Novembris päästab Nähtamatud Loomad ühest uksi sulgevast karusloomafarmist 100 tšintšiljat, et säästa nad karusnahaks saamisest ning et anda neile võimalus uueks eluks. Esimesed 30 looma on juba päästetud ja nad kohanevad oma uute armastavate kodudega. Et uurida, kuidas päästeoperatsioon läks ja milliseid mõtteid see tekitas, vestlesime kolme vapra inimesega, kes sellest osa võtsid.
Karin, Eliise ja Hannes ei võtnud üksnes päästeoperatsioonist osa, vaid tegelesid ka põhjalike ettevalmistustega. Karin oli üks neist inimestest, kes pakkus kahele tšintšiljale uue kodu. Seega pühendus ta sellele, et ta saaks loomad hästi vastu võtta. Samuti hoolitses ta selle eest, et kõik aktsioonis osalejad saaksid vajaliku info kätte. Hannes tegeles logistikaga, et kõigile loomadele ja inimestele oleks autos koht ning et kogu vajalik varustus oleks kohal. Eliise uuris mitmelt asjatundjalt, kuidas tšintšiljasid kõige ohutumalt transportida.
Kõik kolm osalesid ettevõtmises, kuna leiavad, et tegu on äärmiselt olulise ja tänuväärt tegevusega. “Mul on hea meel, et me saame lõpuks lausa 100 looma ära päästa, nad väärivad seda,” ütles Karin. Eliise ja Hannes nõustusid, et on väga hea ja võimas tunne teha midagi sellist, millel on nii otsene mõju.
Ühised ettevalmistused ja sõit tšintšiljadele järele
Enamik osalejatest kogunes hommikul, et üheskoos transpordipuurid valmis seada. Puuride põhja pandi keraamilised plaadid ja hein, et loomad saaksid end jahutada ning soovi korral peitu pugeda. Kohale jõudes seati puurid ritta ja iga puur sai veepudeli, et tšintšiljad ei peaks sõidu ajal janu käes vaevlema. Ilm oli sel päeval üsna külm, mida oli tunda ka puuride ettevalmistamisel. “Lõpuks olid käed joogipudeli traadi väänamisest kanged,” kommenteeris Eliise.
Karin ei alustanud sõitu koos teistega ja saabus hiljem. “Kui minu auto sinna jõudis, siis juba suur sebimine käis. Kõik inimesed olid ootusärevuses ja panid veel veepudeleid transpordipuuride külge. Käis suur muljete vahetamine ja oli tore näha, kuidas fotograaf ja videograaf juba hoogsalt pildistasid ja filmisid.”
Teekond kitsast traatpuurist hoolivasse koju
Kui kõik oli valmis, saabus aeg tšintšiljad vastu võtta. Aastaid karusloomafarmi tingimustes elanud tšintšiljade nägemine oli vabatahtlike jaoks üsnagi raske. “Loomad olid liikumatud, ei reageerinud,” kirjeldas nähtut Hannes. Eliise lisas: “Kui ma neid loomi nägin, oli neist nii kahju. Nad olid täiesti tardunud.”
Päästjad tegutsesid kiirelt – loomad tõsteti nende kitsastest puuridest välja ja paigutati kaasavõetud transpordikastidesse. Neile pandi tekk peale, et nad ei külmetaks. Siis tõsteti nad autodesse, kus ootasid juba inimesed, kes hoidsid silma peal, et loomadega oleks kõik korras.
Tagasiteel oli autodes kuulda tšintšiljade nuuksumist. “Tšintšiljadest oli näha, et õhkkond oli nende jaoks stressirohke. Veel enam, see oli esimene kord, kui neid sellisel viisil transporditi,” lausus Hannes. “Oleks tahtnud neile öelda, et nad lähevad nüüd päris kodudesse,” kirjeldas sõidu ajal valitsenud tundeid Eliise.
Päeva jooksul vaheldunud meeleolud
Karini peamine emotsioon tol päeval oli ootusärevus: “Ma täitsa värisesin, kui sõitsin autoga. Aga vähemalt oli see tunne sees, et sa teed õiget asja, et väga paljudel loomadel läheb tänu sellele paremaks.” Vahelduvat ootusärevust ja lootust tundsid teisedki osalejad. “Vaatamata sellele, et see oli nii raske asi, oli inimestes nii palju positiivsust,” leidis Eliise.
Tšintšiljadega tegelemise ajal ei jäänud siiski aega tugevateks emotsioonideks, nentis Hannes: “Kõik, millele me keskendusime, oli tšintšiljade kiiresti autosse saamine ja nende heaolu eest hoolitsemine. Emotsioonid tulid rohkem pärast.” Ka Eliise ütles, et alles koju jõudes oli mahti järele mõelda.
Karin jagas ka pisut koduseid muljeid uute pereliikmetega. Ta täheldas pärast esimesi päevi, et kuigi tšintšiljadel läheb uue keskkonnaga harjumisega veel aega, olid nad teisel päeval juba rahulikumad. Loomad magasid vaikselt ja ärkvel olles nautisid uudset vabadust ringi hüpata.
Karusloomafarmide keelustamine kui ainus lahendus
Kui nahaloomad hukatakse tšintšiljafarmides 8-kuuselt, siis päästetud loomi kasutati paljundamise eesmärgil ja nad olid veetnud aastaid vangistuses muudkui uusi poegi sünnitades. Vanim päästetud tšintšilja oli lausa 14-aastane. Karin on tänulik, et need loomad said lõpuks uue võimaluse: “Algul tundus see võimatu, aga tegelikult ei ole midagi võimatut.” Hannes lisas: “Julgustaks igaühte, et kui sul on võimalus võtta koju loom, kes on praegu sellises masendavas süsteemis, nagu on karusloomafarm, siis tee seda. Ma arvan, et see tunne, kui sa päästad looma kindlast hukust ja kohutavast keskkonnast, on kirjeldamatu.”
Päästeoperatsioonis osalenutel on kurb mõelda sellele, kuidas karusnahatööstuses tapetakse loomi, kes tunnevad emotsioone, hirmu ja valu. “Huvitav, mis mehhanismid inimestes toimivad, et sa suudad sellist asja üldse ellu viia,” mõtiskles Karin. Eliise nõustus: “Minu meelest tänapäeval ei ole sellel enam ühtegi vabandust, miks seda peaks tegema.”
Kogemus süvendas kõigi veendumust, et karusloomafarmid tuleb keelustada. Eliise selgitas: “Mul tekkis veel rohkem seda ühendust, et appi, nad ongi päris samad loomad, kes peavad terve elu kannatama sellepärast, et keegi saaks endale poest mingi ilusa asja osta.” Hannes jätkas: “Andis väga hea perspektiivi, kas nende elud on tõesti väärt seda ühte tšintšiljamantlit? Ega vist ei ole.”
Veel kaks päästeoperatsiooni
Kahjuks ei olnud võimalik korraga kõiki tšintšiljasid ära päästa, seega on ees veel kaks käiku, et ükski loom ei peaks maha jääma. Uued kodud loomadele ning päästeoperatsioonis osalejad on juba leitud. Jätkame aktiivselt annetuste kogumist, et ülejäänud loomad saaksid samamoodi päästetud: nahtamatudloomad.ee/toeta.
Tšintšiljade päästeoperatsioon on osa käimasolevast karusloomafarmide keelustamise kampaaniast. Riigikogu menetleb praegu karusloomafarmide keelustamist ning eelnõu peab läbima veel teise ja kolmanda lugemise. Seaduse jõustumine on ülimalt oluline, et ükski loom ei peaks enam karusloomafarmi õudsetes tingimustes elama.