaritumise eesmärgil avatud – ühel isasel on ligipääs mitme emase juurde. Neid sunnitakse elama polügaamselt, kuigi nad elavad looduses monogaamselt. Kui tšintšiljad sünnivad, eraldatakse nad emast juba umbes 60-päevaselt.
Tšintšiljade kannatusterohke elu ei saa otsa vähem piinarikkalt. Nahaloomad hukatakse 8-kuuselt, tavapäraselt mürgisüsti või kaelamurdmise teel. Mõnikord kasutatakse ka elektrilööki. Need meetodid tekitavad loomadele nende viimastel hetkedel tohutut valu ja surm ei saabu alati koheselt, rääkimata sellest, et mõnikord puudub töötajal korralik väljaõpe.
Plastikust kaelavõrud emaste tšintšiljade jaoks
Stereotüüpne käitumine
Kuna tšintšiljad on öise eluviisiga ja farmides tegeletakse nendega põhiliselt päevasel ajal, võivad paljud heaoluprobleemid märkamata jääda. Siiski on tehtud kindlaks mitmed otsese eesmärgita korratavad käitumismallid, mis viitavad võimaluse puudumisele loomuomaselt käituda ning piiravates tingimustes elamisest põhjustatud hirmule, stressile ja frustratsioonile.
Üks käitumishäire, mida tšintšiljadel karusloomafarmides tihti esineb, on karvade närimine – loomad närivad paiguti ära oma karvkatte alakeha piirkonnas. Tegu on ühega vähestest käitumishäiretest, mida on rohkem uuritud, kuna see mõjutab otseselt loomade pealt saadavat majanduslikku kasumit. Samuti saab selle tulemusi loomade peal, seega ka päevasel ajal näha.
Veel esineb puurivõrede närimist, puuri kraapimist esikäppadega ja tagurpidi hüppamist. Viimane tähendab, et loom tõukab end tagajalgadega põrandalt üles vastu seina või lage ja hüppab siis pea ees alla, nii et esikäpad maanduvad kõigepealt. Tagurpidi hüppamist, puurivõrede närimist ja puuri kraapimist on seostatud katsega puurist põgeneda.
Terviseprobleemid ja haigused
Tšintšiljadel on tuvastatud farmides paljunemishäireid ja võrdlemisi kõrge poegade suremus. Oletatav monogaamsus tšintšiljade hulgas võib tähendada, et iga emane ja isane ei sobitu omavahel hästi. Samuti arvatakse, et pojad ei saa pärast imetamise lõppu granuleeritud toidust ja heinast piisavalt toitaineid. Ühe probleemina nähakse, et tšintšiljadel ei lasta süüa toitaineterikast platsentat, kuna see võib puuri traatpõrandast läbi kukkuda.
Karusloomafarmides esineb tšintšiljadel tihti kõhulahtisust ning surma põhjuseks on sagedasti seedetrakti haigused. Kõhulahtisust põhjustab heinas leiduv bakter Pseudomonas aeruginosa. Kuigi terved tšintšiljad on sellele bakterile immuunsed, on karusloomafarmides elavad isendid tihti kehva toitumise tõttu nõrgestatud immuunsüsteemiga. Lisaks võib kõhulahtisust põhjustada parasiit Giardia intestinalis.
Suureks probleemiks on maosoolepõletik, mille tekkimist soodustavad stress, kehv hügieen, vitamiinipuudus, kõdunev toit, räpane vesi ja kemikaalid toidus. Samuti esineb tšintšiljadel listerioosi, hemorraagilist septitseemiat, seenhaigust, puhitust, rinnapõletikku ja emakapõletikku. Mõnikord toimub alatoituvuse ning vitamiini- ja kaltsiumipuuduse tulemusena hammaste ebaloomulik areng ning loomad ei saa enam korralikult süüa.
MTÜ Nähtamatud Loomad päästab novembris 100 tšintšiljat ühest uksi sulgevast karusloomafarmist, säästes need loomad hukkamisest ja karusnahaks saamisest. Kõigile loomadele on juba kodu leitud. Et ükski loom ei peaks maha jääma, on kõigil võimalik annetusega toetada loomade väljaostmise, kütuse, veterinaari, ravimite ja muude päästeoperatsiooni kulutuste eest tasumist. Annetada saab siin: https://nahtamatudloomad.ee/toeta.
Anname kõigile toetajatele ja loomasõpradele teada, et oleme otsustanud osta tühjaks ühe Eesti uksi sulgeva karusloomafarmi ja päästa sealsed 100 tšintšiljat hukkamisest ja karusnahaks saamisest.
Tegu on Eesti karusloomafarmiga, mis on tegevust lõpetamas ning selle asemel, et viimased loomad hukata ja karusnahaks müüa, oleme veennud karusloomafarmi omaniku, et me ostame loomad välja.
Tänaseks päevaks on kõigile loomadele olemas ka uued kodud, kus neid väga oodatakse. Enamik tšintšiljasid leiab uue kodu kahekaupa, sest liigina on parem, kui neid üksinda ei peeta. Mõnes kodus on juba ees ootamas teine tšintšilja, kuhu siis uus loom kaaslaseks läheb. Koostasime koos ekspertidega ka põhjalikud juhised, kuidas päästetud loomade heaolu eest hoolt kanda.
Kuna tegu on meie teada suurima looma päästeoperatsiooniga karusloomafarmist Eestis, kus ühe algatuse raames päästetakse tapalt 100 looma, siis pöördume ühiseks pingutuseks kõigi oma toetajate poole. Kõigi loomade väljaostmiseks peame kokku koguma 3500€, et garanteerida loomade ellujäämine. Lisaks 3500€, mis kulub loomade väljaostmisele, teeb selle projekti suureks väljakutseks kulutused autotranspordi, kütuse, loomade transpordi jaoks vajalike tingimuste, veterinaarkulude, ravimite, projekti jäädvustamise ja suure loomade arvuga seotud kulutused. See on paratamatu, et nii suuremahulise logistikaga ettevõtmisega kaasneb omajagu kulusid, et loomad turvaliselt kodudesse saada.
Logistiliselt on oluline arvestada, et loomad, keda päästma läheme, on terve oma kurva elu elanud karusloomafarmi kitsas traatpuuris, seega peame nende transpordil olema erakordselt ettevaatlikud. Nad ei ole kunagi varem autos sõitnud ega viibinud väljas kitsast traatpuurist. Tšintšiljadel on tundlik seedesüsteem, stressist võivad neil pisikestel tekkida neile ohtlikud gaasid, seega planeerime pääsemissiooni sedasi, et igal loomal on transpordil oma hoolitseja. Me ei lao autot lihtsalt loomade transpordipuure täis, vaid saame ühe autoga ära tuua maksimaalselt 3-4 looma, sest nad vajavad terve sõidu ajal pidevat jälgimist. Juhul, kui neil tekivad gaasid, saame neile kohe Cuplatoni manustada, et stress neile fataalselt ei mõjuks.
Kuna loomi on kokku 100, planeerime nende päästmise mitmes osas, et logistika uutesse kodudesse toimiks tõhusalt ja saaksime garanteerida loomade heaolu ja päästmise õnnestumise. Koostasime suure tiimi Nähtamatute Loomade inimestest, mis selle pääseoperatsiooniga tegeleb ja loomade äratoomise eest vastutab.
Kõikide uute omanikega sõlmime loovutuslepingu, et kindlustada loomade hea kohtlemine. Oleme erakordselt tänulikud kõigile headele inimestele, kes annavad tšintšiljadele uue võimaluse eluks – tänu abikäe ulatamisele on meil võimalik see operatsioon ellu viia! Eriti tore oli näha, kui palju abipakkujate hulgas oli inimesi, kel on varem olnud tšintšiljad ning kes on kursis nende loomakeste hingeeluga.
Hoiame kõiki toetajaid kursis selle päästeprojekti arengutega ja oleme siiralt tänulikud iga annetuse eest, mis selle õnnestumiseks teele pannakse! Tänu annetajatele saame garanteerida, et ükski loom ei jää maha – kui kogume vajaliku summa, saame loomad päästa ja uutesse kodudesse viia. Kõik väärivad teist võimalust – nüüd saame anda neile loomadele võimaluse pääseda kitsast traatpuurist ja kindlast surmast läbi kaela murdmise või mürgisüsti – neid ootavad armastavad kodud, kus nad saavad liikuda, ringi joosta ja olla hea hoole all oma elu lõpuni.
Rohkem infot tšintšiljade päästmisest õige pea! Aitäh kõigile annetajatele!
Tšintšiljade päästmine on osa Nähtamatute Loomade kampaaniast, et karusloomakasvatus Eestis keelustataks. Riigikogu menetleb hetkel karusloomafarmide keelustamise eelnõud, mis läbis 15. oktoobril edukalt esimese lugemise ning ootab nüüd järgmisi samme. Tšintšiljade päästmisega tõmbame tähelepanu indiviididele, kes nendes farmides kitsastes traatpuurides kannatavad ning kes muidu hukataks karusnaha saamise eesmärgil.
Karusnahatöösturid väidavad, justkui oleks karusnaha puhul tegemist jätkusuutliku toorainega. Seejuures on jäänud tagaplaanile fakt, et kuigi looduses on karusnahk tõepoolest naturaalne, on karusnahksete esemete tootmisprotsess kõike muud kui keskkonnasõbralik.
Karusnahatööstuse kahjulikku mõju keskkonnale on kajastatud nii teadusraportites kui ka meedias. Sellest hoolimata on paljudes tarbijates kinnistunud karusnahatöösturite sõnumid karusnaha loodussõbralikkusest ja vajalikkusest. Väide, et karusnahk on naturaalne ja jätkusuutlik, on tarbijaid eksitav – karusnahk on loodussõbralik vaid metsas, karuslooma seljas. Rääkides karusnahksete esemete tootmisest, tuleks keskkonnamõju hindamisel arvestada tootmisega kaasneva intensiivloomakasvatuse ja naha keemilise töötlemise aspektidega. Pealtnäha loomulikku päritolu karusnahk on isegi kunstkarusnahast mitmeid kordi keskkonnakahjulikum. Mitmed riiklikud reklaami järelevalvet teostavad asutused näiteks Inglismaal, Hollandis, Soomes, Itaalias ja Taanis on keelanud karusnahatööstusel oma reklaamides selliste väidete esitamise.
Karusnahku töödeldakse toksiliste kemikaalidega
Karusnahk on algupäraselt orgaaniline aine (looma nahk ja karvad). Et see tarbija riidekapis samamoodi roiskuma ja kõdunema ei hakkaks, nagu metsas loomulik on, tuleb seda tugevatoimeliste keemiliste ühenditega kaitsta. Selleks kasutatakse naha parkimisel ja töötlemisel toksilisi aineid, nagu ammoniaaki, kromaate, formaldehüüde, vesinikperoksiidi ja valgendusaineid, mis aitavad karusnahka säilitada ja värvida. Neid aineid seostatakse vähi, respiratoorsete haiguste ja leukeemiaga. Suurem osa karusnahkadest töödeldakse Hiinas, kus on leebemad nõuded, ning saadetakse siis üle maailma laiali. Mitmetes uuringutes on leitud tuntud rõivabrändide lasterõivastelt (näiteks imiku kombinesooni kapuutsiäärel või muudel rõivaste karusnahksetel osadel) ohtlikus koguses formaldehüüde ja etoksülaate, mis on kantserogeensed, põhjustavad allergiaid ja hormonaalse tasakaalu häireid.
Karusloomafarmid mõjutavad kohalikku loodus- ja elukeskkonda
Kulude kokkuhoidmise ja tootmisvõimsuse maksimeerimise eesmärgil peetakse 85% karusloomadest intensiivfarmides, kus on keskmiselt kokku tuhandeid või sadu tuhandeid loomi. Sellise tootmisviisi puhul tekib väga väikesel territooriumil hulganisti jäätmeid, mis avaldavad kohalikule keskkonnale silmnähtavat mõju. Lisaks loomade heaolule jäävad tihti tagaplaanile ka keskkonnakaitse alased nõuded – erinevate riikide raportid keskkonnakaitsenõuete rikkumistest karusloomafarmides on sage nähtus. Selle tavapärasteks tagajärgedeks on kohalike mets- ja vesikondade ning õhu reostus. Karusloomafarmides peetavate karnivoorsete loomade (rebased, naaritsad) väljaheited on kõrge fosfori ja lämmastiku sisaldusega, mida lendub õhku ja imendub vihmaveega pinnasesse ja jõuab veekogudesse. Halvematel juhtudel esineb piirkonna põhjavee reostumine ning kohalike veekogude eutrofeerumine ja ujumiskõlbmatuks muutumine. Karusloomafarmide ümbruses elavad inimesed erinevates riikides kurdavad sageli ebameeldiva lõhna, kärbeste, müra, veereostuse, kohaliku eluolu häirimise ja kinnisvara hinna langemise üle. Farmist põgenenud võõrliigid tekitatavad kahju kohalikule bioloogilisele mitmekesisusele.
Karusnahkade masstootmine avaldab keskkonnale laiemat mõju
Igal aastal nülitakse maailmas kümneid miljoneid karusloomi, kelle pidamise ja hävitamise protsessiga tekib miljonite tonnide viisi väljaheiteid, reovett ja kasvuhoonegaase. Palju tsiteeritud Hollandi sõltumatu uuringuagentuuri CE Delft kohaselt kulub 1 kg naaritsakasuka tootmiseks 11 looma, kelle üleskasvatamiseks vajatakse 563 kg sööta. Muuhulgas tekib 220 kg väljaheiteid ja 110 kg süsinikdioksiidi. Arvestades, et kasuka valmistamiseks kulub 50 looma (keskmiselt 50-60), on selle tootmiseks järelikult vaja üle 2,5 tonni sööta, lisaks kaasneb sellega tonn väljaheiteid ja pool tonni süsinikdioksiidi. Kuigi tänapäeval valmistatakse kasukate asemel pigem moedetaile, kasutatakse selleks endiselt kümneid miljoneid loomi. Karusnahkse tooraine ökoloogiline jalajälg on kordades suurem kui teistel materjalidel, nagu näiteks akrüülil, polüestril, puuvillal, lambavillal või kunstkarusnahal.
Karusnaha tootmine ei ole tänapäeval keskkonnaalastest aspektidest õigustatud. Selle ressursikuluka tööstusharuga kaasneb negatiivne mõju keskkonnale nii kohalikul kui globaalsel tasandil, rääkimata tootmisega kaasnevatest ohtudest tarbijatele ja töölistele (toksiinid ja zoonootilised haigused). Paljud tarbijad, moeloojad ja riigivalitsused on karusnahatööstuse toetamisest loobunud. Järjest enam eelistatakse kasutada modernsemaid, praktilisemaid ja eetilisemaid materjale. Tegemist on ebavajaliku luksuskaubaga, mille võiks tootmata jätta.
