Üks võtmeaspekt, millest loomakaitse strateegiaid planeerides lähtuda, on ettevõtete ostujõud. Võib-olla soetavad paar huvilist uue hooaja saabudes endale mõne karusnahkse kasuka, samas kui moemajad ostavad toorainet tuhandete kasukate jaoks. Samamoodi ei soeta ilmselt ka kõige suurem munasõber rohkem kui 1-2 karpi mune päevas, jaeketid aga ostavad sisse tuhandeid karpe.
Üks väga hea näide on megakorporatsioon Sodexo. Kuigi Sodexo on üks suurimaid toitlustusteenuste pakkujaid maailmas, siis Eestis teatakse neist vähe. Sodexo varustab toiduga üritusi, haiglaid, koole, ülikoole ja teisi asutusi 80 riigis üle maailma. Sodexo tarnib igal aastal üle 9 miljoni kilogrammi mune (kaal vedelal kujul), mis pärinevad 750 000 munakanalt.
See arv on umbes kolmveerand kogu Eesti munevatest kanadest. Eestis on tänaseks kokku üle 1 miljoni kana, kellest umbes 900 000 peetakse puurides.
Milline oleks parim valik, kui meie eesmärgiks on parandada Sodexo näitel 750 000 kana heaolu? Meil on selleks 4 varianti:
- Me veename üle poolte eestlastest ostma puurivabu mune (0-2 koodiga).
- Me veename paari Eesti suurimat munafarmi radikaalselt muutma kanade pidamisviise.
- Me veename kanade heaolu eest vastutavaid riiklikke institutsioone ära keelama kanade puuris pidamise (et me saaks aidata isegi suuremat hulka linde).
- Me veename Sodexot (või sarnase ulatusega ettevõtet/paari suurt ettevõtet) keelduma puurikanade munade müügist
ESIMENE STSENAARIUM:
Eestis on 1,3 miljonit inimest, pool on 650 000. Seega, peaksime veenma üle poole Eesti elanikkonnast loobuma puurikanade munadest. Oleks üsna keeruline ja aeganõudev jõuda sellise hulgani populatsioonist ning seejärel veenda neid loobuma puurikanade munadest ja neid mune sisaldavatest toodetest.
14% Eesti munakanadest on puurivabad. Võrreldes 2010. aastaga, mil puurivabu kanu oli vaid 3%, on tegu olnud tugeva arenguga. Me ekspordime iga 2,5 muna peale ainult 1 muna ja iga 3 toodetud muna peale tarbib eestlane 4,5 muna nädalas. Seega reaalsuses tarbime me siiski rohkem mune, kui Eestis toodetakse.
Kuigi oleme näinud tublit arengut 0-2 munade osakaalus turul ei ole neid siiski veel piisavalt. Isegi kui osa kliente kirjutab poodidele, et nad sooviksid näha lettidel veel rohkem 0-2 mune, siis on ikkagi tõenäoline, et neid pole poes piisavalt saadaval. Sellises olukorras ei ole võimalik langetada loomasõbralikumat valikut. Seega on enamik kliente jätkuvalt sunnitud soetama puurispeetavate kanade mune, sest need on alati saadaval või jätma munad ostmata.
Kuigi puurivabade kanade munad on umbes 1,5-3 korda kallimad kui puurispeetavate kanade munad, siis tasub meeles pidada, et tootmise suurenemine ja konkurentsi tihenemine munaturul toob hinda allapoole. Puurivabad munad muutuvad kõigile kättesaadavamaks. Nii on see olnud ka mujal maailmas. Miks peaks meil olema teisiti?
Tootjal ei jää ka kasum teenimata. Siinkohal on hea näide Choice’i jäätis. See on Leedus valmistatud, laktoosi- ja gluteenivaba ning sobilik veganitele. Leedu poodides maksab see jäätis 2.39 €, Eestis aga 1.39 €. Miks hind nii järsult langeb, kui see toode imporditakse Eestisse, kus keskmine palk on tegelikult ju kõrgem? Eesti turul ei ole seda toodet vastavale tarbijasegmendile nii laialdaselt turundatud ning nõudlust on vähem.
Samas on jaeketid Leedus aru saanud, et nad saavad sealsel turul küsida kõrgemat hinda, kuna tarbijad on valmis seal maksma selle jäätise eest rohkem. Seega, tootjatele ei tee nii suurt vahet, kui seda jäätist ostetakse vähem. Juurdehindlus on piisavalt suur ja nad teenivad ikkagi kasumit.
TEINE STSENAARIUM:
Meile on korduvalt soovitatud pigem kutsuda üles munatootjaid loobuma puuridest ja parandama kanade heaolu. Argumendile, mis ütleb, et on efektiivne rõhuda tootjate südametunnistusele, ootaksime väga pikemat selgitust.
Tootjate esindajad näevad loomi igapäevaselt ja nad on hästi kursis, millistes tingimustes need loomad elavad. Nad on näinud pilte ja videoid ja teavad, et niiviisi on lihtsalt odavam toota. Miks nad peaksid oma tootmisviise muutma, kui näevad, et nende toodangut ostetakse ja muutused tähendaksid lisakulusid?
KOLMAS STSENAARIUM:
Me võiksime püüda veenda riiklike institutsioone võtma vastu seadust, mis keelab kanade pidamise puurides. Praegu tundub, et see variant oleks paraku liiga keerukas. Seda enam, et alles 2012.aastal pidid Euroopa Liidus vastu võetud direktiivide kohaselt kõik kanalad välja vahetama tavalised puurid praegu kasutusel olevate “täiustatud” puuride vastu. See tähendas tootjatele arvestatavaid rahalisi kulusid, tõusnud munade hinda ja kõrget rahuolematust selles sektoris. Selleks, et seaduse muudatus Euroopa Liidus vastu võetaks, tuleks veenda samaaegselt kõiki 28 liikmesriiki.
Meile meeldiks mõelda, et valitsuse liikmed hoolivad loomade heaolust, kuid reaalsuses esindab arvestatav osa neist pigem (muna)tootjate huvisid. Kogemusele põhinedes oleme aru saanud, et läbi seadusandluse on väga raske saavutada loomade jaoks tõelist muutust. See on paraku tõsi isegi juhul, kui enamus Eesti elanikest on millegi vastu, mis toob riigile vähe kasu ning keskkonnale palju kahju (näiteks karusloomafarmid).
NELJAS STSENAARIUM:
Üks väga suur ettevõte võib muuta tuhandete ja isegi miljonite loomade elusid. Need, kes müüvad mune ühel või teisel viisil (mune või mune sisaldavaid tooteid) on tegelikud kliendid, kuna tarbijad reeglina ei osta mune farmidest otse. Kui suur ja oluline klient (nt Rimi) ütleb munatootjatele, et mingist kindlast aastast alates ta ei ole enam huvitatud ostmast puurispeetavate kanade mune, siis oleks tootjatel väga hea põhjus, miks muuta viise, kuidas nad mune toodavad. Vastasel juhul läheks tootja pankrotti.
Sodexo juurde tagasi tulles – veenda neid loobuma puurispeetavate kanade munadest ei olnud eriti raske. Muidugi, alguses ei tahtnud Sodexo pärast diskussioone ja kohtumisi loomakaitsjatega mitte midagi muuta. Ka hiljuti puurivaba poliisi välja kuulutanud Reitan Grupp, kellele kuulub peale mitmete suuremate brändide ka R-Kiosk, ei tahtnud alguses loomakaitsjatega kohtudes poliisimuutustest mitte midagi kuulda. Kuid siiski, enne rahvusvahelise kampaania välja kuulutamist otsustasid nad puuridest loobuda. Sodexo puhul aga saabus otsus liituda pika nimekirjaga hiigelfirmadest, kes on otsustanud loobuda puurikanade munadest aastaks 2020, pärast avalikku kampaaniat, mis informeeris tarbijaid nende munade tootmise kohta.
Puurivaba poliisi välja kuulutamine ei tähenda, et kõik muutub päevapealt pärast kokkuleppe allkirjastamist ning 97% või isegi 100% munadest on edaspidi puurivabadelt kanadelt. Tavaliselt alustatakse sellest, et hakatakse vähendama nr 3 munade sisseostu ja suurendama 0-2 munade osakaalu oma lettidel. Kuid on olnud ka ettevõtteid, kes müüvad 97% puurivabade kanade mune juba enne kokkulepitud kuupäeva.
KOOS SUUDAME EFEKTIIVSEMALT LOOMI AIDATA
Me saame aeg-ajalt oma strateegia kohta kriitikat (eriti veganitelt), et puurivaba variant ei ole samuti kanade jaoks ideaalne. Ja see on tõsi. Ilmselgelt oleks kanadele parim, kui neid ei kasutataks suurtööstustes.
Kuid paraku olukorras, milles me täna oleme, ei ole realistlik nõuda nii drastilisi muutusi. Kui väga me ka ei tahaks – maailm ei muutu ühe päevaga ja kogemus on näidanud, et enamus ühiskonnast ei ole hetkel valmis loomsetest toodetest loobuma. Kuigi ka meie seas on pikaaegseid ja üleöö veganiteks hakanud inimesi, siis mõistame väga hästi, et enamus siiski ei loobu munadest sellepärast, et nad nägid ühte julma videot kanafarmide kohta. Aga me saame olla ühel meelel, et kanad väärivad paremaid tingimusi ja selleks tuleb meil tegutseda. Kasumlikkuse seisukohast on loogiline, et enamik ettevõtetest ei taha muutusi ning seda enam on oluline, et nii veganid kui munatarbijad ühiselt seda neilt nõuaksid.
Seega on meil valida, kas muuta loomade jaoks väga vähe või saavutada paremad tingimused kanadele, keda juba tootmises kasutatakse. Me ei saa unustada konteksti. Kui me saame aidata Eestis üle 900 000 munakana sellega, et neid ei peetaks enam puuris, siis peame seda tegema. Sest maailmas, milles me täna elame, on selline muutus loomade jaoks kõige efektiivsem ja realistlikum lahendus.