Eestis on kanade puurispidamise kriitilisest probleemist ja keelustamise vajalikkusest räägitud aastaid. Ühiskondlik ootus on selge: inimesed ei pea õigeks, et tundevõimelised loomad veedavad kogu oma elu traatpuuris, kus nad ei saa liikuda ega tiibugi sirutada.
Ometi on reaalsus 2026. aastal see, et enamik Eesti munakanadest elab endiselt kitsastes puurides.
Nüüd on munatootjad asja veelgi segasemaks teinud ning allkirjastasid veebruaris 2026 “vabatahtliku kohustuse” deklaratsiooni üle minna puurivabale tootmisele. Tööstus pingutab, et deklaratsioon jätaks “lahenduse” mulje. Tegelikult ei kindlusta vabatahtlik üleminek kanade kannatuste leevendamist ega anna ühiskonnale mingit kindlust, et lubadused päriselt täidetakse.
Vabatahtlik kokkulepe ei kohusta millekski
Vabatahtlik deklaratsioon ei ole õiguslikult siduv. See ei kohusta tootjat investeerima, tähtaegu järgima ega üleminekut lõpule viima. Kui turuolukord muutub, majanduslik surve suureneb või juhtkond vahetub, võib lubadusest igal hetkel taganeda – ilma ühegi tagajärjeta.
See ei ole teoreetiline risk. Eesti munatootmise lähiajaloos on juba näide, kus puurivabale üleminekut lubati avalikult, kuid hiljem sellest loobuti.
Lubadus, millest taganeti
Mõni aasta tagasi teatas üks Eesti suurimaid munatootjaid avalikult, et plaanib minna üle puurivabale pidamisele. Seda sõnumit kasutati ka turunduses ja avalikus kommunikatsioonis, andes tarbijatele ja ühiskonnale signaali, et muutus on tulemas.
Hiljem otsustas sama ettevõte siiski puurikanade pidamist jätkata. Üleminekut ei toimunud. Lubadusest taganeti.
See näide näitab väga selgelt, miks vabatahtlikud lubadused ei kaitse loomi. Kui otsus sõltub ainult ettevõtte enda majanduslikust või strateegilisest hinnangust, jääb loomade heaolu alati teisejärguliseks. Ja kuna siduvat kohustust ei ole, ei ole ka vastutust.
Ebaühtlane konkurents: kes investeerib, kes mitte
Vabatahtlik lähenemine tekitab ka ebaausa konkurentsiolukorra. Need tootjad, kes on juba investeerinud või valmis investeerima puurivabasse tootmisse, teevad suuri kulutusi loomade heaolu parandamiseks. Samal ajal saavad teised jätkata odavama puurispidamisega, ilma et nad peaksid muutma midagi.
Tulemuseks on olukord, kus loomade heaolu parandamine muutub majanduslikuks riskiks neile, kes seda päriselt teha tahavad. See pidurdab kogu sektori üleminekut.
Siduv seadus loob võrdsed reeglid kõigile: ühelgi tootjal ei ole võimalik konkurentsieelist saada loomade heaolu arvelt.
Kanade kannatus ei ole abstraktne
Puurispeetavate kanade elu ei ole pelgalt statistika ega tootmisüksus. See on konkreetne igapäevane kannatus.
Kana veedab kogu oma elu metallvõredega ümbritsetud kitsas puuris, mille põrand on samuti traadist puuripind. Linnu kohta on umbes A4 paberi suurune ruum. Ta ei saa normaalselt kõndida, sest puuril puudub normaalne põrand. Ta ei saa liikuda ega isegi tiibu täielikult sirutada, sest ruumi ei ole. Ta ei saa pesale minna, sest pesa puudub. Ta ei saa maapinda kraapida ega liivavanni võtta, sest neid liigiomaseid tegevusi ei võimaldata.
Need ei ole luksused. Need on kanade loomulikud käitumisvajadused, mida teadus peab heaolu miinimumiks.
Kui poliitikud teavad seda, kuid jätavad otsuse vabatahtlike lubaduste tasemele, tähendab see, et me lepitakse kannatuse jätkumisega määramata ajaks.
Seadus on ainus toimiv lahendus
Praegu Riigikogus arutlusel olev kanade puurispidamise keelustamise eelnõu loob lõpuks selle, mis vabatahtlikul kokkuleppel puudub: selguse, siduvuse ja kindluse.
Seadus:
- kehtestab kõigile tootjatele ühesuguse kohustuse,
- määrab selge üleminekuaja,
- annab investeerimiskindluse nii sektorile kui ka turule,
- tagab, et lubadused viiakse päriselt ellu,
- lõpetab kanade puurispidamise Eestis lõplikult.
See ei ole radikaalne samm. Sama suund on juba valitud mitmes Euroopa riigis ning jaekaubandus liigub kiiresti puurivabade munade suunas. Kanade puurispidamine on seadusega keelustatud Taanis, Sloveenias, Austrias, Saksamaal, Luksemburgis, Šveitsis, Belgia regioonis Wallonias ning Tšehhis.
Seadus aitab Eesti tootjatel kohaneda vältimatu turumuutusega, mitte ei jäta neid ebakindlasse „võib-olla kunagi“ olukorda.
Ühiskond on juba otsustanud
Eestis kogus kanapuuride keelustamise petitsioon 34 582 allkirja. See on selge ühiskondlik mandaat: inimesed ootavad, et loomade heaolu oleks seadusega kaitstud, mitte jäetud vabatahtlike lubaduste hooleks.
Küsimus ei ole enam selles, kas puurispidamine peaks lõppema. Küsimus on selles, kas see toimub siduvalt ja kõigile ühtselt – või jääb kinni segaste ja mittesiduvate lubaduste rägastikku.
Kanade elu ei tohi sõltuda sellest, kas lubaduse täitmise vabatahtlikkus parasjagu kehtib või mitte.
Sellepärast ongi vaja seadust, mis kanade puurispidamise Eestis keelustab.