Artikkel ilmus 09.04.2023 Delfis: https://epl.delfi.ee/artikkel/120168406/merit-valge-ara-suurenda-lihavottemune-suues-kellegi-piinu#daltop7
Lihavõttepühad on ilus ja helge aeg, mis seostub äsja alanud kevade, pehmete jänkude ja värviliste munadega, mida perega koos kaunistada ja hommikusöögilauas kokku koksida. Ka kanadele, kelle toodang nende pühade keskmes on, võiks see aeg idülliline olla – maapind on ju üles sulanud, esimesed maitsvad lilled ja murututikesed on juba ära nokitud ning liivavannide hooaeg avatud.
Eesti inimesed on tuntud loodusrahvana, kes väärtustavad elurikkust, loomade heaolu ja loomulikke elutingimusi. Siiski on see kujutluspilt reaalsusest valgusaastate kaugusel suure enamiku Eesti kanade jaoks, kelle mune me sel nädalavahetusel kaunistame.
Võib liialdamata öelda, et oleme munakanade pidamistingimuste osas Euroopa häbiplekk, sest üle 80% Eesti kanadest elab pisikestes traatpuurides, kus need targad linnud ei saa rahuldada ühtegi oma loomuomast vajadust. Samal ajal, kui mitmetes Lääne-Euroopa riikides on kanade puurispidamine oma julmuse tõttu seaduse tasandil keelatud, peetakse kõigist Euroopa Liidu liikmesriikidest Eestist rohkem kanu puurides vaid Maltal.
Mida me puurikanade mune ostes toetame?
Puurikeskkond on disainitud nii, et kanad muneksid kõige rohkem mune, tarbiksid võimalikult vähe sööta ning hõlmaksid minimaalse pinna. Need linnud ei näe iialgi päikesevalgust ega saa ruumikitsikuse tõttu isegi oma tiibu sirutada. Ühes puuris on koos kuni kuuskümmend lindu, kes kipuvad stressi ja tegevusvõimaluste puudumiste tõttu üksteist liialt nokkima. Kanade loomuomased vajadused on täielikult rahuldamata ning sellest tulenevalt esineb ebanormaalselt palju sulgede kaotust, luumurde, surma ja kannibalismi. Need võiksid olla juba piisavad põhjused, miks kanade puurispidamist mitte toetada, kuid tegelikult ei ole lindude heaolu täielik puudumine sugugi mitte puurispidamise ainus tume külg.
Veidi ehmatav statistika näitab, et kõik Eesti puurikanamunad toodetakse kokku vaid neljas hiigelettevõttes, kelle kätte on koondunud 90% kogu Eesti munatootmisest. See tähendab, et kui vaid üks neist ettevõtetest mingil põhjusel tootmise lõpetaks, tekiks kohene kriis Eesti munaturul.
Otsustades toetada kanade kasvatamist kõrgema heaoluga pidamisviisides edendame riiklikku toidujulgeolukut, väiksemate ettevõtjate toetamist, keskkonnasõbralikku toidutootmist ja elu maapiirkondades.
Lisaks on loomsete toodete kvaliteet märkimisväärselt kõrgem, kui see on toodetud farmides, mis ei toimi intensiivkasvatuse põhimõtetel. Kui ühes hoones on tihedalt koos tuhanded loomad, siis kannatavad nende tervis ja heaolu. See toob kaasa vajaduse massiliseks antibiootikumide ja muude ravimite kasutamiseks, mis toiduainete kaudu inimeste tervist kahjustavad.
Tegelikult hoolime
Karmist statistikast hoolimata on näha ka lootustandvaid trende – Kantar Emori poolt läbiviidud hiljutisel avaliku arvamuse uuringust selgus, et peaaegu 80% Eesti elanikest soovib, et kanade pisikestes puurides pidamine ei oleks lubatud. Sadakond restorani ja kohvikut on teatanud, et nemad oma toodetes puurikanamune ei kasuta ning enamik suurtest jaekettidest on vastu võtnud otsuse mõne aasta pärast puurikanade munade müügist täielikult loobuda.
Kuigi sõltumatud loomade heaolu teadlased on juba ammu rõhutanud, et puuritingimustes ei saa kanad oma loomuomaseid vajadusi rahuldada, siis hiljuti Euroopa Komisjoni poolt tellitud teaduslik uuring munakanade pidamistingimuste kohta ütleb otse ja ilma keerutamata: munakanade puurides pidamisel ei ole võimalik nende heaolu tagada ning puurispidamine peab lõppema.
Oluline otsus on tarbijate õlul
Kuigi ülemaailmsed trendid liiguvad tänu inimeste empaatiavõimele ja teadlaste tööle kanade puurispidamisest eemale, on muutused siiski aeganõudvad ning südamega tarbijatel tasub selgeks õppida, kuidas eristada puurispeetud kanade mune kõrgema heaoluga süsteemides toodetutest.
Hooliv tarbija saab puurikanade munade ostmisest hoiduda, jättes meelde lihtsa reegli – kui munal oleva templi esimene number on “3”, siis tähendab see, et kanad elavad puurisüsteemis ning need munad võiks jätta ostmata.
Munatootjad kasutavad tarbijate meelitamiseks tihti positiivseid talumajapidamisele ja lindude õnnelikkusele viitavaid sõnumeid, mis reaalsuses aga kahjuks sugugi ei garanteeri, et karbis olevad munad ei pärineks puurikanalast.
Lootma ei saa jääda ka sellele, et kallimad munad paremaid kanade pidamistingimusi tähendavad, sest paljudes poodides on võimalik osta paremates tingimustes toodetud mune isegi soodsamalt kui puurikanamune. See on muidugi üldises plaanis hea uudis, sest nii ei ole ka hinnatundlikul tarbijal probleemi eelistada kõrgema heaoluga süsteemidest pärit mune, sest hinnavahe puurikanade ja õrrekanade munade vahel on sisuliselt kadunud. Samas võib munatemplit vaatamata lihtsasti juhtuda, et ostleja maksab oma munakarbi eest kõrget hinda, aga sellegipoolest toetab julma kanade puurispidamist.
Sel munadepühadel teeb igaüks otsuse oma südametunnistuse järgi – kas suudame ignoreerida fakti, et puurikana elus puuduvad absoluutselt igasugused positiivsed kogemused ning esineb tohutult palju ebavajalikke kannatusi või soovime, et kana, kelle munad meid pühade ajal rõõmustavad, saaks ka ise elada elamisväärset elu.