Kristina Kull, sigade käitumise uurija ja õppefarmi seatalitaja, Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli doktorant
Avaldatud esmakordselt leheküljel Pikk.ee – https://www.pikk.ee/kuidas-farmis-sigade-elukeskkonda-rikastada/
Kodusead on loomuomaselt ülimalt uudishimulikud ning mänguhuvilised loomad. Vabas looduses kasvanud kodusead veedavad 75% päevast tuhnides, toitu otsides, juurikaid ja muud värsket materjali närides ning süües. See näitab, et kodusigadel on suur vajadus oma ümbrust uudistada ning tuhnida. Farmis saab seda võimaldada pakkudes sigadele sobivate tegelusmaterjali.
Kuigi sigade kodustamine algas juba nii 9000 aasta eest, ei ole see sigade olemust palju muutnud – kodusigade käitumisrepertuaar ühtib pea üks ühele metssigade omaga. Sigade aretus on peaasjalikult keskendunud lihasmassi kasvatamisele ja -kvaliteedile ning sigade käitumise valikulisele aretusele suurt tähelepanu pööratud ei ole (v.a. emahool emiste puhul). Seega võib iga seakasvataja uhkusega mõelda, et tema farmis elavad veel üsnagi metsiku käitumisega kodusead.
Heaoluprobleemid seakasvatuses
Viimase mõnekümne aasta jooksul on seatootmisettevõtetes toimunud järsk muutus – farmid on muutunud intensiivsemaks, ühes seakasvatusettevõttes elab tihtipeale mitmeid tuhandeid sigu. Suuremas osas elavad sead üksnes sisetingimustes, kus kõval põrandal kasvades on ainsaks tegelusmaterjaliks paar metallketti mitmekümne sea peale. Farmide intensiivistumine on sigade elukeskkonda vaesemaks ning üksluisemaks muutnud. Tekkinud on käärid sigade vajaduste ning farmide pakutavate tingimuste vahel.
Kodusigadel on alles uudishimu ning vajadus tuhnida, kuid farmikeskkond enamasti seda ei võimalda. Ideaalne rikastusmaterjal tõstab nii sigade heaolu kui ka muudab tootmise ökonoomsemaks. Suur väljakutse on sigadele sobiv ning põnev keskkonna rikastamine farmi igapäevarutiini osaks muuta – siin on kõige suurem roll loomulikult farmi juhtkonnal ja töötajatel, kes oma ettevõtet ning loomi kõige paremini tunnevad.
Rikastamine aitab lahendada probleeme
Seakasvatuses nähakse sigade elukeskkonna rikastamist tihti luksusena, mida see kindlasti ei ole – tegelusmaterjali pakkumine on vajalik sigade käitumisvajaduste rahuldamiseks ning aitab ennetada mitmeid seakasvatuses levinuid probleeme. Pikas perspektiivis toob see kasu nii loomadele kui ettevõttele.
Tegelusmaterjalid nagu köied, jutekotid või põhk võimaldavad sigadel rahuldada tuhnimis– ja närimisvajadust seakasvatajale ning sigadele sobival moel. Väheneb farmi inventari närimine ja teiste sigade sabade- ning kõrvade närimine. Looduslikud materjalid (põhk, saepuru, silo, papp) annavad sigadele lisaks kiudaineid, mis peale närimisvajaduse väljaelamise hoiavad kauem täiskõhutunnet ning aitavad vähendada agressiivset käitumist karjas.
Rikastatud sulgudes kasvanud sigu on lihtsam talitada, nad ei ole nii kartlikud või etteaimamatu käitumisega, näiteks on nende kaalule ajamine lihtsam. Põhu ning turbaga rikastatud sulgudes kasvavad sead paremini, neil on suurem rümbakaal ning nende liha kvaliteet on parem võrreldes tavatingimustes (rikastamata) sulgudes kasvanud sigadega. Samuti on mõned seakasvatajad täheldanud, et rikastatud sulgudes esineb vähem sööda raiskamist, sest söödas tuhnimise ja selle restpõrandale ajamise asemel leiavad rikastatud sulgude sead hoopis põhu ja muu sobiliku närimismaterjaliga tegevust.
Võõrdepõrsatele sobivad turvas ning köiejupid
Äsja võõrutatud põrsastele on heaks tegelusmaterjaliks turvas, sest see aitab parandada põrsaste seedimist üleminekul tahkele toidule ja vähendab võõrutusstressist tulenevat kõhulahtisust. Soovituslik on anda üks kühvlitäis turvast kümne põrsa kohta, paar korda nädalas pärast võõrutust. Nädal-kaks peale võõrutust ei ole enam mõtet turvast selle suure keskkonnajalajälje tõttu anda ning edaspidi võiks pakkuda teisi tuhnimis- ja närimismaterjale nagu köisi, jutekotte, saepuru ja põhku. Turba andmine sel perioodil aitab vähendada antibiootikumide kasutust võõrdepõrsastel.
Põrsastele lisatoidu andmine nn mängulistest sööturitest (kuhu on seotud lühikesi köie- või riidejuppe, vt pilti 3), paraneb põrsaste tervis: neil on vähem probleeme kõhulahtisusega, nad kasvavad paremini ning neil esineb vähem sabade-kõrvade vigastusi. Seega on kasulik alustada keskkonna rikastamisega juba võõrdeeas. Siinkohal on oluline meeles pidada, et sobiva tegelusmaterjali andmist tuleb jätkata kogu sea eluea jooksul.
Põhk allapanuna vähendab liigeste ning sõrgade vigastusi ning aitab ennetada lonke teket. Seda seetõttu, et paljal põrandapinnal hõõrduvad sea sõrad ja liigesed vastu kõva põrandat, millest tulenevad nahavigastused võivad edasi areneda põletikuks. Allapanu vähendab kõval põrandal libisemist ja pehmendab kukkumist ning väheneb vigastuste hulk.
Praktilised näited sobivatest tegelusmaterjalidest
Seakasvatuses on siiani levinuim rikastamise viis sulu seinale riputatud metallist söödakett, mõnel juhul ka plastiktaara. Selline tegelusmaterjal on parem kui mitte midagi, kuid see ei rahulda kindlasti sigade käitumisvajadusi.
Heaks sigadele sobivaks rikastuseks on looduslikust materjalist köied (näiteks sisalist, puuvillast, kanepist). Riputa köis sulu seina või ukse külge. Jälgi, et kõik sulus elavad sead ulatuvad köit närima, muidu pole rikastusest tolku. Vaata, et köis ei puudutaks põrandat, sest muidu köie ots määrdub ning sigade huvi määrdunud mänguasja kasutada väheneb tunduvalt. Köied on lihtne rikastusmaterjal ka puuris peetavatele emistele tiinuse ajal. Kindlasti soovitan kasutada ka jutekotte. Need saab samamoodi sulu seina külge riputada ning sead saavad neid sikutada ja närida. Nende funktsioon on sarnane köitega.
Köit võib sigadele ette anda otse kerast või poolilt, mis on kinnitatud sulust väljapoole (pilt 4). See aitab köit kokku hoida, sest nii ei teki lühikeseks näritud köiejuppe, mida peaks ära viskama. Kui teed köie sisse iga paarikümne sentimeetri järel sõlmed, siis ei saa sead sellest pikki juppe sulgu tõmmata ja köis kestab kauem. Vaheta köisi vastavalt vajadusele – kui köis on nii lühike, et sead ei ulatu enam närima, on aeg uus köis panna. Näritud köis on hea märk – see tähendab, et sead vajavad seda ja on väga huvitatud sinu antud tegelusmaterjalist.
Miks eelistada köit metallist ketile?
Köis on tehtud looduslikust materjalist ja siga saab seda närida, sellest hammastega kinni võttes seda sikutada ning nii enda loomuomast käitumist päriselt välja elada. Võid sigadele kõrvuti pakkuda nii köit kui ka metallketti ning sigade eelistusi jälgida. Siga üritab ka metallketti närida, kuid see pole materjali kõvaduse tõttu võimalik. Heal juhul saab ta metallketti ninaga liigutada või seda lutsutada. See aga ei täida vajalikku närimisvajaduse rahuldamise funktsiooni.
Uudsuse võlu
Kindlasti on mõned seakasvatajad täheldanud, et sigade huvi metallist, plastikust või kummist valmistatud „mänguasjade“ vastu kaob mõne päeva jooksul. Näiteks kui kollane kõva plastikpall rändab sulu otsa, kus see määrdunult nädalaid puutumatult seisab. Soovitatav on „mänguasjad“ sulgu riputada mitte põrandale jätta, vältimaks nende määrdumist. Soovitatav ka plastikust „mänguasju“ iga paari päeva tagant vahetada, nii säilib nende uudsus sigade jaoks kauem.
Mõistlik on sigadele anda farmis tekkivaid „ülejääke“. Heaks materjaliks on papp, pakkepaber, tühjad söödakotid, osad kasvatajad kiidavad ka jõuluajast järgi jäänud kuusepuude andmist. Soovitan kuusepuu ühte otsa pidi sulgu riputada, nii et see liigselt ei määrduks, nii püsib sigade huvi kauem. Kindlasti tuleb järgida bioturvalisuse ja SAKi tõttu kehtivaid nõudeid. Mõned väiksemad seafarmid on koostöös seenekasvatajatega leidnud võimaluse oma sigadele pakkuda austerservikute kasvatamisest ülejäävat põhu-seenekomposti (pilt 1). Selles tuhnimine meeldib sigadele väga. Kontrolli enne sigadele andmist, et asjadel poleks küljes plastiku või metalli tükke. Selliste „jääkide“ vastu säilib sigade huvi kauem kuna nad saavad seda närida ning sakutada. Seakasvatajal on neid lihtne iga paari päeva tagant uuendada kuna neid saab hõlpsalt sulu äärest sigadele visata.
Hästi läbi mõeldud rikastus hoiab ära sabade närimist
Kellel on õnnestunud sigadele põhku anda, on ilmselt märganud, et peotäis värsket põhku ei jäta ühtki siga külmaks. Sead tulevad seda kohe uudistama ning selles tuhnima. Põhk on suurepärane rikastusmaterjal – vaid peotäis põhku päevas aitab ennetada sigade sabade närimist. Köite lisamine närimispuhanguga sulgudesse vähendab sabade närimise kestust ning intensiivsust. Seo köied sulus erinevatesse kohtadesse, et ka ujedamad sead pääseksid köitele ligi.
Üks suuri eesootavaid muutuseid seakasvatuses on rutiinse sigade sabade lõikamise lõpetamine. Üheskoos tuleb leida võimalused sigade kasvatamiseks sabasid lõikamata. Juba praegu erinevate rikastustega katsetamine ning nende farmi igapäevarutiini integreerimine on mõistlik viis selleks üleminekuks valmistuda.
Rootsi sigalate veterinaarid soovitavad põhku käsitsi otse sulu põrandale panna (Rebecka Westin, isiklik vestlus). Rootsis ei ole täisrestpõrandad lubatud, põhusülem pannakse piludeta alale. See annab talitajatele võimaluse tegelusmaterjali jagamise aega kasutada sigade tervise jälgimiseks. Kohe on näha, kui mõnel seal on vigastusi, kuidas siga kõnnib, jalgadele toetub või kas ta üldse püsti tõusta jaksab. Nii saab ravi vajava sea spreiga markeerida ning hiljem kõik haiged sead ühekorraga ravida. Selline rutiin aitab farmi töötajatel aega kokku hoida ning ühtlasi tõsta loomade heaolu.
Kuidas restpõrandatega farmides põhku kasutada?
Seakasvatajad, kelle tootmisettevõttes on restpõrandad, pelgavad sageli põhku kasutada, sest kardavad lägakanalite ummistusi (põhk võib läbi restpõranda vajuda ning torudesse kuhjuda). Seda on võimalik edukalt ennetada. Näiteks võib sigadele anda hekseldatud põhku. Samuti võib põhku panna põhukorvidesse, kust siga peab kõrsi vähehaaval välja urgitsema – nii on sigadel pikalt tegevust ning põrandale kukub vaid väike osa.
Soovitatav on riputada põhukorvid sööturi kohale – nii kukub kasutamata põhk sööturisse, kust siga selle hiljem kätte saab. Samuti saab põhukorvi aluse restpõranda umbes 1 m2 suuruselt katta tugeva kummimatiga (pilt 2) või põrandapilud sellel väikesel alal kinni katta. Farmides, kus sellisel viisil põhku antakse, ei ole lägakanalite ummistuste ega sulu määrdumisega probleeme olnud. Jälgi hoolega, et põhukorvid oleksid sigadele sobival kõrgusel, nii ulatuvad ka väiksemat kasvu sead põhuni (korvi alumine ots võiks ulatuda peaaegu põrandani).
Ideaalis võiks põhukorve täita kord päevas, näiteks päevase talituse ajal. Selleks sobib hästi täis kühveldada sügavam käru, mida sulgudevahelises koridoris edasi viies saab kiirelt kõik ühe ruumi sulud põhuga rikastatud. Eesti tingimustes tuleb põhku hoida 90 päeva karantiinis, et vältida SAKi levikut. Kindlasti tasub oma farmis avatud silmadega ringi käia ning läbi mõelda, kuidas põhu pakkumine ja hoiustamine oma sigadele võimalikuks teha. Põhk on üks parimaid ning tõhusamaid tegelusmaterjale sigade jaoks ning seda väärt.
Pakutav põhk peab olema puhas ja värske. Põhku hoiusta sigadest eraldi ruumis – sead ei ole huvitunud põhust, mis lõhnab nagu seasulg – nad eelistavad värsket, põhulõhnalist põhku. Põhukorve täites jäta põhk kohevaks, et sigadel oleks selle välja sikutamine just parasjagu lihtne. Ära suru liiga palju põhku korraga ühte põhukorvi ega paki põhku liiga tihedalt nii, et sead seda üldse välja ei saa. Sigade huvi põhu vastu, mida nad korvist kätte ei saa ja mis nende sulus päevi seistes põneva põhulõhna minetanud on, kaob kiiresti.
Sobiv tegelusmaterjal hoiab sead tervena
Hea rikastusmaterjal on brikett ehk kokkupressitud looduslik materjal, näiteks saepuru, hein, lutsern. Eriti meeldib sigadele, kui brikett on immutatud melassiga, millel on magus maitse ja lõhn ning mis sisaldab mitmeid sigadele kasulikke aineid. Tihti on sulgudes juba olemas briketi-hoidjad, nagu näha pildilt 6. Vajadusel saab briketi ka köie või keti abil sulgu riputada. Brikett sobib väga hästi kasutamiseks restpõrandatega farmides.
Heaks rikastuseks on ka papp, pakkepaber, tühjad söödakotid, osad kasvatajad kiidavad ka jõuluajast järgi jäänud kuusepuude andmist. Soovitan kuusepuu ühte otsa pidi sulgu riputada, nii et see liigselt ei määrduks, nii püsib sigade huvi kauem. Kindlasti tuleb järgida bioturvalisuse ja SAKi tõttu kehtivaid nõudeid. Mõned väiksemad seafarmid on koostöös seenekasvatajatega leidnud võimaluse oma sigadele pakkuda austerservikute kasvatamisest ülejäävat põhu-seenekomposti (pilt 1). Selles tuhnimine meeldib sigadele väga.
Nuputamisülesandeid sigadele?
Küllap paljud seakasvatajad on omal nahal kogenud kuivõrd nutikad loomad sead on. Sead on uudishimulikud ja huvitavaid seiku tuleb nendega kindlasti ette. Seda, et sead oskavad erinevaid nuputamist nõudvaid ülesandeid lahendada, näitavad ka teadusuuringud. Sigadel on väga hea mälu ning nad teevad erinevatel inimestel vahet.
Sigade peas käib pidev mõttetöö, nad on taibukad ning kindlasti tasub kasvatajal mõelda, kuidas sigade taibukust oma huvides ära kasutada. Näiteks soovitan selliste toimingute ajal, nagu sigade kaalumine, kasutada sigade treenimist. Just nagu koeri istuma või palli tooma õpetatakse, saab ka sigu edukalt treenida. Säärase treenimise eesmärk ei ole sea lemmikloomaks kasvatamine, vaid farmitöö lihtsustamine.
Sead teadupärast alati vabatahtlikult kaalule astuda ei taha, kuna see on tundmatu ja kitsas koht, ning isepäisemate sajakiloste sigade sundimine ei ole just lihtsaim ülesanne. Seetõttu võiks sigu juba varakust east peale kaalule minema treenida maiusega – näiteks maapähklite või õunatükkidega. Anna maius seale siis, kui siga on kaalul ning kaalu uks kinni pandud. Siga õpib kähku selgeks, et selles olukorras saab ta midagi maitsvat ning järgmistel kordadel läheb ta kaalule kiiremini, sest ootab preemiat. Nii läheb kaalumine juba kiiremini ja stressivabamalt.
Loomade suuremast heaolust võidavad ka tootjad
Sigade elukeskkonna hästi läbi mõeldud rikastamine toob seakasvatajale kasu. Kõrgema loomade heaoluga farmides on töötajate tööga rahulolu suurem ning kaadri voolavus väiksem. Loomad on tervemad ja väheneb antavate ravimite kogus.
Kõrge loomade heaolu farmis on osa tarbijate ootusest loomsetele toodetele. Ka Eesti tarbijad hindavad loomade heaolu kõrgelt, nutikas seakasvataja saab selle signaali enda kasuks pöörata. Paljud tootjad kasutavad oma ettevõtte eeskujulikke heaolutingimusi täiendava müügiargumendina toodangu turustamisel. Sigadele sobiva tegelusmaterjali pakkumine on selleks hea võimalus.
Julgustan kõiki seakasvatajaid katsetama oma farmis sigadele sobivate tegelusmaterjalidega. Näiteks siduda nädala alguses sulgu kaks-kolm köit, nädala keskel anda sigadele pappi või muud pabermaterjali või siduda paar uut jutekotti. Nädala lõpus lisada üks-kaks briketitoru. Põhku võiks pakkuda igapäevaselt. Nagu mainisin, siis põhk on üks parimaid tegelusmaterjale ning annab parimaid tulemusi. Edu katsetajatele!
Kristina Kull on Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli loomakasvatuse töögrupi doktorant. Tema töövaldkond hõlmab sigade heaolu, käitumise ning kognitsiooni ehk mõttetöö uurimist. Täpsemalt uurib ta seda, kuidas kodusigade elukeskkonna rikastamine mõjutab sigade heaolu. Tal on mitmeaastane kogemus õppefarmi sigade talitamisest (põrsastest nuumsigadeni kogu elutsükli vältel). Ühtlasi kuulub tema kogemustepagasisse sigade treenimine positiivse kinnistamise meetodil ning loomade-inimeste positiivse suhte arendamine igapäevases talituses. Ta on loomade heaolule keskenduva organisatsiooni Nähtamatud Loomad vabatahtlik liige, kus ta tegeleb sigade heaolu edendamisega Eesti seakasvatuses.
Vaata lisaks
- Kes saab kasu sigade mänguasjadest? Camerlink, I. (2022) Who benefits from pig toys? https://www.pigprogress.net/pigs/sowsboars/who-benefits-from-pig-toys/
- Soome seakasvataja kogemustest sabadega sigadega kasvatamisest (3500 emist, aastas 110 000 siga): https://audiovisual.ec.europa.eu/en/video/I-147131
- Itaalia seakasvatajaga, kes peab kõige efektiivsemaks rikastamismaterjaliks põhku (3000 emist, aastas 85 000 siga): https://audiovisual.ec.europa.eu/en/video/I-147129
- Loomade heaolu. Õpik kõrgkoolidele, Eesti Maaülikool (2017): https://dspace.emu.ee//handle/10492/3857
- Sead. Heaolu praktikas. Camerlink, I. (2020) Pigs: Welfare in Practice, lk 89-97. ISBN: 9781789181050. https://5mbooks.com/product/pigs-welfare-in-practice
Kasutatud allikad
Beattie, V. E.; O’Connell, N. E.; Moss, B. W. (2000): Influence of environmental enrichment on the behaviour, performance and meat quality of domestic pigs. In Livestock Production Science 65, pp. 71–79. DOI: 10.1016/S0301-6226(99)00179-7.
Chou, Jen-Yun; O’Driscoll, Keelin; D’Eath, Rick B.; Sandercock, Dale A.; Camerlink, Irene (2019): Multi-Step Tail Biting Outbreak Intervention Protocols for Pigs Housed on Slatted Floors. In Animals : an open access journal from MDPI 9 (8). DOI: 10.3390/ani9080582.
D’Eath, R. B.; Arnott, G.; Turner, S. P.; Jensen, T.; Lahrmann, H. P.; Busch, M. E. et al. (2014): Injurious tail biting in pigs: how can it be controlled in existing systems without tail docking? In Animal : an international journal of animal bioscience 8 (9), pp. 1479–1497. DOI: 10.1017/S1751731114001359.
Fernandes JN, Hemsworth PH, Coleman GJ, Tilbrook AJ. (2021) Costs and Benefits of Improving Farm Animal Welfare. In Agriculture 11(2):104. https://doi.org/10.3390/agriculture11020104.
Godyń, Dorota; Nowicki, Jacek; Herbut, Piotr (2019): Effects of Environmental Enrichment on Pig Welfare-A Review. In Animals : an open access journal from MDPI 9 (6). DOI: 10.3390/ani9060383.
Grześkowiak, Ł.; Saliu, E-M; Martínez-Vallespín, B.; Aschenbach, J. R.; Brockmann, G. A.; Fulde, M. et al. (2022): Dietary fiber and its role in performance, welfare, and health of pigs. In Animal health research reviews 23 (2), pp. 165–193. DOI: 10.1017/S1466252322000081.
Maaeluministeerium, Taudist lähemalt, https://agri.ee/taime-ja-loomatervis/sigade-aafrika-katk#seakasvatajale
Mering, Kristina (2023) Tööstuslikul loomakasvatusel ei saa olla pikka tulevikku, kui hoolime keskkonnast, tervisest ja loomadest, https://nahtamatudloomad.ee/toostuslikul-loomakasvatusel-ei-saa-olla-pikka-tulevikku-kui-hoolime-keskkonnast-tervisest-ja-loomadest
Middelkoop, Anouschka; Costermans, Natasja; Kemp, Bas; Bolhuis, J. Elizabeth (2019): Feed intake of the sow and playful creep feeding of piglets influence piglet behaviour and performance before and after weaning. In Scientific reports 9 (1), p. 16140. DOI: 10.1038/s41598-019-52530-w.
Nähtamatud Loomad (2023) Värske uuring: Üle 90% Eesti elanikest soovib tööstuslikus seakasvatuses sigade elutingimuste parandamist, https://nahtamatudloomad.ee/varske-uuring-ule-90-eesti-elanikest-soovib-toostuslikus-seakasvatuses-sigade-elutingimuste-parandamist
Nähtamatud Loomad (2022) Prantsuse kohus karistas seafarmi põrsaste sabade lõikamise julmuse eest 50 000€ trahviga, https://nahtamatudloomad.ee/prantsuse-kohus-karistas-seafarmi-porsaste-sabade-loikamise-julmuse-eest-50-000e-trahviga
Pajumaa, Laura (2022) Kannibalismi ennetamine sigadel, https://www.estpig.ee/?&realblog_id=345
Scott, K.; Chennells, D. J.; Campbell, F. M.; Hunt, B.; Armstrong, D.; Taylor, L. et al. (2006): The welfare of finishing pigs in two contrasting housing systems: Fully-slatted versus straw-bedded accommodation. In Livestock Science 103 (1-2), pp. 104–115. DOI: 10.1016/j.livsci.2006.01.008.
Stolba, A.; Wood-Gush, D. G. M. (1989): The behaviour of pigs in a semi-natural environment. In Anim. Sci. 48 (2), pp. 419–425. DOI: 10.1017/S0003356100040411.
Tönepöhl, Björn; Appel, Anne K.; Welp, Stephan; Voß, Barbara; König von Borstel, Uta; Gauly, Matthias (2012): Effect of marginal environmental and social enrichment during rearing on pigs’ reactions to novelty, conspecifics and handling. In Applied Animal Behaviour Science 140 (3-4), pp. 137–145. DOI: 10.1016/j.applanim.2012.05.002.
Valros, Anna; Munsterhjelm, Camilla; Hänninen, Laura; Kauppinen, Tiina; Heinonen, Mari (2016): Managing undocked pigs – on-farm prevention of tail biting and attitudes towards tail biting and docking. In Porcine health management 2, p. 2. DOI: 10.1186/s40813-016-0020-7.
Van de Perre, V., Driessen, B., Van Thielen, J., Verbeke, G., & Geers, R. (2011). Comparison of pig behaviour when given a sequence of enrichment objects or a chain continuously. Animal Welfare, 20(4), 641-649. doi:10.1017/S0962728600003286.
van de Weerd, Heleen A.; Day, Jon E.L. (2009): A review of environmental enrichment for pigs housed in intensive housing systems. In Applied Animal Behaviour Science 116 (1), pp. 1–20. DOI: 10.1016/j.applanim.2008.08.001.
van Weerd, Heleen A. de; Docking, Caroline M.; Day, Jon E.L.; Breuer, Kate; Edwards, Sandra A. (2006): Effects of species-relevant environmental enrichment on the behaviour and productivity of finishing pigs. In Applied Animal Behaviour Science 99 (3-4), pp. 230–247. DOI: 10.1016/j.applanim.2005.10.014.
Westin, Rebecka; Holmgren, Nils; Hultgren, Jan; Algers, Bo (2014): Large quantities of straw at farrowing prevents bruising and increases weight gain in piglets. In Preventive veterinary medicine 115 (3-4), pp. 181–190. DOI: 10.1016/j.prevetmed.2014.04.004.
Zonderland, Johan J.; Wolthuis-Fillerup, Maaike; van Reenen, Cornelis G.; Bracke, Marc B.M.; Kemp, Bas; Hartog, Leo A. den; Spoolder, Hans A.M. (2008): Prevention and treatment of tail biting in weaned piglets. In Applied Animal Behaviour Science 110 (3-4), pp. 269–281. DOI: 10.1016/j.applanim.2007.04.005.
Zwicker, Bettina; Gygax, Lorenz; Wechsler, Beat; Weber, Roland (2012): Influence of the accessibility of straw in racks on exploratory behaviour in finishing pigs. In Livestock Science 148 (1-2), pp. 67–73. DOI: 10.1016/j.livsci.2012.05.008.