Karusnahad oksjonil. Foto: Respect for Animals

Tänapäeva inimesed on ettevõtlikud ja paljud unistavad juba noores eas oma äriideede elluviimisest ning oma ettevõtte loomisest (2018. aastal läbiviidud rahvusvahelise ettevõtlusuuringu AGER tulemuste järgi unistab näiteks 52% eestlastest ettevõtjaks saamisest). Äriideede otsimise etapis on oluline jälgida, mis valdkonnad on edukad nii riigis tervikuna kui ka konkreetses tegevusvaldkonnas. Edukast tegevusvaldkonnast ning perspektiivsest äriideest jääb aga 21. sajandil võõraks tööstusharu, mis on randumas aegade suurimasse kriisisadamasse – selleks on karusnahatööstus.

Tänu aktivistide ja vabatahtlike aastatepikkusele tööle ning meediale on karusnahatööstuse telgitagused jõudnud avalikkuse ette. Inimesed on karusnaha jaoks kasvatatavate loomade elutingimustega paremini kursis ning julgevad ka ebainimlike meetodite vastu seista.

Briti Karusnahakaubanduse Ühendus (The British Fur Trade Association) peab liikmete kaupa jätkusuutlikuks, taastuvaks ning looduslikuks ressursiks, mis hoiab keskkonda ja kestab aastaid. Sarnaselt eelnevale kirjeldusele on “jätkusuutlikkuse” ning “rohelise mõtteviisi” siltidega ehtinud end enamik karusloomade nahka kasutavaid ettevõtteid. Tegelikkus on aga vastupidine – Maailmapank peab karusnahatööstust üheks kõige suuremaks raskemetallireostust tekitavaks tööstusharuks.

Võttes arvesse karusnahatööstuse tagamaid, on nii ühiskond (tarbijate näol) kui ka teised tööstused ja ettevõtted viimastel aastatel olulisi otsuseid langetanud, mis on mõjutanud karusnahatööstust ja -turgu väga suures osas. Pelgalt 2019. aastal teatasid ligi 100 suuremat luksusbrändi ja jaemüüjat, et loobuvad oma toodangus karusnaha kasutamisest, s.h. Chanel, Burberry, Versace ja paljud teised. Varasemalt on karusnaha tootmisest loobunud ka Gucci, Giorgio Armani, Hugo Boss, Lacoste, Michael Kors, Calvin Klein jne.

Millised on olnud tagajärjed?

Karusnahatööstus on kokku kuivamas – karusloomafarmide tegevus on nüüdseks paljudes riikides keelustatud või farmide omanikud peavad ise oma tegevuse peatama (ajutiselt või igaveseks – kuulutades välja pankroti). Põhjuseks tõsiasi, et karusnahkade hinnad on maailmaturul enneolematult madalad ning puuris kasvanud loomade nahkade eest tulu teenida on väga keeruline.

Lisaks eelmainitule on pangandussektor hakanud kehtestama karusnahatööstusega seotud klientidele laenude andmise piiranguid või kogunisti keelduvad karusloomakasvatajate rahastamisest. Alates 2015. aastast ei rahasta Hollandi rahvusvaheline pangandus- ja finantsteenuste ettevõte ING Group ettevõtteid, kes on seotud karusloomafarmidega. 2018. aastal teatas The Dutch Rabobank ja 2019. aastal Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, et ei rahasta edaspidi kliente, kes tegelevad karusnaha tootmise või müügiga.

Milline on globaalne hetkeseis karusnahatööstuses?

Eesti pole kunagi olnud eriti suur karusnahkade tootjariik, kuid ka siin on ainuüksi viimase kuue aastaga karusloomade arv kahanenud üle 90 protsendi. Eestis kasvas karusloomafarmide tegevuse tippajal kokku ligi 200 000 puurilooma, 2019. aasta seisuga kasvab Eestis 2737 tšintšiljat ning 2020. aasta jaanuari seisuga 2908 rebast (VTA). Eesti karusloomafarmides ei kasva enam ühtegi naaritsat – Eesti suurim mingifarm, Balti Karusnahk OÜ, lõpetas minkide pidamise 2019. aasta lõpul seoses turuolukorraga ja tõsiasjaga, et tegu ei ole kasumliku valdkonnaga. Eesti viimane karusloomafarm toodab hetkel “prisket miinust’’ (Eesti Ekspress, 5.detsember 2018)  ning võitleb ellujäämise nimel.

Euroopa riikidest on ca. pooled riigid keelustanud karusloomafarmide tegevuse, s.h. Tšehhi, Holland, Luksemburg, Belgia. Teisalt tuleb 50% maailma karusnahast Euroopa farmides kasvanud loomadelt. Kõige rohkem kasvatatakse Euroopa riikidest karusloomi Poolas ja Taanis. Sellegipoolest on nii Poolas kui ka Taanis tegutsevad karusloomafarmid sunnitud hindade madalseisu tõttu uksi sulgema. Selle aasta algul suleti Poolas 40 karusloomafarmi ning viimase nelja aastaga on kokku suletud 192 farmi, mis moodustab kolmandiku Poolas tegutsevatest karusloomafarmidest.

Taani, maailma suurima naaritsanahkade tootjamaa ettevõtjate sõnul võib lisaks koroonaviiruse tekitatud kahjule, mil viiruse nakkusohu tõttu suleti naaritsafarme ning loomad hukati, lähiajal prognoosida sadade karusloomafarmide pankrotistumist. Karusnahaäri toimub läbi rahvusvaheliste oksjonite ja Taanis asub üks peamine karusnaha oksjonikeskus (Kopenhagen Fur), mille müügitulemused olid selle aasta kevadel väga kehvad.

Taani naaberriik Holland keelustas rebasefarmid juba 1995. aastal ning 1997. aastal keelustati ka tšintšiljafarmid. Kui Hollandi parlament võttis 2012. aastal vastu otsuse keelustada ka mingifarmide tegevus riigis, anti “üleminekuajaks” farmidele aega 2024. aastani. Sel suvel aga võeti vastu otsus sulgeda kõik mingifarmid 2021. aasta alguseks. Kunagine karusnahkade suurtootja Holland on selja keeranud kõikide karusloomafarmide tegevustele.

Euroopa riikides, kus karusloomafarmid veel keelustatud pole, käivad hoogsad arutelud selle eesmärgini jõudmiseks. Näiteks Bulgaaria karusloomatööstuse kahjud on viimase kahe aasta jooksul kerkinud miljonitesse eurodesse, kohalikud karusnahatööstust ei poolda ning karusloomafarmide keelustamise arutelu on jõudnud valitsuseni. Samuti on suures languses Rootsi karusnahatööstus. Veel 20 aasta eest oli seal ligi 500 karusloomafarmi, nüüdseks on suletud kõik rebasefarmid ja alles on jäänud ligi 30 naaritsafarmi.

Meie põhjanaaber Soome on Euroopa suurim rebasenahkade tootja, kes kasvatab peamiselt sinirebaseid. Hoolimata märkimisväärsest turuosast, on ka Soome teel karusloomafarmide keelustamise ja lisaks veel karusnahkade müügi keelustamise poole (uuringute järgi ei poolda 74% soomlastest praeguste karusnahatööstuse praktikate jätkamist). Aastaid tagasi ulatus Soomes karusloomafarmide arv tuhandetesse, nüüdseks on alles jäänud ligi 800. Ka Soomes asub üks suurim karusnaha oksjonikeskus (Saga Furs) ning sel kevadel toimunud oksjonil õnnestus ära müüa vaid väga väike osa kaubast.

Üheks suurimaks karusnahka tootvaks ja importivaks riigiks on läbi aegade olnud Hiina. Sealne karusnahatööstus on püsinud ekspluateeritud tööjõu, madalate kulude, heaolustandardite puudumise ning ebainimlike aretus- ja hukkamismeetodite tõttu, mis võimaldavad ka kasumeid teenida. Hetkel läänemaailma kokku kuivavast karusnahatööstusest kasu lõikav Hiina, kes peamiselt oma kaupa Venemaale ning Kirde-Aasisse vahendab, on ise aastate vältel pidanud vastu seisma kasumite hoogsale langemisele ning halbadele müügitulemustele (2016. aastal langes naaritsanahkade müük 41% ning nahkade hind üle 60%).

Mida saame järeldada?

Nähes karusnahatööstuse ülemaailmset kokkukuivamist, eriti läänemaailmas, ei ole vale väita, et tegemist on majanduslikus mõttes perspektiivitu tegevusvaldkonnaga, rääkimata selle valdkonna eetilisest küljest. Karusnahk on nüüdisajal kaotanud oma kunagise eesmärgi – hoida inimesi soojas, seda asendavad muud materjalid.

Tänapäeval köidab inimesi innovaatilisus, säästlikkus ning looduslik lähenemine, sest uus põlvkond on selles vaimus üles kasvanud. Iga asi saab kunagi lõpu, kuid iga lõpp on ka millegi uue algus. Uuest võib kujuneda palju parem, kui vana kunagi üldse oli. Kindlasti annab karusnahatööstuse majanduslik väljasuremine pinnase riiklikul tasandil karusloomafarmide keelustamisele, mida Riigikogu sel sügisel ka Eestis arutama hakkab.

Artikkel ilmus ka Eesti Ekspressis: https://ekspress.delfi.ee/arvamus/karusnahatoostus-on-randumas-kriisisadamasse?id=91355319.

Kasutatud allikad: