Arvamusartikkel ilmus 15.04 Õhtulehes – https://www.ohtuleht.ee/1128927/100-mojukamat-haalt-loomade-kaitseks-pall-on-nuud-hendrik-terrase-valjakul
Mõni aasta tagasi jõudsid avalikkuse ette kaadrid Eesti suurimatest puurikanalatest, tuues Eesti inimesteni kohutava vaatepildi, mida seni olid näinud vaid väga vähesed. Traatpuuridesse kokkusurutud kanad, kitsikusest tekkinud haavad ja täielik liikumisvõimaluse puudumine mõjusid šokeerivalt.
See vallandas laiaulatusliku avaliku reaktsiooni: kümned tuhanded Eesti inimesed nõudsid, et riik võtaks loomade kohtlemise osas suuna, mis viiks meid lähemale ülejäänud Euroopale ning keelustaks kanade puurispidamise seadusega.
Täna, peaaegu kaks aastat hiljem, pole lõplikku otsust kanade saatuse osas endiselt tehtud ning ajal, mil meie lapsed värvivad mune ja joonistavad rõõmsaid tibusid, elavad päris kanad endiselt pimedas ja kitsas traatpuuris. Inimesed ei ole nähtut unustanud, ent uue valitsuse poliitikud kahtlevad, kas kanade puurispidamise keelustamisega edasi minna.
Sel teisipäeval anti regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Terrasele üle pöördumine “100 mõjukat häält loomade kaitseks”, kus eksperdid, ettevõtted ja tuntud ühiskonnategelased kutsuvad üles puurispidamine Eestis lõpetama.
Pall on nüüd Terrase väljakul: kas teha loomade suhtes kaastundlik valik, mis ühtlasi aitaks taastada kadunud usaldust kohaliku toidutootmissüsteemi inimlikkuse vastu, või proovida märkamatult julma süsteemiga jätkata.
Eesti inimesed toetavad loomade kõrgemat heaolu
Kanade puurispidamise küsimus jõudis poliitikuteni rahvaalgatuse kaudu, millele andis lühikese ajaga allkirja 21 421 Eesti inimest. Uuringute järgi toetab puurispidamise keelustamist ligikaudu 80% Eesti elanikest.
Üldise avaliku arvamusega samal seisukohal on ka eksperdid ja ettevõtjad. Pöördumise “100 mõjukat häält loomade kaitseks” taga seisavad veterinaarid, toidutööstuse esindajad, teadlased, vabakonna liikmed ja avaliku elu tegelased.
Näiteks paluvad puurispidamise keelustamist teiste hulgas üle 20 tunnustatud looma- ja loodusteadlase, nende hulgas hinnatud loomaökoloog ja teaduse populariseerija Tuul Sepp, armastatud zooloog Aleksei Turovski ning endine Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.
Pöördujate seas on ka Eesti toidusektori tipptegijad, näiteks jaekett Rimi ning Eesti Hotellide ja Restoranide Liit.
Toetus ei põhine pelgalt emotsioonidel – uuringud näitavad ja eksperdid kinnitavad, et üleminek kõrgema kanade heaoluga munatootmisviisidele on ka majanduslikult jätkusuutlik otsus. Munade hinda mõjutab peamiselt mitte kanade pidamisviis, vaid hoopis sööda hind, ning näiteks õrresüsteemis munade tootmine, kus kana saab vabalt liikuda, on puurispidamisest vaid umbes 10% kallim.
Puurides ei ole heaolu võimalik
Puurides, kus kana peab veetma terve oma elu, on ruumi vaid ühe A4 paberi suuruse jagu – see on umbes sama vähe, kui lind ise oma kehamassiga katab. Ta ei saa sealt mitte kunagi välja, mis põhjustab lisaks lihaste kärbumisele ja liikumispuudusele ka kohutavat frustratsiooni ja meeleheidet.
On raske ette kujutada tunnet, kui ei saaks terve elu jooksul kordagi kõndida, joosta või isegi käsi välja sirutada, nagu kanadel pole võimalik kunagi oma tiibu lehvitada. Rääkimata vigastustest ja sulgede kaotusest, mis lindudel puurivõrede vastu hõõrdumisest tekivad.
Eesti puurimunatootmine näeb tõesti välja selline, et isegi külmema närviga inimene peab pea ära keerama ning munasöömise isu võib pikaks ajaks ära minna.
Puurispidamise keelustamine oleks kasulik ka tootjatele
Kui otsustatakse kanade puurispidamise keelustada, siis antaks tööstusele pikk üleminekuaeg – esimese ettepaneku järgi koguni kümme aastat –, et puuridest loobuda. Ometi on loomatööstuse esindajad sellele tugevalt vastu. Nende väide, et üleminek paneks nad ebasoodsasse konkurentsipositsiooni, ei pea fakte vaadates kuidagi vett. Eesti on üleminekul loomasõbralikumatele pidamisviisidele teiste riikidega võrreldes hoopis viimaste seas.
Kui puuride keelustamine jõustuks 10 aasta pärast, oleks enamik piirkonna tootjaid – sealhulgas Lätis, Leedus ja Poolas – niikuinii juba täielikult üle läinud puurivabale munatootmisele. Läti suurim tootja Balticovo lõpetab puurimunade tootmise 2027. aastaks, Leedus ja Poolas ei müü jaeketid enam puurikanade mune ning tootjad investeerivad juba täna uutesse süsteemidesse.
Puure keelustavad seadused on vastu võtnud mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Taani, Tšehhi, Austria, Saksamaa ja Šveits. Seadusandlik protsess on pooleli Šotimaal ja Sloveenias, arutelud käivad ka Lätis.
Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid – näiteks Rootsi, Prantsusmaa, Holland – ei vaja eraldi seadust, sest üleminek loomasõbralikematele süsteemidele on seal juba praegu lõpusirgel ning puurides peetakse veel vaid marginaalne osa kanadest. Eestis seevastu on puurides üle 80% munakanadest – üks kõrgemaid osakaale terves Euroopas.
Seega ei oleks investeering puurivabasse tootmisse tootjatele mitte takistus, vaid konkurentsivõime säilitamise eeltingimus, mis aitaks ka Eesti munatööstusel rahvusvaheliste arengutega kaasas käia.
Otsustamise aeg on käes
Kanade puurispidamise keelustamine oleks üks kaastundlikumaid samme, mida Eesti seadusandlus on loomade heaks teinud. See poleks mitte ainult loomasõbraliku ühiskonna, vaid ka tõhusa demokraatia tähis. Kuigi Eestis on võimalus esitada rahvaalgatusliku petitsioonina Riigikogule teemasid, mida rahvas soovib seadusega muuta, siis kahjuks ei ole eriti palju häid näiteid, kus rahvaalgatuslik ettepanek on päriselt ka seaduseks saanud.
Multitalendist maailmakuulus filantroop Albert Schweitzer on öelnud, et “Üksnes sümpaatia, mida inimene tunneb kõikide elusolendite vastu, teeb temast tõelise inimese.” Zooloog Mati Kaal puudutab seda mõtet kanade puurispidamise kontekstis, kui märgib, et “olukord, kus pea kõikidest liigiomastest käitumisvõimalustest ilma jäetud linnud on muudetud pelgalt munatootmise masinavärgi pidevalt riknevateks detailideks, väljendab kardinaalselt vastupidist suhtumist.”
Toetus muutusele on selgelt olemas – teadlased, ettevõtted ja kümned tuhanded inimesed on oma seisukoha välja öelnud. Munadepühade ajal on kanade olukord eriti teravalt pildis – inimesed küsivad üha uuesti, miks see julm süsteem kestab. Jääb vaid loota, et poliitikud ei venita otsusega ega looda, et teema vaibub, vaid kasutavad võimalust teha samm, milleks ühiskond on näidanud suurt huvi ja valmisolekut.