Kui see film esmakordselt Eesti kinodesse jõudis, siis kutsuti Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering sellele sissejuhatust tegema. Jagame siinkohal teiega Kristina avakõne “Gunda” linastustel:
Tere õhtust! Olen Kristina Mering, loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad asutaja ja eestvedaja. Igapäevatöös tegelen just nende loomade heaoluküsimustega, keda me hetke pärast siin mu selja tagant suurelt ekraanilt koos nägema hakkame.
Mul on suur rõõm tänast Victor Kossakovsky “Gunda” linastust sisse juhatada, sest me hakkame nägema midagi imelist.
“Gunda” puhul on oluline mainida, et see on üles filmitud väikefarmides ja farmiloomade varjupaikades, mis loob sellele filmile konteksti, kus see on vaadatav. Nt “Gunda” osa on filmitud Norras, Oslo lähedal ühes väikefarmis. Valdav osa farmiloomadest paraku ei ole ligilähedaseltki sellistes tingimustes, aga tööstusfarmidest ja tapamajadest filmi vaadata ei ole ilmselt kellegi meie esimene südamesoov. Need filmid on olemas ja need on rasked, aga täna me näeme farmiloomi hoopis teistel tingimustel. Näeme neid tegutsemas neile sobivas ümbruses, tegelemas neile liigi poolest huvi pakkuvate tegevustega, võimalusega liikumiseks (sest see võimalus paraku tööstusfarmides ei ole tagatud).
“Gunda” on filmi esimese poole osas iga farmilooma unistus. Kahjuks tihti küll kättesaadamatu unistus, aga farmiloomade varjupaigad on selles mõttes praeguses ühiskonnas oaasid, kus tööstusfarmide loogika lakkab toimimast, kus farmidest päästetud loomad saavad suurel maa-alal enda tingimustel tegutseda ja kus kedagi ei hukata tema liha või muu tõttu. Eestis asub sarnane paik Pärnumaal, kuid ka Soomes ja Leedus on sellised kohad. Iga kord, kui olen neid paiku külastanud, tunnen, et lahkun uue inimesena, sest see lootus, mida need kohad süstivad ja see loomateraapia mõju, kui saad aega koos nende ägedate tüübikestega veeta, on kirjeldamatu tunne. Kõige toredam näide on külastusest farmiloomade varjupaika Leedus nimega Try,s paršeliai, kus päästetud kanadele oli rajatud maapinnast ülestõstetud kanakuudi alla eraldi liivavanni võtmise alakene, kus nad ennastunustavalt sulgede sugedes ennast liivas vannitasid.
Tulles tagasi võrdluse juurde farmiloomade elust tööstusfarmides ja sellest, mida me näeme “Gundas”, siis Kossakovsky aitab ehitada meie teadvuses midagi ilusat – seda helget arusaama, kuidas need loomad toimetavad omal moel, oma huvidega, oma eelistustega, oma liigiomaste kiiksude ja vajadustega. Nad on ise, nad on indiviidid. See on palju ilusam kontseptsioon, kui see, millega me praegu igapäevatöös tegeleme Nähtamatutes Loomades, kui võitleme selle eest, et loomakasvatuses väheneksid loomade kannatused, kui reaalsuses seaduse silmis on need loomad täna asjad, esemed, vara, omand. Sel nädalal tuli see eriti selgelt esile, kui sattusin ühel maaeluministeeriumi ümarlaual vestlusesse Eesti loomakasvatajate esindajaga, kes pidas liiga radikaalseks isegi ideed, et Eesti piimalehmad võiksid välja saada ja mitte olla terve elu ja aastaid järjest laudas kinni võimaluseta liikuda ja värskes õhus olla.
“Gunda” puhul on raske jätta mõtlemata John Bergeri ideele ta esseest “Why Look at Animals?” – Berger toob kriitilise noodina välja, et me ühiskonnana ei näe enam loomi nende enda tingimustel ja nende enda perspektiivist. Kui kunagi nad olid meie kaaslased, inspiratsioon esimestele kunstiteostele, kellele me vaatasime silma ja nad vaatasid meile vastu, siis nüüd on küll osad inimkaaslejad, kellega see toimub, aga valdav osa meie planeedi loomadest on kaugel tööstusfarmides, suurtes ligipääsmatutes hoonetes, kus meil ei õnnestu neid näha. Ja kui me neid ka peaksime mingil põhjusel nägema, siis me ei oska enam neisse kuidagi suhtuda peale tooteks mõtlemise või esemestamise, sest lihatööstuse suurte reklaamieelarvete poolt ratsionaliseerimine on oma jälje väga sügavale jätnud. Põhimõtteliselt võib öelda, et meie suhted loomadega on suuresti nässus.
Kui ma lõin organisatsiooni, mis tegeleb nende loomadega, keda me hetke pärast vaatama hakkame, siis ma panin sellele nimeks Nähtamatud Loomad. See tundus paslik olukorras, kus nt Eestis hukatakse aastas ca 20 miljonit farmilooma, aga me ei näe neid sisuliselt kuskil. Eesmärgiks on eksju jõuda olukorrani, kus situatsioon on muutunud ja peame organisatsiooni nime ära muutma. “Gundat” vaadates sain aru, kui väga Kossakovsky NÄGI SISULISELT neid loomi. Siin filmis on nii palju armastust, armastavat nägemist. Ja seda mitte kuidagi imalal või väljakannatamatul moel, vaid siiralt ja puhtalt. Kaamerakeel räägib millestki puhtast, heast, rikkumatust, omal viisil tegutsevatest süütutest loomadest. See viis, kuidas seda filmi jutustatakse, on tabanud mingit sügavamat nooti inimolemuses. Seda tundmust, mis meil kõigil on, aga mis täiskasvanuna tihti varjatuks jääb – see tunne, et me kõik hoolime loomadest, instinktiivselt tahame neid kaitsta, kui näeme, et keegi neile liiga teeb. Me tajume nende süütust, puhtust ja seda, et loomad vajavad, et me oleksime nende heaolu eest väljas, võitleksime nende hea elu ja kohtlemise eest, sest neil endil pole mingit võimalust seda teha.
“Gunda” on mustvalge ja ilma dialoogita film, aga põnevust ja tegutsemist jagub seal rohkem kui ette kujutada. Ma arvan, et valik see mustvalgelt üles filmida on väga hästi põhjendatud. Kossakovsky läheb “Gundaga” kino sünni juurde tagasi, kui filmid olidki mustvalged. Ta toob välja, et värvid võivad olla teatud lugude juures liiga tähelepanu kõrvale juhtivad. Erksad looduse värvid taustal või isegi vastsündinud põrsaste intensiivne roosa on nii armsad ja Kossakovsky ütles, et ta ei tahtnud publikut selle kerge võttega võluda – ta tahtis, et me vaatajatena keskenduksime nende olemusele, nende tegutsemisele, mitte ainult nende armsale välimusele, mis võtaks fookust ära nende muudelt väärtustelt.
Võttetiim ehitas filmimise jaoks täpse koopia Gundale kodusest laudast, kus nad said relsside pealt filmida 360-kraadi ulatuses. See tähendas, et võtettiim oli väljas ja ei seganud Gundat, ainult kaameraobjektiiv oli laudas sees. Eriti lugupidav filmitegemine.
Kui me jõuame nüüd selle olulise küsimuseni, et mida see film meile öelda tahab, siis selles osas on kindlasti nüüd umbes kella 9ks õhtul teil kõigil oma arusaam. Kossakovsky enda sõnadega toob ta välja dokumentalistikat kui suurepärast tööriista, et rääkida maailmas toimuvatest reaalsetest asjadest, mida me tihti ei näe või ei taha näha või mille suhtes oleme ühiskonnana kokku leppinud, et lubame endale privileegi neid teemasid mitte näha.
“Gundaga” lähtus režissööri mõttest, et me näeks loomi kui tundevõimelisi elusolendeid, ja et me kaaluks ideed, et nad on eneseteadvusega ja iseloomudega olendid. Kossakovsky, kes on filme teinud 70ndatest alates ja kelle portfoolio on väga imetlusväärne, on öelnud, et Gunda on talle kõige isiklikum ja kõige olulisem film, mis ta kunagi teinud on. Ja ausalt? Seda on näha. See TUNNE, mis hakkab nüüd kohe jooksma, tuleb nii selgelt esile. Isegi, kui ühtegi sõna ei räägita ja kui film on mustvalge.
Need kaadrid tööstusfarmist puurielust päästetud räbalas seisukorras kanadest, kes esimesi samme värskes õhus ja maapinnal teevad, paigutuvad ilmselt kohe kino kullavaramu hulka. Esimesed sammud pärast kitsast ja piinarikast elu puuris, päästetud halvast elust ja veel hullemast hukkamisest ja aeglasest surmast gaasikambris. See viis, kuidas see lahti rullub kinolinal, on väga võimas.
Filmi lõpp toob meid unistusest maa peale tagasi. Ja ma loodan, et kui filmi vältel Sinus tekivad mõtted enda suhtumise või valikute osas, mis puudutab farmiloomade elu, siis ma kutsun üles – ära pelga neid mõtteid ja see sisemine hoolimine, mis meis kõigis olemas on ja mida “Gunda” kindlasti paratamatult ka esile toob, on pigem meie tugevus ja seda ei tasuks maha vaikida või kuhugi küünilisuse taha varjata, et mitte välja näidata oma hoolimist. Kossakovsky on teinud inimkonnale (ja ka loomadele) suure teene “Gundaga”, sest aitab meil uuesti ühendusse astuda sisemise hoolivusega, mis tihti muidu ei pruugi kõlapinda leida. Laseme sel mõjuda. Kogeme seda ausalt ja ilma ratsionaliseerimata, miks ikka loomi on hea mõte tööstuslikult kasvatada või muude mõteteta.
Kui Sa pärast filmi tunned, et tahaksid rohkem teada, kuidas oma panus anda, et teistel Gunda-sarnastel loomadel elus paremini läheks, siis oleme kaasa võtnud materjale Nähtamatute Loomade poolt, mis annavad praktilisi soovitusi selle jaoks. Hea on see, et igaüks saab anda panuse. Ja positiivseid muutusi on juba näha, näiteks puurispeetavate kanade arvu vähenemises Eestis.
Aitäh kuulamast ja soovin kõigile võimsat järgnevat poolteist tundi “Gunda” seltsis.
