Kas loomade heaolu väärib demokraatlikku otsust või läbipaistmatut kokkulepet?
Artikkel ilmus 11. novembril 2025 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis – https://epl.delfi.ee/artikkel/120416523/jurist-eesti-kanade-saatust-ei-tohi-otsustada-tagatoas-solmitud-kokkuleppega-mida-utleks-see-meie-demokraatia-kohta
Loomade heaolu ei ole ainus väärtus, mida kanade puurispidamise keeluga seoses kaalutakse. Teine põhimõtteline küsimus – oluline igale kodanikule sõltumata sellest, kas ollakse keelu poolt või vastu – puudutab seda, kuidas tehakse otsuseid, mis on olulised paljudele Eesti inimestele.
Kas kanade saatus otsustatakse avalikkusele läbipaistvalt või hoopis tagatubades sõlmitud kokkuleppega – ja mida ütleb see meie demokraatia kohta?
21 421 Eesti inimest andis oma digiallkirja selle keelustamise poolt. Avaliku arvamuse uuringute järgi toetab selle lõpetamist umbes 80% rahvast. Ca 60% Eesti jaekettidest peab seda vastuvõetamatuks ning on oma seisukoha väljendamiseks teinud jõulisi otsuseid oma poelettidele jõudva kaubavaliku osas. Ajakirjanduses on teema järjepidevalt kajastust leidnud, muuhulgas mitmel korral „Pealtnägijas“ avalikustatud šokeerivate kaadrite näol.
On selge, et kanade puurispidamine on probleem, mis läheb inimestele sügavalt korda. Ometi on poliitilised arutelud võtnud suuna, milles avalik arvamus ähvardab otsustusprotsessist täielikult kõrvale jääda.
Demokraatlik otsus või käesurumine tagatubades?
Sisuliselt on laual kaks valikut. Esimene neist on tavapärane seadusloome menetlus: eelnõu kanade puurispidamise keelustamiseks jõuab riigikokku ning otsuse teevad rahva valitud esindajad.
Teine ja märksa murettekitavam variant on potentsiaalne „vabatahtlik loobumine“: munatootjate ja poliitikute vahel avalikkusele läbipaistmatult sõlmitud kokkulepe, mis ei sea tootjatele ei tähtaegu ega kohustusi kanade trööstitu olukorra parandamiseks.
Need ei ole võrdse kaaluga alternatiivid ühiskonnale olulise küsimuse üle otsustamiseks. Seadusandlik protsess ei ole põhjuseta üks demokraatia alustaladest.
Oma olemuselt on seadus rahva tahte väljendus. Sama ei saa öelda mittesiduva ja protseduuriliselt määratlemata ettepaneku kohta, mille lähtealuseks üksnes munatootjate ärihuvid.
Kas iga seadus ikka on ebavajalik bürokraatia?
Puurikanalate omanike ja nende esindajate, aga ka ministrite ja juhtivpoliitikute poolt on kõlama jäänud seisukoht, justkui oleks kanade puurispidamise seadusega keelustamine tingimata ülereguleerimine.
Mõistlikku bürokraatia taset puudutavad arutelud on kahtlemata vajalikud – mis aga ei tähenda sugugi seda, et iga uue seaduseelnõu kohe mõttetuks halduskoormuseks liigitada saab.
Kas me peame ebavajalikuks bürokraatiaks töötajatele tagatud õigusi või elementaarseid sotsiaalseid garantiisid? Ravimite kohustuslikku riskihindamist?
Kas aktsepteeriksime tööohutuse nõuete paikapanemist tagatubades, kaasates üksnes neid, kel on majanduslik huvi võimalikult madalate standardite vastu?
Selliste küsimuste reguleerimisel, mida peab oluliseks valdav osa ühiskonnast, eelistame põhjusega seadusi nende konkreetsuses, üldkehtivuses ja ühetaolises menetluses.
Avalikkuse kõrvalejätmine murendaks usaldust
Selles, et puurikanade elutingimuste näol on tegemist on ühiskondlikult oluliseks peetava ning eetiliselt kaaluka probleemiga, ei ole kahtlust. Teaduslik teadmine ütleb üheselt: need loomad tunnevad valu – ja Eestis peetakse ca 80% neist õõvastavates tingimustes, kus igapäevane valu ja kannatused on vältimatud.
Küsimus, mille tähtsust rahva jaoks tõendavad niivõrd mitmed eri mõõdikud, väärib otsustamist ausal ja läbipaistval viisil. Kui selle seaduseelnõu menetlus lõpetataksegi „vabatahtliku puuridest loobumise“ kasuks, jääb teema osas õhku määramatus ja ebakonkreetsus, mida me muudes olulistes probleemides vastuvõetavaks ei pea.
Mis aga kõige tähtsam: selline asjade käik jätab täielikult sõnaõiguseta olulisima huvigrupi. Selleks on Eesti rahvas, kellest valdav enamus soovib selgelt seista loomade eest, kes ise enda eest seista ei saa.