Käesoleval sügisel menetleb Riigikogu loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadust, mille vastuvõtmise korral keelustatakse Eestis karusloomafarmide tegevus.(1) Eelnõu algatajad toetuvad Euroopa Parlamendis esitletud teadusraportile, mille järgi ei suudeta karusloomakasvandustes metsloomade heaolu tagada ning keelustamist nähakse ainsa lahendusena.(2) Maaeluministeerium ja Keskkonnaministeerium esitasid eelnõule omapoolsed seisukohad, kus kumbki ei näe põhjust karusloomafarmide keelustamiseks.(3)(4) Mõlemas seisukohavõtus esineb aga küsitavaid väiteid, millele loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad soovib lisada omapoolse kommentaari.
Karusloomad – metsloomad või kodustatud loomad?
Maaeluministeerium väidab, et kuna tänapäeval peetavad karusloomad on tehistingimustes sündinud ja aretatud, ei ole tegu metsloomadega.(3) Kuigi karusloomad võib liigitada nende pidamise eesmärgi tõttu vaieldamatult põllumajandusloomade alla, ei tähenda see, et nad ei ole oma olemuselt metsloomad.
Loomade kodustamine on evolutsiooniline protsess, mille käigus loomapopulatsioon kohastub inimese ja kammitseva keskkonnaga geneetiliste muutuste kaudu, mis toimuvad mitmete põlvkondade vältel. Kodustatud loomi eristab metsloomadest nende võime elada inimese poolt kehtestatud tingimustes, ilma et paljunemisvõime väheneks ja et nad oleksid inimese suhtes kartlikud.(2) Niisiis on kodustamine eelduseks looma metsloomade hulgast välja arvamiseks.
Vaatamata sellele, et karusloomad sünnivad tehistingimustes ja on aretatud, ei ole aretustegevuse käigus tegeletud kodustamisega. Aretamisel pole üldiselt olulised käitumuslikud tunnused, vaid sobiv värvus, naha kvaliteet, kehasuurus ja pesakonna suurus.(2) Näiteks rebaseid on kasvatatud karusloomadena ligi sada aastat, aga nad on inimeste suhtes endiselt väga kartlikud.(5) Isegi Maaeluministeeriumi seisukohas on kirjas, et aretustööd tehakse „eesmärgiga täiustada või säilitada karuslooma majanduslikult kasulikke omadusi“.(3) Need omadused ei ole aga kuidagi loomade vajaduste ja iseloomuga seotud, seega ei saa aretamise argumendile toetudes väita, et karusloomadel on looduses elavatest liigikaaslastest põhimõtteliselt erinevad vajadused.
Eelnevast järeldub, et karusloomad on olemuslikult siiski metsloomad, mitte kodustatud liigid. Sel moel eristub karusloomakasvatus teistest loomakasvatuse harudest, kus peetakse pika kodustamisajalooga loomaliike. Seetõttu ei ole muuhulgas põhjust karta, et keelustamine seaks ohtu loomatööstuse tervikuna – riikides, kus karusloomafarmid on juba keelustatud, ei ole see samm ohustanud ülejäänud loomatööstust, samuti on karusloomafarmide keelustamisel palju suurem avalik toetus (Eestis ligi 70% inimestest).(6)
Loomade heaolu ja tervis
Maaeluministeeriumi seisukoha järgi ei ole vaja karusloomafarme keelustada loomade heaolu ja tervise nõuete täitmisel ning loomade pidamisel seadusega määratud tingimustes.(3) Kahjuks esineb karusnahatööstuses tõsiseid probleeme nii loomade heaolu (ehk võimalusega liigiomaseks käitumiseks), tervise kui ka hukkamisviisidega.
Karusloomad elavad puurides väga kitsastes tingimustes, kus nad ei saa ringi liikuda. Koera ja kassi sarnaste pehmete käpapatjadega valusal puuri traatpõrandal kõndides võib toimuda kergesti käppade väärareng.(2) Metsloomadele eluks vajalikke tingimusi ei täideta karusloomafarmides paraku ligilähedaseltki ning isegi kui see on võimalik, ei oleks karusloomade pidamine sel juhul enam tulus. Kasutusel olevad puurid ei võimalda loomadel liigiomaselt käituda – rebastel kaevata, tšintšiljadel liivavanne võtta ja hüpata, minkidel vees olla ja ronida. Samuti ei ole rebaseid harjutatud inimkontaktiga ja aretustegevuses ei ole sellele tähelepanu pööratud, seega näiteks hõberebased on eriti tundlikud ja pelgavad inimesi.(5) Olukorras, kus kehtivad reeglid ei taga tegelikult loomade heaolu, tuleb tihti ette isegi olemasolevate reeglite rikkumist.(7) Heaoluks hädavajalike tingimuste puudumine põhjustab stereotüüpset käitumist ning enese ja teiste vigastamist.(5)
Liiati on järjest suuremate loomade aretamine viinud ülekaaluliste loomadeni sinirebaste hulgas, kelle elu on tavapärasest ligi viis korda suurema kaalu ja sellest tulenevate tervisemurede tõttu väga piinarikas, nad ei suuda end liigutada ning silmalaugudele vajuv nahk põhjustab suuri vaevusi.(5) Säärane aretustegevus on vastuolus Euroopa Nõukogu soovitustega karusloomade pidamise osas, mille järgi ei tohiks kasvatada loomi karusnaha saamise eesmärgil, kui loomaliik ei suuda kohaneda põllumajanduslike tingimustega ilma heaoluprobleemide tekkimiseta.(5) Samuti ei ole see kooskõlas Loomakaitseseadusega (§4), mis sätestab looma suhtes lubamatu teona „loomale kannatusi põhjustav[a] aretustegevus[e]“.(8) Paraku on taolisi nn koletisrebaseid leitud ka Eestis (vt foto).
Karusloomakasvatuses on normiks väga piinarikkad hukkamisviisid. Mingid hukatakse gaasikambris, kusjuures ühte gaasikambrisse võidakse panna korraga 30 kuni üle 100 mingi. Nad peavad taluma kohutavaid piinu, kuna ei kaota tihti kohe teadvust, millele lisandub nii mitmekesi väikeses ruumis olemise stress ja laiakslitsumise oht. Rebased hukatakse elektrišokiga, neile pannakse vardad samaaegselt suhu ja pärakusse. Kuna loomi ei tuimestata eelnevalt ja hukkamise läbiviijalt ei nõuta pädevustunnistust, võib kergesti juhtuda, et protsess põhjustab loomale ebavajalikke kannatusi.(5)
Keskkonnaohutuse küsimus
Kuid karusloomakasvatus ei ole problemaatiline ainult karusloomade endi seisukohast, vaid ka laiemalt. Keskkonnaministeerium leiab, et karusloomakasvandusi pole vaja ära keelata, kui keskkonnaohutuse reeglid on täidetud ning võõrliigid ei pääse loodusesse.(4) Paraku ei ole karusnahatööstuse näol tegemist keskkonnasõbraliku ega ohutu praktikaga.
Karusloomakasvatus mõjub keskkonnale kahjulikult, kuna selle käigus eraldub tohutul hulgal lämmastikku, fosforit ja süsihappegaasi, samuti tarbivad karusloomafarmid väga palju energiat. Soomes ja Hollandis läbiviidud uuringute tulemusena selgus, et karusnahast kasukate tootmisel on tunduvalt negatiivsem keskkonnamõju kui teistest materjalidest riietel.(9) Samuti kasutatakse karusnaha töötlemisel tervist ohustavaid kemikaale, kuna loomanahk hakkab pärast loomade nahastamist loomulikult lagunema.(10)
Lisaks mainitud teguritele võib karusloomakasvatus kahjustada keskkonda kohalikul tasandil. Näiteks pole ümbruskonda jätnud puutumata Karjakülas asuv Eesti suurim karusloomafarm. Keila jõge, mille valgala on Karjaküla farmi juures, peetakse väga reostatuks ning ühe reostusallikana on välja toodud suured loomakasvatuskompleksid.(11) Samuti on probleemiks kajakad, kes käivad farmis söömas, häirivad Keila linna elanikke ning võivad halvemal juhul haigusi laiali kanda.(12)
Karusloomatöösturid pole kahjuks suutnud mingi ehk ameerika naaritsa pääsemist loodusesse ära hoida, mis on viinud nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides euroopa naaritsa väljasuremise äärele.(13) Maaeluministeerium viitab seejuures ekslikult Tiit Marani ekspertarvamusele, kes on teemat juba omapoolselt kommenteerinud ja avaldanud toetust farmikasvatuse lõpetamisele.(14) Karusloomafarmide keelustamine tagaks ohutumad elutingimused põlisele looduslikule liigile Eestis – euroopa naaritsale.
Kevadel lahvatanud COVID-19 puhang Euroopas ja kogu maailmas jõudis kiiresti ka mingifarmidesse, näiteks Hollandis, Taanis, Hispaanias ja USAs, ning selle tulemusena on hukatud juba umbes 2 miljonit minki.(15) Kahtlustatakse, et viirus võis levida minkidelt uuesti inimestele.(16) Hollandis, kus karusloomafarmide keelustamise seadus oli juba vastu võetud, otsustati COVID-19 puhangute tõttu farmid varem, juba 2021. aastal sulgeda.(17) Kuna tänapäeval pole karusnahk vajalik jahedas kliimas ellujäämiseks, vaid on kasutusel peamiselt pisidetailide ja aksessuaaride tootmiseks, seavad karusloomafarmid rahvatervise asjatult ohtu.
Karusloomakasvatuse roll majanduses
Maaeluministeerium toob karusloomakasvatuse rolli majanduses rõhutades välja, et sellel on oluline panus põllumajandussektori kogutoodangusse ja eksporti ning positiivne mõju tööhõivele, et see aitab kaasa maaelu jätkusuutlikkusele ja on paljudele väiketootjatele ainsaks sissetulekuks, ning et see aitab väärindada liha- ja kalatööstuse jäätmeid.(3)
Uurides lähemalt karusloomakasvatuse panust põllumajandussektori kogutoodangusse ja eksporti, võib märgata, et karusnaha populaarsus on langenud, rahvusvaheline karusnahaturg on äärmiselt kehvas seisus ja pidevas languses. Mitmed rahvusvahelised suurpangad ei rahasta enam karusnahatööstust, paljud karusnahatööstusega seotud ettevõtted on kahjumis ning karusloomafarme suletakse pankrotiohu tõttu.(18) Kuna Eesti majandust ei saa näha isoleerituna rahvusvahelisest olukorrast ja liiati läheb Eestis toodetav karusnahk just ekspordiks, tuleks karusnahatööstuse hääbumisele maailmas suurt tähelepanu pöörata. Eestiski on karusloomade hulk viimaste aastate jooksul üle 90% vähenenud.(9) Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) andmetel kasvatatakse Eesti karusloomafarmides 2020. aasta septembri seisuga ligikaudu 1550 rebast ja 720 tšintšiljat. Kui karusloomafarmid keelustatakse, hoiab see ära raha investeerimise väljasurevasse tööstusharru ning toob seega kaasa positiivsed majanduslikud mõjud.
Karusnahatööstuse positiivne mõju tööhõivele on Eestis minimaalne. Eesti karusnahasektor on tööandjaks ainult kümnekonnale inimesele ning ainsas suures farmis Karjakülas on tänaseks päevaks kõigest 7 töötajat. Väikestes rebase- ja tšintšiljafarmides ei ole peaaegu üldse töötajaid, vaid tegu on pereettevõtetega.(9) Niisiis ei kaotaks suur hulk inimesi karusloomafarmide keelustamise tõttu tööd, ning nende väheste jaoks, keda sulgemine puudutab, võimaldaks pikk üleminekuaeg probleemile õigeaegselt lahenduse leida. Samuti ei mõjutaks karusloomafarmide keelustamine praktiliselt üldse kaudselt karusnahatööstusega seotud ettevõtete tööhõivet, kuna Eestis toodetud karusnahad eksporditakse.(18)
Arvestades karusnahatööstuse hääbumist kogu maailmas ja selle märke ka Eestis, ei ole tervikuna tegu jätkusuutliku tööstusharuga ning seetõttu ei panusta karusloomafarmid oluliselt maaelu jätkusuutlikkusse. Samuti ei ole karusloomakasvatus maal tegutsevatele väiketootjatele tavaliselt ainsaks sissetulekuallikaks – näiteks tšintšiljasid peetakse tihti muu sissetuleku kõrvalt, seega moodustab karusloomakasvatus nende tegevusest ainult osa ning võib väita, et see ei ohusta üldiselt toimetulekut ega maaelu jätkusuutlikkust.(9) Peale selle kavatsevad kuus tšintšiljafarmi üheksast VTA andmetel lähiajal tegevuse lõpetada.
Seoses liha- ja kalatööstuse jäätmete väärindamisega karusloomafarmides leiab Maaeluministeerium, et toidutootjatel tekiksid lisakulud, kui nad ei saaks neist jäätmetest tänu karusloomakasvandustele lahti.(3) Praeguses olukorras, kus karusnahatööstus on hääbumas ja karusloomade arv drastiliselt vähenenud, ei suuda karusloomakasvandused nende jäätmetega nagunii toime tulla.(9) Ajal, mil on saadud aru taastuvenergia kasutamise olulisusest, on heaks ja keskkonnasõbralikuks alternatiiviks loomsete jäätmete käitlemine biokütuseks.
Kokkuvõte – viimane aeg iganenud praktikast loobuda
Eelneva põhjal võib järeldada, et Maaelu- ja Keskkonnaministeeriumi välja toodud murekohad seoses karusloomafarmide keelustamisega ei ole küllaldasel määral põhjendatud, et keelustamise protsessi nende tõttu peatada. Karusloomakasvanduste näol on tegemist metsloomi kitsastes puurides kinni hoidvate asutustega, mis ei suuda tagada vajalikke tingimusi loomade heaolu ja tervise tagamiseks ka seaduses nõutud määral. Karusnahatööstusega kaasnevad laiaulatuslikud keskkonnakahjud, samuti ohustavad farmides levivad haigused Eesti elanike tervist. Majanduslikus mõttes on tegu väljasureva tööstusharuga, mille toetamine pole tänapäeval kuidagi põhjendatud. 2018. aastal Kantar Emori poolt tehtud uuringu kohaselt on 85% Eesti noortest (15-34) loomade pidamise vastu karusnaha saamise eesmärgil, mis näitab taaskord karusnahatööstuse perspektiivitust.
Riigikogu liikmetel on võimalus teha eetiline, keskkonnasõbralik ja majanduslikult tark otsus lõpetada Eestis selle iganenud tööstusharu tegevus ning liikuda vastutustundlikuma ühiskonna poole.
Kasutatud allikad
(2) https://ec.europa.eu/food/sites/food/files/safety/docs/sci-com_scah_out67_en.pdf
(3) Maaeluministeeriumi kiri 09.07.2020 nr 1.4-2/1578-2
(4) Keskkonnaministeeriumi kiri 02.07.2020 nr 1-5/20/2809-2
(5) http://www.respectforanimals.org/wp-content/uploads/2017/04/WELFUR_REPORT_WEB.pdf
(7) https://arhiiv.err.ee/vaata/pealtnagija-501
(8) https://www.riigiteataja.ee/akt/LoKS
(9) Seletuskiri loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde (219 SE)
(10) https://www.theguardian.com/sustainable-business/sustainable-fashion-blog/is-fur-trade-sustainable
(12) http://www.keila.ee/documents/179240/407702/keila_kajakad_l6plik.pdf/
(13) https://www.iucnredlist.org/species/14018/45199861
(14) https://www.err.ee/1135243/tiit-maran-karusloomafarmid-ning-nende-keelustamise-moistlikkus
(15) https://apnews.com/44f67bb28bf299a58add73e8ce243319
(16) https://www.sciencemag.org/news/2020/08/covid-19-hits-us-mink-farms-after-ripping-through-europe
(17) https://www.hsi.org/news-media/dutch-mink-fur-farms-to-be-permanently-closed/
(18) https://www.err.ee/1092509/merit-valge-karusnahatoostuse-haabuv-lopp