Arvamusartikkel ilmus Õhtulehes 29.10.2026
https://www.ohtuleht.ee/1169855/kristina-mering-miks-on-vaja-seadusemuudatust-et-kanad-paaseksid-kitsastest-puuridest
Kanade puurispidamise keelustamine vajab seaduse tuge, sest aasta alguses sõlmitud munatootjate omavaheline vabatahtliku ülemineku akt ei ole siduv ega anna kindlust, et päriselt ka midagi muutub, kirjutab loomade heaolu organisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht Kristina Mering Õhtulehes.
Seadusemuudatus loomade heaolu parandamiseks, mis keelustaks kanade puurispidamise aastaks 2035, ootab juba pikalt, et praegune valitsus laseks eelnõul Riigikogus seaduseks saada. Mis on õigupoolest Reformierakonna ja eelkõige Kristen Michali probleem selle seadusemuudatusega, jääb paljudele loomade heaolu väärtustavatele inimestele arusaamatuks. Seadusemuudatuses ettenähtud üleminekuaeg on munatootjate suhtes piisavalt pikk ja leebe ning iganenud viisidel munatootmise lõpetamine võiks ju olla igati tervemõistuslik valik.
Algatus üleminekuks iganenud puuripidamiselt puurivabadele pidamisviisidele on suurima avalikkuse toega loomade heaolu algatus, mis Eestis kunagi olnud on. Pea 35 000 allkirja petitsioonil kanade puurispidamise keelustamiseks, kokku ca 10 000 kirja hoolivate inimeste poolt poliitikutele ja üle tuhande inimese, kes seadusemuudatusele rahumeelsetel meeleavaldustel tuge tulnud näitama. Norstati avaliku arvamuse uuringu järgi toetavad 78% Eesti elanikest kanapuuride keelustamist.
Munatootjate deklaratsioon probleemi ei lahenda
Töö seadusemuudatuse nimel käib juba aastast 2023, mil “Pealtnägijas” esimest korda linastusid šokeerivad kaadrid Eesti puurikanalatest. Huvitaval kombel on praegune valitsus eelnõu algataja, teema on koalitsioonileppes kajastatud ja eelnõu ka kaks ministeeriumidevahelist kooskõlastusringi läbinud. Viimased kolm maaeluministrit on selle eelnõuga töötanud.
Selleks, et seadusemuudatusest pääseda, lavastasid munatootjad käesoleva aasta veebruaris suure PR-showna “vabatahtliku ülemineku deklaratsiooni”, mille allkirjastamisele kutsuti meedia ja püüti väga jätta muljet nagu “probleem oleks nüüd lahendatud”. Paraku on see “hea tahte avaldus” mittesiduv ja sellest võib igal hetkel probleemideta taganeda. Seal ei ole ühtegi sammu, mis päriselt loomade heaolu parandamise mõttes protsessi lahenduse poole liigutaks.
See oli tööstusepoolne viis, kuidas püüda seadusemuudatuse teema laualt maha saada. Probleem jäi deklaratsiooniga lahenduseta, küll aga suudeti külvata ohtralt segadust ja arusaamatust. Ja siis hakkasid Reformierakonna poliitikud ka protsessi pidurdama ja peaminister jättis eelnõu valitsuse sahtlisse.
Kuna sel deklaratsioonil on samuti mainitud aastat 2035, siis eelkõige toimikski see hea sisendina seadusemuudatusele, kus sektor on avaldanud oma head tahet, mis nüüd saab seaduses kenasti siduvaks kokku kirjutada, et probleem laheneks ja Eesti päriselt liiguks puuridest eemale. Miks siis mitte võtta see seadusemuudatus vastu ja anda munatootmise humaansemaks reformimisele seaduse jõud?
Praeguseks on deklaratsiooni sõlmimisest möödas kaheksa kuud ja munatootmises pole muutusi toimunud. Ikka toome Eesti puurikanalatest välja räsitud, vigastatud, hõredate sulgedega kurnatud linde. Olen veendunud, et kõigi loomade heaolust hoolivate inimeste süda oleks palju rahulikum, kui üleminekuaeg puuridelt kõrgema heaoluga pidamisviisidele oleks seadustatud – eelnõu on ootel ja valmis Riigikogus edasi arutlusele minema.
Kuna valitsuse eelnõu jäi Toompeal toppama, aga tugi loomade heaolu parandamisele Riigikogu liikmete seas on suur, on rahvasaadikud erinevatest erakondadest juba kaks korda ühiselt uue eelnõu esitanud. Mingil arusaamatul põhjusel surus koalitsioon eesotsas Reformierakonnaga selle muudatuseelnõu esimesel korral jälle sahtlisse ja nüüd on see uue algatuse korras jõudmas suurde saali esimesele lugemisele.
Puurispidamine on ammu ajale jalgu jäänud süsteem
Praeguse seaduse järgi on ühele kanale munatootmise puuris umbes A4-paberi suuruse lehe jagu ruumi. Nagu kõik aru saame, ei mahu ta sinna. Ta ei mahu ei liikuma ega tiibu sirutama. Ühes puuris on koos mitukümmend lindu. Stress, mis ruumikitsikusest tekib, paneb neid üksteist nokkima. Vigastused, vastu puuritrelle ärahõõrutud nahk ja suled on sellise süsteemi argipäev, mitte erand.
Mirjam Näkk töötas kolmes Eesti suurimas puurikanalas ja jäädvustas kõik, mida ta lindude talitajana nägi, et dokumenteerida seda üdini šokeerivat süsteemi. “Kümnete tuhandete kanade trampimine ja kisa tekitavad ka endas stressi, eriti kui tööjuhis näeb ette taskulambi abil nelja korruse peal olevate puuriridade valgustamist, et leida üles järjekordsed hukkunud linnud. Äkilise valguse ja inimese mööda tormamise peale nimelt kanad ehmuvad, sellest ka vastu puurilage lendamine, kisa ja üksteisest üle trampimine.” kirjeldab Näkk puurikanalates töötamist.
Eestis on puurikanade osakaal Euroopa tipus
Munatootmisel on neli viisi: puurispidamine, õrrelpidamine, vabapidamine ning mahemunade tootmine. Need kõik on suuremahulised tootmised. Esimene puurides, ülejäänud kolm puurivabalt.
Eesti on kanade puurispidamise osakaalult Euroopas tipus, meil peetakse nelja hiigeltöösturi poolt 77% munakanadest puurides. Vaid Maltal on see osakaal suurem. Euroopa Liidus keskmiselt peetakse vaid 35% kanadest veel puurides, ülejäänud 65% peetakse puurivabalt.
Samas on ka Eestis nii jaeketid kui tarbijaeelistused näidanud rohelist tuld üleminekuks, kuid kui munatootjad kaasa ei tule, ei jäägi muud üle kui probleem seadusemuudatusega kõigi osapoolte jaoks selgelt lahendada. Üle poole toidupoodidest on võtnud vastu otsuse üle minna vaid puurivabade munade müügile, sest tarbijate seas on see aina kasvav eelistus.
Euroopas on mitmeid riike, kus on täielikult üle mindud vaid puurivabadele pidamisviisidele ja kus munaletid on kenasti täidetud kohalike munadega, mis pärinevad kõrgema heaoluga tootmisviisidest. Näiteks Austria, Rootsi ja Saksamaa on kanade puurispidamise täielikult keelustanud. Saksamaa on muide Euroopa üks suurim munatootjariik 57 miljoni munakanaga ning nende seadusemuudatus kanapuuride keeluks jõustus käesoleval aastal. Munade keskmine hinnaerinevus puuri ja õrre vahel jääb vaid sentidesse, kümnemunalise karbi pealt kuskil 10%.
Lätis on olukord Eestist märksa parem
Puurivabad tootmisviisid ei ole ideaalsed, kuid lahendavad kõige suuremad ja kriitilisemad heaoluprobleemid: linnud saavad liikuda, tiibu sirutada, siblida, õrrel istuda ja pesal muneda. Kui karjas peaks olema mõni agressiivsemalt käituv lind, on võimalus põgeneda ja ära liikuda, mis puurisüsteemis täielikult puudub.
Euroopa Toiduohutusamet EFSA toob oma 2023. aastal avaldatud munakanade heaolu teadusraportis välja, et puurid piiravad liikumist, põhjustavad luumurde ja nahavigastusi ja takistavad loomulikke käitumisviise, mistõttu soovitab EFSA turvalisi ja humaansemaid puurivabu pidamisviise. Selle suuremahulise uuringu kõige peamine järeldus oli, et kõiki linde tuleb pidada puurivabades süsteemides.
Näiteks Lätis asub Põhja-Euroopa suurim munatootja Balticovo ja peetakse üle 5 miljoni munakana. Firma on teatanud puuridest loobumisest ja on viimaste aastatega suure osa farmidest juba üle viinud puurivabale tootmisele. Tänu Balticovo turujuhtimisele on Lätis juba üle poole kanadest puurivabal pidamisviisil ja veel 49% kanadest puuris. Lähiaastatel näeme Lätist head eeskuju muutuse ellukutsumisel.
Vabatahtlik deklaratsioon tegelikke muutuseid ei taga
Kokkuvõttes ei lahenda munatootjate deklaratsioon kanade puurispidamise probleemi, vaid annab lihtsalt selge sisendi seadusemuudatusele. See deklaratsioon ei ole siduv, mis tõttu on tarvis, et seadusemuudatus tagaks kõigile õigusselguse ja ühised alused üleminekuks iganenud puuridelt kaasaegsemale ja loomade heaoluga rohkem arvestavamale pidamisviisile. Vabatahtlikust deklaratsioonist võib iga kell taganeda, garantiid pole, et seda täidetakse.
Õnneks näen ma, et neid inimesi on palju, kes selles “loobume puuridest, aga tegelikult ei loobu” segaste signaalide meres veel endiselt usuvad, et Eesti poliitikud langetavad loomade heaolu ja nõrgemate kaitset väärtustava otsuse. Tuhanded kirjad Riigikogu liikmetele kanapuuride keeluks annab selgelt märku, et lootus nõrgemaid kaitstuna näha ei ole raugenud.
Loomade parem kaitse ka seadustes tagab meile riigi, kus kodanikud ei pea oma vabast ajast loomi farmipuuridest ükshaaval päästmas käima ning ka tarbijatena on meil kindlus, et riik on seadusega reguleerinud kõige julmemad pidamisviisid ja kaasajastanud loomapidamisnormid. Suhtumine nõrgematesse ütleb meie riigi moraali ja väärtuste kohta väga palju. Selle seadusemuudatuse vastuvõtmine näitaks selgelt, et Eesti hoolib loomadest.